3-14-50099/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-14-50099

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 13.03.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50099 Haldusasi D. L. kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju summas 10 000 eurot hüvitamiseks (pesemisvõimalus) Menetlustoiming Kaebuse osaline tagastamine, menetlusabi taotluse lahendamine, kaebuse käiguta jätmine RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus tervisekahju tekitamise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Kohus menetleb kaebust edasi inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.

2. Jätta menetlusabi taotlus rahuldamata.

3. Jätta kaebus käiguta ja anda puuduste kõrvaldamiseks (riigilõivu tasumiseks) aega päeva alates käesoleva määruse resolutsiooni punkti 2 jõustumisest.

4. Selgitada, et riigilõivu tasumata jätmisel määratud tähtajaks tagastatakse kaebus läbivaatamatult selle esitajale.

5. Saata määruse ärakiri kaebajale.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 20.01.2014 saabus Tallinna Halduskohtule D. L.’i kaebus Tallinna Vangla poolt tervise kahjustamise ja inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot. Kaebuse kohaselt seisneb tervise kahjustamine

3-14-50099

selles, et kaebajal ei võimaldata vanglas end pesta tihedamini kui ühel korral nädalas ning kaebaja nahale on sellest tekkinud mädanevad haavandid. Ühtlasi riivatakse sellega kaebaja inimväärikust.

2. 22.01.2013 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta. Kohtule ei nähtunud tervisekahju tekitamise osas kohtueelse menetluse läbimist. Inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudelt ei olnud kaebaja riigilõivu tasunud.

3. 06.02.2014 saabus kaebaja vastus koos menetlusabi taotlusega.

4. 10.02.2014 määrusega jättis kohus kaebuse uuesti käiguta.

5. 25.02.2014 saabus kaebaja vastus kohtumäärusele. Kaebaja märgib, et kuna vangla tõlgendab seadust selliselt, et kinnipeetav ei saa pesta rohkem kui üks kord nädalas, sh on karistatav kaebaja poolt pesuruumis palja ülakehaga viibimine, tuleb Euroopa Inimõiguste Konventsiooni vahetult kohaldada, eelkõige selle art 3, mis keelab piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise. Kaebaja märgib lisaks, et WC-pesuruumis mitte üksnes ei puudu soe vesi, vaid see ruum ei ole soe, selles puudub ventilatsioon, mistõttu aken on aastaringselt lahti. Kaebaja kordab, et keedukannu kambrist välja viimine ei ole lubatud, vastasel juhul võidakse see ära võtta.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kaebuse osaline tagastamine

6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

7. Kaebusele on lisatud 13.01.2014 kahju hüvitamise nõude tagastamine Tallinna Vangla poolt. Vangla tagastas sellega kaebaja 09.10.2013 taotluse, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses inimväärikuse alandamisega.

8. Kui inimväärikuse alandamisega seotud kahju hüvitamise nõude osas ei ole välistatud kohtueelse menetluse läbituks lugemine, arvestades Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-34-13, siis samas nähtub, et kaebaja ei ole kohtule esitanud kohtueelset menetlust lõpetavat lahendit mittevaralise kahju nõudes tervisekahju tekitamise eest. Mädaste haavandite teket, mille kaebaja alles kohtukaebuses välja toob, ta oma 09.10.2013 taotluses ei maininud, seega tervisekahju küsimust kohtueelselt ei ole saadud menetleda.

3-14-50099

Kaebaja on kohtule lisaks edastanud küll Tallinna Vangla 29.01.2014 vastuse tema kahju hüvitamise taotlusele, kuid see taotlus ja vastus on seotud hoopiski küüneja nahaseene ravi osutamata jätmisega, st et küsimus ei ole seotud käesolevas kaebuses nimetatud tervise kahjustamisega (mädased haavandid).

9. Eelnevast tulenevalt tuleb kaebus tervisekahju tekitamise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada, kuna selle nõude osas on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine ja läbi vaatamata jätmine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Seega on kaebajal võimalik vastava kahjunõudega uuesti kohtusse pöörduda, kui tal on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud.

Menetlusabi taotluse lahendamine

10. HKMS § 120 lg 1 p 5 kohaselt lahendab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus menetlusabi taotluse. HKMS § 104 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõiv seaduse kohaselt. HKMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tulenevalt peab kohus menetlusabi andmise hindamisel võtma aluseks taotleja nelja kuu sissetulekud, arvutama nendest maha kulutused ning seejärel jagama saadud summa neljaga ja korrutama kahega.

11. Kaebaja K-Raha väljavõttest on ilmne, et kaebaja majanduslik seisund ei võimalda kaebuselt riigilõivu summas 300 eurot tasumist. Kohtu hinnangul tuleb menetlusabi taotlus hoolimata sellest rahuldamata jätta, kuna kaebus on perspektiivitu ning menetlusabi ei saa juba ainuüksi selle tõttu anda.

12. Kaebusest nähtub, et kaebaja peab inimväärikuse alandamiseks seda, et vangla ei võimalda tal ennast pesta sagedamini kui üks kord nädalas. Lisaks on kaebaja kaebuses ja selle täienduses toonud esile ka teisi probleeme, sh tolmuimeja kambris kasutamise mittevõimaldamine, kambris ja pesuruumis puudub ventilatsioon ning aken on aastaringselt lahti, kambris on liiga vähe (kasutuskõlbulikke) toole, linu ei vahetata piisavalt tihti jne. Neid asjaolusid ei ole kaebaja aga oma 09.10.2013 kahjunõudes vanglale puudutanud ning kohus ei saa kahjunõude perspektiivikuse hindamisel neid asjaolusid arvestada, kuna vangla ei ole saanud sellist kahjunõuet, milles ta saanuks lahendada kahjunõuet koos eeltoodud väidetavate puudustega vangla tegevuses. Kaebaja kahjunõue vanglale oli esitatud põhjusel, et kaebaja pidas sisseseatud pesemiskorda väärikust alandavaks.

13. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. EIK on nentinud, et vangistusega kaasneb paratamatult teatud ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks seda inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Inimväärikuse mõistel ei ole ühest definitsiooni. Küll on aga EIK praktikas inimväärikust alandava kohtlemisega

3-14-50099

olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või/ja vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet (Kudla v. Poola, 26.10.2000). Riigivastustuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et EIK seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (RKHK 15.03.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

Seega, kui kohus leiab EIK praktikale tuginedes, et tegemist ei ole inimväärikuse alandamise juhtumiga, ei ole kokkuvõttes vahet, kas lähtuda lisaks riigivastustuse seadusele ka Euroopa Inimõiguste Konventsioonist. Kohtule nähtub, et kaebuse esitaja on saanud nii kohtu antud selgitustest kui ka vangla selgitustest ilmselgelt valesti aru. Esmalt ei nähtu kusagilt, et vangla keelaks kinnipeetaval end pesta tihedamini, kui korra nädalas. Kaebaja on ilmselt ka ise kokkuvõttes mõistnud, et nii üldistavalt ja abstraktselt kehtivat kodukorda või vangla tegevust käsitleda ei saaks, sest kaebaja märgib ka ise lisaks, et vaidlustus puudutas kaebaja saunapäevade regulatsiooniga seonduvat ja kaebaja ei ole rahul, et saunapäevi on suve lõppedes liialt vähe, kuna suvisel ajal oli saunapäevi rohkem, st 2 korda nädalas.

Seega võinuks vangla vaidluses kontrollida, kas vaidlus kulgeb selle üle, et saunapäevi peaks graafikus olema senisest enam või on sellise pesemise võimaldamine (1 kord nädalas) piisav. Kaebaja ei ole esitanud sj ühtegi usutavat väidet või tõendit, mis viitaks, et arsti ettekirjutusel on temal vajalik senisest enam saunapäevi ja et vangla sellest on keeldunud. Kui see nii oleks, siis saanuks ja saaks kaebaja esitada vanglale kaebuse kahjunõudega, mis puudutab arsti ettekirjutust ja selle mittetäitmist vangla poolt. Kaebaja olukorda kaaludes oli vangla kaebaja kahjunõuet palunud täpsustada, kuna sellest ei selgunud, kelle õigusi kaebaja kaitseb ja missugused pretensioonid puudutavad kaebaja endaga seotud juhtumit.

Kaebaja jättis vanglale vastamata ja vangla kahjunõuet ei saanudki lahendada, ent nagu nähtub, ei ole vangla kuidagi saanud kaebajale esitada selgitust või tõlgendust, justkui oleks kodukorras olemas keelav norm saunapäevade arvu suurendamiseks või justkui ei saaks arst teha ettekirjutusi hügieeninõuete osas. Kaebaja on oma esialgses kaebuses lubanud esitada kohtule arstitõendi (et ta tõesti läks mädanema), ent seda ei ole senimaani esitatud, seega ei saa kohus ka sellest kaebaja märkusest teha mingeid asjakohaseid järeldusi, mis võiks kinnitada, et vangla on asunud mingit normi tõlgendama vääralt.

Kohus siinkohal meenutab kaebajale, et kahjunõue, mille kaebaja esitas vanglale lahendamiseks (tlk 21) 09.10.13.a. ei märgi ära neid asjaolusid, mis kaebaja nimetab kohtukaebuses; kahjunõue vanglale oli esitatud kitsalt põhjusest, et kaebaja ei näinud takistusi, et saunapäevi ei saaks olla rohkem (kuna suvel oli 2 saunpäeva, siis leidis kaebaja, et ta ei näe takistusi, miks ei võiks selline kord edasi kehtida ka muul ajal). Kaebaja ei ole kohtule teatanud, miks ta ei vastanud vangla küsimustele, mille tõttu kahjunõue tagastati. Kohtule ei nähtu, et seal oleks esitatud vastamiseks ületamatult raskeid küsimusi.

Kahju hüvitamise nõue tagastati 13.01.14, seega nähtub, et kaebajal oli võimalik esitada kahjunõue ja märkida ära kõik pretensioonid ja põhjused, miks ta kahjunõude esitab ja ei esita muid nõudeid. Kohtus saab lahendada kahjunõuet selles ulatuses, mis kaebajal oli kohtueelselt esitatud vanglale.

3-14-50099

Kohus on seda kõike ka juba selgitanud ja ilmselgelt ei ole kohus kaebajale teatanud, et kohtusüsteem ei ole võimeline nägema inimväärikuse alandamist. Kaebaja märkus, et ta lisab veel küüneseene ravimata jätmise probleem, ei selgita kaebuse suhtes midagi, sest kohus oli korduvalt märkinud, millise kahjunõude esitas kaebaja vanglale ning mille eest ta nõudis kahju, st et seal ei olnud (09.10.13.a. kahjunõudes) neid probleeme märgitud. See, et kaebaja sooviks on kahjunõude lahendamine, mis oli esitatud 09.10.13.a. nähtub ka kohtule esitatud kaebaja vastusest 06.02.14.a. (tlk 34), seega tuleb jääda neisse piiridesse, mis kahjunõue vangla vastu endas sisaldas.

Kaebaja selgitus, et antud kaebus on esitatud väärkohtlemise kaebusena, milles ta palub hinnata kõiki kirjeldatud asjaolusid ja määrata hüvitus, on selliselt eksitav ning ei arvesta nõuet, et enne kohtusse pöördumist tuleb esitada vanglale konkreetne kahjunõue, mille vangla saab lahendada ning et kohtukaebus ei saa olla laiem, kui vanglale esitatud kaebus. Kohus ei saa siinkohal hakata arutlema selle üle, kas kaebajale tekitati kahju nt elamispinna normide mittetäitmisega või siis hoopiski ravivõimalustega, kuna niisugust nõuet 09.10.13.a. kahjunõudes vanglale ei olnud esitatud.

Juhul, kui kaebuse esitaja sooviks on esitada kahjunõue seotult tema ravimisega, siis tuleb hoopiski vaidlustada kas mittepiisava arstiabi osutamine, milline vaidlus ei kuulu aga halduskohtu pädevusse või kui kaebaja sooviks on kohtus hoopiski lahendada 29.01.14.a. tehtud vangla kahjuotsus, siis esitada kaebus sellele kahjunõude vastusele. Käesolev kahjunõue ei võimalda lahendada neid vastuseid ja kahjunõudeid, mida kaebuse esitaja kohtusse pöördumisel kaebusega ei ole vaidlustanud. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks vastanud asjakohaselt kohtu poolt märgitud ja esiletoodud asjaoludele ning asjakohane ei ole kaebaja arutluskäik Justiitsministeeriumi ja Välisministeeriumilt vastuste küsimises või nende kaasamisest, kui kahjunõue oli esitatud vanglale ning käsitles kitsalt saunapäevade küsimust ning sellel teemal väidetavat piinamist.

Tarbetud on etteheited kohtu aadressil, kui kaebaja ei pea vajalikuks HKMS nõudeid järgida ja kohtule asjakohaselt vastata selle kahjunõude osas, mille kaebaja esitas vanglale ja mida saab kohtus vaidlustada lähtudes kaebaja kahjunõudest 09.10.13.a. Kaebaja ei ole oma kaebuses märkinud, et ta palub selles lahendada kõikvõimalikud muud kahjunõuded, mille ta kunagi on esitanud vanglale, seega on kaebus selgelt piiritletud kahjunõudega, mille kaebaja oli esitanud vanglale 09.10.13.a. Kuigi kaebaja uuel vastamisel nõuab, et saunapäevi võiks olla 3 korda, ei nähtu, et vanglale kahjunõuet esitades oleks kaebajal olnud selline soov.

Ka ei nähtu, millise aja eest kaebaja kahjunõude esitab, kuid nn pikaajalistele kannatustele vanglale esitatud kahjunõue ei viita, kuna selles on juttu suveperioodist ja kahjunõue esitati 09.10.13.a. Seega on kaebaja ise moonutanud nii vanglale esitatud kahjunõude sisu, vangla vastuseid ja kohtu selgitusi ning kohus on piisavalt selgitanud käiguta jätmise määrustes, milline on tekkinud olukord ja mida tuleks kohtule vastamisel eriti hoolikalt ja selgelt täpsustada. Kaebaja ei ole oma esialgsest kaebusest loobunud, st et kahjunõue on esitatud nii, et see seondub 09.10.13.a. esitatud nõudega vanglale ja kaebaja kordab seda muuhulgas ka oma viimases vastuses 24.02.14 (vanglal puudub igasugune tahtlus korraldada sauna 2 korda nädalas).

Kõik ülejäänud on seega eksitav ja kaebaja ei saa loota, et kohus lahendab mingeid muid kahjunõudeid, mis

3-14-50099

ei ole esitatud kaebuse esemeks. Kui kaebajale on tekitatud kahjumeditsiiniteenuste osutamisel, siis tuleb tal pöörduda maakohtusse. Ehkki vaid kord nädalas pesemise võimaldamine võib kaebajale teatud ebamugavust valmistada, ei ole eelnevast tulenevalt alust seda ei riigivastutuse seaduse ega Euroopa Inimõiguste Konventsiooni alusel inimväärikuse alandamiseks pidada. Kohtueelses menetluses tõi kaebaja välja üksnes selle, et tal ei võimaldata ennast pesta sagedamini kui kord nädalas, seega ei saa kohus kaebuse lahendamisel hakata lahendama näiteks vanglas valitsevaid sanitaarseid tingimusi või muid olmeprobleeme või neid ka kogumis, mis kaebajat häirivad.

14. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigivastutusõiguses on kahju hüvitamine sekundaarne õiguskaitsevahend, st kahju hüvitamise eelduseks on, et esmaste õiguskaitsevahenditega (vaidlustades vastavat haldusakti või toimingut, nõudes vastava haldusakti andmist või toimingu sooritamist) ei olnud isikul võimalik kahju tekkimist ära hoida. Käesoleval juhul ei ole see eeldus täidetud. Kui kaebaja peab enda õigusi piiravateks Tallinna Vangla kodukorra punkte 4.2.1, 8.11.4, 8.11.6, 8.6.2, 8.6.4 või muid sätteid ning pesukausi keelamist kaebajale kui kinnipeetavale, oli kaebajal võimalik neid sätteid vaidlustada ning vastavalt nõuda pesuruumis vähemalt palja ülakehaga viibimise lubamist, pesukausi kasutamise võimaldamist, keedukannu pesuruumi viimise lubamist jne, st kaebaja teada temale keelatud tegevusi, mis tema olukorda võisid või võivad halvendada. Kui kaebaja on mööda lasknud tähtaja esmaste õiguskaitsevahendite kasutamiseks, ei ole kahju hüvitamise nõue lubatav. Kahju hüvitamise nõude kaudu ei saavuta kaebaja ka oma soovitud eesmärki – võimaldada sagedamini pesemist.

15. Samuti kordab kohus, et kahjunõue summas 10 000 eurot on asjaolusid arvestades ilmselgelt liialdatud, isegi kui eeldada, et kaebajale mingisugune mittevaraline kahju tekkis. Mittevaralise kahju hüvitiste määramisel lähtub kohus muuhulgas ühiskonna üldisest heaolu tasemest (vt Riigikohtu 09.04.2008 otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Sellises suurusjärgus kahjunõue ei ole käesoleval juhul põhjendatud ega arvesta ka Eesti keskmist heaolu taset.

Kaebuse käiguta jätmine

16. Kuna kohus jätab kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata, tuleb kaebajal tasuda riigilõiv, kui kaebaja siiski soovib kohtule esitatud nõudes kaebuse menetlemist. Vastavalt riigilõivuseaduse 571 lg-le 2 tuleb kahju hüvitamise nõudelt tasuda kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse. Kuna kaebaja nõuab kahju hüvitamist summas 10 000 eurot, siis tuleb kaebuselt riigilõivu tasuda (10 000*0,03=) 300 eurot.

3-14-50099

Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi nimele AS SEB Panga kontole nr 10220034796011, AS Swedbank kontole nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaali kontole nr 333416110002. Kõigil juhtudel tuleb viitenumbriks märkida 2900072673 ja selgituseks „riigilõiv Dmitri Lorentsi kaebuselt haldusasjas nr 3-14- 50099“. Kaebuse esitaja peab esitama riigilõivu tasumist tõendava dokumendi või täpsed andmed riigilõivu tasumise kohta, et kohus saaks riigilõivu laekumist kontrollida.

17. Kohus määrab kaebajale riigilõivu tasumise tähtajaks 15 päeva. Kohus hoiatab, et kui kaebaja ei tasu määratud tähtajaks riigilõivu, tagastab kohus kaebuse (HKMS § 121 lg 1 p 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik