4-13-8145/6 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. märtsil 2014. a Tartu kohtumajas

kirjalikus menetluses

Väärteoasja number

4-13-8145

Kohtunik

Peet Teidearu

Väärteoasi

L.S-i kaebus Politseija Piirivalveameti Lõuna

Prefektuuri 19. novembri 2013. a otsusele väärteoasjas nr

2602,13,005714

Kaebuse esitaja

L.S (isikukood: XXX, elukoht: XXXX

Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuur ( Riia 132 Tartus) Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VtMS) §-dest 132 – 135, kohus OTSUSTAS: Rahuldada L.S-i kaebus. Tühistada Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 19. novembri 2013.a. otsus väärteoasjas nr 2602,13,005714 L.S-ile määratud põhija lisakaristuse osas. Mõista L.S-ile põhikaristuseks LS § 227 lg 4 järgi rahatrahv ükssada kakskümmend viis (125) trahviühikut, s.o viissada (500) eurot. KarS § 66 lg 1 alusel määrata, et L.S on õigus tasuda rahatrahv osade kaupa, tasudes kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates viie (5) järjestikuse kuu jooksul igakuiselt vähemalt ükssada (100) eurot kuni mõistetud rahatrahvi täieliku tasumiseni. Rahatrahv tuleb tasuda kohtu poolt määratud tähtaja jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 (SEB Pank) või EE932200221023778606 (Swedbank), märkides viitenumbriks 10220125127188. Kohtu poolt määratud rahatrahvi ositi tasumise tähtaegade mittejärgimisel pööratakse kohtuotsus kohtutäituri kaudu sundtäitmisele kogu tasumata rahatrahvi osas, millega kaasnevad täitmiskulud. Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 19. novembri 2013.a. otsusega väärteoasjas nr 2602,13,005714 L.S-ile määratud lisakaristus tühistada.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule Tartu Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Asjaolud ja menetluse käik

Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 19. novembri 2013. a otsusega väärteoasjas nr 2602,13,005714 (tl 8) karistati L.S-i liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 1 rikkumise eest LS § 227 lg 4 järgi rahatrahviga 151 trahviühikut, s.o 604 eurot ning LS § 227 lg 5 p 3 alusel määrati lisakaristuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Otsuse kohaselt juhtis L.S 25. oktoobril 2013. a kell 22.12 Tartumaal Nõo vallas Jõhvi-Tartu-Valga mnt

155 km-l asulavälisel teel mootorsõidukit kiirusega 158 +/- 5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 63 km/h, kusjuures kiirus on mõõdetud kiirusemõõtjaga STALKER DSR 2X DP 009669. Sellega rikkus L.S LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 sätestatud väärteo. Väärteo toimepanemine on otsuse kohaselt tõendatud liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja ütlustega. Karistust raskendavad asjaolud otsuse kohaselt puuduvad, kergendava asjaoluna on arvestatud kahetsusega.

03. detsembril 2013. a saabus Tartu Maakohtusse L.S-i kaebus (tl 1-5) Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 19. novembri 2013. a otsusele väärteoasjas nr 2602,13,005714. Kaebuse esitaja palub väärteootsuse tühistamist määratud karistuste osas ja uue otsuse tegemist, millega jätta lisakaristus kohaldamata või vähendada karistusmäärasid ja anda menetlusalusele isikule ka võimalus trahvi tasumiseks osade kaupa pikema tähtaja jooksul. Kaebuse esitaja palub karistuse mõistmisel arvestada puhtsüdamilikku kahetsust ja seda, et kuigi ta möönab, et võis haigele lapsele ravimeid hankima minnes kiirust ületada, siis on ebatõenäoline, et kiiruse ületamine leidis aset niivõrd olulises määras nagu on toodud otsuses.

Lisakaristuse osas leiab kaebuse esitaja, et selle kohaldamisel on kohtuväline menetleja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kuna kaebuse esitajale väljastatud tervisetõendi tähtpäev oli 2012. a alguses möödunud ning ta ei olnud läbinud ka uut tervisekontrolli, siis oli tema juhtimisõigus väärteootsuses toodud teo ajal tegelikult peatunud ja seda ei oleks ka saanud ära võtta. Seega tuleb väärteootsus juhtimisõiguse äravõtmise osas tühistada. Kui kohus aga nimetatud seisukohaga ei nõustu, siis palub kaebuse esitaja arvestada kergendava asjaoluna sellega, et menetlusalune isik osutas menetluses igakülgset kaasabi väärteosündmuse lahendamisel ja objektiivse tõe tuvastamisel, tunnistades koheselt oma süüd ja avaldades ka puhtsüdamlikku kahetsust.

Samuti palub kaebuse esitaja arvestada, et omab praktilist juhtimisõigust enam kui 8 aastat ning selle perioodi vältel on teda karistatud vaid mõnel korral väheoluliste liiklusrikkumiste eest, kusjuures karistused on kustunud. Kaebuse esitaja hinnangul iseloomustab see, et taolise juhtimisstaažiga isik on märkimisväärselt pika aja vältel käitunud õiguskuulekalt, tema respekteerivat suhtumist liiklusnormidesse ja õiguskorda. Väärteootsuses toodud rikkumise puhul on tegemist erandliku juhtumiga, mille põhjustas ebasoodsate tegurite kokkulangemine, lapse ootamatu haigestumine ja vajadus ravimite järele sõita, mis pärissis ka keskendumisvõimet.

Samas on kaebuse esitaja nüüdseks oma rikkumisest järeldused teinud ning kohtuvälise menetleja poolt põhikaristuse määramine mahus, mis ületab rahalise sanktsiooni keskmist määra ning täiendavalt lisakaristuse kohaldamine ei ole põhjendatud. Samuti palub kaebuse esitaja arvestada sellega, et tema leibkonda kuulub elukaaslane ja alla 2-aastane laps (lisatud lapse sünni tõend, tl 11) ning nad elavad haldusterritooriumil, kus on äärmiselt piiratud sotsiaalsed ja elukondlikud teenindusvõimalused (raviasutus, kauplus, lasteaed, postkontor jms).

Seega on juhtimisõiguse olemasolu kaebuse esitajale vajalik perekonna elukondlike toimingute teostamisel ning juhtimisõiguse äravõtmine mõjutaks oluliselt ka tema lähikondlaste heaolu, elu ja tervist. Samuti on juhtimisõiguse omamine kaebuse esitajale vajalik tööülesannete täitmiseks (lisatud tööandja tõend, tl 10). Selle äravõtmine võiks põhjustada töökohakaotuse ja mõjutada nii kaebuse esitaja enda, tema perekonna kui ka töökaaslaste eluja töökorraldust ning majanduslikku olukorda. Kaebusele on lisatud L.S-i mootorsõidukijuhi tervisetõend nr 3143152 (tl 6), mis on väljastatud 09. veebruaril 2007. a ja kehtib kuni 09. veebruarini 2012. a.

21. jaanuaril 2014. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri kirjalik seisukoht L.S-i kaebusele (tl 19). Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebuse rahuldamisega määratud karistuste osas, kuid nõustub rahatrahvi tasumisega osade kaupa. Kohtuväline menetleja märgib, et kuigi menetlusalune isik on tutvunud liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga ja on sellele kantud andmeid ka oma allkirjaga kinnitanud, siis ei ole ta varasemalt kuidagi sõidukiiruse objektiivsust kahtluse alla seadnud.

Kohtuväline menetleja ei nõustus kaebuse esitaja tõlgendusega juhtimisõiguse äravõtmise osas, kuivõrd juhtimisõigust tõendatakse liiklusregistri andmete põhjal ning Maanteeamet juhtimisõiguse peatamiseks õigustatud asutusena ei olnud L.S-i juhtimisõigust peatanud. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole ka inimlikult mõistetav, et juht, kelle keskendumisvõime on mingi sündmuse tõttu pärsitud, ületab olulisel määral sõidukiirust. Juht, kes ei suuda mingi sündmuse tõttu liikluses osaledes sõidukiirust jälgida, on kohtuvälise menetleja hinnangul ohtlik, kuivõrd ta ei taju temast tulenevat ohtu.

Kohustused pere ja töökoha ees olid menetlusalusel isiku teada juba varasemalt, kuid need tema poolt olulisel määral piirkiiruse ületamist ei takistanud. Riigikohtu poolt väljendatud seisukoha kohaselt ei saa töökoha kaotamise võimalust iseenesest ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks pidada. Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (tl 21) nähtub, et L.S-i poolt juhitud mootorsõiduki Volkswagen Passat registreerimismärgiga XXXX liikumiskiiruseks on 25. oktoobril 2013. a kell 22.12 Tartumaal Nõo vallas Jõhvi-Tartu-Valga mnt 155 km-l asulavälisel teel kiirusemõõteseadmega STALKER DSR 2X DP 009669 mõõdetud km/h laiendmääramatusega +/- 5 km/h, samas kui suurim lubatud sõidukiirus on mõõdetaval teelõigul 90 km/h.

AS Metrosert mõõtevahendi taatlustunnistusest nr TTRSS-13/00158 (tl 27) kiirusemõõturile STALKER DSR 2X DP 009669 nähtub, et mõõteseade on taadeldud 04. septembril 2013. a ja vastab majandusja kommunikatsiooniministri 12. detsembri 2006. a määruse nr 104 lisa 2 punktile 8.2 (taatluskehtivusaeg on nimetatud määruse kohaselt 1 aasta). Tunnistaja P.P. ütluste kohaselt teostasid nemad koos liikluspolitseinik Tiit Voodiga 25. oktoobril 2013. a Jõhvi-Tartu-Valga mnt 155 km-l politseioperatsiooni „Kiirus“, mille käigus kella 22.12 ajal mõõtsid ka Valga poolt Tartu suunas liikuva Volkswagen Passati registreerimismärgiga XXXX kiiruseks 158 +/- 5 km/h.

Kiiruse fikseerimise hetkel teisi sõidukeid mõõdetaval lõigul ei olnud. Tunnistaja sõnul peatasid nad nimetatud auto sinise ja punase vilkuriga kinni ning sõidukijuhiks osutus L.S, kes ei osanud oma rikkumise kohta selgitusi jagada.

Kohtuotsuse põhjendid

Kohus, hinnanud kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leiab, et L.S-i kaebus tuleb rahuldada. LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist ja tunnistaja ütlustest nähtub L.S-i poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas asulavälisel teel mootorsõiduki juhtimine, kui kiirusemõõteseadmega mõõdeti tema sõiduki liikumiskiiruseks 158 +/- 5 km/h. Samuti nähtub nimetatud protokollist, et suurim lubatud sõidukiirus oli mõõdetaval teelõigul 90 km/h.

Kohus ei ole tuvastanud ühtegi asjaolu, mis nimetatud mõõtmistulemusi kahtluse alla seaksid. Seega tuleb L.S-i poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamine tõendatuks lugeda. LS § 227 lg 4 sätestatud väärteokoosseis kujutab endast mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamist enam kui 60 km/h. Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt oli L.S-i rikkumise toimepanemise ajal teelõigul Jõhvi-Tartu-Valga mnt-l sõidukiiruseks 158 +/- 5 km/h.

Lubatud suurimaks sõidukiiruseks sellel teelõigul oli 90 km/h. Nähtub, et L.S ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 63 km/h. Seega tuleb lugeda tõendatuks L.S-i poolt LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamisega LS § 227 lg 4 sätestatud väärteo toimepanemine väärteootsuses nr 2602,13,005714 märgitud ajal, kohas ja viisil. Kohus leiab, et subjektiivsest küljest tegutses L.S LS § 227 lg 4 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt kaudse tahtlusega. Arvestades tema poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise ulatust ja kaebuses esitatud selgitusi, tuleb järeldada, et L.S teadis, et ületab suurimat lubatud sõidukiirust ning paneb sellega toime vastava väärteokoosseisu.

Seejuures pidi ta tajuma ka lubatud suurima sõidukiiruse ületamise ulatust. Kohus ei ole tuvastanud L.S-i puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist. Nagu nähtub L.S-i selgitustest, ei ole ta algaja autojuht, vaid tal on kaheksa aastat mootorsõidukijuhi staaži. Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus ei ole tuvastanud, et L.S-i puhul esineks karistust raskendavaid asjaolusid, kuid kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kergendava asjaoluna tuleb arvestada menetlusaluse isiku puhtsüdamliku kahetsusega. Kuigi kaebuse esitaja on palunud kergendava asjaoluna arvestada ka sellega, et ta osutas menetluses igakülgset kaasabi väärteosündmuse lahendamisel ja objektiivse tõe tuvastamisel, siis ei pea kohus vastava kergendava asjaolu arvestamist põhjendatuks, kuivõrd materjalidest ei nähtu menetlusaluse isiku mingisugust erilist aktiivset kaasabi, mida saaks arvestada eraldi kergendava asjaoluna.

LS § 227 lg 4 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni

300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 24 kuuni. KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut. LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS 227 lg 4 sätestatud süüteo eest lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada L.S-i LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga ning ka kohus peab nimetatud karistusliiki põhjendatuks.

Samas aga ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi suurusega, s.o 151 trahviühikuga. Kuigi L.S pani tahtlikult toime olulise liiklusrikkumise, millega seadis potentsiaalselt ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elu ja tervise, leiab kohus, et arvestades tema süü suurust ja isikut iseloomustavaid muid asjaolusid ei ole sanktsiooni keskmisest määrast ülespoole jääv karistus siiski põhjendatud. Arvestada tuleb sellega, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määr jäi LS § 227 lg 4 järgi vastutust ette nägeva kiiruseületamise alampiiri lähedale (63 km/h).

Rikkumine on toime pandud hilisõhtusel ajal, mil võib eeldada ka väiksemat liiklustihedust. Menetlusalune isik on oma tegevust kahetsenud ning karistusregistri õiendi kohaselt (tl 28) on tegemist varem karistamata isikuga. Seega leiab kohus, et karistuse eesmärgid on ilmselt täidetavad ka väiksema karistusmäära kohaldamisega. Kohus leiab, et on põhjendatud karistada L.S-i sanktsiooni teise kolmandikku, kuid alla sanktsiooni keskmäära jääva karistusega, s.o 125 trahviühikuga. Seejuures rahatrahvi tasumise osas leiab kohus, et see on põhjendatud määrata L.S-ile KarS § 66 lg 1 alusel osade kaupa 5 kuu jooksul, arvestades rahatrahvi suurust ja tema perekondlikku olukorda.

Tal on ülalpeetavad lapsed ning pere. Kohtuväline menetleja on pidanud vajalikuks kohaldada L.S-ile väärteo toimepanemise eest ka lisakaristust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol 6 kuuks. Tulenevalt rikkumisest tuleb tunnistada, et õiguse rakendamise praktikas üldjuhul selliste rikkumiste eest mootorsõiduki juhtimise õigus ka ära võetakse. Liiklusseaduse § 124 lg 1 kohaselt on mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine või peatumine isikul mootorsõiduki juhtimise ajutine keelamine. Liiklusseaduse § 124 lg 3 p 1 ja 2 kohaselt mootorsõiduki juhtimisõigus peatub, kui juhiloa kehtivusaeg on lõppenud või saabub mootorsõidukijuhi järgmise tervisekontrolli läbimise tähtpäev.

Samas Liiklusseaduse § 124 lg 2 kohaselt peatab mootorsõiduki juhtimisõiguse Maanteeamet, kusjuures lõike 4 kohaselt peatatakse mootorsõiduki juhtimisõigus siis, kui mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. Seega on vaja mootorsõiduki juhi juhtimisõiguse peatamiseks haldusakti. Käesoleval juhul aga seda haldusakti L.S-i osas välja antud ei ole. Samas LS § 124 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud aluste esinemisel peatub mootorsõiduki juhtimisõigus automaatselt vastavalt lõikele 6 juhiloa või tervisetõendi kehtivuse lõpupäevale või järgmise tervisekontrolli läbimise tähtpäevale järgneval päeval.

Kuna Maanteeameti liiklusregistri andmebaasi andmetel (tl 25) oli L.S-i tervisetõend väärteo toimepanemise ajal kehtetu ja kaebusega koos esitatud tervisetõendi kohaselt kehtis see kuni

09. veebruarini 2012. a, siis leiab kohus, et antud juhul tuleb lugeda tõendatuks, et L.S-i mootorsõiduki juhtimisõigus oli tegelikult väärteosündmuste toimumise ajal peatunud ja talle kehtis ajutine mootorsõiduki juhtimise keeld. Kohus ei nõustu L.S-i seisukohaga selles, et temalt ei ole põhjendatud mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta, sest rikkumise ajal temal oli peatunud mootorsõiduki juhtimise õigus. Maanteeameti 16.01.2014 kirja nr. 28-7/14-00100/037 alusel L.S-i juhtimisõigus seisuga 25.10.2013 ei olnud peatunud. Karistusseadustiku regulatsioonist lähtudes on vajalik märkida, et KarS § 50 lg. 1 p. 2 näeb ette võimaluse kohaldada väärteo korral või kohtuvälise menetleja poolt seaduses sätestatud juhtudel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist.

Mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamist Karistusseadustik ette ei näe. Seega ei ole kohus seotud lisakaristuse kohaldamise arutamisel sellega, kas L.S-i mootorsõiduki juhtimise õigus oli või on peatunud või peatatud. Kohus nõustub sellega, et arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud rikkumise raskust ja sellega kaasnevaid potentsiaalseid ohte, võib tema suhtes olla vajalik lisaks põhikaristusele ka juhtimisõiguse äravõtmise läbi lisakaristuse kohaldamine, mille võimaluse Liiklusseaduse § 227 lg. 5 ette näeb. Samas ka lisakaristuse kohaldamise vajadust tuleb kaaluda.

Lisakaristuse kohaldamine on vaieldamatult põhjendatud süstemaatiliste rikkujate osas. L.S aga kehtivaid karistusi väärtegude eest ei ole. Seega ei saa eeldada, et tema jätkaks liiklusalaste väärtegude toimepanekut. OÜ XXXX) tõend Tartu Maakohtule( tl. 25 ) kinnitab , et L.S-i töökohustuseks on kaastöötajate transportimine autoga ehitusplatsile ning tema ülesandeks on ka ehitusmaterjalide ja tööriistade transportimine ehitusplatsile ning L.S-ilt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine tähendaks ettevõttele majanduslikku kahju.

OÜ XXXX iseloomustab L.S-i kohusetundliku töötajana. Mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu kaebuse esitajale vajalik perekonna elukondlike toimingute teostamisel ning juhtimisõiguse äravõtmine mõjutaks oluliselt ka tema lähikondlaste heaolu, elukorraldust. Käesolevas olukorras ei pea kohus põhjendatuks võtta lisakaristusena ära L.S-ilt mootorsõiduki juhtimise õigust, sest lisakaristuse kohaldamisega mõjutatakse lisaks L.S-ile ka teisi isikuid. L.S pani toime liiklusalase rikkumise siiski töövälisel ajal ning tööandja korraldustest sõltumata, teda iseloomustatakse tööandja poolt positiivselt ning ta on hinnatud töötaja.

Kohus on seisukohal, et L.S-ile kohaldatav põhikaristus 500 € on piisavalt suur sanktsioon tema poolt toime pandud rikkumisele ning uute rikkumiste ärahoidmiseks. Eeltoodud asjaoludel tühistab kohus Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 19. novembri 2013. a otsuse väärteoasjas nr 2602,13,005714 L.S-ile määratud põhija lisakaristuse osas ning teeb uue otsuse, millega mõistab L.S-ile põhikaristuseks rahatrahvi 125 trahviühikut, mida menetlusalusel isikul on õigus tasuda osade kaupa 5 kuu jooksul. Lisakaristuse - mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise L.S-ile kohus tühistab täielikult.

Kohtunik