4-13-6446/27 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.03.2014, Tallinn Väärteoasja number 4-13-6446 Kohtukoosseis eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Väärteoasi Kaido Takkingu (Takking) väärteoasi karistusseadustiku (KarS) § 262 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 21.11.2013 otsus Kaebuse esitaja Kaido Takkingu (ik: 37211030282) kaitsja Peeter Malve Istungil osalenud isikud Kaido Takkingu (ik: 37211030282) kaitsja Peeter Malve RESOLUTSIOON

1. Jätta Kaido Takkingu kaitsja Peeter Malve apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 21.11.2013 otsus muutmata.

2. Taotlus hüvitada Kaido Takkingule tema poolt kaitsjale makstud tasu jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates 11.03.2014. a. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Lõuna politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Risto Uukkivi koostas 12.09.2013 väärteoprotokolli nr AB1305484 selle kohta, et Kaido Takking 11.08.2013 kell 01:35 aadressil A. H. Tammsaare tee 67-28 Tallinnas rikkus naabrite öörahu väga valju muusika kuulamisega. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus K. Takking kirjeldatud teoga

Tallinna linna avaliku korra eeskirja ja avaliku koosoleku korraldamise nõuete § 3 p 2 nõudeid ja pani sellega toime KarS § 262 järgi kvalifitseeritava väärteo. Leides, et menetlusalust isikut tuleb karistada arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja Harju Maakohtule arutamiseks.

Maakohtu seisukoht

2. Harju Maakohus tunnistas 21.11.2013 otsusega K. Takkingu KarS § 262 järgi süüdi ja karistas teda 10 päeva pikkuse arestiga, kohustades selle ära kandma hiljemalt 31.01.2014. Kohus märkis, et väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, kes ja millisel ajal muusikat kuulas. Menetlusalune isik ei eita, et muusika kuulamine leidis aset öisel ajal, algas kella 22:30 paiku ja kestis vähemalt kuni politseipatrulli ukse taha ilmumiseni kella 01:35 paiku. Maakohus leidis erinevalt kaitsjast, et määravaks asjaoluks arutatava väärteoasja kontekstis pole mitte see, kuivõrd kõvasti muusika mängis, vaid asjaolu, et muusika mängimisega rikuti teiste inimeste öörahu.

Menetlusalusele isikule etteheidetud Eeskirja § 3 p 2 näeb ette, et keelatud on häirida öörahu kella 23:00-st kuni 07:00-ni. Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kohaldatavaks normiks võiks olla Eeskirja § 3 p 4, mis sätestab keeldu tekitada müra, mis ületab sotsiaalministri määrusega kehtestatud normtasemeid. Kõnealuse normi all on mõeldud normtasemeid ületava müra tekitamise lubamatust üldjuhul, sealhulgas päevasel ajal. Tavapärane olmemüra ei ole kohtu arvates samastatav öisel ajal valjuhäälse muusika kuulamisega, mis võib häirida samas elamus elavaid isikuid.

Öisel ajal müra tekitamise keeld ei eelda mingeid normatiive ületava müra esinemist, oluline on seejuures tuvastada, kas selline müra rikkus kellegi öörahu või mitte. Tunnistajate I. H ja S.I ütlustega luges kohus tuvastatuks, et K. Takking valju muusika kuulamisega väärteoprotokollis märgitud kuupäeval ja kellajal häiris naabrite öörahu ning oma sellise tegevusega rikkus avalikku korda. Tunnistajana ülekuulatud Igor H, kes on K. Takkingu alumine naaber, andis kohtule ütlusi, et ööl vastu 11.08.2013 oli ta sunnitud kutsuma politsei, kuna K.

Takkingu korterist kostuv muusika oli nii vali, et tunnistaja korteris ei olnud võimalik viibida, magamisest rääkimata. Tunnistajaga ühes korteris viibinud tunnistaja abikaasa pidi järgmisel päeval tööle minema ning mõlema isiku öörahu oli rikutud täielikult. K. Takkingu korterist kostnud muusika helid olid niivõrd tugevad, et kohale jõudnud politseipatrull pidi mitmel korral uksekella andma enne, kui K. Takking lõpuks aru sai, et keegi on ukse taga. Igor H ütlusi kinnitas ka tunnistajana ülekuulatud S I – väljakutsele kohale jõudnud politseiametnik.

Tema ütluste kohaselt, lähenedes Tammsaare teel asuva maja nr 67 juurde, oli juba väljas kuulda valju muusikat. K. Takkingu uksele koputas tunnistaja mitmeid kordi enne, kui isik avas ukse ning temaga rääkides oli tunda alkoholilõhna ja näha tasakaaluhäireid. Menetlusaluse isiku väidet selle kohta, et tunnistaja Igor H hindab üle K. Takkingu korterist kostnud muusika valjust ning et muusika tugevus ei võinud häirida naabrite öörahu, pidas kohus põhjendamatuks. Tunnistaja Igor H ütluste kohaselt ei ole tal K. Takkingu kui naabri suhtes muid pretensioone olmemüra tekitamisega seonduvalt, vahel kuulab ta muusikat ka päeval.

Seega ei saa kohtu arvates rääkida Igor H puhul kõrgendatud müratundlikkusega isikust, kes teeks politseisse väljakutse pelgalt olmemüra tõttu. Arvestades seda, et ehitustehniliste omaduste tõttu on korterivaheline isolatsioon üsna nõrk, pidi menetlusalune isik arvestama sellega, et isegi tavalise tugevusega tema korterist kostuv muusika võib öisel ajal häirida naabreid intensiivsemalt kui päeval, seega pani K. Takking väärteo toime kaudse tahtlusega. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse menetlusaluse isiku süü suurust.

Kohus arvestas seda, et tegemist ei olnud juhusliku laadi teoga, K. Takkingu poolne öörahu rikkumine oli oma kestvuse (ca kolme tunni vältel) poolest intensiivne, selle tagajärjel rikuti järgmisel päeval tööle minema pidanud naabri öörahu täiel määral. K. Takking ei ole oma teole õiget hinnangut andnud ega näe toimunus oma süüd ning tema karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Karistusregistrist nähtuvalt on isikut varem korduvalt karistatud avaliku korra rikkumise eest, viimati karistati teda 16.05.2013 4-päevase arestiga.

Kohtu hinnangul ei ole eelnevalt määratud rahatrahvid ega lühiajaline arest mõjutanud K. Takkingut väärtegude toimepanemisest hoiduma, samuti poleks kohtupraktikaga kooskõlas järjekordse samalaadse rikkumise eest rahatrahviga karistamine. Sellest tulenevalt leidis kohus, et K. Takkingut tuleb karistada 10 päeva pikkuse arestiga. Kohtu arvates ei saa kaitsja poolt K. Takkingu ema tervisliku seisundi kohta esitatud arstitõend mõjuda karistuse liigi valikule. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on K. Takking ka varem mitmel korral kandnud aresti, mida emale vajalik kõrvalabi ei takistanud.

Apellatsioon

3. Harju Maakohtu 21.11.2013 otsuse peale esitas apellatsiooni K. Takkingu kaitsja P. Malve, kes palub kohtuotsus tühistada ning teha uus otsus, millega mõista K. Takking talle süüks pandud väärteos õigeks ning lõpetada menetlus VTMS § 29 p 1 alusel. Lisaks palub kaitsja mõista riigilt

K. Takkingu kasuks välja maakohtus kantud kaitsjatasud. Apellant leiab, et maakohus ei ole K. Takkingu süüdimõistmist piisavalt põhjendanud ning teinud süüdimõistva otsuse olukorras, kus süüks pandud väärteo kohta puudusid kohtul usaldusväärsed tõendid. Maakohus rikkus väärteomenetlusõigust oluliselt sellega, et ei lõpetanud väärteoasja VTMS § 150 lg 1 p 1 alusel, kuigi kohtult seda taotleti. Apellant leiab, et maakohus arvestas ebaõigesti kohtuvälise menetleja ametniku S I poolt antud ja

K. Takkingut süüstavaid ütluseid, mille põhjal kohus luges tõendatuks, et K. Takking kuulas oma kodus öisel ajal valju muusikat. Riigikohus on märkinud lahendi 3-1-1-96-10 p-s 8, et vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadele on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine esmajoones võimalik mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08, p 10). Apellant möönab, et K. Takkingut süüstavaid ütluseid andis kohtus ka alt korterist naaber Igor H, kuid selle naabri ütlused olid nö sõna-sõna vastu K.

Takkinguga ning selle naabri kohta väitis Takking sedagi, et see naaber on tema peale pidevalt igale poole kaevanud ja seejuures ka ilma erilise põhjuseta. Apellandi arvates ei olnud alumise korterinaabri ütlused suures osas arvestatavad, sest polnud võimalik aru saada, millisest öörahu rikkumise korrast tunnistaja üldse rääkis. Näiteks ei olnud ilmselt kõnealuse juhtumiga seoses tunnistaja väide, et muusika olla kostnud nii valjusti, et tema korteris ei olnud võimalik viibida, magamisest rääkimata. Pole teada, et keegi teine naabritest oleks sama väitnud.

Selle väite vastu räägib ka üle kuulatud politseiametnik S I, kes väitis vastuseks kaitsja küsimusele, et ukse avades ta ei pidanud K. Takkinguga vestlemiseks häält tõstma ning K. Takking keeras muusikat vaiksemaks alles politseiniku nõudmisel. Ka ei väitnud politseinik vastupidiselt kohtuotsuses märgitule kohtus antud ütlustes, et ta kuulis juba õues valju muusikat. Ta kinnitas vaid, et kuulis muusikat, oskamata öelda, kui valjusti see kostis. Arusaamatuks jääb, miks pidas kohus vajalikuks enne rikkumise kohta järelduse tegemist otsuse põhjendavas osas märkida seda, et politseinik pidi enne mitu korda uksekella andma, kui K.

Takking ukse avas ning tal olid alkoholi lõhnad ning tasakaaluhäired. Antud väärteoasjas ei olnud mingit tähtsust sellisel teadmisel, kas K. Takking oli oma kodus alkoholi tarvitanud või kui ruttu ta jõudis politseile ust avada. Nimetatud asjaoludest ei saa kuidagi teha järeldust, et korterist kostuv muusika oli vali. Loogiliselt võttes oleks ukse avades pidanud toast kostuv muusika veelgi valjemaks muutuma, kuid kui arvestada politseiniku ütluseid, oli tal Takkinguga ukse peal võimalik vestelda ka ilma häält tõstmata. Apellandi arvates rääkis alt naaber Igor H oma ütlustes kohtule läbisegi erinevates öörahu rikkumise kordadest, kui K.

Takking samuti muusikat kuulas, kuid mille eest ta juba on oma karistuse ära kandnud ning kokkuvõttes polnudki vähemalt kaitsja arvates võimalik üheselt aru saada, millisest juhtumist tunnistaja üldse parajasti rääkis. Tunnistaja soov võimendada K. Takkingu muusika kuulamisele teda häirivat iseloomu oli apellandi arvates selgelt tajutav. Naaberkorterist pärit tunnistaja Igor H oli kaitsja hinnangul K. Takkingu vastu juba ette negatiivselt häälestatud. Kohus järeldas H ütlustest ekslikult, et K. Takking segas H öörahu 11.08.2013 just sellistel asjaoludel, mida kohus ka otsuse põhjendustesse märkis.

Kohus ei arvestanud H ütluse hindamisel seda, et K. Takkingut oli ka varasemalt karistatud analoogsete rikkumiste eest ning tunnistaja ei teinud vahet öörahu rikkumise kordadel, vaid tõi pidevalt näiteid neist kordadest, mis juhtusid varem. Kohus ilmselt ei pööranud tunnistaja ütluste usaldusvääruse hindamisel tähelepanu väärteo toimepanemise ajale, milleks oli 11.08.2013 kell 01.35, so tegemist oli ööga vastu pühapäeva, millal reeglina valdav osa inimesi tööle ei pea minema. Kohus on otsuses aga märkinud, et tunnistaja abikaasa pidi järgmisel (s.o millisel) päeval tööle minema.

Apellandi arusaamise kohaselt tunnistaja tõi sellist asjaolu esile hoopis mingist varasemast korrast rääkides ning kohus ei pööranud sellele tähelepanu. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et mistahes tugevusega muusika kuulamine oma korteris tuleks lugeda väärteoks, kui keegi naabritest väidab, et see segas tema öörahu. Nimetatud kohtu seisukoht ei ole kooskõlas KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletusnõudega (nullum crimen nulla poena sine lege certa), mille kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada.

Üldteadaolevalt ei ole vanade paneelmajade (kus elab ka Takking) ehitamisel pööratud vajalikku tähelepanu müra leviku tõkestamise vajadusele, st kõrvakorterisse kostab isegi naabri aevastamine, vaikne muusika jms. Kes sellise elamu endale elumajaks teadlikult valib, vaatamata varjatud puudustele, siis ei saa ta tegelikult mõistlikult nõudagi, et naaber tema öörahu mingil määral ei segaks. Teine võimalus oleks sinna kolides kohe oma korteri seinad, lae ja põrandad isoleerida. Olukord, kus öisel ajal korteri tavakasutusest tekkiv müra (heli, muusika jne) häirib kellegi öörahu, võib viidata hoopis nõudeõiguse olemasolule elamu ehitaja vastu, kes ei ole piisavalt teinud korteritesse müra leviku tõkestamiseks.

Põhiseaduse § 19 viitab vajadusele seada vaba eneseteostuse piirangud seaduse tasandil ning on ilmne, et nimetatud säte kehtib igal ajal, sh ka öösel. Viidatu kohaselt igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Kui uskuda kohtuotsust, siis müra tugevus öörahu ajal ei oma kellegi karistamisel mingit tähtsust. Nimetatud seisukohaga apellant ei nõustu, sest kui öörahu rikkumine on karistatav, siis ka selle rikkumise puhul kehtib põhimõte, et iga karistus peab olema rikkujale ettenähtav ning seadust täpselt järgides ka ärahoitav.

Antud kohtuotsuse põhjendused ja seisukoht ei võimalda seadust täpselt täita. Eluruumides (sh ka kitsalt võetuna magamistubades) öisel ajal lubatavaid müratasemeid reguleeritakse tegelikult Eesti Vabariigis juba ammu ja nimelt Sotsiaalministri 04.03.202.a määrusega nr 42 kehtestatud Müra normtasemed eluja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid, mille § 1 kohaselt määrus kehtestab müra normtasemed eluja puhkealal, elamute ning ühiskasutusega hoonete sees ja nende hoonete välisterritooriumil ning mürataseme mõõtmise meetodid.

Sama määruse § 6 lg 1 p 1.2 kohaselt ei tohi magamistubadesse kostuv müra ületada öisel ajal 30 dB. Kui vaadata rahvusvaheliselt üldtunnustatud müra tasemete kohta sätestatud piirnorme, siis on need näiteks magamistoast rääkides 5 dB võrra madalamad kui Eestis. Kaitsja viitas oma kohtule esitatud kirjalikes teesides Maailma Tervishoiuorganisatsiooni poolt kehtestatud olmemüra juhendile, mille on kasutusele võtnud ka Eesti Vabariigi

Keskkonnaministeerium, kelle Keskkonnaameti kodulehel on see eesti keelsena täiesti olemas (vt lk 1 viited) ja mis reguleerib eluruumides öisel ajal lubatavaid müratasemeid. Viitasime selle juhendi lk 45, mille kohaselt elamutesse kuulduva öise muusikamüra puhul võib kasutada madalsageduslikule mürale antud normtasemeid, ja lisaks peaksid ööalguse (kell 22 – 02) LAeq,1h-tasemed olema maksimaalselt 25 dB(A) juhul, kui muusikamüra on selgelt eristatav, s.o., kui pidev lubatud taustamüra ei summuta seda. Antud olukorras, kus eelviidatust tulenevalt on öisel ajal keelatud põhjustada muusikamüra tugevusega enam kui 30dB(A), siis ei saanud maakohus teha põhjendatud otsust, omamata tõendina müra mõõtmistulemust, mis K. Takkingu ja tema kaitsja kaitseväite ümber lükkaks ja tõendaks müra tekitamist üle lubatud müra taseme. Analoogselt ei ole näiteks võimalik kedagi mõista süüdi mootorsõiduki juhtimise eest, kui tema joovet ei ole mõõdetud. Sama kehtib ka kiiruseületamisega seotud rikkumiste kohta jne. Öörahu ei ole antud kontekstis meie õiguskorras mingi erand ja seda õigushüve ei muuda tõendamise seisukohalt eriliseks ka asjaolu, et see on kehtestatud vaid kohaliku omavalitsuse määrusega. Ehk teisisõnu, soovib apellant väita, et neil juhtudel, kus rikkumise tõendamiseks peab olema rikkumine tõendatud mõõtmise teel, ei ole isiku süüdiolekut võimalik muude tõenditega piisavalt tõsikindlalt tõendada. Müra mõõtmine on tehniliselt täiesti teostatav ning seda Eestis ka tehakse. Kui riik paneb politseile ülesandeks kohalike omavalitsuste poolt kehtestatavate avaliku korra eeskirjade täitmise kontrollimise ning selle rikkujate vastutusele võtmise, peab politsei end varustama ka selliste rikkumiste mõõtmiseks vajalike mõõteseadmetega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus, vaadanud esitatud apellatsiooni ja toimiku materjalid läbi, leiab, et apelleeritud kohtuotsuse tühistamiseks apellatsioonis toodud asjaoludel puudub alus, mistõttu tuleb apellatsioon jätta rahuldamata.

5. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et tunnistaja I. Hmetuilnitski ütlused ei ole usaldusväärsed. Kaitsja põhjendas oma seisukohta sellega, et tunnistaja rääkis erinevatest kordadest, kui K. Takking väidetavalt muusikat valjult mängis, mistõttu ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, kas konkreetsel korral oli muusika rahu häiriv.

I. H on tõepoolest maakohtus antud ütlustes rääkinud sellest, et probleemid sellega, et K. Takking kuulab öösiti valjult muusikat, on kestnud 2,5-3 aastat ning I. H on seetõttu korduvalt kutsunud välja politsei. Siiski on ütlustest aru saada, millises osas on I. H kirjeldanud konkreetset sündmust. Tema ütluste kohaselt kutsus ta 2013. a augustis (väärteoprotokolli kohaselt on teo toimepanemise ajaks 11.08.2013. a) politsei, kuna muusika oli nii valjuks keeratud, ka olid aknad avatud ja ümbruskond kajas vastu. Algas see pärast kella ühtteist õhtul ja kestis kella kahe või kolmeni öösel. Menetlusaluse isiku kaitsja küsimustele vastates on I. H veel märkinud, et muusika oli nii vali, et I. H korteris polnud võimalik viibida; laelamp värises. Veel on I. H kirjeldanud seda, mis toimus, kui politseipatrull oli kohale tulnud ning pärast patrulli lahkumist. Kaitsjal oli ka võimalik esitada täpsustavaid küsimusi, kui talle jäi ebaselgeks, millises osas tunnistaja ütlused konkreetset sündmust puudutasid. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt on kaitsja seda ka teinud. Nii on tunnistaja vastanud kaitsja täpsustavale küsimusele, kas K. Takking menetluse esemeks oleval korral plaksutas käsi või trampis jalgu (eelnevalt väitis I. H oma ütlustes, et lisaks sellele, et muusika oli vali, kargas ja karjus K. Takking muusika taktis). Kaitsja seadis I. H ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla ka põhjusel, et I. H sõnul pidi tema abikaasa minema järgmisel päeval tööle, muusika mängimine toimus väärteoprotokolli kohaselt aga 11.08.2013. a kell 01:35, s.o ööl vastu pühapäeva. Seoses sellega nendib ringkonnakohus, et

I. H väide selle kohta, et abikaasa pidi järgmisel päeval tööle minema, on esitatud just probleemi üldiselt kirjeldades. Nimelt on I. H istungiprotokolli kohaselt öelnud: „Alati juhtub muusika nii vali, kui abikaasa peab minema järgmisel päeval tööle.“ Teiseks nendib ringkonnakohus, et pühapäevasel päeval töötamine ei ole midagi nii erandlikku, et see tunnistaja ütlused kahtluse alla seaks.

6. Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks ka apellandi seisukohta, et tunnistajana üle kuulatud politseiametniku S. I ütlused ei ole lubatud tõend, kuna Riigikohtu praktika kohaselt võib menetleja ametnik anda ütlusi vaid mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Esiteks tuleb märkida, et 16.07.2013. a, s.o pärast apellatsioonis viidatud Riigikohtu lahendi tegemist, kuid enne käesoleva menetluse esemeks oleva väärteo toimepanemist, on väärteomenetluse seadustikku just kohtuvälise menetleja ametniku ütluste lubatavuse osas muudetud. VTMS § 313 lg 1 näeb ette, et kohtuvälise menetleja ametnik, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis, kiirmenetluse otsuses või hoiatamisotsuses, võib osaleda kohtuvõi kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta. Seega lubab kehtiv väärteomenetluse seadustik anda ütlusi ka väärteoasja menetlenud kohtuvälise menetleja ametnikul. Teiseks tuleb märkida, et ka apellatsioonis viidatud Riigikohtu seisukoht ei tähenda seda, et politseiametnikku ei või kunagi tõendamiseseme asjaolude osas üle kuulata. Apellatsioonis osutatud Riigikohtu otsuses (25.11.2010 a. otsus väärteoasjas nr 3-1-1-96-10)

on kriminaalkolleegium öelnud küll, et menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine on lubatav esmajoones mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta, kuid arvestada tuleb, et tegemist on varasema praktika kokkuvõtva kajastamisega – Riigikohus viitab ise „kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadele“ ning viidatud on ka konkreetsele varasemale Riigikohtu lahendile (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08, p 10). Kõnealuses lahendis märgib Riigikohus: „Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on väärteoasjade lahendamisel viidatud sätet rakendades märkinud, et menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Arusaadavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi.“ Eelnevast tuleneb, et ütluste andmise piirang ei puudutanud kohtuvälise menetleja iga ametnikku, vaid konkreetse väärteoasja menetlemisel osalenud ametnikku või ametnikke. Väärteoasjade menetlemisel on levinud ja kohtupraktikas aktsepteeritud see, et ametnik, kes küll osales nt riikliku järelevalve teostamisel, kuid ei ole teinud väärteomenetluse toiminguid, kuulatakse väärteomenetluse tõendamiseseme asjaolude osas üle. Väärteotoimikust ei nähtu, et S. I oleks teinud väärteomenetluse toiminguid. Küll nähtub tema ütlustest, et tema oli see, kes käskis

K. Takkingul muusika vaiksemaks panna. Tegemist ei ole aga väärteomenetluses, vaid politseiametniku korrakaitsepädevuse raames, s.t haldusmenetluses tehtud toiminguga. Seega ei ole S. I ülekuulamisel kuidagi väärteomenetlusõigust rikutud.

S. I ütlused toetavad I. H väidet, et K. Takkingu korterist kostis muusika väga valjult. Nimelt oli

K. Takkingu korterist kostuv muusika õuegi „väga hästi kuulda“. Ka oli see kuulda „terves trepikojas“. Seda, et muusika pidi olema vali, kinnitavad veel S. I ja I. H ütlused selle kohta, et S. I pidi mitmeid kordi koputama – see annab koostoimes ütlustega selle kohta, et muusikat oli kosta teise korterisse, trepikotta ja õuegi, alust arvata, et muusika oli nii vali, et K. Takking ei kuulnud, et ta uksele koputatakse. Seega on tõendatud, et muusika mängis nii valjult, et see häiris naabri – I. H – rahu. Nii I. H kui S. I ütlustest nähtub, et tegemist ei olnud üksnes I. H ülereageerimisega vaid muusika valjus oligi selline, et seda võib n.ö keskmine mõistlik inimene pidada öist aega arvestades häirivaks. Seejuures ei pea kohus tähtsaks seda, et S. I ei käinud I. H korteris, kontrollimaks, kui valjult muusika sinna kostab. S. I sõnul ei hakanud ta seda tegema, kuna trepikotta oli müra kuuldav. On selge, et kui muusika on kuulda terves trepikojas, peab see olema kuulda selle korteri, kus muusikat mängitakse, all paiknevasse korterisse.

7. Ringkonnakohus märgib, et KarS § 262 ei ole blanketne norm ning ei ole seotud mingi konkreetse müranormiga. Apellatsioonis viidatud sotsiaalministri 04.03.2002. a määrus nr 42 ei reguleeri seda, kui valju müra võivad tekitada korterelamutes viibivad isikud. Kohatu on viide kõnealuse määruse §-le 6, kuna nimetatud säte käib liiklusmüra kohta. Ainus olmemüra puudutav säte nimetatud määruses on § 8, kuid see ei ole suunatud ehitise kasutajatele vaid reguleerib ehitisele kehtestatud nõudeid. Ka ei pea kohus asjakohaseks viidet Maailma Terviseorganisatsiooni juhendile (Guidelines on Community Noise), kuna tegemist ei ole õigusaktiga vaid juhendiga. Juhendi eessõna kohaselt on selle eesmärgiks anda teaduslik alus standardite kehtestamisel. Asjaolu, et KarS § 262 alusel väärteokorras karistatav müraga teiste isikute rahu häirimine ei ole seotud mingite konkreetsete õigusaktiga kehtestatud müranormidega, ei tähenda, et mistahes tugevusega muusika kuulamine oma korteris tuleks lugeda väärteoks, kui keegi naabritest väidab, et see segas tema öörahu. Menetlusaluse isiku kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et erinevate isikute taluvuspiir on erinev ja mõni võib pidada häirivaks ka ühiskonnas omaks võetud käitumisnormidega kooskõlas olevat käitumist. Kuna avaliku korra rikkumise all mõistetakse ühiskonna üldtunnustatud normide rikkumist, ei saa seisukoht, kas tegu oli aktsepteeritav või mitte, sõltuda konkreetse isiku hinnangust, vaid karistatav tegu peab olema häiriv ka mõistliku keskmise isiku seisukohalt. Müra puhul ei tähenda see aga tingimata piirmäärade kindlaksmääramist vaid vastav hinnang on võimalik anda ka muude tõendite, eelkõige tunnistajate esitatud sündmuse kirjelduse, alusel. Arvestades eespool kirjeldatud asjaolusid (eeskätt seda, et muusika oli kuulda õue ning terves trepikojas) peab ringkonnakohus tõendatuks seda, et muusika kostis I. H korterisse nii valjult, et see oli rahu häiriv. Kohtukolleegium ei näe selles, et KarS § 262 alusel on öösel teisi isikuid häiriva müra tekitamine karistatav, ka mingit vastuolu PS §-ga 19. Nimetatud säte näeb ette, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi. See tähendab, et öisel ajal muusika kuulamisel tuleb arvestada teiste isikute sooviga puhata.

7. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsiooni rahuldamiseks alust ei ole ja tuginedes VTMS § 147 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 21.11.2013 otsuse muutmata. Jättes apellatsiooni rahuldamata, jätab ringkonnakohus rahuldamata ka apellandi taotluse mõista riigilt K. Takkingu kasuks välja maakohtus kantud kaitsjatasud.

Sten Lind

Meelika Aava

Ivi Kesküla