3-13-1990/15 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

3-13-1990

K O H T U O T S U S K O H T U O T S U S K O H T U O T S U S K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL EESTI VABARIIGI NIMEL EESTI VABARIIGI NIMEL EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Kohus Kohus Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis Kohtukoosseis Kohtukoosseis Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik

Otsuse tegemise aeg ja koht Otsuse tegemise aeg ja koht Otsuse tegemise aeg ja koht Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2014 Pärnu kohtumaja. Haldusasja number Haldusasja number Haldusasja number Haldusasja number 3-13-1990 Haldusasi Haldusasi Haldusasi Haldusasi

V. S kaebus, milles kaebaja taotleb:

- tühistada Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri 22.08.2013 otsus nr 4.2-2/12514- 2.

Asja läbivaatamise kuupäev Asja läbivaatamise kuupäev Asja läbivaatamise kuupäev Asja läbivaatamise kuupäev

28. veebruar 2014.

Menetlusosalised Menetlusosalised Menetlusosalised Menetlusosalised

Kaebaja V. S. Vastustaja Politseija Piirivalveamet (esindaja Irina Punko).

RESOLUTSIOON RESOLUTSIOON RESOLUTSIOON RESOLUTSIOON Rahuldada V. S kaebus haldusasjas nr 3-13- 1990.

Tühistada Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri 22.08.2013 otsus nr 4.2-2/12514-2.

Edasikaebamise kord Edasikaebamise kord Edasikaebamise kord Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest 28. veebruaril 2014.

3-13-1990

ASJAOLUD ASJAOLUD ASJAOLUD ASJAOLUD

22.08.2013 Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri otsusega nr 4.2- 1/12514-2 peatati V. S nimele välja antud relvaloa kehtivus relvaseaduse §

43 lg 1 p 1, lg 11, lg 1 alusel (tl 8). 24.09.2013 esitas V. S kohtule kaebuse Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri 22.08.2013 otsuse tühistamiseks (tl 5-7, 8-12). 21.10.2013 esitas vastustaja vastuse kaebusele (tl 18-19, 21-22). 04.11.2013 esitas kaebaja vastuse vastustaja vastuväidetele (tl 26, 28). 27.12.2013 esitas vastustaja seisukoha kaebaja poolt esitatud täpsustustele (tl 33).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja Kaebaja Kaebaja Kaebaja taotleb Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri 22.08.2013 otsuse nr 4.2-2/12514-2 tühistamist. Väärteootsusest nr 2670,13,004369 nähtub, et karistuse määramisel kohaldati 100 trahviühiku asemel alammäära

30 trahviühikut ning arvestati rikkumise raskusastet ning asjaolu, et kaebajal puuduvad varasemad kehtivad karistused. Kaevatava otsusega relvaloa peatamise tähtaja ülemmäära rakendamine ei ole proportsionaalne kaebaja poolt korda saadetud väärteo raskusastmega. Maksimummäära kohaldamine ei ole põhjendatud ning karistuse määramisel on lähtutud valedest andmetest. Ametnik ei ole otsuse tegemisel lähtunud süü kaalutlemisel põhimõttest, mille kohaselt karistuse kehtivus võrdub karistamatusega. Kaebaja suhtes algatatud kriminaalasi on lõpetatud ning 2002. aastal joobes juhtimise eest karistus on kustunud enam kui 10 aastat tagasi. Kaebaja jaoks on jahirelva omamine elulise tähtsusega, kuna elab maapiirkonnas. Relvaga on tarvis põllusaaki kaitsta metssigade eest ning peletada õuelt kärntõbe põdevad rebased ja kährikud. Kaebuse täienduses toob kaebaja välja teadmatuse asjaolu kohta, et kaevatava otsuse koostamisel arvestati lisaks kriminaalkaristustele ka varasemat väärtegu, mis kaebaja hinnangul oli aegunud. Vastavat asjaolu PPA Lääne prefektuuris kohapeal ei selgitatud. Kuna politseiametnikul oli raskusi kaebaja karistatuse tuvastamisega, siis relvaloa peatamise aluseks olnud valede andmete tõttu oleks pidanud kaebaja suhtes uue otsuse tegema. Vastustaja poolt saadetud väljavõte kaebaja karistustest on eksitav. Ekslikult on märgitud: tühistatud 2005.a kriminaalasja algatamise aluseks olnud liiklusseaduse paragrahvid; 2) kaks korda on märgitud 2002.a kriminaalkaristus; 3) märkimata on jäänud 09.07.2007.a väärtegu. Kaebaja omab viimase 10 aasta jooksul ühte väärtegu, millele lisandub käesoleva aasta väärtegu (liiklusseaduse § 224 lg 1, lubatud alkoholipiirmäära ületamine 0,19 mg, rahatrahv 120 eurot). Tegemist oli piirmäära ületamisega,

3-13-1990

mida inimesel endal on väga raske hinnata abivahendite puudumise tõttu. Kaebaja hinnangul ei ole tegemist kaalutlusotsusega, kuna asjaolusid on hinnatud valesti. Relvaseaduse imperatiivsust on vastustaja kaebaja suhtes tõlgendanud erinevalt võrreldes 2007.a väärteo toimepanemisega kaebaja poolt, millisel juhul relvaloa peatamisega ei karistatud. Väärteo korras karistatud isiku õiguskuulekust automaatselt kahtluse alla seades ja selle eest karistades, koheldakse väärteo toime pannud isikuid ebavõrdselt, võrreldes samasisulise kuriteo eest kriminaalkorras karistatud või kriminaalmenetluse all viibivate isikutega, millega on rikutud kaebaja põhiseaduslikke õigusi ehk võrdse kohtlemise põhimõtet lähtuvalt Riigikohtu lahenditest nr 3-4-1-16-08 ja 3-4-1-10-10.

Vastustaja Vastustaja Vastustaja Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. Vastustaja on lähtunud oma tegevuses kehtivast relvaseaduse regulatsioonist. Haldusakt on kooskõlas selle andmiseks ettenähtud nõuetele, proportsionaalne ja kaalutletud. Vaidlust ei ole selles osas, et alates 08.08.2013 omab V. S kehtivat väärteokaristust liiklusseaduse nõuete rikkumise eest. Relvaloa sätetest nähtuvalt tuleb haldusorganil anda relvaloa kehtivuse peatamise haldusakt, kuna tegemist on imperatiivse normiga ehk haldusorgan on kohustatud reageerima relva ja relvaloa omaja karistamisele väärteokorras liiklusseaduse sätete järgi, mis näevad ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest alkoholipiirmäära ületades. Haldusorganil ei ole võimalust kaalutleda relvaloa kehtivuse peatamise või mittepeatamise üle. Kaebaja viited Riigikohtu lahenditele nr 3-4-1-16-08 ja 3-4-1-10-10 ei ole asjakohased, kuna selles on käsitletud kriminaalmenetlust ning isiku karistamist kriminaalkorras. Kaebaja huvi relva omamisele või jahipidamisele või kodu kaitsele ei ole ülimuslik, kuna seadusandja on sidunud relva omavate isikute käitumise teiste valdkondadega, käesoleval juhul liiklusseaduse nõuetest kinni pidamisega. RelvS § 43 lg 11 annab haldusorganile kaalutlusõiguse üksnes relvaloa kehtivuse peatamise pikkuse üle otsustamisel. Selle üle otsustamisel on lähtutud kaebajat iseloomustavatest andmetest, tema õiguskuulekusest. Karistusregistri andmeid on arvestatud vaid kaebaja käitumist iseloomustavate andmetena. Tegemist on kaebajat puudutavate andmetega, seega on need lubatavad. Otsuse koostamisel hinnati kõiki karistusi, nii väärteomenetlusekui kriminaalmenetluse korras määratuid. Kümne aasta jooksul on isikut korduvalt karistatud ja millistest karistustest ei ole tehtud järeldusi ning on jätkatud samaliigiliste rikkumiste toimepanemist, mistõttu relvaloa kehtivuse peatamine maksimaalses pikkuses on proportsionaalne ja õiguspärane. Lisaks märgib vastustaja, et peale väärteokaristuse kandmist ja karistusregistrist kustutamist, on kaebajal võimalik taastada endine olukord.

3-13-1990

KOHTU PÕHJENDUSED KOHTU PÕHJENDUSED KOHTU PÕHJENDUSED KOHTU PÕHJENDUSED

Vaidlustatud otsuse kohaselt peatati kaebajale väljastatud relvaluba üheks aastaks. Otsusest selgub, et kaebajale on 26.11.2012 väljastatud relvaluba nr RL 746423 kehtivusega kuni 24.03.2016. Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja suhtes 08.08.2013 jõustunud väärteoasjas 23.07.2013 tehtud otsus kaebaja karistamise kohta liiklusseaduse § 224 lg 1 (mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades) järgi rahatrahviga (tl 8). Relvaseaduse § 43 näeb ette õiguslikud alused relvaloa kehtivuse peatamiseks ja kehtetuks tunnistamiseks. Seaduse § 43 lg 1 p 1 alusel peatab Politseija Piirivalveamet soetamisloa või relvaloa kehtivuse, kui loa omajat on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades või õhusõiduki, veesõiduki või raudteeveeremi juhtimise eest alkoholijoobes. Asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selle üle, et kaebaja suhtes on jõustunud 23.07.2013 otsus tema karistamise kohta väärteomenetluse korras mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades (tl 10). Järelikult oli vastustajal õiguslik alus relvaloa peatamiseks.

Kaebaja väidetel ei ole väärteo eest määratud otsene karistus ja sellega kaasnev relvaloa kehtivuse peatamise tähtaeg omavahel proportsioonis. Süüasjas tuleb isikule karistust mõista karistusseadustiku § 56 alusel ning see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Süüteo asjades kujunenud kohtupraktika järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooniraamist ühe kolmandikuline kuni keskmine määr, s.o sõltuvalt menetlusaluse süü suurusest. Seejärel tuvastatakse karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Relvaseaduse § 1 lg 1 sätestab, et käesolev seadus kehtestab relvade ja nende laskemoona käitlemise, tsiviilkäibesse lubamise, tsiviilkäibes olemise ning tsiviilkäibest kõrvaldamise õiguslikud alused ja korra, nõuded lasketiirule ja laskepaigale ning nendes valdkondades riikliku järelevalve teostamise alused ja korra. Lähtudes relvaseaduse § 1 lg 11 kohaldatakse käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Relvaseaduse § 43 lg 1 1 järgi peatatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 (loa omajat on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades või õhusõiduki, veesõiduki või raudteeveeremi juhtimise eest alkoholijoobes) nimetatud karistatuse korral soetamisloa või relvaloa kehtivus kuuest kuust kuni ühe aastani.

3-13-1990

Lähtudes viidatud relvaseaduse sätetest ei tuvastata relvaloa peatamisel iseseisvalt rikkumiste asjaolusid, vaid peatamise aluseks on jõustunud väärteomenetluse otsus. Seega ei ole relvaseaduse alusel relvaloa kehtivuse peatamisel tegemist (lisa)karistuse määramisega, vaid seadusest tuleneva mõjutusvahendiga, mistõttu ei saa relvaloa peatamisel võtta lähtepunktiks kaebajale väärteomenetluses põhikaristusena määratud sanktsiooniraami, s.o hinnata relvaloa peatamise proportsionaalsust sõltuvalt kaebaja süü suurusest väärteoasjas. Lähtudes eeltoodust ei ole kaebuse lahendamisel asjakohased kaebaja väited selle kohta, et vastustaja poolt relvaloa kehtivuse peatamise ülemäära rakendamine ei ole proportsionaalne arvestades kaebaja poolt toime pandud väärteo raskust.

Kaebaja väidetel on vaidlustatud otsuse tegemisel kasutatud kaebaja eelneva karistatuse kohta valeandmeid. Relvaseaduse § 43 lg 1 1 järgi peatatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis

1 nimetatud karistatuse korral soetamisloa või relvaloa kehtivus kuuest kuust kuni ühe aastani. Seega on haldusorganil viidatud sätte alusel kaalutlusõigus relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja osas. Kaevatava otsuse põhjenduste kohaselt on otsustamisel arvesse võetud asjaolu, et kaebajat on varem kahel korral karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Otsuse tegija on seetõttu asunud seisukohale, et kaebaja näol ei ole tegemist seaduskuuleka kodanikuga, kuna isik ei ole teinud karistuste määramistest järeldusi, sest on taas toime pannud analoogse väärteo (tl 8). Eeltoodust nähtub, et vastustaja on kaebaja isikuomaduste hindamisel arvestanud, et kaebajat on enne 23.07.2013 toime pandud õiguserikkumist kahel korral karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud väidete kohaselt arvestati kaebaja käitumist iseloomustavate andmetena kõiki talle nii väärteomenetluses kui ka kriminaalmenetluses 10 aasta jooksul määratud karistusi (tl 19-19 pöördel). Arvestades vastustaja kohtumenetluses esitatud väiteid kaebaja käitumise hindamise kohta 10 aasta jooksul ning karistusregistris kajastatud andmeid (mille kannete kohaselt on kaebaja süütegusid toimepannud rohkem kui kahel korral tl 28), on need vastuolus kaevatava otsuse põhjendustega, mille kohaselt võeti otsuse tegemisel arvesse kaebaja karistamist kahel korral mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Oluline on ka märkida, et karistusregistri 04.10.2013 teate kohaselt on kaebajat 2013 aastal karistatud ühel korral mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, kusjuures tegemist on sama väärteoga (nr 2670,13,004369 tl 10, 28), mis tõi endaga kaasa vaidlustatud otsuse koostamise. Ajavahemikus 25.07.2007 kuni 07.08.2013 puuduvad kaebaja karistamise kohta kanded karistusregistris (tl 28).

3-13-1990

Kuna otsusest ega vastuväidetest ei selgu, milliseid konkreetseid eelnevaid väärtegusid vastustaja otsuse tegemisel silmas pidas, ei ole vastustaja kaalutlused kohtu poolt kontrollitavad.

Relvaseaduse § 36 on toodud füüsilisele isikule soetamisloa ja relvaloa andmist välistavad asjaolud. Nimetatud paragrahvi lg 1 erinevates punktides on toodud väärtegude loetelu, mille puhul on välistatud relvaloa andmine. Viidatud lõike p 11 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades või õhusõiduki, veesõiduki või raudteeveeremi juhtimise eest alkoholijoobes. Relvaseaduse § 41 lg 9 sätestab, et füüsilisele isikule väljastatakse relvaluba või relvakandmisluba, kui ei esine käesoleva seaduse §-s 36 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid. Kaebajale väljastati relvaluba 26.11.2012 ning see kehtib kuni 24.03.2016 (tl 8). Seega ei tuvastatud 26.11.2012 kaebajale relvaloa andmisel relvaloa andmist välistavad asjaolusid. Hinnates nüüd 22.08.2013 relvaloa kehtivuse peatamisel kaebaja käitumist 10 aastase ajavahemiku jooksul, ei ole relvaloa peatamise otsustamisel vastustaja arvestanud proportsionaalsuse põhimõttega: puuduvad igasugused mõistlikud argumendid hinnata relvaloa andmisel ja peatamisel kaebaja käitumist erinevate kriteeriumite alusel. Relvaloa peatamise eesmärk ei saa olla sunni rakendamine varasemate (kustunud karistusega) rikkumiste eest.

Hinnates eelpool tuvastatud asjaolusid, asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses on kaebus põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Menetlusosalised ei ole esitanud taotlusi asjas kantud menetluskulude hüvitamiseks. Seetõttu jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Annika Vendik Kohtunik