3-13-1010/52 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 20.02.2014; Tallinn Haldusasja number 3-13-1010 Haldusasi

I. A’i kaebus Siseministeeriumi 10.05.2013 sissesõidukeelu muutmata jätmise otsuse nr 11-3/451-4 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 29.01.2014 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja (avaldaja) – I. A; Vastustaja – Siseministeerium, volitatud esindaja Tõnis Roots RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 20.02.2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I. Ail oli Eestis tähtajaline elamisluba õppimiseks nr 2023637454/TE kehtivusega 15.08.2011 kuni 14.08.2012. Kaebaja sõitis 04.03.2012 Norra Kuningriiki ning avaldas soovi taotleda seal varjupaika. Kaebaja saadeti 05.03.2012 Norra Kuningriigist välja ning samal päeval peeti isik Tallinna lennujaamas kinni. Politseija Piirivalveameti (PPA) 06.03.2012 otsusega nr 15.3-3/102-1 tunnistati kaebaja elamisluba alates 06.03.2012 kehtetuks, sest PPA-l oli põhjendatult alust arvata, et isik ei soovi elada ja õppida Eestis ning tema tegelik soov on elada mõnes teises riigis.

2. Kaebaja suhtes on kohaldatud 06.03.2012 lahkumisettekirjutusega nr 1020687684 ka sissesõidukeeldu viieks aastaks lähtuvalt VVS § 74 lõikest 5. Vaidlustatud haldusaktist nähtub, et kaebaja saadeti Eestist välja kodakondsusjärgsesse riiki Pakistani Islamivabariiki 26.04.2012. Seega on isikul kehtiv sissesõidukeeld ajavahemikul 26.04.2012 – 26.04.2017.

3. Kaebaja esitas 01.07.2012 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks, et õppida Tartu Ülikoolis. PPA 29.11.2012 otsusega keelduti kaebajale elamisloa andmisest sissesõidukeelu tõttu.

4. Kaebaja esitas 26.07.2012 Siseministeeriumile ühtlasi ka taotluse, milles palus tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld kehtetuks tunnistada, et jätkata poolelijäänud õpinguid Eestis. Siseministeeriumi 19.09.2012 otsusega nr 11-3/340-4 jäeti sissesõidukeeld muutmata.

5. I. A esitas 19.04.2013 Siseministeeriumile uuesti taotluse, milles palus tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld kehtetuks tunnistada, et jätkata oma poolelijäänud õpinguid ning reisida Euroopas. Siseministeeriumi 10.05.2013 otsusega nr 11-3/451-4 (vaidlustatud haldusakt) jäeti kaebaja taotlus VSS § 32 lg 1 alusel rahuldamata.

6. Kaebaja esitas 11.05.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 10.05.2013 otsuse nr 11-3/451-4 tühistamise nõudes.

7. Tallinna Halduskohtu 15.07.2013 määrusega võeti kaebus menetlusse.

KAEBUSE SISU JA KAEBAJA SEISUKOHT

8. Kaebaja taotleb Siseministeeriumi 10.05.2013 otsuse nr 11-3/451-4, millega jäeti muutmata varasem sissesõidukeelu otsus, tühistamist. Kaebaja põhjendab sissesõidukeelu tühistamise vajadust asjaoluga, et ta soovib Eestis omandada haridust (tõlge, tl 85). Kaebaja immatrikuleeriti 29.08.2011 Tartu Ülikooli majandusteaduskonda nominaalõppe perioodiks kehtivusega kuni 31.08.2014.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Siseministeerium ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu. Kaebajal oli tähtajaline elamisluba õppimiseks kehtivusega 15.08.2011 kuni 14.08.2012. Kaebaja sõitis Eesti Vabariigi tähtajalise elamisloa alusel 04.03.2012 Norra Kuningriiki ning avaldas soovi taotleda seal varjupaika. Kaebajal ei olnud tagasisõidupiletit ega piisavaid rahalisi vahendeid Norras viibimiseks. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuses on märgitud, et enda sõnade kohaselt soovis kaebaja natuke lõbutseda. Tallinna Halduskohtu 07.03.2012 kohtumäärusest haldusasjas nr 3-12-483 ilmneb, et väljasaatmiskeskusesse paigutamise menetluse käigus põhjendas kaebaja Norrasse sõitmist murega enda ja oma lähedaste heaolu pärast. Reisi eesmärgiks oli saada ühendust emaga. 26.07.2012 Siseministeeriumile esitatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluses on aga isik välja toonud, et kannatas Norrasse sõitmise ajal ärevushäirete ja depressiooni all ning kuigi ta võttis ravimeid, ei olnud nendest kasu. Norrasse sõitmise eesmärgiks oli vahelduse saamine ning haiguse ravimine. Lennujaama jõudes oli kaebaja uurinud varjupaiga taotlemise võimaluse kohta, kuid väidetavalt puudus tal soov varjupaika taotleda. Kaebaja väidab, et tal on uudishimulik iseloom. Samuti on vihjanud kaebaja sellele, et temast saadi Norras valesti aru, kuna ei osatud inglise keelt.

10. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja väited usutavad. Kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuses on märgitud, et kaebajal ei olnud tagasilennuks Eestisse piletit ning Norra ametivõimudele antud selgituste kohaselt oli tema krediitkaardil üksnes 100 eurot. Seega ei ole usutav, et isiku soov oli Eestisse naasta. Isegi kui kaebaja oleks kannatanud depressiooni ja ärevushäirete all, ei ole usutav, et sellised vaimsed häired sunnivad isikut sõitma teise riiki ja taotlema seal varjupaika. Kaebaja ei ole täpsustanud, miks ta oli mures enda ja oma lähedaste heaolu pärast. Oma emaga oleks kaebaja võinud ühendust võtta ka Eestis viibides. Kaebaja ei ole esitanud tõsiseltvõetavat selgitust, miks tal tuli selleks sõita Norra Kuningriiki. Samuti on väheusutav, et Norras ei leidunud ühtki inglise keelt valdavat ametnikku. Eeltoodust nähtub, et kaebaja väited ei ole isegi eraldiseisvalt usutavad.

11. Kaebaja väide, et ta loobus Norras varjupaiga taotlemisest, on iseenesest õige. Samas see, kas kaebaja varjupaigataotluse alusel käivitus varjupaigamenetlus või mitte, ei omanud tema elamisloa tühistamise ja talle lahkumisettekirjutuse tegemise menetlustes tähtsust. Ajal, kui kaebaja viibis väljasaatmiskeskuses, palus ta ka Eestis varjupaika. Varjupaigamenetlus algatati, kuid mõni aeg hiljem loobus kaebaja varjupaigataotlusest. Välismaalaste seaduse § 135 lg 2 punkti 2 kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui välismaalase suhtes esineb elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise alus. VMS § 124 lg 1 punkti 7 kohaselt tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumise tegelik eesmärk ei vasta väidetavale eesmärgile.

12. VMS § 124 lõigetes 1 ja 2 nimetatud asjaolusid käsitletakse ohuna avalikule korrale. Ka VMS §

124 lg 1 punktis 7 sätestatud juhul on tegemist ohuga avalikule korrale ja seega, kui on kindlaks tehtud, et välismaalase Eestisse saabumise väidetav eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile, kujutab välismaalane ohtu avalikule korrale.

13. Eeltoodust tulenevalt ning võttes arvesse, et vastustajale teadaolevalt puuduvad kaebajal Eestis kaitsmist väärivad isiklikud, perekondlikud, majanduslikud või muud sidemed ja samuti ei ole isiku kohta ilmnenud uusi asjaolusid, millele tuginedes võiks tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistada või selle kehtivusaega lühendada, ei rahuldanud vastustaja oma 10.05.2013 otsusega nr 11-3/451-4 kaebaja taotlust sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või selle kehtivusaja lühendamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Käesolevas asjas on vaidlustatud Siseministeeriumi 10.05.2013 otsust nr 11-3/451-4, millega jäeti muutmata kaebaja sissesõidukeeld Eesti territooriumile.

15. Siseministeeriumi 10.05.2013 otsuse nr 11-3/451-4 andmisel on lähtutud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 32 lõikest 1. VSS § 32 lg 1 võimaldab siseministril või tema poolt volitatud Siseministeeriumi kõrgemal ametnikul tunnistada kehtetuks või lühendada välismaalase põhjendatud taotluse alusel sissesõidukeelu kehtivusaega, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud. Seega tuleb kohtul hinnata peamiselt seda kas sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud olid muutunud või mitte ja kas Siseministeeriumi vastavasisulised kaalutlused seonduvalt taoliste asjaolude puudumisega olid veatud või siis vähemalt ilma oluliste vigadeta.

16. Vaidlustatud haldusaktis on vastustaja viidanud eelkõige sellele, et kaebaja oli esitanud 2012. aasta märtsis Norra Kuningriigile varjupaigataotluse, mille ta küll tagasi võttis, kuid millest võis järeldada, et sellele eelnenud Eestisse saabumise tegelik eesmärk ei vastanud väidetavale eesmärgile, mistõttu oli ka elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjendatud ning sissesõidukeelu jõusse jätmine õiguspärane. Kaebaja elamisluba tunnistati kehtetuks Politseija Piirivalveameti 06.03.2012 otsusega lähtuvalt välismaalaste seaduse § 124 lg 1 p-st 7 ja § 135 lg 2 p-st 2, mistõttu tehti kaebajale ka koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning kohaldati sissesõidukeeldu. Käesoleva haldusasja raames vaidlustatud haldusaktis kajastuvad osaliselt samad põhjendused, mis sisalduvad Politseija Piirivalveameti 06.03.2012 elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuses. Vastustaja selgitab seda sellega, et kaebaja eelnimetatud haldusakti ja lahkumisettekirjutust 2012. aastal ei vaidlustanud ning seetõttu on tulnud vastavad etteheited esile sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse kaudu, mis omakorda tingisid käesolevas haldusasjas vaidlustatud 10.05.2013 otsuse nr 11-3/451-4 põhjenduste kattumist varasemate haldusaktide põhjendustega. Taoline selgitus on aktsepteeritav.

17. Välismaalaste seaduse § 135 lg 2 p 2 kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks kui välismaalase suhtes esineb elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise alus. VMS § 124 reguleerib tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise ning rahva tervise kaitse kaalutlustel. VMS § 124 lg 1 p 7 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda kui on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumise tegelik eesmärk ei vasta väidetavale eesmärgile. VSS § 74 lg 5 nõuab taolises olukorras ka sissesõidukeelu kohaldamist viieks aastaks, mida Politseija Piirivalveameti 06.03.2012 ettekirjutusega ka tehti. Vastustaja ongi lähtunud avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise kaalutlustest. VMS § 124 lõiked 3 ja 4 võimaldavad käsitleda eelnevalt nimetatud tegeliku ja väidetava eesmärgi lahknevust (olenevalt olukorrast) ka ohuna riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Haldusorganil on selles osas avar kaalutlusruum. Kohus leiab, et vastustaja sellekohased kaalutlused on õiguspärased, kuna oma käitumisega andis kaebaja alust arvata, et tema tegelik soov on elada mõnes teises riigis. Kohus nõustub vastustajaga, et väited varjupaigataotluse esitamise põhjuste kohta ei olnud eluliselt usutavad, ning ei pea siinkohal vajalikuks kõiki vastustaja seisukohti üle korrata. Selles tähenduses on põhjendatud ja asjakohased vastustaja viited tagasisõidupileti ning piisavate rahaliste vahendite puudumise kohta, millest on võimalik järeldada, et kaebaja ei kavatsenud Norrast tagasi pöörduda, või kui ka kavatses, siis mitte otseselt õppimise eesmärgil, milleks oli aga antud konkreetsest eesmärgist lähtuv tähtajaline elamisluba. Kohtu hinnangul oli ja on Siseministeeriumil piisavalt alust arvata, et kaebaja kavatseb sissesõidukeelu tühistamisel ja uue elamisloa saamisel asuda elama mõnda teise riiki. VMS § 124 lg

1 p 7 kohaldamiseks piisabki vaid põhjendatud kahtlusest, kuna sätte eesmärk on vähendada kolmandate riikide kodanike vastuvõtmisega seotud riske, lähtudes ohu võimalikust tõenäosusest.

18. Kohtu hinnangul ei ole kaebajal käesolevas asjas õigustatud huve, mille suhtes oleks sissesõidukeeld ebaproportsionaalne. Kaebaja on viidanud, et tema huvi elada Eestis on jätkata hariduse omandamist Tartu Ülikoolis, kuhu ta on immatrikuleeritud kuni 2014. aasta augustini. Kaebaja on esitanud kohtule Tartu Ülikooli välisüliõpilaste tuutori arvamuskirja, milles kinnitatakse kaebaja tõsist huvi omandada Eestis kvaliteetne kõrgharidus. Siinkohal selgitab kohus, et kaebajal võib olla tõepoolest tekkinud huvi omandada Eestis haridust, aga kui see ka nii on, ei lükka see antud juhul ümber vastustaja seisukohti. Kaebaja ei ole välja toonud teisi kaitsmist väärivaid isiklikke, perekondlikke, majanduslikke või muid sidemeid. Vastustajaga tuleb nõustuda ka selles, et uusi asjaolusid, mis tingiksid sissesõidukeelu muutmist, ei ole esitatud. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vastustaja on lähtunud vaidlustatud haldusakti andmisel kehtivast õigusest, haldusakt on sellega kooskõlas, proportsionaalne ning kaalutlusvigadeta. Seetõttu jääb kaebus rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm Kohtunik