4-13-8115/11 · Tallinna Ringkonnakohus

4-13-8115

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Otsuse tegemise aeg ja koht 21.02.2014, Tallinn, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-13-8115 Kohtukoosseis eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Väärteoasi X (X) väärteoasi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15.01.2014 otsus Kaebuse esitaja X (ik: XXXXXXXXXXX, elukoht: XXX) kaitsja Indrek Nuut

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 15.01.2014 otsus X väärteoasjas nr 4-13-8115 jätta muutmata.

2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri piirkonnapolitseinik Kaisa Kajo poolt 09.11.2013 koostatud väärteoprotokolli nr AB1249338 kohaselt X, viibides 08.11.2013 kell 10:00 Tallinnas XXX, tarbis ilma arsti ettekirjutuseta narkootilist ainet fentanüüli. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus X sellise teoga NPALS § 3 lg 1 nõudeid ja pani sellega toime NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. Kohtuväline menetleja saatis kooskõlas VTMS §-ga 83 väärteoasja arutamiseks Harju Maakohtule. Maakohtu otsus

3. 15.01.2014 otsusega mõistis Harju Maakohus X süüdi NPALS § 151 järgi ja karistas teda

3 päeva pikkuse arestiga. Kohtuotsusega kohustati X aresti kandmisele asuma hiljemalt 28. veebruaril 2014 Põhja Prefektuuri arestimajas aadressil Rahumäe tee 6, Tallinn ning määrati tema poolt tähtaegselt aresti kandmisele mitteasumisel kohaldada tema suhtes sundtoomist. Samuti mõistis kohus X-lt välja menetluskuludena joobeseisundi tuvastamiseks toimingute tegemise kulu 6,40 eurot ja joobeseisundi tuvastamise kulu 35 eurot. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus karistust kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku puhtsüdamlikku kahetsust, karistust raskendavaid asjaolusid kohus menetlusaluse isiku käitumises ei tuvastanud.

Kohus võttis arvesse, et X on isik, keda iseloomustavad varasemad korduvad õigusrikkumised nii väärteokui kriminaalkorras. Karistusregistri teatise kohaselt on teda väärtegude eest karistatud rahatrahvidega 2012. aastal neljal korral, viimati 17.10.2012. Rahatrahvid ei ole mõjutanud X õiguskuulekale teele asuma ning isik on jätkanud õigusvastase tegevusega. Seetõttu leidis kohus, et kohaldada tuleb rangemat karistust – aresti. Kohus arvestas, et X-l on narkootikumide tarvitamisega olnud probleeme ka varem, teda on varasematel aastatel korduvalt NPALS § 151 järgi karistatud.

Viimati lõpetas Harju Maakohus X suhtes väärteomenetluse NPALS § 151 järgi otstarbekuse kaalutlusel 06.11.2009. Käesolevalt on X-l taas probleemid narkootikumide tarvitamisega. Kohus asus seisukohale, et eripreventsiooni silmas pidades tuleb isikut rangemalt korrale kutsuda, arvestades muuhulgas ka asjaolu, et X-l on kasvatada alla 1-aastane laps, kelle jaoks narkootikume tarvitav ema võib olla nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt ohtlik. Samuti oleks üldpreventiivsest aspektist kohtu silmis ebaõiglane varasemalt korduvalt õigusrikkumisi toime pannud isikut taas karistada kergemaliigilise karistusega.

Lisaks eeltoodule puudub menetlusalusel isikul ka töökoht, mistõttu rahalise karistuse määramine ei ole mõeldav, kuna isikul puudub sissetulek. Maakohus pidas kohatuks kaitsja väidet, et arest tuleks jätta kohaldamata, kuna X-l on võimalik rahatrahvi tasuda ka lapsetoetusest või lähedaste poolt antavast rahast. Lapsetoetus on mõeldud lapse ülalpidamiseks, mitte narkootikume tarvitava vanema trahvide maksmiseks. Kuna rahatrahv on karistus, tuleks süüteo toimepanijal see karistuse eesmärkide saavutamiseks alati ise tasuda. Seoses kaitsja väitega, et arest tuleks jätta kohaldamata, kuna lapse kellegi teise hoolde jätmise korral võib lapse isa Y (isikukood:

XXXXXXXXXXX) võtta lapse enda juurde peamiselt soovist saada lapse toetusraha endale, märkis kohus, et tegemist on paljasõnaliste väidetega, ning lapse hooldusõiguse osas on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mis ei ole käesoleva väärteoasja lahendamisel relevantne. Kaitsja väitel kasutab lapse isa Y narkootikume ning on varasemalt tarvitanud vägivalda nii X kui ka lapse suhtes, mistõttu kujutab ta endast ohtu lapsele, kui X aresti kannab. Väärteoasja materjalide hulka on lisatud 10.11.2013 epikriis, millest nähtub, et X-l on tuvastatud pindmine kõhu-, selja alaosa ja vaagnavigastus, selja alaosa ja vaagna kontusioon.

Epikriis ei tõenda, et vigastused tekitas Y, samuti puuduvad tõendid Y poolt lapse suhtes vägivallatsemise osas. Juhul, kui Y on vägivallatsenud ja kujutab endast ohtu, tuleb selleks teha vastav avaldus politseile, kuid käesolevas väärteoasjas X karistuse üle otsustamisel need asjaolud tähtsust ei oma. X poolt menetlusaluse isikuna antud ütluste kohaselt tarbis ta fentanüüli 08.11.2013 just lapse isa Y juures aadressil XXX, Tallinn. Kohtule jäi arusaamatuks, et kui X peab Y ohtlikuks inimeseks, siis miks ta tema juures narkootikume tarvitamas käib.

Kohus leidis, et X poolt väikese lapse kasvatamise kõrval narkootikumide tarvitamine on vastutustundetu. Menetlusalune isik oleks pidanud lapse ohutuse, huvide ja saatuse peale mõtlema enne narkootikumide tarvitama hakkamist, mitte kergema karistuse saamiseks. Arvestades X varasemat käitumist pidas kohus ka lapse huvides vajalikuks X-le määrata raskem karistuse liik – arest, mis sunniks teda oma tegude ja edaspidise käitumise osas sügavamalt järele mõtlema.

Kohus märkis, et aresti asendamine üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel ei ole kohustus. Ka üldkasuliku töö määramise korral tuleks X-l laps hoidmisele anda. Kohus on jõudnud siseveendumusele, et X-l on vaja rahulikult oma vastutustundetut käitumist analüüsida, mistõttu tuleb teda karistada NPALS § 151 järgi aresti alampiirile jääva karistusmääraga, s.o arestiga 3 päeva.

Apellatsioon

4. Harju Maakohtu 15.01.2014 otsuse peale esitas apellatsiooni X kaitsja I. Nuut, kes vaidlustab kohtuotsust karistuse liigi osas, paludes tühistada kohtotsus aresti kohaldamise kohta ning asendada arest rahalise karistusega või äärmisel juhul üldkasuliku töö määramisega. Apellant leiab, et karistus on määratud asjaolusid arvestamata ning arest tuleks asendada rahalise karistusega tulenevalt järgmistest asjaoludest. X kasvatab üksi alla aastast last, keda ei ole aresti kandmise ajaks kuskile jätta. Lapse isa Y on korduvalt kohtulikult karistatud HIV positiivne aktiivne narkosõltlane, kes kujutab endast lapsele ohtu (on korduvalt lapse ja apellandi kallal füüsilist vägivalda tarvitanud, mis on ka tõendatud).

Isegi kui jätta laps kellegi teise hoolde, on alust arvata, et isa võtab lapse enda juurde ning see soov on peamiselt tingitud soovist saada lapse toetusraha endale. Ta on korduvalt kuritarvitanud õigust lapse toetusrahale, võttes selle välja pangast ning kasutanud seda narkootikumide ostmiseks. Juhul, kui arestipäevade ajal võtab isa lapse enda hoolde, satub laps väga raskesse olukorda ning ohtu. Kolmandatel isikutel, kelle hoolde laps anda, puudub õiguslik alus keelduda last isale andmast. X on puhtsüdamlikult oma tegu kahetsenud ning märkinud, et see oli tingitud asjaolust, et viibides teatud aja lapsega lapse isa ja viimase ema juures, oli tal lapse isaga korduvaid tülisid, mille käigus viimane tungis talle ja lapsele kallale ning provotseeris ja sundis teda samuti tarvitama narkootikume, mille tulemusena ta 07.11.2013 põgenes koos lapsega oma isa juurde, kes kutsus politsei narkojoobe tuvastamiseks.

Lapse isa emalt ta mingit kaitset ei saanud, pigem viimane soosis oma poja vägivaldset käitumist. X-l on olnud probleeme narkootikumidega, kuid ta pole tarvitanud narkootikume alates aastast 2009. Asetleidnud tarvitamine 07.11.2013 oli tingitud raskest psüühilisest seisundist, vägivalla ja sunni mõjust. Arest ja lahutamine lapsest ei oma apellandi kui sõltlase jaoks eripreventiivset toimet, pigem kahjustab tema haprat vaimset tasakaalu ja võib põhjustada tagasilangust ning narkootiliste ainete uut aktiivsemat tarvitamist. Käesoleva asja lahendamisel palub apellant seada esikohale lapse saatus ja huvid ning mitte luua olukorda, kus lapse elu ja tervis võib sattuda ohtu.

Riigi karistusõiguslik sekkumine isiku ellu peab olema igati kaalutletud ja arvestama kõiki asjaolusid, mitte ainult üksikuid formaalseid külgi. Kohus ei tohiks käesoleva asja lahendamisel lähtuda sellest, et apellandil puudub sissetulek trahvi tasumiseks ja see jääb nagunii tasumata. X-l on võimalus trahvi tasumiseks lähedaste abi paluda, samuti saab ta lapsetoetust. Rahatrahvi mõju on pigem suurem inimestele, kellel on selle tasumisega raskusi ning pigem väiksem nendele, kellele see raskusi ei valmista, seega karistus on karistus ja nii ei ole õige arutleda, et kui see jääb tasumata või on selle tasumisega raskusi, siis karistust polegi ja tuleb määrata arest, arvestamata aresti võimalikke halbu pöördumatuid tagajärgi lapse tervisele ja saatusele.

Lapse huvides oleks arestile eelistatum ka üldkasulik töö, mille täitmise tingimused on paindlikumad ja mille käigus ei ole apellant eraldatud ühiskonnast ning saab vanemana oma last isa poolt tuleneva ohu eest kaitsta. Apellant palub kohtul võtta tõendina asja juurde arstitõend tema väärkohtlemise tagajärjel tekkinud vigastuste kohta. Apellant ei soovi asja arutamist ja tõendite uurimist kohtuistungil, kuna hoiab kodus last ja soovib vältida ka olukorda, et lapse isa ilmub kohtusse ja tekitab mingi järjekordse konflikti.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

5. Vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 saatis ringkonnakohus apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes. Ringkonnakohtule saadetud kirjalikus seisukohas jäi kohtuväline menetleja seisukohale, et ei ole otstarbekas X karistada rahatrahviga, kuna ta on korduvalt toime pannud erinevaid väärtegusid sh NPALS § 151 järgi ja määratud rahatrahvid pole soovitud mõju avaldanud ning on tasumata. Isiku ainsaks sissetulekuks on lastetoetus. Lähedaste abiga trahvi tasumisel ei oleks karistus eesmärgipärane. Rikkumise toimepanija peab vastutama ise oma tegude eest. Menetlusaluse isiku ülekuulamisel antud ütlustes X tunnistab, et tarvitas fentanüüli ja kahetseb seda. Ütlustest ei nähtu, et isikut oleks sunnitud narkootikumide tarvitamisele. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Ühtlasi teatas kohtuväline menetleja, et on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu lahendab ringkonnakohus esitatud kaebuse vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 kirjalikus menetluses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

7.1. Apellatsioonis vaidlustab kaitsja maakohtu otsust X-le mõistetud karistuse liigi osas, paludes asendada arest rahalise karistusega või äärmisel juhul üldkasuliku tööga. Apellant leiab, et karistus on määratud asjaolusid arvestamata. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu ja leiab, et tema niisugune väide on alusetu. Harju Maakohus on karistuse mõistmisel võtnud arvesse kõiki asjaolusid ning on oma otsuses põhjendanud ka seda, miks kohus ei pidanud võimalikuks kohaldada X-le karistuseks rahatrahvi. Kohtuotsusest on ka jälgitav maakohtu siseveendumuse kujunemine.

Nimelt on maakohus arvestanud asjaolu, et X on väärtegude eest varem karistatud rahatrahvidega, viimati 17.10.2012, kuid vaatamata sellele on ta jätkanud väärtegude toimepanemist. Seega ei ole varem kohaldatud karistused rahatrahvide näol tema puhul täitnud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seetõttu pidas maakohus üldpreventiivsest aspektist lähtuvalt põhjendatult vajalikuks kohaldada X-le kui varasemalt korduvalt õigusrikkumisi toime pannud isikule raskemaliigilisema karistusena aresti.

Samuti on maakohus eripreventsiooni silmas pidades õigesti arvestanud ka asjaolu, et narkootikumide tarvitajana võib X olla nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt ohtlik oma lapsele. Lisaks eeltoodule ei pidanud kohus võimalikuks kohaldada X-le rahalist karistust ka seetõttu, et X-l puudub töökoht ning sellest tulenevalt ka kindel sissetulek. Määruskaebuses leitakse, et kohus ei tohiks käesoleva asja lahendamisel lähtuda X-l sissetuleku puudumisest. Kaebaja väitel on X-l võimalus trahvi tasumiseks paluda lähedaste abi, samuti saab ta lapsetoetust.

Ringkonnakohus märgib, et ka niisuguse väite osas on maakohus juba seisukoha võtnud, leides, et selline väide on kohatu. Kohus on õigesti märkinud, et lapsetoetus on mõeldud lapse ülalpidamiseks, mitte narkootikume tarvitava vanema trahvide maksmiseks. Kuna rahatrahv on karistus, tuleks süüteo toimepanijal see karistuse eesmärkide saavutamiseks alati ise tasuda. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu niisuguse seisukohaga. Ka on maakohus kohtuotsuses võtnud seisukoha X taotluse – asendada arest üldkasuliku tööga – osas ega pidanud aresti asendamist üldkasuliku tööga antud juhul võimalikuks.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu niisugune seisukoht on põhjendatud. Tuleb märkida, et karistuse mõistmisel lähtub kohus vajadusest mõjutada isikut edaspidi õiguserikkumistest hoiduma ning olukorras, kui arestkaristusest kergemaliigilisem karistus seda eesmärki ei täida, ei ole võimalik seda kohaldada. Seejuures on maakohus põhjendatult arvestanud ka asjaolu, et ka üldkasuliku töö määramise korral tuleks X-l laps hoidmisele anda.

7.2. Apellant palub käesoleva asja lahendamisel seada esikohale lapse saatus ja huvid ning mitte luua olukorda, kus lapse elu ja tervis võib sattuda ohtu. Niisuguse ohuna osutab apellant aga sellele, et lapse kellegi teise hoolde jätmise korral võib lapse isa Y, tulenevalt peamiselt soovist narkootikumide ostmiseks, saada lapse toetusraha endale, võtta lapse enda juurde, millisel juhul satub laps väga raskesse olukorda ning ohtu. Sellise väite tõendamiseks on apellant kaebusele lisanud sama arstitõendi X väärkohtlemise tagajärjel tekkinud vigastuste kohta, mille ta oli esitanud ka maakohtule. Ringkonnakohus märgib, et ka eeltoodud apellandi väite osas ning samuti ka selle väite tõendamiseks esitatud arstitõendi osas on maakohus seisukoha võtnud, märkides õigesti, et niisugune väide on paljasõnaline ning et lapse hooldusõiguse osas on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mis ei ole käesoleva väärteoasja lahendamisel relevantne. Seejuures leidis kohus põhjendatult, et epikriis, millest nähtub, et X-l on tuvastatud pindmine kõhu-, selja alaosa ja vaagnavigastus, selja alaosa ja vaagna kontusioon, ei tõenda, et vigastused tekitas Y, samuti puuduvad tõendid Y poolt lapse suhtes vägivallatsemise osas. Seejuures on maakohus õigesti märkinud ka seda, et juhul, kui Y on vägivallatsenud ja kujutab endast ohtu, tuleb selleks teha vastav avaldus politseile, kuid käesolevas väärteoasjas X karistuse üle otsustamisel need asjaolud tähtsust ei oma. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu eeltoodud seisukohaga. Lisaks on maakohus arvesse võtnud ka asjaolu, et X ütluste kohaselt tarbis ta fentanüüli 08.11.2013 just lapse isa Y juures aadressil XXX, Tallinn. Ehkki apellandi väitel provotseeris ja sundis X narkootikume tarvitama lapse isa, on apellandi niisugune väide tõenditele mittetuginev ja seetõttu paljasõnaline. Eeltoodust tulenevalt on asjakohane maakohtu seisukoht, et X poolt väikese lapse kasvatamise kõrval narkootikumide tarvitamine on vastutustundetu ning X oleks pidanud lapse ohutuse, huvide ja saatuse peale mõtlema enne narkootikumide tarvitama hakkamist, mitte kergema karistuse saamiseks.

8. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus X-le mõistetud karistuse liigiga ning leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust selle tühistamiseks. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja §

147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15.01.2014 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Meelika Aava Ivi Kesküla Sten Lind