3-13-2134/27 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 04.03.2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-2134 Haldusasi T.T. kaebus Tallinna Vangla 19.08.2013 käskkirjale nr 1273-d Menetlusosalised Kaebaja – T.T. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Merje Turjakas Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte enda kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 03.04.2014, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD

1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 19.08.2013 käskkirjaga nr 1273-d karistati T.T.d vangistusseaduse (VangS) § 67 p-st 1 tuleneva kohustuse järgida Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 82 lg 3 rikkumise eest viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piirati kartserikaristuse kandmise ajaks täielikult VangS §-de 31, 34-38, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist. Käskkirja kohaselt pani T.T. 26.07.2013 kella 09:44 paiku toime distsipliinirikkumise, mis seisnes tubakatoodete omamises ajal ja kohas, kus tal selleks õigust polnud. Nimelt ei andnud T.T. jalutuskäigult naastes tarvitamata jäänud nelja sigaretti hoiulaekasse panemiseks üle, vaid peitis need vöö vahele, kus need tema läbiotsimisel kambri ukse juures leiti. Vangla märgib käskkirjas, et T.T. üritas sigarette kambrisse toimetada, kus need aga keelatud on.

Tubakatoodete omamine kohas, kus need pole lubatud, on vangla üldist julgeolekut ohustav rikkumine, seega käsitletakse seda raske rikkumisena.

2. 07.10.2013 vaideotsusega nr 5-15/15/29134-2 jättis Tallinna Vangla T.T. vaide rahuldamata.

3. 09.10.2013 esitas T.T. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 19.08.2013 käskkirja nr 1273-d tühistamiseks kaebaja poolt haldusasja nr 3-13-2083 raames toodud põhjenduste alusel.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et kaebaja on rikkunud VSkE § 82 lg-s 3 sätestatut. Vangla on valesti aru saanud viidatud sätte esimese lause – kinnipeetaval ei ole õigus enda juures hoida tubakatooteid – mõttest ning tõlgendanud sätet meelevaldselt selliselt, et mis ei ole lubatud, on keelatud.

5. VangS § 66 lg 2 sätestab, et vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastustab vanglateenistuse ametnik. VangS § 67 p 1 kohustab kinnipeetavaid täitma vangla sisekorraeeskirju ning alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Nimetatud sätetest koosmõjus tuleneb, et vanglateenistuse ametniku vastutus sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest seisneb kinnipeetavale seaduslike korralduste andmises ning nendele korraldustele allumise läbi täidab kinnipeetav oma kohustust järgida vangla sisekorraeeskirju. Eeltoodust järeldub, et kinnipeetaval puudub iseseisev VsKE järgimise kohustus või on see tühine, mis tähendab, et ilma vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduseta ei ole kinnipeetav kohustatud sisekorraeeskirja järgima ning kui kinnipeetav sisekorraeeskirja ei järgi, ei ole tegemist süülise tegevusega.

6. Kui kinnipeetav hoiab enda juures tubakatooteid, siis VSkE § 82 lg 3 grammatiline ülesehitus koos VangS § 66 lg-ga 2 nõuab vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetavale seadusliku korralduse andmist tubakatoodete hoiulepanemiseks juhul, kui kinnipeetava juurest leitakse tubakatooteid. See tähendab, et üksnes sigarettide hoidmisega enda juures ei pane kinnipeetav toime VSkE § 82 lg 3 rikkumist, vaid rikkumise koosseis saab olla täidetud juhul kui kinnipeetav lisaks ei allu vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. Järelikult saab kinnipeetavat VSkE § 82 lg 3 rikkumise eest karistada vaid juhul, kui vanglateenistuse ametnik avastab kinnipeetava juurest tubakatooted ning annab korralduse nende ärapanemiseks, kuid kinnipeetav sellele korraldusele ei allu.

7. Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et kaebajale anti võimalus sigaretid ära panna, kuid käskkirjast jääb arusaamatuks, milles see võimalus seisnes. Seega on see vangla väide sisutühi. Pealegi ei ole sigarettide ärapanemise võimaluse andmine käsitletav korralduse andmisena. Korraldus peab olema selge ja arusaadav. Samuti ei nähtu käskkirjast, et valvur, kes kaebaja juurest sigaretid avastas, oleks kaebajale andnud korralduse nende ärapanemiseks ning et kaebaja korraldusest keeldunud oleks.

8. 19.02.14 taotluses märkis kaebaja, et menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. Kaebuse osas lisab täiendavalt, et sigaretid vanglas ei ole keelatud esemed; sõltuvalt kuidas sigaretid kinnipeetava juures leitakse, puudub vanglateenistujal õigus käsitleda läbiotsimisel leitud sigarettide avastamisel juhtumit VSkE § 82 lg 3 rikkumisena ja lugeda sigarette keelatud esemeteks, et neid hävitada, ära võtta. VSkE § 82 lg 3 teisest lausest tulenevalt koostoimes VangS § 66 lg-ga 2 on vanglateenistus kohustatud sigaretid hoiule võtma. Õigusrikkumine leiab aset juhul, mida kaebaja kirjeldas kaebuses.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

9. Vastustaja Tallinna Vangla peab kaebust põhjendamatuks ning palub kaebuse rahuldamata jätta.

10. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes kaebuse esitaja distsipliinirikkumine selles, et 26.07.2013 kella 9:44 paiku omas ta tubakatooteid ajal ja kohas, kus tal puudus selleks õigus. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud valvur Ahti Naaritsa 28.07.2013 ettekandega nr 2279 ning 28.07.2013 koostatud esemete äravõtmise aktiga. Eelkirjeldatud teoga rikkus T.T. VangS § 67 p 1 ja VSkE § 82 lg 3 nõudeid. Seega oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebuse esitajat karistada distsiplinaarkorras. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 19.08.2013 käskkiri nr 1273-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja sel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

11. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et distsiplinaarkaristuse määramisel on materiaalõigust ebaõigesti kohaldatud. Selleks, et kambrisse ei satuks keelatud esemeid, on kohustus pandud mõlemale poolele – ametnikule läbiotsimiskohustus ning kinnipeetavale keeld omada sigarette kohas ja ajal, kus nende valdamine on keelatud. Kaebuse esitaja on tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega ning on teadlik, et kinnipeetaval ei ole õigust enda juures tubakatooteid hoida. Seega ei oma rikkumise toimepanemise tuvastamisel tähtust asjaolu, kas kinnipeetavale korraldus anti. Käesoleval juhul võimaldati kaebuse esitajal jalutuskäigult tagasi tulles sigaretid panna sigaretilaegastesse, kuid kaebuse esitaja seda võimalust ei kasutanud. Lahkudes sigaretilaegaste juurest sigarette tagasi panemata, teadis kaebuse esitaja, et ta paneb toime distsipliinirikkumise. Kaebuse esitaja omas sigarette ajal ja kohas, kus see polnud lubatud. Enne kambrisse paigutamist otsiti kaebuse esitaja kambri ukse juures läbi ning tema valdusest leiti sigarette. Eeltoodust tulenevalt on väär kaebuse esitaja seisukoht, et kuna sigarettide leidmisel ei antud talle korraldust nende ära panemiseks, siis ei ole ta rikkumist toime pannud, kuivõrd VSkE § 82 lg 3 sätestab selgesõnaliselt, et kinnipeetaval ei ole õigus enda juures hoida tubakatooteid. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja rikkunud eelnimetatud keeldu, omades enda juures sigarette ajal ja kohas, mil see lubatud ei olnud. VangS § 67 lg 1 paneb kinnipeetavale kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju. Seega ka ilma vanglaametniku vastava korralduseta on kinnipeetav kohustatud järgima ja täitma õigusaktides sätestatud kohustusi. Juhul, kui vanglateenistuse ametnik annab sisekorraeeskirja täitmiseks ka vastava korralduse, siis on kinnipeetav kohustatud ka antud korraldust täitma. Sisekorraeeskirjad kuuluvad täitmisele olenemata kinnipeetava maailmavaadetest ja varasemast eluviisist (TrtHK 3-372/05).

12. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja ei ole sigarettide omamist mitteettenähtud ajal ja -kohas eitanud, vaid üksnes väidab, et kuna vanglaametnik ei andnud kambri ukse juures toimunud läbiotsimisel sigarettide leidmisel korraldust sigarettide ära andmiseks, siis ei ole ta rikkumist toime pannud. Kaebuse esitaja üksnes püüab tagantjärele toime pandud rikkumist õigustada.

13. Kaebuse esitajale 19.08.2013 käskkirjaga nr 1273-d määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne võrreldes toimepandud rikkumisega. Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestati asjaoluga, et kaebuse esitajal on kehtiv distsiplinaarkaristus samalaadse rikkumise toimepanemise eest. 13.08.2013 käskkirjaga nr 1218-d määrati kaebuse esitajale karistus distsipliinirikkumise eest, mis seisnes selles, et kinnipeetav hoidis enda juures tubakatooteid ajal ja kohas, kus tal puudus selleks õigus. Vaidlustatud käskkirjaga määratud kartserikaristus toob kaebuse esitaja jaoks kaasa reaalsed tagajärjed, et ta teeks seeläbi vajalikud järeldused oma käitumise korrigeerimiseks. Samuti ei ole määratud kartserikaristus liiga raske, sest varasemalt on kaebuse esitajale samalaadse rikkumise eest määratud kartserikaristus kolm ööpäeva. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 19.08.2013 käskkiri nr 1273-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Eeltoodust tulenevalt puudub alus kaebuse rahuldamiseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

14. Kohus, hinnanud poolte väiteid ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud käskkirjaga karistati kaebajat VangS § 67 p 1 ja VSkE § 82 lg 3 alusel tubakatoodete omamise eest ajal ja kohas, mil see talle lubatud ei olnud. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja juurest leiti kambri ukse juures teostatud läbiotsimisel neli sigaretti, mis sealsamas kaebajalt ära võeti. Seda asjaolu tõendavad valvur Ahti Naaritsa 28.07.2013 ettekanne nr 2279 ning 28.07.2013 koostatud esemete äravõtmise akt. Kaebaja hinnangul ei ole tema juurest sigarettide leidmine piisav, et teda distsiplinaarkorras karistada, kuna VSkE § 82 lg 3 koosseis ei ole väidetavalt täidetud. Kaebaja arvates saab VSkE § 82 lg 3 alusel kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määrata üksnes juhul, kui vanglateenistuse ametnik avastab kinnipeetava juurest tubakatooteid ja annab talle korralduse nende ärapanemiseks, kuid kinnipeetav ei allu korraldusele.

15. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal oli kaebaja vahistatu. VSkE § 1 lg-st 2 tuleneb, et kinnipeetavate osas sätestatut kohaldatakse ka vahistatutele. VSkE § 82 lg 2 sätestab, et kinnipeetav võib vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei ole kinnipeetaval õigus enda juures hoida tubakatooteid. Tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule. Vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. Nimetatud sätetest tuleneb üheselt, et kinni peetavatel isikutel ei ole lubatud enda juures tubakatooteid hoida ning vangla väljastab tubakatooted vaid ajaks, mil kinni peetav isik viibib kohas, kus on lubatud suitsetada, nt jalutuskäigu ajaks vastaval alal. VangS § 67 p-st 1 tuleneb, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 66 lg 2 küll sätestab, et vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vanglateenistuse ametnik, kuid sellest ei saa järeldada, et kinnipeetavatel endil ei lasuks vastustust vangla sisekorraeeskirjade täitmisel. Kinni peetav isik peab järgima vangla sisekorraeeskirju ning vanglateenistuse ametnikud kontrollivad, et seda reaalselt tehtaks.

16. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis (Riigikohtu 07.11.2011 otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-11, p 10). Tulles jalutuskäigult, kuid jättes kasutamata jäänud sigaretid hoiulaekasse panemiseks vanglaametnikele üle andmata, rikkus kaebaja VsKE § 82 lg-st 3 tulenevat keeldu. Seejuures pidi kaebaja olema teadlik, et pärast jalutuskäiku tuleb tarvitamata jäänud sigaretid hoiulaekasse panemiseks tagastada ning neid ei tohi kambrisse viia. Kaebajale oli tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte, sh vangla sisekorraeeskirja ning vangistusseadust. Ka Tallinna Vangla kodukorra p 12.3 sätestab, et kinnipeetav on pärast jalutuskäiku kohustatud tarvitamata jäänud sigaretid vanglaametniku määratud kohas ja ajal vanglale hoiule andma.

Tallinna Vangla kodukord on täitmiseks kohustuslik nii kinnipeetavatele kui ka vahistatutele (kodukorra p 1.2). Enne käesoleva kaebuse aluseks olevat sündmust, 20.07.2013, pani kaebaja toime sarnase rikkumise ning oleks ka sellest saanud teha oma järeldused, sj veenduda, et kinni peetavatel isikutel ei ole lubatud enda juures tubakatooteid hoida ning vangla väljastab tubakatooted vaid ajaks, mil kinni peetav isik viibib kohas, kus on lubatud suitsetada, nt jalutuskäigu ajaks vastaval alal. Kaebaja ei väida, et ta ei ole tutvunud VsKE nõuetega ja nagu nähtub, on ta vähemalt varasema samalaadse juhtumi käigus juba saanud piisava ülevaate vanglas kehtivatest eeskirjadest ja nende nõuete sisust. Kohus ei nõustu kaebajaga, et distsiplinaarsüüteo koosseis ei ole täidetud, kuna kaebajale ei antud korraldust sigarette ära anda või et sigarette ei saanud lugeda keelatud esemeteks, et neid hävitada, ära võtta. Jalutuskäigult tagasi tulles anti kaebajale ja teistele kinnipeetavatele võimalus üleliigsed sigaretid ära anda. Vanglaametnikud ei pea igalt kinnipeetavalt eraldi üle küsima, kas tal jäi sigarette üle või kas ta paigutas need laekasse. Kinnipeetavatele on tubakatoodete kasutamise kord teada ning kes jalutuskäigu jooksul ei suitseta ära kõiki kaasasolnud sigarette, peab need hoiulaekasse panekuks ära andma. Kaebajal ei olnud mingisugust alust eeldada, et tema ei pea seda korda järgima. VsKE § 82 lg-s 3 sätestatud keelu rikkumise eelduseks ei ole kinnipeetavale eelnevalt antud korraldus sigaretid ära anda ning vastava korralduse rikkumine kinnipeetava poolt. Antud juhul oli kaebaja peitnud sigaretid vöö vahele, st ta varjas neid ametniku eest ja kui ametnik neid ei oleks avastanud, oleks kaebaja need viinud kambrisse või muusse kohta, kuhu nende viimine oli keelatud. Seega pani kaebaja sigarette vöö vahele peites, tehes katset neid kambrisse toimetada, toime distsipliinirikkumise. Asjaolu, et kaebaja sigarette vanglaametnike eest varjata püüdis, viitab sellele, et kaebaja oli teadlik keelust hoida sigarette enda juures pärast jalutuskäiku ning et tal oli tahe toimetada vanglaametnike teadmata sigaretid kambrisse (mille ees sigaretid temalt ka leiti) või muusse kohta, kus suitsetamine kinnipeetavatele lubatud ei ole (tahtlik rikkumine). Järelikult oli tegemist süülise rikkumisega.

17. VangS § 100 lg-st 1 tuleneb, et vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on: noomitus; isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kuni kaheks kuuks; kartserisse paigutamine kuni 30 ööpäevaks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse eelvangistuse põhjust ja eesmärki. Vaidlustatud käskkirjas on rikkumise asjaolusid arvestades leitud, et kinnipeetav pani toime raske distsipliinirikkumise.

Tubakatoodete omamine ajal ja kohas, kus see lubatud ei ole, on vangla üldist julgeolekut ohustav rikkumine. Karistuse määramisel on arvestatud raskendava asjaoluna kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on määratud samalaadse rikkumise eest. Käskkirjas on karistuse valikut põhjendatud: arvestades rikkumise raskust, ei ole eesmärgipärane määrata kaebajale noomitust või isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise keelamist kaheks kuuks; õiguskuulekale käitumisele suunamiseks on vajalik karistusena kohaldada kartserisse paigutamist. Kohtu hinnangul on kaebajale määratud karistus proportsionaalne, arvestades rikkumise raskust ja kehtivat samalaadset distsiplinaarkaristust.

Kaebajale ei määratud karistust maksimaalses ega sellele lähedases määras. Kaebuse esitaja ei ole samalaadse rikkumise eest läbiviidud distsiplinaarmenetlusest ning karistuse määramisest asunud paranemise teele, vaid pani toime uue rikkumise. Kohus ei nõustu kaebajaga, justkui ei selguks käskkirjast karistuse määramiseks vajalikud olulised asjaolud. Karistuse määraja arvestas õigustatult kaebaja isikuga seotud asjaolusid ning toimepandud teo raskust. Seaduse kohaselt tuleb karistuse määrajal teha valik võimalike karistuste hulgast ja kaaluda valitava karistuse vastavust süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning isiku eelnevale käitumisele.

Kaebuse esitaja ei ole siinkohal esile toonud ega tõendanud, et ta pole toime pannud distsipliini rikkumist ja et tema käitumist iseloomustav informatsioon oleks esitatud valesti. Distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast nähtuvad lisaks süüteo kirjeldusele ka asjaolud ja kaalutlused, mida vastustaja on karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning sama paragrahvi lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas korduvalt selgitanud, et haldusorganil tuleb distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lähtuda ka haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ja haldusmenetluse põhimõtetest. Kaebaja poolt toime pandud distsipliini rikkumist on uuritud nõuetekohaselt ning ei esine menetlusnõuete rikkumist, vaidlustatud käskkiri vastab eelmärgitult õigusaktide nõuetele ning on õiguspärane.

Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata.

18. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, kannab menetluskulud kaebaja. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik