3-13-70023/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-70023

Haldusasi

V.P.i

kaebus

Politsei-

ja

Piirivalveameti

9. novembri

2013

lahkumis-ettekirjutuse

nr

1026643325

tühistamise

ning

kaebajale

seadustamisettekirjutuse tegemiseks kohustamise

nõuetes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 12. märtsil 2014

Menetlusosalised

Kaebaja: V.P.

Esindaja: Taira Aasa

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet

Esindaja: Egert Belitšev

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.P.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

24. märtsil 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Politsei- ja Piirivalveamet tegi 9. novembril 2013 V.P.ile koheselt sundtäidetava

ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1026643325. Sama haldusaktiga kehtestati V.P.ile

sissesõidukeeld 3 aastaks. Ettekirjutuse tegemise õiguslike alustena on selles viidatud

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 11 lõikele 1, § 71 lõike 2 punktile 8, § 71

lõikele 2 ning § 74 lõikele 1.

2. 11. novembri 2013 määrusega haldusasjas nr 3-13-70020 andis Tallinna Halduskohus loa

V.P.i seadusliku aluseta viibiva ning väljasaatmisele kuuluva välismaalase paigutamiseks

kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, ent mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 9. jaanuari 2014 määrusega halduskohtu eelnimetatud

määruse muutmata. 8. jaanuari 2014 määrusega haldusasjas nr 3-13-70020 pikendas Tallinna

Halduskohus luba V.P.i kinnipidamiseks kinnipidamiskeskuses veel kuni kahe kuu võrra.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. V.P. esitas 11. novembril 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Politsei- ja

Piirivalveameti 9. novembri 2013 lahkumisettekirjutuse nr 1026643325 tühistamist, PPA-l

edasiste

väljasaatmistoimingute

keelamist

ning

PPA

kohustamist

kaebajale

seadustamisettekirjutuse

tegemiseks.

Kaebaja

on

seisukohal,

et

talle

tehtud

lahkumisettekirjutus on ebaproportsionaalne ning Politsei- ja Piirivalveamet ei ole arvestanud

kaebaja Eestis viibimise tegelike asjaoludega. Kaebaja on seisukohal, et Politsei- ja

Piirivalveamet ei ole nõuetekohaselt teostanud kaalutlusõigust, otsustades koheselt

sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise ilma selle vabatahtlikuks täitmiseks tähtaega

andmata.

4. Kaebaja hinnangul on õigusvastane ettekirjutuses esitatud nõue lahkuda Eestist hiljemalt 9.

novembril 2013, kuivõrd samast päevast on kaebajat kinni peetud ning tal pole võimalik

ettekirjutust täita. Kaebaja ei nõustu vaidlusaluses ettekirjutuses esitatuga, nagu oleks tal

Ukraina kodakondsus ning selgitab, et kinnipidamisel esitas ta NSVL-i passi, mis tõendab

NSVL-i kodakondsust ning üksnes sündimist Ukrainas. Kaebaja heidab ette, et ettekirjutuses

ei kajastata asjaolu, et kaebaja saabus Eestisse viisa alusel 1994. aastal, mis tähendab, et tal oli

Eestisse saabumiseks seaduslik alus.

5. Kaebaja ei nõustu, et lahkumisettekirjutuses märgituga, et tema suhtes ei esine VSS § 9

lõikes 1 nimetatud asjaolusid ning leiab, et PPA võiks talle teha seadustamisettekirjutuse,

kuna tema NSVLi passist nähtuvalt elas ta Eestis juba 1987. aastal ehk on asunud Eestisse

elama enne 1990. aasta 1. juulit. Kaebaja on seisukohal, et tema Eestis viibimine ei kahjusta

Eesti riigi huve.

6. Kaebaja peab ebaproportsionaalseks kolmeaastast sissesõidukeeldu ning leiab, et selle

kehtestamisel ei ole PPA arvestanud asjaoluga, et Eestis elavad kaebaja poeg ja elukaaslane,

kes on Eesti kodanikud. Kaebaja selgitab, et tal on oluline isiklik põhjus, mis takistab tal

Eestist lahkumast, nimelt see, et ta elab Eestis perekonnaelu, ta on oma elukaasalasega koos

elanud 11 aastast ja selle aja jooksul on neil tekkinud tihe majanduslik ja emotsionaalne side,

samuti on sellest kooselust sündinud laps. Kaebaja leiab, et sissesõidukeelu eesmärk on

takistada ebasoovitava välismaalase Eestisse sisenemist, et teda pole põhjust sellesse

kategooriasse liigitada.

7. Kaebaja ei pea proportsionaalseks koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemist

ning leiab, et puudub igasugune kahtlus, et välismaalane võib põgeneda või muul viisil

kõrvale hoida lahkumisettekirjutuse täitmisest. Kaebaja selgitab, et tal on püsiv elukoht

Tallinnas, tal ei ole kuhugi põgeneda ega ka alust põgenemiseks, samuti ei kujuta kaebaja

endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb V.P.i kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastustaja leiab, et kaebajale seadustamisettekirjutuse tegemine ei ole võimalik, kuna

kaebaja ei vasta VSS § 9 lõikes 1 sätestatud tingimustele – ta ei ole rahvuselt eestlane ning

Eestisse saabus ta 1993. aastal viisa alusel, mis tähendab, et ta ei ole Eestisse elama asunud

enne 1. juulit 1990, olemata vahepeal asunud elama mõnda teise riiki.

9. Vastustaja peab vaidlustatud lahkumisettekirjutust proportsionaalseks. Vastustaja selgitab,

et kaebajal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks ning arvestades seda, et ta on Eestis

ebaseaduslikult viibinud pikka aega, ega ole selle aja jooksul teinud midagi enda viibimise

seadustamiseks, on ennast varjanud, sealhulgas Eestis ebaseaduslikult töötades. Vastustaja

hinnangul õigustavad need asjaolud kaebaja suhtes VSS § 72 lg 2 p 8 alusel koheselt

sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemist ilma selle vabatahtlikuks täitmiseks tähtaega

andmata. Vastustaja toob välja, et kaebaja soovimatus Eesti ametivõimudega koostööd teha,

on väljendunud ka pärast vaidlusaluse ettekirjutuse tegemist, kuna kaebaja on keeldunud

PPA-ga koostööd tegema enda lahkumise korraldamiseks, keeldudes näiteks täitma

ankeetvorme Ukraina Vabariigi reisidokumendi taotlemiseks.

10. Vastustaja märgib, et VSS § 71 lg 2 punktist 8 tulenevalt ei ole asjakohased kaebaja väited

lahkumisettekirjutuse puuduliku põhjendamise kohta. Vastustaja hinnangul puuduvad

kaebajal perekondlikud või majanduslikud sidemed, mis välistaksid lahkumiskohustuse

täitmise. Siinkohal toob vastustaja välja, et Eestis seadusliku aluseta viibiva välismaalase

arvestuskaardi lehel on kaebaja märkinud lähedaste andmetena üksnes oma Ukrainas elava

ema ja venna andmed. Samuti on kaebaja vastustaja väitel arvestuskaardil kinnitanud, et ei ole

abielus ega vabaabielus. Mis puudutab vastustaja poega, siis toob kaebaja välja, et omakäelises

seletuses on kaebaja selgitanud, et tema poeg on A. D. (ik xxxxxxxxxxx), ent nimetatud isiku

isana kajastub dokumentides hoopis V. D.. Lisaks selgitab vastustaja, et praegu on A. D. 23

aastane ega vaja püsivat hooldust. Vastustaja leiab, et isegi kui A. D. on kaebaja poeg, ei ole

see asjaolu, mis välistaks isikule lahkumisettekirjutuse tegemise või sundtäitmise. Vastustaja

on seisukohal, et kaebaja väited oluliste perekondlike ja majanduslike sidemete olemasolu

kohta on paljasõnalised ning tõendamata.

11. Vastustaja peab proportsionaalseks ka seatud 3-aastast sissesõidukeeldu, kuivõrd kaebaja

on pikaajaliselt, teadlikult ning tahtlikult rikkunud Eesti õiguskorda, samas puuduvad tal

Eestis sellised majanduslikud ja perekondlikud sidemed või ülalpidamiskohustused, mis oleks

takistuseks isikule sissesõidukeelu kohaldamiseks või mis oleks aluseks kehtivas õiguses

sätestatud sissesõidukeelu tähtaja lühendamiseks. Vastustaja viitab ka sellele, et kui isiku

suhtes sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud

samuti humaansetel kaalutlustel, võib isik alati VSS § 32 lg 1 kohaselt taotleda tema suhtes

kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või lühendamist. Vastustaja viitab ka

sellele, et VSS § 74 lõikest 3 tulenevalt ei ole sisesõidukeelu kohaldamist vaja faktiliselt

põhjendada.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et V.P.i kaebus ei

ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Vaidlustatud Politsei- ka Piirivalveameti

ettekirjutus on õiguspärane. Kaebaja väited on kehtiva õiguse valguses põhjendamatud või

tõendamata. Juhin tähelepanu, et käesolevas haldusasjas juba 14. novembril 2013 tehtud

määruses selgitasin kaebajale, et eeskätt tema väited, mis puudutavad perekonnasuhteid, on

tõendamata ja vastuolus kaebaja poolt Politsei- ja Piirivalveametile esitatud ankeedis märgitud

andmetega. Vastuoludele kaebaja selgitustes ja tõendite puudumisele on tähelepanu juhtinud

ka vastustaja oma kirjalikus seletuses, mis on kaebaja esindajale kätte toimetatud koos 18.

detsembri 2013 kohtumäärusega. Selles kohtumääruses määrati menetlusosalistele muuhulgas

täiendavate avalduste, taotluste ja tõendite esitamiseks tähtaeg kuni 27. jaanuarini 2014.

Sellest hoolitama ei ole kaebaja kogu menetluse kestel esitanud ühtki uut tõendit.

13. Väär on kaebaja seisukoht, nagu pidanuks Politsei- ja Piirivalveamet tegema kaebajale

seadustamisettekirjutuse või vähemalt kaaluma seda. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 9 lg 1 kohaselt on seadustamisettekirjutus võimalik teha kas eesti rahvusest

isikule või isikule, kes on asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole siit

lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi

huve. Kaebaja saabus Eestisse 1993. aastal viisa alusel. Seega on välistatud võimalus, et ta on

asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki.

Viisa alusel Eestisse saabumine tähendab seda, et viisa taotlemise ajal elas isik välisriigis.

Asjaolu, et kaebaja elas Eestis 1987. aastal, ei võimalda seadustamisettekirjutust teha. Samuti

ei nähtu, et kaebaja näol oleks tegemist Eesti rahvusest isikuga. Seega ei ole talle

seadustamisettekirjutuse tegemine võimalik.

14. Asjaolu, et kaebaja peeti 9. novembril 2013 kinni ning paigutati esmalt arestimajja, hiljem

aga halduskohtu loal kinnipidamiskeskusesse, ei muuda õigusvastaseks ettekirjutust lahkuda

Eestist viivitamata. Kaebaja kinnipidamise eesmärgiks on kaebaja väljasaatmise korraldamine.

Halduskohus on nii kaebaja kinnipidamiseks loa andmisel kui selle kehtivuse pikendamisel

leidnud, et kaebaja kinnipidamine on proportsionaalne ning vabaduses viibides võib kaebaja

hakata väljasaatmisest kõrvale hoidma.

15. See, kas kaebaja on Ukraina kodanik või mitte, ei oma lahkumisettekirjutuse seisukohast

tähtsust. Tähtis on see, et kaebajal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Asjaolu, et

kaebaja esitas Politsei. ja Piirivalveametile endise NSVL-i passi, ei anna talle õigust Eestis

viibida ega välista koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemist. Samamoodi ei oma

lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse seisukohast tähtsust see, et kaebaja saabus Eestisse viisa

alusel. Kõnealuse viisa kehtivus on ammu lõppenud ning umbes 20 aastat on kaebaja viibinud

Eestis ebaseaduslikult. Selles kontekstis ei oma see, et kaebaja kunagi saabus Eestisse

õiguspäraselt, mingit rolli.

16. VSS § 7 lõikest 2 ning § 72 lõigetest 1, 4 ja 5 tulenevalt määratakse lahkumisettekirjutuses

üldjuhul välismaalasele 7 kuni 30 päeva pikkune tähtaeg lahkumiskohustuse vabatahtlikuks

täitmiseks, kusjuures lahkumiskohustuse täitmise tähtaja määramisel tuleb muu hulgas arvesse

välismaalase Eestis viibimise kestust ning välismaalase perekondlikke ja sotsiaalseid sidemeid

Eestis. VVS § 72 lg 2 punkti 8 kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega

mitte anda, kui on kahtlus, et välismaalane võib põgeneda või muul viisil hoida kõrvale

lahkumisettekirjutuse täitmisest.

17. Jään käesolevas asjas varem tehtud kohtumääruses esitatud seisukohale, et selline kahtlus

on kaebaja puhul põhjendatud. Kaebaja on Eestis ebaseaduslikult viibinud väga pikka aega,

ega ole selle aja jooksul teinud midagi, et enda Eestis viibimist seadustada. See asjaolu

iseenesest õigustab VSS § 72 lg 2 p 8 kohaldamist. Selle normi kohaldamisel ei pea Politsei- ja

Piirivalveamet tõendama, et kaebajal on põgenemise või välja saatmisest kõrvale hoidmise

kavatsus või seda kuhu kaebajal reaalselt põgeneda oleks võimalik. Seda, et kaebajale

vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja andmine ei oleks antud juhul põhjendatud, kinnitab ka

halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukoht kohtuasjas nr 3-13-70020 tehtud määrustes, millega

anti luba kaebaja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse ning pikendati seal tema

kinnipidamise tähtaega. Ka neis asjus leidis kohus, et kaebaja võib vanaduses viibides hakata

enda välja saatmisest kõrvale hoidma.

18. Asjaolu, et vaidlusaluses ettekirjutuses on lisaks VSS § 72 lg 2 punktile 8 viidatud veel

üldiselt VSS § 72 lõikele 2, ilma selle lõike muid punkte nimetamata, ei muuda

lahkumisettekirjutust õigusvastaseks. Poolikut viidet VSS § 72 lõikele 2 tuleb käsitada

eksimusena haldusakti vormistamisel, mis ei muuda haldusakti sisu. Kuivõrd juba samas

viidatud VSS § 72 lg 2 p 8 õigustab koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemist

ning selle normi kohaldamine kaebaja suhtes oli põhjendatud, ei oma eelnimetatud poolik

viide lõppkokkuvõttes mingit tähtsust.

19. Kaebaja väited perekonnaelu ning sellest tuleneva Eestis ebaseadusliku viibimise mõjuva

„isikliku põhjuse“ on tõendamata. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis veenaksid selles, et

kaebajal on Eestis perekondlikud või majanduslikud sidemed, mis välistaksid koheselt

sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise. Eestis seadusliku aluseta viibiva välismaalase

arvestuskaardil on kaebaja oma allkirjaga kinnitanud, et on vallaline ega ole abielus ega

vabaabielus. Oma lähedaste sugulastena on kaebaja märkinud oma ema ja venna, kes

mõlemad elavad Ukrainas. Kaebuses esitatud väide, et kaebajal on Eestis laps ja elukaaslane,

ei ole leidnud mistahes kinnitust. Siinkohal ei ole kaebaja pidanud vajalikuks kaebuses isegi

nimetada oma väidetava elukaaslase ja lapse nimesid. Vastustaja seevastu on välja toonud,

isik, keda kaebaja on Politsei- ja Piirivalveametile oma lapsena nimetanud, ei ole vähemalt

dokumentide kohaselt kaebaja laps ning on lisaks täisealine, mistõttu ei saa kaebaja Eestis

viibimist või enne väljasaatmisest vabaduses viibimise vajalikkust õigustada oma lapse eest

hoolitsemisega. Kaebaja pole selles osas ühtki täiendavat avaldust ega tõendit kohtule selleks

ettenähtud tähtaja jooksul esitanud.

20. Ka sissesõidukeelu kehtestamine kaebaja suhtes on põhjendatud ja proportsionaalne. VSS

§ 74 lg 1 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu

kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Sellest normist tulenevalt

käsitatakse Eestis ebaseaduslikult viibivat välismaalast, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus,

iseenesest ebasoovitava välismaalasena VSS § 6 tähenduses. Asjaolu, et välismaalane viibib

Eestis ebaseaduslikult näitab üles lugupidamatust Eesti õiguskorra vastu ning sellisele isikule

sissesõidukeelu kolmeaastase kehtestamiseks ei ole vaja, et isik kujutaks endast veel

mingisugust tõsisemat ohtu. Ühtki asjaolu, et õigustaks kaebaja suhtes VSS § 74 lg 2 alusel

lühema sissesõidukeelu kehtestamist või sissesõidukeelu sootuks kehtestamata jätmist, ei

esine. Vastustaja märgib õigesti, et kaebaja on Eestis ebaseaduslikult viibinud väga pikka aega

ega ole püüdnud teha midagi, et endale kehtiv viibimisalus saada. Sellise isiku puhul peas VSS

§ 74 lg 2 kohaldamiseks esinema mingisugused väga kaalukad asjaolud.

21. Lahkumisettekirjutuse adressaadiks olevale ebaseaduslikult riigis viibivale välismaalasele

kolmeaastase sissesõidukeelu kehtestamine on reegel, VSS § 74 lg 2 aga erand, mis peab olema

õigustatud. Antud juhul sellist õigustust ei ole. Juba eelpooltoodud põhjustel ei saa seda

kaebaja puhul õigustada perekonnaeluga, kuna kaebaja pole oma perekonnaelu kohta mingeid

usaldusväärseid tõendeid esitanud, küll aga esitanud selle kohta vastuolulisi väiteid. VSS § 74

lg 3 valguses on põhjendamatu ka kaebaja etteheide, et sissesõidukeelu kohaldamist ja pikkust

ei ole lahkumisettekirjutuses põhjendatud. Nimetatud normi kohaselt piisab põhjendusena

viitest õiguslikule alusele, mis lahkumisettekirjutuses nõuetekohaselt ka esitatud on.

Sissesõidukeelu kohaldamise faktilist põhjendust lahkumisettekirjutuses vaja esitada ei ole.

VSS § 74 lg 4 kohaselt tuleks põhjendused esitada hoopis kolmest aastast lühema

sisesõidukeelu kohaldamise või sissesõidukeelu kohaldamata jätmise korral.

22. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd

vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi

poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik