4-13-6724/25 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

4-13-6724

1(5)

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

14. jaanuaril 2014, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-13-6724 (2330,13,005169) Kohtunik Astrid Asi Kohtuistungi sekretär Marju Palm, Ljubov Makarenkova Tõlk Irina Ogurova Menetlusalune isik/kaebuse esitaja S.P, elukoht xxx, isikukood xxx, ilma kodakondsuseta, ei tööta. Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuur Narva politseijaoskond, asukoht Vahtra 3, 21003 Narva

Väärteoasi

S.P kaebus Politseija Piirivalveameti

Ida prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse vanemväärteomenetleja Jüri Teslenko

25.09.2013 üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2330,13,005169 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja: S.P Kohtuvälise menetleja esindaja: Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja Jüri Teslenko Tunnistajad: Xx, Xx, Xx

Kohtuistungite toimumise aeg 16.12.2013, 31.12.2013. RESOLUTSIOON juhindudes V™S § 132 p 1, § 135 lg 2 ja § 155-156

Jätta S.P kaebus rahuldamata ja muutmata Politseija Piirivalveameti

Ida prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse

vanemväärteomenetleja Jüri Teslenko 25.09.2013 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr

2330,12,005169 S.P karistamise kohta liiklusseaduse § 259 lg 1 alusel rahatrahviga 5 trahviühiku ulatuses, s.o 20 (kakskümmend) eurot.

4-13-6724

2(5)

Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB

Pangas või arveldusarvele nr EE932200221023778606 Swedbank pangas, viitenumber 10220135232034.

Rahatrahv tuleb tasuda panka edasikaebamise tähtaja jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtu Narva kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis alates 28.02.2014. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

Asjaolud ja menetluse käik

Politsei-ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna

patrullteenistuse vanemväärteomenetleja Jüri Teslenko tegi 25.09.2013 otsuse väärteoasjas nr

2330,13,005169, millega määrati liiklusseaduse § 259 lg 1 alusel S.P-le

rahatrahv 5 trahviühiku ulatuses, s.o 20 eurot, kuna ta 30.08.2013 kl 15:45 Tallinna mnt 47,

Narva linn, Ida-Viru maakond ületas teed nõuetevastases kohas, kus ristmik või ülakäigurada olid lähemal kui 100 meetrit.

S.P kohtuvälise menetleja otsusega ei nõustunud ning esitas 11.10.2013 kaebuse Viru Maakohtu Narva kohtumajale paludes kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja menetlus lõpetada. Kaebaja väitel ei ületanud ta teed nõuetevastases kohas, vaid fooriga reguleeritud ülekäigukohas.

08.11.2013 kohtumäärusega võeti kaebus menetlusse.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuses märgitu juurde ja toetas seda täies ulatuses ning kohtuväline menetleja vaidles sellele vastu.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

V™S § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku, kohtuvälise menetleja ametniku, tunnistajad ning uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid ja hinnanud enda siseveendumuse kohaselt tõendeid nende kogumis, leiab, et S.P kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse S.P-le liiklusseaduse § 22 lg 8 ja 259 lg

1 alusel ette, et 30.08.2013 kella 15.45 ajal Narvas, Tallinna mnt 47 ületas ta teed nõuetevastases kohas, kus ülekäigurada olid lähemal kui 100 meetrit.

4-13-6724

3(5)

Kohtuistungil märkis kohtuvälise menetleja esindaja, et viide liiklusseaduse § 22 lg-le 8, mis reguleerib helkuri kandmise kohustust, ei ole korrektne, õige on § 24 lg 2.

Liiklusseaduse § 24 lg 1 kohaselt tohib jalakäija ületada sõiduteed käigusilla või -tunneli, ülekäiguraja või ülekäigukoha kaudu (väljumata selle piirest) või ristmikul. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et juhul, kui käigusillale või -tunnelisse mineku koht, ülekäigurada, ülekäigukoht või ristmik ei ole kaugemal kui 100 meetrit, peab jalakäija sõiduteed ületama ainult nende kaudu. Nimetatud kohtadest kaugemal kui 100 meetrit tohib jalakäija sõiduteed ületada ainult siis, kui sõidutee on mõlemas suunas hästi näha ja sõidutee ületamisega ei tekitata liiklusohtu.

Liiklusseaduse § 259 lg 1 kohaselt on rahatrahviga karistatav jalakäija, tasakaaluliikuri juhi, jalgratturi, pisimopeedijuhi, loomveoki juhi või sõitja poolt liiklusnõuete muu rikkumine, kui puudub käesoleva seaduse §-s 226, 234, 236, 237, 239 või 241 sätestatud väärteokoosseis.

Tulenevalt V™S §-st 87 on kohus seotud väärteoprotokollis oleva teokirjelduse piiridega, kuid õigusliku hinnangu ja väärteo kvalifikatsiooni osas on kohtul pädevus kohtuvälise menetleja otsust muuta, mistõttu ei too väärteoprotokollis ja väärteootsuses märgitud ebaõige viide liiklusseaduse §-le 22 automaatselt kaasa väärteootsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist.

Väärteoprotokollis kirjeldatud tegu vastab objektiivselt liiklusseaduse § 24 lg 2 ja 259 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteokoosseisu tunnustele – sõidutee ületamine kohas, mis on ülekäigurajale lähemal kui 100 meetrit. Selles osas ei ole asjas vaidlust. Antud juhul on aga vaidlus selles, kas on tõendatud kaebaja poolt väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanek st sõidutee ületamine selleks mitte ettenähtud kohas.

Kõnealuse sündmusega seonduvalt on kohtus kuulatud üle kolm tunnistajat ning kaebuse esitaja.

Kaebaja ning tunnistaja Xx ütlustest nähtub, et nad kohtusid 30.08.2013 juhuslikult Säästumarketis, väljusid koos kauplusest ning ületasid koos Tallinna mnt mööda ülekäigurada, mis asub Säästumarketi ja Astri keskuse juures (kaardil viitas kaebaja Tallinna mnt ja 4.Rohelise tänava ristumiskohale). Asjaolu, et nimetatud kohas on ülekäigurada, kinnitavad ka tunnistajad Xx ja Xx. Viimaste sõnul ületas aga S.P teed üksinda ning nimetatud teede ristumiskohast eemal, kaupluse Centrum juures, kus ei ole ülekäigurada ning mis asub lähimast ülekäigurajast vähem kui 100 meetri kaugusel. Sealjuures osutasid mõlemad tunnistajad neile näidatud kaardil ühele ja samale kohale, kus nende sõnul kaebaja teed ületas. Seega on kaebaja ja tunnistaja Xx ütlused vastuolus tunnistajate Xxi ja Xxi ütlustega.

Tunnistaja Xxga koos sõidutee ületamist kaebaja kohtuvälises menetluses ei maininud ning kohtuistungil ei osanud ta anda ka asjakohast selgitust, miks ta ei rääkinud politseiametnikele võimaliku tunnistaja olemasolust, kuigi oma sõnul helistas ta koheselt peale kinnipidamist tunnistajale ja rääkis juhtunust. Seega pidanuks ta nii kinnipidamise ajal kui ka hiljem aduma, et tema ütlusi saab kinnitada tunnistaja, kuid hoolimata sellest ta ei märkinud seda asjaolu ei oma ütlustes ega esitanud taotlust tunnistaja ülekuulamiseks ka pärast väärteoprotokolli koostamist.

Nimetatu seab kohtu hinnangul kahtluse alla nii tunnistaja Xx kui ka kaebaja enda ütluste usaldusväärsuse. Taolist kahtlust süvendab tõik, et tunnistaja ei suutnud oma ütlustes meenutada kõnealuse sündmuse toimumise päevast midagi muud peale Säästumarketis käigu ning kaebajaga koos sõidutee ületamise (kusjuures seda mäletab ta väidetavalt kellaajalise täpsusega), mistõttu puudub kohtul veendumus, et ta menetluse esemeks oleva sündmusega seonduvaid asjaolusid õigesti mäletab.

4-13-6724

4(5) Samal ajal puudub aga kohtul põhjus kahelda tunnistajate Xxi ja Xxi ütluste tõepärasuses. Seda enam, et neist ütlustest nähtuvalt oli tol hetkel nende tööülesandeks just nimelt jalakäijate tegevuse jälgimine kaupluse Centrum juures, kuivõrd tegemist on kohaga, kus jalakäijad rikuvad sageli liikluseaduse nõudeid. See annab alust järeldada, et nende tähelepanu oli koondatud just väärteoprotokollis nimetatud kohale ning võimalus, et eksiti selleks mitte ettenähtud kohas teed ületavas isikus või tee ületamise kohas, on äärmiselt väike. Samuti ei ole kohtule esitatud andmeid, mis viitaksid, et tunnistajatel võiks olla põhjust kaebaja suhtes valeütluste andmiseks. Seega ei ole kohtul alust kahelda tunnistajate Xxi ja Xxi ütluste paikapidavuses.

Eelnevast lähtuvalt loeb kohus väärteoprotokollis kajastatud andmete ning tunnistajate Xxi ja Xxi ütlustega tõendatuks, et menetlusalune isik ületas väärteoprotokollis nimetatud ajal Tallinna mnt maja nr 47 so kaupluse Centrum juures sõiduteed kohas, kus puudub selleks ettenähtud ülekäigurada ning mis asub lähimast ülekäigurajast vähem kui 100 meetri kaugusel.

Taolise tegevusega rikkus kaebaja liiklusseaduse § 24 lg-s 2 sätestatud jalakäijatele kehtivat nõuet ületada sõiduteed käigusilla või –tunneli kaudu, ülekäigurajal, ülekäigukohas või ristmikul, kui need paiknevad vähem kui 100 meetri kaugusel.

Kuivõrd taoline käitumine ei vasta liiklusseaduse §-des 226, 234, 236, 237, 239 või 241 sätestatud koosseisupärastele tegudele, on see käsitletav jalakäija poolt muu liiklusnõude rikkumisena liiklusseaduse § 259 lg 1 tähenduses. Eelnevast lähtuvalt on kohtuväline menetleja kvalifitseerinud menetlusaluse isiku poolt toimepandud rikkumise õigesti liiklusseaduse § 259 lg

1 järgi.

Võttes arvesse, et sõidutee, mida kaebaja ületas, on äärmiselt tiheda liiklusega tänav ja tegemist on kaebajale tuttava piirkonnaga, kuna see asub tema kodukoha vahetus läheduses ning kohas, kus ta teed ületas, puudub ülekäigurajale viitav märgistus ning lähim ülekäigurada on nägemisulatuses, ei saanud tegemist olla tähelepanematusest toimepandud teoga. Kaebaja sai ilmselgelt aru, et ta ületab teed selleks mitte ettenähtud kohas. Seetõttu on kohus veendumusel, et süütegu pandi toime vähemalt otsese tahtlusega.

Liiklusseaduse § 259 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni kümme trahviühikut. Kohtuväline menetleja on oma otsuses määranud karistuseks rahatrahvi keskmises määras so viis trahviühikut.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Antud asjas puuduvad nii kergendavad kui ka raskendavad asjaolud. Arvestades, et rikkumine oli pandud toime Narva ühe tihedama liiklusega tänaval, on kohtu hinnangul tegemist vähemalt keskmise raskusega rikkumisega, mistõttu on kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus igati proportsionaalne.

Asjaolu, et kaebajat on ka varasemalt karistatud jalakäijana liiklusnõuete rikkumise eest, näitab, et tegemist on pigem harjumuspärase kui juhusliku rikkumisega ning varasemad karistused ei ole mõjutanud teda edaspidi liiklusnõudeid korrektselt järgima. Neil põhjustel on kohtu arvates välistatud kaebaja suhtes menetluse lõpetamine vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu.

4-13-6724

5(5) Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Seetõttu jätab kohus S.P kaebuse rahuldamata ja Politsei-ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva

politseijaoskonna patrullteenistuse vanemväärteomenetleja Jüri Teslenko 25.09.2013

üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2330,13,005169 S.P karistamise kohta liiklusseaduse § 259 lg 1 alusel rahatrahviga 5 trahviühiku ulatuses, so 20 eurot, muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Astrid Asi Kohtunik