3-13-2468/36 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 14.02.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-2468 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus H. D’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotleja – Politseija Piirivalveamet, esindaja L. E; Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – H. D, esindaja Kristi Toodo Kohtuistungi toimumise aeg 12.02.2014, Tallinn Resolutsioon Anda luba H. D’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 14.04.2014 Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada Tallinna Halduskohtu kaudu päeva jooksul määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule arvestatuna määruse ärakirja kättesaamisest.

Asjaolud ning taotluse sisu

1. 10.02.2014 esitas Politseija Piirivalveamet (PPA) Tallinna Halduskohtule taotluse H. D’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Taotluse kohaselt pidasid Lõuna prefektuuri Piusa kordoni ametnikud 16.12.2013 kell 14:02 Võrumaal, Meremäe vallas, Helbi külas kinni kaks lõunamaalase välimusega meest. Isikuid kahtlustati ebaseaduslikus piiriületuses. Teostati turvakontroll ning edasi toimetati isikud Lõuna prefektuuri ametiruumidesse, kus viidi läbi põhjalik isikute ja nende asjade läbivaatus. Kontrollimise käigus nimetas üks isik ennast Süüria Araabia Vabariigi kodanikuks. Isikul puudusid isikut tõendavad dokumendid ning ta tuvastati tema ütluste järgi kui Süüria Araabia Vabariigi kodanik H. D (30 aastane), sündinud 28.11.1983 Süürias, keskharidus, elukoht Damaskus, Jarmuki laager. Piirivalveametnike poolt on kindlaks tehtud, et 16.12.2013, päevasel ajal, ületas H. D Võru maakonnas, Meremäe vallas, Helbi külas Vene piiritähise nr 236 ja 310 vahelisel alal koos Süüria Araabia Vabariigi kodanikuga M. M´iga (sünd 20.07.1973) ebaseaduslikult Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone suunaga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki. Kontrolljoone ületanud isikud panid toime karistusseadustiku § 258 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (Eesti Vabariigi riigipiiri ja ajutise kontrolljoone ebaseaduslik ületamine kui see on toime pandud grupi poolt). Isikute suhtes kriminaalmenetlust ei alustatud, nad oli nõus menetluskulude ja võimaliku karistusena mõistetava rahalise karistuse asendamise maksega riigituludesse ning makse suuruseks määrati mõlemale Süüria kodanikule 100 eurot. Kuna H. D’il puudus Eesti Vabariiki saabumiseks ja Eestis viibimiseks seaduslik alus, vormistas PPA 17.12.2013 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) ning kohaldas sissesõidukeeldu viieks aastaks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates.

2. 16.12.2013 kella 14:02 ajal peeti H. D väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1 ja § 19 lg 1 alusel kinni. Sama päeva hilisõhtul avaldas isik soovi varjupaiga saamiseks ning 17.12.2013 kell 11.00 võttis Politseija Piirivalveamet (PPA) H. D’ilt araabia keele tõlgi vahendusel vastu varjupaigaja elamisloa taotluse (registreeritud nr 7001310130) ning pidas isiku vastavalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 15 lg 1 punktidele 2 ja 3 ning § 15 lõikele 6 kuni 48- tunniks kinni. Isiku ütluste kohaselt peatusid nad Venemaal Petseri linnas hotellis Hotel Pechory-Park. Venemaa ametnike poolt hotellis toimunud kontrolli tulemusena on laekunud eelinfona järgmised andmed: 15.12.2013 saabusid hotelli üks mittekohalik ja kaks võõrast. Registreerimiseks esitas üks isik Süüria passi nimega M. A, sünd. 20.07.1973 ning teine Jordaania passi nimega L. R, sünd. 28.11.1983. Abistaja lahkus kohe ning 2 välismaalast jäid hotelli, misjärel uurisid oma asukohta ja küsisid Moskva rongi väljumise aega ning varahommikul 16.12.2013 lahkusid väidetavalt korraks hotellist. PPA-le isikud reisidokumente ei esitanud ning H. D tuvastati tema enda ütluste järgi, mistõttu puuduvad ametlikud andmed isikusamasuse ja kodakondsuse kohta. H. D on oma sõnul saabunud Eesti Vabariiki eesmärgiga minna edasi Rootsi Kuningriiki.

3. PPA hinnangul viitasid H. D’i Eestisse saabumise ja käitumise asjaolud võimalikule põgenemise ohule või menetlusest kõrvalehoidmisele. Samuti on eelnevalt Süüria päritolu Rootsi suunduda soovinud varjupaigataotlejad hoolimata VRKS § 34 lg 1 sätestatud kohustusest elada varjupaigamenetluse ajal varjupaigataotlejate majutuskeskuses, sealt omavoliliselt lahkunud ning ei ole senini tagasi pöördunud. Viimati lahkusid kaks Süüria päritolu varjupaigataotlejat majutuskeskusest 08.02.2014 ning ei ole sinna senini tagasi pöördunud. Kuna PPA-l ei olnud võimalik varjupaigataotleja isikut ja päritoluriiki üheselt tuvastada, ning esines põgenemisoht, taotles PPA 18.12.2013 H. D’i kinnipidamist ja paigutamist PPA kinnipidamiskeskusesse VRKS § 362 lg 2 alusel, mille Tartu Halduskohus rahuldas 18.12.2013 määrusega haldusasjas nr 3-13-2468.

4. 28.01.2014 viis PPA H. D’iga läbi varjupaigataotleja küsitluse. Küsitlusel paluti selgitust Jordaania passi koopia kohta, millest nähtus, et koopia on tehtud passist, mis on välja antud O. L nimele sünniajaga 28.11.1983. Taotleja enda poolt vormikohases varjupaigataotluses kinnitatud sünniaeg on samuti 28.11.1983. Taotleja väidab, et see ei ole tema passi koopia ning tema isiklikult hotelli ei broneerinud ning broneerijate käes olid ka passid. Taotleja edastas küsitluse järgselt PPA-le ka oma Süüria isikutunnistuse, mille saatsid taotleja sugulased otse PPA-sse posti teel. Küsitluse käigus selgus, et H. D on töötanud pikaajaliselt Jordaanias taksojuhina. Seoses asjaoluga, et H. D’i isik, kodakondsusja päritoluriik ei ole jätkuvalt üheselt kindlaks tehtud, saatis PPA 07.02.2014 Süüria Araabia Vabariigi isikutunnistuse ekspertiisi selle autentsuse kindaks tegemiseks. Lisaks soovib PPA isikuga läbi viia keeleekspertiisi, mis aitab kaasa isiku päritolu kindlaksmääramisele. Juhul kui PPA jõuab seisukohale, et isik ei ole pärit Süüria Araabia Vabariigist, siis võib see oluliselt mõjutada tema varjupaigataotluse suhtes tehtavat otsust.

5. Eeltoodust tulenevalt on PPA seisukohal, et H. D’i suhtes ei ole võimalik tulemuslikult rakendada VRKS § 29 lg 1 sätestatud kinnipidamisest vähem isikuvabadust piiravamaid meetmeid. PPA hinnangul ei ole kohaldatav meede ebaproportsionaalne. Jätkuvalt on kahtlus isikusamasuses ja päritoluriigis. Varjupaigamenetlus ei ole lõppenud ning kindlaks tegemist vajab asjaolu, kas ei esine VRKS § 20 punktides 2, 5, 6 ja 9 ilmselgelt põhjendamatuks varjupaigataotluseks lugemise aluseid. VRKS § 364 lg 1 järgi vabastab kinnipidamiskeskuse juhataja varjupaigataotleja viivitamatult kinnipidamiskeskusest § 361 lõikes 2 sätestatud kinnipidamise aluse äralangemisel. Kui edasise menetluse käigus tuvastatakse isikuga seotud olulised asjaolud, mis on vajalikud varjupaigataotluse menetlemiseks ja otsuse tegemiseks, vabastatakse isik kinnipidamise aluste äralangemisel koheselt. Hinnanud tõendeid ja kaalunud faktilisi asjaolusid, ei pea PPA proportsionaalseks H. D’i viibimist vabaduses ning taotleb halduskohtult VRKS §

362 lg 2 punktide 1, 2 ja 4 alusel isiku kinnipidamise pikendamist PPA kinnipidamiskeskuses kuni varjupaiga taotlusega seotud asjaolude väljaselgitamiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

6. Kohtuistungil vaidles H. D kinnipidamise tähtaja pikendamisele vastu, kuid seda eelkõige viidetega tervislikule seisundile ning ka seetõttu, et varjupaigataotlejate majutuskeskus viibimine oleks meelepärasem (kohtuistungi protokoll, tl 16-18).

Kohtu seisukoht

7. Kohus on seisukohal, et PPA taotlus H. D’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on VRKS § 361 lg 1 ja lg 2 punktide 1, 2 ja 4, § 362 lg 5 alusel põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

8. VRKS § 361 lg 1 kohaselt võib varjupaigataotlejat kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui eelnimetatud seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid. VRKS § 361 lg 2 punktide 1, 2 ja 4 kohaselt võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks, isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks ning varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. VRKS § 362 lg 1 kohaselt võib Politseija Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet varjupaigataotlejat sama seaduse § 361 lõikes 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud põhimõtteid arvestades ilma halduskohtu loata kinni pidada kuni 48 tundi kinnipidamiskeskuses või ametiruumides. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui varjupaigataotlejat on vaja VRKS § 361 lõikes 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb Politseija Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa varjupaigataotleja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt pikendab halduskohus lõikes 2 sätestatud tähtaega kuni kahe kuu kaupa juhul, kui esinevad VRKS § 361 lõikes 2 sätestatud alus ja lõikes 1 nimetatud põhimõtted.

9. Kohus leiab, et PPA taotluses toodud asjaoludel on H. D’i kinnipidamine varjupaigamenetluse lõppemiseni vajalik, kuna isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise alused ei ole käesolevaks ajaks ära langenud (isik on nõuetekohaselt tuvastamata ning on tekkinud kahtlused isiku väidetud kodakondsuses ja päritoluriigis). Lisaks on põhjendatud alus arvata, et H. D võib kinnipidamiskeskusest vabastamisel põgeneda. Isik on saabunud Eestisse ebaseaduslikult. PPA-l on tekkinud kogutud tõendite pinnalt kahtlus, et isik ei olegi Süüria Araabia Vabariigi kodanik nagu ta end väidab olevat. Sellel asjaolul on aga oluline tähendus varjupaigataotluse lahendamisel. Lisaks on isik avaldanud soovi liikuda edasi Rootsi. Eeltoodu põhjal on antud juhul olemas vältimatu vajadus H. D’i kinnipidamiseks, kuna isik on nõuetekohaselt tuvastamata, tema kodakondsus vajab selgitamist ning tema käitumise ja varjupaigamenetluses tuvastatud asjaolude põhjal esineb reaalne oht, et isik võib enne varjupaigamenetluse lõpuleviimist Eestist põgeneda. Kuna H. D on varjupaigataotluse esitanud alles pärast kinnipidamist, ei ole välistatud, et see on esitatud väljasaatmisest kõrvalehoidmiseks.

10. Varjupaigataotleja kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul H. D’i kinnipidamine proportsionaalne ja vajalik. Isiku kinnipidamiskeskusest vabastamine raskendaks oluliselt tema varjupaigamenetluse lõpuleviimist, kuna tema varasem käitumine – ebaseaduslikult Eestisse sisenemine ning Eestis viibimine, varjupaigataotluse esitamine alles pärast kinnipidamist – näitab, et tema tegelik huvi võib olla suunatud mitte varjupaiga saamisele, vaid lahkumiskohustuse edasilükkamisele. Seega ei ole isik olnud seaduskuulekas ja võib hakata varjupaigamenetlusest kõrvale hoiduma või Eestist põgeneda. Lisaks on isik nõuetekohaselt tuvastamata ning PPA-l on kahtlus tema kodakondsuses. Nendel põhjustel ei ole isiku suhtes võimalik kohaldada ka VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ega paigutada teda varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. Isiku poolt kohtuistungil tehtud viide tervislikule seisundile on samuti paljasõnaline ja see ei tingi taotluse rahuldamata jätmist. Taotleja selgitas kohtuistungil, et arstiabi on kinnipidamiskeskuses tagatud. Vastupidiseid tõendeid ei ole haldusasja materjali juurde esitatud.

11. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus Politseija Piirivalveameti taotluse ning annab loa H. D’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Enno Loonurm Kohtunik