4-13-7494/23 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-13-7494

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.02.2014.a. Tallinn

Väärteoasja number

4-13-7494 (2373,13,005906)

Kohtunik

Kristina Väliste

Kohtuistungisekretär

Ave Mõistlik

Väärteoasi

L.S-i (L.S) kaebus Politseija Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelvalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa

21.10.2013 otsusele nr 2373,13,005906 L.S-i

süüdi tunnistamises LS § 224 lg 1 ja LS § 227 lg 2 järgi

ja tema karistamises väärteo toimepanemise eest KarS §

63 lg 1 alusel LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 100

trahviühikut s.o 400 eurot

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja Triinu Riigor

Kaebuse esitaja L.S , isikukood XXX,

elukoht xxx, ei tööta;

RESOLUTSIOON

1. Jätta L.S-i kaebus väärteoasja lõpetamise osas rahuldamata, kuid tühistada osaliselt Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 21.10.2013 otsus nr 2373,13,005906 L.S-i süüdi tunnistamises LS § 224 lg 1 ja LS § 227 lg 2 järgi ja tema karistamises väärteo toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel LS §

224 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut s.o 400 eurot, nimelt määratud karistuse osas, tehes selles osas uue otsuse.

2. Jätta jõusse L.S-i süüdimõistmine LS § 224 lg 1 ja LS § 227 lg 2 järgi ning karistada teda KarS § 63 lg 1 alusel LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 75 (seitsekümmend viis) trahviühikut, s.o 300 (kolmsada) eurot.

3. KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et rahatrahv summas 300 (kolmsada) eurot tuleb tasuda ositi kümne (10) kuu jooksul, vähemalt 30 (kolmkümmend) eurot kuus.

4. L.S peab talle määratud rahatrahvi tasuma kohtuvälise menetleja otsuses näidatud arveldusarvele, s.o Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud arveldusarvele, s.o Rahandusministeeriumi arvele nr EE8910102 20034796011 SEB Pangas või nr EE932200221023778606 Swedbankis. Maksekorraldusele märkida viitenumber 10220135277646 ning selgitus: 2373,13,005906, L.S, rahatrahv.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav 11.02.2014.a. Kohtu selgitused: VtMS § 155 lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. VtMS § 157 järgi on kassatsiooni alused:

• materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (VtMS § 149 toodud alused);

• väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine (VtMS § 150 toodud alused). Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 21.10.2013 otsusega karistati L.S-i LS § 224 lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot selles, et tema 25.09.2013 kella 04:12 ajal Harju maakonnas Saue vallas Tallinn- Paldiski mnt 21 kilomeetril, juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0, 11 mg ning kiirusega 120 +/- 4 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 90 km/h, mitte vähem kui 26 km/h. Selliselt L.S rikkus LS § 69 lg5 ja pani toime LS § 224 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo ning rikkus LS § 15 lg 1 p 1 ja pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse 11.11.2013, milles soovib märgitud otsuse tühistamist, kuivõrd ei ole neid tegusid toime pannud. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas juhtunu asjaolusid. Kohtuvaidluste käigus nõudis kaebuse esitaja antud väärteoasja lõpetamist, kuna puuduvad otsesed tõendid. Jääb oma kaebuse juurde, palub see rahuldada. Repliigi korras leidis, et tema mõlemad tunnistajad ütlesid, et ta ei ületanud lubatud sõidukiirust ning selgitas, et läbis mitut kiiruspiirangu ala, nt Hüüru trahteri juures oli 70-ala. Sinna sisenedes võis olla kiirus 70, enne seda võis olla 90, seega sõidukiirus oli muutuv.

Kohtuvaidlustes kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et L.S on toime pannud temale inkrimineeritavad teod, väärteoprotokoll on koostatud õigesti. Ei nõustu kaebuses tooduga. Ei nõustu väärteoasjas tehtud otsuse tühistamisega ega ka karistuse kergendamisega. Suurima sõidukiiruse ületamine on tõendatud väärteoasjas toodud materjalidega, sh tunnistajate Pirko Pärila ja Robert Vahteri üksikasjalike ütlustega. Rikkumist tunnistas alguses ka kaebaja ise. Kaebuse esitaja taotletud tunnistajate ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseks. Esimene tunnistaja ütles, et L.S-i juhitud sõiduk liikus kiirusel umbes 90-100 km/h. Teine L.S-i taotletud tunnistaja ütles, et sõiduk liikus kiirusel umbes 75-90 km/h. L.S ise ütles, et tema sõiduki kiirus võis olla 85-90 km/h. Kaebuse esitaja mõõteseadmete taatlusega seonduvat kahtluse alla seadnud ei ole, seega on lubatud suurima kiiruse ületamine ja alkoholi sisaldus tõendatud mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt. Politseil on kohustus kontrollida joovet esimesel võimalikul kiiremal viisil, kuivõrd joove on organismist kiiresti kaduv. Arvestades isiku madalat joovet organismis, siis toimetamisel Tallinn-Paldiski maanteelt Wismari haiglasse oleks joove langenud. Politseiametnikud kinnitasid, et ta puhus tõenduslikku alkomeetrisse. Nad on käitunud alkoholi tuvastamise poole pealt seaduses sätestatule vastavalt ja menetlusnorme rikutud ei ole. Karistus – isik on ühe teona toime pannud kaks rikkumist, kumbki neist ei ole kerge rikkumine. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine ja lubatud liikumiskiiruse ületamine on raskem rikkumine. Juhi reageerimisvõime on oluliselt aeglasem kui juhi puhul, kes alkoholi tarvitanud ei ole. Lubatud sõidukiiruse ületamine ei ole ta esimene ületamine. Teda on varem kahel korral karistatud väiksemate rahatrahvidega, need ei ole soovitud mõju avaldanud. Isik pani toime uue liiklusalase rikkumise. Rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses ehk

400 eurot on õiglane ja proportsionaalne. Alused otsuse tühistamiseks ja muutmiseks puuduvad. Palun jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohtus uuritud tõendid

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mistõttu uuris kohus vahetult kohtuistungil järgmisi tõendeid. Väärteoasja nr 2373,13,005906 väärteoprotokolli nr 20130925212001, millest nähtub, et 25.09.2013 kell 04:12 Harju maakonnas Saue vallas Tallinn Paldiski mnt 21 kilomeetril suunaga Tallinna poole, juhtis L.S , isikukood XXX, mootorsõidukit, s.o sõiduautot Audi A4 Avant riikliku registreerimisnumbriga XXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0, 11 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0, 16 mg/l +/- 0, 05 mg/l. Juhtis mootorsõidukit kiirusega 120 km/h +/- 4 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 90 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mittevähem kui 26 km/h. Selliselt rikkus L.S LS § 69 lg 5 ja § 15 lg 1 p 1 ning pani toime LS § 224 lg 1 ja §

227 lg 2 sätestatud väärteod. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist 25.09.2013 (koostatud Robert Vahteri poolt) nähtub, et kasutati seadet Stalker II MDR AS008353, mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS- 12/00216/04.12.2012. Seade testitud 24.09.2012 kell 19.10, töökorras. Mõõtmise tehiolude kirjeldus: asulaväline tee, hea nähtavus, sademeteta ilmastik, kuiv teeolu, kattega tee, sõiduridade arv 2, pimeaeg. Patrull auto mõõtmise ajal seisis vasakul teepeenral kõrvalteel. Kiirust mõõdeti käes hoitud seadmega. L.S juhtis ülalmärgitud ajal ja kohas ülalmärgitud sõiduautot. Mõõdetav mootorsõiduk liikus üksinda, esimesel sõidurajal, pärisuunalisel teel, eemaldus politseiautost. Seadme helisignaal ühtlane. Seadme lugem 120 km/h. Suurim lubatud kiirus 90 km/h, laiendmääramatus +/- 4 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mittevähem kui 26 km/h. Juhile näidati seadmel lukustatud näitu. Video ja helitehnikat ei kasutatud.

Indikaatorvahendi kasutamise protokollist 25.09.2013 kell 4:12 nähtub, et L.S-i suhtes kasutati indikaatorvahendit ALCOQUANT 6020 nr A111210, reaktsiooni näit 0, 15 mg/l, s.o positiivne. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist, koostatud 25.09.2013 kell 04:43 L.S-i suhtes nähtub, et tõendusliku alkomeetri lugem 0, 16 mg/l kohta, laiendmääramatus 0,

05 mg/l kohta, mõõtetulemus 0, 11 mg/l kohta. Kaasasolevast lugemist nähtub, et esimene puhumine on kestnud 24, 4 sekundit ja andnud tulemuse 0, 17 mg/l kohta ja teine puhumine on kestnud 25, 1 sekundit ja andnud tulemuse 0, 16 mg/l kohta. Koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest nähtub, et L.S eemaldati kuni kainenemiseni juhtimiselt. Kohtuistungil soovis kaebuse esitaja L.S juhtunu kohta ütlusi anda ja selgitas, et tema oli eelmisel päeval ja õhtul kaine, alkoholi tarvitas umbes tund aega enne sõidu alustamist, juues ära 0, 5 liitrilise õlle kangusega 5, 6 promilli.

Autot juhtis ta kiirusepiirangute järgi, st asulavälisel teel 85- 90 km/h, ja mujal vastavalt märkidele. Umbes 300 meetrit enne kinnipidamist sõitis temast mööda samal suunal teine auto, mis liikus temast suurema kiirusega. Kuna oli pime, siis ta täpselt ei näinud, kuid tegemist võis olla tumedat värvi sedaankerega BMWga. Kui politsei teda kinni pidas, siis ta seda eelnevat autot juba ei näinud. Algul ta mõtles, et võtab kiiruse ületamise omaks, kuna see on liiga tühine asi vaidlemiseks, kuid kui politsei hakkas rääkima, et ta juba Keila kandis ületas kiirust, sai ta aru, et see on vale.

Ta tuli Vääna poolt. Talle näidati lugemit 120 km/h, kuid ei esitatud videotõestust. Kinni peeti ta Tabasalu tee peal. Kui ta alkomeetrisse puhus, siis ületas see lubatud määra 0, 01 mg võrra. Vahetult enne sõidu alustamist puhus ta enda isiklikku alkomeetrisse ja see näitas, et ta on kaine. Alkomeetri ostis ta alla poole aasta tagasi, seega oli see kontrollitud ja ei vajanud uut kontrolli veel. Politseinik rääkis talle enda sugulasest kes sai roolijoodiku süü tõttu surma, tal tekkis tunne nagu tema oleks selles süüdi ja seepärast karistatakse teda.

Ta keeldus igale poole alla kirjutamast, sest ei tunnistanud rikkumist ega joovet. Vereproovi andma viimast teda keelduti. Samas öeldi, et kohtule esitatakse videosalvestus autos toimunust. Kogu sõidu ja kinnipidamise ajal olid autos XXX, kes istus ees kõrvalistuja kohal ja XXX, kes istus taga. Seda kui ta enda alkomeetrisse puhus ja ennast kontrollis võis näha XXX, kuna viibis samas ruumis. Politsei lubas tal umbes 5 minutit peale protokolli koostamist ära sõita, koostamine ise võttis umbes 10 minutit. Siis puhus ta juba politsei alkomeetrisse 0 ja enda autos puhus uuesti enda alkomeetrisse, selle näit oli ka 0.

Ajal, kui ta politsei alkomeetrisse näidu välja puhus, ei saanud ta enda alkomeetrisse võrdluseks puhuda, teda ei lubatud enda autosse. Ta tundis ennast sõidu ajal hästi, ei olnud väsinud, tajus ümbritsevat selgelt. Palub väärteootsus tühistada täies mahus. Kohtuvaidluste käigus nõudis kaebuse esitaja antud väärteoasja lõpetamist, kuna puuduvad otsesed tõendid. Jääb oma kaebuse juurde, palub see rahuldada. Repliigi korras leidis, et tema mõlemad tunnistajad ütlesid, et ta ei ületanud lubatud sõidukiirust ning selgitas, et läbis mitut kiiruspiirangu ala.

Hüüru trahteri juures oli 70-ala. Sinna sisenedes võis olla kiirus 70, enne seda võis olla 90, seega sõidukiirus oli muutuv. Kohtuistungil vahetult üle kuulatud kaebuse esitajapoolne tunnistaja XXX selgitas kohtule, et kaebuse esitajaga on tal sõbralikud suhted ja tema viibis kaebuse esitajale süükspandavate tegude ajal viimasega koos samas autos. Tema oli tarbinud alkoholi ja kellaaegu ei mäleta täpselt. Tuttava juures tarbis tema ja teised alkoholi, tagasi sõites peeti neid kinni. Ta ise ei näinud otseselt pealt, kuid ta kuulis ja talle jäi kaebaja kehakeelest mulje, et enne sõidualustamist kontrollis L.S enda joovet, alkomeeter olevat näidanud 0.

Mõni aeg enne kinnipidamist politsei poolt sõitis nende autost mööda teine, temale tundmatu auto (must universaal). Nende autos oli juhikohal L.S, tema istus kõrvalistuja kohal ja XXX istus tagaistmel. Tunnistaja hinnangul võis nende auto sõidukiiruseks olla 90- 100 km/h. Vahetult enne kinnipidamist ta spidomeetrit ei vaadanud. Teine auto sõitis neist kiiremini, neist mööda, umbes 4 minutit enne politseipoolsest kinnipidamist. Auto sõitis nendega samas suunas ehk Tallinna suunas. Ta ei oska öelda, kuid auto nägemise ja politsei poolt kinnipidamise vahepeal võis olla kõrvalteid, mis peateelt ärapöörasid.

Ta ei mäleta täpselt vahemaid ja aegu, kuivõrd oli ise alkoholi tarbinud (5 õlut). Tema hinnangul oli L.S-i juhitud sõiduauto kiirus kogu aeg ühesugune. Väljas oli täiesti pimeaeg. Kinni peeti nende auto Paldiski mnt-l. Tema teada L.S eriti joonud ei olnud, võib-olla 2 õlut või rohkem kogu eelneva õhtu jooksul. Ta ei tea kelle alkomeetrisse enne sõidu alustamist L.S väidetavalt puhus. Peale kinnipidamist sõitis L.S ise uuesti politseiautost tagasitulnuna ca 15- 20 minuti pärast edasi koju. Toimingud viidi L.S-iga läbi politseiautos, tema juures ei viibinud.

Kohtus vahetult ülekuulatud kaebuseesitajapoolne tunnistaja XXX andis kohtus ütlused, mille kohaselt on tal kaebajaga sõbralikud suhted ning tema viibis kaebajale etteheidetava teo toimepanemise ajal viimasega samas autos. L.S istus roolis, XXXkõrvalistuja kohal ja tema tagaistmel. Eelnevalt viibisid nad sõbra juures, kus tema ja teised tarbisid alkoholi. Ta nägi L.S-i õllega, kuid ei tea kas ja kui palju viimane jõi. L.S on endal ka autos alkomeeter, kuid kas ta seda kasutas, ta ei tea. Enne sõitma asumist küsis tema ise L.S-ilt, kas viimane on kaine ja sai jaatava vastuse.

Tema oli joonud mitu rummikokteili, kuid mäletab suhteliselt järjestikuliselt mis toimus. L.S-i auto liikus kiirusel maksimaalselt 90 km/h. Spidomeetrit ta ei vaadanud, hindab kiirust tunde ja kogemuse järgi. Nendest tegi üks auto maanteel möödasõitu ja vastu sõitis ka autosid. Möödasõit toimus vahetult peale seda, kui nemad olid maanteele väljakeeranud. Tol hetkel võis nende auto kiirus olla 70 km/h. Möödasõitva auto osas ei oska selgitusi anda. Ei oska öelda, kas siis kui politsei neid kinni pidas see auto veel paistis. Ei oska öelda, kas enne oli teise auto möödasõit või vastutulevad autod.

Kinni peeti nad Paldiski mnt-l, sinna sõitsid nad läbi Vääna küla. L.S oli politseiautos umbes tund aega. L.S jätkas politseiautost tagasi tulles sõitu umbes 5 minuti pärast. Eelnevalt kontrollis oma autos enda alkomeetriga enda joovet, alkomeeter näitas 0. Sõbra juures olles tema ei näinud, kui L.S alkomeetrisse puhus. Politseiautost tagasi tulles rääkis L.S, et tal oli tuvastatud joove ning politsei ei pidanud vajalikuks teda Wismarisse vereproovi andma viia. Kohtus vahetult ülekuulatud tunnistaja Põhja Politseiprefektuuri politseinik Pirko Pärila andis järgmised ütlused.

Kaebajaga on tema kokku puutunud ühel korral tööalaselt, vihavaenu ei ole. Tol varahommikul Tallinn-Paldiski maanteel seisid nemad politseibussiga kõrvalteel. Ainuke auto, mis neist mööda sõitis, oli kaebaja oma. Visuaalselt juba oli näha, et sõidab lubatust kiiremini. Robert Vahter mõõtis antud sõiduki kiiruseks, kui auto oli politseibussist möödunud Tallinna suunas 120 km/h. Nad liikusid kohe sellele autole järgi, tegemist oli pika sirge teega, ühtegi teist autot ei olnud ning kaebaja auto oli kogu aeg kuni kinnipidamiseni nende vaateväljas.

Vesteldes juhiga oli tunda õrnalt ka alkoholi lõhna. Kaebaja tunnistas kiiruseületamist, oli nõus tõenduslikku alkomeetrisse puhuma, kuid peale seda, kui alkomeeter näitas joovet, keeldus kõigest ja nõudis vereproovi andma viimist. Sellest aga nemad paarilisega keeldusid, kuna joove oli juba tuvastatud. Enne alkomeetris puhumist selgitasid nad kaebajale, et kui ta on nõus puhuma, siis peale seda vereproovi enam andma ei viida. Kaebaja sai sellest tema hinnangul selgelt aru. Kaebaja hiljem pigem väitis seda, et nii väike joove, mis nad nokivad, tehke kiirus ära ja lähme oma teed.

Robert Vahter alustas menetlust. VTMS õigused-kohustused said kaebajale ette loetud ja selgitatud mõlema politseiniku poolt, selle kohta on eraldi paber, sinna ta kirjutas alla. Enne L.S-i sõiduki ilmumist nende radarisse ja vaatevälja ei olnud ühtegi teist sõidukit. Enne puhuma asumist kaebaja ei keeldunud sellest, ütles, et „puhume ära ja vaatame mis näit tuleb“. Tunnistaja selgitas kaebajale vastuseks, et kiirust mõõdeti Tallinn- Paldiski mnt 21 km-l, politseisõiduki seest, politseisõiduk asus kõrvalteel. Politseibussi tuled olid kustus.

Kaebaja auto sõitis politseiautost mööda. Kiirust mõõtis R.Vahter Tallinna suunas ehk siis politseibussist eemale suunas. Tunnistaja kinnitas, et ta märkis kaebajale, et tema sõber oli roolijoodiku läbi surma saanud. Tunnistaja kinnitas, et tema teada toiminguid ei salvestatud. Ta ei kontrollinud, kas oli automaatne salvestamine või mitte. Teisi autosid lisaks kaebaja autole ei liikunud sellel teel kummalgi suunas vähemalt 10 minutit enne ja peale kaebaja autot. Kaebaja kõrvaldati juhtimiselt kuni kainenemiseni, peale menetlustoimingute läbiviimist puhus kaebaja uuesti tõenduslikku alkomeetrit ja kuna näit jäi alla süüteokoosseisu, siis lubati tal sõitu jätkata.

Vereproovi ei viidud isikut andma, kuna ta oli nõustunud ja puhus tõenduslikku alkomeetrisse ning sellega fikseeriti joove. Kiiruse ületamist isik kohapeal ei vaidlustanud. Kohtus vahetult ülekuulatud tunnistaja Põhja Politseiprefektuuri politseinik Robert Vahter andis järgmised ütlused. Kaebajaga on tema kokku puutunud ühel korral tööalaselt, vihavaenu ei ole. Tema menetlejas väärteoasja L.S-i suhtes, viis läbi esimesed menetlustoimingud. Ta tutvustas kaebajale viimase õigused ja kohustused. Vestluse käigus tundis alkoholilõhna.

Ta tutvustas kaebajale õigusi ja kohustusi, sh ka õigust minna vereproovi andma, kuid viimane oli nõus puhuma tõenduslikku alkomeetrisse. Peale seda, kui tõenduslik alkomeeter näitas joovet, ei olnud kaebaja enam nõus alla kirjutama ega võtnud joovet omaks. Õigusi ja kohustusi selgitati isikule enne tõenduslikku alkomeetrisse puhumist ja isik väljendas, et ta sai nendest aru. Selgitusi jagas nii tema ise kui kolleeg Pärila. Peale seda, kui isik oli tõenduslikku alkomeetrisse näidu puhunud, nõudis ta vereproovi andma viimist, kuid nemad keeldusid sellest.

Enne puhumist oli isikule selgelt öeldud, et kui ta puhub tõenduslikku alkomeetrisse siis vereproovi andma enam ei viida ja isik sai tema hinnangul sellest aru. Kaebaja selgitas, et oli enne sõidu alustamist isikliku alkomeetriga endal joovet kontrollinud, kuid see näitas 0. Seda alkomeetrit tema ei näinud. Kiirust mõõtis ta selliselt, et kaebaja auto sõitis Keila poolt Tallinna suunas. Kaebaja oli kiirusemõõteseadme näiduga peale tutvustamist nõus, ta ütles, et „kiiruse vastu pole tal midagi, teeme protokolli ära“. Seejärel tundis alkoholilõhna ja toimus joobe tuvastamine, misjärel kaebaja kõigest edasisest keeldus.

Toimingute läbiviimist politseiautos tema teada ei salvestatud. Peale menetlustoimingute lõppu puhus kaebaja veel tõenduslikku alkomeetrisse, näit jäi alla süütekoosseisu ning tal lubati sõitu mõne aja pärast jätkata. Kiirus mõõtmise ajal oli kaebaja auto ainuke tee peal. Vastuseks kaebaja küsimustele jäi tunnistaja enda juurde, et enne puhumist talle selgitati, et peale seda enam vereproovi andma ei viida. Kaebaja palus selgitust selles osas, miks temale öeldi, et videokaamera töötab ja nüüd selgub, et salvestusi ei ole. Tunnistaja selgitas, et „Videokaamera töötab tavaliselt bussis kogu aeg.

Ei võtnud salvestuskettalt välja, teatud aja pärast kustub ära“. Miks aga manuaalselt salvestamist ei valitud, ei osanud ta selgitada, tol hetkel ei pidanud seda vajalikuks. Tunnistaja selgitas kohtule, et kaebajale tutvustati tema õigusi ja kohustusi, sh õigust enne tõenduslikku alkomeetrisse puhumist nõuda vereproovi andma viimist ja kaebaja sai sellest aru, ning oli nõus puhumisega. Peale seda, kuivõrd joove oli tuvastatud, ei pidanud politseinikud vajalikuks vereproovi andma viimist.

Kohtu seisukoht L.S-i süü küsimuses

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistajate ütlused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Kohus leiab, et L.S-i süü temale etteheidetud väärtegude toimepanemises on täielikult tõendatud ja tema ennast õigustavad ütlused ümber lükatud alljärgnevate tõenditega.

Puutuvalt kaebaja poolt kiiruse ületamise tõendamisesse leiab kohus järgmist. Vaidlust ei ole selles, et teelõigul, kus kaebaja kinni peeti, oli suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h. Kaebaja ise on andnud ütlusi, mille kohaselt tema liikus vastavalt liiklusmärkidele, kuid tema kiirus võis olla 85- 90 km/h. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt võis kiirus olla 90- 100 km/h. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt võis nende auto kiirus olla maksimaalselt 90 km/h. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et mõlemad tunnistajad olid tarbinud eelnevalt alkoholi ja viibisid veel alkohoolse joobe seisundis.

Kumbki tunnistaja ei vaadanud vahetult enne kinnipidamist autospidomeetrit ega saa sellest tulenevalt hinnata ka tol hetkel olnud auto kiirust objektiivselt. Kohus nõustub, et autokiirust võib hinnata ja tajuda ka subjektiivselt tunnetuse järgi, kuid olukorras, kus seda teevad mittekained inimesed, ei pea kohus nende antud hinnangut usaldusväärseks. Samuti on kaheldav kas ja kuidas on äratuntav, kas auto liigub maanteel kiirusel 90 km/h või 120 km/h olukorras, kus ei ole teisi autosid samal teesuunal liikumas, millega kiirust võrrelda. Tegemist ei ole drastiliselt erineva sõidukiirusega, millel ainult taju põhjal saaks vahet teha.

Antud juhul peab kohus usaldusväärseks, asjakohaseks ja kaebaja süüd tõendavaks kahe politseiametnikust tunnistaja- Pärila ja Vahteri ütlusi selles, et kaebaja auto oli ainuke, mis teel liikus ning taadeldud kiirusemõõteseade tuvastas kaebaja auto kiiruseks 120 km/h, misjärel näit lukustati. Tunnistajate Pärila ja Vahteri ütlused on kokkulangevad, usaldusväärsed ja riimuvad teiste tõenditega, sh liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga 25.09.2013, millisest nähtub, et kasutati seadet Stalker II MDR AS008353, mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS- 12/00216/04.12.2012.

Seade testitud 24.09.2012 kell 19.10, töökorras. Mõõtmise tehiolude kirjeldus: asulaväline tee, hea nähtavus, sademeteta ilmastik, kuiv teeolu, kattega tee, sõiduridade arv 2, pimeaeg. Patrull auto mõõtmise ajal seisis vasakul teepeenral kõrvalteel. Kiirust mõõdeti käes hoitud seadmega. L.S juhtis ülalmärgitud ajal ja kohas ülalmärgitud sõiduautot. Mõõdetav mootorsõiduk liikus üksinda, esimesel sõidurajal, pärisuunalisel teel, eemaldus politseiautost. Seadme helisignaal ühtlane. Seadme lugem 120 km/h. Suurim lubatud kiirus 90 km/h, laiendmääramatus +/- 4 km/h.

Ületas lubatud sõidukiirust mittevähem kui 26 km/h. Juhile näidati seadmel lukustatud näitu. Video ja helitehnikat ei kasutatud. Kohus leiab, et tunnistajate Pärila ja Vahteri ütlustes ja koostatud kiirusemõõteseadme protokollis puudub igasugune alus kahelda. Tunnistajatel Pärila ja Vahter puudub kaebajaga isiklik suhe, vihavaen, tegemist on enda igapäevast tööd tegevate politseiametnikega, kes enne auto kinnipidamist (s.o peale kiiruse fikseerimist) ei saanudki teada, kes autos juht on. Tunnistajate Pärila ja Vahteri ütlused kohtus olid ladusad, usaldusväärsed ja selged.

Kohtul tekkis siseveendumus, et tunnistajad Pärila ja Vahter räägivad tõtt. Puutuvalt tunnistajate XXX ja XXX ütlustesse ei saa aga samasugust hinnangut anda. Tunnistajad XXXja XXX tõepoolest kinnitasid, et kaebaja juhitud auto ei sõitnud nii kiiresti, kui talle etteheidetakse, kuid tegemist on emotsioonidel, mitte faktidel põhineva hinnanguga. Neist kumbki ei jälginud pidevalt autospidomeetrit, sh ei teinud seda kumbki vahetult enne kinnipidamist. Seega ei ole nende ütlusi ka tõenduslikus mõttes võimalik kasutada, kuivõrd nad ei ole objektiivselt fikseerinud olnud olukorda.

Puutuvalt kaebaja ja tunnistajate XXX ning XXX antud ütlustesse, et vahetult enne kinnipidamist sõitis neist mööda tundmatu musta (tumedat) värvi sõiduauto, mis liikus samas suunas ja neist kiiremini, leiab kohus järgmist. Ükski tunnistaja ega kaebaja ei osanud täpsemalt ega tuvastada võimaldaval viisil nimetatud autot kirjeldada. Tunnistaja XXX sõnade kohaselt sõitis nimetatud auto neist mööda vahetult peale seda, kui nemad olid maanteele väljakeeranud ja nende liikumiskiirus võis olla veel 70 km/h. Kui palju aega enne politsei auto poolt kinnipidamist see olla võis, ei oska tunnistaja hinnata.

Samuti ei osanud tunnistaja täpsustada millal sõitsid neile vastu teised autod võrreldes kinnipidamise ja väidetava möödasõiduga. Tunnistaja XXX ei osanud samuti hinnata kohta, kus neist võõras auto mööda sõitis, kuid see võis olla tema sõnul umbes 4 minutit enne kinnipidamist. Samas kinnitab tunnistaja, et teelt võisid ärapöörata kõrvalteed. Kaebaja kinnitas, et kui politsei teda kinni pidas, siis ta möödunud autot juba enam ei näinud. Kohus leiab, et kaebaja ja tunnistajate XXX ning XXX ütlustega ei ole kahtluse alla seatud asjaolu, et politseinik just nimelt kaebaja juhitud auto kiirust mõõtis.

Kaebaja ja tema tunnistajad ei ole andnud veenvaid ega kokkulangevaid ütlusi selles, et võõras auto sõitis 120 km/h kiirusel ning sellise ajavahemiku ulatuses enne neid sama teed, et politsei oleks saanud autod segamini ajada. Ühtegi tõendit selle kohta, et väidatav tundmatu kiirust ületav auto oleks samuti politseiautost vahetult enne kaebaja autot möödunud, ei ole. Kohus loeb ka siin usaldusväärseteks politseiametnikest tunnistajate Pärila ja Vahteri ütlused, mille kohaselt enne ja peale kaebaja autot ühtegi teist autot nende vaateväljas ja radari mõõteulatuses ei olnud.

Neil oli kiirusefikseerimisest kuni auto kinnipidamiseni visuaalne kontakt ja seega on tõendatud, et kiirus kuulus kaebaja juhitud autole. Seega loeb kohus eeltoodu alusel tuvastatuks ja tõendatuks, et 25.09.2013 kella 04:12 ajal Tallinn- Paldiski mnt 21 km-l juhtis L.S sõiduautot Audi A4 riikliku registreerimisnumbriga XXX kiirusel 120 km/h, laiendmääramatusega +/- 4 km/h. Kohus leiab, et L.S on selle teo toimepannud vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. Nimelt leiab kohus, et L.S pidi pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist (kiiruse ületamist) ja möönis seda (jätkas sõitu kiirust ületades, mitte vähendades lubatud kiiruseni).

LS § 15 lg 1 p 1 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis. Sõites asulavälisel teel kiirusel 120 km/h +/- 4 km/h, ületas L.S lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 26 km/h ning pani selliselt toime LS §

15 lg 1 p 1sätestatud rikkumise, mistõttu tema tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. Puutuvalt kaebajapoolt alkoholijoobe piirmäära ületamise tõendamisesse leiab kohus järgmist. Vaidlust selles, et kaebaja oli viimase 12 tunni jooksul enne rooli istumist alkoholi tarvitanud, ei ole. Vaidlus on selles, kas kaebajal kinnipidamise hetkel oli veel joove või mitte. Kaebaja on vaidlustanud selle, et temale koostati väärteoprotokoll mootorsõiduki joobesjuhtimise eest, kuigi tema ise enne sõidu alustamist puhus alkomeetrisse, mis näitas näidu 0, seega oli ta veendunud, et ta on kaine ning politseinikud keeldusid teda vereproovi andma viimast, kuigi ta nõudis seda. LS § 69 lg 5 sätestab, et mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei tohi olla alkoholi 0,10 milligrammi või rohkem. Kaebaja ise on kinnitanud, et ta oli umbes tund aega enne sõidu alustamist tarvitanud ära 0, 5 liitrilise õlle kangusega 5, 6 promilli. Tunnistajate XXX ja XXX ütlused kinnitavad, et eelneval õhtul ja ööl nägid nad kaebaja käes alkoholi (õlut), kuid nad uskusid (ei näinud ise, kuidas kaebaja endal enne sõidu alustamist joovet kontrollis), et kaebaja on kaine ja võib autot juhtida. Kohus leiab, et kinnipidamise hetkel (seega peale mootorsõiduki juhtimist kuni kinnipidamiseni) oli L.S tuvastatud joove, mis on kohtu hinnangul tõendatud tunnistajate P.Pärila ja R.Vahteri ütlustega. Nende ütluste kohaselt vesteldes kaebajaga (peale kinnipidamist) tundsid mõlemad alkoholi lõhna. Nimetatu on tõendatud ka objektiivse tõendiga, s.o indikaatorvahendi kasutamise protokollist 25.09.2013 kell 4:12 nähtub, et L.S-i suhtes kasutati indikaatorvahendit ALCOQUANT 6020 nr A111210, reaktsiooni näit 0, 15 mg/l, s.o positiivne. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist, koostatud 25.09.2013 kell 04:43 L.S-i suhtes nähtub, et tõendusliku alkomeetri lugem 0, 16 mg/l kohta, laiendmääramatus 0, 05 mg/l kohta, mõõtetulemus 0, 11 mg/l kohta. Kaasasolevast lugemist nähtub, et esimene puhumine on kestnud 24, 4 sekundit ja andnud tulemuse 0, 17 mg/l kohta ja teine puhumine on kestnud 25,

1 sekundit ja andnud tulemuse 0, 16 mg/l kohta. Seega on kaks erinevat politsei poolt kasutatavat mõõteseadet tuvastanud kaebaja joobe kokku kolme puhumise kaudu. Nimetatud tõendid on objektiivsed ning ümberlükkamatud. L.S on tuvastatud joove vähemalt 0, 11 mg/l kohta. Joove mõõdeti taadeldud mõõtevahendiga, pädeva mõõtja poolt, selles vaidlust ei ole. Vaidlust ei ole ka selles, et mõõdetud joobe määr on miinimummääras. Antud juhul leiab kohus, et asjaolu, kas ja millal enne rooli istumist ja sõitma alustamist kaebaja kontrollis oma joovet mittetaadeldud mõõtevahendiga ei välista tema süüd.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kaebaja seletuse kohaselt politseile, ei arvanud ta, et tal joove on, kuna kontrollis seda enne sõidu alustamist isiklikuks otstarbeks mõeldud alkomeetriga. Kohus peab vajalikuks märkida, et LS § 33 lg 2 p 1 paneb juhile kohustuse enne sõidu alustamist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Joobeseisund on isiku terviseseisund, mille esinemisel ei tohi isik juhtida mootorsõidukit. Kohus leiab, et tarvitades alkoholi, olles teadlik sellest, et ta asub sellele järgnevalt autot juhtima, ei teinud kaebaja kõike selleks, et välistada/kontrollida temal olemasolevat joovet.

Isiklik, mittetaadeldud alkomeeter, vaatamata selle väljalaske kuupäevale, ei pruugi näidata õiget tulemust, nagu seda teeb tõenduslik taadeldud alkomeeter. Kohus leiab, et L.S on käesoleva teo toimepannud kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes, s.o isik paneb teo toime kergemeelsusest kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist (antud juhul L.S tarvitas alkoholi ning pidas võimalikuks, et tal on joove, mistõttu ta väidetavalt kontrollis ennast enne sõiduki juhtima asumist), kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida (peale alkoholi tarvitamist, küll kontrollib ennast isiklikuks otstarbeks mõeldud alkomeetriga, kuid ei jäta alkoholi tarvitamata, teades, et ta peab autorooli istuma ja sõitma asuma).

Seega leiab kohus, et L.S, olles autojuht, teadis, et ta asub uuesti sõitma, oleks hoolsa suhtumise korral endasse ja teistesse liiklejatesse pidanud jätma alkoholi üldse tarvitama, mitte lootma sellele, et sõidu ajaks on joove möödunud. Kaebaja süüd välistavaks asjaoluks ja väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks ei pea kohus ka asjaolu, et peale tõenduslikku alkomeetrisse puhumist ei viidud kaebajat vereproovi andma. Kohus nõustub siinkohal politseiga selles, et üldteadaolevalt kaob joove organismist suhteliselt kiiresti, olenevalt joobemäärast.

Antud juhul oli tuvastatud joobemiinimummäär. Samuti nõustub kohus sellega, et kui isikule on selgitatud tema õigused ja kohustused enne menetlustoimingu teostamist ning selle tagajärjed, siis peale toimingu teostamist oma seisukoha muutmine selle suhtes, ei tee seda toimingut tühiseks ega anna õigust nõuda täiendavaid toiminguid. Antud juhul tuvastati joobemäär Mõõteseaduse sätteid järgides, taadeldud mõõtevahendiga pädeva mõõtja poolt. Ühtegi põhjust esitatud näidus kahtlemiseks ei olnud. Lisaks näidule, oli isiku suust tunda alkoholilõhna.

Seega leiab kohus, et peale nõusoleku andmist ja tõenduslikku alkomeetrisse puhumist ei pidanud politseipatrull kaebajat enam viima Tallinn- Paldiski mnt-lt Tallinna linna asuvasse Wismari haiglasse vereproovi andma, kuivõrd ilmselgelt selleks ajaks oleks kaebaja joove veelgi enam vähenenud. Kohus nõustub menetlejaga selles, et kaebajal oli sellekohane nõudeõigus enne tõenduslikku alkomeetrisse puhumist, ta ei nõudnud seda. Vastavalt Politsei ja piirivalveseaduse (PPS) § võib politsei võib kontrollida isiku organismis alkoholi esinemist.

Joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada p 1 kohaselt ka sõidukijuhi, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholipiirmäära ületamine. PPS § 724 lg 1 sätestab, et politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga.

Kui

isikut

kontrollitakse

indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Kohus juhib tähelepanu, et seadus näeb alternatiivina ette kas tõendusliku alkomeetriga joove tuvastamise või isiku nõudmisel selle asemel tema tervishoiuteenuse osutaja juurde viimise alkoholisisalduse määramiseks veres. Vastavalt lõigetes 2 ja 3 sätestatule selgitatakse enne toimingut, nt tõenduslikku alkomeetrisse puhumist isikule tema õigusi, sh õigust keelduda tõenduslikku alkomeetrisse puhuda ning nõuda alternatiivset joobe tuvastamise viisi.

Käesoleva väärteoasjamaterjalidest nähtub nii tunnistajate Pärila kui Vahteri ütlustest, et L.S-ile selgitati enne tõenduslikku alkomeetrisse puhumist tema õigust sellest keelduda ning nõuda selle asemel tema tervishoiuteenuse osutaja juurde viimise alkoholisisalduse määramiseks veres. Materjalidest ja tunnistajate ütlustest nähtuvalt kaebaja oli nõus tõenduslikku alkomeetrisse puhuma, ta tegi seda kahel korral ning peale süüteokoosseisule vastava joobe tuvastamist alles nõudis selle asemel enda tervishoiuteenuse osutaja juurde viimise alkoholisisalduse määramiseks veres.

Kohus nõustub politseiga selles, et olles andnud enda nõusoleku ja puhunud tõenduslikku alkomeetrisse, siis sellele järgnevalt peale tulemuse teadasaamist ei pidanud patrullpolitseiametnikud kaebajat enam vereproovi andma viima, kuivõrd joove oli nõuetele vastavalt tuvastatud ja fikseeritud. Seetõttu loeb kohus tõendusliku alkomeetriga joove tuvastamise seaduspäraseks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et seadus sätestab joobepiirmäärad, mistõttu tuleb politseiametnikel sellest kinni pidada ja ka väikese rikkumise korral (antud juhul 0, 01 mg/l kohta piirmäära ületava rikkumise korral) protokoll vormistada.

Asjakohane ei ole siinjuures see, kas politseiametnikud rääkisid isiklikust kokkupuutest roolijoodikutega või mitte, kuivõrd rikkumine oli tuvastatud ning sellele tuli reageerida. Samuti ei ole nimetatud politseinikud kumbki kaebaja suhtes otsust teinud, seega ei ole nende omavaheline vestlus autos asjassepuutuv. Siinkohal juhib kohus kaebaja tähelepanu sellele, et politsei mõõtis tema alkoholisisaldust nii indikaatorvahendiga kui kahel korral taadeldud tõendusliku alkomeetriga, mis andsid kõik positiivse tulemuse alkoholile ja millede näidud olid 0, 15mg/l, 0, 16 mg/l ja 0, 17 mg/l kohta.

Tõendusliku alkomeetri näitudest kasutati L.S-i kasuks madalamat näitu, millest arvestati maha veel laiendmääramatus ja selliselt saadi alles tulem 0, 11 mg/l kohta, mis tõepoolest on piirmäära minimaalselt ületav suurus, kuid siiski rikkumise koosseisu väljaandev suurus. Asjaolu, et L.S oli kinnipidamise hetkel tuvastatud joove ning seda miinimummääras tõendab kaudselt ka asjaolu, et peale toimingute teostamist (umbes ühe tunni vältel alates kinnipidamisest), kontrolliti uuesti kaebaja joovet ning tunnistajate Pärila ja Vahteri sõnul see ei olnud küll 0, kuid ei andnud enam välja ka süüteokoosseisu (oli alla 0, 10 mg/l kohta), mistõttu lubati kaebajal sõitu jätkata.

Seega fikseeris politseimõõtevahend ajavahemiku möödudes teistsuguse mõõtenäidu. Asjaolu, et L.S enda autosse tagasi pöördudes väidetavalt uuesti enda alkomeetrisse puhus ja see uuesti 0 näitas, ei kinnita ega lükka ümber taadeldud mõõtevahendi tulemust. Nimetatu pigem väljendab veelkord seda, et politsei mõõtevahendid on täpsemad, kuivõrd eristasid tunnise ajavahemiku jooksul erinevad mõõtenäidud, samal ajal kui kaebaja enda oma näitas pidevalt 0. Eeltoodu alusel loeb kohus tuvastatuks ja tõendatuks, et 25.09.2013 kella 04:12 ajal Tallinn- Paldiski mnt 21 km-l juhtis L.S sõiduautot Audi A4 riikliku registreerimisnumbriga XXX, tehes seda juhile keelatud seisundis, ehk isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0, 11 mg.

Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0, 16 mg/l +/- 0, 05 mg/l. LS § 69 lg 5 sätestab, et mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei tohi olla alkoholi 0,10 milligrammi või rohkem. Kohus leiab, et juhtides mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0, 11 mg, on L.S toime pannud LS § 69 lg 5 rikkumise ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 1 järgi.

Kohtu seisukoht kaebajale määratud karistuse osas

Vastavalt toimepandule tuleb süüdlast karistada. LS § 224 lõige 1 sätestab karistusena mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. LS

227 lg 2 sätestab mootorsõidukijuhi poolt

§

lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka põhimõttest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, s.o käituma õiguskuulekalt. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Karistusregistri andmete kohaselt omab L.S kahte kehtivat väärtegu. Antud juhul võib menetlusaluse isiku joobeseisundi määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS §

224 lg 1 mõttes on miinimummääras, kuivõrd isikul tuvastatud joove 0, 11 mg/l kohta on 0,

01 mg/l kohta keelatud joobe määra ületav. Samas isiku süü LS § 227 lg 2 mõistes on keskmises määras, kuivõrd isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust mittevähem kui 26 km/h. Kuivõrd isik pani kaks süütegu toime ühe teona, siis on nende eest määratud õigesti üks karistus. Kohtuvälise menetluse jooksul kohtuväline menetleja ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ning kohus nõustub sellega. L.S ei ole toimepandud rikkumisi tunnistanud ega avaldanud kahetsust. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka põhimõttest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, s.o käituma õiguskuulekalt.

Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitajat varasemalt karistatud LS rikkumiste alusel väärtegude toimepanemise eest kahel korral (kehtivad karistused), sh LS § 227 lg 1 järgi. Arvestades kaebuse esitaja on ühe teona toimepannud kaks erinevat väärtegu, tema süü on keskmises määras kiiruse ületamise puhul ja miinimummääras joobesjuhtimise puhul, kergendavate asjaolude puudumist, tema varasemat karistatust väärtegude toimepanemise eest, siis vaatamata sellele, et puuduvad karistust kergendavad asjaolud ei saa nõustuda kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistuse osas.

Tegemist on sanktsiooni maksimummääras karistusega. Kohus nõustub sellega, et karistus peab olema sanktsiooni keskmäärast kõrgem, kuid mitte ülemmääras. L.S on ühe teona toimepannud kaks enamohtlikku väärtegu, s.o juhtinud keelatud seisundis mootorsõidukit, samal ajal ületades kiirust, kui autos lisaks temale oli veel kaks isikut. Kohus leiab, et selliselt asetas L.S reaalselt ohtu enda ja teiste autosviibijate elu ja tervise, kuivõrd on üldteada asjaolu, et joobeseisundis on juhi reageerimiskiirus ja tähelepanuvõime väiksemad ning selline seisund on kiiruse ületamise puhul, kus reageerimisaeg on ohu olukorrale väiksem kui madalama kiirusega, väga ohtlik.

Kuivõrd L.S on ka varasemalt kahel korral kiiruse ületamise eest karistatud, siis tuleb tõdeda, et ta ei ole seni mõistetud karistustest järeldusi teinud ning ei ole asunud õiguskuulekale teele. Samas ei saa aga tähelepanuta jätta asjaolu, et kehtivad karistused on aastatest 2012 ja 2011, et L.S tuvastatud joove on ainult 0, 01 mg/l kohta miinimummäärast kõrgem, seega miinimummääras ning LS § 227 lg 2 järgi oli kiiruse ületamine koosseisu miinimummääras ning tund aega peale menetlustoimingute teostamist lubati kaebajal sõitu jätkata.

Seega ei hinnanud koha peal kaebajaga vahetult tegelenud politseiametnikud tema seisundist ei joobest ega kiiruseületamisest lähtuvalt ohtlikuks. Eeltoodust tulenevalt peab kohus kohaseks karistuse määraks rahatrahvi 75 trahviühikut, s.o

300 (kolmsada) eurot. Kuid, arvestades isikule määratud rahatrahvi suurust ning seda, et isik on töötu, leiab kohus, et on mõistlik selle tasumise ajatamine kümnele kuule. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub alus vaidlustatud otsuse täies mahus tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks L.S-i suhtes süüteokoosseisu puudumise tõttu, kuid kohus vähendab mõistetud karistust ja annab võimaluse karistuse tasumise ajatamiseks.

Kristina Väliste