3-13-630/43 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 28.02.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-630 Haldusasi N.M.i kaebus Maksu-ja Tolliameti kohustamiseks maksma N.M.ile välja vähemmakstud lisatasu tulemuslikuma töö eest, s.o 51,39 eurot/kuus perioodil 01.07.2010 kuni 10.03.2013 kogusummas 1545,79 eurot; ebaõigesti arvestatud keskmine töötasu puhkusepäevadelt eeltoodud perioodi eest summas 181,43 eurot ning viivis nimetatud rahaliste kohustuste tähtaegselt täitmata jätmise eest kuni 31.12.2013 summas 282,53 eurot ja vastavalt VÕS §-dele 94 ja 113 alates 01.01.2014 kuni kohustuse täitmiseni.

Menetlusvorm Suuliselt menetluselt üleminek kirjalikule poolte nõusolekul.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja N.M., tema volitatud esindaja Lily Mals ning vastustaja Maksuja Tolliameti volitatud esindaja Anu Toomemägi.

RESOLUTSIOON 1.Jätta N.M.i kaebus rahuldamata. 2.Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

N.M. nimetati Maksu-ja Tolliameti (MTA) peadirektori 30.04.2010 käskkirjaga nr 412-K MTA Põhja maksu-ja tollikeskuse sissenõudmise erimenetluse osakonna juristi ametikohale alates 10.05.2010 kuupalgamääraga 24. palgaastme järgi 6700 krooni, rakendades palgamäära 20%-st diferentseerimist kuni 8040 kroonini. Sama käskkirjaga määrati N.M.ile lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest 8460 krooni kuus alates 10.05.2010 kuni 30.06.2010.

MTA 21.05.2010 käskkirjaga nr 577-K määrati N.M.ile maksta lisatasu magistrikraadi eest 10% ametipalgast alates 21.06.2010.

MTA 19.07.2010 käskkirjaga nr 662-K määrati N.M.ile lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest 7656 krooni alates 01.07.2010 kuni 30.09.2010. Lisatasu on N.M.ile määratud ka MTA 22.10.2010 käskkirjaga nr 838-K alates 01.10.2010 kuni 31.12.2010 7656 krooni; MTA 28.01.2011 käskkirjaga nr 81-K alates 01.01.2011 kuni 31.03.2011 489,31 eurot; MTA 18.04.2011 käskkirjaga nr 276-K alates 01.04.2011 kuni 30.06.2011 489.31 eurot; MTA 21.07.2011 käskkirjaga nr 572-K alates 01.07.2011 kuni 30.09.2011 489,31 eurot; MTA 20.10.2011 käskkirjaga nr 925-K alates 01.10.2011 kuni 31.12.2011 489,31 eurot. MTA 24.01.2012 käskkirjaga nr 67-K määrati alates 01.01.2012 kuni 31.03.2012 lisatasu 574,76 eurot ning MTA 19.04.2012 käskkirjaga nr 393-K alates 01.04.2012 kuni 31.12.2012 574,76 eurot. MTA 20.07.2012 käskkirjaga nr 1001-K muudeti teenistujatele 19.04.2012 käskkirja nr 393-K lisas määratud lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest alates 01.07.2012 kuni 31.12.2012, määrates lisatasuks 784,76 eurot. MTA 29.01.2013 käskkirjaga nr 82- K määrati lisatasu alates 01.01.2013 kuni 31.03.2013 784,76 eurot.

Kaebuse esitaja sai vaidlusalusel perioodil Vabariigi Valitsuse 30.12.2008 määrusega nr 182 kinnitatud astmepalga suurendust kokku 20% ulatuses summas 85,64 eurot. Kaebaja sai astmepalka koos selle diferentseerimisega. N.M.i ametipalga suuruseks oli 428, 21 eurot. Vastustaja on vaidlusalusel perioodil kaebajale igakuiselt maksnud lisatasu magistrikraadi eest arvates konkreetse õiguse tekkimise ajast. Vastustaja vähendas kaebajale makstavat täiendavat lisatasu (palgalehe ridadel „Perioodiline lisatasu täiend“) kaebaja poolt magistrikraadi omandamise järgselt sama summa ulatuses, mida kaebaja sai enne magistrikraadi saamist „Perioodiline lisatasu täiend“ real makstava tasu hulgas.

Kaebaja väidab, et vastustaja ei ole üheski käskkirjas, mis on antud peale 01.07.2010, põhistanud, miks temale makstakse väiksemat lisatasu, kui see oli enne magistrikraadi omandamist, või miks lisatasu tulemuslikuma töö eest on vähenenud täpselt samas summa nagu makstakse talle lisatasu magistrikraadi eest, s.o kui kaebaja töötas kuu jooksul kõigil tööpäevadel, siis tema lisatasu magistrikraadi eest oli 51,39 eurot ning tema lisatasu tulemuslikuma töö eest vähenes alates 01.07.2010 51,39 eurot.

Vastustaja väitel seadusandja mõte ja tahe kaitsta magistrikraadi saanute õigust kindlas määras lisatasu suurendamisele tuleneb sõnaselgelt ATS § 38 p 1, § 8’1 lg 2 ja 8’1 lg 3 ning Vabariigi Valitsuse 30.12.2008 määrusest nr 182. Viidatud määruse kohaselt on 24.astme astmepalga suuruseks 428,21 eurot. Kaebaja on teenistussuhet läbivalt, s.o nii enne magistrikraadi saamist kui peale seda, viidatud astmepalka saanud (kuude lõikes, kus astepalga suurus on väiksem, on kaebaja olnud proportsionaalselt vähem tööl). Lisaks sai kaebaja vaidlusalusel perioodil Vabariigi Valitsuse 30.12.2008 määrusega nr 182 kinnitatud astmepalga suurendust kokku 20% ulatuses summas 85,64 eurot. Vastustaja väidab, et kuna kaebaja ametipalga suuruseks oli 428,21 eurot, siis tulenevalt eelviidatud määrusest ei olnuks vastustajal kohustust kaebajale ühes kuus rohkem kui

214, 11 euro (428, 21 eurost 50 % = 214,11) suurust lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest maksta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Kaebaja jääb varasemalt avaldatud suuliste ja kirjalike seisukohtade juurde ning leiab, et kaebus on põhjendatud. Kaebaja on rõhutanud, et temale on lisatasu magistrikraadi eest makstud varasemas ATS-is sätestatud korras, s.o 10% ametpalgalt. Magistrikraadi eest lisatasu määramine omas käesolevas vaidluses tähtsust sellest aspektist, et vahetult peale nimetatud lisatasu saamise õiguse omandamist ning selle maksmise käskkirja nr 577-K andmist vähenes N.M.ile makstav lisatasu tulemuslikuma töö eest. Vastustaja ei ole üheski käskkirjas, mis on antud peale 01.07.2010, põhistanud, miks N.M.ile makstakse väiksemat lisatasu, kui see oli enne magistrikraadi omandamist, või miks lisatasu tulemuslikuma töö eest on vähenenud täpselt samas summa nagu makstakse talle lisatasu magistrikraadi eest, s.o kui kaebaja töötas kuu jooksul kõigil tööpäevadel, siis tema lisatasu magistrikraadi eest oli 51,39 eurot ning tema lisatasu tulemuslikuma töö eest vähenes alates 01.07.2010 51,39 eurot.

Tulenevalt varasema ATS § 38 lg-st 1 on ametiasutusel seadusest tulenev kohustus maksta magisterkraadiga ametnikule lisatasu 10% ametipalgast. Viimane ei saa mõjutada isikule määratud lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest, mida makstakse erineval õiguslikul alusel. Vastavalt ATS § 9 lg 3 teisele lausele kehtestab palgamäärad ja lisatasude maksmise alused täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest Vabariigi Valitsus 30.12.2008 määrusega nr 182 riigiteenistujate töötasustamine. Nimetatud määruse § 3 lg 1 lubab riigiteenistujale määrata lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest asutuse juhi või teenistusse võtmise õigust omava isiku otsusel vastavuses kollektiivlepingus sätestatud või asutuses kehtestatud lisatasude maksmise korraga.

Sama paragrahvi lõigete 3 ja 4 kohaselt on nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramise aluseks riigiteenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamine või ka asutuse töö tulemuslikkuse hindamine teenistujate kollektiivse või individuaalse panuse kaudu asutuse eesmärkide saavutamisel, mida hindab asutuse juht. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-60-02 märkinud, et „ülalnimetatud sätetest tulenevalt on lisatasu oma olemuselt personaalne ning seotud konkreetse ametniku töö tulemuslikkusega või täiendavate tööülesannetega. /.../ Selleks, et asutuse juht või teenistusse määramise õigust omav isik saaks määrata lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest, tuleb hinnata konkreetse teenistuja teadmisi, oskusi ja töötulemusi.

Lisatasu määramine määruse §-s 3 lg 1 sätestatud alustel - nõutavast tulemuslikum töö ja täiendavate tööülesannete täitmine - saab toimuda ainult konkreetsele teenistujale lisatasu määramise aluseks vajalike tingimuste täidetuse korral“. Samuti saab lisatasu vähendamine toimuda vaid ametniku töötulemuste hindamise teel. Nii vastustaja esindaja kui ka tunnistajana üle kuulatud sissenõudmise erimenetluse osakonna (hilisemalt talituse) juhataja on kinnitanud, et töötulemuste hindamist N.M.i tulemuslikuma töö eest makstava lisatasu vähendamisel toimunud ei ole ning lisatasu on vähendatud tulenevalt sellest, et kaebaja omandas õiguse saada lisatasu magistrikraadi eest.

Samas ühel juhul on tegemist seaduse alusel makstava ja teisel juhul seaduses sätestatud lisatasuga ning nimetatud lisatasude maksmine ei saa olla üksteisest sõltuvuses. Kaebaja rõhutab, et lisatasu magistrikraadi eest on üks palgakomponent (varasem ATS § 8¹ lg 1), mis lisandub astmepalgale ja seaduse alusel makstavale lisatasule. Seega kuivõrd tulemuslikuma töö eest makstava lisatasu määramise alused on toodud määruses nr 182, siis ei saa vastustaja antud lisatasu määramise (s.o nii suurendamine kui ka vähendamine) aluseid laiendada ega vähendada tulemsulikuma töö eest makstavat lisatasu magistrikraadi eest lisatasu saamise õiguse omandamise tõttu.

Oluline on märkida, et N.M. töötas vaidlusaluse perioodi kestel, s.o 01.07.2010 - 10.03.2013, kogu aeg samal ametikohal, täites samu teenistusülesandeid vähemalt sama tulemuslikult. Kuivõrd antud perioodi jooksul on toimunud ka N.M.ile tulemuslikuma töö eest makstava lisatasu suurendamisi, endise olukorra õiguspärane taastamine tagasiulatuvalt aga on raskendatud, siis tuleb lähtuda põhimõttest, et kui tulemuslikuma töö eest makstavat lisatasu ei oleks õigusvastaselt vähendatud, oleks ka hilisemalt lisatasu suurendatud samas ulatuses.

Seega oleks N.M.i lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest pidanud olema 540,69 eurot kuni 31.12.2011; 626,15 eurot kuni 30.06.2012 ja 836,15 eurot kuni 10.03.2012. Kaebaja hinnangul ei oma lisatasude maksmise õigusliku aluse erinevuse tõttu tähtsust asjaolu, kuidas tunnistajad on kaebajat kohtuistungil iseloomustanud. Kuid märgib siiski, et neis esinevad vastuolud – tööalaselt keskpärane jurist, kellel on puudusi, kuid kes oli 2012 edukaima menetleja tabelis üsna eespool või ka asjaolu, et on hinnatud töötulemusi ühtepidi ja teistpidi. 2010-2012 algus k.a. kolmel inimesel töötasu vähendati 35-40 eurot, kuna nende töötulemused ei olnud nii head, kuid kaebaja töötulemused olid tavapärased (03.12.2013 protokoll) – seavad tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla.

Kaebaja lisatasu ei ole kunagi muul alusel, kui magistrikraadi omandamise tõttu vähendatud. Tulenevalt võrdse kohtlemise printsiibist tuleb ka kaebajale maksta lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest samadel põhimõtetel ametnikega, kellel seda seoses muude lisatasude puudumisega vähendatud ei ole. Vastustaja seisukohtade ega tunnistajate ütlustega ei ole ümber lükatud kaebaja seisukohta, et tulemuslikuma töö eest makstava lisatasu vähendamine ei olnud üleüldine, vaid puudutas rangelt üksnes isikuid, kes omandasid seaduses sätestatud lisatasu saamise õiguse.

Asjakohatu on vastustaja väide, et ametiasutus tegutses brutopalga põhimõttel, sest palkade maksmiseks olid piiratud vahendid. Ametiasutus ei saa jätta seaduslikke kohustusi täitmata, tuues vabandavaks asjaoluks vahendite puudumise. Tegemist on riigieelarvest finantseeritava asutusega ning riik ei saa käituda sõnamurdlikult, väites, et seadusandja poolt kehtestatud põhimõtteid ei saa kohaldada ning regulatsioonid ei kehti seoses riigipoolsete vahendite puudusega kohustuse täitmiseks. Kaebaja palub kohustada Maksuja Tolliametit maksma N.M.ile välja vähemmakstud lisatasu tulemuslikuma töö eest, s.o 51,39 eurot/kuus perioodil 01.07.2010 kuni 10.03.2013 kogusummas 1545,79 eurot, ebaõigesti arvestatud keskmine töötasu puhkusepäevadelt eeltoodud perioodi eest summas 181,43 eurot ning viivis nimetatud rahaliste kohustuste tähtaegselt täitmata jätmise eest kuni 31.12.2013 summas 282,53 eurot ja vastavalt VÕS §-dele 94 ja 113 alates 01.01.2014 kuni kohustuse täitmiseni.

Samuti mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud vastavalt menetluskulude nimekirjale summas 125,80 eurot ning jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Vastustaja: Vastustaja jääb varasemalt avaldatud suuliste ja kirjalike seisukohtade juurde ning leiab, et kaebus on põhjendamatu alljärgnevatel põhjustel: Kaebaja on nii kaebuses kui kaebuse täpsustustes avaldanud, et tema subjektiivseid õigusi hakati peale tema magistrikraadi saamist rikkuma sellega, et kaebajale ei makstud varem ATS § 38 p 1 märgitud lisatasu. Kaebaja leiab, et konkreetset lisatasu kraadi eest pidanuks temale makstama varem ATS § 38 p 1 järgi 10% lisaks brutopalgale. Kaebaja ei vaidle selle üle, et tema brutopalk peale magistrikraadi saamist jäi samaks. Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et temale makstud töötasu hulgas on vaidlusalusel perioodil igakuiselt ühe komponendina lisatasu magistrikraadi eest (vt kohtuistungi protokollid ja kaebuse täpsustused). Seega taandub vaidlus sellele, kas vastustajal oli kohustus lisada magistrikraadi eest ettenähtud lisatasu brutopalgale või ametipalgale ja/või mida on mõistetud varem ATS § 38 p 1 märgitud ametipalga mõiste all.

Kuni 31.01.2013 kehtinud Avaliku teenistuse seaduse § 38 p 1 kohaselt akadeemilise kraadiga riigiametnikule makstakse lisatasu:

1) magistrikraadi eest – 10% ametipalgast. ATS § 8’1 lg 2 kohaselt ametipalgaks nimetatakse palgaastmele vastavat palgamäära; ATS § 81 lg 3 kohaselt palgamäär on ametniku palgaastmele vastav käesoleva seaduse § 9 3. lõike alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud või selle alusel diferentseeritud rahasumma. Seega on kaebaja vaidlust läbivalt ajanud segamini varasema ATS § 38 lg 1 ametipalga ja brutopalga mõisted (sisuliselt võrdsustanud ametipalga mõiste brutopalga mõistega) ja kujundanud ka kohtus arvamust selles suunas, justkui tuleks ametipalgana mõista kaebaja poolt enne 01.07.2010 makstud brutotasu.

Vastustaja eeltooduga kuidagi nõustuda ei saa ja seda põhjusel, et seadusandja mõte ja tahe kaitsta magistrikraadi saanute õigust kindlas määras lisatasu suurendamisele tuleneb sõnaselgelt ATS § 38 p 1; § 81 lg 2 ja 81 lg 3 ning Vabariigi Valitsuse 30.12.2008 määrusest nr 182. Viidatud määruse kohaselt on 24.astme astmepalga suuruseks 428,21 eurot. Nähtuvalt kohtuistungi protokollidest ning kaebaja poolt esitatud kaebuse täpsustusest puudub poolte vahel vaidlus selles, et kaebaja teenistussuhet läbivalt, s.o nii enne magistrikraadi saamist kui peale selle saamist, viidatud astmepalka sai (kuude lõikes, kus astepalga suurus on väiksem, on kaebaja olnud proportsionaalselt ka vähem tööl, millele viitas vastustaja esindaja ka kohtuistungil).

Protokolli kantust nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus ka selles, et kaebaja sai vaidlusalusel perioodil VV 30.12.2008 määrusega nr 182 kinnitatud astmepalga suurendust kokku 20% ulatuses summas 85,64 eurot. Seega on kaebaja saanud astmepalka koos selle diferentseerimisega. Kaebaja on kaebust läbivalt leidnud, et temale makstud lisatasu tulemuslikumast nõutava töö eest oli peale magistrikraadi saamist ebaõiglaselt väike. Kaebaja on loonud mulje, justkui pidanuks tema lisatasu nn nõutavast tulemuslikuma töö eest olema muutumatus suuruses ning et vastustajal tööandjana selle muutmiseks või ümbervaatamiseks igasugune õigus puudus.

Vastustaja eeltooduga kuidagi nõustuda ei saa, sest viidatud määruse § 4 p 1 kohaselt nõutavast tulemuslikuma töö ja täiendavate teenistusülesannete täitmise eest kokku on riigiteenistujale lisatasu maksmise määraks kuus kuni 50% tema ametikoha palgaastmele vastavast, lisas kehtestatud palgamäärast. Kuna kaebaja ametipalga suuruseks oli 428,21 eurot, siis tulenevalt eelviidatud määrusest ei olnuks vastustajal isegi kohustust kaebajale ühes kuus rohkem kui 214, 11 euro (428, 21 eurost 50 % = 214,11) suurust lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest maksta.

Kaebuse juurde lisatud palgalehtedest nähtuvalt oli kaebajale määratud nõutavast tulemuslikuma töö eest ettenähtud lisatasu real „Perioodiline lisatasu täiend“ kuus täistööajaga (tööpäevadega) töötamise ajal 489, 31 eurot. Ilmselgelt on määruse järgne maksimum lisatasu suurus arvutatuna kaebaja brutotasult kokku summas 214,11 eurot väiksem, kui kaebajale tegelikult nn tulemuslikumast nõutava töö eest makstud lisatasu (makstud on 489, 31 eurot). Kokkuvõtvalt ei ole kaebajal õigust saada nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu, juhul, kui kaebaja enda töötulemusi sedavõrd tulemuslikuks pidas, et seda igal juhul saama pidi, rikutud ei ole enne ega ka pärast magistrikraadi saamist, sest puudub vaidlus selles, et kaebaja kohtutoimikusse lisatud palgalehe ridadel „Perioodiline lisatasu täiend“ märgitud summad on saanud.

Seega ei saa olla vaidlust ka selles, et kaebaja on vaidlusalusel perioodil tulemustasu nn nõutavast tulemuslikuma töö eest saanud rohkemgi kui isegi määruses ette nähtud lagi seda ette nägi. Asjaolu, et vastustaja vähendas kaebajale makstava täiendavat lisatasu, mille kohta oli märge „Perioodiline lisatasu täiend“, kaebaja poolt magistrikraadi omandamise järgselt sama summa ulatuses, mida kaebaja sai enne magistrikraadi saamist „Perioodiline lisatasu täiend“ real makstava tasu hulgas, ei tähenda seda, et kaebaja õigust saada varasema ATS § 38 p-s 1 märgitud lisatasu, oleks rikutud.

Otse vastupidiselt kaebuses väidetule on vastustaja kaebaja magistrikraadi omandamise järgselt kaebaja kindlustanud eraldi seaduses sätestatud määras ja konkreetse kirje „lisatasu kraadi eest“ näol ATS § 38 p 1 sätestatud palgakomponendiga, mida vastustaja ei saanuks kunagi ümber vaadata või muuta ja seda olenemata sellest, kas kaebaja teeb nõutavast tulemuslikumat tööd ja/või kas vastustajal on vahendeid, mille arvelt mingeid muid lisaks seaduses sätestatud kohustuslikele palgakomponentidele makstavaid tasusid määrata ja välja maksta.

Nii nagu juba eelnevalt märgitud, puudub vaidlus selles, et vastustaja on kaebajale lisatasu magistrikraadi eest arvates konkreetse õiguse tekkimise ajast maksnud. Ilmselt ei saa olla vaidlust ka selles, et nõutavast tulemuslikuma töö eest ettenähtud lisatasu maksmiseks on ettenähtud konkreetne piirmäär, mida saab suurendada vaid vastustaja peadirektor ning et seda piirmäära ületavat summat puudutavas osas sai vastustaja muuta ja/või ümber vaadata. Vastustaja, muutes kaebajale nn lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest makstava tasu määra, mis ülalviidatust tulenevalt ületas ka selle vähendamise järgselt VV määruses toodud maksimumsummat, ei ole käitunud seadust rikkudes.

Kaebuses ei ole ära näidatud seaduslikku alust, millest tulenevalt ei tohtinuks vastustaja kaebajale nõutavast tulemuslikuma töö eest kirje all „väljamakstud lisatasu“ mingil juhul vähendada. Vastaja leiab sarnaselt varasemalt väidetule, et õigus nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu egiidi all makstavat lisatasu muutmiseks vastustajal oli ning konkreetselt tulemuslikuma töö eest lisatasu ei ole kaebajal õigust igal kuul samas muutumatus määras nõuda. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema töötulemused oleksid olnud temaga sarnast tööd teinud teistest ametnikest paremad või siis oluliselt paremad.

Kaebusest ja selle täpsustustest nähtub, justkui pidanuks vastustaja kaebajale töötasu astmepalga ja astmepalga diferentseerimise näol ja ulatuses maksma ainuüksi töösuhtes olemise eest ning iga muu töö tulnuks tasustada eraldi muutumatus määras. Vastustaja vaidleb taolisele arusaama kujundusele juba ülaltoodud põhjenduste tõttu kategooriliselt vastu. Vastustajal oli õigus lähtuda nn brutopalga põhimõttest niivõrd, kuivõrd sellega ei rikuta kaebaja seadusega kaitstud õigusi. Kaebaja seadusega kaitstud õigus oli saada magistrikraadi saades 10% listasu arvestatuna ametipalgast ja seda õigust ei ole rikutud.

Osas, mis puudutab kaebaja väidetavat tulemuslikkust tööülesannete täitmisel, mille eest pidanuks kaebaja kaebuses esitatust tulenevalt saama ilmtingimata lisaks ametipalgale ka täiendavat muutumatus suuruses lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest, on ilmnenud järgmist: 03.12.2013 kohtuistungil iseloomustas kaebaja osakonna juhataja kaebajat ja tema töötulemusi järgmiselt: „ Tööalaselt on kaebaja keskpärane jurist. Täitsa tavapärane töötaja, oma positiivsete ja negatiivsete omadustega. Ei miskit erilist. Vbl peaks kaebaja oma iseloomu parandama, seda oleme rääkinud omavahel“.

Samal kohtuistungil iseloomustas kaebaja töötulemusi ka tema otsene juht Heivo Murdmets: „Tööalaselt oli kaebajal puuduseid, millele tuli tähelepanu juhtida“. Seega on mõlemad kaebaja töösooritust hinnanud juhid kohtuvande all andnud ütlusi, mis kuidagi ei võimalda teha järeldust, et kaebaja töötulemused olid oodatavast ja/või nõutavast paremad. Seega ei ole kaebaja ootus ning nõue tulemuslikumast nõutava töö eest igal juhul samas vääringus lisatasu saamiseks kuidagi põhjendatud. Kokkuvõtvalt saab teha järelduse, et kaebaja oli juba magistrikraadi saades n-ö ülemakstud.

Vastustaja ei saa ülalviidatule tuginedes kuidagi nõustuda kaebaja 07.01.2014 esitatud täpsustustes tooduga, mille kohaselt oleks kaebaja nõutavast tulemuslikuma töö eest ette nähtud lisatasu suurus pidanud olema kuni 31.12.2011 muutumatus suuruses igakuiselt 540,69 eurot, kuni 31.06.2012 muutumatus suuruses igakuiselt 626,15 eurot ning kuni 10.03.2013 muutumatus suuruses igakuiselt kuni 836,15 eurot. Kaebaja ei ole tõendanud, et teda oleks võrdluses teiste magistrikraadi saanutega, kel ka sarnaselt kaebajaga magistrikraadi eest ette nähtud lisatasu ametipalgale, mitte aga brutopalgale lisaks, ebavõrdselt koheldud.

Kaebaja ei ole ümber lükanud vastustaja juures kehtinud brutopalga põhimõtte õigsust. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ja tunnistajate ütlusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel:

Käesolevas kohtuvaidluses pooled vaidlevad selle üle, kas vastustajal oli kohustus lisada magistrikraadi eest ettenähtud lisatasu brutopalgale või ametipalgale. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja sai omandatud magistrikraadi eest ettenähtud lisatasu 10% ametipalgast vastavalt varem kehtinud Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 38 p-le 1. Kaebuse esitaja ei ole nõus sellega, et vahetult peale magistrikraadi eest lisatasu saamise õiguse omandamist ning selle maksmise käskkirja 21.06.2010 nr 577-K andmist vähenes alates 01.07.2010 N.M.ile makstav lisatasu tulemuslikuma töö eest, s.o magistrikraadi eest makstava summa võrra (51,39 eurot). Kaebaja väidab, et lisatasu temal ei ole kunagi muul alusel kui magistrikraadi omandamise tõttu vähendatud. N.M. leiab, et tulenevalt võrdse kohtlemise printsiibist tuleb ka kaebajale maksta lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest samadel põhimõtetel ametnikega, kellel seda seoses muude lisatasude puudumisega vähendatud ei ole. Kaebaja arvates asjakohatu on vastustaja väide, et ametiasutus tegutses brutopalga põhimõttel, sest palkade maksmiseks olid piiratud vahendid. Kohus kaebaja sellekohaste väidetega ei nõustu. Maksu-ja Tolliametis (MTA) kehtinud brutopalga põhimõtte õigsust ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud. Vastustaja selgitas kohtule, et MTA tegutses brutopalga põhimõttel, kuna palkade maksmiseks olid piiratud vahendid. Kohus leiab, et vastustajal oli õigus lähtuda nn brutopalga põhimõttest, kui sellega ei rikuta isiku seadusega kaitstud õigusi. Kaebuse esitajal on seadusest tulenev õigus saada lisatasu10% ametipalgast magistrikraadi eest ning vastustaja ei ole seda õigust rikkunud/eiranud. Samuti ei ole kaebaja tõendanud, et teda oleks võrreldes teiste magistrikraadi saanutega, kellel sarnaselt N.M.iga on magistrikraadi eest ette nähtud lisatasu ametipalgale (mitte brutopalgale), ebavõrdselt koheldud. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja brutopalk peale magistrikraadi omandamist jäi samaks. Vaidlust ei ole ka selles, et N.M.ile makstud töötasu hulgas on vaidlusalusel perioodil igakuiselt ühe komponendina toodud ka lisatasu magistrikraadi eest.

Varem kehtinud ATS § 81 andis riigiteenistujate palga, ametipalga ja palgamäära mõisted, mille kohaselt palgaks nimetatakse ametipalka koos seaduses sätestatud lisatasudega ja seaduse alusel makstavate lisatasudega (lg 1); ametipalgaks nimetatakse palgaastmele vastavat palgamäära (lg 2) ning palgamäär on ametniku palgaastmele vastav käesoleva seaduse § 9 3. lõike alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud või selle alusel diferentseeritud rahasumma. Varem kehtinud ATS § 9 lg 3 sätestas, et teiste riigiteenistujate palgaastmestik ning ametija abiteenistuskohtade nimetused kehtestatakse seadusega. Palgamäärad ja lisatasude maksmise alused täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega. N.M. sai astmepalka koos selle diferentseerimisega. N.M.i ametipalga suuruseks oli 428, 21 eurot. Vaidlusalusel perioodil sai kaebaja Vabariigi Valitsuse 30.12.2008 määrusega nr 182 (jõustus 09.01.2009) kinnitatud „Riigiteenistujate töötasustamine“ astmepalga suurendust kokku 20% summas 85,64 eurot. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et ta oleks pidanud tingimata saama lisaks ametipalgale ka täiendavat muutumatus suuruses lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest. Ametnikule lisatasu määramine nõutavast tulemuslikuma töö eest on vaieldamatult tööandja diskretsioon. Ametnik ei saa nõuda endale lisatasu määramist/maksmist, sh selle suurendamist, nõutavast tulemuslikuma töö eest. Samas tööandjal on õigus muuta nõutavast tulemuslikuma töö eest makstava lisatasu suurust. Eelviidatud VV määruse § 4 p 1 kohaselt nõutavast tulemuslikuma töö ja täiendavate teenistusülesannete täitmise eest kokku on riigiteenistujale lisatasu maksmise määraks kuus kuni 50% tema ametikoha palgaastmele vastavast ja lisas kehtestatud palgamäärast. Kaebaja ametipalga suuruseks oli 428,21 eurot, sellest tulenevalt määruse kohaselt vastustaja võis kaebajale ühes kuus maksta lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest 214, 11 eurot (428, 21 eurost 50 % = 214,11 eurot). Kohtule esitatud palgalehtedest nähtub, et N.M.ile on määratud nõutavast tulemuslikuma töö eest ettenähtud lisatasu real „Perioodiline lisatasu täiend“ kuus täistööajaga (tööpäevadega)

töötamise ajal 489, 31 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on kohtule esitatud palgalehe ridadel „Perioodiline lisatasu täiend“ märgitud summad ka kätte saanud. Kohus nõustub vastustaja väitega, et asjaolu, et vastustaja vähendas kaebajale makstava täiendavat lisatasu, mille kohta oli märge „Perioodiline lisatasu täiend“, kaebaja poolt magistrikraadi omandamise järgselt sama summa ulatuses, mida kaebaja sai enne magistrikraadi saamist „Perioodiline lisatasu täiend“ real makstava tasu hulgas, ei tähenda seda, et kaebaja õigust saada varasemas ATS § 38 p-s 1 märgitud lisatasu oleks rikutud ning et vastustaja on kaebaja magistrikraadi omandamise järgselt kindlustanud eraldi seaduses sätestatud määras ja konkreetse kirje „lisatasu kraadi eest“ näol ATS § 38 p 1 sätestatud palgakomponendiga, mida vastustaja ei saa ümber vaadata/muuta ja seda olenemata sellest, kas kaebaja teeb nõutavast tulemuslikumat tööd või kas vastustajal on vahendeid, mille arvelt mingeid muid lisaks seaduses sätestatud kohustuslikele palgakomponentidele makstavaid tasusid määrata ja välja maksta. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et nõutavast tulemuslikuma töö eest ette nähtud lisatasu maksmiseks on kehtestatud konkreetne piirmäär, mida saab suurendada vaid MTA peadirektor temale seadusega antud pädevuse ja diskretsiooni piires. Vastustaja kinnitas, et MTA, muutes kaebajale lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest makstava tasu määra, mis ülalviidatust tulenevalt ületas ka selle vähendamise järgselt kõnealuses VV määruses toodud maksimumsummat, ei ole käitunud seadust rikkudes, millega nõustub ka kohus. Kaebuses ei ole ära näidatud seaduslikku alust, millest tulenevalt ei tohtinuks vastustaja kaebajale nõutavast tulemuslikuma töö eest kirje all „väljamakstud lisatasu“ mingil juhul vähendada. Kohus leiab, et vastustaja võis nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu muuta ning kaebajal ei ole õigust nõuda tulemuslikuma töö eest lisatasu igal kuul muutumatus määras.

Kaebuse esitaja ei ole antud asjas tõendanud, et tema töötulemused oleksid olnud temaga sarnast tööd teinud teistest ametnikest paremad või siis oluliselt paremad. Kohtus vande all üle kuulatud tunnistajad Tanel Ermel ja Heivo Murdmets (MTA tulude osakonna peajuristid) ei kinnitanud, et N.M.i töötulemused oleksid olnud temaga sarnast tööd teinud teistest ametnikest paremad või oluliselt paremad. Mõlemad tunnistajad piisavalt põhjalikult selgitasid antud vaidlusega seotud asjaolusid (t.l 147-150), mida kohus ei hakka üle kordama (pooled on nendega tutvunud). Kokkuvõtvalt võib öelda, et tunnistajate ütlused kinnitavad vastustaja seisukohti.

Kohus nõustub kaebajaga, et tema seadusega kaitstud õigus on saada magistrikraadi omandamise eest listasu 10% ametipalgast ning MTA on kohustatud temale seda maksma. Seejuures märgib kohus, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes seda nõuet rikkunud. Kohus nõustub MTA sellekohaste põhjendustega, millega on tutvunud ka kaebaja pool, mistõttu kohus ei hakka neid üle kordama.

Kohus ülalöeldule tuginedes leiab, et puudub alus kaebaja nõuete rahuldamiseks.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/Digitaalselt allkirjastatud/

Elle Kask Kohtunik