3-14-50003/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

MÄÄRUS

Kohus

Kohtunik

Määruse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Menetlusosalised

Menetlustoiming

Resolutsioon

Edasikaebamise kord

Tallinna Halduskohus

Villem Lapimaa

27. veebruar 2014. a, Tallinn

3-14-50003

A.N.i kaebus Eesti Haigekassa 28.11.2013 korralduse nr

1-14/1787581

tühistamiseks

ning

vastus-taja

kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja 23.10.2013

taotlus ajutise töövõimetuse hüvitise saamiseks

Kaebaja – A.N. Vastustaja – Eesti

Haigekassa

Kaebuse tagastamine

Tagastada A.N.i kaebus.

Jätta A.N.i menetluskulud tema enda kanda.

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva

jooksul arvates määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa (edaspidi Haigekassa) 28.11.2013 korraldusega nr 1-14/1787581 „Ajutise

töövõimetuse hüvitise määramine ja maksmine“ (edaspidi korraldus) hüvitati kaebajale aja-

vahemikul 25.06.2013–28.08.2013 töövõimetuslehtede nr 5277 ja 5307 alusel ajutise töövõi-

metuse hüvitisena 70% kalendripäeva keskmisest tulust alates töövabastuse 9. päevast.

2. A.N. esitas 02.01.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb korralduse

tühistamist ning Haigekassa kohustamist uuesti läbi vaadata tema 23.10.2013 esitatud taotlus

ajutise töövõimetuse hüvitise saamiseks. Ta leiab, et talle tulnuks määrata suurem hüvitis, kuna

trauma tekkis tööõnnetuse tagajärjel. Ravikindlustuse seaduse (edaspidi RaKS) § 54 lg 1

p 6 kohaselt makstakse tööõnnetuse tagajärjel tekkinud haigestumise või vigastuse korral aju-

tise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest ühe kalendripäeva keskmisest tulust 100%,

tavalise haigestumise korral RaKS § 54 lg 1 p 1 kohaselt aga 70%.

3. Tallinna Halduskohtu 08.01.2014 määrusega jäeti kaebus selles esinenud puuduste, sh rii-

gilõivu tasumata jätmise tõttu käiguta.

4. 05.02.2014 tasus kaebaja kaebuselt riigilõivu ning esitas kohtule oma väidete tõendamiseks

töövaidluskomisjoni 07.10.2013 otsuse nr 4.4-1/2078, kuid tööõnnetuse raportit kaebaja koh-

tule ei esitanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kaebuse eesmärgiks on saavutada olukord, kus Haigekassa määrab kaebajale ajavahemikul

25.06.2013–28.08.2013 töövõimetuslehtede nr 5277 ja 5307 alusel ajutise töövõimetuse hüvi-

tise RaKS § 54 lg 1 p 6 alusel (tööõnnetus), mitte p 1 (tavaline haigestumine või vigastus)

alusel. Tööõnnetuse puhul hakatakse hüvitist ka varem maksma (RaKS § 56 lg 13).

6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saa-

nud halduskohus, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et

A.N.i kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus

tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega pole võimalik saavutada kaebuse

eesmärki. Kohtu hinnangul ei ole kaebuse eesmärki võimalik saavutada ühegi HKMS § 37 lg-s

2 nimetatud nõudega, kuna kaebaja nõue on materiaalõiguslikult perspektiivitu. Kohus leiab, et

käesoleval juhul ei ole tegemist keeruka õigusliku küsimusega, mis eeldaks kaebuse

menetlusse võtmist ning selle küsimuse täiendavat analüüsimist.

7. Riigikohus leidis 20.10.1995 otsuses nr III-3/1-23/95, et tulenevalt halduskohtumenetluse

olemusest ei tohi kohtuotsust põhjendada tõenditega, millega haldusorgan ise ei tohi oma hal-

dusakti põhjendada – vastasel korral moonduks halduskohtumenetluse eesmärk. Kaebaja ei ole

kohtule esitanud tööõnnetuse raportit, mis on sotsiaalministri 19.09.2002 määruse nr 109

„Ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike dokumentide ja andmete

koosseis ning hüvitise määramise ja maksmise kord“ (edaspidi määrus nr 109) § 3 p 6 kohaselt

Haigekassale aluseks tööõnnetuse eest ajutise töövõimetuse hüvitise määramisel. Korraldusest

nähtub, et Haigekassa uuris tööõnnetuse võimalikkust, kuid kuna tööõnnetuse raportit

Tööinspektsioonile esitatud ei olnud, siis puudus Haigekassal õigus määrata kaebajale ajutise

töövõimetuse hüvitist RaKS § 54 lg 1 p 6 alusel. Seega ei ole kaebusega võimalik saavutada

kaebuse

eesmärki,

milleks

on

ajavahemikul

25.06.2013–23.08.2013

ajutise

töövõimetushüvi-tise saamine RaKS § 54 lg 1 p 6 alusel.

8. Kaebaja leiab, et tööõnnetuse raporti alusel hüvitise saaja ning isik, kelle tööõnnetuse toi-

mumine on tõendatud muude tõenditega (praegusel juhul töövaidluskomisjoni otsusega),

peaksid hüvitise saamisel olema võrdsustatud. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta. Töövaidlus-

komisjoni ülesandeks on lahendada töölepingu alusel tekkinud tööandja ja töötaja vahelisi

eraõiguslikke vaidlusi või vaidlusi töölepingu ettevalmistamisest tuleneva nõude üle (indivi-

duaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 10 lg 1 ja § 2). Seega ei ole tööõnnetuste tuvasta-

mine ja/või selle toimumise tõendamine töövaidluskomisjoni pädevuses. Pealegi ei ole töö-

vaidluskomisjoni otsuses kusagil tuvastatud tööõnnetuse toimumist. Asjaolu, et töövaidlus-

komisjoni otsuse avaldaja nõudeid kirjeldavas osas on viidatud võimalikule tööõnnetusele, ei

muuda tööõnnetuse toimumist tuvastatuks. Tööõnnetuse uurimist ja registreerimist reguleerib

töötervishoiu ja tööohutuse seadus (edaspidi TTOS) ja Vabariigi Valitsuse 03.04.2008 määrus

nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ (edaspidi

määrus nr 75), mille § 24 kohaselt on tööõnnetust tõendavaks dokumendiks tööõnnetuse

raport, mis esitatakse Tööinspektsioonile ja kannatanule, kelleks kaebaja väidetavalt on.

9. Praegusel juhul ei ole tõendatud tööõnnetuse toimumist kooskõlas TTOS ja selle alusel

antud määruse nr 75 sätetega. Asjaolu, et kaebaja vigastus on märgitud Põhja-Eesti Regio-

naalhaigla erakorralise meditsiiniosakonna läbivaatuse aktis kui tömptrauma tööl, ei muuda

vigastust tööõnnetuseks. Tööõnnetuseks saab vigastuse lugeda alles pärast TTOS kohast

uurimist ja tööõnnetuse tuvastamist. Arst märgib akti andmed patsiendi ütluste alusel ise töö

õnnetust uurimata. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et kaebajat ei ole Haigekassa korralduse

andmisel koheldud ebavõrdselt, kui Haigekassa otsustas määrata ajutise töövõimetuse hüviti

se RaKS § 54 lg 1 p 1 alusel, kuivõrd tööõnnetuse toimumist ei ole ettenähtud korras tuvasta

tud.

10. Kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda haldusorganil toimingut sooritada,

tuleb kaebus toimingu sooritamiseks jätta riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 6 lg-st 1

tulenevalt rahuldamata (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-5-09, p 44). RVastS § 6 lg

1 kohaselt võib isik haldusakti andmist või toimingu sooritamist nõuda, kui avaliku võimu

kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi.

RaKS § 54 lg 1 p 6 alusel ei ole Haigekassal õigust ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks

Haigekassal ei ole õigust määrata ajutise töövõimetuse hüvitist RaKS § 54 lg 1 p 6 alusel ilma

määruse nr 109 § 3 p-s 6 kehtestatud tööõnnetuse raportita. Haigekassa lahendas korraldusega

kaebaja 23.10.2013 taotluse, seda ei jäetud lahendamata. Kohus ei saa kohustada Hai-gekassat

määrama ajutise töövõimetuse hüvitist tööõnnetuse eest, kui tööõnnetuse kohta ei ole koostatud

tööõnnetuse raportit, kuivõrd tööõnnetuse raportit ei ole võimalik Haigekassal ega ka kohtul

asendada teiste tõenditega.

11. Kaebusele ja selle lisadele tuginedes leiab kohus, et Haigekassa on korralduse andmisel

toiminud kooskõlas kehtivate õigusaktidega, kui määras kaebajale ajutise töövõimetuse hüvi-

tise RaKS § 54 lg 1 p 1 alusel. Kuna Haigekassa on korralduse andmisel lähtunud temale antud

pädevusest ning kehtivast õigusest, siis leiab kohus, et kaebus on perspektiivitu ning sellega ei

ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

12. Täiendavalt tõi kaebaja välja, et TTOS § 122 lg 1 ning RaKS § 54 lg 1 p 1 on vastuolus

põhiseaduses (edaspidi PS) sätestatud võrdsuspõhiõigusega (§ 12) ning isiku õigusega piisa-

vale abile, et tagada inimväärne äraelamine (§ 28).

PS § 10 kohaselt tulenevad Eestis põhiõigused muu hulgas inimväärikuse ning sotsiaalse ja

demokraatliku õigusriigi põhimõttest. PS § 12 sätestab lõikes 1, et kõik on seaduse ees võrdsed,

ning lõikes 2, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu,

usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või

muude asjaolude tõttu. PS § 28 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Sama

paragrahvi 2. lõike esimene ja teine lause sätestavad, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile

vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise

tingimused ja korra sätestab seadus.

Kohtu arvates on PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte sisuks, et samasuguseid

olukordi ja samasuguseid isikuid tuleb õiguse kohaldamisel kohelda ühtemoodi. Põhiseaduse

§ 28 lg-s 2 sätestatud põhiõigus on seaduse lihtsa reservatsiooniga põhiõigus ja see säte ei

kirjuta seadusandjale ette, millises õiguslikus vormis ja milliste seadustega tuleb isikule abi

tagada. PS § 28 lg-s 2 sätestatud riigi abina osutatav ajutise töövõimetuse hüvitis ja selle suurus

on määratud seadustega (RaKS ja TTOS) ning riik on otsustanud diferentseerida isikute

töövõimetust ja selle hüvitamise ulatust, lähtudes selle liigist, s.t kas ajutine töövõimetus on

tekkinud tööõnnetusest, kutsehaigusest, nn olmevigastusest või mõnest muust asjaolust. Kohus

ei näe, miks peaks tööõnnetuse alusel ajutise töövõimetuse hüvitise saajat kohtlema täpselt

samamoodi kui isikut, kelle ajutine töövõimetus ei ole seotud tööõnnetusega (sh kelle

tööõnnetuse toimumine on tõendamata). Tööõnnetus ja kutsehaigus ühelt poolt ning tavaline

haigestumine teiselt poolt on erinevad sotsiaalsed riskid. Ravikindlustuse seaduse eelnõu

se-letuskirjas1 on õigesti märgitud, et sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks

riigi majanduslik olukord. Riigil on avar otsustusõigus, milliseks kujundada sotsiaalne kaitse

terviseriskide realiseerimise puhuks. Seega leiab kohus, et TTOS § 122 lg 1 ja RaKS § 54 lg 1 p

1 ei ole vastuolus PS §-dega 12 ja 28.

13. HKMS § 104 lg 5 p 2 ja § 108 lg 1 kohaselt jäävad kaebaja tasutud riigilõiv ja tema teised

võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

1 Kätte saadav: http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=013170030