4-14-1219/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-14-1219

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

04. märts 2014, Tallinn

Väärteoasja number

4-14-1219 (2317,13,010457)

Kohtunik

Märt Toming

Väärteoasi

U.I kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes

Küünarpuu 20.01.2014 otsusele nr 2317,13,010457 U.I

karistamises LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo

toimepanemise

eest

rahatrahviga

trahviühiku

ulatuses, so 500 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 järgi

lisakaristusena

mootorsõiduki

juhtimise

õiguse

äravõtmisega 5 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline

menetleja:

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus

Menetlusalune isik: U.I, ik: XXX,

elukoht: XXX

RESOLUTSIOON

V™S § 120 korras

1. Jätta U.I kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 20.01.2014 otsusele nr 2317,13,010457 U.I karistamises LS § 227 lg-s

3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, so 500 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata.

2. Jätta

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja

Hannes

Küünarpuu 20.01.2014 otsus nr 2317,13,010457 U.I karistamises LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, so 500 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 5 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 5 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 04.03.2014. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 12.03.2014. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 03.04.2014. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 04.04.2014. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 20.01.2014 otsusega nr 2317,13,010457 karistati U.I LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, so 500 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 27.12.2013 kell 23.59 Tallinnas, Sõpruse puiesteel Sütiste tee ja A. H. Tammsaare tee vahel suunaga A. H. Tammsaare tee suunas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 111 +/-

4 km/h, mis ületas lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 57 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotleb vaidlustatava kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja uue otsuste tegemist. Kaebuse põhjendused on järgmised. Kaebuse kohaselt on lisakaristus iseenesest küll LS § 227 lg 3 alusel lubatud, kuid kuna kaebuse esitajat on juba karistatud suure rahatrahviga ja lisanduvad mitmed olulised järgnevalt esitatavad asjaolud, siis on lisakaristuse määramine kaebuse esitaja hinnangul ebaõiglane ja ebaproportsionaalne.

Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et käesolevas väärteoasjas määratud karistus on ebamõistlikult koormav ja vastuolus karistuse eesmärkidega. Kaebuse esitaja avaldab, et kahetseb toimepandud väärtegu ning palub seda arvestada karistuse mõistmisel. Rikkumise selgitusena märgitakse, et kaebaja kiirustas koju elukaaslase juurde, kes oli helistanud ning kellel oli tekkinud äge astmahoog, ent inhalaator oli jäänud kaebaja kasutuses olevasse autosse. Seega kiirustas kaebaja elukaaslasele appi. Kaebaja palub lisakaristus jätta kohaldamata, kuna mootorsõiduki juhtimisõigus on vajalik igapäevaste töökohustuste täitmiseks.

Töötades äriühingus XXXOÜ autojuht-varustajana on kaebaja töökohustusteks vastavalt kaebusele lisatud töölepingu punktile 2.2. ehitusmaterjalide tarnimine ja transportimine. Selle tõttu on juhtimisõiguse olemasolu vajalik töökohustuste korrektseks täitmiseks. Olukorras, kus kohaldataks ka juhtimisõiguse äravõtmist, siis oleks see aluseks tööandaja poolt töölepingu ülesütlemisele. See aga jätaks kaebaja püsiva sissetulekuta ja võimaluseta toetada rahaliselt oma perekonda, tekitades selliselt äärmiselt raske majandusliku olukorra nii kaebajale kui tema perekonnale.

Samuti ei võimaldaks see tasuda võimalikku määratavat rahalist karistust. See aga ei saa ega tohi olla karistuse eesmärgiks ega tagajärjeks. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kaebajale määratud põhija lisakaristusest nende asjaoludega arvestamist ei nähtu ja kaebaja on seisukohal, et karistuse määramine ei ole toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.

Kohtuväline menetleja esitas kaebusele kirjaliku seisukoha, leides, et vaidlustatav kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik ja põhjendanud, mistõttu alused selle muutmiseks kaebuses esitatud põhjendustel puuduvad. Samuti leitakse, et väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS §

227 lg 3 järgi ja väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega.

Seega tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata või tühistamata. Oma seisukohta põhjendab kohtuväline menetleja järgmiselt. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Kiirumõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale. Karistuse määramisel arvestas kohtuväline menetleja asjaoluga, et mootorsõiduki juhtimine kiirusega 111+/-4 km/h teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, näitab isiku suhtumist liiklusnõuetesse (isik pani teo toime tahtlikult) ning nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades pani isik toime enamohtliku väärteo.

Isikut on varasemalt karistatud rahaliste karistustega suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest, kuid need ei ole avaldanud soovitud mõju ja isik jätkab väärtegude toimepanemist. Neil põhjendustel ei pea kohtuväline menetleja enam otstarbekaks isiku karistamist üksnes rahatrahviga vaid karistuse määramisel kohaldab ka lisakaristust, so mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. LS § 14 lg 2 kohustab liiklejat järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvusse, et vältida ohu ja kahju tekitamist.

Lohakus ja hoolimatus, mille tulemusena juht eirab temale pandud kohustust, võib endaga kaasa tuua väga raskeid tagajärgi. Üldteada on asjaolu, et lubatud sõidukiiruse ületamine ohustab nii kaasliiklejate kui ka rikkuja enese elu, tervist ja vara. Liikluskorraldust ja lubatud sõidukiirust on reguleeritud selleks, et sellise ohu saabumist vältida või muuta selle tekkimise võimalus minimaalseks. Ohu vältimine on võimalik vaid siis, kui liiklejad järgivad liiklusreegleid ning käituvad sellele vastavalt. Vaidlustatud väärteomenetluse otsusest nähtuvalt karistati U.I LS § 227 lg-s 3 kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, so 500 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks.

Eelnevalt märgitut arvestades asus kohtuväline menetleja seisukohale, et vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus ja sellest tulenevalt taotletakse kaebuse rahuldamata jätmist. Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga, samuti kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piidest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, asub kohus seisukohale, et väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine.

Nii tuleneb 28.12.2013 koostatud liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist, et Põhja prefektuuri Lõuna politseijaoskonna patrullpolitseinik Birgit Siim teostas 27.12.2013 kell 23.59 riikliku järelevalve korras U.I juhitud mootorsõiduki BMW 330D reg nr-ga XXX liikluskiiruse mõõtmist Tallinna linnas, Sõpruse puiesteel Sütiste tee ja Tammsaare tee tänavate vahel sõidusuunaga Tammsaare tee poole ning seadme lugem fikseeris sõiduki kiiruseks 111 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli aga 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks on +/- 4 km/h, mis tähendab, et sõidukiirust ületati mõõdetaval teelõigul mitte vähem kui 57 km/h.

Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvad ka üksikasjalikud andmed kiirusemõõteseadme, selle kehtiva taatluse, kasutamise käigu ja tulemuste kohta ning mõõtmise tehiolude kirjelduse kohta. Seega on eelmärgitud protokolli ja väärteoprotokollis kirjeldatu pinnalt tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle inkrimineeritava väärteo toimepanemine. Süüteo toimepanemist ei vaidlusta ka kaebuse esitaja, kahetsedes toimepandut. Kohtuväline menetleja on hinnanud menetlusaluse isiku käitumist LS § 15 lg 1 p 2 nõude rikkumisena ja kvalifitseerinud menetlusaluse isiku käitumise LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteona.

Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja hinnang menetlusaluse isiku käitumisele on põhjendatud ja selline käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga kuni

30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni ning lõike 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati kaebuse esitajat LS 227 lg 3 järgi põhikaristusena rahatrahviga 150 trahviühikut ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega

5 kuuks. Seega on põhikaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on suur, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 3 sätestatud vahemikus ületatud maksimaalmäära lähedasena.

See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse, so karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni ülemmäära lähedasena. Kohtuväline menetleja karistas menetlusalust isikut aga määras, mis jääb ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavasse määra, kuid ei ole maksimaalmääras või selle lähedane. Samas leiab kohus, et süü suurust mõjutab oluliselt ka süüteo toimepanemise aeg ja koht. Käesoleval juhul on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine aset leidnud tavapäraselt tiheda liiklusega asulasisesel teel ja tegemist ei ole teelõiguga, mis asuks hajaasustusega piirkonnas.

Seejuures on lubatud suurimat sõidukiirust ületatud enam kui kaks korda. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et süüteo toimepanemise tehiolud muudavad menetlusaluse isiku teo ohtlikumaks ja sellest tulenevalt süü suuremaks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt pole karistust kergendavad või raskendavad asjaolud olnud sedastatavad. Samas tuleneb kohtule adresseeritud kaebusest, et kaebaja tunnistab oma süüd ja kahetseb toimepandut. Sellest johtuvalt lasub kohtul kohustus hinnata, kas väljendatud kahetsuse näol on või võib olla tegemist karistust kergendava asjaoluga KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes.

Tutvudes väärteotoimiku materjalidega, järeldub, et kahetsust on kaebaja väljendatud olukorras, kus kaebaja on saanud ja eelduslikult tutvunud tema suhtes tehtud väärteootsusega ja talle määratud karistusega. Neist asjaoludest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kaebaja kahetsus pole suunatud mitte tema poolt toimepandud liiklusalasele õigusrikkumisele, vaid eelkõige on see kantud soovist vältida ja/või minimaliseerida mõistetavat karistust ja seda eelkõige just võimaliku juhtimisõiguse äravõtmise kontekstis. Selliste asjaolude esinemise korral ei ole võimalik kohtu veendumuse kohaselt hinnata kahetsust siirana ning ühtlasi tähendab sellisele seisukohale asumine, et antud juhul ei ole võimalik kahetsust vaadelda karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes.

Sellisele seisukohale asumiseks annavad kohtu arvates kinnitust ka kaebuse esitaja karistusandmed, millistest nähtuvalt on menetlusalust isikut samalaadsete väärtegude eest juba korduvalt karistatud. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, sh ka samalaadsete väärtegude eest. Seejuures on enne käesoleval juhul inkrimineeritava väärteo toimepanemist kaebajat karistatud viimati 14.10.2013 kohtuvälise menetleja otsusega LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest 240 eurot suuruse rahatrahviga, mis on karistusregistri väljavõtte kohaselt täitmata.

Uue, käesoleval juhul inkrimineeritava väärteo on kaebaja toime pannud juba 28.12.2013 ehk vaid lühikese ajavahemiku möödumisel. Kaebuse esitajale inkrimineeritud uue samalaadse väärteo toimepanemine näitab kohtu arvates seda, et eelmine määratud rahatrahv ei suutnud kaebuse esitanud isikut mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma ja kaebuse esitaja jätkab tahtlike liiklusalaste väärtegude toimepanemist, näidates sellega, et ta on liikluses jätkuvalt ohtlik. Arvestades kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvat kogemust karistuste osas võib järeldada, et kaebuse esitaja on määratavate karistuste suurusest ja liikidest teadlik.

Seejuures ei ole kaebuse esitaja eelmisest karistusest järeldusi teinud, kuigi juhtimisõigusega isik teab nii liiklusnõudeid kui ka nende rikkumise eest määratavaid karistusi. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses tekitab temal rahalisi lisakohustusi määratavate trahvide tasumise kohustuse näol ja põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks.

Menetlusesemeks oleva ja järjekordse ja veelgi raskema väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning on liikluses teadlikult ja jätkuvalt ohtlik, pannes oma käitumisega ohtu iseenda, kaasreisija, teised liiklejad ja võõra vara. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita.

Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitaja seda järjekordselt teha ei soovinud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, seda et varasem(ad) karistus(ed) samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahv ei sunni kaebuse esitajat liiklusalaste väärtegude toimepanemisest loobuma.

Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, so lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud ning kohus ei pea võimalikuks kaebuse esitaja karistamist pelgalt rahatrahviga, kuivõrd eelmised trahvid oodatud mõju ei avaldanud.

Mis puudutab määratud lisakaristuse määra, et see on proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Seejuures leiab kohus, et määratud lisakaristuse määr võib teenida ka teisi karistuse eesmärke, st muuhulgas sundida kaebuse esitajat loobuma vähemalt samalaadsete väärtegude toimepanemisest ja selline lisakaristus loodetavasti tekitab kaebuse esitajas arusaama, et sarnase iseloomuga käitumine liikluses võib põhjustada tema eemaldamise liiklusest juba pikemaks ajaks kas siis lisakaristusena või põhikaristusena. Samuti lähtub kohus ka õiguskorra kaitsmise huvidest, kuivõrd kaebuse esitaja käitumine liikluses kujutas endast kohtu arvates järjekordset suurt ohtu nii kaebuse esitajale endale, kaassõitjale, kaasliiklejatele ja kõrvaliste isikute varale.

Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja määratud põhija lisakaristus on määratud KarS § 56 lg 1 nõuetele vastavalt ning alus otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub. Puutuvalt kaebuses osutatud autojuhina töötamisse, märgib kohus, et kaebuse viide juhtimisõiguse vajadusele on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid seejuures ei saa jätta kõrvale, et kaebuse esitaja eksimus ei ole juhuslikku laadi või esmakordne ning tegemist on isikuga, kelle suhtes kohaldatud eelnevad rahatrahvid pole oma eesmärki täitnud.

Kaebuse esitaja on jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist ning nagu kohtuväline menetleja oma otsuses viitas, on käesoleval juhul vaatluse all olev rikkumine vaadeldav enamohtliku väärteona, kus seati ohtu nii kaebuse esitaja enda kui teiste kaasliiklejate elu ja tervis. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles võimaliku töökoha kaotusega seonduvad tagajärjed. Lisaks pidi kaebuse esitaja oma eelnevate süütegude ja neile järgnenud karistuste pinnalt möönma, et iga võimaliku järgneva rikkumisega kaasnevad tagajärjed, võimalik et rangemad ning ka juhtimisõiguse äravõtmisega seonduvad.

Samuti selgitab kohus, et kehtiva kohtupraktikaga on ka kooskõlas, et töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu. Seega, kuna kohtule ei ole esitatud andmeid, et menetlusalune isik vajaks juhtimisõigust seoses liikumispuudega, siis erandlikke asjaolusid ei esine. Samuti ei pea kohus kaebaja tegevust õigustavaks ja karistust vähendavaks asjaoluks viidet sellele, et kaebaja kiirustas koju elukaaslase juurde, kellel oli tekkinud astmahoog ja kelle inhalaator oli ununenud kaebaja kasutuses olevasse sõidukisse.

Esmalt tuleb märkida, et tegemist on paljasõnalise väitega, millega kohtul ei ole võimalik otsuse tegemisel arvestada, kuna vastavat väidet tõendavaid dokumente kohtule esitatud ei ole. Teiseks kehtivad õigusnormides kehtestatud nõuded selle kõikidele adressaatidele ühtemoodi ning viited lähedase isiku võimaliku tervisliku seisundi järsu halvenemise kohta pole rikkumist õigustavaks või teo õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Kuna kaebaja lähedasel tekkis väidetavalt järsku tervisele ja elule ohtlik tervisliku seisundi halvenemine, oli kaebajal või ka tema haigestunud lähedasel võimalus pöörduda tervishoiuasutuse poole.

Erakorralise meditsiini teenust osutava kiirabi kohalejõudmine sama linnaosa piires olnuks oluliselt kiirem kui kaebuse esitaja liiklusnõudeid eirav ja kõiki teisi liiklejaid ohtu seadev liikumine ühest linnaosast teise. Puutuvalt kaebuse lisana esitatud XXXOÜ kui kaebuse esitaja väidetava tööandja taotlusse peab kohus vajalikuks märkida, et tööandja kahetsus väärteomenetluses ei ole karistust kergendava asjaoluna arvestatav, kuivõrd tööandjast äriühing ei ole käesolevas väärteoasjas menetlusaluseks isikuks. Mis aga puudutab nimetatud taotluses märgitud väidet selle kohta, et kaebuse esitajalt juhtimisõiguse äravõtmise tõttu ei saa kaebuse esitaja enam tööd teha, siis on tegemist tööandja ja töövõtja vaheliste suhtega, millistega väärteomenetlusel puudub puutumus.

Ka juhul, kui töövõtja ei vasta pärast väärteo toimepanemist enam tööandjale vajalikele kvalifikatsiooninõuetele, ei muuda see töövõtja õigusvastast käitumist liikluses õiguspäraseks. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et kaebuse esitaja peab ise käituma õiguskuulekalt, sh ka liikluses, et tema käitumisele ei järgneks sanktsioonid, mis võivad tema tavapärast elukvaliteeti muuta. Sellest tulenevalt jätab kohus ülalmärgitud taotluse tähelepanuta. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine.

Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

kohtunik