3-13-1611/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. veebruar 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-1611

Haldusasi

I.J.e

kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti

26. juuni 2013 maksuotsuse nr 12.2-3/6894-34

tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 21. jaanuaril 2014

Menetlusosalised

Kaebaja: I.J.

Esindaja: Ingridt Allemann

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Heli Insler

RESOLUTSIOON

1. Jätta I.J.e kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

20. märtsil 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. 4. detsembril 2003 soetas I.J. 829 324,33 krooni eest Tallinnas Xxxxxxxx asuva

hoonestamata kinnistu, kuhu ehitas paariselamu. 22. märtsil 2007 jagati see kinnistu I.J.e

avalduse alusel kaheks korteriomandiks. I.J. võõrandas Xxxxxxxx-2 korteriomandi 22. märtsil

2007 4 700 000 krooni eest E.Z.ile. 18. juulil 2008 võõrandas I.J. Xxxxxxxx-1 korteriomandi

samuti 4 700 000 krooni eest A.S.ile. 2007. ja 2008. aasta tuludeklaratsioonidel ei

deklareerinud I.J. kasu eelnimetatud korteriomandite võõrandamiselt, põhjendades seda

hilisemas maksumenetluses sellega, et kasutas Xxxxxxxx-2 korteriomandit kuni selle

võõrandamiseni oma peamise elukohana ning Xxxxxxxx-1 osas ületas soetusmaksumus

müügihinna, mistõttu ei saanud müüja sellest tehingust maksustatavat tulu.

2. Maksu- ja Tolliamet tegi 26. juunil 2013 maksuotsuse nr 12.2-3/6894-34, pannes I.J.ele

kohustuse tasuda 2007. ja 2008. aasta eest täiendavalt 44 635,23 eurot tulumaksu Xxxxxxxx-2

ning Xxxxxxxx-1 korteriomandite võõrandamiselt saadud kasult. Maksuotsuses on asutud

seisukohale, et I.J. ei kasutanud Xxxxxxxx-2 korterit oma peamise elukohana ning sai selle

võõrandamiselt 1 637 061,30 krooni maksustatavat kasu. Maksuhaldur luges vara

soetusmaksumuseks 419 546,06 krooni ehk poole Xxxxxxxx kinnistu ostuhinnast ja ostja

tasutud notari tasust ja riigilõivust, käsitas vara võõrandamisega seotud kuludena müümisel

tasutud notari tasu ja riigilõivu (20 892,64 krooni) ning luges tõendatuks ehitusega seotud

kulude tegemise 2 622 500 krooni ulatuses. Kuivõrd I.J.ele oli 2007. aastal maksuvaba tulu

arvestatud 14 000 krooni ulatuses, vähendati Xxxxxxxx-2 korteriomandi võõrandamiselt

saadud maksustatavat kasu 10 000 krooni täiendavalt lubatud maksuvaba tulu võrra.

Xxxxxxxx-1 korteriomandi võõrandamise puhul luges maksuhaldur soetusmaksumuseks

samuti poole Xxxxxxxx kinnistu ostuhinnast ja ostja tasutud notari tasust ja riigilõivust,

käsitas võõrandamisega seotud kuludena võõrandamisel tasutud notari tasu ja riigilõivu ning

luges tõendatuks ehitusega seotud kulude tegemise samuti 2 622 500 krooni ulatuses.

Korteriomandi võõrandamisel saadud kasust arvutas maksuhaldur seejuures maha täiendava

maksuvaba tulu osa 24 750 krooni. Maksuotsust põhjendatakse kokkuvõttes järgmiste

asjaoludega:

I.J. ei ole üheski dokumendis märkinud oma elukohana Xxxxxxxx-2;

I.J.e ja tema endise elukaaslase E.Z.i vastuolulised seletused ei kinnita nende ühist elamist

Xxxxxxxx-2 elamus;

Ü. J. ei kinnita, et I.J. oleks Xxxxxxxx-2 elamut enne võõrandamist oma peamise elukohana

kasutanud;

eluliselt on usutav, et Xxxxxxxx-1 ja 9-2 ehitati üheaegselt ning 2007. aasta novembris olid

mõlemad paarismaja boksid väljast valmis, kuid sisetööd olid tegemata;

A.S.i seletused kinnitavad, et I.J. ei elanud Xxxxxxxx-2 elamus, esmakordselt koliti sellesse

elamusse alles 2009. või 2010. aastal ning veel 2008. aasta suvel-sügisel tehti selles elamus sisemisi

ehitustöid;

A.S.i seletus kohaselt viibis I.J. Xxxxxxxx-2 elamus tihedamalt 2009. aasta septembrist kuni 2011.

aastani, mis seab kahtluse alla I.J.e seletuse, et ta müüs selle korteri 2007. aastal E.Z.ile ning kolis

ise välja;

Xxxxxxxx-2 ei olnud selle võõrandamise hetkel seesmiselt valmis ning eluliselt ei ole usutav, et I.J.

oleks koos väikese lapsega külmal aastaajal kasutanud peamise elukohana sellist korterit;

I.J.e pangakontolt ei nähtu enne Xxxxxxxx-2 võõrandamist tasumisi kommunaalteenuste eest;

I.J. elas Väänas, mida kinnitab regulaarne sisseostude tegemine Keila ning Klooga piirkonna

poodides;

I.J. ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit ega väidet, mis kinnitaksid Xxxxxxxx-2 elamu kasutamist

peamise või alalise elukohana vahetult enne võõrandamist;

H. O. ja A.S. kinnitasid, et Xxxxxxxx kinnistul asuva paariselamu boksid on ehitatud üheaegselt.

I.J.e poolt tehtud ülekanded OÜ-le Rasteris (5 245 000 krooni) kajastavad reaalses ulatuses

kulutusi kahe elamuboksi ehitamiseks, millest kummagi müügihind oli 4 700 000 krooni ning I.J.

ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis annaks alust arvata, et 5 245 000 krooni suurune kulu on

seotud vaid Xxxxxxxx-1 ehitamisega;

eluliselt ei ole usutav kinnisvara kahjumlik müük ajal, mil kinnisvara hinnad olid Eestis väga

kõrged ning nõudlus ületas pakkumist;

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. I.J. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti 26. juuni

2013 maksuotsuse nr 12.2-3/6894-34 otsuse tühistamist.

4. Esiteks leiab kaebaja, et maksuotsus on tehtud pärast aegumistähtaja möödumist. Kaebaja

viitab Riigikohtu otsustele kohtuasjades nr 3-3-1-54-11 ja 3-3-1-38-12 ning leiab, et

vaidlusaluses maksuotsuses ei ole tuvastatud kaebaja tahtust maksusummade tasumata

jätmisel. Kaebaja ei pea selles osas asjakohaseks maksuotsuse 9. lehekülje esimeses lõigus ning

12. lehekülje viimases lõigus esitatud põhjendusi. Kaebaja hinnangul ei ole maksuhaldur

viidanud ühelegi tõendile, millest nähtuks, et kaebaja soovis õigusvastast tagajärge

võlaõigusseaduse § 104 lg 5 tähenduses. Kaebaja selgitab, et oli 2007. ja 2008. aasta

tuludeklaratsioonide esitamisel veendunud, et ei ole Xxxxxxxx-1 ja 9-2 võõrandamisest

saanud maksustamisele kuuluvat kasu ning seega ei saa talle ette heita tahtlust

tuludeklaratsioonis valeandmete esitamisel. Kaebaja peab tahtluse osas asjakohatuks

maksuhalduri etteheiteid seoses kaasaaitamiskohustuse rikkumisega, sest MKS § 98

kohaldamisel saab rääkida tahtlusest vastavate maksudeklaratsioonide esitamise ajal, mitte

maksukohustuslase hilisemast tegevusest kontrollimenetluses. Kaebaja toob ka välja, et

maksuhaldur nõudis kaebajalt esmakordselt teavet ja dokumente 4. aprilliks 2012, mil

maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lõikes 1 sätestatud kolmeaastane tähtaeg oli nii 2007.

kui 2008. aasta tulumaksu osas juba möödunud.

5. Kaebaja peab kaasaaitamiskohustuse rikkumise kohta tehtud etteheiteid alusetuteks ka

seetõttu, et viivitused maksuhaldurile vastamisel olid tingitud objektiivsetest takistustest,

kuivõrd kaebaja ei viibinud Eestis. Kaebaja selgitab, et kontrollimenetluse algusest alates on

ta välismaal viibinud 122 korral kokku 410 päeva, sh väljaspool Euroopa Liitu 41 korral

kokku 380 päeva. Kaebaja hinnangul on ebamõistlik nõuda, et kõigil päevadel, kui ta Eestis

viibis, oleks ta pidanud tegelema üksnes maksuhalduri nõuete täitmisega. Ka toob kaebaja

välja, et vajalike kuludokumentide leidmine oli raskendatud, mistõttu taotles kaebaja

maksustamist hindamise teel, mida maksuhaldur aga võimalikuks ei pidanud.

6. Kaebaja leiab, et kasutas Xxxxxxxx-2 korterit kuni võõrandamiseni oma alalise elukohana.

Kaebaja viitab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lõikele 1, Riigikohtu otsusele

kohtuasjas nr 3-3-1-21-12 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaandele,

leides, et tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 5 punktist 1, ei tulene, et maksuvabastuse

saamiseks peaks tegemist olema isiku ainsa või peamise elukohaga. Siinkohal heidab kaebaja

maksuhaldurile ette, et viimane pole arvestanud sellega, et 2007. aastal viibis kaebaja suure

osa ajast üldse väljaspool Eestit, kasutadeski Xxxxxxxx-2 korterit oma elukohana Eestis

viibimise ajal, mistõttu ei saanudki keegi kaebajat pidevalt seal korteris või selle juures näha.

Eestist eemalviibimist tõendab kaebaja passis olevate kirjetega välisriikidesse sisenemise ja

lahkumise kohta.

7. Kaebaja toob välja, et on just Xxxxxxxx aadressi oma elukohana märkinud 2. märtsil 2007

ja 22. märtsil 2007 sõlmitud müügilepingutes. Kaebaja hinnangul ei oma see, millal E.Z. koos

tütrega alaliselt Xxxxxxxx-2 elama asus või kui palju ta viibis enne korteri ostmist selles koos

kaebajaga, kaebaja maksukohustuse seisukohalt mingit tähtsust. Ka leiab vastustaja, et

maksuhaldur ei ole arvetanud M. U. 16. mail 2013 antud seletusega ning Ü. J. 22. mail 2013

antud seletusega, mille kohaselt kasutas kaebaja Xxxxxxxx-2 elamut oma elukohana. Kaebaja

väitel ei ole mingisugust vastuolu tema ning E.Z.i seletustes, kuivõrd ka viimane kinnitas, et

kaebaja elas mõned kuud enne müüki Xxxxxxxx-2 elamus ning et elamu oli valmis ja

sisustatud, kui E.Z. selle ostis.

8. Kaebaja hinnangul ei ole vastuolu ka E.Z.i ja A.S.i seletustes. Kaebaja toob välja, et A. S.

ostis Xxxxxxxx-1 elamu ligi aasta ja neli kuud pärast kaebaja poolt Xxxxxxxx-2 müümist ning

sealt ära kolimist, mistõttu on loogiline, et kohtumistele A.S.iga saabus kaebaja autoga.

Kaebaja leiab, et seetõttu ei saa ka usaldusväärseks pidada A.S.i selgitusi Xxxxxxxx-2 sisemise

seisukorra ja kaebaja seal elamise kohta enne selle elamu võõrandamist. Kaebaja leiab, et A.S.

ei saa teada seda, kas või kes elas Xxxxxxxx-2 enne selle võõrandamist kaebaja poolt, kuna ta

ise ei käinud seal objektil kordagi enne 2007. aasta novembrit. Kaebaja hinnangul ei saa see,

et ta koos A.S.iga 2007. ja 2008. aastal siseviimistlusmaterjale soetas, kuidagi ümber lükata

seda, et ta enne Xxxxxxxx-2 võõrandamist seal elas.

9. Kaebaja nõustub maksuhalduri arvamusega, et vaidlusaluse paarismaja karkass püstitati

üheaegselt, ent ei mõista, kuidas see seondub sellega, kas kaebaja elas Xxxxxxxx-2 korteris või

mitte. Samuti jääb kaebajale arusaamatuks, milliste tõendite põhjal leidis maksuhaldur, et

Xxxxxxxx-2 sisetööd olid veel 2007. aasta novembris tegemata, samas kui E.Z.i seletus selle

üheselt ümber lükkab. Mis puudutab A.S.i seletust Xxxxxxxx-2 sisetööde kohta, siis ei pea

kaebaja seda usaldusväärseks, kuna A.S. pole väitnud, et ta oleks Xxxxxxxx-2 ruumides ise

viibinud.

10. Kaebaja hinnangul ei kinnita ükski tõend seda, et Xxxxxxxx-2 ei olnud selle võõrandamise

ajal elamiskõlblik, küll aga kinnitab üleandmisakt vastupidist. Ka A.S.i väide, et kaebaja

aastaid hiljem külastas aega-ajalt oma tütart ja elukaaslast Xxxxxxxx-2 korteris, ei tõenda, et

kaebaja peamiseks elukohaks ei olnud Xxxxxxxx-2 enne selle müüki.

11. Viitega oma pangakonto väljavõttele märgib kaebaja, et on teinud Xxxxxxxx-2

kommunaalteenuste eest väljamakseid AS-ile Eesti Energia, Tehnovõrkude Ehituse OÜ-le,

N. K. ja AS-ile Elion. Kaebaja hinnangul kinnitavad need tõendid Xxxxxxxx elamu mõlema

korteri kasutamist, sh kütmist gaasiga 2007 talvel.

12. Kaebaja hinnangul on tõendamata ning liialt üldsõnaline maksuhalduri väide, et tegelikult

elas kaebaja Väänas. Kaebaja selgitab, et isikul võib olla mitu elukohta, samas antud juhul

määratles kaebaja ise oma elukohana just Xxxxxxxx-2 elamu. Asjaolu, et kaebaja käis vahel

Väänas ja külastades ka selle piirkonna kauplusi, ei tõenda, et kaebaja peamiseks elukohaks ei

olnud Xxxxxxxx-2. Väänas käimise kohta selgitab kaebaja, et esiteks asus seal lähistel TÜ

Haljus, mille juhatuse liige ta oli, tegevuskoht, ning teiseks elab tema endine abikaasa Ü. J.

koos nende ühiste lastega Meremõisa külas, kus kaebaja lapsi külastas, käies aeg-ajalt läbi ka

Vääna-kandi kauplustest.

13. Kaebaja viitab ka H. O. seletusele, mis kogumis teiste tõenditega kinnitavad samuti

asjaolu, et I.J.e peamine elukoht oli enne Xxxxxxxx-2 müüki oli sealsamas.

14. Kaebaja leiab, et sõltumata asjaolust, kas ta Xxxxxxxx-2 korterit oma elukoha kasutas, ei

ole ta ei Xxxxxxxx-1 ja Xxxxxxxx-2 korteriomandite müügist saanud kasu. Seoses

maksuhalduri etteheidetega kuludokumentide esitamata jätmise kohta selgitab kaebaja, et

füüsilise isikuna ei ole tal kohustust säilitada kõiki kuludokumente ning seda eriti olukorras,

kus kaebaja oli 2007. ja 2008. aastate osas oma arvestuste põhjal veendunud, et tal ei tekkinud

nimetatud perioodidel maksustatavat tulu nende korteriomandite võõrandamisest. Kaebaja

leiab, et TuMS § 36 lõikes 2 ei sätestata dokumentide säilitamise tähtaega ning füüsilise isiku

puhul on mõistlik eeldada vastavate dokumentide säilitamist maksu määramise kolmeaastase

aegumistähtaja jooksul.

15. Kaebaja nõustub põhimõtteliselt maksuhalduri metoodikaga Xxxxxxxx-1 ja -2

korteriomandite

soetusmaksumuse

arvestamisel,

samuti

maksuhalduri

käsitlusega

ehitusehindadest ja nende järsust kasvust perioodil 2005-2008. Küll aga märgib kaebaja, et

maksuhaldur ei ole tuvastanud kogu kaebaja poolt vaadeldud perioodil OÜ-le Rasteris

samalaadse selgitusega üle kantud ja pangakonto väljavõttelt nähtuvaid maksesummasid.

Kaebaja selgitab, et Xxxxxxxx paariselamu ehitas põhiliselt OÜ Rasteris, kusjuures ta esitas

maksuhaldurile tõendid, mis kinnitavad Xxxxxxxx-1 korteriga seotud kulusid ning ei esitanud

neid tõendeid, mis kajastavad Xxxxxxxx-2 korteriga seotud kulusid, kuna leidis, et Xxxxxxxx-

2 võõrandamine on niikuinii maksuvaba. Samuti märgib kaebaja, et maksuotsuse tegemine

tuli talle üllatusena ning ta eeldas, et maksuhaldur nõustus tema taotlusega ning ootab

täiendavate tõendite esitamist. Eeltoodut silmas pidades esitas kaebaja kohtule täiendavad

tõendid Xxxxxxxx paarismaja ehitamise ja projekteerimisega, ent ka Xxxxxxxx-2

sisustamisega seotud kulude kohta. Esitatud tõenditele tuginedes väidab kaebaja, et kulud

Xxxxxxxx kinnistu soetamisele ja paarismaja ehitamisele olid kokku 9 032 816,85 krooni,

millele lisandus Xxxxxxxx-2 jaoks soetatud mööbel 324 835 krooni väärtuses.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

16. Maksu- ja Tolliamet vaidleb I.J.e kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja hinnangul kuulub kohaldamisele kuueaastane aegumistähtaeg, sest kaebaja jättis

kinnistute võõrandamisel teadlikult tulu deklareerimata ning tasumata. Vastustaja leiab, et

maksuotsuses on kaebaja tahtlust piisavalt põhjendatud ning seetõttu pole asjakohased

kaebaja viited Riigiohtu otsustele kohtuasjades 3-3-1-54-11 ja 3-3-1-38-12. Vastustaja viitab

omakorda Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-74-09 ning leiab, et antud juhul on

maksuotsuses toodud välja piisav hulk faktilisi asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid, mis

kinnitavad maksu tasumisest kõrvalehoidmist. Vastustaja selgitab, et tahtlikku maksude

tasumisest kõrvalhoidmist ei ole maksuotsuses tuletatud asjaoludest, mis puudutavad kaebaja

käitumist maksumenetluses ning kaasaaitamiskohustuse rikkumisele on viidanud üksnes

näitamaks kaebaja pahatahtliku käitumise jätkumist, mis raskendas maksuhalduril

maksukohustuse aluseks olevate asjaolude välja selgitamist.

17. Vastustaja kirjeldab kontrollimenetluse kulgu ja selgitab, et kaebaja oli hiljemalt 4. mail

2012 teadlik kontrollimenetluse läbiviimisest ning kohustusest ilmuda maksuhalduri juurde

teabe andmiseks 11. mail 2012. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja esitanud tõendeid mõjuva

põhjuse kohta, mis takistas ilmumist nimetatud kuupäeval või maksuhalduri järgmises

korralduses ilmumiseks ning dokumentide esitamiseks määratud tähtpäeval 17. septembril

2012. Vastustaja väitel ei kinnita kaebaja esitatud tõendid kaebaja välismaal viibimist neil

päevadel. Samuti toob vastustaja välja, et kaebaja on oma e-kirjades ise andnud

maksuhaldurile lubadusi teatud kindlatel päevadel maksuhalduri juurde ilmuda, ent ei ole neid

lubadusi pidanud. Vastustaja on sellest tulenevalt seisukohal, et kaebajal ei olnud mõjuvat

põhjust jätta maksumenetluses esitamata hoone ehitusmaksumusega seotud kuludokumente

ning esitades need vaid osaliselt on kaebaja rikkunud oma kaasaaitamiskohustust. Vastustaja

märgib, et isegi kui kaebaja viibis palju välismaal, ei takistanud see kuidagi esitamast

dokumente, mis pidid olema kaebajale elektrooniliselt kättesaadavad (nt. kohtule esitatud

kaebusele lisatud maksekorraldused). Vastustaja selgitab, et maksuhaldur ei saa arvestada

asjaoludega, mis on teada üksnes maksukohustuslasele endale. Selles osas viitab vastustaja

Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjades 3-06-2420 ja 3-05-579. Vastustaja märgib

samuti, et eriarvamuses taotles kaebaja alternatiivselt küll maksustamist hindamise teel, ent ei

taotlenud täiendava teabe ja dokumentide esitamiseks tähtaja andmist Xxxxxxxx kinnistuga

seonduvalt ega avaldanud, et tal võiks soetusmaksumuse kohta olla veel täiendavaid

kuludokumente.

18. Vastustaja leiab, et maksustamine hindamise teel ei olnud käesoleval juhul võimalik, sest

antud juhul ei ole ehitusmaksumuse kohta esitatud tõendid ei puudulikud ega

ebausaldusväärsed, vaid kaebaja esitas need oma kaasaaitamiskohustust rikkudes

maksuhaldurile osaliselt. Siinkohal viitab vastustaja ka Riigikohtu otsustele kohtuasjades 3-3-

1-97-07 ja 3-3-1-47-06 ning Tartu Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas nr 3-08-811, kus leiti,

et hindamise teel maksustamine on võimalik, kui maksukohustuslane täidab ulatuslikult

kaasaaitamiskohustust.

19. Vastustaja hinnangul ei ole tõendatud, et kaebaja kasutas enne võõrandamist Xxxxxxxx-2

korterit oma alalise või peamise elukohana TuMS § 15 lg 5 p 1 tähenduses. Seejuures leiab

vastustaja, et eelnimetatud norm määratleb elukoha kitsamalt kui TsÜS § 14, sest TuMS § 15

lg 5 p 1 rakendamine eeldab isiku mitme elukoha puhul faktiliste asjaolude põhjal isiku

tegeliku elukoha kindlakstegemist. Vastustaja viitab siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu

otsusele kohtuasjas 3-09-1249 ja Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-2-1-09. Viidates Tallinna

Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas nr 3-08-1798 märgib vastustaja, et TumS § 15 lg 5

punktis 1 sätestatud maksuvabastuse tingimustele vastamise tõendamiskoormus lasub

maksukohustuslasel.

20. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et E.Z.i seletused ei kinnita kaebaja väidet, nagu

oleksid nad koos Xxxxxxxx-2 korteris elanud enne selle võõrandamist. Mis puudutab E.Z.i

seletust, et kaebaja elas mõned kuud enne müüki Xxxxxxxx-2 korteris, siis peab vastustaja

seda ebausaldusväärseks seoses vastuoludega kaebaja ning E.Z.i seletustes, mis puudutavad

seal korteris koos elamist. Viidates Ü. J., M. U. ning A.S.i poolt antud seletuste kogumile,

leiab vastustaja olevat õigesti tuvastatud, et 2007. aasta novembris ei elanud püsivalt

Xxxxxxxx-2 korteris kedagi ning kuni 2008. aasta sügiseni toimusid seal veel ehitustööd,

mistõttu ei ole usutav 2006. aasta sügisest Xxxxxxxx-2 elukohana kasutamine. Vastustaja

hinnangul on Ü. J. ja M. U. seletus vastuolus A.S.i seletusega, ent kuivõrd Ü. J. on kaebajaga

seotud isik, võivad tema ütlused olla mõjutatud ning on vähem usaldusväärsed kui A.S.i

omad.

21. Lähtuvalt A.S. selgitusest, et ehitustööd Xxxxxxxx-2 korteris kestsid veel mõned kuud

pärast tema poolt Xxxxxxxx-1 soetamist 2008. aasta juulis, ei pea vastustaja usutavaks ka

E.Z.i selgitusi, et tema soetas Xxxxxxxx-2 korteri täisvalmiduses ja möbleeritult. Siinkohal

toob vastustaja ka välja, et 11. ja 12. märtsil 2010 on E.Z. tasunud kaebaja pangakontole 4500

krooni selgitusega „ukselingid“, mille kohta võib eeldada, et need on seotud Xxxxxxxx-2

korteriga.

22. Vastustaja viitab oma seisukoha toetuseks ka asjaolule, et pärast Xxxxxxxx-2

võõrandamist on kaebaja teinud väljamakseid AS-ile Eesti Energia, Tehnovõrkude Ehituse

OÜ-le, AS-le Elion Ettevõtted ning OÜ-le Rasteris, Kummitus OÜ-le ja A. K.le, milliste

arvete sisu kohta ei ole kaebaja tõendeid esitanud. Vastustaja leiab aga, et kui nimetatud

kulutused on kantud Xxxxxxxx-2 korteriomandi ehitusega seoses, siis kinnitavad need seda,

et korteriomandi võõrandamisel ei olnud see täisvalmiduses ehk elamiskõlbulik, mis seab

kahtluse alla kaebaja väited Xxxxxxxx-2 oma alalise elukohana kasutamise kohta kuni

võõrandamiseni.

23. Vastustaja ei pea usaldusväärseks kaebaja poolt kohtule esitatud kviitung-ordedeid

sularahas tasumise kohta OÜ-le Rasteris. Esiteks toob vastustaja välja, et ebausutav kaebaja ja

OÜ Rasteris vahel 2008. aastal sularahas arveldamine eurodes, kui euro võeti Eestis

kasutusele alles 1. jaanuarist 2011. Seetõttu peab vastustaja võimalikuks, et need tõendid on

koostatud tagantjärele ning on fiktiivsed. Samuti peab vastustaja sularahakulutusi kajastavaid

tõendeid ebausaldusväärseteks, kuna nimetatud kulud on kantud kaebaja poolt pärast

Xxxxxxxx-1 võõrandamist, kuid notariaalsest müügilepingust ei nähtu, et müüja peaks

selliseid täiendavaid kulutusi tegema. Vastustaja märgib siinkohal, et kuivõrd pole usutav, et

need kulud tehti Xxxxxxxx-1 korteriga seoses, on võimalik, et need on seotud Xxxxxxxx-2

ehitamisega, mida kaebaja kandis tulenevalt tema seotusest E.Z.iga, kuid mille maha

arvamuse õigust ei saa kaebajal olla, sest need tehti pärast Xxxxxxxx-2 korteri võõrandamist.

Samas kinnitavad need kulutused vastustaja hinnangul seda, et Xxxxxxxx-2 korter ei saanud

olla võõrandamise ajal täisvalmiduses, vaid ehitustööd jätkusid pärast võõrandamist.

24. Vastustaja toob välja, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid eluks vajalike

teenuste osutamiseks tehtavate kulude kandmist enne Xxxxxxxx-2 võõrandamist ning selle, et

A.S.i seletusest saab järeldada, et enne Xxxxxxxx-2 korterisse kolimist 2009. või 2010. aastal

elasid E.Z., kaebaja ja nende tütar Väänas. Vastustaja toob ka välja, et Xxxxxxxx-2

müügilepingus on märgitud, et korter on ühendatud elektrivõrguga, gaasi-, vee- ja

kanalisatsioonitrassiga, samas ei nähtu üleandmise-vastuvõtmise aktist selliste teenuste

eelnevat tarbimist, mis samuti räägib vastu selle korteri kasutamisele kaebaja elukohana. Ka

toob vastustaja välja, et tõenditest ei nähtu, et kaebaja tarbinuks enne Xxxxxxxx-2

võõrandamist vett või prügiveoteenust.

25. Vastustaja peab ebausaldusväärseks Xxxxxxxx-2 korteri üleandmise kohta koostatud akti,

tuues välja, et erinevalt Xxxxxxxx-1 korterist ei koostatud Xxxxxxxx-2 korteri müügile

eelnevalt spetsifikatsiooni, kust nähtuks tegelik valmidus, samuti olid nende korterite

müügihinnad võrdsed, kuigi väidetavalt oli Xxxxxxxx-2 korter möbleeritud, ilma et

sisustuselemendid kusagil fikseeritud oleksid.

26. Mis puudutab kaebaja poolt kohtule esitatud maksekorraldustest nähtuvaid ülekandeid

AS-ile Eesti Energia ja Tehnovõrkude Arenduse OÜ-le, N. K.le ja Elion AS-ile, siis leiab

vastustaja neid ükshaaval oma kirjalikus seletuses analüüsides, et tehtud maksetest kas ei

nähtu, et need oleksid üldse seotud Xxxxxxxx objektiga, või on need seostatavad teenuste

kasutamisega Xxxxxxxx-1 korteris või ehitustegevusega, mitte aga kaebaja poolt Xxxxxxxx-2

korteri kasutamisega elamuna. Vastustaja hinnangul ei kinnita ka H. O. selgitused kaebaja

poolt Xxxxxxxx-2 korteri elukohana kasutamist, küll aga seda, et kaebaja poolt kohtule

esitatud dokumendid võivad olla seotud ka kaebajale kuuluva xxxxxx11 või OÜ-le Rasteris

kuuluva 9 kinnistuga.

27. Vastustaja selgitab, et hiljemalt 4. mail 2012 oli kaebaja teadlik maksuhalduri korraldusest

esitada teave ja dokumendid, mis seonduvad kaebaja poolt vara soetamise ja võõrandamisega

perioodil 2007/2008-2011, ent sisuliselt kuni eriarvamuse esitamiseni ta neid ei esitanud, välja

arvatud 5. juulil 2012 esitatud dokumendid, millistest ei nähtu kulutusi ehitusele. Vastustaja

heidab kaebajale ette, et 10 kuud kestnud maksumenetluse vältel ei suutnud viimane tõeneid

leida, küll aga suutis need leida kuu aja jooksul pärast maksuotsuse saamist. Seetõttu leiab

vastustaja, et kaebaja on rikkunud kaasaaitamiskohustust.

28. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebajal oli kohustus kulusid tõendavaid dokumente

säilitada tulenevalt MKS §-st 58, § 6 lg 1 punktist 1 ja TuMS § 36 lõikest 2. Selles osas viitab

vastustaja reale kohtulahenditele ning leiab, et Xxxxxxxx soetusmaksumuse suurendamiseks

peab olema tõendatud, et kulutused on tehtud just nimelt sellele objektile sellises ulatuses ja

kaebaja poolt. Vastustaja peab asjakohatuks kaebaja arutlust, et Xxxxxxxx-2 dokumentide

säilitamine polnud vajalik, kuna kaebaja kasutas seda oma elukohana.

29. Vastustaja leiab, et kohtumenetluses ei ole võimalik kaebaja poolt esitatud tõendite osas

kohaldada sama metoodikat, mis võeti aluseks maksumenetluses, sest kohtumenetluses ei saa

uuesti läbi viia maksumenetlust. Vastustaja rõhutab, et kaebaja esitas kohtule

maksekorraldused, mida maksumenetluses ei esitatud, olemata mõistlikult põhjendanud, miks

nende esitamine varem võimalik ei olnud. Viitega Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-47-

07 leiab vastustaja, et maksuotsuse muutmisel tuleb arvestada sellega, et maksukohustust

vähendavalt saab maksuotsust muuta üksnes juhul, kui tõendi hilisem teatavaks saamine ei

olnud maksukohustuslase poolt põhjustatud tahtlusest või hooletusest.

30. Vastustaja leiab viimaks, hinnates ükshaaval kõiki kaebaja poolt kohtule esitatud

täiendavaid tõendeid, et nende puhul ei ole võimalik tuvastada selget seost Xxxxxxxx

objektiga. Vastustaja märgib näiteks, et kuigi maksumenetluses peeti usutavaks, et OÜ-le

Rasteris tehtud ülekanded selgitusega LL0506 on seotud Xxxxxxxx objektiga, on

kohtumenetluses esitatud uute tõendite valguses alust selles kahelda. Siinkohal toob vastustaja

välja selle, et kaebusele lisanud maksekorraldused selgitusega LL0506 kajastavad ka kulutusi

pärast Xxxxxxxx korteriomandite võõrandamist, samuti muudab selle selgituse seostamise

konkreetse objektiga kahtlaseks see, et sama selgitust on kasutatud 2008. aasta sularaha order-

kviitungitel, kus arveldused on näidatud eurodes, samas kui tol ajal kehtisid veel kroonid. Ka

ülejäänud kaebaja poolt esitatud tõendite kohta leiab vastustaja, et need ei ole tõsikindlalt

seostatavad Xxxxxxxx objektiga.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

31. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et I.J.e kaebuse ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kaebaja

esitatud tõendid ei veena selles, et ta Xxxxxxxx-2 korterit enne selle võõrandamist oma alalise

või peamise elukohana kasutas. Seetõttu tuleb nõustuda maksuhalduri seisukohaga, et

kõnealuse korteriomandi võõrandamiselt saadud kasu suhtes TuMS § 15 lg 5 punktis 1

sätestatud maksuvabastuse kohaldamiseks alust ei ole. Mis puudutab Xxxxxxxx-1 ja

Xxxxxxxx-2 korteriomandite soetusmaksumust, siis leian, et kaebaja poolt esmakordselt alles

kohtumenetluses esitatud täiendavate tõendite põhjal ei saa järeldada, et nende

korteriomandite soetusmaksumus oli suurem kui maksuotsuses tuvastatud. Esiteks on

siinkohal maksuhalduril õigus selles, et kaebaja poolt nende tõendite esitamata jätmine

maksumenetluses on käsitatav maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse rikkumisena ja

seetõttu ei ole need tõendid lubatavad tõendamaks maksukohustust vähendavaid asjaolusid.

Teiseks on põhjendatud ka vastustaja seisukoht, et täiendavad tõendid on ebausaldusväärsed,

sealhulgas ei ole enamus kaebaja poolt esitatud kuludokumentidel kajastatud kulutusi

seostatavad Xxxxxxxx-1 ja/või Xxxxxxxx-2 korteriomanditega. Sellest, et maksuhaldur on

enne maksuotsuse tegemist kaebaja poolt esitatud sarnaseid kuludokumente ehituskulusid

tõendavatena aktsepteerinud, ei tulene iseenesest neile mingisugust tõendusväärtust. Viimaks

on maksuhalduri õigesti leidnud, et kaebaja on tahtlikult maksude tasumisest kõrvale

hoidnud, mistõttu kuulub maksuotsuse tegemisel kohaldamisele 6-aastane aegumistähtaeg.

32. Esiteks on poolte vahel vaidlus selles, kas Xxxxxxxx-2 korteriomandi võõrandamisest

saadud kasu kuulub maksustamisele või tuleb selle osas kohaldada TuMS § 15 lg 5 punktis 1

sätestatud maksuvabastust. 2007. aasta füüsilise isiku tuludeklaratsiooni esitamise tähtpäeval,

s.t 31. märtsil 2008 kehtinud TuMS § 15 lg 5 p 1 redaktsiooni kohaselt ei kuulunud

tulumaksuga maksustamisele korteriomandi võõrandamisest saadud kasu, kui korteriomandi

esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või

peamise elukohana. Alalise või peamise elukohana saab käsitada eluruumi, mis on inimese

koduks ehk millega ta on eluliselt rohkem seotud kui muude eluruumidega. Tallinna

Ringkonnakohus leidis kohtuasjas nr 3-08-1789 tehtud otsuses, et isikul võib olla samaaegselt

mitu alalist või peamist elukohta TuMS § 15 lg 5 p 1 mõistes. Samuti ei ole selle

maksuvabastuse kohaldamise eeldusena sätestatud minimaalset aega, mille kestel peaks

maksukohustuslane enne võõrandamist olema seda eluruumi oma alalise või peamise

elukohana kasutanud. Kõnealuse maksuvabastuse tingimustele vastamise tõendamiskoormus

lasub aga maksukohustuslasel. Ainuüksi maksukohustuslase kinnitus eluruumi oma alalise või

peamise elukohana kasutamise kohta ei ole määrav. Seda, et isik eluruumi oma alalise või

peamise elukohana kasutas, saab tõendada kõiksuguste tõenditega, ent nende tõendite kogum

peab veenma selles, et isik tõepoolest vaidlusaluses eluruumis elas, mitte ei väida seda vaid

maksuvabastuse saamise eesmärgil. Leian siinkohal, et mida lühem on aeg, mille vältel

maksukohustuslane enda sõnul eluruumi peamise või alalise elukohana kasutas ning mida

rohkem on kaebajal teisi võimalikke elukohti, seda tugevamad ja usaldusväärsemad peavad

olema tõendid, mis konkreetse eluruumi alalise või peamise elukohana kasutust kinnitavad.

33. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja poolt esitatud tõendid Xxxxxxxx-2 korteri oma

alalise või peamise elukohana kasutamise kohta ei ole usaldusväärsed. Teadupärast kaebaja

maksumenetluse vältel kontrollitavate asjaolude kohta maksuhaldurile suuliselt seletusi andma

ei ilmunud ning väite Xxxxxxxx-2 korteri oma elukohana kasutamise kohta esitas ta

esmakordselt eriarvamuses (kd I, tl. 31), väites, et kasutas seda eluruumi koos oma uue

elukaaslase E.Z.i ja nende ühise lapsega ning taotledes maksuhaldurilt selle asjaolu kohta

E.Z.ilt ja Ü. J.lt seletuste võtmist. Muid tõendeid Xxxxxxxx-2 korteri oma elukohana

kasutamise kohta kaebaja maksuhaldurile ei esitanud. Samuti ei viidanud kaebaja mistahes

muudele asjaoludele, mis võiksid kinnitada tema elamist Xxxxxxxx-2 korteris ega tõenditele,

mis võiksid seda kinnitada, ent mida tal endal maksuhaldurile võimalik esitada ei olnud.

34. E.Z. väitis maksuhaldurile (kd I, tl. 65), et I.J. elas Xxxxxxxx-2 korteris mõned kuud

enne selle võõrandamist, kusjuures E.Z. ise elas sel ajal Rõugu tänaval. Seega on kaebaja

maksuhaldurile esitanud väärteavet Xxxxxxxx-2 korteris elamise oluliste asjaolude kohta. See,

kas inimene elab eluruumis üksi või koos elukaaslase ning lapsega, on selles kontekstis

kahtlemata oluline asjaolu, milles eksimist ei saa pidada juhuslikuks inimlikuks eksimuseks.

Olukorras, kus kaebaja on väitnud, et elas Xxxxxxxx-2 korteris koos elukaaslase ja lapsega,

ent tegelikult viimased seal koos kaebajaga vaatlusalusel perioodil ei elanud, tuleb

igasugustesse kaebaja poolt Xxxxxxxx-2 korteris elamist puudutavatesse tõenditesse suhtuda

umbusuga ning iseäranis tunnistajate ütluste osas eeldada võimalust, et kaebajal oli võimalik

tunnistajaid mõjutada. Maksuhaldur on välja toonud, et nii E.Z. kui Ü. J. on kaebajaga

lähedalt seotud isikud, kelle või kelle laste majanduslik heaolu võib sõltuda kaebajast. Kaebaja

ei ole sellele asjaolule iseenesest ka vastu vaielnud. Selliste isikute ütlusi ei saa pidada aga

iseenesest usaldusväärseteks. Kõrvutades lähedastest suhetest tingitud kaebaja võimalust

nende isikute ütlusi mõjutada, asjaoluga, et kaebaja maksumenetluse käigus maksuhaldurile

seletusi andma ei ilmunud, ent vastuses eriarvamusele esitas hiljem valeks osutunud väite

Xxxxxxxx-2 korteris elamise kohta koos elukaaslase ja lapsega, on maksuhaldur põhjendatult

leidnud, et E.Z.i ja Ü. J. vastavasisulised kinnitused ei tõenda veenvalt, et kaebaja kasutas

Xxxxxxxx-2 korterit oma alalise või peamise elukohana.

35. Lisaks esineb E.Z.i ja Ü.J.e seletustes vastuolu osas, mis puudutab seda, kui kaua kaebaja

Xxxxxxxx-2 elamus elas. E.Z. väitis, et kaebaja elas seal mõned kuud enne maja müüki. Ü. J.

andis küsimusele: „Kus omas Teile teadaolevalt I.J. püsivat elukohta pärast seda, kui Teie enam temaga

koos ei elanud“ vastuse „Minule teadaolevalt elas I. xxxxx majas“. Samas selgitas Ü.J., et tema ei

ela kaebajaga koos alates 2005. aastast. Seega viitab Ü.J. võimalusele, et kaebaja elas Laose

tänaval märksa pikemalt kui vaid paar kuud enne selle võõrandamist. Samuti andis Ü.J.

vastuse „Ei oska vastata“ küsimusele „Kus ja kellega koos elas I.J. perioodi jooksul 2005-2011 Teile

teadaolevalt“. Eeltoodud seletused ei veena selles, et Ü.J. oleks tegelikult teadlik olnud kaebaja

elukohast või elukorraldusest, vaid jätavad pigem mulje, et Ü.J. on teadlik vaid vajadusest

kinnitada, et kaebaja kasutas Xxxxxxxx-2 korterit oma alalise või peamise elukohana.

Siinjuures on kummastav, et Ü.J.e esindajana maksuhalduri juurde selgitusi andma läinud M.

U. oskas anda märksa detailsemaid ütlusi (kd I, tl. 50). See, koosmõjus asjaoluga, et Ü.J. ise

maksuhalduri juurde selgitusi andma ei ilmunud, viitab pigem sellele, et tegelikult Ü.J. sellest,

kus või kuidas kaebaja vaatlusalusel perioodil elas, teadlik ei olnud. Kõrvutades ka Ü.J.e enda

poolt 22. mail 2013 antud ütluste üldsõnalisust juba eelpoolnimetatud asjaoludega, mis

annavad alust kahelda tema kui kaebaja poolt mõjutatava tunnistaja ütlustes, ei saa neid

pidada usaldusväärseks tõendiks selle kohta, et kaebaja Xxxxxxxx-2 korterit oma alalise või

peamise alukohana kasutas.

36. Täiendavalt sunnib eelnimetatud tunnistajate ütlustes kahtlema A.S.i seletus (tl. 66), mille

kohaselt tehti Xxxxxxxx-2 korteris ehitustöid veel paari kuu jooksul pärast seda, kui tema

kolis elama Xxxxxxxx-1 korterisse ehk 2008. aasta suvel. A.S.i ütlustes pole põhjust kahelda.

Sellest, et ta pole Xxxxxxxx-2 korteris sees viibinud, ei saa teha järeldust, et ta eksis selles

korteris ehitustööde tegemise ajaga. Tegemist oli paarismajaga, mille ühes boksis elas A.S.,

kes andis ütlusi teises boksis ehitustööde toimumise kohta. Veendumaks kõrvalboksis

ehitustööde tegemises ei olnud tal vajalik käia siseruumides, vaid selline veendumus võis

kujuneda ka muudest asjaoludest (ehitustööliste kohalolek, ehitustöödele viitavad hääled jms).

Asjaolu, et veel 2008. aasta suvel tehti Xxxxxxxx-2 korteris ehitustöid, räägib vastu E.Z.i

seletusele, et 2007. aasta märtsis oli Xxxxxxxx-2 korter täielikult valmis ja möbleeritud. Selle

vastuolu korral tuleb usaldada pigem A.S.i seletust, kuivõrd temal polnud mistahes huvi

maksuhaldurile väärteavet esitada, küll võis selline huvi kaebajaga seotusest tulenevalt olla

E.Z.il.

37. Usaldusväärseks ei saa pidada ka kohtuistungil S. J. ja A. G. ütlusi. Nende ütluste

usaldusväärsust kahandab oluliselt juba see, et isikutena, kes väidetavalt teadsid maksustamise

seisukohast olulisi asjaolusid, nimetas kaebaja neid alles kohtumenetluses. Kontrollakti kohta

esitatud eriarvamuses kaebaja neid isikuid ei nimetanud, mis annab alust kahtlustada, et

kaebaja võib olla nende isikute ütlusi mõjutanud. Nii A. G. kui S. J. ütlustest nähtub, et

mõlemad on Xxxxxxxx-2 korteris viibinud. Nõustun aga vastustaja seisukohaga, et A. G.

ütlused ei ole veenvad selles, et viimane külastas seda korterist enne, kui kaebaja selle

võõrandas. Vastustaja tõi põhjendatult välja, et tunnistaja poolt antud ütlused ei võimalda

seostada tema viibimist Xxxxxxxx-2 korteris vaatlusealuse perioodiga. S. J. ütluste puhul tuleb

samuti silmas pidada, et esiteks on tegemist kaebajale lähedase inimesega. Teiseks on

vastustaja õigesti tähelepanu juhtinud sellele, et teades enda väitel küll kaebaja konkreetset

elukohta vaatlusalusel ajal, ei osanud S. J. sama täpselt öelda, kus kaebaja elas enne Xxxxxxxx-

2 kolimist või pärast sealt välja kolimist. See, et tunnistaja teab teatud liiki asjaolusid vaid

kontrollitava perioodi kohta, ent ei oska selgitusi anda samasuguste asjaolude kohta eelnevatel

või järgnevatel perioodidel, õigustab umbusku antud selgitustesse. Seetõttu ei lükka ka S. J. ja

A. G. ütlused ümber A.S.i seletust, et veel 2008. aasta suvel toimusid Xxxxxxxx-2 korteris

ehitustööd.

38. Asjakohased ei ole kaebaja etteheited, et maksuhaldur pole arvestanud sellega, et A.S.

viibis esmakordselt xxxxxx. kinnistul alles 2007. aasta sügisel. Maksuhaldur ei olegi väitnud, et

A.S. saanuks kinnitada olukorda Xxxxxxxx-2 korteris 2007. aasta kevadel või varem. A.S.i

seletusest on käesoleva vaidluse seisukohast oluline just see, et veel 2008. aasta suvel toimusid

Xxxxxxxx-2 korteris ehitustööd. Samuti seab A.S.i seletus, et kaebaja viibis Xxxxxxxx-2

korteris regulaarselt aastatel 2009-2011 kahtluse alla kaebaja selgituse, et korteri

võõrandamine oli seotud kooselu lõppemisega. Siinkohal märgin, et maksustamise

seisukohast ei ole kaebaja ja E.Z.i vahelise suhte iseloomul või nende läbisaamisel

eraldivõetuna tähtsust, ent vastuolud nende kooselu kohta antud seletustes viitavad sellele, et

kaebaja võib varjata oma tegeliku elukorraldusega seotud asjaolusid, mis tõenäoliselt võiksid

veenda selles, et kaebaja tegelikult Xxxxxxxx-2 korteris ei elanud.

39. Seda, et Xxxxxxxx-2 korter polnud võõrandamise ajal veel elamiskõlblik, kinnitab samas

asjaolu, et E.Z. asus sinna püsivalt elama enda sõnul alles 2010. aastal, samas väites, et soov

see korter osta oli tal juba 2005. aastal, ent toona takistas seda just see, et korter polnud

valmis. Eluliselt on raskesti usutav, et soetades täisvalmiduses ja sisustatud korteri, ei asu

inimene sinna elama. E.Z.i väide, et ta ei asunud Xxxxxxxx-2 korterisse püsivalt elama

keeruliste suhete tõttu kaebajaga, ei ole eluliselt usutav kaebaja poolt eriarvamuses esitatud

väite valguses, et Xxxxxxxx-2 korteri võõrandas ta E.Z.ile pärast nende kooselu lõppemist.

Kui korteri võõrandamise tinginuks kooselu lõppemine ning kaebaja Xxxxxxxx-2 korterist

sellega seoses välja kolis, ei pidanuks E.Z.il olema mingeid takistusi sinna elama asumiseks.

Eeltoodud selgitus koos kaebaja selgitusega kooselu ja selle lõppemise kohta viitavad pigem

sellele, et kaebaja tegelikult varjab oma elukorraldusega seotud asjaolusid, mis võiksid aga

tuua selgust küsimusse, kus ja millal kaebaja tegelikult elas. Eeltoodu tõttu leian, et asjaolu, et

E.Z. pika aja vältel pärast Xxxxxxxx-2 korteri soetamist sinna püsivalt elama ei asunud, viitab

pigem sellele, et soetamise ajal ei olnud see korter valmis.

40. Kaebaja väite, et korter oli võõrandamise ajal sisustatud, seab kahtluse alla ka see, et ei

ostu-müügilepingus ega üheski selle sõlmimisele eelnevalt poolte vahel sõlmitud dokumendis

ei sisaldu kokkulepet ehitise päraldisteks mitte olevate sisustuselementide võõrandamise

kohta koos korteriga. Nõustun siinkohal maksuhalduri seisukohaga, et 27. märtsil 2013

kuupäeva kandev üleandmise-vastuvõtmise akt ei ole usaldusväärne. Ebausaldusväärseks

muudab selle akti eeskätt selle üldsõnalisus ning asjaolu, et selles ei fikseerita andmeid, mis

tavapäraselt mõistlikult käituvate tehingupoolte vahel sellises aktis fikseeritud võiksid olla (sh.

konkreetsete mööbliesemete loetelu ning elektri-, vee- ja gaasimõõturite näidud). Seetõttu

võib asuda seisukohale, et tegemist on dokumendiga, mis on kaebaja algatusel koostatud

tagantjärele, jätmaks muljet Xxxxxxxx-2 korteri täisvalmidusest 2007. aasta märtsis.

41. Kaebaja poolt kohtule esitatud tõendid väljamaksete tegemise kohta AS-ile Eesti Energia,

Tehnovõrkude Ehituse OÜ-le, N. K. ja AS-ile Elion ei kinnita seda, et kaebaja Xxxxxxxx-2

korteris enne selle võõrandamist elas. Ühestki eeltoodud isikutele tehtud väljamakset

kinnitavast maksekorraldusest (kd I, tl. 111-148) või kaebaja poolt nende isikute poolt

esitatud arvest (kd I, tl. 91) ei nähtu teenuste tarbimist Xxxxxxxx-2 korteris. AS-i Eesti

Energia tarbimisarvetelt (kd I, tl. 92, 93) ei nähtu, et tegemist oleks elektritarbimisega

Xxxxxxxx-2 korteris. Neil arvetel kajastatud viitenumbri 1810492866900015 järgi on kaebaja

teinud AS-ile Eesti Energia ülekandeid 31. oktoobri 2005 (kd I tl. 112) ja 23. juuli 2008 (tl.

124 pöördel) vahelistel perioodidel. Seega on kaebaja nimetatud viitenumbri järgi tasunud ka

pärast Xxxxxxxx-2 korteri võõrandamist, mis seab põhjendatult kahtluse alla selle

viitenumbriga tehtud tasumiste seose Xxxxxxxx-2 korteriga. OÜ Tehnovõrkude Ehitus

arvetelt ei nähtu samuti tarbimiskohta ning neid arveid ja OÜ-le Tehnovõrkude Ehitus tehtud

väljamakseid ei ole võimalik seostada kaebaja elamisega Xxxxxxxx-2 korteris. Need

väljamaksed, samuti mõned väljamaksed AS-ile Eesti Energia ning väljamaksed N. K.le

võivad olla seotud Xxxxxxxx kinnistule hoone ehitamisega, ent neid ei ole võimalik seostada

kaebaja elamisega Xxxxxxxx-2 korteris. Kaebaja poolt esitatud maksekorraldustelt nähtuvad

väljamaksed AS-ile Elion (kd I, tl. 146 jj) on tehtud aga pärast Xxxxxxxx-2 korteri

võõrandamist, mistõttu isegi kui tegemist on tasumisega Xxxxxxxx-2 korteris tarbitud

teenuste eest, ei saa need kuidagi kinnitada kaebaja elamist selles korteris enne korteri

võõrandamist.

42. Mis puudutab maksuhalduri seisukohta, et tegelikult elas kaebaja vaatlusalusel perioodil

Väänas või selle lähiümbruses, siis see pole käesoleva vaidluse kontekstis tegelikult oluline.

Antud juhul on vaidlus selles, kas kaebaja kasutas Xxxxxxxx-2 korterit kuni selle

võõrandamiseni oma peamise või alalise elukohana või mitte. Vastava asjaolu tõendamise

kohustus on kaebajal ning maksuhaldur ei pea tõendama seda, et millist muud eluruumi

maksukohustuslane elukohana kasutas. Asjaolu, et kaebaja on regulaarselt teinud õhtusel ajal

sisseoste Keila ja Klooga ümbrusesse jäävatest kauplustest on asjassepuutuv siiski sel määral,

et näitab, milliseid asjaolusid on maksuhaldur püüdnud kontrollida, veendumaks kaebaja

väites, et tema elukohaks oli Xxxxxxxx-2 korter. Eeltoodu on oluline vaid määral, et kaebaja

pangakontolt, mida maksuhaldur on kontrollinud, ei nähtu, et kaebaja oleks vaatlusalusel

perioodil regulaarselt sisseoste teinud näiteks sellistest kauplustest, mis jääksid loogilisele

trajektoorile näiteks tema töökohast Xxxxxxxx-2 korterisse. Selliste asjaolude esinemine või

mistahes muude asjaolude esinemine, millest nähtuks, et kaebaja näiteks õhtusel ajal

regulaarselt Laose tn. piirkonnas viibis, võiks aga kinnitada, et kaebaja elas Xxxxxxxx-2

korteris. Kaebaja selliseid asjaolusid välja toonud ei ole. Eeltoodu tõttu ei ole ka vaja asuda

analüüsima seda, miks tegi kaebaja sisseoste Keilas või Kloogal. Vaidlusaluse maksuvabastuse

saamiseks oleks oluline tõendada, et kaebaja elas Xxxxxxxx-2 korteris, ent kui see veenvat

tõendamist ei leia, ei ole põhimõtteliselt mingit tähtsust sellel, kus kaebaja tegelikult elas.

43. Nõustun vastustajaga, et kaebaja ei ole täitnud nõuetekohaselt MKS §-s 56 sätestatud

kaasaaitamiskohustust. Sellest tulenevalt on kaebaja poolt lubamatu tugineda esmakordselt

alles kohtumenetluses esitatud täiendavatele tõenditele Xxxxxxxx-1 ja 9-2 ehitusmaksumuse

kohta. Kõnealused täiendavad tõendid on kaebaja maksuhaldurile menetluse käigus esitamata

jätnud vähemalt hooletusest. Ka kohtumenetluses ei ole kaebaja tõendanud mistahes mõjuvat

põhjust, mis takistasid tal maksuhaldurile esitamast neid tõendeid, kui puudutavad

maksustamise seisukohast tähendust omavaid asjaolusid, mis said teada olla üksnes kaebajale.

Maksustamise seisukohast tähtsust omavad asjaolud selgitab maksuhaldur välja menetluse

käigus juhindudes MKS §-s 11 nimetatud uurimispõhimõttest. Maksuhalduri uurimiskohustus

pole aga piiramatu ning samal ajal on maksukohustuslasel MKS §-st 56 tulenev

kaasaaitamiskohustus. Vastustaja leiab õigesti, et maksusumma määramisel ei pea ega saagi

maksuhaldur arvestada asjaolude ja tõenditega, mis on teada üksnes maksukohustuslasele, ent

mida viimane maksuhaldurile avaldanud ei ole. Asjaolud ja tõendid, mis puudutavad füüsilise

isiku poolt võõrandatud vara soetusmaksumust, on just sellised. Kui maksukohustuslane

selliseid maksustamise seisukohast tähtsust omavaid asjaolusid maksuhaldurile ei avalda ning

vastavaid tõendeid ei esita (või ei taotle maksuhaldurile nende tõendite kogumist, kui tal endal

neid objektiivselt võimalik esitada ei ole), siis peab maksuhaldur kontrollitava

maksukohustuse kindlaks määrama ilma nende asjaoludega arvestamata. Maksuhaldur ei saa

ka maksusumma määramisega põhjendamatult viivitada, jäädes lootma, et maksukohustuslane

siiski maksukohustust vähendavaid asjaolusid kinnitavad tõendid esitab. Kohtumenetluse

esemeks on maksuhalduri poolt tehtud maksuotsuse õiguspärasuse kontroll. Maksuotsus on

õiguspärane, kui maksuhaldur on selle aluseks olevad asjaolud õigesti tuvastanud, olles

nõuetekohaselt täitnud oma uurimiskohustust. Sellest tulenevalt ei saa maksukohustuslane

üldjuhul kohtumenetluses maksuotsust rünnata viidates asjaoludele, millega maksuhaldur

maksukohustuslase poolt kaasaaitamiskohustuse rikkumise tõttu ei saanudki maksuotsuse

tegemisel arvestada. Kohtumenetluses sellistele uutele asjaoludele või tõenditele tuginemise

piirid on sätestatud MKS § 102 lg 1 punktis 2, mille kohaselt on maksuotsuse muutmine või

kehtetuks tunnistamine uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamise

suunas võimalik, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakstegemine ei olnud põhjustatud

maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest.

44. Leian, et avaldades pärast maksuotsuse tegemist maksukohustust vähendavad asjaolud või

esitades neid kinnitavad tõendid, peab maksukohustuslane tõendama, et nende varasem

esitamata jätmine ei olnud põhjustatud tema enda tahtlusest või hooletusest. Teisisõnu tuleb

maksukohustuslasel

selleks,

et

nõuda

kohtumenetluses

maksuotsuse

tühistamist

maksuhaldurile varem avaldamata asjaolude tõttu, tõendada, et tal ei olnud mõjuval põhjustel

võimalik neid asjaolusid või tõendeid varem esitada. Sellisteks mõjuvateks põhjusteks saavad

olla kaebaja enda tahtest sõltumatud objektiivsed asjaolud, mis takistasid tõendite esitamist

või mille tõttu ei saanud kaebajalt tõendite varasemat esitamist mõistlikult eeldada. Tegemist

saab sedalaadi asjaoludega, mis sarnanevad kohtumenetluses kaebetähtaja ennistamist

õigustavatele asjaoludele. Käesoleval juhul ei ole kaebaja ühtki sellist mõjuvat põhjust välja

toonud, veel vähem tõendanud. Asjaolu, et kaebaja viibis maksumenetluse ajal palju

välismaal, ei ole selliseks asjaoluks, isegi kui kaebaja välismaal viibimine oleks tõendatud.

Vastustaja toob õigesti välja, et esimese korralduse, milles nõuti teabe ja dokumentide

esitamist muuhulgas 2007. ja 2008. aastal toimunud kinnistute soetamise, parendamise ja

võõrandamise kohta, sai kaebaja kätte hiljemalt 4. mail 2012 (kd II, tl. 32). Nimetatud

korralduses (kd II, tl. 30) kohustati kaebajat maksuhalduri juurde selgituste andmiseks ilmuma

11. mail 2012. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit, millest nähtuks, et tal ei olnud sel päeval

objektiivselt võimalik maksuhalduri juurde ilmuda. Seega oli kaebajale juba 2012. aasta mai

alguses teada, et maksuhaldur toimetab menetlust, et kontrollida kaebaja poolt füüsilise isiku

tulumaksu deklareerimise ja tasumise õigsust.

45. Juba eelviidatud korralduses oli selgelt kirjas, mille kohta maksuhaldur tõendeid soovib.

Kui see kaebajale siiski arusaamatuks jäi, oleks ta pidanud ise näitama üles initsiatiivi, et

maksuhalduri käest vajalikud täiendavad selgitused saada. Eeskätt oleks ta aga pidanud

ilmuma maksuhalduri juurde suuliste selgituste andmiseks. Kaebaja seda ei teinud, ilma et tal

selleks mingit mõjuvat põhjust oleks olnud. Põhimõtteliselt väär on kaebaja lähenemine nagu

vähendaks välismaal viibimine kaasaaitamiskohustust. Loomulikult ei tohi maksuhaldur

maksukohustuslast kiusata ega nõuda teabe ja dokumentide esitamist isikule ilmselgelt

ebamõistlikult lühikese etteteatamisega või muul isiku elukorraldusest tulenevalt ilmselgelt

ebamõistlikul moel. Käesoleval juhul ei ole maksuhaldur seda teinud. Kaebajale

kontrollimenetlusest teatamise (4. mai 2012) ning kontrolli tulemusi kajastava kontrollakti

koostamise (23. jaanuar 2013) vaheline aeg oli antud juhul peaaegu kümme kuud. Kogu selle

aja vältel oli kaebajale teada, mida maksuhaldur kontrollib ja milliseid tõendeid soovib.

Maksuhaldur ei pea sellises olukorras maksukohustuslast korduvalt keelitama viimase

valduses olla võivaid maksukohustust vähendavaid asjaolusid kinnitavaid tõendeid esitama,

kui maksukohustuslane ise selleks piisavat initsiatiivi üles ei näita. Kõnealuse maksumenetluse

kronoloogiat arvestades ei saa maksuhaldurile ette heita paindumatust kaebajaga suhtlemisel

ega kaebaja kiusamist eluliselt ebamõistlike nõudmiste esitamise läbi. MKS §-s 56 sätestatud

kaasaaitamiskohustust ei saa kuidagi käsitada kohustusena, mille maksukohustuslane võiks

kõigi oma teiste töö- ja eraeluliste kohustuste kõrval seada viimasesse tähtsusjärku.

Käesoleval juhul aga just seda on kaebaja teinud. Kaebaja väited tõendite raskesti leitavusest

on otsitud ja tõendamata. Seejuures on kaebaja esmakordselt kohtule esitanud tõendeid

(pangakontolt tehtud ülekandeid kinnitavad maksekorraldused), mis pidid olema talle

samavõrd kättesaadavad kui need, mille ta esitas koos eriarvamusega kontrollaktile. Ka

ülejäänud tõendid ei saanud olla kaebajale sedavõrd kättesaamatud, et tal kogu menetluse

vältel neid objektiivselt võimalik esitada ei olnud.

46. Kõrvutades kaebaja poolt koos eriarvamusega esitatud tõendeid nendega, mille kaebaja

esmakordselt alles kohtumenetluses esitas, on vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja on

maksuhaldurile tõendeid esitanud suvaliselt või valikuliselt. Selliselt toimides on kaebaja

olnud vähemalt hooletu, tõenäolisemalt on see aga olnud kaebaja teadlik taktika – esitada

suvalisi tõendeid, andmata seejuures konkreetseid selgitusi nende tõendite sisu kohta ning

astuda järgnev samm pärast seda, kui maksuhaldur on esitatud tõendite põhjal kujundanud

mingisuguse kaebaja jaoks soodsa seisukoha. Tõsiseltvõetavaks ei saa pidada kaebaja selgitust,

et koos eriarvamusega esitas ta vaid need tõendid, mis puudutasid Xxxxxxxx-1 ehitust, ent ei

esitanud neid, mis seondusid Xxxxxxxx-2 korteriga. Ühestki OÜ-le Rasteris tehtud

väljamakset kajastavast maksekorraldusest ei selgu, millise objektiga need tegelikult seotud

olid. Ei ole usutav, et kaebaja ise suudaks millegi põhjal eristada, et ühed neist on seotud ühe,

teised aga teise paarismajaboksi ehitamisega. Kaebaja võiks seda osata vaid juhul kui tal oleks

mingisugune adekvaatne arvepidamine Xxxxxxxx-1 ja 9-2 korterite ehituskulude kohta. Kui

tal selline arvepidamine oleks, oleks tulnud see kasuhaldurile esitada. Kaebaja seda ei teinud,

esitades vaid suvalise hulga maksekorraldusi.

47. Nagu juba öeldud, on võõrandatud vara soetusmaksumuse tõendamise kohustus

maksukohustuslasel, kuna vaid temale saavad olla teada asjaolud, millest vara

soetusmaksumus sõltub ning tõendid, mis seda kinnitavad. Siinkohal on ainetu kaebaja

arutlus selle üle, kas või kui pika aja jooksul peab füüsilisest isikust maksukohustuslane

selliseid tõendeid säilitama. Antud juhul ei ole kaebaja väitnud, et tal ei ole asjassepuutuvad

tõendid säilinud. Kui kaebaja oleks maksuhaldurile esitanud loogilise selgituse selle kohta, et

vara soetusmaksumust kajastavad dokumendid ei ole säilinud ning täitnud nõuetekohaselt

oma kaasaaitamiskohustust, oleks võinud olla asjakohane maksustamine hindamise teel

vastavalt MKS §-le 94. Siinkohal on vastustaja aga õigesti viidanud sellele, et hindamise teel

maksustamine ei ole võimalik juhul, kui maksukohustuslane oma kaasaaitamiskohustust

nõuetekohaselt ei täida. Samuti põhjendamatu on kaebaja seisukoht, nagu tuleks vara

soetusmaksumust puudutavaid tõendeid säilitada vaid 3 aasta jooksul. Kuivõrd see, kas

maksu määramine on võimlik MKS §-s 98 sätestatud kolme- või kuueaastase tähtaja jooksul

ei sõltu maksukohustuslase isiklikust hinnangust oma

käitumisele, siis ei saa

maksukohustuslane

eeldada,

et

pärast

3-aastase

aegumistähtaja

möödumist

tal

asjassepuutuvaid tõendeid enam vaja ei ole.

48. Sellest, et maksuhaldur aktsepteeris maksuotsuses Xxxxxxxx-1 ja 9-2 ehitusmaksumust

tõendavate dokumentidena OÜ-le Rasteris tehtud väljamakseid kajastavaid maksekorraldusi

selgitusega II 0506, ei tulene mingil juhul kaebajale õigust asuda kohtumenetluses nõudma, et

maksuhaldur aktsepteeriks kõnealuseid kulusid tõendavate dokumentidena teisi sama

selgitusega maksekorraldusi, mida kaebaja maksumenetluses ei esitanud. Siinkohal on oluline,

et OÜ-le Rasteris tehtud väljamakseid kajastavatelt maksekorraldustelt (kd I, tl. 148 jj) ei

nähtu tegelikult, mille eest on kaebaja OÜ-le Rasteris tasunud. Maksuhaldur pidas

võimalikuks neid maksekorraldustel näidatud summat käsitada ehitusmaksumusena neist

nähtuva summa kogusuurust arvestades ning lähtudes eeldusest, et mingisuguseid kulusid pidi

kaebaja majaehitusega seoses kandma. Maksuotsusest nähtub selgelt, et maksuhaldur pidas

võimalikuks, et terve paarismaja ehitusmaksumus võis olla 5 245 000 krooni ning seda

summat arvestades pidas maksuhaldur võimalikuks mööda vaadata tõsiasjast, et kaebaja poolt

esitatud maksekorraldustel kajastatud summad ei ole tegelikult konkreetsete objektide

ehitamisega seostatavad. Esiteks ei ole mistahes põhjust eeldada, et maksuhaldur oleks

samasuguse järelduse teinud, kui kaebaja oleks esitanud maksumenetluses samasuguseid

maksekorraldusi enam kui 8 miljoni kroonise kulu kohta. Vastustaja on käesolevas

kohtumenetluses põhjendatult leidnud, et tekkinud olukorras ei ole põhjust eeldada, et OÜ-le

Rasteris tehtud ülekannete selgitus II 0506 tähistaks Xxxxxxxx-1 ja Xxxxxxxx-2 ehitusega

seotud kulusid. Olulisem on siinkohal aga see, et kaebajal polnud mistahes mõjuvat põhjust

nende täiendavate tõendite esitamata jätmiseks maksumenetluses. Pelgalt seetõttu ning

tulenevalt MKS § 102 lg 1 punktist 2 ei saa kaebaja neile käesolevas kohtumenetluses

tugineda.

49. Lisaks eelnevale on maksuhaldur maksuotsuses leidnud, et 5,26 miljoni kroonine

ehitusmaksumus on elulist situatsiooni arvestades mõeldav kogu Xxxxxxxx kinnistule

ehitatud paarismaja kohta. Kinnistusraamatu ja ehitisregistri andmetel on Xxxxxxxx-1/9-2

paarismajas suletud netopinda 275,4 m2. See tähendab, et 5,2 miljoni kroonise

ehitusmaksumuse juures kujuneks ühe ruutmeetri elamispinna ehitusmaksumuseks umbes

19 000 krooni. Kaebaja, olles ise nii füüsilise isikuna kui juriidilise isiku juhatuse liikmena

tegutsenud ehitus- ja kinnisvaraarenduse valdkondades ei ole esitanud mitte ühtki

tõsiseltvõetavat argumenti, mis annaks alust arvata, et konkreetse paarismaja ehitusmaksumus

oli sellest tasemest oluliselt kõrgem. Kui lähtuda kaebaja poolt väidetust, et kogu hoone

ehitusmaksumus oli 8,17 miljonit krooni, teeks see suletud netopinna ruutmeetri

ehitusmaksumuseks enam kui 29 000 krooni. Olukorras, kus kaebaja ei ole maksuhaldurile

esitanud mistahes usaldusväärset arvestust ehitusmaksumuse kohta ega ka tõendeid või

asjaolusid, mille põhjal oleks võimalik usaldusväärselt hinnata konkreetse elamu

ehitusmaksumust, samas kui kaebaja on vastava valdkonna professionaal, ei saa kaebaja poolt

suvaliselt esitatud maksumust millegi poolest eelistada maksuhalduril hinnangule, et

kõnealuse hoone võimalik kogu ehitusmaksumus oli 5,26 miljonit krooni. Maksuhalduri

seisukoha usutavust kinnitavad ka avalikult kättesaadavad andmed elamuehituse keskmise

maksumuse kohta. Nii nähtub näiteks erinevatest ehitusteemalistest foorumitest, et 2007.

aastal peeti eramu ehitusega seotud kuluks, millega endale maja ehitada sooviv inimene

arvestama oleks pidanud, 12 000 – 20 000 krooni ruutmeetri kohta. Möönan, et eeltoodud

andmed ei pretendeeri erilisele kõrgele autoriteetsusele, ent veenavad siiski selles, et

Xxxxxxxx-1 ja 9-2 ehitusmaksumus pidi jääma pigem maksuhalduri poolt hinnatud

suurusjärku kui kaebaja poolt väidetusse. Siinkohal nähtub Statistikaameti andmebaasist, et

ehitushinnaindeks aastatel 2004 kuni 2007 pidevalt ja järsult tõusnud. Seega võib eeldada, et

2005. ja 2006. aastal oli keskmine ehitusmaksumus 2007. aasta omast väiksem. Ka selles

valguses ning kaebaja poolt ehitusmaksumuse kohta usaldusväärsete tõendite esitamata

jätmise taustal ei ole eluliselt usutav, et Xxxxxxxx-1 ja 9-2 ehitamine maksis kaebaja poolt

väidetud 8,17 miljonit krooni.

50. Lisaks esmakordselt kohtumenetluses esitatud tõenditele, millest nähtub ülekannete

tegemine OÜ-le Rasteris on kaebaja esitanud ka muid dokumente. Ka nende puhul ei ole

kaebaja esile toonud mistahes mõjuvat põhjust, mis takistas nende esitamist

maksumenetluses. Kaebaja väide, et tal ei olnud kogu maksumenetluse vältel aega või

võimalust neid tõendeid otsida, ei ole tõsiseltvõetav. Seetõttu on need tõendid asjakohatud

ning kaebaja ei saa neile MKS § 102 lg 1 punktist 2 tulenevalt tugineda. Lisaks sellele on

tähelepanuväärne, et kaebaja, esitades kohtule täiendavad tõendid, ei ole ise pidanud

vajalikuks selgitada, kuidas mingi tõend mingit asjaolu tõendama peaks. Vastustaja on

seevastu iga kaebaja poolt esitatud tõendit eraldi analüüsinud, pidades neid põhjendatult kas

ebausaldusväärseteks (nt. sularahakviitungid) või sellisteks, millelt ei nähtu nende tegelik seos

Xxxxxxxx-1 ja 9-2 kuludega. Seejuures on kaebaja esitanud kuludokumente ka kulude kohta,

mis on tehtud enne Xxxxxxxx kinnistu soetamist (näiteks kaebusele lisatud 29.12.2000

maksekorraldus OÜ-le Rasteris (kd I, tl 166)). Tähelepanuta ei saa siinkohal jätta, et saanud

kätte vastustaja kirjaliku seletuse, mis sisaldab kaebaja enda poolt esitatuga võrreldes äärmiselt

põhjalikku kaebaja esitatud täiendavate tõendite analüüsi ning kus on välja toodud

üksikasjalikuks põhjused, miks vastavad tõendid usaldusväärsed või asjakohased pole, ei ole

kaebaja omalt poolt ühtegi samaväärset argumenti oma esitatud tõendite toetuseks välja

toonud. Sisuliselt on kaebaja, nii nagu maksumenetluseski, ka kohtule esitanud suvalise

hunniku mingisuguseid kulusid tõendavaid dokumente, mille seotus vaidluse all olevate

asjaoludega jääb selgusetuks. Selles olukorras pole mistahes põhjust neid tõendeid pimesi

usaldada.

51. Viimaks on poolte vahel vaidlus selles, kas maksuotsus on tehtud seaduses sätestatud

aegumistähtaja jooksul või pärast seda. Maksuotsuse tegemise ajal kehtinud MKS § 98 lõikest

1 tulenevalt oli maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat, maksusumma

tahtliku tasumata jätmise korral aga kuus aastat selle maksudeklaratsiooni esitamise

tähtpäevast, milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Kuna vaidlust pole

selles, et maksuostuse tegemise ajaks oli eelnimetatud kolmeaastane tähtaeg nii 2007. kui

2008. aasta tulumaksukohustuse osas möödunud, taandub vaidlus sellele, kas antud juhul oli

kaebaja poolt tegemist maksusumma tahtliku tasumata jätmisega. Nõustun maksuhalduri

seisukohaga, et kaebaja jättis maksusumma tahtlikult tasumata ning seega oli õigustatud

maksuotsuse tegemine 6-aastase aegumistähtaja jooksul. Maksuotsuses on kaebaja tahtlust

piisavalt põhjendatud – asjakohane põhjendus on esitatud vastavalt maksuotsuse 9. lehekülje

esimeses lõigus ning 12. lehekülje eelviimases lõigus. Siinkohal ei ole oluline mitte see, kuidas

kaebaja käitus maksumenetluses, vaid just see, et tuvastatud asjaoludel ei saa väita, et kaebajal

oleks olnud põhjust arvata, et tal Xxxxxxxx-1 ja -2 korteriomandite võõrandamisega seoses

tulumaksukohustust ei teki.

52. Pooled on põhjendatult tahtluse mõiste sisustamisel viidanud VÕS § 104 lõikele 5, mille

kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine. Tahtlus on niisiis seotud eeskätt

subjektiivsete tunnustega, milleks on teadlikkus sellest, et valitud käitumine toob kaasa

õigusvastase tagajärje ning selle tagajärje soovimine. Tahtlus ei pea olema suunatud käitumise

õigusvastasusele, vaid õigusvastase käitumise tulemusele. Tahtluse esinemise kohta on harva

võimalik leida otseseid kirjalikke või isikute ütlustel põhinevaid tõendeid ning seetõttu tuleb

tahtluse hindamisel lähtuda enamasti tõendite kogumist, nende pinnalt tuvastatud asjaoludest

ning elulise usutavuse kriteeriumist. Elulise usutavuse kriteerium tähendab siinkohal seda, et

vaidluse korral tahtluse esinemise või puudumise üle ning otseste tõendite puudumisel tuleb

muude tuvastatud asjaolude põhjal hinnata seda, kas eluliselt on usutavam, et isik käitus

tahtlikult või on pigem usutav, et isik oli hooletu.

53. Tagajärje soovimine VÕS § 104 lg 5 mõistes ei ole emotsionaalne kategooria ning seega ei

saa tahtluse esinemist pareerida paljasõnalise väitega, et isik tegelikult õigusvastase tagajärje

saabumist ei soovinud või et see polnud tema eesmärk. Füüsilise isiku tulumaksukohustuse

aluseks on eeskätt maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioon. Maksukohustuslasel on

kohustus esitada deklaratsioonis õiged ja täielikud andmed. See tähendab seda, et ka suvaliste

andmete esitamine, ilma et nende esitamiseks olnuks mingi loogiline põhjus, on tahtlik

tegevus. Sellises olukorras oleks hooletusest võimalik rääkida juhul, kui oleks võimalik

tuvastada mingisugused asjaolud, mis veenaksid selles, et isik ei saanud aru õigusvastase

tagajärje saabumise võimalikkusest või et tal oli mingi mõistlik põhjust arvata, et tema

esitatud andmed on õiged ning sellepärast ei asunud ta nende õigsust enne

maksudeklaratsioonides kajastamist kontrollima. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid võimalik

tuvastada ei ole. Xxxxxxxx-2 korteri võõrandamisel oleks kaebaja saanud TuMS § 15 lg 5

punktis 1 nimetatud maksuvabastusele tugineda, kui ta oleks kõnealuses korteris tõepoolest

elanud. Eelpool välja toodud asjaolud kinnitavad, et kaebaja ei kasutanud seda korterit kuni

võõrandamiseni oma elukohana. Seega on välistatud võimalus, et kaebaja siiralt uskus, et tal

on õigus maksuvabastusele ning selle korteriomandi võõrandamiselt saadud kasu ei tule

tuludeklaratsioonis maksustatava tuluna kajastada. Samamoodi ei ole alust väita, et kaebaja

üksnes hooletusest arvas, et ta Xxxxxxxx-1 või 9-2 võõrandamisest kasu saanud ei ole. Selline

veendumus võinuks kaebajal tekkida, kui tal oleks olnud mingisugune adekvaatne

arvepidamine, mis oma vigasuse tõttu tekitas kaebajale arusaama, et nende korteriomandite

võõrandamine ei olnud kasumlik. Ei ole mistahes andmeid, et kaebajal oleks selline

arvepidamine olnud. Maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolud kogumis veenavad selles, et

kaebajal ei olnud loogilist põhjust arvata, et kõnealuste korteriomandite müügist

maksustatavat tulu ei teki.

54. Leian, et juhul, kui leiab tuvastamist, et deklareerimiskohusust kandev maksukohustuslane

on esitanud deklaratsioonis andmed, ilma, et ta oleks nende õigsust kontrollinud, ent samas

puudus tal mistahes mõistlik põhjus nende andmete õigsust eeldada, tuleb tema tegevus

kvalifitseerida tahtlikuna. Selline tegevusetus on hõlmatud VÕS § 104 lõikes 5 sätestatud

tahtluse mõistega, sest isik pidi aru saama, et sellise tegevusetuse korral ei suuda ta tagada

maksuhaldurile edastatavate andmete õigsust ning samas soovis, et vaatamata võimalusele, et

andmed ei ole õiged, määrataks maksukohustus kindlaks nendest andmetest lähtudes. Seega

on tegemist olukorraga, kus isik saab aru, et õigusvastase tagajärje saabumine (st. esitatavate

andmete põhjal tekkiv tasumisele kuuluva maksusumma väärarvestus) on tema tegevusetuse

korral võimalik ja tõenäoline ning soovib sellele vaatamata sellise tagajärje saabumist.

Siinkohal pole oluline, kas kaebaja oli tegelikult välja arvutanud, kui suure kasu ta selle vara

võõrandamiselt tegelikult deklareerima oleks pidanud või oli sellest loobunud, ilma, et selleks

mingit loogilist põhjust oleks olnud.

55. Mis puudutab maksuotsuses esitatud seisukohta, nagu kinnitaks kaebaja tahtlust ka

kaasaaitamiskohustuse

rikkumine

maksumenetluses,

siis

soovin

märkida

järgmist.

Maksuotsuses ei ole väidetud, et maksude tasumata jätmise tahtlus väljendus kaebaja puhul

kaasaaitamiskohustuse

rikkumises.

Samas

ei

saa

maksukohustuslase

käitumist

kontrollimenetluses pidada tahtluse seisukohast lausa asjassepuutumatuks. Nagu juba eelpool

märgitud, on tahtlus subjektiivne kategooria, mille esinemise kohta enamasti objektiivsed

tõsikindlad tõendid puuduvad. Selle kohta, mida isik deklaratsiooni esitamise ajal teadis või

soovis, saab tegelikult teha järeldusi ka selle pinnalt, kuidas ta hiljem, näiteks

kontrollimenetluses, käitub. Isiku puhul, kes maksuhalduriga kontrollimenetluses aktiivselt

koostööd teeb ning maksustamise aluseks olevaid asjaolusid välja selgitada ja tõendada aitab,

on ka tahtluse osas n-ö. piiripealsel juhtumil rohkem põhjust arvata, et deklaratsioonis

valeandmete esitamine oli põhjustatud hooletusest ega olnud tahtlik. Sisuliselt tähendab see

seda, et maksukohustuslase usinus ja hea tahe kontrollimenetluses võivad kahtluse korral

kallutada veendumusele, et tegemist ei olnud tahtliku maksude tasumata jätmisega.

Käesoleval juhul on kaebaja käitunud risti vastupidi – olnud kontrollimenetluses passiivne,

esitanud maksuhaldurile valikuliselt talle teadaolevaid asjaolusid ja tõendeid, esitanud mõnede

asjaolude kohta ilmselgelt valeväiteid, tulles alles kohtumenetluses välja hulga uute tõenditega,

mille varem esitamata jätmiseks mingit selget põhjust ei olnud. Seega ei ole kaebaja käitumine

ka kontrollimenetluses kuidagi täiendavalt suutnud veenda selles, et tema tegevus 2007. ja

2008. aasta tuludeklaratsioonides mittetäielike andmete esitamisel oleks tingitud vaid

hooletusest.

55. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud

enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik