3-13-166/47 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 11.veebruar 2014.a Tallinn Haldusasja number 3-13-166 Haldusasi K.B.i kaebus Tallinna Vangla 17.12.2012 käskkirja nr 1704-d ja 18.01.2013 vaideotsuse nr 5-15/53190-1 tühistamiseks. Menetlusosalised Kaebuse esitaja K.B. Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Merje Turjakas

Asja läbivaatamise kuupäev 06.02.2014.a Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda

3. Saata kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 11.02.2014, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 17.12.2012 käskkirjaga nr 1704-d karistati kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et ta ei kandnud 03.12.2012 õhtuse loenduse ajal nimesilti ega allunud korduvatele seaduslikele korraldustele nimesilti kanda (tl 4). Kaebaja esitas Tallinna Vangla 17.12.2012 käskkirja nr 1704-d peale vaide, mis Tallinna Vangla 18.01.2013 vaideotsusega nr 5-15/53190-1 rahuldamata jäeti (tl 3).

2. Kaebaja esitas 24.01.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla peaspetsialistüksuse juhi 17.12.2012 käskkirja nr 1704-d ja 18.01.2013 vaideotsuse nr 5-15/53190- 1tühistamiseks. Kohus võttis 07.10.2013 määrusega kaebuse menetlusse (tl 47-49).

KAEBAJA SEISUKOHAD

3. Kaebaja leiab, et teda ei oleks tohtinud nimesildi puudumise tõttu karistada, kuna tal oli nimesilt kadunud, ta oli selle kadumisest teavitanud inspektor-kontaktisikut ja tal ei olnud võimalik omale uut nimesilti teha. Päev enne kaebaja nimesildi kadumist kadus ära ka tema kambrikaaslase nimesilt, kuid olnud informeerinud sellest inspektor-kontaktisikut, sai kambrikaaslane järgmisel päeval uue nimesildi. Kaebajale toodi uus nimesilt aga alles 2013. aasta jaanuarikuus. Sellega on vangla rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.

4. Kaebaja nimesildi kadumine ei olnud tahtlik tegevus, mistõttu ei saa teda selle eest karistada. Vaideotsuses vangistusseaduse (VangS) § 67 punktile 4 viitamine on kohatu, kuna selle sätte rikkumises pole kaebajat süüdistatud ega teda selle eest karistatud. Alusetu karistamine on kaebaja suhtes repressiivne tegevus ning kaebajal on tekkinud veendumus, et Tallinna Vangla on kaebaja suhtes pahatahtlik, kuna kaebaja on oma õiguste rikkumiste tõttu esitanud vangla töötajate peale mitmeid kaebusi. Noomituse olemasolu annab vanglale, kaebajat järjekordses rikkumises süüdistades, põhjuse tema kartserisse paigutamiseks.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

5. Tallinna Vangla peab vastustajana esitatud kaebust põhjendamatuks ja palub kaebuse rahuldamata jätta.

6. VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 46 lg 1 teise lause kohaselt on kinnipeetav kohustatud kandma riietusel nimesilti. Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on: 1) noomitus; 11) isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks; 2) ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes kaebaja distsipliinirikkumine selles, et kaebaja 03.12.2012 kella 19:35 paiku ei kandnud õhtusel loendusel nimesilti ega allunud ka korduvatele korraldustele nimesilti kanda. Kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud Tallinna Vangla teise üksuse valvuri R. T. 04.12.2012 ettekandega nr 3688, kaebaja 07.12.2012 seletuskirjaga, milles ta tunnistab, et ei kandnud nimesilti ning 11.12.2012 õiendiga, milles valvur R. A. kinnitas, et kaebaja ei kandnud 03.12.2012 nimesilti. Eelkirjeldatud teoga rikkus kaebaja VangS § 67 p 1 ja VangS § 46 lg 1 nõudeid. Seega oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebuse esitajat karistada distsiplinaarkorras.

7. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 17.12.2012 käskkiri nr 1704-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

8. Nimesiltide kandmise peamine eesmärk on kinnipeetava identifitseerimise vajadus. Vanglateenistuse ametnikul peab olema võimalik nimesildil olevate andmete põhjal kiiresti kindlaks teha kinnipeetava isik. Seda on vaja, et tagada vangla üldine julgeolek ja järelevalve kinnipeetavate üle. Näiteks on vaja kiiresti tuvastada kinnipeetav, et talle meditsiinilist abi osutada. Sellisel juhul saab meditsiinitöötaja kinnipeetava nime teades tema tervisliku seisundi (nt kroonilised haigused, võimalikud ravimiallergiad) kohta saada kiiresti lisainfot elektroonilisest tervisekaardist Vangla Arst.

9. Vastavalt VangS § 14 lg-le 2 hiljemalt vanglasse saabumisele järgneval päeval kohtub kinnipeetav vanglateenistuse ametnikuga, kes selgitab kinnipeetavale tema õigusi ja kohustusi. Kinnipeetavale antakse kirjalik teave vangistuse täideviimist reguleerivate seaduste, vangla sisekorraeeskirjade ja kaebuste esitamise kohta. Kaebajale on tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte ning ta on teadlik VangS § 46 lg-st 1 tulenevast kohustusest kanda riietusel nimesilti.

10. Kuna nimesilt oli väljastatud kaebajale isiklikuks kasutamiseks, siis antud juhul vastutas kaebaja ka selle säilimise eest. Kaebaja ei ole käesoleval juhul tõendanud, et nimisildi kadumine oleks olnud kaebaja tegevusest sõltumatu. Lisaks on kaebaja tunnistanud, et kaotas nimesildi, mis tähendab, et kaebaja ei suhtunud heaperemehelikult vangla varasse, vaid on sellega hooletult ringi käinud. Kinnipeetav vastustab enda kasutusse antud esemete eest, mistõttu ei vabanda ega välista rikkumist asjaolu, et ta on nimesildi kadumisest teavitanud vanglateenistust. Riigikohus on 21.06.2010 otsuse nr 3-3-1-24-10 punktis 11 leidnud, et distsiplinaarkaristust saab määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult, vaid hooletusest.

11. Kaebaja ei eita distsipliinirikkumise toime panemist, vaid üksnes püüab toime pandud rikkumist tagantjärele õigustada.

12. Vastavalt vanglateenistuja eetikakoodeksi punktile 1.3 vanglateenistuja teeb oma tööd kohusetundlikult, ta on õiglane ja usaldusväärne. Ta ei valeta ega moonuta tõsiasju. Seega puudub Tallinna Vanglal alus arvata, et vangla teenistujad käituvad kaebajaga pahatahtlikult.

13. Vastustaja leiab, et K.B.i süü distsipliinirikkumise toimepanemisel on usaldusväärselt tõendatud ning tema distsiplinaarkorras karistamine on põhjendatud. Kaebajale 17.12.2012 käskkirjaga nr 1704-d määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Distsiplinaarkaristus on sobilik, vajalik ja mõõdukas. Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestati asjaoluga, et kuigi nimesildi kandmine ja korraldustele allumatus on taunitav, siis käesoleval juhul ei olnud tegemist rikkumisega, mis oleks seadnud vangla julgeoleku suurde ohtu või kaasnenud muid suure mõjuga kahjulikud tagajärjed. Seega oli käesoleval juhul proportsionaalseks karistuseks noomitus.

Ka vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas kehtiva õigusega. Eeltoodust tulenevalt puudub alus kaebuse rahuldamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.

15. Käesolev kaebus on esitatud Tallinna Vangla 17.12.2012 käskkirja nr 1704-d ja 18.01.2013 vaideotsuse nr 5-15/53190-1 tühistamiseks. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 17.12.2012 käskkirjaga nr 1704-d karistati kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et ta ei kandnud 03.12.2012 õhtuse loenduse ajal nimesilti ega allunud korduvatele seaduslikele korraldustele nimesilti kanda (tl 4).

15.1 Vaidlustatud käskkirjaga kaebajale karistuse määramise ajal oli kaebaja vahistatu staatuses. VangS § 90 lg 1 kohaselt kohaldatakse eelvangistuse kandmisel VangS 1., 2., ja 7 peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega. VangS 2.peatükis asuva VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 100 lg 1 kohaselt võib vahistatule vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusi,

seega hõlmab VangS § punktis sätestatud „sisekorraeeskirju“ nii vangistusseadust, vangla sisekorraeeskirju kui ka muid õigusakte. Distsiplinaarmenetluse protokollist (tl 30) nähtuvalt on kaebajale 26.10.2012 allkirja vastu tutvustatud vangistusalaseid õigusakte, seega pidi kaebaja olema teadlik oma kohustustest.

15.2 VangS 2.peatükis asuv VangS § 46 lg 1 ls 2 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud kandma riietusel nimesilti. Nimetatud sättest tuleneb kinni peetavale isikule kohustus nimesilti kanda ja vanglateenistusele õigus ja kohustus nõuda, et kinni peetav isik nimesilti kannaks. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust asjaolude üle, et kaebajale oli nimesilt väljastatud (tl 4 pöördel) ning 03.12.2012 õhtuse loenduse ajal kaebaja nimesilti ei kandnud ega täitnud ka valvuri R.T. ja vanemvalvuri R.A. korduvaid korraldusi nimesilti kanda.

15.3 Kaebaja on vaides märkinud, et ta oli teadlik nimesildi kandmise kohustusest (tl 73). Seega pidi kaebaja nimesildi kandmise kohustusest teadlikuna hoidma nimesilti hoolikalt, et ta saaks seda kohustust täita. Kaebaja ei vabane kohustusest seeläbi, et ta nimesildi kaotab. Nimesildi kaotamisega on kaebaja omakorda rikkunud VangS § 67 punkti 4, mille kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse, ja seda on märgitud ka vaidlustatud Tallinna Vangla 17.12.2012 käskkirjas nr 1704-d (tl 4 pöördel). Kohus leiab, et kuna kaebaja ei olnud hoolikas nimesildi hoidmisel selle kandmise kohustuse täitmiseks, saab asuda seisukohale, et kaebaja on rikkunud VangS § 46 lg 1 ls 2 sätestatud kohustust kanda riietusel nimesilti hooletusest. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-24-10 (p 11) leidnud, et distsiplinaarkaristust saab määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis on toime pandud hooletusest.

16. VangS § 100 lg 1 kohaselt võib vahistatule vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on noomitus; isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kuni kaheks kuuks; kartserisse paigutamine kuni 30 ööpäevaks. VangS § 100 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse eelvangistuse põhjust ja eesmärki. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vaidlustatud käskkirjas on juhtumi tehiolusid arvestades leitud, et kinnipeetav pani toime distsipliinirikkumise ning kaebajat on karistatud noomitusega (tl 4 pöördel). Käskkirjas on leitud, et vanglateenistuse ametnikul peab olema vangla üldise julgeoleku ja kinni peetavate isikute üle järelevalve tagamiseks võimalik teha nimesildil olevate andmete põhjal kiiresti kindlaks kinni peetava isiku isik. Vangla üldise julgeoleku ja kinni peetavate isikute üle järelevalve tagamine vanglas on vältimatult vajalik selleks, et kindlustada eelvangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. Vahistatu poolne nimesildi mittekandmine ja vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele allumatus näitab vahistatu lugupidamatust ja negatiivset meelestatust vangla sisekorra suhtes, samuti tema ükskõikset suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse. Samas on käskkirjas leitud, et käesoleval juhul ei olnud tegemist rikkumisega, mis oleks seadnud vangla julgeoleku väga suurde ohtu või omanud muid suure mõjuga kahjulikke tagajärgi ning peetud proportsionaalseks karistuseks noomitust. Kohus leiab, et vastustaja on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud ja karistuseks määratud noomitus on proportsionaalne arvestades toime pandud rikkumist. Eeltoodut arvestades on Tallinna Vangla 17.12.2012 käskkiri nr 1704-d õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks.

17. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane kaebuse väide, et kaebajat on karistatud alusetult Tallinna Vangla pahatahtlikkusest kaebaja suhtes. Mis puudutab kaebaja väidet tema ja kambrikaaslase ebavõrdsest kohtlemisest kadunud nimesildi asemel uue saamisel, siis kohtupraktikas on selgitatud, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning selle teo kvalifitseerimist (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 12).

18. Kuna kohus on leidnud, et Tallinna Vangla 17.12.2012 käskkiri nr 1704-d on õiguspärane, puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, on menetluskulude kandjaks kaebaja. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik Kohtunik