3-14-50154/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

11.03.2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50154

Haldusasi

S.V. esialgse õiguskaitse taotlus

Menetlusosalised

Taotleja — S.V.;

Vastustaja — Harku- ja Murru Vangla

Menetlustoiming

Esialgse

õiguskaitse

taotluse

lahendamine,

haldusasja

üleandmine kohtualluvuse järgi

Resolutsioon

1. Jätta S.V. taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks

rahuldamata.

2. Määruse ärakiri saata S.V.le ja Harku ja Murru

Vanglale.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD

1. 04.02.2014 (koos 05.02.2014 täpsustusega) esitas S.V. Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse

taotluse Harku- ja Murru Vangla 31.01.2014 käskkirja nr 34-d kehtivuse peatamiseks. Samuti palub

S.V. peatada tema üleviimise menetlus Tartu Vanglasse 31.01.2014 nr 5-10/14/288-1, kuivõrd

üleviimine on seotud distsipliinirikkumisega, mille ta kavatseb vaidlustada. S.V. märgib, et on

vanglale esitanud ka kirjaliku avalduse riigilõivu tasumise ülekande tegemiseks.

2. 10.02.2014 kohtunõudega palus kohus Harku- ja Murru Vanglal edastada kohtule Harku- ja Murru

Vangla 31.01.2014 käskkiri nr 34-d ning S. V. Tartu Vanglasse üleviimise otsus. Samuti palus kohus

teatada, kas S. V. on esitanud vanglale taotluse riigilõivu tasumiseks esialgse õiguskaitse taotlustelt

ning kas ta on esitanud vanglale eelpool mainitud otsustele vaided.

3. 11.02.2014 saabus kohtule Harku- ja Murru Vangla vastus, milles teatati, et taotluse riigilõivu

tasumiseks soovis S. V. esitada Harku- ja Murru Vanglas vahetult enne Tartu Vanglasse ümber

paigutamist, kinnipeetavale selgitati taotluse esitamise korda ning ka seda, et taotluse võib esitada

Tartu Vanglas, mispeale S. V. teavitas, et esitab taotluse Tartu Vanglas. S. V. on 05.02.2014 edasise

karistuse kandmiseks paigutatud ümber Tartu Vanglasse. Tartu Vanglas viibimise perioodil taotlust

riigilõivu tasumiseks esitatud ei ole.

Samuti edastas Harku- ja Murru Vangla kohtule Harku- ja Murru Vangla 31.01.2014 käskkirja nr 34-

d ning Harku- ja Murru Vangla direktori 04.02.2014 käskkirja nr 14-av ning S. V. poolt esitatud

vaide eelpool nimetatud käskkirjadele.

4. 12.02.2014 määrusega jättis kohus S. V. esialgse õiguskaitse taotluse käiguta paludes tasuda

riigilõivu ning täpsustada, kas S. V. taotleb jätkuvalt ka 04.02.2014 käskkirja esialgse õiguskaitse

korras täitmise peatamist arvestades asjaoluga, et taotleja on juba 05.02.2014 paigutatud Tartu

Vanglasse. Samuti tuli taotlejal selgitada, kas ta soovib esialgse õiguskaitse korras taotleda ka enda

tagasi saatmist Harku- ja Murru Vanglasse (vt HKMS § 251 lg 1 p 1 ja p 3). Kui see on taotleja

sooviks, siis tuleb tal see ära märkida koos vastavate põhjendustega, miks see on vajalik kohtuotsuse

täitmise tagamiseks (HKMS § 249 lg 1 ja § 250 lg 2).

5. 18.02.2014 saabus kohtule taotleja seisukoht, milles taotleja märgib, et esitas Tartu Vanglale

riigilõivu tasumiseks taotluse 17.02.2014.

Taotleja selgitab, et arvestades, et Harku ja Murru Vangla (edaspidi vangla) 31.01.2014 käskkiri

nr 34-d kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamise karistuse osas viidi täide 06.02.2014, puudub

võimalus aega tagasi saada ning karistuse täitmine peatada, siis langeb ära taoline vajadus peatada

käskkiri karistuse osas, kuna taotleja on karistuse tegelikult ära kandnud.

Vangla 31.01.2014 käskkirja nr 34-d kehtivuse kaebaja süü tunnistamise osas palub taotleja peatada

kuni arutamise täieliku lõppemiseni.

Samuti palub taotleja peatada 04.02.2014 käskkiri nr 14-av taotleja Tartu Vanglasse üleviimise kohta

ning tuua taotleja tagasi vangla avaosakonda, kus ta kandis algselt (kuni distsiplinaarsüüdistuseni)

karistust, töötas ja õppis.

Taotleja

märgib,

et

kuna

ta

jäeti

ilma

soodustustest

seoses

talle

süüks

pandava

distsiplinaarüleastumisega, mille taotleja kaebab edasi ning milles tema süüd pole lõplikult tuvastatud

ning juhul, kui selgub, et temal süüd ei ole, tekitatakse talle väiksemat kahju, kui juhul, kui taotleja

jääb kuni asjaolude väljaselgitamiseni Tartu Vanglasse.

Samuti saab taotleja tagasipöördumise korral avatud tüüpi Harku ja Murru Vanglasse jätkata

õppimist autokoolis ning tööd vanas kohas Maardus. Taotleja palub kohut arvestada, et viibis avatud

tüüpi Harku ja Murru Vanglas 19.12.2012–15.01.2014 ning sellel perioodil taotlejale taoliste

tagajärgedega üleastumisi süüks ei pandud. Alates 2011. aastast kehtivaid rikkumisi ei ole, probleeme

avatud tüüpi vanglas viibimise ajal pole olnud. Taotlejale süüks pandav üleastumine on suure

tõenäosusega vangla töötajate puudujääkide ja lohakuse tagajärg Harku ja Murru Vangla 26.11.2013

käskkirja nr 642-t koostamisel, mille rikkumises taotlejat süüdistatakse.

6. 28.02.2014 kohtunõudega palus kohus esitada Harku ja Murru Vanglal omapoolne seisukoht S. V.

esialgse õiguskaitse taotlusele.

7. 25.02.2014 saabus kohtule S. V. täiendav seisukoht. S. V. teatab, et 17.02.2014 käskkirjaga nr 5-

11/14/8-2 jättis Harku ja Murru Vangla direktor tema 07.02.2014 vaide rahuldamata ning jättis Harku

ja Murru Vangla 31.01.2014 käskkirja nr 34-d jõusse. S. V. märgib, et ei nõustu selle otsusega ning

palub kohtul antud asi läbi vaadata ning tühistada Harku ja Murru Vangla 31.01.2014 käskkiri nr 34-

d ja 04.02.2014 käskkiri nr 14-av.

8. 27.02.2014 edastab S.V. kohtule fotod bussipeatusest, kus ta maha tuli ning täiendavad selgitused

seoses transpordiküsimusega.

9. 06.03.2014 saabusid Harku ja Murru Vangla seisukohad vastuseks Tallinna Halduskohtu

28.02.2014 kohtunõudele S. V. esialgse õiguskaitse taotluse osas vaidemenetluse ajaks haldusasjas nr

3-14-50154, milles S. V. palub esialgse õiguskaitse korras peatada 31.01.2014 käskkirja nr 34-d

kehtivus taotleja süü tuvastamise osas ning 04.02.2014 käskkirja nr 14-av täitmine ja tuua taotleja

tagasi vangla avaosakonda.

Harku ja Murru Vangla selgitab, et on S. V. kaebuse Harku ja Murru Vangla avavangla

peaspetsialisti 31.01.2014 käskkirja nr 34-d kehtetuks tunnistamise osas läbi vaadanud ning

17.02.2014 vaideotsusega nr 5-11/14/8-2 jätnud vaide rahuldamata põhjusel, et käskkirja andmine on

õiguspärane. Eelnimetatud käskkirjaga S. V.le määratud distsiplinaarkaristus - kartserisse

paigutamine - on täitmisele pööratud 06.02.-09.02.2014. Vaide Harku ja Murru Vangla direktori

04.02.2014

käskkirja

nr

14-av

osas

edastas

vangla

17.02.2014

läbi

vaatamiseks

Justiitsministeeriumile.

Kuna S. V. on esitanud õiguskaitse taotluse vaidemenetluse ajaks ning 31.01.2014 käskkirja nr 34-d

osas on vaidemenetlus lõppenud, on õiguskaitse vajadus avavangla peaspetsialisti 31.01.2014

käskkirja nr 34-d peatamise osas äralangenud.

Vaidlustatud Harku ja Murru Vangla direktori 04.02.2014 käskkirja nr 14-av alusel on S. V.

paigutatud tagasi kinnisese vanglasse, kuna vanglateenistuse hinnangul pani kinnipeetav toime raske

distsipliinirikkumise ning vanglateenistusel puudub veendumus S. V. edaspidises õiguskuulekas

käitumises. Avavanglas viibimine ei ole kinnipeetava subjektiivseks õiguseks. VangS § 20 lg 1

kohaselt võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse, kui kinnipeetava

individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas,

kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või

ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei

pane toime uusi õiguserikkumisi. Kuna avavanglaosakond on kergema režiimiga ja võimaldab

kinnipeetaval liikuda väljaspool vanglat, peab vangla olema avavanglaosakonda paigutatud

kinnipeetavate ühiskonnaohutuses ja õiguskuulekas käitumises eriti kindel. Kahtluse korral, et

kinnipeetava viibimine avavanglas toob kaasa vangistuse eeskirjade rikkumise, on riigil kohustus

sellele sobival viisil ka reageerida.

Vangla hinnangul oleks sellises olukorras esialgse õiguskaitse korras vaidlusaluse 04.02.2014

käskkirja nr 14-av täitmise peatamine põhjendatud vaid juhul, kui asjaoludest nähtuks üheselt, et

ümberpaigutamise otsus on ilmselgelt põhjendamatu. Käesoleval juhul ei saa väita, et vangla

sellekohane arvamus oleks ilmselgelt väär. Juhul kui hiljem ilmneb, et S. V. tagasi kinnisesse

vanglasse paigutamine oli põhjendamatu, on kinnipeetavale tekitatud võimalik kahjulik tagajärg

põhimõtteliselt võimalik talle hiljem rahas hüvitada. Antud olukorras on vangla huvi selle vastu, et

kinnipeetav ei jätkaks distsipliinirikkumiste toimepanemist, kaalukam kinnipeetava huvist.

Tuginedes eeltoodule on Harku ja Murru Vangla seisukohal, et S. V. taotlus esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT

10. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

10.1. HKMS § 249 lõikest 1 tulenevalt võib halduskohus igas menetlusstaadiumis kaebaja

põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või

võimatuks.

Riigikohtu määrustes haldusasjades nr 3-3-1-67-01 ja nr 3-3-1-13-04 on kohtuotsuse täitmise

võimatuseks peetud tagajärgi, mida ei ole hiljem mõistlik kõrvaldada. Üldisemas plaanis tekib

kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus juhul, kui esialgse õiguskaitse meetme kohaldamata jätmise

korral ei oleks võimalik kaebajal ka talle soodsa kohtuotsuse korral oma kaebusega taotletavat

eesmärki saavutada või ka juhul, kui selline eesmärk oleks küll võimalik saavutada, kuid esialgse

õiguskaitse mittekohaldamine võiks kaebaja jaoks tuua kaasa tarbetult koormavaid tagajärgi, mille

hilisem heastamine ei oleks mõistlik. Seega peab esialgse õiguskaitse järele olema tungiv vajadus ja

hilisem objektiivne võimatus või äärmiselt ebamõistlik või ebaotstarbekas võimalus saavutada

kohtusse pöördumise eesmärki. Lisaks ei tohi esialgse õiguskaitse kohaldamiseks kaebus olla

ilmselgelt perspektiivitu ega asjas esineda ülekaalukat avalikku või kolmanda isiku huvi.

Eeltoodust tulenevalt saab kohus esialgset õiguskaitset kohaldada üksnes juhul, kui kaebajal esineb

esialgse õiguskaitse vajadus ning kaebus omab eduväljavaateid.

Kohus lahendab esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatud määrusega viivitamata või kui ta peab

vajalikuks kuulata eelnevalt ära menetlusosalisi, võib kohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendada

ka hiljem (HKMS § 252 lg 1).

HKMS § 249 lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada halduskohtule ka

vaidemenetluse ajal.

Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld,

samuti esialgse õiguskaitse määruse alusel antud haldusakt kehtivad kuni kohtuotsuse jõustumiseni

või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse

jõustumiseni. Vaidemenetluse käigus tehtud esialgse õiguskaitse määrus kehtib kuni: 1) vaide

esemeks olevas nõudes halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja lõpuni, kui selle tähtaja jooksul

kaebust ei esitata; 2) kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või

asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni, kui vaide esemes olevas nõudes esitatakse

tähtaegselt halduskohtule kaebus.

Sama paragrahvi lg 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks taotluse esitada pärast

haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist.

Käesoleval juhul ongi esialgse õiguskaitse taotluse esitaja esitanud kohtule esialgse õiguskaitse

taotluse vaidemenetluse ajal ja palub peatada Harku ja Murru Vangla 31.01.2014 käskkirja nr 34-d

kehtivus taotleja süü tuvastamise osas (kuivõrd määratud distsiplinaarkaristuse on taotleja ära

kandnud) ning 04.02.2014 käskkirja nr 14-av täitmine ja tuua taotleja tagasi Harku ja Murru Vangla

avaosakonda.

10.2. Käesoleva vaidluse esemeks on esmalt Harku ja Murru Vangla 31.01.2014 käskkiri nr 34-d,

millega otsustati karistada kinnipeetav S. V.d Harku- ja Murru Vangla direktori 26.11.2013 käskkirja

nr 642-t nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 3 (kolmeks) ööpäevaks.

Kohtule esitatud andmete põhjal on S. V. määratud karistuse ära kandnud. Samuti on Harku- ja

Murru Vangla lahendanud vahepeal ära nimetatud käskkirjale esitatud vaide ning oma 17.02.2014

vaideotsusega nr 5-11/14/8-2 jätnud vaide rahuldamata.

Taotleja leiab, et 31.01.2014 käskkirja nr 34-d kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse korras on

vajalik kaebaja süü tuvastamise osas.

Kohus leiab, et kuigi kohus ei pea vaiet ning hilisemat kaebust täiesti perspektiivituks, siis taotlejal

puudub antud juhul esialgse õiguskaitse vajadus.

Nimelt Harku ja Murru Vangla 31.01.2014 käskkirja nr 34-d kehtivuse peatamiseks puudub kaebuse

esitajal esialgse õiguskaitse vajadus, kuna viidatud käskkirjaga määratud karistuse on kaebaja juba

ära kandnud.

Mis puudutab viidatud käskkirjaga tuvastatud kaebaja süü küsimust, siis kohus ei saa esialgse

õiguskaitse taotluse lahendamisel sisuliselt ja lõplikult otsustada, kas käskkiri oli õiguspärane või

mitte ning kas kaebaja süü oli tuvastatud õigesti või mitte.

Kuigi Harku ja Murru Vangla 31.01.2014 käskkiri nr 34-d on üheks aluseks 04.02.2014 Harku ja

Murru Vangla direktori käskkirjale nr 14-av, millega on otsustatud S. V. paigutada ümber Tartu

Vanglasse ja mille kehtivuse peatamist ning tagasitäitmist on S. V. samuti esialgse õiguskaitse korras

taotlenud, leiab kohus, et Harku ja Murru Vangla 31.01.2014 käskkirja nr 34-d kehtivuse peatamine

ei ole kuidagi vajalik kohtuotsuse täitmise tagamiseks otsustamaks vaidlusaluste käskkirjade

õiguspärasuse üle.

Järelikult puudub taotlejal esialgse õiguskaitse vajadus. Eeltoodut arvestades puudub vajadus

kaaluda selles osas avalikku huvi ning puudutatud isiku õigusi.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus S. V. taotluse esialgse õiguskaitse korras Harku ja Murru Vangla

31.01.2014 käskkirja nr 34-d kehtivuse peatamiseks rahuldamata.

10.3. Teiseks vaidluse esemeks on Harku ja Murru Vangla direktori 04.02.2014 käskkiri nr 14-av,

millega otsustati S. V. paigutada ümber karistuse kandmise jätkamiseks Tartu Vanglasse.

Kohus leiab, olenemata sellest, et taotleja suhtes kohaldatud vanglarežiim muutus seoses taotleja

ümberpaigutamisega rangemaks ning aega, mil taotleja viibib rangemal režiimil ei ole võimalik

tagasi pöörata, puudub taotlejal esialgse õiguskaitse vajadus.

Nagu kohus ka eelpool viitas (vt määruse p 10.1) on esialgse õiguskaitse eesmärk tagada

kohtuotsuse täitmise võimalikkus. Käesoleval juhul kohtuotsuse täitmise võimatust või raskendatust

kohtule esitatud taotlusest ei nähtu. Taotleja viitab küll õigesti, et vaidlusaluse käskkirja tulemusel on

ta jäänud ilma teatud hulgast soodustustest ning see on taotlejale kahjulik, kuid pole välja toonud,

milles seisneb kohtuotsuse täitmise võimatus või oluline raskendatus.

Kohus leiab, et käesoleval juhul on ka avalik huvi olulisem kaebaja huvist vaidlusaluse käskkirja

kehtivuse peatamise ja tagasitäitmise vastu.

Vangla viitab õigesti, et VangS § 20 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber

paigutada avavanglasse, kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine

kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse

tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on

piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Kuna avavanglaosakond on kergema

režiimiga

ja

võimaldab

kinnipeetaval

liikuda

väljaspool

vanglat,

peab

vangla

olema

avavanglaosakonda paigutatud kinnipeetavate ühiskonnaohutuses ja õiguskuulekas käitumises eriti

kindel.

Kohtule esialgse õiguskaitse taotluse raames esitatud materjalide põhjal ei ole võimalik tõsikindlalt

väita, et taotleja ei ole talle süüks pandavat rikkumist toime pannud. Avalik huvi on kaitsta

õiguskorda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on viidatud avalik huvi kaalukam taotleja huvist

jätkuvalt viibida soodsamal režiimil ning kasutada sellega kaasnevaid hüvesid.

Juhul kui taotleja vaie (mis on hetkel edastatud Justiitsministeeriumile lahendamiseks) või hilisem

kohtukaebus osutavad edukas, siis on taotlejale, nagu ka vangla õigesti märgib, õigusvastase

haldusaktiga tekitatud võimalik kahju võimalik rahas hüvitada.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et esialgse õiguskaitse taotlus Harku ja Murru Vangla

direktori 04.02.2014 käskkirja nr 14-av kehtivuse peatamiseks ning taotleja Harku ja Murru

Vanglasse tagasi paigutamiseks tuleb jätta rahuldamata.

11. Kaebaja 25.02.2014 kohtule saabunud seisukohast ja taotlustest

25.02.2014 saabus kohtule S. V. seisukoht, milles S. V. teatab, et 17.02.2014 käskkirjaga nr 5-

11/14/8-2 jättis Harku ja Murru Vangla direktor tema 07.02.2014 vaide rahuldamata ning jättis Harku

ja Murru Vangla 31.01.2014 käskkirja nr 34-d jõusse. S. V. märgib, et ei nõustu selle otsusega ning

palub kohtul antud asi läbi vaadata ning tühistada Harku ja Murru Vangla 31.01.2014 käskkiri nr 34-

d ja 04.02.2014 käskkiri nr 14-av.

Kohus leiab, et eeltoodut tuleb sisuliselt käsitleda kui iseseisvat kaebust, mis on esitatud Harku ja

Murru Vangla 31.01.2014 käskkirja nr 34-d ja 04.02.2014 käskkirja nr 14-av tühistamiseks. Kohus

menetleb nimetatud avaldust ja sellega seotud dokumente edasi iseseisva kaebusena kohtuasja nr 3-

14-50296 raames.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik