4-13-8656/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

12. veebruar 2014

Väärteoasja nr 4-13-8656

Kohtunik

Karin Olentšenko

Väärteoasi

kaebus Politseija Piirivalveameti

R.D

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

menetlusteenistuse

vanemväärteomenetleja

komissar

Ragne Lai 05.12.2013.a otsuse nr 2316,13,010003 peale

Kohtumenetluse pooled

Kaebuse esitaja: menetlusalune isik R.D

(isikukood: XXX; elukoht: XXX)

Kohtuväline menetleja – Politseija Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

juht

politseimajor Oleg Lodeikhin

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Menetlusaluse isiku R.D kaebus jätta rahuldamata ning Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja komissar Ragne Lai 05.12.2013.a otsus nr 2316,13,010003 muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on õigus kassatsioonikorras edasi kaevata Riigikohtule kohtumenetluse pooltel advokaadist esindaja vahendusel, teatades kassatsiooniõiguse kasutamisest kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Harju Maakohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja komissar Ragne Lai 05.12.2013.a otsusega nr 2316,13,010003 karistati R.D Liiklusseaduse § 201 lg 2 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot. Otsuse kohaselt menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, olles eelnevalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud.

Kaebuse sisu

Menetlusalune isik R.D esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles märgib, et tal ei ole võimalik tasuda nii suurt trahvi (400 eurot), kuna peres töötab ainult isa. Ise ta on töötu, alles õpib, on alaealine ja vanemate ülalpidamisel. Ema on töötu. Tal on ka veel alaealine õde. Neil on väga raske olukord perekonnas, raha ei jätku. R.D palub vähendada rahatrahvi nii palju kui võimalik, või määrata talle üldkasulik töö. Nende perel pole võimalik tasuda 400 eurost rahatrahvi. Samuti märgib R.D, et ta läks juba ka õppima autokooli, et juhilube saada. Menetlusalune isik vabandab tehtu eest.

Kohtuvälise menetleja kirjalik vastus

Kohtuväline menetleja, Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juht politseimajor Oleg Lodeikhin, esitas kaebuse suhtes kohtule kirjaliku seisukoha, milles märgib esmalt, et nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja vaidleb kaebusele vastu, leides, et R.D süüline käitumine on aset leidnud, on tema poolt toimepandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 2 järgi. Väärteo subjektiivse tunnusena saab lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku käitumises tahtluse (kavatsetus). Nimelt mootorsõiduk, millega R.D käesoleva väärteo toime pani, oli tema poolt soetatud eesmärgiga hakata antud sõidukiga sõitmist õppima. Samuti isiku karistusregistrist nähtub, et teda on vaid mõned kuud varem samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud väiksema rahatrahviga. Seega oli ta teadlik õigusrikkumise toimepanemise võimalikkusest. R.D selline käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusreeglitesse, kaasliiklejatesse ja võimalikku saabuvasse tagajärge. Liikluskasvatuse vahendiks on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramise, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud KarS § 56 sätestatud karistamise alustega. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kuivõrd varasem väiksem rahatrahv samalaadse väärteo toimepanemise eest isikule soovitud mõju avaldanud ei ole ja ta on võrdlemisi lühikese aja jooksul pannud toime teise ohtliku liiklusalase väärteo, on igati õigustatud menetlusaluse isiku karistamine rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot. Kohtuväline menetleja on arvestanud, et menetlusalune isik on alaealine ning tal puudub püsiv kindel sissetulek ning määranud KarS § 66 lg 2 alusel rahatrahvi tasumise ositi

10 kuu jooksul võrdsete osadena 40 euro kaupa. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud R.D kaebusega, võtnud aluseks kohtuvälise menetleja seisukoha ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata. Kohus leiab, et kaebuse saab käesoleval juhul vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et R.D poolt LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on tõendatud menetlusaluse isiku enda ja tunnistaja ütlustega, samuti Maanteeameti Liiklusregistri väljavõtte (mille kohaselt kehtivaid juhilube pole) ja koopiaga 23.05.2012 sõiduki juhtimise kõrvaldamise otsusest (mille kohaselt on R.D eelnevalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud isik). Seega R.D on toime pannud LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Samuti väärteo subjektiivse tunnusena esineb tema käitumises tahtlus – kavatsetus, kuivõrd isik oli endale soetanud sõiduki, et sellega sõitmist õppida, seega oli tema eesmärk ostetud sõidukiga sõita, vaatamata sellele, et tal mootorsõiduki juhtimise õigus puudus. Kohus leiab, et kuigi R.D näol on tegemist alaealisega, kes õpib ja ei oma sissetulekut ning kelle perekonna majanduslik olukord pole hea, on kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus mõõdukas ja proportsionaalne, arvestades asja tehiolusid ja R.D käitumist. Nimelt omab antud juhul tähtsust asjaolu, et R.D on juba varasemalt toime pannud mootorsõiduki juhtimise, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, siis karistati isikut 10 korda väiksema rahatrahviga, kui rikkumise eest on võimalik mõista (otsus täidetud 01.08.2013.a). Nimelt on LS § 201 lg 1 eest karistusena ettenähtud rahatrahv kuni

100 trahviühikut, s.o 400 eurot (või arest), R.D karistati siis 10 trahviühikuga summas

40 eurot. Isik aga sellest vajalikke järeldusi ei teinud, vaid jätkas sellist käitumist ja pani toime uue analoogse süüteo. Veelgi enam, selle asemel, et minna autokooli ja teha vajalikud sammud selleks, et saada juhtimisõigus, ostis isik endale hoopis sõiduauto, millega pani toime uue rikkumise. Isegi kui sõiduauto oli soetatud eelkõige õppesõidu eesmärgil, on sõidu õppimiseks ettenähtud autokoolid ja käesoleval juhul ei nähtu, et tegemist oleks olnud õppesõiduga, ehk isik oleks õppinud sõitu selleks vastavat koolitusluba omava isiku käe all.

Seega R.D, teades, et tal puudub mootorsõiduki juhtimise õigus ja ta ei tohi sõidukit juhtida, juhtis ometi taas mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, veelgi enam, soetas selleks endale eelnevalt ka mootorsõiduki. Seega, kuivõrd R.D ei ole enda varasemast käitumisest vajalikke järeldusi teinud, vastupidi, soetas sel korral endale süütegude toimepanemiseks ka vahendi, on kohtuvälise menetleja poolt mõistetud karistus igati proportsionaalne ja põhjendatud. R.D poolt toimepandud süüteo eest LS § 201 lg 2 järgi on karistusena ettenähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut (1200 eurot) või arest.

Seega on mõistetud karistus ka mõõdukas, moodustades vaid 1/3 võimalikust ettenähtud rahatrahvist ning seda vaatamata asjaolule, et isikut on ka varem samaliigilise süüteo toimepanemise eest väärteokorras karistatud. Seega nähtub nii kohtuvälise menetleja otsusest kui ka mõistetud karistusest, et arvesse on võetud nii isiku alaealisust, sissetuleku puudumist kui ka kahetsust, kuivõrd kohtuväline menetleja on karistanud R.D sanktsiooni keskmäärast madalama määraga. Seetõttu puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks.

Kuigi mõistetav on asjaolu, et alaealisel, õppival isikul, kelle perekonnas on väidetavalt ka üsna raske majanduslik olukord, pole võimalik sellises summas (400 eurot) rahatrahvi täies ulatuses koheselt tasuda, on kohtuväline menetleja andnud sellest lähtuvalt menetlusalusele isikule võimaluse tasuda rahatrahvi ositi 10 kuu jooksul, kohustades menetlusalust isikut igakuiselt tasuma 40 eurot, mis võimaldab kulutust hajutada ja ei aseta perekonda majanduslikult väga raskesse olukorda. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et vaatamata väidetavale raskele majanduslikule olukorrale ja R.D sissetulekute puudumisele, oli tal siiski võimalik soetada endale sõiduauto, millega liiklusrikkumine toime panna.

Seega, kuivõrd R.D mootorsõiduki juhtimise õigus käesoleval ajal puudub ja ta sõidukit juhtida ei tohi, on tal võimalus soetatud sõiduk maha müüa ja selle arvelt rahatrahv tasuda. Eeltoodu alusel ja juhindudes V™S § 132 p 1 jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata.

Kohtunik