4-13-7427/18 · Tallinna Ringkonnakohus

4-13-7427

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. märts 2014, Tallinn

Väärteoasja number

4-13-7427

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Julia

Katškovskaja

Kohtuistungi toimumise aeg ja

koht

11. märts 2014, Tallinn

Väärteoasi

K.P väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 201 lg

2 ja § 224 lg 2 järgi

Tõlk

Marina Lepiksoo

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 28.01.2014 otsus

Kaebuse esitaja

K.P

Kohtuistungist osavõtvad isikud

Menetlusalune isik K.P (ik: 3

7001310047),

varem korduvalt väärteokorras karistatud.

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 28.01.2014 otsus K.P väärteoasjas nr 4-13-7427 jätta muutmata.

2. K.P apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lõuna politseijaoskonna patrullpolitseinik Martin Vellberg koostas 28.09.2013 väärteoprotokolli nr AB 1305076 selle kohta, et K.P 28.09.2013 kella 3:26 ajal Tallinnas Tuisu ja Tervise tänava vahel juhtis mootorsõidukit Volkswagen Passat reg. nr-ga 715BCR seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,44 +/- 0,05 mg/l. Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus on mõõdetud mõõteseadmega DRÄGER ALCOTEST 7110 EST nr ARAF-0031, taotlustunnistus nr TTRC-13-00080. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis K.P samal ajal ja kohas ka mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust (juhtimisõigus on liiklusseaduse § 129 lg 1 sätestatud korras taastamata), olles eelnevalt liiklusseaduse (LS) § 91 lg 2 p 3 alusel mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus K.P oma niisuguse tegevusega LS § 69 lg 5 ja §

90 lg 1 p-de 1 ja 3 nõudeid, pannes sellega toime LS § 224 lg 2 ja § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritavad väärteod. Leides, et K.P tuleks karistada arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja vastavalt V™S §-le 71 Harju Maakohtule arutamiseks.

Maakohtu otsus

2. 28.01.2014 kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-13-7427 mõistis Harju Maakohus K.P süüdi LS § 201 lg 2 ja § 224 lg 2 järgi ning karistas teda 10 päeva pikkuse arestiga, mille kandmisele kohustas K.P asuma hiljemalt 28.02.2014. Aresti kandmisele mitteasumisel otsuses märgitud kuupäevaks määras kohus kohaldada K.P suhtes sundtoomist arestimajja. Karistuse mõistmisel ei pidanud maakohus võimalikuks K.P-le rahalise karistuse mõistmist esiteks seetõttu, et kohtule teadaolevalt isik ei tööta (tl 3, 9, 14). Teiseks on K.P karistusregistri andmete kohaselt 11 kehtivat väärteokaristust (aastatest 2010– 2013), millest 7 on seniajani tasumata. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes kohus menetlusaluse isiku käitumises ei tuvastanud. Karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes arvestas kohus puhtsüdamlikku kahetsust, mida K.P avaldas nii kohtueelses menetluses (tl 14) kui ka kohtuistungil. Kohus märkis, et samas tuleb K.P süü suuruse määratlemisel arvestada siiski ka asjaolu, et isik samaaegselt juhtis mootorsõidukit joobeseisundis kui ka ilma juhtimisõiguseta ning nimetatud rikkumised ei ole tal olnud esimesed samalaadsed (vt tl 15- 16). Seega eeltoodud põhjustel leidis kohus, et K.P süü on käesoleval juhul keskmise suurusega. Eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt leidis kohus, et kuivõrd K.P ei ole varasemalt karistatud reaalsele ärakandmisele kuuluva arestiga (vt tl 15-16), võib käesoleval juhul temale mõistetav karistus jääda ka alla keskmise määra. Kohus märkis, et kuigi Eesti ühiskonnas on joobes juhtimine suureks probleemiks, ei ole käesoleval juhul õigustatud K.P karistamine suuremas määras võrreldes sellega, kui suur on isiku süü ning milline karistusmäär on piisav tema mõjutamiseks eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt. Kõike eeltoodut arvesse võttes leidis kohus, et K.P karistus peab jääma alla sanktsiooni keskmist määra, kuid kindlasti ülespoole alammäärast. Seetõttu mõistis kohus K.P-le karistuseks 10 päeva pikkuse aresti.

Apellatsioon

3.

, kes

Harju Maakohtu 28.01.2014 kohtuotsuse peale esitas apellatsiooni K.P vaidlustab maakohtu otsust karistuse osas, paludes talle mõistetud arest asendada üldkasuliku tööga. Apellant põhjendab oma taotlust sellega, et tal on töökoht, mille ta aresti kandmise korral kaotab. Sellega apellant aga nõustuda ei saa, sest tal on perekond ja ülalpidamisel on alaealised lapsed, keda ta toetab.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. K.P vaidlustab maakohtu otsust karistuse osas, paludes talle karistuseks mõistetud 10 päeva pikkune arest asendada üldkasuliku tööga põhjendusel, et aresti kandmine toob talle kaasa töökoha kui sissetulekuallika kaotuse. Ringkonnakohus leiab, et apellandi niisugune väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks K.P-le mõistetud karistuse osas. Harju Maakohus on K.P-le karistuse mõistmisel õigesti arvestanud menetlusaluse isiku käitumises karistust raskendavate asjaolude puudumist ning arvestanud õigesti karistust kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku puhtsüdamlikku kahetsust.

Maakohus on K.P arestiga karistamisel võtnud arvesse asjaolu, et teda on liiklusrikkumiste eest ka varem väärteokorras karistatud. Samuti kohtule teadaolevalt K.P ei tööta ning karistusregistri andmetel on tal 11 kehtivat väärteokaristust, ning 7 rahatrahvi on tasumata. Kolleegium peab vaid vajalikuks märkida, et K.P poolt jätkuvalt väärtegude toimepanemne annab aluse järelduseks, et varem kohaldatud karistused pole tema puhul täitnud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Arvestades K.P õigusrikkumiste korduvust ning samuti ka seda, et talle varasemate karistustena kohaldatud rahatrahvid on osaliselt tasumata, on põhjendatud tema suhtes raskemaliigilisema karistusena aresti mõistmine. Seoses apellandi väitega, et aresti kandmine toob talle kaasa töökoha kui sissetulekuallika kaotuse, märgib ringkonnakohus, et esiteks on apellandi väited temal töökoha olemasolu kohta ning selle kohta, et aresti kandmise tõttu kaotab ta oma töökoha, tõenditele mittetuginevad ja seetõttu paljasõnalised. Toimiku materjalides sisalduvast väärteoprotokollist (tl 3) ja menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist (tl 9) nähtub, et K.P ei tööta.

Maakohtule 28.01.2014 esitatud taotluses (tl 25) kinnitab K.P ka ise, et ta ametlikult ei tööta. Ehkki ta küll samas väidab, et töötab oma pere ülalpidamiseks mitteametlikult, on ka tema niisugune väide aga tõenditele mittetuginev ega ole ka põhistatud kuidas mitteametliku töökoha kaotuse põhjuseks saab olla 10 päevane arest. Teiseks märgib ringkonnakohus, et karistuse mõistmisel lähtub kohus vajadusest mõjutada isikut edaspidi õiguserikkumistest hoiduma. Seda eesmärki ei kaalu aga kuidagi üles apellandi väited, et ta on oma pere ülalpidaja ning aresti kandmisel võib ta kaotada oma töö ja sissetuleku.

Pere ja väidetava töökoha olemasolu ei ole mõjutanud K.P väärtegude toimepanemisest hoiduma ega ole seepärast ka argumendiks, mis annaks kohtule alust veendumuseks, et K.P hoiduks väärtegude toimepanemisest tulevikus. Seetõttu ei anna apellandi eelnimetatud väited oma perekondliku ja tööalase olukorra kohta ka alust maakohtu otsuse tühistamiseks karistuse mõistmise osas.

Pannes taas toime liiklusrikkumise on K.P oma niisuguse teoga näidanud üles ilmselgelt hoolimatut suhtumist õiguskorda ja teistesse inimestesse. Sellele, et niisuguse rikkumise eest kohaldatavat karistust kandes võib ta panna raskesse olukorda nii iseenda kui ka oma abi vajavad lähedased, pidanuks seega K.P mõtlema juba enne süüteo toimepanemist ja sellest tulenevalt süüteo toimepanemisest hoiduma. Pannud aga kirjeldatud süüteo sellele vaatamata toime, ei saa niisugused põhjendused süüdlast vabastada temale kohtu poolt mõistetud õiglasest karistusest. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus K.P-le mõistetud karistusega ning leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. K.P-le mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning aresti asendamiseks üldkasuliku tööga.

5. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes V™S § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus apelleeritud Harju Maakohtu 28.01.2014 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Ivi Kesküla Meelika Aava Julia Katškovskaja