3-13-2480/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Määruse tegemise aeg ja koht

25. veebruar 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-2480 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus S. Š.’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotleja – Politseija Piirivalveamet, esindaja Aleksei Kuznetsov; Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – S. Š. Kohtuistungi toimumise aeg 25.02.2014, Tallinn. Resolutsioon Anda luba S. Š.’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamisaluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 25. aprillini 2014. a (k.a). Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

Asjaolud ning taotluse sisu

1. 21.02.2014 esitas Politseija Piirivalveamet (PPA) Tallinna Halduskohtule taotluse S. Š.’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) §-le 25.

Taotluse kohaselt vabanes S. Š. Tartu Ringkonnakohtu 10.12.2013 kohtumäärusega nr 1-11-6456 Viru Vanglast 27.12.2013 temale Tallinna Linnakohtu 21.10.2005 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-485/05 mõistetud vangistusest tingimisi enne tähtaega katseajaga üks aasta. Katseaeg hakkas kulgema määruse jõustumisest. Tallinna Linnakohtu 21.10.2005 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-485/05 on S. Š. süüdi

mõistetud karistusseadustiku (KarS) § 113, § 199 lg 1, § 263 lg 1 järgi ning talle mõisteti KarS § 64 lg 1, §

68 lg 1 alusel karistuseks 8 aastat 11 kuud ja 8 päeva vangistust. S. Š’i karistuse kandmise aeg on 21.10.2005 kuni 28.09.2014. Sama otsusega mõisteti S. Š.’ile lisakaristuseks Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga 10 aastaks ning seega kuulus isik pärast vanglast vabanemist Eesti Vabariigist väljasaatmisele. Seoses S. Š.’i väljasaatmisega Eesti Vabariigist ei kohaldatud tema suhtes kriminaalmenetluse seadustiku § 426 lg 3 alusel käitumiskontrolli. Vanglast vabanemisel puudus S. Š.’il välismaalaste seadusest tulenev seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks, mistõttu puudus tal õigus Eesti

Vabariigis viibida. Samuti puudus isikul kehtiv reisidokument, mis võimaldaks tal lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki. S. Š. ei ole esitanud Politseija Piirivalveametile (PPA) taotlust Eesti Vabariigis elamisloa saamiseks. Samuti puudub tal Eestis elukoht. S. Š. on sündinud 05.08.1971 Venemaal Penza oblastis ja omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust. Samuti elavad Venemaa Föderatsioonis tema päritoluperekond ja lähisugulased. PPA hinnangul kuulub S. Š. VSS § 17 lg 1 alusel väljasaatmisele Venemaa Föderatsiooni, kuna ta omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust ning ei oma viibimisalust Eestis ega teistes Euroopa Liidu liikmesriikides.

Kuna S. Š. kuulus Tallinna Linnakohtu 21.10.2005 otsuse nr 1-485/05 alusel Eesti Vabariigist väljasaatmisele ning kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ei olnud võimalust viia väljasaatmine lõpule

48 tunni jooksul peale Viru Vanglast vabanemist, pidas PPA vajalikuks väljasaatmise täideviimiseks isiku paigutamist PPA kinnipidamiskeskusesse. 27.12.2013 andis Tartu Halduskohus oma määrusega haldusasjas nr 3-13-2480 PPA-le loa S. Š.’i paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

09.01.2014 PPA piirivalveosakonna migratsioonijärelevalve büroo ametniku ning S. Š.’i vahel toimunud vestluse käigus täitis S. Š. Venemaa Föderatsiooni tagasipöördumistunnistuse vormistamiseks vajaliku ankeedi ning 20.01.2014 edastas PPA Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnale päringu palvega osutada abi isiku dokumenteerimisel. Käesolevaks ajaks ei ole veel PPA oma päringule vastust saanud.

Tulenevalt eeltoodust ja asjaolust, et kehtiva reisidokumendi tõttu ei ole isiku väljasaatmine käesoleval ajal võimalik, taotleb PPA Tallinna Halduskohtult luba pikendada S. Š.’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra vastavalt VSS §-le 25.

2. Kohtuistungil selgitas taotleja kohtule ja puudutatud isikule taotluse sisu. Isik esitas küsimusi seoses kinnipidamise pikkusega.

Kohtu seisukoht

3. Kohus on seisukohal, et PPA taotlus S. Š.’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg 1, § 7 lg 1, § 72 lg 2 p 7, § 14 lg 1, § 18 lg

1, § 23 lg 1 ja § 25 alusel põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

4. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). VSS § 72 lg 2 p 7 kohaselt ei määrata lahkumisettekirjutuses lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe, kui välismaalasel, kes vabastatakse tingimisi karistuse kandmisest või tingimisi vangistusest enne tähtaega või seoses vangistuse ärakandmisega, ei ole elamisluba või elamisõigust. Tulenevalt VSS § 14 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel ning väljasaatmine viiakse lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. VSS § 25 lg 1 sätestab, et kui kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus Politseija Piirivalveameti taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise

täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni käesoleva seaduse § 24 lõigete 11, 2 või 3 järgi. VSS § 24 lg

11 kohaselt vabastatakse väljasaadetav kinnipidamiskeskusest, kui 18 kuu jooksul välismaalase kinnipidamiskeskusesse paigutamise otsuse tegemise päevast arvates ei ole väljasaatmist täide viidud. Välismaalase kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja hulka ei loeta välismaalase poolt esitatud rahvusvahelise kaitse saamise taotluse menetlemise aega. Käesoleval juhul ei ole väljasaatmise eesmärgil toimuv kinnipidamine ületanud selleks sätestatud piiraega ega muutunud muul põhjusel ebaproportsionaalseks. Isiku väljasaatmise võimalus ei ole muutunud perspektiivituks. VSS § 24 lg 2 sätestab väljasaadetava vabastamise kinnipidamiskeskusest vahi alla võtmise määruse alusel ning lõike 3 kohaselt lahkumisettekirjutuse tühistamise või kehtetuks tunnistamise või isikule viibimisaluse andmise otsuse alusel. Selliste aluste olemasolu kohus tuvastanud ei ole.

5. Isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel tuleb kohtul kaaluda ka seda, kas isiku kinnipidamine on lähtudes põhiseaduse §-s 20 sätestatud igaühe õigusest vabadusele ja isikupuutumatusele ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamise ning Eestist väljasaatmise eesmärgi suhtes proportsionaalne meede. Arvestades, et isikule on lisakaristusena mõistetud Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga 10 aastaks, isikul puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ning et ta on oma õigusvastase käitumisega näidanud üles lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra vastu, on kohus veendunud, et S. Š.i suhtes ei ole võimalik kohaldada leebemaid, VSS §-s 10 loetletud meetmeid. Kohtu hinnangul esineks sellisel juhul oht, et isik võib hakata väljasaatmisest kõrvale hoiduma, mis aga raskendaks oluliselt tema väljasaatmist riigist.

6. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus Politseija Piirivalveameti taotluse ning annab loa S. Š.’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamiseks veel kuni kahe kuu võrra. Väljasaatmise võimaluse tekkimise korral tuleb isik kohe kinnipidamiskeskusest vabastada ning Eestist välja saata. Samuti tuleb isik vabastada keskusest teiste kinnipidamisaluste äralangemisel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos