4-13-8291/17 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-13-8291

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.02.2014 a Tallinn

Väärteoasja number

4-13-8291 (2302,13,012080)

Kohtunik

Kristina Väliste

Kohtuistungisekretär

Ave Mõistlik

Väärteoasi

H.O (H.O) kaebus Politseija Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärele-

valvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 12.11.2013

otsusele nr 2302,13,012080 H.O karistamises

LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

karistusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega

kuueks (6) kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaebuse esitaja: H.O, isikukood XXX,

elukoht: XXX, töökoht: XXX

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt H.O kaebus ja tühistada osaliselt Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 12.11.2013 otsus nr 2302,13,012080 H.O karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuueks (6) kuuks, nimelt määratud karistuse osas.

2. Jätta jõusse H.O süüditunnistamise LS § 227 lg 3 järgi ja mõista talle karistuseks rahatrahv 175 trahviühikut, s.o 700 (seitsesada) eurot.

3. KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel määrata, et rahatrahv tuleb tasuda peale kohtuotsuse jõustumist ositi võrdsetes osades nelja (4) kuu jooksul vähemalt 175 (sada seitsekümmend viis) eurot kuus.

4. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr EE891010220034796011, Danske Bank AS Eesti filiaalis nr EE403300333416110002 või Swedbangas nr EE932200221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 4100064939 ning selgitus: „H.O, 2302,13,012080(14-13-8291), rahatrahv.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on kättesaadav alates 13.02.2014. Kohtu selgitused: VtMS § 155 lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. VtMS § 157 järgi on kassatsiooni alused:

• materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (VtMS § 149 toodud alused);

• väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine (VtMS § 150 toodud alused). Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 12.11.2013 otsusega nr 2302,13,012080 karistati H.O liiklusseaduse (LS) § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 16.10.2013 kella 16:48 ajal Harju maakonnas Saue vallas Tallinn – Pärnu - Ikla tee 31. km Pärnu suunas juhtis mootorsõidukit kiirusega 139 km+/ - 5 km/h teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 90 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 44 km/h.

Selliselt rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse 04.12.2013, milles märkis, et väärteoprotokollis puudub märge selle kohta, et menetlusalusele isikule oleks selgitatud tema õigusi ja kohustusi V™S § 19 kohaselt. Arvestatud ei ole tema 01.11.2013 esitatud vastulausega, milles tõstatas erinevaid küsimusi seoses väärteomenetluse läbiviimisega, vaid 08.11.2013 saatis vastulausele vastuskirja liiklusteenistuse vanem Taavi Kirss, mille kohaselt kontrolliti politseiametnike toimepandud võimalikke õigusrikkumisi, kuid mis ei leidnud kinnitust.

Otsuses on märgitud, et vastulause jäetakse arvestamata, kuivõrd vastulauses toodud väited on ümber lükatud teiste väärteoasjas kogutud tõenditega - tunnistaja ülekuulamise protokolli ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Menetlusaluse isiku jaoks jääb selgusetuks, millistele tõenditele menetleja otsuses viitab, mis lükkaksid ümber menetlusaluse isiku vastavasisulised väited. Otsuses on menetleja kirjeldanud, et tulenevalt menetlusaluse isiku eelnevatest õigusrikkumistest tuleb määrata karmim karistus ja kõrvaldada ta pikemaks ajaks liiklusest.

Seisuga 01.12.2013 nähtub menetlusaluse isiku karistusregistrist, et isikul on ainult üks kehtiv karistus ja seegi seaduses sätestatud väikseimas määras. Seega ei ole põhjendatud kohtuvälise menetleja seisukoht määrata isikule range karistus. Kohtuväline menetleja on menetlust läbi viinud puudulikult ning otsuse määramisel kaldunud seaduses sätestatust kõrvale, mis võis kaasa tuua ebaõige lahendi ja väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise. Nii väärteoprotokollis kui vastulauses on menetlusalune isik selgitanud oma ütlustega, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli on täidetud ebapädevalt ning menetlusalusele isikule arusaamatult.

Protokollis on osa kirjeid maha tõmmatud, soditud ja muus osas ebaselgesti märgitud, mistõttu mitmed andmed on loetamatud. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist ei nähtu, millise mõõteseadmega politseinikud töötasid, sest mõõteseadme kohta on märgitud mitu erinevat varianti. Kuivõrd oli tuvastatud, et politseisõiduki ümbruses liikus rohkem sõidukeid kui menetlusaluse isiku juhitud sõiduk, tuleb asuda seisukohale, et pole võimalik tuvastada, millise sõiduki kiirust tegelikkuses mõõdeti. Protokolli parandamise taotlused ei ole protokolli täitja poolt protokolli kantud.

Kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ei saa käesolevas asjas olla tõendiks, kuna see on koostatud puudulikult ning arusaamatul viisil.

Kaebaja

arvates

on

tegemist

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, kuivõrd rikutud on tema kaitseõigusi ning isikut saab karistada üksnes siis, kui on kindlaks tehtud rikkumise alus ja sellega seonduvad asjaolud. Süü tuvastamisel ja juhul, kui kohtuväline menetleja ei ole kohtu arvates väärteomenetlusõigust oluliselt rikkunud, palub kaebaja hinnata, kas tuleks kohaldada niivõrd suurt karistust. Kaebaja palub tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus ja lõpetada menetlus väärteoasjas või teha samas asjas uus otsus.

Kohtuistungil kaebuse esitaja jäi kaebuses esitatu juurde, et tõendite kogumisel on rikutud menetlusnorme. Ütluste andmisest kaebuse esitaja keeldus, kuid põhjendas enda kaebust alljärgnevalt. Protokoll kui tõend ei kajasta üksnes menetlustoimingu tulemust, vaid ka selle käiku ja tulemusi. Hilisemalt väljailmunud video ja puudused kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis, mille puudused ei olnud õiendatud, paranduste aeg ja koht ei ole teada – tegemist on menetlusnormi rikkumistega. Mõõtetulemuse jälgitavus peab olema tõendatud.

Mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmist teostab pädev mõõtja, kes kasutab ettenähtud korras kalibreeritud ja taadeldud mõõteseadet ning järgib asjakohast mõõtemetoodikat. Kiirusmõõtmise puhul on mõõtemetoodika järgitud siis, kui seadet kasutatakse vastavalt kasutusjuhendile. Vabariigi Valitsuse määrus „nõudeid kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele“ § 6 lg 2 ja PPA peadirektori käskkiri nr 40 „sõiduki kiiruse mõõtmise metoodika“. Metoodika punkt 6.3.1 ütleb, et mõõtur tuleb seada töökorda vastavalt tootja kasutusjuhendile.

Lisaks sama metoodika punkt 5 selgitab seda, et peab vältima sõiduki kiiruse mõõtmist, mis on ühel kaugusel mõõteseadmest, v.a mõõterežiimi sääst ehk kiirema objekti jälgimine. Mõõtja, pr Männiku, kinnitusel seda režiimi sisse lülitatud ei olnud. Videosalvestuselt nähtub, et kiirus fikseeriti sel hetkel, kui olid kaks sõidukit kohakuti politseisõiduki taga. Ehk selline nõue ei olnud täidetud. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollilt nähtub seadme lugem nr 139 ja nool üles, mida mõõtja selgitas sellega, et tegemist on tagant läheneva sõidukiga.

Kui vaatame kiirusmõõteseadme kasutamise juhendit, lk 10 on ära toodud nende noolte põhimõtted, nende noolte tähendused. Kui on mõõdetud tagumise antenniga, siis on võimalik mõõta taga vastassuunavööndis kaugenevat, taga samas sõidureas lähenevat, taga samas sõidureas kaugenevat autot. Ei ole märgitud, et oleks võimalik mõõta taga kõrvalreas lähenevat sõidukit. Sellise juhtumi puhul tuleb tööle panna kiirema objekti jälgimise režiim, mida antud juhul tehtud ei ole. Leian, et ei ole kinni peetud tootja kasutusjuhendis sätestatust.

See on võinud kaasa tuua ebaõige kiiruse fikseerimise. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kõikvõimalikud parandused on õiendamata. Ei ole võimalik kindlaks teha, mis ajahetkel ja kus on need parandused sisse viidud. Ka selle puhul on tegemist menetlusnormi olulise rikkumisega. Lõpetuseks kohtuväline menetleja enda otsuses peale seda, kui ta on leidnud, et tegu tõendavad asjaolud on selged ja tutvunud isiku varasemate õigusrikkumistega, on asunud seisukohale, et ei ole otstarbekas kohaldada rahalist karistust, kuna see ei mõjuta seaduskuulekalt käituma.

On määratud väga karm karistus, mis on täiesti põhjendamata, kuivõrd on ebaselge, millistele varasematele õigusrikkumistele kohtuväline menetleja on tuginenud. Isikul on ainult üks kehtiv karistus, sedagi seaduses sätestatud väiksemas määras. Kohtuvälise menetleja esindaja palub jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Käesoleval ajal mõõteseaduse § 5 kohaselt mõõtetulemus on jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja, järgides mõõtemetoodika nõudeid ja kasutades kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendit. Kui mõõtevahend on kantud mõõteseaduse § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ja nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevalt eriseadusest või selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab jälgitavuse tõendamiseks ainult taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest.

Enam ei järgita peadirektori käskkirja, vaid järgitakse mõõtemetoodika neid nõudeid, mis tulenevad eriseadusest või selle alusel välja antud õigusaktist. Vabariigi Valitsuse määrus nr 78, mis on vastu võetud 16.06.2011. Peadirektori käskkirjast ei saa juhinduda, kuivõrd ta on Vabariigi Valitsuse määrusega vastuolus laiendmääramatuse osas. Vabariigi Valitsuse määrus nr 78 ei räägi sellest, et peab olema sisse lülitatud vastav režiim, et ilma selleta ei ole mõõtetulemus jälgitav. Mõõtemetoodika nõuete vastu eksitud ei ole, kuna nõuded tulenevad määrusest nr 78.

On täidetud teised tingimused, mis on märgitud mõõteseaduse § 5-s. Taatluskohustus oli täidetud. Määrusest tulenev tingimus – mõõtja peab olema läbinud koolituse – on samuti mõõtjal täidetud. Muid tingimusi mõõteseadus ei sea, järelikult mõõtetulemus on jälgitav. On järgitud kasutusjuhendi nõudeid. Mõõteseadet on kontrollitud enne tööleasumist. Mõõteseade kasutamise protokollist nähtub, et mõõtja võttis tarvitusele abinõud nii looduse kui inimese poolt tekitatavate häirete vältimiseks. Väide, et seal kohas aparaati kasutada ei saa, on täiesti alusetu.

Tõendi usaldusväärsus tuleb selgelt eristada küsimusest, kas tõend on lubatav. Mitte igasugune tõendite kogumise korra rikkumine ei too kaasa tõendi lubamatuks muutumist. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on lubatav. Mitte ühtegi nõuet rikutud ei ole. Antud juhul kiirema objekti jälgimise režiim ei oleks andnud mingit lisainformatsiooni, sellepärast, et kiiremat objekti nagunii lukustada ei saa. Target-aknasse ilmub signaal, mis on tugevaim. Tugevaima signaali annab lähim sõiduk või suurema peegelduspinnaga sõiduk. Antud juhul lähim, sest peegelduspinnad olid võrdsed, sest teised olid ka sõiduautod, see on video pealt näha.

Et see oli lähim, on tõendatud mõõtja ütlustega. Mõõtja ütles, et see sai fikseeritud vahetult enne seda, kui kaebuse esitaja juhitud sõiduk politseisõidukist mõõdus. Mõõtja rääkis ka sellest, et sõidukid ei olnud enam-vähem ühel kaugusel. Kaebuse esitaja sõiduk oli fikseerimise hetkel politseisõiduki taga, temast omakorda tagapool olid teised sõidukid. Ei olnud ka ühekaugusel. Mis puudutab neid parandusi, siis parandused ilma õiendusteta ei ole oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine (Riigikohtu lahend 3-1-1-78-08 punkt 8.

Samasugused reeglid kehtivad ka menetlusdokumentidele). Parandatud on Stalker Dual – Dual on maha tõmmatud ja asemele kirjutatud DSR 2x. Kui hindame tõendeid kogumis, on võimalik võrrelda mõõteseadme numbrit (mis on kantud mõõteseadme kasutamise protokolli), antenni numbrit, taatlustunnistuse numbrit, taatlustunnistust. Selgelt on näha, et tegemist on mõõteseadmega Stalker DSR 2x. Sama kinnitas meile ka mõõtja, et ta sellist mõõteseadet kasutas. Teine parandus, mis on tehtud, on ilusasti loetav: „mööduva“ on maha tõmmatud, sinna taha on kirjutatud „sooritas möödasõitu mitmest sõidukist“.

Selle kohta andis ka isik selgitusi istungil, miks ta selle maha tõmbas ja miks ta muutis seda kirjeldust seal. Informatsioon, mis on märkustesse kirjutatud, kattub ka kirjeldusega. Lahtrisse on tehtud ristike, et sooritas möödasõitu. See info ei ole ka ülejäänud protokolliga vastuolus. Kolmas, mis ette heidetakse, on lihtne matemaatika. 139 miinus 90 miinus 5, järgi jääb 44. Et eest number 5 on maha tõmmatud, on lihtne. Menetleja on +/- 5 märkinud algul valesse lahtrisse ja märgates seda, teinud paranduse. See ei ole selline alus, mille puhul öelda, et see tõend on ebausaldusväärne või et ta ei ole lubatav.

KarS § 56 lg 1 käsib arvestada teoga. Tegu on tahtlik ja ohtlik – see on üldteada asjaolu, et suurtel kiirustel juhtunud õnnetustel on rasked tagajärjed. Sõidukiiruste vahe lubatu ja valitu vahel on niivõrd suur, et see ei saa jääda juhile märkamatuks. Antud juhul pandi ohtu mitmed inimesed. Möödasõit toimus mitmetest sõidukitest, samuti kaasreisija. Selline tegu väärib karmi karistust. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud antud asjas puuduvad. Menetlusalune isik kohe peale väärteo toimepanemist hakkas süüdistama teisi liiklejaid, mis on eriti küüniline, saatis distsiplinaarmenetluse algatamiseks materjale teiste liiklejate suhtes.

Tõi kohtusse isiku, keda mõjutas sisuliselt faktidele mittevastavaid ütlusi andma. See iseloomustab suhtumist teistesse liiklejatesse. Tegemist ei ole ühe episoodiga ehk ühest sõidukist möödasõiduga. Möödasõite tehti mitmeid järjestikku, mis näitab isiku liiklusalaseid harjumusi. Kusjuures möödasõiduks ei olnud mitte mingit vajadust. Karistuse eripreventiivsed asjaolud – isikut on varasemalt karistatud liiklusseaduse rikkumise eest, sh sõidukiiruse ületamise eest, see karistus ei ole mõju avaldanud. Karistuse üldpreventiivsed eesmärgid – sõidukiiruse ületamine on massiliseks muutunud.

Raskeid liiklusalaseid rikkumisi sooritanud juhid tuleb kõrvaldada liiklusest.

Kohtus vahetult uuritud tõendid

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mistõttu uuris kohus vahetult kohtuistungil järgmisi tõendeid. Väärteoprotokolli nr 2302,13,012080 andmetest nähtuvalt on H.O 16.10.2013 kell 16:48 juhtinud mootorsõidukit Audi S4 riikliku registreerimisnumbriga XXX Harju maakonnas Saue vallas Tallinn – Pärnu – Ikla tee 31. km Pärnu tee suunas kiirusega 139 +/- 5 km/h, kui lubatud suurim kiirus on 90 km/h, ületades seega lubatud suurimat sõidukiirust 44 km/h.

Vastavalt LS § 15 lg 1 p 1 on suurim lubatud sõidukiirus on asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Väärteoprotokolli pöördel on alumises lõigus väärteomenetluse seadustiku § 19 väljatrüki juures allkiri. Kohtule näitas kaebaja väärteoprotokolli ärakirja, millel nimetatud kohas menetlusaluse isiku allkiri puudub. Menetleja seletas allkirja puudumist sellega, et allkirjad ja tekst väärteoprotokolli esimeselt lehelt kopeerivad automaatselt (tegemist kopeerpaberiga), kuid teisel leheküljel ei ole kopeerpaber, mistõttu sinna antakse iseseisvalt allkirjad.

Asjaolu, kas kaebaja oma eksemplarile allkirja annab, ei oma tõenduslikku tähtsust, kuivõrd originaalil on allkiri olemas. Tunnistajad P.Saar ja M.Männik kinnitavad, et mäletavad, et protokollile, sh õigustele kirjutas alla kaebaja. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll 16.10.2013 on koostatud M.Männiku poolt, kes teostas liiklusjärelevalve korras H.O poolt juhitud mootorsõiduki Audi riikliku registreerimisnumbriga XXX liikumiskiiruse mõõtmist 16.10.2013 kell 16:48 Harju maakonnas Saue vallas Tallinn- Pärnu- Ikla tee 31 km-l suunaga Pärnu poole, kasutades liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadet Stalker, siinkohal on mahatõmmatud „Dual“, ilma parandus õige märkuseta, ja ülesse kirjutatud „DSR2X“, kiirusemõõteseadme tehase nr DPO19590 antenn 2 sin.kr020039 TTRSS 13/00156 03.09.2013.

Seade testitud 16.10.2013 kell 08:05, töökorras. Kiirusmõõtur asus mõõtmise ajal statsionaarselt. Mõõtmise tehiolude kirjeldus: asulaväline tee, hea nähtavus, valge aeg, sademeteta ilmastik, teeolud kuivad, kattega tee, sõiduradade arv 2, kahesuunaline tee. Mõõtja sõiduk liikus esimesel sõidurajal. Sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõterežiimsamas suunas liikuva objekti kiiruse mõõtmine liikuvast sõidukist, mõõtja sõiduki liikumise kiirus mõõtmise hetkel 83. Mõõdetav mootorsõiduk liikus kus liikus mitu sõidukit, sooritas möödasõitu ja lähenes politseiautost.

Märkused: mahakriipsutatud sõna „möödus“, ilma märkuseta parandus õige, jätkub tekst:

„sooritas möödasõitu mitmest sõidukist korraga seal hulgas politseisõidukist“. Seadme helisignaal ühtlaselt tõusev ehk kõrgenev. Seadme lugem 139 . Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 5 km/h. Ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui mahakriipsutatud „5“ ilma märkuseta parandus õige järgneb kirje „44“ km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud lugemit. Märkusedseadme näitu näidatud. Mõõtmise ajal video/helitehnikat ei kasutatud. Allkirjad. Maanteeameti liiklusregistriväljavõttest nähtuvalt omab H.O kehtivat juhtimisõigust alates 05.10.2005.a. Kohtuasjale on lisatud 2 karistusregistriväljavõtet. Kaebaja poolt 01.12.2013 seisuga väljastatud karistusregistriväljavõte, millest nähtub, et kaebajat on karistatud 06.05.2013 jõustunud otsuse alusel LS § 227 lg 1 järgi rahatrahviga 20 eurot. Kohtuvälise menetleja esindaja poolt väljastatud karistusregistriandmetest (koostatud 12.12.2013) nähtub samuti eelmärgitud karistus ning sellele lisaks 12.11.2013 LS § 227 lg 3 alusel määratud karistus sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuistungil selgus üheselt, et tegemist on käesoleva kohtumenetluses oleva mittejõustunud lahendiga, mistõttu puudub sisuline vaidlus selles, et kaebaja on varem väärteokorras karistatud ühel korral. Mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS-13/00156 kohaselt on kiirusmõõtur Stalker DSR 2X taadeldud 03.09.2013 ning vastab MKM 12.12.2006 määruse nr 104 lisa 2 p 8.2 nõuetele: veapiir taatlemisel kaudsel meetodil laboritingimustes kiirusel kuni 100 km/h +/- 1 km/h ja kiirusel üle 100 km/h +/- 1% mõõtevahendi näidust. Põhja Politseiprefektuur on väljastanud tunnistuse, mille kohaselt Margit Männik läbis 11.12.2007 pädeva mõõtja koolituse. Kohtuasjale lisatud Stalker DSR2X kasutusjuhendist (kokkuvõtvalt käesolevasse kohtuasjasse puutuv info) nähtub, et nimetatud seade kujutab endast kahte radarit, mida ühendab üks näidik. Töötsoonid on vastassuunavöönd patrullsõiduki ees; samas sõidurada patrullsõiduki ees, vastassuunavöönd patrullsõiduki taga, sama sõidurada patrullsõiduki taga. Sealjuures on sõidu pealt kasutamisel võimalik jälgida kahte töötsooniühte patrullsõiduki ees ja teist selle taga (lk 7). Leheküljel 10 asub mh selgitus noolte kohta mõõtmise tabloo paremas servas. №olte tähendused on vastavalt:

Liikuva objekti sõidusuund

Suund

№ole suund

Ees vastassuunavööndis

Lähenev

Ees samas sõidureas

Kaugenev

Ees samas sõidureas

Lähenev

Taga vastassuunavööndis

Kaugenev

Taga samas sõidureas

Lähenev

Taga samas sõidureas

Kaugenev

Kohtus vahetult ülekuulatud tunnistaja Margit Männik kinnitas, et mõõtis kiirust 16.10.2013 Tallinn-Pärnu-Ikla maantee 31. kilomeetril. Ta silmas kaebaja sõidukit kohe, kui too läks teise ritta ja alustas möödasõitu. Kaebaja auto sõidukiirus eristus teistest autodest silmnähtavalt. Kiirusmõõteseade mõõtis kaebaja kiiruseks 139 km/h, mis on lukustatud kiirus. Pärast seda reastus sõiduk nende ette. Ta lukustas kiiruse hetkel, kui H.O oli nende auto tagumise antenni juures ehk nende auto ja kaebaja auto vahel objekte peale kaebaja sõiduki ei olnud.

Nende seade fikseeris tugevama signaali, mis tähendab, et sai fikseerida ainult kaebaja kiiruse „target“-aknasse. Režiim „kiirema sõiduki jälgimine“ ei olnud ilmselt sisse lülitatud, sest siis oleks andnud topelttulemi ehk nii kiirema kui aeglasema sõiduki kohta. Kui on -režiim fast sees, siis seade loeb nii möödasõitja kui möödasõidetava auto kiiruse. Nad sõitsid kaebajale järgi, kaebaja tegi veel möödasõite. Vastu tuli autosid, neil oli tükk tegu, et kaebajat ennast ja teisi ohtu panemata peatada. Väärteoprotokolli koostas Peeter Saar.

Ta ei mäleta, et kaebaja puhul oleks probleemi olnud, et alla ei kirjuta. Allkiri võetakse eraldi lehele, kaebaja enda allkirja eelmenetluses vaja ei ole. Tema koostas kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli. Ta tõmbas maha DUAL ja kirjutas asemele DSL 2X, kuna selle seadmega mõõtsid nad kiirust. Tegemist ei olnud parandusega, vaid lisamisega. Lisaks on märkuste lahtris maha tõmmatud sõna „möödus“, antud juhul tuli kasutada sõna „sooritas möödasõitu“, kuna oli üks rida ühes suunas. Lahtris „seadme lugem“ on 139 kiirus ja nool üles, et sõiduk on lähenenud neile tagantpoolt.

Lahtris "mitte vähem, kui“ on 5 maha tõmmatud, neli on kirjutatud. Protokolli tutvustamisel kaebuse esitajal kohapeal ebaselgusi ei olnud. Mõõtevahend oli taadeldud ja ta on vastava koolituse läbinud ning on pädev mõõtja. Tunnistaja Peeter Saar andis kohtus ütlusi, mille kohaselt ta koostas H.O kiiruse ületamise väärteoprotokolli. Õigused ja kohustused said kaebajale tutvustatud, kaebaja luges ise üle ja kinnitas seda allkirjaga. Kaebaja andis kaks allkirja, ühe väärteoprotokollile ja teise menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollile.

Ütlused kirjutas ta omakäeliselt, kinnitas need allkirjaga. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli tutvustati tema juuresolekul kaebajale, allkirjastamast kaebaja ei keeldunud. Otseselt kaebaja rikkumist vist ei tunnistanud. Ta nägi kaebaja juhitud sõidukit, kui too oli vastassuunavööndis, möödus nende taga liikuvast ja nende autost, asus nende auto ette ja üsna vahetult toimus veel üks möödasõit. Nad läksid vilkuritega järele ja pidasid kaebaja kinni. Kaebaja poolt kutsutud tunnistaja XXXandis kohtus ütlusi, mille kohaselt sõitis ta koos H.O-ga 16.10.2013 Riia poole mööda Pärnu maanteed, tema oli kõrvalistmel.

Kahesuunaline tee oli lõppenud, hakkas üherealine tee. Mingi hetk oli nende ette tekkinud kolonn, koos nende autoga 10 autot umbes, nende ees 3-4 autot. Kolonn liikus umbes kiirusega 70-80 km/h. Nad hakkasid eesolevast autost mööda minema. Kiirus oli u 90-100 km/h. Rekka taga oli auto, vahe oli umbes pool autot, vahele minna ei saanud. Siis otsustas too auto mööda sõita. Kui nad olid rekkaga kohakuti, siis seesama auto, mis oli rekka taga, pani vilkuri tööle, tuli neile järele ja peatas neid. Ka see auto, mis osutus politseiautoks, hoidis rekka taha, et autod ära ei mahuks.

Rekka ees oli nähtavalt vähemalt pool kilomeetrit vaba ruumi. Viis minutit võis kolonnis sõit toimuda. Kohtus vahetult uuritud CD-l on kaks videosalvestust. Esimeselt videolsalvestuselt nähtub vaade politseipatrulliautosse. Näha on möödasõit ühe sportauto poolt patrullautost (eestvaatest patrullauto sissepoole, patrullauto eestvaates paremast tagumisest aknast). Näha on ka patrullauto vilkurite tuled. Teiselt videolt on näha vaade patrullauto eesosast suunaga patrullautost eemale. Näha on kiirusemõõteseade patrullautos, seejärel on näha sportautot, mis sõidab mööda politseiautost ja kokku veel kahest suurest autost, misjärel peatub teeääres.

Näha on visuaalselt, et pikivahe politseiauto ja esimese rekka vahel on vähemalt 2-3 tavaauto pikkune vahemaa. Kõigepealt sõidab sportauto mööda politseiautost, reastub selle ja esimese rekka vahele ning seejärel kohe sõidab mööda teisest rekkast. Kaebaja selgitas videot vaadates, et tegemist on tema autoga. Näha on politseiauto väljunud juhti, kes läheb sportauto juhiukse juurde. Teisi autosid kummalgi videol möödasõite sooritas näha ei ole. Näha on radaritabloo ja lukustatud näit punasega, mis on kolmekohaline number ja võib olla number

139 (näha häguselt).

Kohtu seisukoht kaebaja süü küsimuses

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ja tunnistajate ütlused, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on kaebaja teo õigesti kvalifitseerinud LS § 227 lg 3 järgi ning kaebaja süü on täielikult tõendatud, nimelt eelkõige tunnistaja Margit Männiku ütlustega, millest nähtub, et tema mõõtis kaebaja auto sõidukiirust, asudes eravärvides patrullautos, kui radaril oli sisselülitatud režiim „samas suunas liikuva objekti kiiruse mõõtmine liikuvast sõidukist“.

Kui nimetatud seade andis märku kiiruseületamist, siis fikseeris tema visuaalselt ringi vaadates, et kiirust ületab politseiauto taga samas suunas lähenev kaebaja auto. Radar fikseeris ja lukustas kiirusenäidu hetkel, kui kaebaja auto asus nende auto taga, tagumise antenni juures ning teisi sõidukeid kahe auto (kaebaja, politsei) vahel ei olnud. Kaebaja auto lähenes politseiautole esialgu samast reast, sooritades teistest autodest möödasõite. Kaebaja auto sõitis mööda politseiautost ning vahereastumisega politseiauto ette veel ühest veoautost ja seejärel veel ühest veoautost, misjärel õnnestus kaebaja kinni pidada.

Teisi sõidukeid möödasõite ei teinud. Nimetatud ütlustega on kokkulangevad tunnistaja P.Saare ütlused, mis kinnitavad samuti, et tema oli eravärvides politseiauto roolis, kui tema kõrvalistuv M.Männik radari abil fikseeris kiirust ületava auto, mis lähenes politseiautole seljatagant, tegi möödasõidu politseiautost ja seejärel veel kahest veoautost, vahereastumistega politseiauto ja seejärel esimese veoauto ette, misjärel õnnestus sportauto kinni pidada. Roolis oli kaebaja. Nimetatud tehiolusid kinnitab iseenesest ka kaebaja tunnistaja M.Kikas, kes kinnitab, et nemad sõitsid autode kolonnis, misjärel tema sõberkaebajategi möödasõidu mitmest autost.

M.Kikase ütlused möödasõidu asjaolude osas ei ole aga kokkulangevad politseiametnikest tunnistajate ütlustega ega videosalvestusega. Nimelt nähtub videosalvestuselt üheselt, et möödasõitu teeb ainult kaebaja auto. Radar fikseerib kiiruse näidu. Samuti nähtub üheselt, et kaebaja sõidab mööda politseiautost ja kahest veoautost. Siinkohal lükkab videosalvestus ümber tunnistaja Kikase ütlused, et kaebajal oli liiga vähe ruumi, et reastuda politseiauto ja veoautovahele ning samuti valitud sõidukiiruse osas. Kuigi kaebaja spidomeetrit ei jälginud, siis arvas ta, et kaebaja ei ületanud lubatud sõidukiirust.

Kaebaja ise istungil kinnitas, et videol nähtav sportauto oli tema juhitud, sama kinnitasid politseiametnikud. Lisaks Männiku ja Saare ütlustele, videosalvestusele on kiiruseületamine talletatud ka kiirusemõõteseadme kasutamiseprotokollis. Nimetatud dokumendist nähtub kaebaja sõidukiirus 139 km/h ning mõõteasjaolud. Videolt on loetav välja ka fikseeritud seadme näit. Samuti nähtub protokollist, et seadme näitu on kaebajale tutvustatud ning ta on sellele ka alla kirjutanud. Nii videost, kui tunnistajate Männiku ja Saare ütlustest nähtub, et teisi autosid möödasõite ei teinud ning kiirus fikseeriti hetkel, kui kaebaja ja politsei kiirusemõõteseadme autoantenni vahel teisi sõidukeid ei olnud.

Sama kinnitab tunnistaja Kikas, öeldes, et nendest teisi autosid mööda ei sõitnud ja kolonnist teisi autosid mööda ei sõitnud, kas tagapool möödasõite oli, ta ei osanud öelda, kuid ei välistanud seda. See tõendab aga seda, et kaebaja juhitud auto oli kõige kiiremini liikuv auto. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kohtus vahetult uuritud tunnistajate Männiku ja Saare ütlustega, kiiruseseadme kasutamise protokolli ja videosalvestusega on tõendatud, et H.O on 16.10.2013 kell 16:48 juhtinud mootorsõidukit Audi S4 riikliku registreerimisnumbriga XXXHarju maakonnas Saue vallas Tallinn – Pärnu – Ikla tee 31. kilomeetril Pärnu tee suunas kiirusega 139 +/- 5 km/h.

Vaidlust ei ole selles, et antud teelõigul oli suurim lubatud kiirus 90 km/h. Vastavalt LS § 15 lg 1 p 1 on suurim lubatud sõidukiirus on asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Sõites antud teelõigul 139+/- 5 km/h, ületas kaebaja seega lubatud suurimat sõidukiirust mittevähem kui 44 km/h. Seega on kaebaja tegevus kohtu hinnangul õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 järgi. Arvestades toimepandud tegu ning siinkohal eelkõige videosalvestuselt nähtub objektiivseid möödasõidu asjaolusid, leiab kohus, et kaebaja on teo toimepannud tahtlikult.

Kaebaja on ilmselgelt sõitnud oluliselt kiiremini teistest liiklejatest, mistõttu pidi ta teadma, et liigub kiiremini kui 90 km/h või vähemalt pidi seda möönma KarS § 16 lg 3 mõttes. Ilmselgelt oli kaebaja eesmärgiks aeglaselt liikuvast kolonnist mööduda, ning isegi, kui kiiruse ületamine ei olnud tema eesmärgiks, siis ta teadis, et sõites teistest autodest kiiremini, ta ületab lubatud kiirust.

Kohtu seisukoht menetlusnormide rikkumise küsimuses

Puutuvalt kaebaja väidetesse väärteoasja lõpetamiseks tõendamatusega seoses ja oluliste väärteomenetlusõiguse rikkumiste tõttu, märgib kohus järgmist. Sisuliselt on kaebaja taotlenud tunnistada lubamatuks ja mitte arvestada tõenditena kiirusemõõteseadme protokolli (seoses parandustega, mida ei ole õiendatud, pole järgitud seadme kasutusega mõõtejuhendit) ja kohtule esitatud videosalvestusi (kuivõrd kiirusemõõteseadme protokollis on märge, et heli ja videotehnikat ei ole kasutatud ning tõend on esitatud hiljem, algselt väärteoasja materjalide juures seda ei olnud). Kohus selgitab, et väärteomenetluses lähtutakse tõendite kogumisel ja tõendamisel V™S §

31 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluse sätetest, arvestades väärteomenetluse erisustega. KrMS §

60 lg-st 1 tulenevalt võib seega väärteoasjas otsust tehes tugineda ainult asjaoludele, mis on kas tõendatud või tunnistatud üldtuntuks. Tõendi lubatavuse hindamisel tuleb kohtul arvestada sellega, et mitte igasugune tõendite kogumise korra rikkumine ei too kaasa tõendi kuulutamist lubamatuks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Kui nõudeid on rikutud, peab kohus otsustama, kas rikkumine on selline, millest tulenevalt on tõend lubamatu, s.o tuleb üldse jätta tähelepanuta, või kui tõend on lubatav, kas rikkumine seab kahtluse alla tõendi usaldusväärsuse ( RKL nr 3-1-1-157-05).

Kohus leiab, et kaebaja väide, et lukustatud kiirus 139 km/h võis kuuluda mõnele teisele autole on kohtus uuritud tõenditega ümberlükatud. Siinkohal on olulised eelkõige tunnistaja Männiku ütlused, millistest nähtub üheselt, et kui radar andis signaali kiirust ületavast autost, kontrollis ta seda visuaalselt ümberringi vaadates ja silmas koheselt kaebaja autot, mis tegi teistest möödasõite. Samal ajal teisi autosid vaateväljas möödasõite ei teinud. Männik kinnitab, et radar fikseeris näidu hetkel, kui kaebaja oli patrullauto kiirusemõõteseadme tagumise antenni juures ning teisi autosid nende vahel ei olnud.

Kinni peeti (peale veel toiminud möödasõite) just nimelt sama kaebaja auto. Kuivõrd tunnistaja tajus juhtunut vahetult, andis selle kohta kohtus usaldusväärseid ja ladusaid ütlusi, siis leiab kohus, et ütlused on usaldusväärsed. Nimetatu nähtub üheselt ka kohtus vahetult uuritud (vaadatud) videosalvestuseltmöödasõite teeb ainult kaebaja auto. Seega leiab kohus, et on üheselt selge, et lukustatud näit 139 km/h kuulus kaebaja autole. Lisaks tunnistaja Männiku ütlustele ja videosalvestusele kinnitab seda ka tunnistaja Saare ütlused, mis on kokkulangevad tunnistaja Männiku ütlustega selles, et kaebaja auto tegi teistest autodest möödasõite, samuti tema tähelepanu äratas just kaebaja auto möödasõitudega ning kaebaja auto peatamiseks pidi tema politseiautojuhina ületama kiirust, lülitama sisse nii punase kui sinise vilkuri ja tegema samuti ohtlikke möödasõite eesolevatest veoautodest.

Teisi autosid ei näinud samuti tema mitte möödasõite tegemas. Seega leiab kohus nimetatud tõendeid kogumis hinnates, et on küllaldaselt tõendatud, et just kaebaja auto sõitis kiirusel 139 km/h. Puutuvalt kiirusemõõteseadme protokollis esinevatesse puudustesse ja nende õiendusteta jätmisesse märgib kohus järgmist. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist, 16.10.2013 koostatud M.Männiku poolt, nähtuvad järgmised parandused ilma õienduseta: ../../ kasutades liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadet Stalker, siinkohal on mahatõmmatud „Dual“, ilma parandus õige märkuseta, ja ülesse kirjutatud „DSR2X“, ../../..

Märkused: mahakriipsutatud sõna „möödus“, ilma märkuseta parandus õige, jätkub tekst: „sooritas möödasõitu mitmest sõidukist korraga seal hulgas politsei sõidukist“ …./../. Seadme lugem „139 “. ../…/ Ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui mahakriipsutatud „5“ ilma märkuseta parandus õige järgneb kirje „44“ km/h. Kohtuistungil andis protokolli koostaja M.Männik selgitused, et seadme nimi on tõepoolest Stalker DSR2X, nagu ta omakäeliselt juurde kirjutas, kuid kuna seda seadme alamarki blanketil valikutes üldse kirjas ei ole ja ta kirjutas ainult margi alaliigi, siis ei pidanud ta seda paranduseks.

Samuti selgitas ta, et sõnade „möödus“ ja „sõitis mööda“ tähendust ning samuti märgi tähendust kiiruse numbri järel„139 “. Ühtlasi selgitas, et seadme lugemi näidus oli tehniline arvutuslik viga, ta alustas kirjutamisega „54“, kuid tegelikkuses oli arvutuslik tulem „44“, mistõttu ta parandas selle. Kohus leiab, et kaebaja seisukoht, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on loetamatu, mõistetamatu ja selles olevad parandused on oluline rikkumine, ei ole tõene. Kohus nõustub sellega, et korrektne on igasugune muutus protokollis fikseerida märkega, kas parandus või lisa vms õige.

Kuid selliste märgete lisamata jätmine ei tee protokolli automaatselt tühiseks. Käesoleval juhul on kõik andmed protokollis loetavad, arusaadavad, parandused ei oma sisulist tähtsust ega muuda sisuliselt olulisi asjaolusid kaebaja kahjuks. Kiirusemõõteseadme mark on sama, lisatud on õige alaliik, sõnad on loetavad, seadme nimi jne on kontrollitavad; mahatõmmatud sõna „möödus“ on asendatud teise eestikeeleliselt analoogse kuid juriidiliselt õigema tähendusega sõnaga „ sooritas möödasõitu“; noole kasutamine tuleneb seadme kasutamise juhendist ning ei tekita segadust, vaid vastupidi selgitab tehiolusid ning selle lisamisel protokolli ei ole eksimust; ning viimane parandus on ilmselgelt arvutuslik viga, kuivõrd algne lugem 139 ja lubatud kiirus 90 on õiged, siis puudub igasugune selgusetus selles, et summaarselt ongi vahe 44, mitte 54.

Kusjuures parandus on tehtud kaebaja kasuks. Seega leiab kohus, et nimetatud paranduste õiendamata jätmine on küll rikkumine, kuid ei too kaasa protokolli tühisust tõendina. Samuti juhib kohus kaebaja tähelepanu sellele, et temale kui juhile näidati seadme tabloole fikseeritud lugemit, ta on sellele alla kirjutanud ning kohapeal on nii parandused kui tekst talle ettekantud. Kohtuistungil leidis kinnitust, et parandused ei ole hilisemalt sisseviidud, mida võiks pidada oluliseks rikkumiseks, vaid olid kohapeal tehtud (tunnistaja Männiku ütlused), misjärel tutvustati kogu protokoll kaebajale, kellele seda ka selgitati.

Nimetatud väidet toetab ka asjaolu, et kaebaja on juba väärteoprotokolli (mis on koostatud peale kiirusemõõteseadme protokolli ja sellega tutvustamist)

kirjutanud

samad

märkused

kiirusemõõteseadme

kasutamiseprotokolli

ebaselguste kohta. Seega leiab kohus, et mõõteprotokolli koostades ja tutvustades on järgitud menetlusnorme. Samuti nähtuvad väärteoasjast, sh kiiruseseadme kasutamise protokollist konkreetse kiirusemõõteseadme andmed, mõõtmine on teostatud pädeva mõõtja poolt (tunnistus), taadeldud seadmega (tunnistus) ning on leidnud kinnitust objektiivse tõendigavideosalvestusega. Kohus leiab, et käesolev tõend on kogutud ja koostatud usaldusväärselt ning olemasolevad rikkumised ei ole olulised rikkumised ega too kaasa tõendi tühiseks tunnistamist.

Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et mõõtmine toimus mõõtemetoodikat rikkudes. Kohus leiab, et asjaolu, et seadet ei ole testitud samas olukorras ja samal teelõigul ei sea kahtluse alla selle õigsust. Kohtu hinnangul on absurdne mõelda, et seade peab olema testitud igal vastaval teelõigul ja olukorras, kus kiirust mõõdetakse, kuivõrd on ebareaalne ette teada, millal, mis olukorras ja kus kiirust tuleb mõõta. Seade on testitud pädeva taatleja poolt, samuti enne tööle rakendamist selle patrulli poolt. Asjaolu, et seade rikke korral annab sellest märku, on samuti veendumust loov, et seade vastavalt oma režiimidele on olenemata selle testimise ajast ja kohast töökorras, adekvaatne ja täpne igas olukorras, milleks seade kasutusjuhendi järgi kasutatav on.

Asjaolu, kuidas toimus kaebaja autost kiiruse mõõtminepolitseiautole tagant lähenev, kiirus fikseeriti kui kaebaja auto oli seadme tagumise antenni juures, ilma, et teisi sõidukeid oleks tol hetkel vahel või kohakuti olnud, on kohtu hinnangul igati kooskõlas mõõtemetoodika ja kasutusjuhendiga. Kasutusjuhendist nähtub üheselt, et seade võimaldab töötamist korraga kahel režiimil, samuti on selgitused „fast“ ja „lock“ näitude kohta, erinevate seadme režiimide kohta. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et kiirus fikseeriti sel hetkel kui videolt oli näha, et politseisõiduki taga olid kaks sõidukit kohakuti.

Nimelt ei olnud seal ühelgi ajahetkel kaks sõidukit kohakuti, kuivõrd kaebaja auto tegi teistest möödasõitu ning seadme režiim näitas kiireimat liikujat, seega kaebaja auto, kes tegi teisest autost möödasõitu ja oli seega ilmselgelt teisest autost kiirem. Siinkohal on märkimisväärne asjaolu, et kaebaja kiirus oli suurem kui politseiauto kiirus, mille järel sõitis ka teine auto, millest kaebaja möödasõitu tegi. Kaebaja väide, et seade ei võimaldanud mõõta tema auto kiirust, kuivõrd ta lähenes tagant kõrvalreast (pidades silmas vastassuunavööndit), ei vasta kasutusjuhendis väljatoodule.

Lk 7 väljakirjutatud töötsoonides ja selgitustes üheselt välja toodud, et mõõta saab nii samas suunas patrullsõiduki taga (kust lähenes kaebaja auto patrullsõidukile), kui vastassunnavööndis patrullsõiduki taga (seega kaebaja sõnade kohaselt kõrvalrida), kuivõrd seade võimaldab töötamist korraga kahel režiimil (lk 7), siis see selgitabki videosalvestuse - esimene video on salvestunud patrullauto taga kiiruse ületamisel, kus on fikseeritud patrullauto taga oleva kaebaja auto kiirus ning teine patrullauto ees möödasõite tegev kaebaja auto.

Kasutusjuhendi leheküljel kuus on toodud kirjeldus radari tööpõhimõtete ja kasutuse kohta. Siit nähtub selgelt, et radaril on kaks antenni, kui on häiriv signaal, siis annab radar sellest märku; võimalik on filtreerida signaale vastavalt nende suunale. Kirjeldus samas või vastassuunas oleva objekti mõõtmisele langeb kokku M.Männiku ütluste ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis kajastatud andmete ja režiimi valikuga. Samuti nähtub siit, et seade annab võimaluse radari automaatseks kasutamiseks kõigi samas suunas liikuvate objektide kiiruse määramiseks, ilma aeglasema objekti klahvi määratlemata.

Samuti nähtub, et kiireima objekti lukustamist on võimalik sisselülitada nii samakui vastassuuna sõiduraja korral. Eraldi näitena kusjuures on lehekülje 6 viimases lõigus väljatoodud analoogse juhtumi kirjeldus, nagu antud juhul. Nimelt „ …aeglasest veokist mööduv sportauto:kiirem sportauto, mis ilmselgelt ületab kiirust, ei satu radari huviorbiiti, kuna suurem veoauto jääb radari näidiku aknasse. Stalker DSR2X näitab suure veoauto liikumiskiirust põhinäidikul, sellal, kui kiirema sportauto liikumiskiirus esitatakse keskmises, suurema kiiruse mõõtmise aknas.

Mõlema objekti liikumiskiirust on võimalik mõõta üheaegselt“. Nimetatu tõendab veelkord seda, et käesolev radar oli võimeline mõõtma teistest autodest möödasõite tegeva politseiautoga samas reas tagant läheneva sportauto kiirust ja seda teistest eristama. Leheküljel 7 on eraldi peatükk „liiklus patrullsõiduki taga“, millest veelkord nähtub, et selline mõõteviis oli võimalik ning võrreldes toodud tingimusi kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis väljatoodud andmete ja tunnistaja Männiku ütlustega ei näe kohus vastuolusid ega eksimusi juhendi vastu.

Seega leiab kohus, et kaebaja väiteid seadme kasutamise võimatuse/kahtluste kohta antud tingimustes on alusetud. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga selles, et rikutud on politseipeadirektori käskkirja nr 40, kuivõrd kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et nimetatud käskkiri on alam võrreldes vabariigi Valitsuse määruse nr 78-ga ning ei ole võimalik tugineda käskkirja kui alamaõigusakti punktidele osades kus on vastuolu kõrgema akti ehk määrusega. Sellisel juhul kehtib kõrgemalseisev õigusakt, ehk antud juhul VV määrus nr 78.

Mõõtemetoodika nõuded tulenevad nimetatud määrusest ning Mõõteseaduse § -st 5, millises sätestatud mõõtetingimused on käesolevas asjas täidetud – mõõtetulemus on jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja (tõend M.Männikule väljastatud ja kohtus uuritud tunnistus selle kohta), järgides mõõtemetoodika nõudeid ja kasutades taadeldud mõõtevahendit (kohtus uuritud mõõteseadme taatlustunnistus). Mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat.

Kui mõõtevahend on kantud käesoleva seaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Kiirusemõõteseadmed kuuluvad metroloogilisse nimistusse. Eeltoodu alusel on käesolevas asjas mõõtetingimused olnud jälgitavad ning kohus loeb need usaldusväärseteks. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja esindaja poolt kohtuistungil esitatud ja vaadeldud videosalvestus on lubatud tõend.

V™S § 31 lg-st 1 tulenevalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid. Kooskõlas KrMS § 63 lg 1 tähendab see, et väärteoasjas võib iseseisvaks tõendiks olla muuhulgas ka foto või film või muu teabesalvestis ning seega videosalvestiski muu teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-5-09 p 9). Väärteomenetluse seadustik ei näe ette erisusi muu teabesalvestise osas. Väärteomaterjalidest peab olema näha, kuidas ning kuna on kõnealune salvestis saadud, st peab olema tajutav, kuidas tõend on saadud.

Käesolevas asjas andis kohtuvälise menetleja esindaja kohtuistungil ammendavaid selgitusi selle kohta, et tõendvideosalvestuson saadud antud patrullauto mälukaardilt ning autos viibinud politseiametnikud ei ole käsitsi valinud salvestamist, mistõttu nad ei teadnudki, et kaamera selle konkreetse rikkumise salvestas. Esindaja selgitas, et teatud tingimustel asub kaamera iseseisvalt salvestama ning seda kontrollides patrullauto mälukaardilt leidiski tema videosalvestuse, millise esitas kohtule. Kohus leiab, et käesolevas asjas on selgelt kindlaks ja tajutavaks tehtud salvestise päritolupolitseipatrullauto mälukaart ning selgitatud on veenvalt ka asjaolu, miks videotehnika kasutamine ei ole kajastatud kiirusemõõteseadme protokollis (salvestusrežiimi ei lülitanud sisse politseinikud, vaid kaamera asus iseseisvalt salvestama).

Sellest tulenevalt leiab kohus, et M.Männik ei saanudki märkida kiirusemõõteseadme protokolli märgetvideo/helitehnikat kasutati, kuivõrd ta ei olnud sellest teadlik. Samuti peab kohus oluliseks, et kiirusemõõtmist ei fikseeritud eraldi ja teadlikulttahtlikult videosalvestusega, vaid politseiautos paikneva kaamerad on eraldiseisvad kiirusemõõteseadme aparaadist ning salvestas iseseisvalt toimunud sündmusi. Videost nähtub, et salvestis töötab tõepoolest enne näidu fikseerimistlukustumist, kuid see on seletatav asjaoluga, et auto pidi jõudma kiiruseni 139 km/h, seega iga kiirus üle 90 km/h on rikkumine, mis panigi juba kaamera salvestama.

Samuti leiab kohus, et kuivõrd tegemist on üheselt tuvastatud viisil saadud tõendigakohtuvälise menetleja esindaja poolt võetud politseipatrullauto mälukaardilt, see on esitatud kohtule CD- plaadil, asub kohtuasja juures, kohtuistungil tutvusid plaadil olevate salvestistega nii kohus, kui kaebaja, sh kohtuvälise menetleja esindaja, siis ei ole selle tõendi lisamisel ja vastuvõtmisel väärteoasja juurde menetlusnorme rikutud, tegemist on lubatava tõendiga, millist kohus arvestab kooskõlas teiste tõenditega. Samuti leiab kohus, et asjaolu, et kaebajale ei ole selgitatud enne menetlustoiminguid tema õigusi ja kohustusi väärteomenetluses ei vasta tõele, kuivõrd väärteoprotokolli pöördel on selle kohta kaebaja allkiri.

Samuti kinnitasid nii M.Männik kui P.Saar kohtus ülekuulamisel, et õigusi ja kohustusi on kaebajale selgitatud. Alus nende ütlustes kahtlemiseks puudub. Kohtumenetluse käigus ei ole kaebaja esitanud selgeid kaebusi ega väiteid selles osas, mida politseiametnikud rikkusid. Kohtumenetluse käigus teostatud toimingutest (videovaatamine, nähtavad ka politseiametnikud) ja ülekuulamiste käigus ei ole kohus tuvastanud politseiametnike poolt rikkumisi. Asjaolu, et kaebaja on vastulauses märkinud segaduse ülekuulamiseprotokollides olevate kellaaegadega, ei mõjuta käesoleva otsuse sisu, kuivõrd tunnistaja Männik oli ülekuulatud vahetult kohtus ning tema kirjalikke ütlusi kohus tõendina ei arvesta.

Samas ei pea kohus võimalikku eksimust ülekuulamise protokolli kellaajas ka oluliseks rikkumiseks, kuivõrd vaidlust ei ole selles, et M.Männik juhtunu kohta ütlusi ka kohtueelses menetluses andnud on, ei ole. Vastuolusid kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlustes ei ole tuvastatud.

Kohtu seisukoht kaebaja karistuse küsimuses

Vastavalt toimepandule tuleb süüdlast karistada. LS § 227 lg 3 näeb karistusena ette mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 - 60 kilomeetrit tunnis karistusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümneks kuuks. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuueks kuuks. Seega on karistus määratud LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, kuid võimalikest karistusteist raskema karistusega.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusalusel isikul sõidukiiruse lubatud kiiruse ületamine mittevähem kui 44 km/h võrra. Selline kiiruse ületamise määr on keskmist määra oluliselt ületavas määras, mida näitab ka rikkumise asetsemine kolmandas lõikes. Kiiruse ületamine LS § 227 lg 3 mõttes on aga koosseisu miinimummäära lähedane. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka põhimõttest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, s.o käituma õiguskuulekalt. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitaja varasemalt ühel korral karistatud LS § 227 lg 1 sätestatud rikkumise alusel 06.05.2013, jõustunud otsuse alusel on kaebajat karistatud rahatrahviga 20 eurot (5 TÜ).

Käesolevas asjas on kohtuväline menetleja õigesti tuvastanud, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kaebaja ei ole kohtuistungil ütlusi andnud ega väljendanud muul viisil teo tunnistamist ega kahetsust. Nimetatud asjaolu näitab kohtu hinnangul seda, et kaebaja ei ole oma teo keelatusest arusaanud ega sellest järeldusi teinud. Kaebaja ületas suurimat lubatud kiirust mittevähem kui 44 km/h liiklussituatsioonis, kus maanteel oli autodekolonn, üsna tihe liiklus vastassuunavööndis ning lisaks temale oli autos veel teine inimene.

Videosalvestuse ja patrullpolitseinike ütluste põhjal hindab kohus kaebaja tegevust sellisel kiirusel möödasõite tehes lähtuvalt olukorrast enda ja teiste tervisele ja varale äärmiselt ohtlikuks. Sellest tulenevalt hindab kohus kogumis kaebaja süü keskmisest määrast oluliselt kõrgemaks olevaks. Videosalvestuselt on näha, et kaebaja on teinud järjest möödasõite, sh teeb peale politseiautost möödasõitu veel kahest veoautost möödasõidu ajal kui patrullautol olid juba vilkurid sisse lülitatud. Seega ei suutnud kaebaja kogu enda tegevuse vältel jälgida kogu ümbrust, mis teeb aga temast sel hetkel ohtliku liikleja nii enda kui teiste isikute tervisele ja varale.

Kohtuväline menetleja on leidnud, et kuivõrd kaebaja on kiiruseületamise toimepannud korduvalt (omab kehtivat karistust LS § 227 lg 1 järgi) ei ole otstarbekas tema karistamine rahalise karistusega. Menetleja on leidnud, et lubatud sõidukiiruse järgimata jätmine korduvalt, on ükskõikne ja selliste liiklejate käitumisharjumusi tuleb mõjutada, määrates neile karmimad karistused ja kõrvaldades nad pikemaks ajaks liiklusest. Kohus nõustub osaliselt kohtuvälise menetleja seisukohtadega, kuid ei nõustu sellega, et antud rikkumise puhul on otstarbekas ja ainuke võimalik karistusliik juhtimisõiguse äravõtmine alljärgnevatel põhjustel.

Karistuse mõistmisel peab kohus olulisteks asjaoludeks toimepandud rikkumise asjaolusid (kaebaja seadis ohtu enda ja teiste tervise ja vara), et tegu on toimepandud tahtlikult, kaebaja isikut (omab varasemalt ühte kehtivat karistust kiiruse ületamise eest LS § 227 lg1 järgi), kuid omab juhilube alates 2005.aastast, kaebaja keskmisest määrast suuremat süüd, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, piirkiiruse ületamise määra ning leiab, et kaebajale tuleb määrata karistus sanktsiooni keskmäärast kõrgemana. Samas puudub kohtul aga õigus kaebaja seisukohta raskendada, mistõttu tuleb kohtul kaebajale määrata karistus sanktsiooni keskmääras.

Puutuvalt karistusliigi valikusse märgib kohus järgmist. Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et juhindudes RKL nr 3-1-1-122-13, et kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul sellise karistuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb.

Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb.

Kohus leiab, et kuigi käesolevas lahendis aktualiseerus juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristuse kohaldamisena, tuleb samu põhimõtteid rakendada ka põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise küsimuse otsustamisel. Antud juhul on kohus eelneva põhjal tuvastanud, et kaebaja süü on keskmääras, et kaebaja omab ühte kehtivat rikkumist LS § 227 lg 1 alusel. Nimetatud andmetest lähtuvalt ei saa kohtu hinnangul teha tõsikindlat järeldust, et kaebajale on kiiruseületamine harjumuspärane käitumine või et ta on süstemaatiline õiguskorra rikkuja.

Tõepoolest on tegemist kaebaja teise samalaadse rikkumisega. Samas puuduvad kaebajal arhiveeritud karistusregistriandmed, millest tuleb järeldada, et muidu on tegemist õiguskuulekalt käitunud juhiga, kes omab juhtimisõigust aastast 2005. Asjaolu, et isik oma süüd eitab, ei ole karistust raskendav asjaolu ega saa karistust raskendava asjaoluks lugeda ka isiku valitud kaitsetaktikat ja küsimusi politseiametnike käitumise õiguspärasuse kohta. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kaebaja rikkumine, vaatamata kiiruse piirmäära

44 km/h ületamisele ja ohtlike manöövrite tegemisele sellises määras ja raskusastes, mis tingiks tema karistamise juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohus leiab, et kuivõrd isikul on varasemalt üks karistus, rahalise karistuse miinimummääras, siis on võimalik kaebajat mõjutada õiguskuulekale teele rahatrahvi määramisega. Kohus on eelnevalt leidnud, et kaebaja süü on keskmäärast oluliselt kõrgem, karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, isikul on kehtiv rikkumine samalaadse teo toimepanemise eest. Kuivõrd puuduvad karistust kergendavad asjaolud, siis puudub alus karistuse määramiseks alla sanktsiooni keskmäära. Samas arvestab kohus, et isik omab juhtimisõigust alates 2005.a. aastast ega oma rohkem karistusregistrit. Esinevad aga teo ohtlikkus, kehtiv väärteokaristus, mistõttu peab kohus kohaseks trahvimääraks rahatrahvi sanktsiooni keskmäärast kõrgemat, kuid mitte ülemmääras ehk 170 trahviühikut, s.o 700 eurot. Arvestades trahvisummad annab kohus võimaluse selle tasumiseks nelja kuu jooksul.

Kristina Väliste