4-14-591/8 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

26. veebruaril 2014. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-14-591 Kohtunik Peet Teidearu Väärteoasi

D.P kaebus Politseija Piirivalveameti Lõuna

Prefektuuri 13. jaanuari 2014. a kiirmenetluse otsusele nr 10220912833397 Kaebuse esitaja D.P (isikukood: XXX, elukoht: XXXX Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuur RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VtMS) §-dest 132 – 135, kohus

OTSUSTAS:

Rahuldada D.P kaebus.

Tühistada Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 13. jaanuari 2014. a kiirmenetluse otsus nr 10220912833397 D.P-le määratud karistuse osas.

Mõista D.P-le karistuseks LS § 239 lg 1 p 2 järgi rahatrahv kümme (10) trahviühikut, s.o nelikümmend (40) eurot.

KarS § 66 lg 1 alusel määrata, et D.P on õigus tasuda rahatrahv osade kaupa, tasudes kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates kahe (2) järjestikuse kuu jooksul igakuiselt vähemalt kakskümmend (20) eurot kuni mõistetud rahatrahvi täieliku tasumiseni.

Rahatrahv tuleb tasuda kohtu poolt määratud tähtaja jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 (SEB Pank) või 221023778606 (Swedbank) või

17001577198 (№rdea Bank) või 333416110002 (Danske Bank), märkides viitenumbriks

10220912833397.

Kohtu poolt määratud rahatrahvi ositi tasumise tähtaegade mittejärgimisel pööratakse kohtuotsus kogu tasumata rahatrahvi osas kohtutäituri kaudu sundtäitmisele, millega kaasnevad täitmiskulud.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule Tartu Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Asjaolud ja menetluse käik Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 13. jaanuari 2014. a kiirmenetluse otsusega nr 10220912833397 (tl 2-3) karistati D.P liiklusseaduse (LS) § 30 lg 1 sätestatud nõude rikkumise eest LS § 239 lg 1 p 2 järgi rahatrahviga 15 trahviühikut, s.o 60 eurot. Otsuse kohaselt viibis D.P 13. jaanuaril 2014. a kell 20.43 Tartu linnas Aianduse tänaval Pihlaka ja Ülenurme tänavate vahel mootorsõidukis Toyota Corolla reg nr-ga XXXX, milles on olemas turvavööd, kuid ei olnud sõitjana sõidu ajal nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud.

Sellega rikkus D.P LS § 30 lg 1 nõuet ja pani toime LS § 239 lg 1 p 2 sätestatud väärteo. Otsuse kohaselt esineb D.P suhtes KarS § 57 lg 1 p 3 sätestatud karistust kergendav asjaolu.

27. jaanuaril 2014. a saabus Tartu Maakohtusse D.P kaebus (tl 1) Politseija

Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 13. jaanuari 2014. a kiirmenetluse otsusele nr

10220912833397. Kaebuse esitaja selgitab, et sõiduk oli just liikuma hakanud ja tema ei saanud tagaistmel turvavööd õigesse auku. Ta palub arvestada, et on õpilane ning sissetulekut ei oma. Seega palub ta rahatrahvi vähendamist.

18. veebruaril 2014. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Politseija

Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri kirjalik seisukoht D.P kaebusele (tl 12).

Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebuse rahuldamisega, arvestades, et tegemist on rikkumisega, millel võivad olla rasked tagajärjed, menetlusalune isik omab juhtimisõigust ning peaks seega tundma liiklusseadust ja sellest tulenevaid juhi ja reisijate kohustusi ning karistus on juba määratud alla sanktsiooni keskmise määra. Samas leiab kohtuväline menetleja, et rahatrahvi tasumine on võimalik määrata D.P-le osade kaupa.

Kohtuotsuse põhjendid LS § 30 lg 1 kohaselt peab sõidukis, millel on turvavööd, sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. LS § 239 lg 1 p 2 sätestab vastutuse sõitja poolt turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest.

Kuna D.P ise on kiirmenetluse otsuses fikseeritud ütlustes ja esitatud kaebuses temale etteheidetava väärteo toimepanemist kinnitanud, siis tuleb lugeda tõendatuks tema poolt väärteootsuses märgitud ajal ja kohas LS § 30 lg 1 sätestatud nõude rikkumine ja sellega LS § 239 lg 1 p 2 sätestatud väärteo toimeopanemine.

Kohus leiab, et subjektiivsest küljest pani D.P LS § 239 lg 1 p 2 sätestatud väärteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Omades ka ise mootorsõiduki juhtimisõigust, pidi D.P täpselt teadma liiklusseadusest tulenevaid turvavöö kasutamise nõudeid, sealhulgas seda, et turvavöö tuleb kinnitada enne sõiduki liikuma hakkamist. Kuna kaebuse esitaja on ise kinnitanud, et sõiduk hakkas liikuma ja tema ei saanud veel turvavööd õigesse auku, siis tuleb sellest järeldada, et ta jättis tahtlikult ja teadlikult turvavöö enne sõiduki liikuma hakkamist kinnitamata, mõistes seejuures, et kinnitamata turvavööga sõitu alustades paneb ta toime liiklusseaduse rikkumise.

Kohus ei ole tuvastanud D.P puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist. Samuti ei ole kohus tuvastanud kohtuvälise menetleja poolt väärteoasja menetlemisel olulisi väärteomenetlusõiguse rikkumisi.

Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 239 lg 1 p 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut.

Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada D.P LS § 239 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest 15 trahviühiku suuruse rahatrahviga.

Kohus ei ole tuvastanud, et D.P puhul esineks karistust raskendavaid asjaolusid.

Karistust kergendava asjaoluna tuleb arvestada menetlusaluse isiku puhtsüdamliku kahetsusega. Väärtegu on toime pandud linnaliikluses, mistõttu on selle potentsiaalsed tagajärjed ilmselt mõnevõrra kergemad kui näiteks asulavälisel teel suuremate kiiruste juures liikudes. Tegemist on varem karistamata isikuga, mistõttu avaldab isikule preventiivset mõju ilmselt juba ka karistuse kohaldamine iseenesest. Arvestada tuleb ka seda, et kaebuse esitaja puhul on tegemist õpilasega, kellel kindel sissetulek puudub. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et karistuse eesmärgid on D.P puhul ilmselt täidetavad ka väiksema karistusmäära kohaldamisega, kui seda on teinud kohtuväline menetleja. Seega tuleb kohtuvälise menetleja otsus D.P-le määratud karistuse osas tühistada ning teha selles osas uus otsus. Kohus leiab, et on põhjendatud karistada D.P sanktsiooni esimese kolmandiku keskele jääva karistusmääraga, s.o 10 trahviühikuga.

Samuti leiab kohus, et arvestades rahatrahvi summat, D.P õppimist ja kindla sissetuleku puudumist, on põhjendatud määrata rahatrahvi tasumine talle KarS § 66 lg 1 alusel osade kaupa 2 kuu jooksul.

Peet Teidearu Kohtunik