3-13-1027/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

12. märts 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-1027

Haldusasi M.H. kaebus Politseija Piirivalveameti peadirektori 16.04.2013 käskkirja nr 1.3-3/68d tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja M.H. vastustaja Politseija Piirivalveamet esindaja Eneli Nõmm RESOLUTSIOON 1. Jätta M.H. kaebus täielikult rahuldamata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 12.03.2014. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. Politseija Piirivalveameti (edaspidi PPA) peadirektori 22.03.2013 käskkirjaga nr 50d algatati distsiplinaarmenetlus A. R. 10.03.2013 esitatud avalduses toodud asjaolude väljaselgitamiseks /tl 70, 85/. Läbiviidud menetluse tulemusena koostati 09.04.2013 distsiplinaarmenetluse kokkuvõte /tl 110-124, 129-142/.

2. PPA peadirektori asetäitja kriminaalpolitsei alal peadirektori ülesannetes 16.04.2013 käskkirjaga nr 1.3-3/68d, juhindudes siseministri 31.08.2012 määrusega nr 9 kinnitatud PPA põhimääruse § 8 lg-test 1 ja 7 ning § 9 lg 1 p-st 2, politsei ja piirivalveseaduse (edaspidi PPVS) § 86 p-st 1, §-st 87, § 88 p-st 1 ja § 89 lg-st 1, haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-dest

51 ja 54, § 55 lg-test 1-4, § 56 lg-test 1-3, § 57 lg-st 1 ning töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 23 lg-st 1, määrati PPA Põhja prefektuuri (edaspidi PP) korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna (edaspidi ka PJ) patrullteenistuse patrullpolitseinik, vanemkomissar M.H.le teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus. Käskkirjas märgitu kohaselt M.H. täitis 07.-08.03.2013 teenistuskohustusi Kesklinna PJ kambriblokis arestimaja politseinikuna ning jättis 08.03.2013 kahtlustatavana kinnipeetud ja kell 05:10 Kesklinna PJ toimetatud A. R.-le enne kinnipidamiskambrisse paigutamist teostamata isiku ja tema asjade läbivaatuse, mistõttu puudub vastav dokument (isiku ja asjade läbivaatuse protokoll) ning A. R. paigutati kinnipidamiskambrisse koos mobiiltelefoni, jalatsite paelte ja kellaga, mis on kinnipidamiskambris keelatud esemed. Oma eelkirjeldatud tegevusetusega rikkus M.H. PP prefekti 24.01.2011 käskkirjaga nr 12 kinnitatud korrakaitselise tegevuse juhendi lisa 2 lühiajalise kinnipidamise juhendi p 32, arestimaja politseiniku ametijuhendi p 3.2 ja p 3.3, läbi mille ei täitnud ametijuhendi p-s 2 sätestatud ametikoha eesmärki, millega jättis täitmata oma teenistuskohustused ning pani toime PPVS § 86 p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo - teenistuskohustuste süüline täitmatajätmine /tl 4-7/.

3. 06.05.2013 esitas M.H. PPA-le 16.04.2013 käskkirja nr 1.3-3/68d tühistamiseks vaide, mille PPA jättis 14.06.2013 vaideotsusega nr 1.3-1/77131-3 rahuldamata /tl 20-22/.

4. 15.05.2013 esitas M.H. (edaspidi ka kaebuse esitaja või kaebaja) Tallinna halduskohtule kaebuse PPA peadirektori 16.04.2013 käskkirja nr 1.3-3/68d (edaspidi ka vaidlusalune käskkiri) tühistamiseks /tl 1-3/.

5. 25.06.2013 määrusega Tallinna halduskohus võttis M.H. tühistamiskaebuse menetlusse /tl 23-24/ ja 27.08.2013 määrusega määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 58/.

6. 09.08.2013 esitas vastustajaks tunnistatud PPA kohtule kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 35-39/ ilma distsiplinaarmenetluse materjalideta. 24.11.2013 esitas M.H. kohtule oma täiendavad seisukohad /tl 63-66/, PPA talle selleks antud tähtajal (kuni 27.02.2014) midagi täiendavat ei esitanud. Kohtu nõudmisel esitas PPA 04.03.2014 kohtule distsiplinaarjuurdluse materjalid /tl 67 jj/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja M.H. leiab, et ta ei ole toime pannud talle ette heidetud distsiplinaarsüütegu. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt seisab karistuse määraja etteheide kaebuse esitajale selles, et viimane jättis politseiosakonda toimetatud kuriteos kahtlustatava isiku nõuetekohaselt läbi otsimata ning tema asjad nõuetekohaselt dokumenteerimata. Distsiplinaarmenetleja sellekohane hinnang on väär ja sisuliselt tõendamata, toetudes valikuliselt valitud õigusaktidele (ametijuhend, PP prefekti 24.01.2011 käskkiri nr 12), mis oma olemuselt ei reguleeri kambrikorrapidaja ja patrulli vahelist koostööd (ametijuhendi p 3.3).

Samuti ei sisalda käskkiri ega ka distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte iseenesest ühtegi õigusakti, millega kaebuse esitaja oleks läinud vastuollu asjade hoiulevõtu vormistamisel. Vastupidi, PP prefekti 24.01.2011 käskkirjaga nr 12 kinnitatud korrakaitselise tegevuse juhendi lisa 2 lühiajalise kinnipidamise juhendi p 2 kohustab ametnikku vahet tegema süüteomenetlusliku või haldusmenetlusliku toimingu vahel ja juhinduma vastavatest õigusaktidest. Sama käskkirjaga kinnitatud korrakaitselise tegevuse juhendi lisa 2 lühiajalise kinnipidamise juhendi p 52 näeb ette vajadusel territoriaalse struktuuriüksuse juhi (antud kaebuses Kesklinna PJ juhi) korraldusega tööjuhendi, mis sätestab kinnipidamisruumide täpsema töökorralduse ning ametnike täpsustatud kohustused kinnipeetavate kontrollimisel ja valvamisel /tl 43-54/.

Kahtlustatav A. R. läbiotsimine teostati isiku kambriruumidesse toimetanud politseiametnike poolt. Nimetatud toiming oli kooskõlas Kesklinna PJ juhi 25.03.2008. a korralduse nr 2 „Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna politseijaoskonna kinnipidamiskambri korrapidaja tööjuhendi ja politseipatrulli ja kambrikorrapidaja koostööjuhendi kinnitamine“ lisa 1 p 7 alap-s 5 sätestatuga, mille kohaselt teostavad isiku kambrisse paigutamise eelse läbivaatuse kinnipeetu osakonda toimetanud politseiametnikud /tl 8-10/. Praktikas juhindub kogu jaoskonna patrullteenistus, aga samuti teised asjassepuutuvad teenistused nimetatud juhendi punktidest, kuna teistsugused juhendid, mis rollijaotust reguleerivad, puuduvad ja neid ei ole välja toodud distsiplinaarjuurdluse käigus ega ka vaidlusaluses käskkirjas.

Kaebuse esitajale kinnitati korduvalt, et isik on toimetajate poolt juba eelnevalt läbi otsitud ja isikul hoiulevõetavad asjad puuduvad. Seega ei teadnud kaebuse esitaja ega pidanudki teadma, et kahtlustatav on kambrisse kaasa saanud midagi, mida isiku läbivaatusel temalt ei leitudki. Teisisõnu - kaebuse esitajal puudus teadmine süüteo objektiks oleva mobiiltelefoni olemasolu kohta ning see teadmatus oli talle vältimatu. Viidatud 25.03.2008. a korralduse lisa 1 p 7 alap 5 kohaselt oli kaebuse esitajal õigus eeldada, et politseipatrulli poolt teostatud läbivaatus oli põhjalik.

Osundatud sätte esimesest lausest tuleneb, et kambrikorrapidaja ei pea ise läbivaatust teostama veendumaks, et kinnipeetult on hoiule võetud kõik temaga kaasasolnud esemed, kambrikorrapidaja ei pea teostama kinnipeetule kordusläbivaatust. Vahistatu toimetati kambrisse kaebuse esitajale teadmises, et tal puuduvad asjad, millised tulnuks hoiule võtta. Seega puudub kaebuse esitaja teos süü tagajärje ehk mobiiltelefoni kambrisse sattumises. Viitega HMS § 4 lg 2, § 3 lg 1 ja 2 ning § 56 lg 3 sätetele leiab kaebuse esitaja, et talle distsiplinaarkaristuse määramisega on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ning kaalutlusõigust on rakendatud ebaõigesti.

Distsiplinaarkaristus peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, olema kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, samuti peab karistuse määramisel olema arvestatud olulisi asjaolusid ja kaalutud põhjendatud huvisid. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri peab sisaldama põhjendusi, millest nähtub kas ja kuidas on haldusorgan eelmises lõigus viidatud asjaoludega arvestanud. Kaebuse esitajale teadaolevalt tuvastati distsiplinaarjuurdlusega, et üks isiku jaoskonda toimetanud politseiametnikest -Toomas Kala - teostas isiku läbivaatuse.

Kesklinna PJ ülemkomissari 25.03.2008. a korralduse nr 2 lisa 1 p 7 alap-s 5 sätestatu paneb vastutuse muuhulgas ka kinnipeetu politseiosakonda toimetanud politseiametnikele ning p 11 alap 1 kohustab kinnipeetu kambriplokki toimetanud politseiametnikku vormistama vajalikku dokumentatsiooni kinnipeetu kambrisse paigutamiseks. Kaebuse esitajale teadaolevalt T. Kala distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest ei karistatud Seega on kahte isikut, kes eelpooltoodud korralduse järgi peaksid koos vastutama, koheldud erinevalt - ühele on määratud distsiplinaarkaristus, teisele mitte.

Veelgi enam - distsiplinaarjuurdleja oma 06.04.2013 kaebajale tutvumiseks saadetud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kavandis ei ole pidanud vajalikuks T. Kalalt isegi seletuse võtmist juhtunu kohta ning alles pärast kaebaja sellekohast märkust on juurdleja pidanud seda vajalikuks (09.04.2013 distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kavand).

Vastustaja Politseija Piirivalveamet kaebust ei tunnista ning palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja vaidleb vastu M.H. väidetele, et ta ei ole toime pannud talle ette heidetud distsiplinaarsüütegu ning et distsiplinaarmenetleja hinnang distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta on väär ja sisuliselt tõendamata. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on toetutud kaebaja teenistusülesandeid kõige vahetumalt sätestavatele PPA peadirektori 04.07.2012 käskkirja nr lisa nr kinnitatud arestimaja politseiniku ametijuhendile /tl 41-42/ ja korrakaitsevaldkonda tervikuna reguleerivale PP prefekti 24.01.2011 käskkirjaga nr 12 kinnitatud korrakaitselise tegevuse juhendile, mis on nõuetekohaselt kaebajale teatavaks tehtud.

Arestimaja politseiniku ametijuhendiga on kaebaja tutvunud 03.09.2012, korrakaitselise tegevuse juhend koos lisadega on 24.01.2011 dokumendihaldusprogrammi kaudu edastatud teadmiseks PP isikkooseisule. Kaebaja on töötanud nii PP-s (2010-2011), kui ka PPA PP-s (alates 01.01.2012), seega oli ta isikuteringis, kellele dokument teadmiseks edastati. Viitega arestimaja politseiniku (kaebaja) ametijuhendi p-dele 2, 3.1, 3.2, 3.3, 4.1 ja 4.2, korrakaitselise tegevuse juhendi lisa 2 isikute lühiajalise kinnipidamise juhendi p-de 1 ja 32 ning Arestimaja sisekorra eeskirja (vastu võetud siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21, edaspidi ASKE) § 7 lg 1 ja 2 ja § 39 lg 1 sätetele märgib vastustaja, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel tuvastati, et kaebaja täitis 07.03.2013-08.03.2013 teenistuskohustusi Kesklinna PJ kambriblokis arestimaja politseinikuna.

Kaebaja jättis 08.03.2013 kahtlustatavana kinnipeetud ja kell 05:10 Kesklinna politseijaoskonda toimetatud isiku suhtes enne kinnipidamiskambrisse paigutamist teostamata isiku ja tema asjade läbivaatuse, mistõttu puudus läbivaatuse kohta isiku ja asjade läbivaatuse protokoll ning isik paigutati kinnipidamiskambrisse koos mobiiltelefoni, jalatsi paelte ja kellaga, mis on kinnipidamiskambris keelatud esemed. Sellise tegevusetusega rikkus kaebaja korrakaitselise tegevuse juhendi lisa 2 lühiajalise kinnipidamise juhendi p 32, arestimaja politseiniku ametijuhendi punkte 3.2 ja 3.3, läbi mille ei täitnud ta ametijuhendi p-s 2 sätestatud ametikoha eesmärki, millega jättis täitamata oma teenistuskohustused ning pani toime PPVS § 86 p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo teenistuskohustuse süüline täitmata jätmine.

Arvestades eeltoodut on vastustaja hinnangul leidnud tõendamist kaebaja poolt toime pandud distsiplinaarsüütegu. Kaebaja toob välja, et kahtlustatava A. R. läbiotsimine teostati isiku kambriruumidesse toimetatud politseiametniku poolt. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kuna kaebajale kinnitati, et isik on toimetajate poolt eelnevalt läbi otsitud ja isikul hoiulevõetavad asjad puuduvad, ei teadnud kaebuse esitaja ega pidanudki teadma, et kahtlustatav on kambrisse kaasa saanud midagi, mida isiku läbivaatusel temalt ei leitudki ja seega puudub kaebuse esitaja teos süü tagajärje e. mobiiltelefoni kambrisse sattumises.

Esmalt toob vastustaja välja, et kaebaja viidatud Kesklinna PJ juhi 25.03.2008. a korraldus nr 2 on alates 01.01.2011 kehtetu. Seoses Põhja Politseiprefektuuri, Põhja Piirivalvepiirkonna ning Kodakondsusja Migratsiooniameti Põhja regionaalosakonna ühendamisega Põhja Prefektuuriks ning Politseiameti, Piirivalveameti, Kodakondsusja Migratsiooniameti, Julgestuspolitsei, Keskkriminaalpolitsei ja Piirivalve Lennusalga ühendamisega Politseija Piirivalveametiks alates 01.01.2010, sätestati PP prefekti 01.01.2010 käskkirjaga nr 1 „Põhja Prefektuuriks ühendatud asutuste käskkirjade ja korralduste kehtivus alates 1. jaanuarist 2010. a“ /tl 55/, mille p 1 kohaselt 31. detsembril 2009. a kehtinud Põhja Piirivalvepiirkonna ja Põhja Politseiprefektuuri käskkirjad ja kirjalikud korraldused kehtivad kuni nende kehtetuks tunnistamiseni, kuid mitte kauem, kui 30. juunini 2010. a, arvestades eelnimetatud asutuste ümberkorraldamisest tingitud erisusi PP struktuuris ja teenistujate alluvussuhtes niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus PP prefekti käskkirjade ja kirjalike korraldustega.

Käskkiri tehti p

4 kohaselt dokumendihaldusprogrammi kaudu teatavaks PP teenistujatele. PP prefekti 30.06.2010 käskkirjaga nr 113 /tl 56/ pikendati 01.01.2010 käskkirja nr 1 p-s 1 sätestatud tähtaega 15. novembrini 2010. Käskkiri tehti p 4 kohaselt dokumendihaldusprogrammi kaudu teatavaks PP isikkoosseisule. PP prefekti 15.11.2010 käskkirjaga nr 177 /tl 57/ muudeti PP prefekti 01.01.2010 käskkirja nr 1 p 1 ning sõnastati see järgnevalt: „1. Arvestades Põhja Piirivalvepiirkonna ja Põhja Politseiprefektuuri ümberkorraldamisest tingitud erisusi Põhja Prefektuuri ja teenistujate alluvussuhtes, kehtivad Põhja Piirivalvepiirkonna ja Põhja Politseiprefektuuri kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud: 1.1 käskkirjad ja kirjaliku korraldused, v.a punktis 1.2 märgitud käskkirjad ja kirjalikud korraldused, kuni nende kehtetuks tunnistamiseni, kuid mitte kauem kui 31. detsember 2010 ja niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus Põhja Prefektuuri prefekti käskkirjade ja kirjalike korraldustega.“ Käskkiri tehti p 2 kohaselt dokumendihaldusprogrammi kaudu teatavaks PP teenistujatele.

PP prefekti 01.01.2010 käskkirja nr 1 kirjalike korralduste kehtivuse osas rohkem muudetud ei ole, mistõttu kaotas Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna PJ juhi 25.03.2008 korraldus nr 2 kehtivuse alates 01.01.2011, mil möödus PP 01.01.2010 käskkirja nr 177 p-s 1 määratud tähtaeg. Isegi kui Kesklinna PJ juhi 25.03.2008 korraldus nr 2 oleks veel kehtinud kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemise ajal (so 08.03.2013), lasuks kaebajal vastustus kinnipeetult asjade hoiulevõtmise eest korralduse lisa 1 p 7 alap-s 5 toodud teise lause alusel, mille kohaselt kinnipeetu osakonda toimetanud politseiametniku ja KB (kambribloki) politseinik veenduvad ja vastutavad, et kinnipeetult on hoiule võetud kõik temaga kaasas olnud esemed.

Asjaolu, et politseijaoskonda toimetatud isikule oli toimetajate poolt juba teostatud turvakontroll, ei võtnud kaebajalt, kui isiku kinnipidamiskambrisse paigutanud ametnikult ära kohustust isik ja tema asjad ise vahetult läbi vaadata ja see toiming protokollida, sest patrullpolitseinike ja kaebaja, kui arestimaja politseiniku tegevused kannavad erinevaid eesmärke ja põhinevad erinevatel õiguslikel alustel. Turvakontroll ja isiku läbivaatus on erinevad meetmed. Isiku läbivaatuse teostamine, selleks et välistada kinnipidamiskambrisse keelatud esemete sattumine, oli kaebaja, kui sel hetkel arestimaja politseiniku teenistusülesandeid täitnud ametniku teenistuskohustus.

Isiku politseijaoskonda toimetanud politseiametnikud olid kõnealusel juhtumil isiku suhtes eelnevalt teostanud turvakontrolli PPVS § 734 alusel, mitte ei otsinud teda ja tema asju läbi, mis on PPVS §-s 735 sätestatud toiming. Turvakontrolli eesmärk isikuga seotud aset leidnud konkreetse juhtumi puhul oli avastada ja leidmisel ära võtta esemed, mis võisid kujutada isiku toimetamisel politseiasutusse ohtu temale endale või teda toimetavatele politseiametnikele. Turvakontrolli käigus ei leitud isikult esemeid, mis võiksid kujutada ohtu temale endale või teda politseiasutusse toimetanud ametnikele.

Isiku mobiiltelefon, jalatsite paelad ja käekell seda ohtu sel hetkel ei kujutanud, arvestades isiku terviseseisundit ning asjaolu, et ta oli politseisõidukis vähemalt ühe politseiametniku vahetu järelevalve all. Keelatud esemeteks muutusid mobiiltelefon, jalatsipaelad ja käekell aga seoses isiku järgneva paigutamisega kinnipidamiskambrisse, kus isik enam nii vahetu järelevalve all ei olnud. Mobiiltelefoni omamisega kinnipidamiskambris on reaalne alustatud süüteomenetluse kahjustamine kinnipeetu poolt (nt tunnistajate mõjutamine või selle korraldamine vm või tõendusliku teabe hävitamise korraldamine), mis antud juhtumil õnneks ei saanud realiseeruda.

Asjaolu, et isik on kahtlustatavana kinnipeetud, ei välista kohustust kinnipeetud isik ja tema asjad läbi vaadata ning need toimingud dokumenteerida. Kaebaja teenistuskohustuseks on selleks, et kinnipidamisruumidesse oleks välistatud koos kinnipeetavaga keelatud esemete sattumine, teostada enne isiku kinnipidamisruumi paigutamist isiku läbivaatus. Kaebaja isiku läbivaatust ei teostanud, seega on ta vastustav selle eest, et isik paigutati kinnipidamiskambrisse koos mobiiltelefoni, jalatsi paelte ja kellaga, mis on kinnipidamiskambris keelatud esemed.

Kõnealusel juhtumil sattus kinnipidamiskambrisse mobiiltelefon, kuid sellise teenistuskohutuste täitmisse pealiskaudse suhtumise korral võib kambrisse sattuda ka mõni muu ohtlik ese, mis on vahetult ohtlik politseiametnikele või teistele kinnipeetutele. Vastustaja vaidleb vastu kaebaja väitele, et viidatud ei ole ühelegi õigusaktile, millega kaebuse esitaja oleks vastuollu läinud asjade hoiulevõtu vormistamisel. Kaebaja toimepandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarvastutusele võtmise alusena on muuhulgas viidatud arestimaja politseiniku ametijuhendi p-le 3.3, mis sätestab kaebaja teenistuskohustuse ja ASKE §-le 7 (lg 2), mis sätestab arestimajja vastuvõetava isiku kontrolli korra.

Kaebaja näol on tegemist staažika politseiametnikuga, ometigi ei ole ta kahetsusväärselt mõistnud, et seoses 08.03.2013 aset leidnud juhtumiga hakkasid isiku suhtes kulgema paralleelselt nii süüteomenetlus kui ka haldusmenetlus. Süüteomenetluses, mille raames isik esialgselt kinni peeti, tehtavad toimingud oli suunatud tõendusliku teabe, sh kuriteojälgede, asitõendite, eritunnuste jne tuvastamisele ning mobiiltelefon, jalatsipaelad ja käekell ei kuulu süüteomenetluse raames äravõetavate esemete hulka. Samas isiku paigutamisel kinnipidamiskambrisse, mida kaebaja isiku suhtes 08.03.2013 tegi, oleks tulnud eelnevalt isik ning tema asjad läbi vaadata, selleks et veenduda, et koos isikuga ei satuks kinnipidamiskambrisse keelatud esemeid.

Isiku ning tema asjade läbivaatamisel olnuks tegemist isiku suhtes haldustoimingu läbiviimisega HMS mõistes, mis kaebaja ametijuhendi pde 3.2 ja 3.3 kohaselt oleks tulnud protokollida. Alates isiku allutamisest haldustoimingule, kulgeb tema suhtes süüteomenetlusega samaaegselt ka haldusmenetlus. Kui isikul on kaebusi enda ja asjade läbivaatuse kui haldustoimingu kohta, siis tema poolt esitatava kaebuse menetlemine on reguleeritud HMS-s. Isiku suhtes läbiviidava haldustoimingu nõuetekohane dokumenteerimine on äärmiselt oluline nii selleks, et oleks kaitstud isiku õigused (nt õigus tutvuda toimingu protokolliga), kui ka selleks, et ametnik (haldusorgan) oleks kaitstud võimalike põhjendamatute kaebuste eest (nt nõue eseme tagastamise kohta, mida tegelikult ei olnudki).

HMS § 18 lg 2 kohaselt tuuakse isiku ja tema asjade läbivaatuse protokollis ära läbivaatuse eesmärk, läbivaatuse rakendamise kirjeldus ja tulemus (riietuse ja jalanõude kirjeldus, vigastused, haigusnähud, asjad mis avastatu ja võeti hoiule jne). Kui asju ei leita, märgitakse, et asjad puudusid, mis on vajalik näiteks hilisemate vaidluste korral. Isiku ja asjade läbivaatuse protokolli märgitakse ka andmed sunni rakendamise kohta. Samuti antakse läbivaadatavale isikule võimalus avalduste ja taotluste esitamiseks, seoses läbiviidava toiminguga.

Vastustaja vaidleb vastu ka kaebuse esitaja väitele, et distsiplinaarkaristuse määramisega rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet ning kaalutlusõigust on rakendatud ebaõigesti. Esmalt, kaebaja viidatud Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna PJ kinnipidamiskambri korrapidaja tööjuhend ning politseipatrulli ja kambrikorrapidaja koostööjuhend on alates 01.01.2011 kehtetud. Teiseks, arestimaja politseiniku ametijuhendi p-s 3.3 nimetatud koostöö kinnipeetu toojaga kinnipeetavate turvakontrolli ja isiku läbivaatuse teostamisel ei sätesta kinnipeetu tooja vastutust selles, et kinnipidamisruumidesse oleks välistatud koos kinnipeetavatega keelatud esemete sattumine.

Selline vastutus oli kaebajal, kui sel hetkel arestimaja politseiniku teenistusülesandeid täitnud ametnikul. Ametijuhendis nimetatud koostöö korras oleks kaebajal olnud õigus ning võimalus kinnipeetu toonud ametnikud kaasata näiteks isiku ja tema asjade läbivaatuses. Milles koostöö täpsemalt seisneb, sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest, selleks võib olla näiteks toimingu julgestamine, isiku vahetu püsti hoidmine, kaasamine toimingu protokollijana vms. Koostöö teiste ametnikega ei vabasta kaebajat teenistusülesannete täitmise kohustusest ning koostöö tegemine ei pane teistele ametnikele kohustust vastutada kaebaja teenistuskohustuse nõuetekohase täitmise eest.

Isiku Kesklinna PJ toimetanud politseiametnikud olid kõnealusel juhtumil enne isiku politseijaoskonda toimetamist tema suhtes eelnevalt teostanud turvakontrolli, mitte läbi viinud isiku ja asjade läbivaatust, selleks et kinnipidamiskambrisse ei satuks koos kinnipeetavaga keelatud esemeid. Arvestades eeltoodut ei ole leidnud kinnitust, et distsiplinaarkaristuse määramisega oleks rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ning rakendatud kaalutlusõigust ebaõigesti. Distsiplinaarkaristus määrati isikule (kaebajale), kes jättis oma teenistuskohustused täitmata.

Vastustaja on seisukohal, et vaidlusalunea käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks puudub alus. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on piisava põhjalikkusega motiveeritud, käskkiri on õiguspärane haldusakt, vastates kõikidele haldusakti nõuetele. Haldusakt on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

Kaebaja täiendavad seisukohad PPVS § 1 sätestab selle seaduse reguleerimisala, § 1 lg-d 3, 4 ja 5 sätestavad politsei tegevuse süüteomenetluses. Läbiviidud distsiplinaarjuurdluse tulemusena on selgunud, et Kesklinna PJ välijuhi Taavi Kirsiga võttis 08.03.2013 kl 04.15 paiku ühendust PPA KKPO liiklusbüroo liiklusjärelevalve talituse vanemliikluspolitseinik Vahur Djakov ja küsis kas isik peetakse kahtlustatavana kinni ja paigutatakse jaoskonna kambrisse. Välijuht T. Kirss, olles konsulteerinud valves olnud kriminalistikatalituse valveuurija M.

Kilgiga, kinnitas isiku kinnipidamist sündmuskohal kahtlustatavana kriminaalmenetluses ning vajaduses peale ekspertiisi teostamist toimetada isik edasiste menetlustoimingute läbiviimiseks Kesklinna PJ (juurdluse kokkuvõte lk 3). Vaidlus puudub selles, et isik peeti kinni kahtlustatavana aadressil xxxxxxxx, kust hakkasid kehtima kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) sätted ning isikule tehti läbivaatus KrMS alusel, mitte vastustaja poolt ekslikult väidetud PPVS § 734 alusel ning toimetati seejärel Kesklinna PJ edasisteks menetlustoiminguteks.

Eelnev on nõuetekohaselt fikseeritud ka kahtlustatava kinnipidamise protokollis. Mobiiltelefon muutus seega keelatud esemeks (võimalik tunnistajate mõjutamine jne.) alates isiku kinnipidamisest, mitte alates kinnipidamiskambrisse paigutamisest. Vastustaja arusaam, et isikule tehti kohapeal turvakontroll PPVS § 734 järgi ja ei leitud isiku valduses esemeid või aineid, millega ta võib ohustada ennast või teisi isikuid ning kaebaja isiklikult oleks pidanud hiljem politseijaoskonnas teostama isiku ja asjade läbivaatuse PPVS § 735 alusel (tuleneb vaideotsusest), on väär järgmistel põhjustel.

PPVS § 734 ja 735 on selle seaduse mõistes riikliku järelevalve erimeetmed ning tulenvalt PPVS § 1 p-dest 4 ja 5 erimeedet ei kohaldata eriseaduse puhul, mis sätestab ise erimeetme kasutamise korda. Süüteomenetluses konkreetsel juhul on erimeetme kasutamise kord kirjeldatud KrMS §-s 88. Seega tulenevalt seadusest teostasid isiku politseijaoskonda toimetanud ametnikud sündmuskohal isiku ja asjade läbivaatuse KrMS alusel ning fikseerisid kõik isikuga kaasas olnud esemed, millest hilisemalt isiku kambriplokki paigutamisel oleks talle tulnud tagastada esemed, mis ei ole kambriplokis keelatud (käesoleval juhul käekell).

KrMS § 218 lg 1 p 5 iseenesest ei tee vahet isikul kaasasolevate asjade fikseerimisel, kuid praktikast tulenevalt peaks vastustaja teadma, et sündmuskohal pole võimalik korrakaitsepolitseil otsustada, milline isikul kaasasolnud esemetest võib kriminaalmenetluse käigus hilisemalt tähtsust omada (KrMS § 88 lg1 p-d 4 ja 5). Seega KrMK § 218 lg 1 p-st 5 tulenevalt tuleb isiku kahtlustatava kinnipidamise protokollis fikseerida kõik isikuga kaasas olnud esemed ning seejärel hilisemalt teha valik, millised neist on kinnipidamiskambris keelatud esemed.

Distsiplinaarjuurdluse käigus on selgunud ja poolte vahel puudub ka vaidlus selles, et sündmuskohal isik otsiti läbi nõuetele mittevastavalt, kuid vastavust nõuetele, mis tulenes seadusest, kinnitati hilisemalt kaebajale korduvalt jaoskonnas, seega puudus vajadus teha kordusläbivaatus kaebaja juuresolekul. Kaebaja tegevus antud juhul on kooskõlas ametijuhendi p-ga 3.3, mis sätestab kohustuse koostöö kohta kinnipeetu toojaga. Kaebaja ametijuhend ega ükski teine kaebajale teadaolev õigusakt ei sätesta kaebajale kohustust teostada teiste politseiametnike tegevuse üle järelevalvet ükskõik millises vormis.

Iga politseiametnik peab vastutama oma tegevuse seaduslikkuse eest isiklikult. Kui isik otsiti sündmuskohal läbi, tuginedes ebaõigele õigusaktile, ei pea kaebaja ennast selle eest vastutavaks. Samas ei ole vastustaja pidanud vajalikuks mingigi õigusaktiga sisustada koostöö mõistet (teadaolevalt on kaebaja kaebuses viidatud juhend muutunud automaatselt kehtetuks seoses PPA loomisega). Samuti pole vastustaja kohustanud kaebajat paralleelselt süüteomenetlusega läbi viima haldusmenetlust (selline hinnang tuleb välja distsiplinaarjuurdlusest).

PPVS näeb vajadusel ette riikliku järelevalve erimeetmed aga ei kohusta selleks. Küll aga on samane kohustus tulenevalt KrMK-st. Kui sündmuskohal, sõltuvalt tehioludest, pole võimalik isikut korralikult läbi vaadata, saab seda teha ka jaoskonnas. Käesoleval juhul puudus selleks toimetajate kinnitusel vajadus ja kaebajal polnud põhjust selles kahelda. ASKE § 39 lg 1 p 1 järgi on kinnipeetule arestimajas keelatud: Esemed, millega on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon, erivahendid, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja traadid.

Õigusaktist tuleneb, et keelatud on need esemed, millega on võimalik tekitada vigastusi. Tegemist on üldise arestimaja tööd puudutava õigusaktiga, mis hõlmab kõiki arestimajja toimetatud isikuid (ASKE § 3), olenemata kinnipidamise alustest. Samuti ei samastu arestimaja oma olemuselt politseijaoskonnas lühiajalisel kinnipidamisel (kuni 48 tundi) viibivate isikutega. ASKE on koostatud tulenevalt vangistusseadusest koos sellest tulenevate nõuetega, antud isik oli kinni peetud KrMS alusel ja toimetatud politseijaoskonda. Kaebaja on ka varasemalt vastustajale selgitanud, et tegemist oli alakehast halvatud invaliidiga, kes iseseisvalt polnud võimeline oma kinganööre haldama ning veel vähem nendega enesele vigastusi tekitama.

Kaebaja (politseiametniku) kaalutlusotsusel paigutati isik üksikkambrisse. Kaebaja rõhutab, tulenevalt kaalutlusõigusest, et ainuüksi asjaolu, et näiteks naiskinnipeetavad kannavad rinnahoidjat (mida on võimalik teatud juhtudel kasutada ka nöörina poomiseks), ei saa käsitleda kinnipidamiskambris keelatud esemena. Samuti teatud mõlemasoolistele isikutele mõeldud riietusesemeid (dressipükste ja aluspükste kummid ja nöörid). See, et konkreetsele kahtlustatavana kinnipeetule jäeti jalanõud koos paeltega jalga, tulenes üheselt kaebaja (politseiametniku) kaalutlusotsusest tingituna isiku seisundist.

Lisaks on vastustaja kaebajale süüks pannud käekella sattumist kinnipidamiskambrisse. Käekell ei kuulu keelatud asjade nimekirja ning arusaadavalt ei ole ta ka ese, millega on võimalik tekitada üksikkambris vigastusi.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Vaidlusaluse käskkirjaga karistati M.H.t teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise eest distsiplinaarkorras noomitusega. Kokkuvõtlikult on pooled järgmistel seisukohtadel. Kaebuse esitaja väiteil ei ole ta talle ette heidetud distsiplinaarsüütegu toime pannud. Nähtuvalt kaebusest M.H. leiab samuti, et PPA käskkiri on ebapiisavalt õiguslikult põhjendatud ning talle distsiplinaarkaristuse määramisega on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja kaalutlusõigust on rakendatud ebaõigesti. PPA ei nõustu M.H. väidetega ning on seisukohal, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine on piisavalt motiveeritud, vaidlusalune käskkiri on õiguspärane haldusakt, vastates kõikidele haldusakti nõuetele: haldusakt on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

2. Seega tuleb halduskohtul hinnata, kas M.H. on 08.03.2013 pannud toime talle vaidlusaluses käskkirjas süüks pandud distsiplinaarsüüteo, kas kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine on toimunud õigusaktidega kooskõlas, sh kas PPA on õiguspäraselt, menetlusaluse isiku õigusi tagades viinud läbi distsiplinaarmenetluse ja õiguspäraselt teostanud diskretsiooni kaebaja karistamisel ning kas vaidlusalune käskkiri vastab seaduses ettenähtud nõuetele.

Nähtuvalt poolte seisukohtadest ei ole nende vahel vaidlust selles, et käskkirja on andnud selleks pädev ametiisik (PPVS § 89) ja distsiplinaarkaristus kaebajale on määratud seaduses ettenähtud tähtajal (PPVS § 90 lg 3, vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramise ajal kehtinud avaliku teenistuse seaduse, edaspidi ATS, § 87 ja 01.04.2013 jõustunud ATS §-d 128 ja 129, TDVS § 6). Samuti ei ole kaebaja toonud esile, et käskkirja andmisel oleks rikutud mingeid menetlusnõudeid (distsiplinaarmenetluse läbiviimise korda) ja/või kaebaja õigusi nimetatud menetluses, mis võinuksid mõjutada asja õiget otsustamist.

Kohus leiab samuti, et niisuguseid rikkumisi ei ole olnud. Asjas on 22.03.2013 algatatud ja läbi viidud võimaliku distsiplinaarsüüteo asjaolude ja süüdlase väljaselgitamiseks distsiplinaarmenetlus (PPVS §-d 91, 92). Menetluse algatamisest on menetlusele allutatud politseiametnikku teavitatud, talle on 29.03.2013 allkirja vastu tutvustatud nii distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja kui ka menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi /tl 85-86/ ning talle oli tagatud ärakuulamisõiguse realiseerimine, st lisaks juba 21.03.2013 ettekandes antud selgitustele /tl 84/ on tal korduvalt menetluse vältel olnud võimalus esitada omapoolsed seisukohad /tl 89-92/.

HMS § 40 lg-s 1 on sätestatud nõue, mille järgi enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Asja materjalidest nähtuvalt edastas menetleja kaebajale 08.04.2013 e-posti aadressil distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kavandi /tl 109/, millega tutvumise kohta on M.H. andnud allkirja 10.04.2013 ja misjärel kaebajal on kooskõlas HMS § 40 lg-ga 1 olnud võimalus esitada (09.04.2013) veel oma täiendavad seisukohad enne käskkirja andmist /tl 125-126/.

Kaebaja vastava märkuse alusel on menetleja võtnud seletuse ka kiirreageerija Toomas Kalalt. Vaidlusalust käskkirja tutvustati kaebajale allkirja vastu 17.04.2013 /tl 6/. A. R. avaldusega seonduvalt ja distsiplinaarmenetluse raames on võetud ettekanded/seletused sündmusega seotud isikutelt /tl 83, 87, 88, 93, 94, 95-104/, struktuuriüksuse juhi arvamus distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte ja võimaliku karistuse kohta /tl 127/, samuti on menetluse materjalide juurde võetud muud asjassepuutuvad dokumendid, DVD jms /tl 71-82, 105-107, 146/, kaebaja iseloomustus /tl 108/, mis kõik kogumis annab kohtule aluse väita, et menetlus on viidud läbi igakülgselt ja objektiivselt, kooskõlas seadusnõuetega.

3. Distsiplinaarmenetluse tulemusena on PPA tuvastanud, et kaebuse esitaja, täites 07.- 08.03.2013 teenistuskohustusi Kesklinna PJ kambriblokis arestimaja politseinikuna, jättis süüliselt täitmata oma teenistuskohustused, mis tulenevad PP prefekti 24.01.2011 käskkirjaga nr 12 kinnitatud korrakaitselise tegevuse juhendi lisa 2 lühiajalise kinnipidamise juhendi p-st

32 (isiku paigutamisel kinnipidamisruumi tuleb teostada kinnipeetud isiku läbiotsimine, tema asjade hoiustamine ja vabastamisel nende tagastamine), arestimaja politseiniku ametijuhendi pdest 3.2 (kohustus dokumenteerida politseijaoskonna kinnipidamisruumidesse toimetatud isiku kinnipidamise ruumidesse paigutamine kehtestatud korras) ja 3.3 (kohustus teostada kinnipeetava isiku läbivaatus, isikuga kaasas olnud esemete hoiulevõtmine, esemete nõuetekohane dokumenteerimine), läbi mille ei täitnud ametijuhendi p-s 2 sätestatud ametikoha eesmärki (õigusaktidest tulenevad kinnipidamisnõuded on täidetud). Käskkirjas märgitu kohaselt teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise tulemusena jäi 08.03.2013 kahtlustatavana kinnipeetud ja kell 05:10 Kesklinna PJ toimetatud A. R.-le enne kinnipidamiskambrisse paigutamist teostamata isiku ja tema asjade läbivaatus, mistõttu puudub vastav dokument (isiku ja asjade läbivaatuse protokoll) ning A. R. paigutati kinnipidamiskambrisse koos mobiiltelefoni, jalatsite paelte ja kellaga, mis on kinnipidamiskambris keelatud esemed. Vaidlust ei ole selles, et M.H. A. R.-le enne viimase kinnipidamiskambrisse paigutamist isiku ja tema asjade läbivaatust ei teostanud, sellekohast protokolli ei koostanud ning isik sai võtta kinnipidamiskambrisse kaasa keelatud esemed. Vaidlus on poolte vahel selles, kas kaebajal oli kohustus need toimingud teha ja keelatud asjad ära võtta.

4. Kohus leiab, et PPA on õigesti tuvastanud M.H. poolt talle vaidlusaluses käskkirjas ette heidetud distsiplinaarsüüteo toimepanemise. Kohus nõustub põhimõtteliselt PPA seisukohtadega, sh täielikult PPA vaideotsuses esitatud järeldusega, et asjaolu, et politseijaoskonda toimetatud A. R. oli toimetajate poolt juba läbi otsitud, ei võtnud kaebajalt kui isiku kinnipidamiskambrisse paigutanud ametnikult ära kohustust A. R. ja tema asjad ise vahetult läbi vaadata ja see toiming protokollida, sest patrullipolitseinike ja kaebaja kui arestimaja politseiniku tegevused kannavad erinevaid eesmärke ja põhinevad erinevatel õiguslikel alustel.

Kohus jagab põhimõtteliselt ka seda PPA seisukohta, et regulatsioonis puudub säte, mis vabastaks arestimaja politseiniku isiku ja asjade läbivaatamise teostamisest, isegi kui seda on eelnevalt muul aadressil teinud PPVS § 734 alusel nt patrullpolitseinik vm isiku kambrisse toimetanud ametnik. Sama seisukoht kehtib ka juhul, kui isiku ja asjade läbivaatamine toimus/pidi toimuma eelnevalt KrMK alusel. Põhjus selleks seisneb kaebaja enda viites, et distsiplinaarjuurdluse käigus on selgunud, et sündmuskohal isik otsiti läbi nõuetele mittevastavalt, kuid ometi vastavust nõuetele kinnitati hilisemalt kaebajale korduvalt jaoskonnas.

Esiteks seetõttu (et inimlik eksitus või hooletus ei ole välistatud) ei olnud kaebajal mingit alust eeldada, et isikul ei ole kinnipidamiskambris keelatud esemeid ja kaebajal puudus vajadus teha kordusläbivaatus. Jäädes uskuma üksnes teise politseiniku kinnitusi, neid ise ise üle kontrollimata, võttis kaebaja endale sellega riski, et keelatud esemed satuvad arestikambrisse ning tema ametikoha eesmärk - territoriaalse politseijaoskonna kinnipidamisruumide töö tagamine, kinnipeetavate valvamine ja õigusaktidest tulenevate kinnipidamisnõuete täitmine (ametijuhendi p 2) jääb saavutamata.

Teiseks, just kaebaja teenistusülesannete täitmist reguleerivatest õigusaktidest tulenes kohustus välistada koos kinnipeetavaga keelatud esemete sattumine kinnipidamisruumidesse ja tagada esemete hoiulevõtmise nõuetekohane dokumenteeritus (siis oleks kaebaja ametijuhendi p-s 3.3 nimetatud teenistuskohustuste täitmise korral soovitav töötulemus saavutatud). Vastavalt ASKE § 7 lg-le 1 arestimajja saabumisel otsitakse kinnipeetu ja tema isiklikud asjad läbi. Kinnipeetu läbiotsimise viib läbi kinnipeetuga samast soost ametnik. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt koostatakse kinnipeetu läbiotsimise kohta protokoll, milles märgitakse kinnipeetult hoiule võetud asjad ja dokumendid.

Protokolli koopia antakse kinnipeetule allkirja vastu. Et ASKE § 37 lg 1 järgi on arestimajas keelatud esemed, millega on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon, erivahendid, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja traadid (p 1) ning mängukonsoolid, mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid või infokandjad, sealhulgas raadiosaatjad, pihuja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta (p 10), siis tulnuks just kaebajal arestimaja politseinikuna, lähtudes oma ametijuhendi p-dest 3.2 ja 3.3 veenduda, et koos A.

R.-ga ei satuks kinnipidamiskambrisse keelatud esemeid ja vastav haldustoiming tulnuks ka protokollida. Kuivõrd M.H. neid nõudeid ei täitnud, sõltumata tema motiividest selliselt toimimiseks, siis jättis ta oma teenistuskohustused süüliselt täitmata, mis on PPVS § 86 p 1 järgi kvalifitseeritav politseiametniku distsiplinaarsüütegu. Isegi kui eeldada, et käekell ei kuulu keelatud esemete hulka, on keelatud esemed ometigi kaebaja süül kinnipidamisruumidesse sattunud. Kohus rõhutab, et kaebajapoolset teenistuskohustuste täitmata jätmist ei õigusta kuidagi see, et keegi teine võib-olla ka ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt.

Õige on ka vaideotsuses esitatud tõdemus ametijuhendi p 3.3 osas, et teis(t)e ametniku/ametnike koostöösse kaasamine ei vabasta antud teenistusülesande täitmise kohustusest kaebajat, vaid on suunatud võimalusele kaasata selle teenistusülesande täitmise hõlbustamiseks või kiirendamiseks täiendavat abi. Kaebaja viidatud Kesklinna PJ juhi 25.03.2008 käskkirja nr 2 „Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna politseijaoskonna kinnipidamiskambri korrapidaja tööjuhendi ja politseipatrulli ja kambrikorrapidaja koostööjuhendi kinnitamine“ kehtetust on käsitletud juba vaidemenetluses.

Seega ei saanud kaebaja tegevusetust õigustada ka nimetatud käskkirja lisa 1 p 7 alap-s 5 sätestatu. Mis puutub kaebaja väitesse, et A. R. alakehast halvatud invaliidina polnud iseseisvalt võimeline oma kinganööre haldama ning veel vähem nendega enesele vigastusi tekitama, siis iseenesest võib see väide olla isegi tõene, kuid asjassepuutuvad õigusaktid ei anna arestimaja politseinikule kaalutlusõigust otsustada, kas keelatud esemed võiksid teatud juhtudel olla siiski lubatud.

5. Lõpuks peatub kohus M.H.le distsiplinaarkaristuse määramisel ja vaidlusaluse käskkirja formaalsel õiguspärasusel. Tulenevalt HMS §-st 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 nõuab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (lg 1); haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2); kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (lg 3). HMS § 55 lg 1 kohaselt haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Kohus on seisukohal, et vaidlusaluse käskkirja näol on tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga, mis sisaldab nii õiguslikku ja faktilist põhistust kui ka kaalutlusi ning sellisena vastab nii haldusaktidele üldiselt esitatavatele ülalviidatud vormija sisunõuetele kui ka vastavatele spetsiifilistele nõuetele (TDVS § 11). Seega kohus leiab, et käskkiri ei ole motiveerimispuuduste ega kaalutlusveaga (viimatinimetatud küsimust käsitleb kohus täpsemalt otsuse järgmises punktis). Kohus juhib lisaks kaebaja tähelepanu asjaolule, et antud juhtumil, tulenevalt HMS § 56 lg-st 1, täiendab vaidlusaluse käskkirja motivatsiooni selle aluseks olev distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, millele on käskkirjas otseselt viidatud ja mis on olnud M.H.le kättesaadav.

6. Kohus märgib, et isiku distsiplinaarvastutusele võtmine võimaldab haldusorganile väga laialdast ja mitmekülgset diskretsiooni, alates sellest, kas on üldse vaja distsiplinaarmenetlust alustada, kas tuvastatud distsiplinaarsüüteole on vaja reageerida karistamisega ja lõpetades sellega milline konkreetne distsiplinaarkaristus valida. On selge, et mitte iga teenistusalane rikkumine ei pea vältimatult tooma kaasa isiku distsiplinaarkorras karistamist. Samuti ei ole distsiplinaarkaristuse määraja seotud seaduses loetletud karistuste järjekorraga.

Samas allub kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus halduskohtu kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Kohtu pädevuses ei ole hinnata isiku karistamise otstarbekust, vaid üksnes õiguspärasust. HMS § 4 lg 1 kohaselt kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Vastavalt HMS § 4 lg-le 2 kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

TDVS § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Nähtuvalt asja materjalidest on kaebaja karistamise ja konkreetse distsiplinaarkaristuse üle otsustamisel arvestatud M.H. pikaajalist teenistusstaaži (üle 20 aasta) ja kogemusi politseiametnikuna (on täitnud oma teenistuse jooksul ülesandeid nii kriminaalkui ka korrakaitsevaldkonnas), mis on tal võimaldanud omandada erinevaid teadmisi politseitööst ning seda reguleerivatest õigusaktidest.

PPA on teinud põhjendatult järelduse, et pikka aega teenistuses olnud ametnikuna peab M.H. mõistma, millist tähtsust omab kambrisse paigutamise eel kinnipeetavatele tehtava isiku läbivaatus ja keelatud esemete hoiulevõtmine ametnike eneste ja teiste kinnipeetavate ohutuse tagamise eesmärgist lähtuvalt. Seega on hinnatud ka niisuguste nõuete rikkumise võimalike tagajärgede ohtlikkust („sellise teenistuskohustuste täitmisesse pealiskaudse suhtumise korral võib kambrisse sattuda ka tulirelv või muu ohtlik ese, mis on vahetult ohtlik politseiametnikele, teistele kinnipeetutele“) ehk distsiplinaarsüüteo raskust.

Samuti on võetud arvesse M.H.le antud teenistusalast iseloomustust, PPA Põhja prefektuuri arvamust ja asjaolu, et ametnik ei oma kehtivat distsiplinaarkaristust. Samas on leitud, et kuigi M.H. on üldjuhul kohusetundlik ametnik, tuleb tal ette eksimusi ning varasemad tähelepanu juhtimised töös esinenud probleemidele ei ole oma eesmärki täitnud. Seetõttu on PPA kohtu hinnangul põhjendatult asunud seisukohale, et kuna M.H. pole teinud neist märkustest vajalikke järeldusi, ei saa seekord piirduda tähelepanu juhtimisega, vaid ametniku suhtes tuleb mõjutusvahendina kohaldada distsiplinaarkaristust.

Asjaolu, et kaebaja ei taha tunnistada puudusi oma töös, ilmneb kohtu hinnangul selgelt nii distsiplinaarmenetluse läbiviimisel tema poolt antud seletustest, vaidest kui ka kohtukaebusest, kust ilmneb enda õigustamine ja teiste väidetavatele vigadele osutamine. Teisalt, lähtudes sellest, et kaebajal puuduvad kehtivad karistused ja et ta on üldjuhul kohusetundlik ametnik, on karistuse määraja pidanud võimalikuks piirduda M.H. suhtes siiski kergeima distsiplinaarkaristuse – noomituse - kohaldamisega. Kaebaja viited tema võimalikule ebavõrdsele kohtlemisele võrreldes nende politseiametnikega, kes on väidetavalt jäänud distsiplinaarkorras karistamata, on ebakonkreetsed, paljasõnalised ja seetõttu kontrollimatud.

Kaebaja ei ole tõendanud, et keegi väidetavalt karistamata jäetud isik oleks temaga võrdne kõigi tingimuste poolest. Neil asjaoludel kohus ei näe, et tegemist oleks PPA kaalutlemata ja/või ebaproportsionaalse otsustusega. Kõike eeltoodut arvestades, hinnanud poolte seisukohti ja kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, kohus leiab, et M.H. kaebus on alusetu ja see tuleb jätta rahuldamata.

7. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb M.H. kaebus rahuldamata. PPA ei ole omapoolset menetluskulude nõuet esitanud. Seega kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik