3-13-70173/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna halduskohus

Kohtunik

Hurma Kiviloo

Määruse tegemise aeg ja koht

18. veebruar 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-70173

Haldusasi

E.S.e

ja

A.K.i

kaebus

ebaõigete

faktiväidete

ümberlükkamiseks ja väärtushinnangute avaldamise

õigusvastasuse tuvastamiseks ning mittevaralise kahju

hüvitamiseks

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus E.S.ele ja A.K.ile

läbivaatamatult.

2. Sekretäril edastada käesoleva määruse ärakiri

kaebuse esitajatele esindajate (Üllar Talviste ja Oliver

Nääs) kaudu.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 15

päeva

jooksul,

arvates

määruse

ärakirja

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 204 lg-d

1 ja 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE SENINE KÄIK

1.

10.12.2013 sai kohus E.S.e ja A.K.i kaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri vastu

ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks ja väärtushinnangute avaldamise õigusvastasuse

tuvastamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks.

2. Kaebusest nähtusid järgmised asjaolud.

- 18.10.2012 esitasid E.S. ja A.K. (edaspidi koos ka kaebajad) Tallinna halduskohtule

kaebuse (3-12-2192) isikuandmete töötlemise

lõpetamiseks,

ebaõigete

faktiväidete

ümberlükkamiseks,

väärtushinnangute

avaldamise

õigusvastasuse

tuvastamiseks

ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuses esitatud nõuded tuginesid samadele asjaoludele,

mis on käesoleva kaebemenetluse esemeks. Kaebuses palusid kaebajad tuvastada

õigusabipalve kui menetlustoimingu teostamise õigusvastasus, kuna menetlustoimingu

tegemise ajal ei esinenud menetlustoimingu tegemiseks seaduslikke aluseid. Lisaks palusid

kaebajad kõrvaldada Põhja Ringkonnaprokuratuuri 09.02.2011 õigusabipalve alusel saadud

teave kriminaalasja nr 11700000010 kriminaaltoimikust ning saadud teave hävitada. Ühtlasi

palusid kaebajad ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist, ebakohaste väärtushinnangute

tuvastamist ning kaebajatele põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist.

- 29.10.2012 määrusega tagastati kaebus selle esitajatele. Kaebajad esitasid määruskaebuse,

mille Tallinna ringkonnakohus jättis 28.12.2012 määrusega rahuldamata. Kaebajad

vaidlustasid ringkonnakohtu 28.12.2012 määruse kogu ulatuses Riigikohtus.

-

22.03.2013

määrusega

kohtuasjas

nr

3-3-1-11-13

jättis

Riigikohus

kaebajate

määruskaebused rahuldamata. Riigikohus muutis Tallinna halduskohtu 29.10.2012 määruse ja

Tallinna ringkonnakohtu 28.12.2012 määruse põhjendusi ning muus osas jättis Riigikohus

määrused muutmata. Riigikohtu põhiseisukohaks kaebuse läbivaatamata jätmisel oli, et

läbimata on kriminaalmenetluse sisene uurimiskaebemenetlus, seega tuleb enne kahjunõudega

halduskohtusse pöördumist läbida erikaebekord.

- 19.04.2013 esitasid kaebajad KrMS § 228 lg 1 alusel Riigiprokuratuurile kaebuse, milles

palusid tuvastada õigusabipalve kui menetlustoimingu

teostamise

õigusvastasus,

kuna

menetlustoimingu tegemise ajal ei esinenud menetlustoimingu tegemiseks seaduslikke

aluseid. Lisaks palusid kaebajad kõrvaldada Põhja Ringkonnaprokuratuuri 09.02.2011

õigusabipalve alusel saadud teave kriminaalasja nr 11700000010 kriminaaltoimikust. Lisaks

palusid kaebajad hävitada Põhja Ringkonnaprokuratuuri 09.02.2011 õigusabipalve alusel

saadud teave.

-

15.05.2013

Riigiprokuratuuri

määrusega

jäeti

kaebajate

taotlused

rahuldamata.

Riigiprokuratuur asus seisukohale, et enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist ei ole

asjakohane anda kaebuse aluseks olnud faktilistele asjaoludele lõplikku hinnangut. Selles

osas, kas 19.04.2013 kaebuses esitatud faktiväited vastavad tõele või mitte, saab

Riigiprokuratuuri hinnangul seisukoha kujundada vaid siis, kui kohtueelne menetlus on

lõppenud ning vastu on võetud menetlusotsus. Nimetatud põhjustel ei saa Riigiprokuratuuri

seisukoha kohaselt anda ka hinnangut sellele, kas õigusabipalve alusel saadud teave on

tõendina lubatav või lubamatu.

- 30.05.2013 esitasid kaebajad KrMS § 230 lg 1 alusel kaebuse eeluurimiskohtunikule, kuna

ei nõustunud Riigiprokuratuuri 15.05.2013 määruses toodud seisukohtadega.

- 28.06.2013 määrusega jättis Harju maakohus kaebuse rahuldamata. Kaebajad esitasid

18.07.2013 määruskaebuse Tallinna ringkonnakohtule, paludes jätta kohaldamata ja

tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks KrMS § 385 p 14 osas, milles see ei luba esitada

määruskaebust eeluurimiskohtuniku poolt KrMS § 231 alusel tehtud määrusele; edastada

määrus Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamiseks ning

tuvastada Põhja Ringkonnaprokuratuuri 09.02.2011 õigusabipalve edastamise kui

menetlustoimingu õigusvastasus.

- 28.08.2013 määrusega jättis Tallinna ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaatamata ja

tagastas kaebajatele, leides, et määruskaebus on esitatud kohtumääruse peale, milline ei ole

määruskaebe korras vaidlustatav ning ringkonnakohtul puudub menetluslik pädevus Harju

maakohtu 28.06.2013 kohtumääruse läbi vaatamiseks.

- 09.09.2013 esitasid kaebajad määruskaebuse Riigikohtule taotlusega tühistada Tallinna

ringkonnakohtu 28.08.2013 määrus. 30.10.2013 Riigikohtu määrusega jäeti määruskaebus

menetlusse võtmata. Seega jõustus uurimiskaebemenetluses Harju maakohtu 28.06.2013

määrus.

3. Kaebajad tuginevad käesoleva kaebuse esitamisel Riigikohtu 22.03.2013 määruse

seisukohale, et kaebajatel on põhimõtteliselt õigus pöörduda halduskohtusse mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes seoses õigusabipalves esitatud ebakohaste väärtushinnangutega.

Riigikohus rõhutas, et kaebajate väidetav õiguste riive ei ole ilmselgelt välistatud. Nimetatu

tähendab, et kaebajatele peab olema tagatud PS § 15 kohane õigus pöörduda kohtusse. Samas

osundas Riigikohus, et halduskohtusse pöördumise eelduseks on KrMS §§ 228 jj kohases

uurimiskaebemenetluse läbimine. KrMS § 231 lg 2 kohaselt vaadatakse kaebus läbi

kirjalikus menetluses ning avaliku ja suulise menetluse alternatiivi ei ole ette nähtud. Samuti

ei sätesta KrMS § 231 tagatisi tagamaks poolte võrdsust ning menetluse võistlevust. Seega ei

vasta KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestatud menetluskord ühelegi eeltoodud kriteeriumile.

Samuti ei ole kriminaalmenetluse esemeks isiku õiguse au ja hea nime kaitsele rikkumisega

seotud küsimused. Uurimisasutusel, prokuratuuril ega ka asja arutaval üldkohtul ei ole

pädevust

rakendada

õiguskaitsevahendina

näiteks

prokuratuuri

kohustamist

menetlustoiminguga

avaldatud

faktiväidete

ümberlükkamiseks

ja

väärtushinnangute

avaldamise õigusvastasuse tuvastamist. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole KrMS § 228 lg 1

sätestatud korras vaidlustatav kriminaalmenetluse alustamine ja kulgemine, st isikuandmete

töötlemine riigivõimu poolt IKS § 5 mõttes. Riigikohus on tõdenud, et olukorras, kus

puudub kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda sätestav

regulatsioon, ei saa kohus jätta tekitatud kahju meelevaldselt hüvitamata. Samuti on

Riigikohus tõdenud, et KrMS VII peatüki 5. jaos sätestatud menetlusega analoogne VTMS

X peatüki 3. jao 6. jaotises sätestatud menetlus ei taga regulatsiooni eripärast

tulenevalt reaalset võimalust esitada kahjunõudeid ning rakendada seeläbi vastavaid

õiguskaitsevahendeid. Eeltoodut sedastades on Riigikohus järeldanud, et kui isikul puuduvad

võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus

menetluses, on halduskohus pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse

toimingute või otsustuste õiguspärasust. Eeltoodule tuginedes ning juhindudes Riigikohtu

22.03.2013 määruses toodud põhistustest, tuleb asuda seisukohale, et on täidetud tingimused

kaebuse läbivaatamiseks halduskohtu poolt.

4. Kaebuse nõuded.

Õigusabipalves on E.S.e kohta esitatud ebaõiged faktiväited: (i) E. S. korraldusel

anti esitatud tingimuste täitmiseks, äriplaani ning koos tehniliste joonistega

projekti koostamiseks ja kooskõlastuste saamiseks konkursil aega ainult 11 tööpäeva;

(ii) toidukioskitele anti kooskõlastused pärast nende avamist; (iii) kinnisasjal asukohaga

Tallinn Toompuiestee 27/Paldiski mnt 6 hoonete püstitamisel ei peetud kinni

ehitusprojektist; (iv) ehitusprojektist kõrvalekaldumised seadustati

E.

S. survel

tagantjärgi; (v) kinnisasjal asukohaga Tallinn Pikk tn 29/Lai tn 24 asuva hoone

ehitamisel kalduti kõrvale ehitusprojektist ja hõivati ebaseaduslikult osa naabermajast; (vi)

27.04.2011 täpsustavas kirjavahetuses omistati vastustaja poolt E.S.ele menetlusseisund

„süüdistatav“. Nimetatud faktiväited on ebaõiged, mistõttu taotleb E.S. teabe avaldamise kui

haldustoimingu õigusvastasuse tuvastamist (HKMS § 37 lg 2 p 6) ja ebaõigete andmete

avaldamisest tulenevate õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist (HKMS § 37 lg 2 p 5).

Õigusabipalves on A.K.i kohta esitatud ebaõige faktiväide, et ta teadis konkursist juba ette.

Nimetatud faktiväide on ebaõige, mistõttu taotleb A.K. teabe avaldamise kui haldustoimingu

õigusvastasuse tuvastamist (HKMS § 37 lg 2 p 6) ja ebaõigete andmete avaldamisest

tulenevate õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist (HKMS § 37 lg 2 p 5).

5. 14.01.2014 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta. Kokkuvõtlikult olid kohtu

seisukohad järgmised: „Kriminaalmenetluse toimingu (nii vorm kui ka sisu) õigusvastasuse

tuvastamine ei ole halduskohtu pädevuses. Järelikult halduskohus ei saa asuda vaidlusaluse

kriminaalmenetluse toimingu sisu (faktiväited, väärtushinnangud) õiguspärasust hindama.

Antud juhul prokuratuur ega eeluurimiskohtunik aga toimingu õigusvastasust tuvastanud ei

ole. /…/ Riigikohus on 22.03.2013 määruses (p-d 15 ja 16) sedastanud, et: „Vaidlus

õigusabipalve kui kohtueelse kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamise üle kuulub halduskohtu pädevusse. /.../ Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et

halduskohus on kahjunõude lahendamisel pädev hindama kriminaalmenetluse toimingute või

otsuste

õiguspärasust

„erandjuhtudel,

kui

isikul

puuduvad

võimalused

nõuda

kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses“ (3-3-1-

75-11, p 21) /.../ Viidatud üldkogu otsuses käsitletud erandjuhtumiga ei ole selles asjas

tegemist“. /.../ Järelikult on kaebajatel õigus tulla kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks küll vastava nõudega halduskohtusse, kuid alles seejärel, kui

nimetatud toimingu õigusvastasus on seaduses ettenähtud korras tuvastatud. Kohus eelnevalt

juba märkis, et kahju hüvitamise nõude esitamisele (ja rahuldamisele) kehtivad kindlad

eeldused, mis antud juhul on täitmata. Nimelt ei ole halduskohtule esitatud tõendeid

mittevaralise kahju hüvitamise taotlemise ühe olulise eelduse, so avalik-õigusliku isiku

õigusvastase teo/toimingu kohta. Seega olukorras, kus kohtueelne menetlus on alles pooleli ja

kõnealuse toimingu õigusvastasus kindlaks tegemata, on mittevaralise kahju nõue praeguses

olukorras ilmselgelt perspektiivitu“.

6. Kaebajad on oma 30.01.2014 vastuses 14.01.2014 määrusele järgmisel seisukohal.

Kaebajad on teinud kõik endast oleneva ja seaduses ettenähtut järgides, et saavutada oma

rikutud õiguste kaitse kriminaalmenetluses läbi uurimiskaebemenetluse. Kaebajad läbisid

uurimiskaebemenetluse ette nähtud korras, kuid Riigiprokuratuur ja kohus jättis eelnimetatud

määruses viidatud hinnangu kaebuse aluseks olnud asjaolude kohta andmata. Seeläbi on

täitmata ka KrMS § 228 eesmärk – menetlusosalise või menetlusvälise isiku õiguste kaitse.

Täielikult on ignoreeritud Riigikohtu seisukohta Riigiprokuratuuri ja maakohtu volituste osas,

mistõttu sisuliselt jäi kaebuses toodud taotluse osas – menetlustoimingu tegemise

õigusvastasus - seisukoht võtmata. Seega ei ole kaebajad saanud oma õigusi tegelikult

uurimiskaebemenetluses

realiseerida

ja

seeläbi

on

kaebajate

hinnangul

nende

kriminaalmenetluses rikutud õigused jäänud sisuliselt kohtuliku kaitseta. Kaebajad

selgitavad, et süüküsimuse lahendamiseks hinnatavad tõendid ja menetlustoimingu

õiguspärasuse hindamisel arvestatavad asjaolud ei ole üheselt kattuvad, mistõttu viimase osas

on tegelikult võimalik seisukoha kujundamine ka kohtueelse menetluse staadiumis. Seega

väär on arusaam, et enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist ei ole asjakohane anda

menetlustoimingu tegemise aluseks olnud asjaoludele lõplikku hinnangut. Vastupidi –

faktilised asjaolud, millised tingivad menetlustoimingute tegemise vajaduse peavad esinema

juba menetlustoimingu tegemise ajahetkel, sellest sõltub menetlustoimingu tegemise

põhjendatus ja seaduslikkus. Menetlus, seeläbi ka iga üksik menetlustoiming, peab

menetlustoimingu läbiviimise ajal olema põhjendatud ja läbiviidud kooskõlas seadusega.

Kohtueelset menetlust toimetav ametiisik on seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega

saa jätta seda rakendamata. Käesoleval juhul on kaebuses viidatud valed faktiväited ja

ebakohased väärtushinnangud vahetult seotud menetlustoimingu tegemisega. Järelikult oleks

Riigiprokuratuuril ja maakohtul olnud võimalus kontrollida esitatud asjaolude tõelevastavust,

kuid põhjendamatult on lükatud selline võimalus tuvastamiseks määramata tulevikku.

Liiatigi kui kriminaalmenetluses ongi uurimiskaebemenetlust võimalik läbida vaid kohtueelse

menetluse staadiumis. See tähendab, et peale kriminaalmenetluse lõpuleviiduks tunnistamist

prokuratuuri poolt või lõpetamise määruse koostamist seaduses sätestatud alustel ei ole

võimalik enam uurimiskaebemenetlust läbida, mistõttu veelgi enam on Riigiprokuratuuri ja

maakohtu tegevus kaebuse lahendamisel põhjendamatud. Kaebajad juhivad ka tähelepanu

asjaolule, et õigusabipalve edastamise kui menetlustoimingu tegemise seaduslikud alused ja

eeldused pidid esinema juba menetlustoimingu tegemise ajal. Hilisemad asjaolud ei saa ühelgi

juhul muuta õiguslikku hinnangut menetlustoimingu seaduslikkusele, mistõttu viited

kohtueelse menetluse staadiumile on asjakohatud. Eeltoodud seisukohta toetab üheselt

KrMS §-s 228 sätestatu – võimalus konkreetse menetlustoimingu vaidlustamiseks kohtueelse

menetluse staadiumis, kui isik leiab, et menetlustoimingu tegemine on kaasa toonud tema

õiguste rikkumise. Seega asjakohatud on põhjendused viitega võimalusele asja sisulisel

arutamisel vaidlustada tõendite kogumise õiguspärasust, kuivõrd selliselt tõlgendatakse KrMS

§ 228 sätestatu sisutühjaks ning ei järgita seadusandja tahet. Ühtlasi tugineb selline seisukoht

eeldusele, et kõik kriminaalmenetlused päädivad kohtumenetlusega, milline ei ole põhjendatud,

kuivõrd arvestatav osa kriminaalmenetlusi lõpetatakse KrMS §§ 200-2052 sätestatud alustel ja

seetõttu sisulise arutamiseni ei jõua. Järgides sellekohast seisukohta, piiratakse eelkirjeldatud

juhtudel oluliselt võimalust vaidlustada menetleja toiminguid või määrusi, mille osas isik

leiab, et menetlusnõuete rikkumine menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel

on kaasa toonud tema õiguste rikkumise. Vaidlus õigusabipalve kui kohtueelse

kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise üle kuulub

halduskohtu pädevusse. Kahju hüvitamise vaidluste lahendamist KrMS §-des 228-232

sätestatud korras ei toimu. Teistsugust menetluskorda ei ole ette nähtud ka muudes

eriseadustes. Kuna tegemist on teistsuguse menetluskorrata avalik-õigusliku vaidlusega,

kuulub selle lahendamine HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtu pädevusse. Riigikohtu

üldkogu on selgitanud, et halduskohus on kahjunõude lahendamisel pädev hindama

kriminaalmenetluse toimingute või otsuste õiguspärasust erandjuhtudel, kui isikul puuduvad

võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus

menetluses. Eelkirjeldatud asjaolude tõttu käesoleval juhul ongi tegu viidatud erandliku

olukorraga, kus isikutelt on võetudvõimalus kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse

tuvastamine mõnes muus menetluses peale halduskohtumenetluse. Millisel muul olukorral

võiks Riigikohtu üldkogu väljendatud erandjuhuga tegemist olla, kui nagu käesoleva juhul,

kus on sisuliselt keeldutud kaebajate õiguste rikkumisele hinnangut andmast. Erandlikkus on

eelkõige põhjendatav asjaoluga, et uurimiskaebemenetluses on seadusest ja Riigikohtu

praktikast tulenevaid kohustusi Riigiprokuratuur ja maakohus eiranud ning ekslikult asunud

seisukohale, et kohtueelses menetluses puudub pädevus ja võimalused menetlustoimingu

õigusvastasuse tuvastamiseks. Ühtlasi on HKMS §-st 4 lg 4 tulenevalt halduskohus pädev

iseseisvalt hindama kõiki asjaolusid, millest haldusasja lahendamine sõltub, kui seadus ei

sätesta teisiti. Seega kaebajad leiavad, et halduskohtul puudub kohustus olla seotud

uurimiskaebemenetluses tehtud järeldustega pädevuse puudumise kohta ja võimatusega

asjaolusid kohtueelsel menetlusel hinnata ning halduskohtul on õigus anda iseseisvalt

hinnang kaebajate taotlustele. Riigikohus selgitas oma 22.03.2013 määruses, et kaebajatel on

põhimõtteliselt õigus pöörduda halduskohtusse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses

õigusabipalves esitatud ebakohaste väärtushinnangutega. Riigikohus rõhutas, et kaebajate

väidetav õiguste riive ei ole ilmselgelt välistatud. Samas osundas Riigikohus, et

halduskohtusse pöördumise eelduseks on KrMS §§ 228 jj kohases uurimiskaebemenetluse

läbimine. Nagu kaebajad halduskohtule esitatud kaebuses ka märkisid, siis käesolevaks ajaks

on täidetud eeltingimused halduskohtusse pöördumiseks ning puuduvad võimalused nõuda

vaidlustatud toimingute õigusvastasuse tuvastamist muul viisil. Siinkohal teevad kaebajad

viite 10.12.2013 kaebuse punktidele 45-51. Kohus on 14.01.2014 määruse punktis 13

märkinud, et antud juhul prokuratuur ega eeluurimiskohtunik toimingu õigusvastasust

tuvastanud ei ole. Kaebajad juhivad kohtu tähelepanu, et prokuratuur ja eeluurimiskohtunik

mitte pole tuvastanud õigusvastasust, vaid on jätnud õigusvastasuse esinemise üleüldse

hindamata. Seega on endiselt uurimisasutuse või kohtu seisukoht selles küsimuses

kujundamata ja kaebajatel puudub võimalus sellekohase seisukoha kujundamist nõuda

kriminaalmenetluse raames. Eeltoodu alusel leiavad kaebajad, et ei esine takistusi, miks

halduskohus ei saaks iseseisvalt hinnata vaidlusaluste faktiväidete ja väärtushinnangute

õiguspärasust. Kaebajate õigusi rikkuva ja kaebajatele kahju tekitanud avalik-õigusliku isiku

õigusvastaseks toiminguks on Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt 09.02.2011 koostatud

õigusabipalves nr PRP-7/11/90 ebaõigete faktiväidete ning ebakohaste väärtushinnangute

esitamine ning avaldamine. Põhistused, miks nimetatud faktiväited on valed ja

väärtushinnangud ebakohased ning mil viisil on rikutud sellega kaebajate õigusi ja tekitatud

kahju, on toodud halduskohtule esitatud kaebuse punktides 60-122. Seonduvalt kaebusele

lisatud saksakeelse dokumendi ning asjakohase lõigu eestikeelse tõlkega selgitavad kaebajad,

et viidatud tõendiga soovivad kaebajad tõendada asjaolu, et E.S.t on alusetult nimetatud

süüdistatavaks – isikule on omistatud menetlusseisund, mida tal tegelikult ei olnud ega ole

senini. Kellegi nimetamine alusetult süüdistatavaks on ilmselgelt isiku au ja head nime

kahjustav. Kaebajad selgitavad, et tõlgitud on käsitletavast dokumendist lõik, millest

tulenevad kaebusega seonduvad olulised asjaolud. Kaebajad ei pea vajalikuks kohut koormata

kogu teksti lisamisega. Kaebajad ei pea halduskohtule esitatud kaebust perspektiivituks.

Halduskohtule on esitatud kolm eraldi nõuet. Kaebus sisaldab nii kohustamiskaebust

(ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise nõue), tuvastamiskaebust (väärtushinnangute

avaldamise õigusvastasuse tuvastamine) kui ka hüvitamiskaebust (mittevaralise kahju

hüvitamine). Ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise ja ebakohaste väärtushinnangute

tuvastamise nõuete eelduseks ei ole menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamine

uurimiskaebemenetluses, vaid uurimiskaebemenetluse kui kohustusliku kohtueelse menetluse

läbimine. Kaebuse täiendamine saab seega puudutada vaid hüvitamiskaebusega seonduvat.

Seega kaebajate nõuded vähemalt ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks ja ebakohaste

väärtushinnangute tuvastamiseks on menetlemiseks formaalselt valmis. Kaebajad on kaalunud

õiguslikku edu võimalikkust ja osundavad, et ka kaebuse osalise rahuldamise võimalus

sisaldab kaebajate jaoks piisavat õiguslikku perspektiivi ning täidab kaebuse esitamise

eesmärgi. Kaebajad jäävad kõigi kaebuses ja käesolevas dokumendis esitatud seisukohtade ja

taotluste juurde ning leiavad, et kaebus kuulub lahendamisele halduskohtumenetluse korras.

KOHUS LEIAB

7. Kaebuse täiendusest nähtuvalt kaebajad on seisukohal, et nad on teinud kõik endast

oleneva ja seaduses ettenähtut järgides, et saavutada oma rikutud õiguste kaitse

kriminaalmenetluses läbi uurimiskaebemenetluse. Kaebajad läbisid uurimiskaebemenetluse

ette nähtud korras, kuid Riigiprokuratuur ja kohus jättis hinnangu kaebuse aluseks olnud

asjaolude kohta andmata. Seeläbi on täitmata ka KrMS § 228 eesmärk – menetlusosalise või

menetlusvälise isiku õiguste kaitse. Samas on kaebajad seisukohal, et ebaõigete faktiväidete

ümberlükkamise ja ebakohaste väärtushinnangute tuvastamise nõuete eelduseks ei ole

menetlustoimingu

õigusvastasuse

tuvastamine

uurimiskaebemenetluses,

vaid

uurimiskaebemenetluse kui kohustusliku kohtueelse menetluse läbimine. Seega kaebuse

täiendamine saab puudutada vaid hüvitamiskaebusega seonduvat ning kaebajate nõuded

vähemalt ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks (kohustamisnõue) ja ebakohaste

väärtushinnangute tuvastamiseks (tuvastamisnõue) on menetlemiseks formaalselt valmis.

8. Kohus kaebajate eelneva seisukohaga kohustamis- ja tuvastamisnõude menetletavuse

osas ei nõustu. Kohus on juba 14.01.2014 määruses (p 13) selgitanud, et „kriminaalmenetluse

toimingu sisu ja vorm on ühtne, mistõttu neid ei ole võimalik eraldada. Kriminaalmenetluse

toimingu (nii vorm kui ka sisu) õigusvastasuse tuvastamine ei ole halduskohtu pädevuses.

Järelikult halduskohus ei saa asuda vaidlusaluse kriminaalmenetluse toimingu sisu

(faktiväited, väärtushinnangud) õiguspärasust hindama. Antud juhul prokuratuur ega

eeluurimiskohtunik aga toimingu õigusvastasust tuvastanud ei ole. Jääb isegi arusaamatuks,

kuidas kaebajad kujutavad ette, et halduskohus hakkaks kontrollima (ja milliste tõendite

alusel nimelt), kas õigusabipalves esitatud faktiväited on valed ja väärtushinnangud kohatud,

kui isegi selleks pädevad Riigiprokuratuur ja eeluurimiskohtunik ei ole pidanud praeguses

menetlusetapis (eeluurimine on alles pooleli) võimalikuks selles osas seisukohta võtta. Seega

halduskohtu hinnangul on väär kaebajate seisukoht, et kaebajatel puudub muu võimalus oma

õiguste kaitsmiseks. Riigikohus on 22.03.2013 määruses (p-d 15 ja 16) sedastanud, et:

„Vaidlus õigusabipalve kui kohtueelse kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamise üle kuulub halduskohtu pädevusse. /.../ Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et

halduskohus on kahjunõude lahendamisel pädev hindama kriminaalmenetluse toimingute või

otsuste

õiguspärasust

„erandjuhtudel,

kui

isikul

puuduvad

võimalused

nõuda

kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses“ (3-3-1-

75-11, p 21) /.../ Viidatud üldkogu otsuses käsitletud erandjuhtumiga ei ole selles asjas

tegemist““. Kaebuse täienduses esitatud väited ei ole suutnud halduskohtu eelmärgitud

seisukohta muuta.

9. Halduskohtu seisukohta toetab käesoleva kaebusega seonduvas Riigikohtu 22.03.2013

määruses (p-d 11-12) muu hulgas väljendatud järgmine seisukoht: „Kolleegium on

seisukohal, et halduskohtumenetluses ja kriminaalmenetluses lahendatavate vaidluste

piiritlemine ei sõltu sellest, millisel eesmärgil prokuratuuri määrust või toimingut

vaidlustatakse. Kaebusel võib üheaegselt olla mitu eesmärki ning nendest lähtumine muudaks

kohtute pädevuse piiritlemise praktiliselt võimatuks. KrMS § 228 lg 2 hõlmab selles

sätestatud määruste ja toimingute vaidlustamise, sõltumata sellest, milline on kaebuse

eesmärk ja kaitstav õigus (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 17. detsembri 2009. a otsus

asjas nr 3-3-1-55-09, p 16). /.../ KrMS §-st 228 nähtub selgelt, et selles ja järgnevates

paragrahvides sätestatud uurimiskaebemenetluse eesmärk ei piirdu vaid KrMS § 211 lg-s 1

sätestatud kohtueelse menetluse eesmärkidega. Uurimiskaebemenetluse eesmärk on

menetlusosaliste ja menetlusväliste isikute õiguste kaitse. /.../ Kaebajad peavad

õigusabitaotlust

õigusvastaseks

ennekõike

põhjusel,

et

nende

arvates

puudus

kriminaalmenetluse alustamiseks piisav kahtlus. Kaebajad nõuavad sisuliselt, et halduskohus

asuks tuvastama asjaolusid, mille uurimiseks on alustatud kriminaalmenetlus (nt kaebuse

p 32, tl 12, I kd). Kolleegium ei pea õiguslikult võimalikuks, et halduskohus annab sääraseid

hinnanguid poolelioleva uurimise ajal“.

10. Sama seisukohta väljendas juba 28.12.2012 määruses (p 13) ka Tallinna

ringkonnakohus asjas nr 3-12-2192, kus kaebajad taotlesid käesoleva kaebusega analoogselt

sama vaidlusaluse õigusabipalve raames avaldatud ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist

ning väärtushinnangute avaldamise õigusvastasuse tuvastamist. Ringkonnakohus nentis:

„Kaebajad väidavad, et ei ole halduskohtusse pöördunud mitte kriminaalmenetluse toimingute

vaidlustamiseks, vaid oma põhiõiguste kaitseks ning au ja hea nime teotamise lõpetamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole neid kahte tasandit võimalik eristada, st halduskohus ei saa

võtta

seisukohta

kaebajate

põhiõiguste

rikkumise

kohta,

hindamata

seejuures

kriminaalmenetluse alustamise ning kriminaalasja kohtueelse menetluse toimingute

õiguspärasust. Ebaõiged faktiväited ning ebakohased väärtushinnangud, mida kaebajad esile

toovad, on seotud konkreetse kuriteokahtlusega ning küsimusega, kas on alust eeldada, et

kaebajate tegevusega on täidetud mingi prokuratuuri poolt esile toodud karistusseadustiku

koosseis. Halduskohus ei saa kriminaalmenetlusest isoleeritult asuda hindama, kas kaebajate

poolt on toime pandud rahapesu, kas E.S.e korraldusel viidi läbi õigusvastane konkurss jne“.

11. Ringkonnakohtu seisukohtadega on põhimõtteliselt nõustunud samuti Riigikohus

asjaga seonduvas 22.03.2013 määruses asjas nr 3-3-1-11-13 (p-d 8, 10, 12). Samas lahendis

Riigikohtule esitatud Riigiprokuratuuri vastuses (p 7) on sedastatud järgmist: „Õigusabipalve

õiguspärasuse hindamine ei saa täna kuuluda ei sisuliselt ega vormiliselt halduskohtule.

Vaidlus selle üle, kas õigusabipalves esitatud väited on õiged, on samaaegselt

tõendamiseseme asjaoluks kriminaalmenetluses. Asjaolud, millega seotakse au ja hea nime

teotamist, on otseselt seotud konkreetse kuriteokahtlusega ning küsimusega, kas isikute

tegevusega on täidetud karistusseadustikus sätestatud ja prokuratuuri poolt esile toodud

kuriteokoosseis“.

Eeltoodut kokku võttes jääb kohus seisukohale, et poolelioleva kohtueelse menetluse ajal ei

ole halduskohtul võimalik sisuliselt lahendada kaebuses esitatud kohustamis- ja

tuvastamisnõuet.

12. Hüvitamisnõude osas kaebajad põhjendavad, et kaebajate õigusi rikkuvaks ja

kaebajatele kahju tekitanud avalik-õigusliku isiku õigusvastaseks toiminguks on Põhja

Ringkonnaprokuratuuri poolt 09.02.2011 koostatud õigusabipalves nr PRP-7/11/90 ebaõigete

faktiväidete ning ebakohaste väärtushinnangute esitamine ning avaldamine.

13. Kohus selgitab, et viidatud Riigikohtu 22.03.2013 määruses (p-d 15-17) sedastas

kõrgeim kohus ka seda, et kaebajatel on põhimõtteliselt õigus pöörduda halduskohtusse

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses õigusabipalves esitatud ebakohaste

väärtushinnangutega. Samas rõhutas Riigikohus ka järgnevat: „...kuna kriminaalasja

kohtueelne

menetlus

ei

ole

veel

lõppenud

ja

õigusabipalve

õigusvastasus

on

uurimiskabemenetluses tuvastamata, ei ole õigusabipalve õigusvastasusele tuginevat

hüvitamiskaebust ka praeguses olukorras halduskohtumenetluses võimalik rahuldada. Seega

kuni kriminaalasja kohtueelse menetluse lõppemiseni ei ole hüvitamiskaebusega ilmselgelt

võimalik saavutada kaebuse eesmärki ning sellise kaebuse võib kohus HKMS § 121 lg 2 p 2

alusel tagastada“. Riigikohus osundas ka sellele (p 17), et kaebajate õiguste riive ei ole

ilmselgelt välistatud, kuna ka kahju hüvitamise asjades reguleerib kaebeõigust HKMS § 44 lg

1.

14. Eeltoodu alusel kohus nõustub põhimõtteliselt, et kaebajate õiguste riive ei ole

välistatud, kuid kuna olukord ei ole käesolevaks ajaks, võrreldes kaebuse esitamise ja selle

käiguta jätmise aja seisuga muutunud, siis kohtu hinnangul on kaebus antud hetkel ennatlik ja

seda ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas, sest endiselt on hüvitamisnõude eeldused

täitmata. Kohus on 14.01.2014 määruses (p 14) seda asjaolu põhjalikult selgitanud. Kohus

on jätkuvalt seisukohal, et kaebajatel on küll õigus tulla kriminaalmenetluse toiminguga

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks vastava nõudega halduskohtusse, kuid alles

seejärel, kui nimetatud toimingu õigusvastasus on seaduses ettenähtud korras tuvastatud.

Kohus on samas aga ka seisukohal, et antud juhul on jätkuvalt täitmata kahju hüvitamise

nõude esitamisele (ja rahuldamisele) ette nähtud eeldused. RVastS § 9 alusel mittevaralise

kahju hüvitamisel on oluline, et kahju on tekkinud avaliku võimu õigusvastase teo tagajärjel,

tegu on süüline ning sellega on rikutud RVastS § 9 lg-s 1 loetletud isikuõigusi. Kõnealune

õigusabipalve kui kriminaalmenetluse menetlusdokument on edastatud vastavalt KrMS-s ette

nähtud

korrale

ja

üksnes

kindlale

adressaadile

ning

õigusabipalve

esitamine

kriminaalmenetlusetoiminguna kriminaalasja raames iseenesest ei ole käsitatav õigusvastase

teona. Seega olukorras, kus kohtueelne menetlus on alles pooleli ja kõnealuse toimingu

õigusvastasus KrMS-s sätestatud kaebekorras kindlaks tegemata, on mittevaralise kahju nõue

praeguses olukorras ilmselgelt perspektiivitu. Eelmärgitud asjaoludel kohus ei nõustu ka

kaebajate selle väitega, et nende kaebamisvõimalused on ammendunud ja ainus võimalus oma

õiguste kaitseks on just praegu halduskohtusse pöörduda.

15. Kõike eelnevat kokku võttes kohus veelkord rõhutab, et E.S.e ja A.K.i kaebus on

kõigi nõuete osas ennatlik ja ei taga kaebuse eesmärgi saavutamist. Kohtu hinnangul ei tagaks

seda ka kaebuse võimalik muutmine. Seega kohus tagastab kaebuse kõigi nõuete osas

läbivaatamatult HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel.

16. HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab

kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lg 2

alusel. Et kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, siis tasutud riigilõiv

tagastamisele ei kuulu.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo

kohtunik