2-13-1474/11 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-13-1474

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

04.märts 2014, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu

Tsiviilasi

Credit Plus OÜ hagi S.F.’i vastu võlgnevuse ja viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1141,12 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Credit Plus OÜ (registrikood 12041300, asukoht

Tammsaare tee 47, Tallinn 11316); seaduslik esindaja Priit

Pööbo (e-post: priit@ckeoigusbyroo.eu)

Kostja: S.F. (isikukood x, elukoht hagiavalduses: x)

Kostja lepinguline esindaja Juhan Raudsepp (Õiguskaitse

Büroo OÜ; e-post: juhanraudsepp@yahoo.com)

Menetlusviis

TsMS § 403 lg 1 ja § 405 lg 1 p 7 alusel kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Kohaldada aegumist ja jätta Credit Plus OÜ hagi S.F.’i vastu võlgnevuse 468,32 €,

intressi 204,48 € ja viivise 468,32 € väljamõistmiseks rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad hageja Credit Plus OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole apellatsioonkaebuse esitamiseks loa

andmine TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

11.01.2013 saabus kohtule Credit Plus OÜ hagi S.F.i vastu põhivõla 673 € ja viivise 673 €

väljamõistmiseks. Hageja 31.12.2013 täpsustas oma nõuet, arvutas uuesti viivised, lahutades

enne põhivõlast intressid, ning sellega seoses vähendas nõuet. Hageja lõplikuks nõudeks on

põhivõlg 468,32 €, intress 204,48 € ning viivis 468,32 €.

Hagiavalduse ja 31.12.2013 hagi täpsustuse kohaselt OÜ Aare Autod ja S.F. sõlmisid 25.04.2007

liisingulepingu pealkirjaga „Järelmaksuleping nr X“, mille alusel kostja ostis esialgselt

võlausaldajalt sõiduauto X hinnaga 32 000 krooni (2045,17 €). Kostja tasus sissemaksena 0

krooni (0 €) ning kohustus kogu ostuhinna tasuma osamaksetena 36 kuu jooksul, 1316 krooni

(84,11 €) kuus alates 20.05.2007 kuni 20.04.2010. Kohustuse täitmisega viivitamisel kohustus

kostja lepingu punkti 5 kohaselt tasuma viivist 10% võlgnetavalt summalt päevas. Kostja rikkus

kohustusi ja jättis 9 lepingujärgset makset summas 10 530,15 krooni (673 €) tasumata.

Esialgne võlausaldaja, OÜ Aare Autod, loovutas lepingust tuleneva nõude koos kõrvalnõuetega

04.10.2012 Finants Inkasso OÜ-le, kes omakorda loovutas nõude 07.12.2012 hagejale ja teavitas

sellest ka kostjat.

Hageja lähtus viivise arvutamisel mõistlikkuse ja hea usu printsiibist, vähendas viivisemäära 0,2

protsendini päevas ning vähendas viivist põhinõude suuruseni. Hageja palub hagi rahuldada, jätta

menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja võimalikud kulutused

õigusabile.

15.05.2013 kirjalikus seisukohas hageja ei nõustu kostja vastuväitega, et leping lõpetati poolte

kokkuleppel 2007.a detsembris, sest lepingu punkti 18.1 kohaselt tuli kõik lepingu muudatused

vormistada kirjalikult ja poolte poolt allkirjastada. Hageja leidis, et leping jätkuvalt kehtiv, kuna

lepingu punkti 16.1 järgi leping lõpeb täitmisega ning lepingut ei ole erakorraliselt üles öeldud

ega sellest taganetud. Hageja leiab, et kohaldada tuleb 10-aastast aegumistähtaega, sest kostja on

olnud teadlikult heade kommete vastaselt tegevusetu: lepingus näidatud kostja aadress on olnud

ebaõige ja kosta ei ole tahtlikult teatanud õiget aadressi, esialgne võlausaldaja ja hageja on

esitanud nõude kostja näidatud aadressile, kui see ei ole vastanud tegelikkusele.

31.12.2013 ja 03.02.2014 täiendavates seisukohtades hageja möönab, et võib tekkida olukord, et

kohus võib lugeda nõude osaliselt aegunud. Hageja nõustub kohtu selgitustega, et leping lõppes

hiljemalt selles näidatud tähtpäeval 20.04.2010, kuid lepingu lõppemine ei lõpeta automaatselt

võlasuhet ega võta hagejalt õigust nõuda kostjalt lepingu alusel tekkinud võlgnevuse tasumist.

Isegi kui ilmneb, et kostja on lepingu ennetähtaegselt üles öelnud, siis võib lepingu üles öelda

alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist.

Kostja ei ole esitanud ühtegi sellekohast tõendit. Maanteeameti andmetest nähtuvalt sõiduk oli

kasutuskõlbmatu ja utiliseeriti, seega on tõenäoline, et sõidukil puudus väärtus. Sõiduki

utiliseerimine tähendas lisakulu esialgsele võlausaldajale. Hageja on seisukohal, et kuivõrd

kostja valduses olev sõiduk oli muudetud kostja poolt kasutuskõlbmatuks ja väärtusetuks (sh

kostja vabanes utiliseerimise kuludest), on tal kohustus tasuda lepingust tulenev kohustus.

Vastavalt lepingu punktile 8.12. sõiduki kasutatavuse osaline või täielik äralangemine ei vabasta

kostjat osamaksete tasumisest. Alternatiivina võib lepinguliste maksete sissenõudmist vaadelda

kui kahju hüvitist hagejale, kuivõrd sõiduki seisundit arvestades (utiliseeriti) on hageja kandnud

kahju sõiduki väärtuse osas ja lisakuludena utiliseerimisel (vähemalt katavad maksed hageja

kahju).

KOSTJA VASTUS

18.03.2013 kirjalikus vastuses hagile kostja hagi ei tunnista. Kostja väidab, et S.F.i ja OÜ Aare

Autod vahel 25.04.2007 sõlmitud liisinguleping lõpetatu poolte kokkuleppel juba 2007.a

detsembris, kuna ostetud sõiduauto osutus tehniliselt mitte korras olevaks. OÜ Aare Autod ei

esitanud kostja vastu ühtegi nõuet ning kuni 2013.a märtsis hagiavalduse saamiseni ei olnud

kostja teadlik, et OÜ-l Aare Autod on tema vastu nõudeid.

Isegi juhul, kui OÜ-l Aare Autod saab olla S. F. vastu mingeid nõudeid, on need aegunud. Võttes

arvesse, et kostja tagastas sõiduki 2010.a detsembris, aegusid nõuded hiljemalt 01.01.2010. Hagi

on esitatud alles 2013. Kostja palub kohaldada aegumise ja jätta hagi rahuldamata, sest hageja ei

esitanud oma nõudeid tähtaegselt. Hagile lisatud dokumendist „Viiviste tabel“ selgub, et

üheksast tabelis toodud osamaksest viie maksetähtaeg oli aastatel 2008 – 2009, mille tõttu

nimetatud nõuded on aegunud aastatel 2011 – 2012. Hagi esitatud 2013.

Kosja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 p 1 alusel kohus menetleb asja

lihtsustatud korras ja p 7 alusel lahendab selle kirjalikus menetluses, asja kohtuistungil

arutamata. Ka pooled ise on taotlenud asja lahendamist kirjalikus menetluses. Menetlusse

võtmise määruses kohus selgitas pooltele võimalust taotleda enda ärakuulamist. Kumbki pooltest

enda ärakuulamist ei taotlenud. 11.12.2013 määrusega kohus küsis pooltelt selgitusi ja

täiendavaid tõendeid, TsMS § 405 lg 1 p 8 alusel kohus tegi vaidlusaluse sõiduki kohta päringu

Maanteeametile ning 29.01.2014 määrusega kohus määras pooltele tähtaja lõplike seisukohtade

ning menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Hageja esitas kohtu määratud tähtaja jooksul oma

täiendavad selgitused ja lõplikud seisukohad, kostja 18.03.2013 kirjalikule vastusele lisaks

täiendavalt midagi esitanud ei ole.

2. Hagiavalduse kohaselt hageja on nõude kostja vastu omandanud esialgselt võlausaldajalt, OÜ-

lt Aare Autod, nõude loovutamiste teel. Hagiavaldusele lisatud teatiste (lk 14 – 15) kohaselt

Osaühing Aare Auto loovutanud 04.10.2012 OÜ-le Finants Inkasso järelmaksulepingust nr X

tuleneva nõude kostja vastu põhisummas 673 € koos kõrvalnõuete nõudmise õigusega.

07.12.2012 on Osaühing Finants Inkasso sama nõude edasi loovutanud hagejale, OÜ-le Credit

Plus.

Kostja väidetel ei olnud ta nõude loovutamistest teadlik ning hageja ei ole tõendanud, et teatised

on kostjale edastatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude

võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule

(nõude loovutamine). Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164

lg 2). VÕS § 170 sätestab, et loovutamine loetakse võlgniku suhtes toimunuks, kui võlausaldaja

teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale. Kuna asjas ei ole küsimust, et

kostja oleks pärast nõude loovutamist kohustust täitnud esialgsele võlausaldajale, siis ei oma

asjas tähtsust, millal kostja loovutamisest teada sai. Praeguses asjas on kostja saanud nõude

loovutamisest teada hiljemalt kostjale kätte toimetatud hagiavalduse lisadest. Seega loetakse

loovutus kostja suhtes toimunuks ning hagejal on õigus esitada kostja vastu lepingust tulenevaid

nõudeid.

3. Hageja esitas kostja vastu liisingulepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmise nõudena.

Kohus 11.12.2013 määruses selgitas pooltele, et kostja ja OÜ Aare Autod vahel 25.04.2007

sõlmitud „Järelmaksu leping nr X“ (edaspidi leping) ei ole käsitatav liisingulepinguna. Lepingust

nähtuvalt oli sõiduk lepingu sõlmimise ajal juba Aare Autod OÜ omandis. Samuti kinnitab

Maanteeameti esitatud müügileping (lk 182), et OÜ Aare Autod oli sõiduki omandanud juba

06.01.2007. VÕS §-is 361 kohaselt on liisingulepinguga tegemist, kui tehingu finantseerija

(liisinguandja) liisinguvõtja soovil omandab kolmandalt isikult liisinguvõtja poolt väljavalitud

liisingueseme. Praeguses asjas ei ole tõendeid selle kohta, et OÜ Aare Autod oleks sõiduki

omandanud kostja huvides ja soovil. Lepingu pooltena nimetatakse selles müüjat ja ostjat.

Lepingu punkti 5.1. kohaselt jäi sõiduki omand lepingule allakirjutamisel müüjale. Lepingu

punktis 7.1 järgi kuulub sõiduk müüjale omandiõiguse alusel ja ostja saab käesoleva lepingu

alusel sõiduki omanikuks alles pärast lepingu tingimuste tähtaegset ja tingimusteta täitmist.

Eeltoodu alusel kohus leiab, et Aare Autod OÜ ja kostja vahel sõlmitud leping on

omandireservatsiooniga müügileping, mis müügihinna tasumise ajatamise osas vastab VÕS §

401 lg 2 ja § 402 alusel ka tarbijakrediidilepingu tunnustele.

4. Kostja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite. Hageja on seisukohal, et nõue vähemalt

osaliselt aegunud ei ole. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 sätestab, et õigus

nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seadusest sätestatud tähtaja

(aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuste

täitmisest. Kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143).

TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Nõude

aegumistähtaeg on 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult (TsÜS § 146 lg

4). Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda

nõudele vastava kohustuse täitmist. Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab

selle aasta lõppemisest mil nõue muutub sissenõutavaks (TsÜS § 147 lg-d 1 ja 2). TsÜS § 154

sätestab, et korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on

nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle

kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks.

5. Aegumistähtaja algusaja määramiseks tuleb selgeks teha, millest nõue koosneb ja millal see

muutus sissenõutavaks. Hagiavalduse ja sellele lisatud dokumentide (viivisearvestus lk 5,

järelmaksuleping lk 6 – 15) kohaselt oli ühe kuu osamakse kokku 1316 krooni (84,10 €), millest

400 krooni (25,56 €) on intress ja 916 krooni (58,54 €) väljaostumakse, seega 9 kuu võlgnevus

kokku 756,90 €. Hageja on nii hagiavalduses kui 15.05.2013 vastuses kostja vastusele märkinud,

et 9 kuu osamaksete võlg on kokku 673 €. 31.12.2013 nõude täpsustuses põhjendab hageja 673 €

nõudmist aga sellega, et talle ei ole teada, milliste kohustuste katteks esialgne võlausaldaja kostja

laekumisi arvestas ning, vältimaks edaspidi vaidlusi intressi ja põhinõude kinnikatmise

konkurentsi üle, vähendab hageja nõuet selliselt, et nõuab kostjalt osamakse ja intressi tasumist

ühe kuu ulatuses vähem. Sisuliselt muutis hageja 31.12.2013 avalduses esialgse hagiga võrreldes

aga üksnes viivisesummat, sest hagile lisatud viivisearvestuses on viivist vastuolus VÕS § 113

lg-s 6 sätestatuga arvestatud osamakselt, mis sisaldas ka intressi.

6. Lepingus kokkulepitud järelmaksuperiood lõppes 20.04.2010, seega sõlmiti leping

tähtajalisena. Hageja 31.12.2013 nõude täpsustuses nõustus kohtu 11.12.2013 määruses esitatud

põhjenduste ja järeldusega, et leping ei saanud pärast tähtaja saabumist kehtima jääda, vaid

lõppes hiljemalt viimase osamakse tasumiseks kokkulepitud tähtpäeval 20.04.2010.

Kohtulahendi vormistamise käigus hageja esitatud kirjalike tõendite põhjalikumal uurimisel ja

analüüsimisel selgus, et õige ei ole hageja 15.05.2013 menetlusdokumendi punktis 4.1. avaldatud

seisukoht, et lepingut ei ole üles öeldud.

Hageja on 15.05.2013 esitanud kohtule tõendid, millest nähtuvalt OÜ Aare Autod ütles lepingu

erakorraliselt üles alates 05.08.2008 (lk 56). Esitatud tõenditest (lk 57 – 62) nähtub, et kostjal

tekkis järelmaksulepingust võlgnevusi ja OÜ Aare Autod nõudis võla tasumist alates 03.07.2007,

seisuga 05.08.2008 võlgnes kostja OÜ-le Aare Autod 8 osamakset summas 10 528 krooni

(672,86 € ehk ümardatult 673 €, s.o sama summa, mida hageja põhinõudena hagis nõuab),

mistõttu OÜ Aare Autod palus sõiduki tagastada hiljemalt 20.08.2008 ja võlgnevuse tasuda

28.augustiks 2008.

Selle järel OÜ Aare Autod 23.09.2008 kostjale adresseeritud maksenõudest (lk 56) järeldub, et

OÜ Aare Autod on seisuga 05.08.2008 lepingu võlgnevuse tõttu lõpetanud ning kuna kostja

sõidukit tagastanud ei ole, on ta kohustatud hüvitama lepingu rikkumisega seotud kahju (sh

otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu) kokku 62 376 krooni (millest järelmaksuvõlg

10 528 krooni, viivise 10 000 krooni, leppetrahvi 5000 krooni ja kahjusumma 36 848 krooni)

hiljemalt 07.10.2008. Kuna kostja ei ole hageja esitatud tõendite kohta vastuväiteid esitanud,

vaid on ka oma vastuses sõiduki tagastamist kinnitanud, tuleb asuda seisukohale, et leping on

kehtivalt üles öeldud alates 05.08.2008. Sõiduki OÜ-le Aare Autod tagastamist tõendab ka

liiklusregistri esitatud tõenditest nähtuv asjaolu, et OÜ Aare Autod seaduslik esindaja Aare

Ermus on sõiduki utiliseerinud ja taotlenud 2009.a sõiduki registrist kustutamist.

7. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et leping lõppes juba 2007.a detsembris ja

poolte kokkuleppel kostja poolt sõiduki tagastamisega OÜ-le Aare Autod. Kostja ei ole esitanud

vastuväiteid hageja 15.05.2013 avalduse ega tõendite kohta. Juhul, kui sõiduk oleks tagastatud

2007.a detsembris, ei oleks OÜ-l Aare Autod olnud vajadust 2008.a augustis ja septembris nõuda

sõiduki tagastamist. Kohtul puudub alus kahelda esitatud tõendite õigsuses, samuti selles, et need

kirjad on ka tegelikult kostjale välja saadetud. Kõik kirjad on varustatud A. Ermuse allkirja ja

OÜ Aare Autod pitseriga, kirjad on saadetud lepingus näidatud kostja aadressile x, üks kiri

(31.03.2008) ka aadressile x.

OÜ Aare Autod on ülesütlemisele eelnevalt teavitanud kostjat võlgnevusest ja nõudnud tasumist

03.07.2007, 06.08.2007, 31.03.2008 ja 30.04.2008 (vt nõudekirjad lk 58 – 62). Seejuures 2007.a

juuni ja juulikuus oli tähtaegselt tasumata ühe kuu osamakse, seejärel võlgnevust ei olnud ja

31.03.2008 nõudekirjas on võlg 4 kuu osamaksete summa. Seega kostja tasus 2007 juulis ja

augustis võlgnevuse ning jätkas osamaksete tasumist kuni 2007.a detsembrini, millest järeldub,

et poolte vahel oli kontakt, OÜ Aare Autod oli kostja tegelikust asukohast teadlik, kostja sai OÜ

Aare Autod nõudekirjad kätte ja reageeris neile võlgnevuse tasumisega.

8. Kostja väited sõiduki tagastamisest 2007.a detsembris on vastuolus teiste asjas kogutud

tõenditega. Üksnes maksete tasumata jätmine 2007.a detsembrist ei tõenda, et kostja just sel ajal

sõiduki tagastas. Lisaks kostja väidab, et tagastas sõiduki seetõttu, et ilmnesid järjest uued

tehnilised rikked, mille tõttu sõiduk ei olnud sihtotstarbeliselt kasutatav. Kostja väited sõiduki

tehniliselt mitte korrasoleku kohta lükkab ümber ARK-ist muude tõendite hulgas kohtule

saadetud vaidlusaluse X registreerimistunnistusel (lk 98) olev märge 2008.a märtsis tehnilise

ülevaatuse läbimise kohta.

Eelkirjeldatud asjaolude ja tõendite alusel on kohtu hinnangul tõenäoline, et kostja tagastas

sõiduki OÜ-le Aare Autod 2008.a detsembris (mitte 2007, nagu kostja väidab).

Kostja ei ole tõendanud poolte kokkulepet lepingu lõpetamiseks. Kuna kohtule on esitatud

kirjalikud tõendid selle kohta, et OÜ Aare Autod ütles lepingu võlgnevuse tõttu erakorraliselt

üles ja nõudis sõiduki tagastamist, ei saa üksnes sõiduki kostja poolt tagastamisest järeldada

pooltevahelist kokkulepet lepingu lõpetamiseks. Kõiki tõendeid kogumis hinnates kohus asub

seisukohale, et sõiduki tagastamine kinnitab üksnes seda, et kostja oli ülesütlemisteate kätte

saanud ja nõustus lepingu ülesütlemisega.

9. VÕS § 195 lg 2 kohaselt vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste

kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad

kehtima.

Hagiavalduses ei ole hageja nõutava võlgnevuse tekkimise aega välja toonud, kuid hagile lisatud

viivisearvestuses on hageja arvestanud viivist osamaksetelt, mille tasumise tähtpäevad olid

20.08.2008 ja perioodil 20.09.2009 – 20.04.2010. Kostjal nende osamaksete tasumise kohustuse

olemasolu hageja enda esitatud tõendid ei kinnita.

VÕS § 195 lg-st 2 tulenevalt ei saanud lepingu alates 05.08.2008 ülesütlemise, sõiduki OÜ-le

Aare Autod tagastamise, tema poolt utiliseerimise ja 2009.a detsembris registrist kustutamise

tõttu OÜ-l Aare Autod olla 20.08.2008 ja alates 20.09.2009 kuni lepingu tähtaja lõpuni

tasumisele kuulunud osamaksete tasumise nõuet kostja vastu, mida 2012.a detsembris loovutada

OÜ-le Finants Inkasso ja mida viimane oleks saanud edasi loovutada hagejale. Seega

hagiavalduses esile toodud asjaoludel hagejal kostja vastu nõuet ei ole ning hagi tuleks TsMS §

423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata, sest hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse

ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset.

10. Hagiavalduses on nimetatud võlgnevuse perioodiks 9 kuud, kuid nõutav osamaksete

võlgnevuse summa 10 530,15 € vastab 8 kuu osamaksete summale. Menetluse käigus on hageja

põhjendanud, et edasiste vaidluste vältimiseks vähendas ta nõuet 1 kuu osamakse võrra. Hageja

põhjendustest ei selgu, mil viisil võlgnevuse väidetavalt lühema perioodi eest nõudmine

võimaldab vältida vaidlusi selle üle, milliste kohustuste katteks on esialgne võlausaldaja varem

kostja tasutud summasid arvestanud. Kohus leiab, et hageja põhjendus on otsitud ja ei vasta

tegelikkusele. Samas kattub hagiavalduses nõutud osamaksete summa OÜ Aare Autod

05.08.2008 lepingu ülesütlemise kohta esitatud maksenõudes ja 23.09.2008 täiendavas

maksenõudes esitatud, enne lepingu ülesütlemist tekkinud 8 kuu (detsember 2007 – juuli 2008)

osamaksete võlgnevuse summaga. Nõude loovutamise teatistest ega muudest kohtule esitatud

tõenditest ei nähtu, et hagejale loovutatud nõue koosneb 2008.a augustikuus ja alates 2009.a

septembrist kuni lepingus sätestatud tähtpäevani 20.04.2010 tasuda tulnud osamaksetest.

Eeltoodu alusel kohus leiab, et hageja nõue koosneb enne vaidlusaluse järelmaksulepingu

05.08.2008 ülesütlemist tekkinud osamaksete (sh väljaostumakse ja intress) võlgnevuse summast

673 €. See nõue muutus aga sissenõutavaks hiljemalt OÜ Aare Autod poolt kostjale võlgnevuse

tasumiseks määratud täiendava tähtpäeva saabumisega 28.08.2008. Seega TsÜS § 146 lg-s 1

sätestatud tehingust tuleneva nõude aegumise üldine 3-aastane tähtaeg möödus 28.08.2011 kell

24:00. Hagi on esitatud 11.01.2013, s.o rohkem kui aasta pärast nõude aegumistähtaja lõppemist.

Pärast aegumistähtaja lõppemist esitatud nõude suhtes kohaldab kohus kostja taotlusel aegumist

ja jätab hagi rahuldamata.

11. Nõue oleks aegunud ka siis, kui lähtuda hageja 03.02.2014 menetlusdokumendis esitatud

uuest paljasõnalisest põhjendusest, et kuivõrd kostja valduses oleva sõiduk oli muudetud kostja

poolt kasutuskõlbmatuks ja väärtusetuks (sh kostja vabanes utiliseerimise kuludest), on tal

lepingu punkti 8.12. kohaselt kohustus tasuda lepingust tulenev kohustus. Kostja vastu nõude

olemasolu pidi sellisel juhul olema hageja õiguseellasele teada hiljemalt sõiduki utiliseerimise

ajal. Sõiduki registrist kustutamise taotluses (lk 95-96) A. Ermus 07.12.2009 omakäeliselt

kinnitab, et sõiduk juba on utiliseeritud ja seda ei ole olemas. Seega 3-aastane aegumistähtaeg

hakkas kulgema hiljemalt 08.12.2009 kell 00:00 ning lõppes 08.12.2012 kell 24:00. Lisaks kohus

leiab, et lepingu punkt 8.12 ei ole kohaldatav olukorras, kus müüja ise on lepingu erakorraliselt

üles öelnud, samuti on paljasõnalised hageja väited, et kostja poolt tagastatud sõiduk oli

väärtusetu ning selle utiliseerimisega kaasnesid hageja õiguseellasel kulud.

12. Kohus jätab tähelepanuta hageja esitatud väited selle kohta, et pärast sõiduki omaniku poolt

utiliseerimist kuni lepingu tähtaja lõpuni arvestatud osamaksete tasumise nõuet võib

alternatiivselt vaadelda kahju hüvitamise nõudena, sest sõiduki utiliseerimisega on hageja

kandnud kahju sõiduki väärtuse osas ja lisakuludena utiliseerimisel (vähemalt katavad maksed

hageja kahjud). Hageja esitas alternatiivse nõude pärast eelmenetluse lõppu TsMS § 330 lg-s 1

sätestatud tähtaega rikkudes lõppseisukohtades. Hageja ei ole põhistanud, et tal ei olnud mõjuval

põhjusel alternatiivset nõuet võimalik esitada. Nõude alternatiivne alus on lisaks esitatud

ühelauselisena, kahjunõude olemasolu on asjaoludega põhistamata ja täielikult tõendamata,

mistõttu nõude menetlemine tooks kaasa asja lahendamise viibimise. Esitatud paljasõnalised

väited (tagastatud sõiduki väärtusetus ja utiliseerimise lisakulud) ei anna alust sellise nõude

olemasolu ka eeldada. Eeltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 330 lg-st 3 ja § 331 lg-st 1 kohus

hageja alternatiivset nõuet ei menetle.

13. Põhjendatud ei ole hageja on seisukoht, et praeguses asjas tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg 4

alusel 10-aastast aegumistähtaega. Hageja leiab, et lepingus näidatud kostja aadress ei olnud õige

ja et kostja tahtlikult ei ole teatanud kehtivat aadressi. Sellist kostja käitumist tõlgendab hageja

kostja tahtliku aktiivse (vale aadressi esitamine) ja passiivse (esitamata on jäetud õige tegelik

aadress) heade kommete vastase käitumisena, mis annab aluse kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4

sätestatud pikemat aegumistähtaega.

Kohustuste tahtliku rikkumise tõttu pikema aegumistähtaja kohaldamise aluseid ja

tõendamiskoormist selgitas kohus hagejale 11.12.2013 määruses järgmiselt. Kohustuse

rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). VÕS §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt

vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt

arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel.

Eeltoodust järeldub, et kohustuse mistahes rikkumine ei ole automaatselt kvalifitseeritav

tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Süü, s.h. tahtluse olemasolu eeldab eraldi tuvastamist

lisaks rikkumise tuvastamisele. Tahtlus kohustuse rikkumisel on sisustatud VÕS § 104 lg-s 5:

see on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega

pikema aegumistähtaja kohaldamiseks peab hageja tõendama, et lepingut sõlmides (või täites)

olid kostja kavatsused suunatud sellele, et hagejal jääksid saamata lepingu järgi tasumisele

kuuluvad summad. Vastavalt TsÜS § 138 lg-tele 1 ja 2 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste

täitmisel toimida heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti

selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Tahtlik kohustuste

rikkumine oleks ilmses vastuolus hea usu põhimõttega, kuid kostja pahauskset käitumist tuleks

hagejal tõendada. Hageja ei ole tõendanud kostja poolt lepinguliste kohustuste tahtlikku

rikkumist VÕS § 104 lg 5 tähenduses.

Kohus jääb selle seisukoha juurde, et aegumise regulatsioon kaotaks tähenduse, kui lugeda

hageja nimetatud asjaolusid (aadressi teatamata jätmist) automaatselt tahtlikuks tegevuseks ja

kohaldada seetõttu pikendatud aegumistähtaega. Aadressi teatamise kohustus ei ole järelmaksuga

ostu-müügilepingus ostja põhikohustuseks ega saa mõjutada raha maksmise kohustuse täitmise

nõude aegumist. Lisaks nähtub kohtule esitatud tõenditest, et lepingusse märgitud kostja aadress

x oli vähemalt 2008.a sügiseni kehtiv, sest kostja tegevus (võlgnetavate osamaksete tasumine,

sõiduki tagastamine) kinnitab, et ta sai sellel aadressil saadetud teated kätte. Kohus leiab, et

asjaolu, et hageja väidetavalt kostja asukohta ei teadnud, ei takistanud hagejal oma nõuet

maksma panna ja aegumistähtaja jooksul kohtule hagi esitada. Tsiviilkohtumenetluse seadustik

võimaldab isikule juhul, kui isikul puudub registrisse kantud aadress või ta seal ei ela ning tema

asukoht ei ole teada, toimetada kohtudokumente kätte ka avalikult ja lahendada hagi tagaselja.

14. TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kuna kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

Kohus 31.12.2013 määruses teatas pooltele, et määrab TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel kohtulahendis

koos kulude jaotusega kindlaks ka hüvitatavate kulude suuruse, ja andis pooltele tähtaja

menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kohtu määratud tähtpäevaks kostja oma menetluskulude

nimekirja kohtule ei esitanud. Sellest kohus järeldab, et kostjal ei ole tekkinud menetluskulusid,

mille hüvitamist hagejalt nõuda, ning kohus hüvitatavate kulude suurust otsuses ei märgi.

Eeltoodu alusel ja juhindudes analoogia korras TsMS § 1741 lg-st 4, ei või kostja enam nõuda

kulude hüvitamist TsMS § 174 lõigetes 1-3 sätestatud korras, välja arvatud juhul, kui käesolev

kohtuotsus tühistatakse.

15. TsMS § 442 lg 1 p 51 kohaselt kohus märgib otsuses tsiviilasja hinna. Hagiavalduses hageja

näitas hagihinnaks 1346 €, lähtudes ekslikult arvutatud viivisesummast, hageja näidatud

hagihinnast lähtus ka kohus hagi menetlusse võtmisel. Menetluse käigus selgus, et hageja on

viivist arvutanud valesti, hageja täpsustas nõuet ja arvutas viivised VÕS § 113 lg 6 kohaselt

põhinõudest, mille tagajärjel hageja lõplikuks nõudeks jäi põhivõlg 468,32 €, intressivõlg 204,48

€ ja sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlaga samas summas 468,32 €. Seega oli asjas juba

hagi esitamisel õigeks hagihinnaks 1141,12 €. TsMS § 136 lg 1 alusel kohus muudab

hagiavalduses määratud tsiviilasja hinda. Tsiviilasja hinna muutmine hagi esitamisel nõutava

riigilõivu suurust ei mõjuta.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

Kohtunik