4-13-6169/32 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07.veebruaril 2014 Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-13-6169 (2402,13,001071) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär Merike Erisalu Väärteoasi kaebemenetluses Elmar Gutmann Liiklusseaduse § 238, Teeseaduse § 40´1 lg järgi kvalifitseeritava

väärteo toimepanemises, milles Elmar Gutmann tunnistati KarS § 63 lg 1 alusel süüdi Teeseaduse § 40´1 järgi ja karistati rahatrahviga 100 trahviühikut summas 400 eurot Menetlusalune isik

Kaitsja Kohtuväline menetleja Elmar Gutmann, isikukood 36103035213xxx Vandeadvokaat Andi Tubin

Ida Prefektuuri esindaja vanemliiklusametnik Heiki Lindus

RESOLUTSIOON

VTMS § 132 p 3, § 133-135 kohus

OTSUSTAS:

Rahuldada Elmar Gutmanni kaitsja vandeadvokaat Margus Lentsiuse kaebus Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse vanemliiklusametnik Heiki

Linduse 29.08.2013 otsuse peale väärteoasjas 2402,13,001071 täielikult ja nimetatud otsus tühistada.

Väärteomenetlus Elmar Gutmanni süüdistuses LS § 238 ja Teeseaduse § 40-1 lg 1 järgi lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 näidatud aluselväärteokoosseisu puudumise tõttu.

Edasikaebamise kord.

Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 14.02.2014 Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 07.02.2014 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 11.03.2014) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud.

MENETLUSE KÄIK

02.08.2013 koostas liikluspolitseinik J. Mxxx

E. Gutmanni suhtes väärteoprotokolli selles fakti kohta, xxx. kilomeetril xxx juhtis ta mootorsõidukit reg xxx haagisega xxx, mille tegelik mass ületas registrimassi ja teljekoormused registreerimisel määratud väärtusi. Veoauto lubatud registrimass on 18000kg, tegelik 18516 kg. Autorongi suurim lubatud mass 40000 kg, tegelik 41809 kg. Haagise kolmandal teljel lubatud koormus 8000 kg, tegelik 8146. Juhil ei olnud esitada eriluba vastavalt TeeS § 35 lg 2-le. Samuti haagisel olev veos (metsamaterjal) ei olnud nõuetekohaselt kinnitatud, seega ei olnud tagatud, et veos ei nihkuks ning ei kukuks. Seega rikkus menetlusalune isik LS § 34 lg 6, TSM määruse nr 51 § 7 lg 1, TSM määruse nr 81 § 9 lg 1, mis on kvalifitseeritav LS § 238 järgi – sõitjatevõi veoseveo nõuete rikkumine. Samuti rikkus menetlusalune isik LS § 80 lg 1, MKM määruse nr 42 lisa 1 kood 1109 p3d, mis on kvalifitseeritav TeeS § 40-1 lg 1 järgi - teerajatise püsivust ohustava sõidukiga liiklemine.

Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse vanemliiklusametnik Heiki Lindus tegi 29.08.2013 otsuse väärteoasjas 2402,13,001071, milles leidis, et menetlusalune isik on talle süüksarvatud väärteo toime pannud, mis on tõendatud väärteomenetluses kogutud menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokolli ning massimõõteseadme kasutamise protokolliga. Kergendavaks asjaoluks on arvestatud isiku poolt oma süüd tunnistamine.

Nimetatud kohtuvälise menetleja otsusega karistati E. Gutmanni KarS § 63 lg 1 kohaldamisega TeeS § 40´1 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o summas 400 eurot.

18.09.2013 esitas menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat M. Lentsius Viru Maakohtu kaebuse kohtuvälise menetleja 29.08.2013 tehtud otsuse peale.

KAEBUSE SISU

18.09.2013 esitatud kaebuses taotleb menetlusaluse isiku kaitsja kohtuvälise menetleja 29.08.2013 tehtud otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteokoosseisu tunnuste puudumise tõttu.

Kaitsja leiab, et kohtuväline menetleja ei ole mõõtmisel järginud seadusega sätestatud nõudeid ning seetõttu ei ole mõõtetulemus jälgita ega usaldusväärne.

Konkreetsemalt osutab kaitsja järgmistele asjaoludele.

Kaitsja osutab MõõteS § 5 sätestatule, mille kohaselt mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab taadeldud või kalibreeritud või sertifitseeritud mõõtevahendit, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Samas leiab kaitsja kaebuse p 2.2.2, et käesolevas väärteoasjas ei ole mõõtetulemused siiski jälgitavad, sest mõõteseadme kasutamise käik ja tulemused pole protokollis põhjalikult kirjeldatud, mistõttu pole võimalik hinnata, kas mõõtmisel on järgitud asjakohast metoodikat. Mõõteseadmekasutamise protokollis puudub teave selle kohta, millist mõõtemetoodikat on kasutatud.

Kaebuse punktis 2.2.3 leiab kaitsja et protokollis märgitud mõõtmise tehiolud ja nende kirjeldus ei kajasta objektiivseid reaalasjas toimunud asjaolusid. Selliste asjaolude all mõistab kaitsja ilmastikku ja teeolusid. Tema arvates ei ole reaalne, et mõõtmise kestel ehk mõõteseadme igakordsel kasutamisel oleks nimetatud asjaolud täpselt samad. Sellest tulenevalt ei saa olla toimingi käigu ja tulemuste kirjeldus olla sama eelnevate ja järgnevate mõõtmise momentidel.

Kaebuse punktis 2.2.4 osutab kaitsja MKM määrusele nr 85 Erialase pädevuse hindamise ja tõendamise korra § 3 lg 2, mille kohaselt peab mõõtmise läbiviivale personalile koostatud töökirjeldused, mis sisaldavad konkreetseid juhiseid mõõtemaaramatuse hindamiseks. Kaitsja märgib, et mõõteseadme kasutamise protokollis puudub viide mainutud juhistele. Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et menetlusalusele ei olnud mõõtemetoodikat tutvustatud ega selgitatud ning mõõteseseadme kasutamise protokollis puuduv teave mis juhisest ja metoodikast lähtuti. Kaitsja leiab, et kui juhistele ja metoodikale ei ole mõõteseadmekasutamise protokollis viidatud, pole võimalik hinnata, kas mõõtmine on läbi viidud kooskõlas metoodikaga ja kas juhised on kooskõlas tootjapoolse kasutusjuhendiga.

Kaebuse p 2.2.5 leiab kaitsja, ei kuigi mõõteseadme kasutamise protokollis on kajastatud lühidalt mõõtmise tehiolud, samas puudub hinnang, kuidas tehiolud võisid mõjutada mõõtmistulemusi. Kaitsja osutab MKM § 3 lg 3 p 3, mille kohaselt keskkonnatingimused

peavad võimaldama

korrektset mõõtmist ja keskkonnatingimuste mõju peab kajastuma mõõtemääramatuse hinnangus. Kaitsja mõte on selline, et selline hinnang on vajalik, sest keskkonnatingimused mõjutavad mõõtmistulemusi mõõteseadme igakordsel kasutamisel erinevalt.

Kaebuses 2.2.6 leiab kaitsja, et kaalude tööd mõjutab õhutemperatuur, õhuniiskus, teeolud, millega ei ole käesoleva asjas mõõtmisel arvestatud. Samuti ei olnud kasutatud mõõtmisel kaldemõõdikut. Teekalle mõjutab teljekoormuste määramist. Kaitsja rõhutab, et ei ole võimalik tuvastada visuaalse hinnangu andmisel, kas teekalle on alla või üle 10%.

Punktis 2.2.7 väidab kaitsja kokkuvõtlikult, et kuna mõõteseadme kasutamise protokoll võib sisaldada mittevastavaid andmeid, ei saa mainitud protokoll olla usaldusväärne ning seda tuleb tõendite hulgast kõrvaldada.

Punktis 2.2.8 ja 2.2.9 leiab kaitsja, et mõõtmine ei ole teostatud pädeva mõõtja poolt. Kaitsja osutab MKM nr 85 määrusele, mille kohaselt peab mõõtja oma pädevuse tõendatusele viidates kasutama lauset „erialaselt pädev mõõtja EAK nr“ ning osutama selgelt, milliste katsete või mõõtmiste osas on tema pädevus tõendatud (määruse § 7 lg 3). Mõõteseadme kasutamise protokollis on osutatud üksnes Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistusele, kuid ei ole näidatud , milliste mõõtmiste osas on tema pädevus tõendatud. Sellest tulenevalt ei ole võimalik veenduda pädevuse olemasolust.

Kui võtta kaitsja seisukohti kogumis, ei ole tema arvates mõõtetulemused jälgitavad MõõteS § 5 lg 1 mõttes sellepärast, et:

1. Mõõteseadme kasutamise protokollis puudub teave mõõtemetoodika osas (2.2.2);

2. Protokollis ei ole mõõtmise tehiolud, ilmastik ja teeolud, kajastatud reaalsel ajas igakordsel mõõteseadme kasutamisel ( 2.2.3);

3. Protokollis ei ole viidatud metoodikale ja MKM määruse nr 85 ettenähtud töökirjeldusele mõõtemääramatuse hindamiseks ( 2.2.4);

4. Protokollis ei ole näidatud hinnang keskkonnatingimuste mõjule mõõtmise läbiviimisel mõõteseadme igakordsel kasutamisel ( 2.2.5);

5. Teekalde kindlakstegemisel jäeti kaldemõõdik kasutamata ( 2.2.6),

6. Protokollis ei ole kajastatud pädeva mõõtja pädevuse ulatus, mis oleks MKM määruse nr 85 § 7 lg 3 alusel kohustuslik.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA SELLE PÕHJENDUSED

Autoveol veose laadimise ja kinnitamise nõuete rikkumine Liiklusseaduse § 238 näeb ette vastutuse mootorsõidukivõi trammijuhi poolt sõitjatevõi veoseveo nõuete rikkumise eest. Menetlusalusele isikule on süüdistusena esitatud haagisel oleva veose mittenõuetekohane kinnitamine. Veos ei olnud kinnitatud haagisel selliselt, et see ei nihkuks ega kukuks. Väärteoprotokolli ja otsuse kohaselt rikkus menetlusalune isik sellega Teedeja sideministri määruse nr 81 § 9 lg 1. Kaebuses ei ole veose kinnitamise nõuete rikkumist puudutav süüdistus vaidlustatud. Samas näeb VTMS § 123 lg 2, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

28.01.2014 kohtuistungil asus menetlusalune isik ja tema kaitsja seisukohale, et veose kinnitamise nõuete rikkumist puudutav süüdistus ei ole tegelikult põhjendatud ja seda soovitakse vaidlustada.

Kohtumenetluse poolte seisukohad

Kohtuvaidluses väljendas kaitsja seisukohta, et tähtis ei ole see, kas rihm on sõidu ajal toetunud haagisel oleva veose keskmisele osale, vaid see, et tegelikult palgid on haagisele ladustatud selliselt, et rihma pealepanemisel ja haagise külge kinnitamisel on palgid tihedalt kõrvuti koos, mis välistab veose nihkumist, veeremist või mahakukkumist. Asjaolu, et veos oligi tegelikult piisavalt kinnitatud, tõestab kaitsja arvates see, et kogu sõitmise ajal ei ole veos maha kukkunud või nihkunud.

Kohtuväline menetleja jäi seisukohale, et veos oli kinnitatud aga mittenõuetekohaselt, sest veose nõuetekohaseks kinnitamiseks saab lugeda sellist viisi, mis on välistatud veose nihkumine, veeremine või mahakukkumine. Käesolevas juhtumis on fototabelite alusel tuvastatav asjaolu, et haagisel oleva veose keskmine osa on teistest palkidest vabamalt kinnitatud, rihm keskmises osas ei toetu veosele, palgid ei ole ühel tasemel, mistõttu ei ole veose liikumine sõidu ajal tõsikindlalt välistatud.

Kohtuistungil uuritud tõendid

Kohtuistungil ülekuulatud menetlusalune isik selgitas veose kinnitamise kohta, et veos oli haagisel kinnitatud nõuetekohase koormarihmaga ja ärapingutatud, normi kohaselt 1 rihm 3 meetri peale. Haagise pikkus on 13,7, seega peal oli 4 rihma. Menetlusalune isik tunnistas, et tõepoolest probleem rihmaga tekkis, sest rihm ei toetunud keskmisele osale ja mõned keskmised notid paiknesid teistest vabamalt. (lk 52 pöördel). Täiendavalt selgitas menetlusalune isik, et kui politsei peatas tema sõidukit ja talle tehti märkus veose mittenõuetekohase kinnitamise kohta, anti talle korraldus veos paremini kinnitada. Ta pidi veose peale ronima, seal püüdis ta veost paremini paigutada, kuid see ei olnud võimalik, sest palgid olid tihedalt koos ega liikunud. Samuti selgitas menetlusalune isik, et veose kinnitamisel visatakse rihm üle veose ja kinnitatakse sõiduki teisse külge. Kuna veos ja rihma asend on silma tasemelt teatud kõrgusel, siis ei olegi nähtav, kuidas rihm veose peal paikneb. Seda võimalik näha üksnes haagise tagaosast veidi eemale minnes. Ta tegelikult ei näinud, kuidas rihm veose peal paikneb. Kohtuistungil uuritud fototabelitelt lk 47-48 nähtub, et haagisel oleva metsamaterjal on kinnitatud rihmaga selliselt, et osa keskmisest metsamaterjalist ei ole rihmaga kokkupuutes. Haagisel olev veos ei ole horisontaalselt ühel tasemel, keskmises osas on nagu süvend. Veose keskmises osas paikneb üks palk ühe otsaga visuaalselt allapoole veose horisontaalset taset. Menetlusaluse isiku ütluste ja fototabeli alusel leiab kohus tõendatuks, et menetlusaluse isiku poolt juhitava autorongi haagisel oleva metsamaterjal oli rihmaga kinnitatud, kuid kuna rihm ei toetunud haagisel oleva metsamaterjali keskmisele osale. Kohus leiab tuvastatuks, et haagisel oleva veose keskmises osas paiknesid palgis erinevatel tasanditel nii, et keskmises osas tekkis süvend. Samuti on tuvastatud, et üks palk on haagisel paiknenud selliselt, et palgi üks ots on lastud allapoole horisontaalset taset. See palk ei ole koormarihmaga kinnitatud. Nüüd selgitab kohus, millised reeglid on õigusaktidega ette nähtud seoses veose kinnitamisega, ning analüüsib, kas menetlusalune isik on nimetatud reeglitest kinni pidanud. Teedeja sideministri määruse nr 81 Autoveol veose laadimise ja kinnitamise eeskiri § 6 lg 1 näeb ette, et kinnitusvahendid peavad olema piisavalt tugevad, hoidmaks veost paigal ja koos.

Nimetatud määruse § 9 lg 1 alusel, sõidukile paigutatud veose veeremise, nihkumise või ümbermineku vältimiseks tuleb veos vajadusel kinnitada kinnitusvahenditega. Nimetatud määruse § 9 lg 1 nähtub, et veose kinnitamine ei ole iseenesest kohustuslik, kinnitada tuleb vajadusel ehk siis, kui on vaja vältida veeremist, nihkumist või ümberminekut.

Kohus leiab, et kohtule esitatud fototabelist lk 47 nähtub, et vältimaks metsamaterjali allalibisemist ja mahakukkumist, samuti veeremist oli käesoleval juhul kinnitusvahendi kasutamine põhjendatud ja vajalik nimetatud määruse § 9 lg 1 sätestatud ohtude vältimiseks. Autojuhi hoolsuskohustus tuleneb LS § 14 lg 2 sätestatust, et iga liikleja peab olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Nimetatud määruse § 81 3.peatüki veose laadimist reguleeritavate normide essmärgiks ongi autoveol tekkida võivate ohtude vältimine. Selles osas ehk veose kinnitamise vajaduse hindamisel on menetlusalune isik oma hoolsuskohustuse täitnud. Menetlusalune isik kinnitas veost koormarihmaga. Nimetatud määruse nr 81 § 9 lg 1 sätestatust aga nähtub, et pärast seda, kui autojuht täitis oma kohustuse veost kinnitada, lasub talle hoolsuskohustus kinnitada veost selliselt, et oleks välistatud on veose veeremine, nihkumine või ümberminek. Sisuliselt tähendab see seda, et autojuht on veose kinnitamise hoolsuskohustuse täitnud nõuetekohaselt alles siis, kui veos on kinnitatud selliselt, et välistatud on veose veeremine, nihkumine või ümberminek. Kui sõiduki mõlemast küljest on veose koos hoidmine enam-vähem tagatud, siis haagise tagaosa on lahtine. Sellest tuleneb potentsiaalne oht, et veos võib sõidu ajal maha kukkuda, alla libiseda. Samuti juhul, kui veose keskmises osas on veos paigutatud selliselt, et avaneb süvend, siis potentsiaalseks ohuks on veose veeremine või ümberminek. Fototabelist nähtub, et metsamaterjal paikneb haagise keskmises osas vabalt nii, et visuaalselt materjal võib hakata alla libisema või veerema. Kohus märgi, et iseenesest sellise viisil veose paigutamine ei ole keelatud nimetatud määruse nr 81 § 8 mõttes. Sel juhul aga peabki olema tagatud veose nõuetekohane kinnitamine, mis tähendab sellist kinnitamist, mil veose veeremine, nihkumine või ümberminek on välistatud.

Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud vähemalt see, et menetlusalune isik kinnitas veost kinnitusvahendiga seda eesmärgiga hoidma veost paigal ja koos.

13.7 m pikkuse haagise puhul kasutas menetlusalune isik 4 kinnitusvahendit. See nähtub menetlusaluse isiku ütlustest ja fototabelist. Samas ei leia kohus, et kinnitamine oleks nimetatud määruse nr 81 § 9 lg 1 sätestatuga kooskõlas. Haagisel oleva veost kinnitavad koormarihmad ei taga kohtu arvates haagisel oleva veose ohutust tervikuna, sest viimane koormarihm ei taga haagisel oleva veose keskmise osa kindlat paiknemist haagisel, et veos ei nihkuks ega kukuks. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tähtsust asjaolul, kas koormarihm toetub veosele või mitte ( sest rihma toetumine veosele ei välista näiteks allalibisemist ), vaid selles, et veost tuleks sel juhul kinnitada täiendavalt haagise tagaosa piirkonnas, samuti kasutada sellist kinnitusvahendit, mis välistaks palkide veeremist. Alternatiivina tuleks kaaluda veose ümberpaigutamist. Sellisel viisil peaks menetlusalune isik tegutsema hoolsuskohustuse nõuetekohaselt täitmiseks. Seda aga tehtud ei olnud.

Nüüd peab kohus juhtima tähelepanu järgmistele asjaoludele.

Kohus on juba korduvalt ja korduvalt kohtuvälise menetlejale selgitanud, et isikule esitatud süüdistuses peavad olema näidatud kõik isiku vastutuse aluseks olevad asjaolud. Kohus osutab väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt kõik isiku süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud peavad olema süüdistuses toodud määral, mis tagaksid talle piisavat kaitseõigust. Menetlusalune isik peab olema piisaval määral informeeritud, milles teda konkreetselt süüdistatakse, mille vastu ta võib vaielda ja tuua vastuargumente. Samuti kohtupraktika kohaselt puudub kohtul õigus hakata sisestama süüdistust faktiliste asjaoludega, mis ei olnud isikule varem süüdistuse alusena esitatud ja seda sõltumata kohtuliku arutamise käigus tuvastatud asjaolude kogumist. Samuti kohus tuletab kohtuvälisele menetlejale meelde, et just temale lasub riikliku süüdistaja roll. Väärteoprotokolli täiendamine kohtumenetluses ei ole võimalik. Väärteoasja arutamine toimub VTMS § 87 kohaselt ainult väärteoprotokollis sätestatud ulatuses ja selle faktiliste asjaolude kogumi piiridest väljumine on keelatud. Kohus peab vajalikuks osutada kohtupraktikale koos tsitaatidega, kuna probleem on korduv ja aastaid püsima jäänud ja jääv. 3-1-1-45-11 09.06.2011 „9.Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08, p 14). …12. Ent VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu

2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-09, p 8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1).“

3-1-1-103-09 11.11.2009 „11. Nõue, et väärteoasja arutatakse väärteoprotokollis sätestatud ulatuses tähendab seda, et väärteoprotokoll peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetlejal võimalik lugeda vastav süüteokoosseis täidetuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjades nr 3-1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304; 3-1-1-84-07 - RT III 2007, 46, 368; 3-1-1-2-08 - RT III 2008, 12, 86; 3-1-1-9-08 - RT III 2008, 16, 106).“

3-1-1-16-09 02.04.2009 „8. Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Seega määratakse väärteoasja arutamise piirid kindlaks väärteoprotokollis sisalduva menetlusalusele isikule etteheidetava teo kirjeldusega, millega on seotud nii kohtuväline menetleja kui ka kohus. Kooskõlas VTMS §-s 70 sätestatuga tuleb väärteoprotokolli sisu menetlusalusele isikule teatavaks teha. Seoses eeltooduga on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas selgitanud, et väärteoasja arutamise piiridest on kohtuväline menetleja väljunud näiteks juhul, mil väärteomenetluses tehtud otsuses sisalduvad väärteo sellised faktilised asjaolud, millised väärteoprotokollis ega selle täiendustes ei kajastu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-84-07 - RT III 2007, 46, 368, p 11). Kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb vajadus süüdlasele etteheidetava teo kirjeldust korrigeerida, tuleb protokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see menetlusalusele isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras uuesti teatavaks.“

Maakohus on tuvastanud kohtuliku arutamise käigus, mida jättis isik tegemata veose kinnitamise kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks ja selgitas kohtuotsuses mida isik peaks tegema hoolsuskohustuse nõuetekohaseks täitmiseks. Kohus märgib, et väärteoprotokollis ei ole isiku tegu kas tegevuse või tegevusetuse vormis kirjeldatud. Kohus tuletab meelde, et isiku tegu on kirjeldatud järgmiselt: “Samuti haagisel olev veos ( metsamaterjal) ei olnud nõuetekohaselt kinnitatud, seega ei olnud tagatud, et veos ei nihkuks ning ei kukuks“. Käesolevast tekstist ei nähtu, et isik on midagi valesti teinud, näiteks pani koormarihma peale sellisel ja sellisel viisil, või et ta jättis midagi tegemata, et kasutanud teatud kinnitusvahendit sellisel ja sellisel moel.

Kohus rõhutab, et kui isik pani teo toime tegevusega, siis tuleb näidata tema käitumisaktid ehk mida ta tegi valesti, kui isik pani teo toime tegevusetusega, siis tuleb süüdistuses näidata mida ta peaks tegema ehk konstrueerima nõutav tegu, kusjuures tegevusja tegevusetusdelikti erinevus on niivõrd oluline, et nõuab uue süüdistuse esitamist (kohtupraktika on ka selles osas välja kujunenud vt näiteks RKKKo lahend 3-1-1-13-07, samuti 3-1-1-79-10). Kui pöörduda taas isikule esitatud süüdistuse tekstile, on väärteoprotokolli kohaselt tuvastatav üksnes seda, et veos ei olnud kinnitatud nõuetekohaselt, ei olnud tagatud , et see ei nihkuks ning ei kukuks.

„… ei olnud kinnitatud, ei olnud tagatud“ ei ole tegu, see on tagajärg. Tagajärg ja tegu ei ole samastatavad sõltumata sellest, kas konkreetse rikkumise puhul on tagajärg süüteokoosseisu obligatoorseks tunnuseks. RKKKo lahendis 3-1-1-30-13 p 10 on märgitud, et „ … Karistusseadustiku § 12 lg 2 kohaselt on tegu (tegevus või tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-10, p 12)“.

Tegu ise (tegevuse või tegevusetuse vormis) ei ole menetlusalusele isikule esitatud süüdistuses üldse näidatud. Kohtuliku arutamise käigus on isiku tegu küll tuvastatud (kohus on omaalagastuslikult tuvastanud tegu ja seda kirjeldanud ega hakka seda uuesti sõnastama). Kohtu tuvastatud tegu ei ole isikule vastutuse alusena omistav, kuna need faktilised asjaolud ei olnud isikule süüdistusena esitatud. Kuna kohtupraktika kohaselt, kui väärteoprotokolli alusel ei ole kõik vajalikud faktilised asjaolud tuvastatavad, kuulub väärteomenetlus lõpetamisele ( vt RKKKo lahend 3-1-1-12-08), ei analüüsi kohus kohtuliku arutamise käigus tuvastatud teo subjektiivset momenti.

Isegi kui võtta väärteoprotokollis kirjeldatu „“Samuti haagisel olev veos (metsamaterjal) ei olnud nõuetekohaselt kinnitatud, seega ei olnud tagatud, et veos ei nihkuks ning ei kukuks“ tegevusetuse aktina, et ta ei kinnitanud veost nõuetekohaselt ehk jättis midagi tegemata, ka sel juhul ei ole võimalik omistada menetlusalusele isikule seda, mida väärteoprotokollis kirjeldatud ei ole. Nõutav tegu, et mida menetlusalune isik peaks tegema nõuetekohaseks kinnitamiseks, ei ole süüdistuses kirjeldatud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-80-06 on märgitud, et „tegevusetusdelikti puhul ei ole süüteokoosseis täidetud üksnes sellega, et isik ei tegutsenud, vaid süülise vastutuse põhimõttest lähtuvalt tuleb välja selgitada see, kas isik oleks saanud teisiti käituda. See tähendab, et süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav tegu. Süülise vastutuse põhimõttest tulenevalt ei ole mõeldav isiku karistamine selle eest, et ta ei tegutsenud, kui tal ei olnudki võimalik talle pandud kohustust täita.“

Lahendis 3-1-1-12-08 on märgitud, et kui väärteoprotokolli alusel ei ole kõik vajalikud faktilised asjaolud tuvastatavad tuleb väärteomenetlus lõpetada VTMS §

29 lg 1 p 1 alusel.

Veduki lubatud massi ning haagise teljekoormise väärtuse ületamine Menetlusalusele isikule Teeseaduse § 40-1 lg 1 ja LS § 238 järgi esitatud veduki kogumassi ja haagise teljekoormuse väärtuse ületamisega seoses on õiguslik regilatsioon järgmine. Liiklusseaduse § 238 näeb ette vastutuse mootorsõidukivõi trammijuhi poolt sõitjatevõi veoseveo nõuete rikkumise eest. Teeseaduse § 40´1 lg 1 näeb ette vastutuse normidele mittevastavate mõõtmete, massi või teljekoormusega või muul viisil teerajatise püsivust ohustava sõidukiga liiklemise eest, samuti liiklemise eest liiklemiseks suletud teel või liiklemiseks mitteettenähtud teerajatisel.

Liiklusseaduse § 80 lg 1 sätestab, et sõiduki tegelik mass ei tohi ületada registrimassi ja mis tahes telje koormus registriteljekoormust ning sama sätte lg 2 kohaselt, kui veosega või veoseta sõiduki mis tahes mõõde, mass või teljekoormus ületab kehtestatud suuruse, võib sõidukit liikluses kasutada Teeseaduse § 35 kehtestatud korras. Teedeja sideministri 21.05.2001 määruse nr 51 Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise autoveo eeskiri § 7 lg 1 sätestab, et sõiduki tegelik mass ei tohi ületada registrimassi, mistahes telje koormus aga registreerimisel määratud väärtust, kui selle kohta pole Teeseaduse § 35 lg 2 alusel kehtestatud korras välja antud eriluba.

Teeseadus § 35 sätestab erakorralise veo ja sõidu nõuded. Vastavalt Teeseaduse § 35 lg 1 on erakorralised vedu ja sõit, mil suuremõõtmelise või raskekaalulise veose või veoseta sõiduki kas või üks suurim mõõde, mass või teljekoormus ületab käesoleva seaduse § 33 lõike 4 alusel kehtestatud suuruse ning sama sätte lg 2 kohaselt on avalikult kasutataval teel erakorraline vedu ja sõit lubatud eriloaga ja eritasu eest ning üksnes loal märgitud marsruudil ja tingimustel. Tee omanikule erakorralise veo või sõiduga tekitatud kulutuste hüvitamise ja eritasu määrad ning erilubade väljaandmise korra kehtestab majandusja kommunikatsiooniminister.

Majandusja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määruse nr 42 Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele lisa 1 kood 1109 p 3 d kohaselt autorongi lubatud suurim tegelik mass 2-teljelisest sadulvedukist ja 3 või suurema telgede arvuga poolhaagisest koosneval autorongil – 40 t. Sama määruse lisa 1 kood 1111 sätestab mootorsõiduki lubatud suurima registrimassi. Mootorsõiduki lubatud suurim registrimass ei tohi olla suurem kui valmistaja poolt ette nähtud täismass ja ei tohi ületada:

a) 2-teljelisel mootorsõidukil – 18 t;

b) 3-teljelisel mootorsõidukil – 25 t;

c) 3-teljelisel mootorsõidukil, kui veoteljel on paarisrattad ja kasutatakse õhkvedrustust või sellega võrdsustatud vedrustust või mõlemal veoteljel on paarisrattad ja ühegi telje registriteljekoormus ei ületa 9,5 t – 26 t; d) 4-teljelisel või suurema telgede arvuga mootorsõidukil, millel on vähemalt kaks juhttelge – 31 t;

e) 4-teljelisel või suurema telgede arvuga mootorsõidukil, millel on vähemalt kaks juhttelge, mille veoteljel on paarisrattad ja kasutatakse õhkvedrustust või sellega võrdsustatud vedrustust või mõlemal veoteljel on paarisrattad ja ühegi telje registriteljekoormus ei ületa 9,5 t – 32 t;

f) 3-teljelisel liigendbussil – 28 t. Süütõenditena oli kohtuliku arutamise käigus uuritud tunnistaja S. Matotškini ütlused ning massimõõteseadme kasutamise protokoll ( lk 16).

24.01.2014 esitas kohtuväline menetleja kohtule avalduse, milles palus lõpetada E. Gutmanni suhtes väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 näidatud aluselväärteokoosseisu puudumise tõttu. Põhjenduseks on toodud asjaolu, et kohtuvälisele menetlejale saabus kaalude Evocar tootjalt vastus, millest nähtub, et kaalude Evokar kasutusjuhendi varem tehtud tõlke ja hiljem seoses teise väärteoasjaga kohtu poolt tellitud kasutusjuhendi tõlke vahel on vastuolud ja neid ei ole võimalik kõrvaldada kohtulikul arutamisel. Tootjalt saadud dokument ei ole kohtule esitatud. 27.01.2014 kohtuistungil ei suutnud kohtuväline menetleja selgitada kohtule 24.01.2014 esitatud avalduse tegemise põhjusi ja põhjendusi ehk millised on need asjaolud, mis kohtuvälise menetleja arvamusel tingiks väärteomenetluse viivitamatult lõpetamist.

Kohus on juba osutanud VTMS § 123 lg 1 sätestatule, mille kohaselt ei ole kohus poolte seisukohtadega seotud on kohustatud arutama asja täies ulatuses, kontrollides faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteomenetluses, erinevalt kriminaalmenetlusest) ei ole kohtuvälise menetleja süüdistusest sisuline loobumine isiku õigeksmõistmise ja väärteomenetluse lõpetamise aluseks. Sel juhul kas kandub süüdistaja roll sisuliselt kohtule või kohus lähtub faktist, et süüdistus on väärteoprotokolli koostamisega isikule esitatud ja eksisteerib ka kohtumenetluses, kuid süüdistajat nagu polegi. Seega ei vabasta kohtuvälise menetleja avaldus väärteomenetluse lõpetamiseks kohut isikule esitatud süüdistuse igakülgsest arutamisest.

Kohtumenetluse pooltel ei ole lahknevusi selles osas, et mõõtetulemus on usaldusväärne ja jälgitav sel juhul, kui on tõendatud, et mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat ( MõõteS § 5 lg 1).

Kohus analüüsib eeskätt vastava metoodika kasutamist.

Tunnistaja S. Mxxx kirjeldas kohtuistungil, kuidas toimus mõõtmine et mõõtmisel ( lk 53). Lähtuti mõõtemetoodikast Mõõtmise käiku kirjeldas tunnistaja sõnedega järgmiselt. Algus tehti kontroll, kas kaalud on töövalmis, kaalud nulliti ja panid kaalud rataste alla. Kokku kasutati kaalumisel 6 kaalu. Kuna tegemist oli autorongiga - 2-teljega veduk ja 3-teljelise haagisega, siis algul kaaluti veduk 4 kaaluga, pärast seda haagis 3 kaaluga. Algul autojuht sõitis veduki ratastega kaalude peale, tuli autost välja, et ta ise näeks näitu. Pärast seda autojuht istus autosse, sõitis kaalu pealt ära, kaalud pandi haagise rataste alla ja siis autojuht sõitis kaalude peale haagiste ratastega. Metoodika lubab kaaluda eraldi vedukit ja haagist.

Metoodika MM 02-2010 art 11 näeb ette ( lk 36), et sõiduki või autorongi ratta-, telje või kogukoormuse saamiseks kaalutakse sõidukit piki või põikisuunas sõidukit ja haakes poolhaagist eraldi. Kohus märgib, et Liiklusseadus ei tunne sellist mõistet nagu poolhaagis, vaid ainult haagis ( vt LS § 2 p 9). Samuti on liiklusalases seadusandluses kasutatavad mõisted veoauto ( LS § 2 p 94), sõiduk (LS § 2 p 73), mootorsõiduk ( LS § 2 p 40), auto (LS § 2 p 3). LS § 2 p 4 kohaselt on autorong ühest või enamast vedavast autost ( veduk) ja ühest või enamast haagisest või pukseeritavast seadmest koosnev sõidukite ühend. Väärteoprotokollis, mõõteseadme kasutamise protokollis on märgitud, et mõõdeti autorong, mis koosnes vedukist ja haagisest. Ka kohtuistungil nii menetlusalune isik kui ka tunnistaja S. Matoškin on ütlusi andnud haagise kaalumise kohta. Kohus leiab, et poolhaagis ja haagis on mõlemad sõidukid LS § 2 p 73 mõttes, samas on need kaks sõidukid milleski erinevad. Kohus tuletab meelde, et ka Majandusja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määruse nr 42 Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele lisa 1 kood 1109 p 3 d ( mille rikkumine ongi isikule süüks arvatud) peab silmas just poolhaagist - „autorongi lubatud suurim tegelik mass 2-teljelisest sadulvedukist ja 3 või suurema telgede arvuga poolhaagisest koosneval autorongil – 40 t.“ Samas märgib kohus, et sama määruse lisa 1 kood 1009 p 2 e näeb ette, et 2-teljelisest vedukist ja 3 või suurema telgede arvuga täisvõi kesktelghaagisest koosneval autorongil – 40 t. Sellest tuleneb, et õigusakt, määrus nr 42, teeb siiski vahet kood 1009 p-s 2 ja p-s 3 kirjeldatud autorongide koosseisude ja nende lubatud masside vahel. Kuidas näeb poolhaagis ja täisvõi kesktelghaagis välja, on tuvastatav nimetatud määruse nr 42 lisa 1 joonise 44, 45, 47. Poolhaagis, täisja kesktelghaagis on LS § 2 p 9 mõttes on kohtu arvates hõlmatud mõistega haagis.

Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et menetlusaluse isiku poolt juhitud autorongi puhul oleks tegemist siiski vedukist ja just poolhaagisest koosneva autorongiga. Selle kohta ei ole kohtuväline menetleja kohtule esitanud ühtegi tõendit. Poolhaagise puhul on tegemist sõidukiga, mille konstruktsioon erineb täisvõi kesktelghaagise omast ( lisa 1 joonised 44,45,47). Eraldi kaalumine on metoodika kohaselt lubatud üksnes veduki ja poolhaagise puhul. Metoodika art 11 sisu analüüsides on võimalik teha järelduse, et veduki ja täisvõi kesktelghaagise puhul tuleb autorongi teljevõi kogukoormuse saamiseks kaaluda metoodika art 11 näidatud muul viisil, välja arvatud veduki ja haagise eraldi kaalumine.

Edasi kohus märgib, et alati, sõltumatu sellest millise autorongi või veoautoga tegemist on, käsitletakse kaalu vastavalt kaalu kasutusjuhendile, metoodika art 8.1. Kaitsja on kohtule esitanud kaalu Evocar-2000R kasutusjuhendi tõlke ( lk 54-77), mis oli maakohtu poolt tellitud teise väärteoasja raames 4-13-151. Nimetatud tõlke kvaliteet on vaidlustatud kohtuvälise menetleja poolt väärteoasjas 4-13-151. Käesolevas väärteoasjas ei ole kohtuväline menetleja tõlget vaidlustanud. Kasutusjuhendi tõlkest nähtub, et nimetatud kaaluga on võimalik kaaluda teljekoormust, kandevankri koormus ning veoautode üldmassi, p 1.0 lk 60.

Autorongide kogukoormuste ja kogumasside kindlakstegemist on ole nimetatud kasutusjuhendi tõlkes mainutidki. Kasutusjuhendi tõlke p 1.1 lk 61 näeb ette, et kaalude arvu määrab veoauto tüüp, autorongi puhul ei ole kasutusjuhendi tõlkes ühtegi sõna. Samuti on kasutusjuhendi teksti selgituseks on kaalu kasutajale esitletud joonised lk 61, millest nähtub, et Evocar kaalu kasutatakse sõiduki puhul, mis on veoauto (LS § 2 p 94). Kasutusjuhendi p-st 1.1 tuleneb piisavalt selgelt, et kaalude arvu määrab sisuliselt see, palju telge veoautol on: tekstis seisab:

„ neli kaalu läheb vaja kahe teljega veoauto kaalumiseks, kuus kaalu läheb vaja kolme teljega veoauto kaalumiseks, kaheksa kaalu läheb vaja nelja teljega veoauto kaalumiseks, kümme kaalu läheb vaja viie teljega veoauto kaalumiseks ja nii edasi. Kuna üldmassi tuvastamiseks on tarvis samaaegselt paigaldada kaalud kõikide rataste alla, soovitame süsteeme 8.10 või 12 kaaluga“. Kohus leiab, et kasutusjuhendi tõlge on vajalike kaalude arvu osas absoluutselt selge ja teisiti tõlgendamiseks ei ole ainet. Evocar-2000R kaalude puhul on võimalik kasutusjuhendi tõlkest lähtudes kaaluda veoautosid ( mitte autoronge) ja seda metoodika art 11 lubatud viisil - kaalud on korraga kõikide rataste all.

Kaalude Evokar-2000R kasutusjuhend ei võimalda autorongide kaalumise eraldi veduki ja haagise puhul. Massimõõteseadme kasutamise protokollist lk 16 nähtub, et 5 teljega autorongi puhul kasutati kaalumiseks kaalud Evocar-2000, kokku 6 kaalu. Seda kinnitas kohtuistungil tunnistaja S. Matotškin, kirjeldades kuidas autojuhil tuli algul veduki ratastega kaaludele sõita, kasutati 4 kaalu 2 telje puhul, pärast seda sõitis autojuht uuesti kaaludele haagise ratastega, kasutati 6 kaalu, seda 3 telje puhul. Kasutusjuhendi tõlkest nähtub otseselt, et 5 teljega veoauto kaalumiseks tuleb kasutada kümme kaalu.

Seega tuleb kohus arvamusele, et autorongi kaalumisel ei olnud järgitud asjakohast metoodikat, sest metoodika kasutamisel jäeti tähelepanuta art 8.1 sätet, et kaalude käsitlemisel tuleb lähtuda kaalude kasutusjuhendist. Kasutusjuhendi tõlke kohaselt ei ole veduki ja haagise eraldi kaalumine Evocar-2000R kaaludega ette nähtud, nagu ka autorongide kaalumine üldse ( kasutusjuhendis kasutatud sõna veoauto ei ole samastatav autorongiga LS mõttes).

Lõplikult tuleb kohus järeldusele, et kohtule esitatud kaebus autorongi kaalumise kohta on oma lõpliku taotluse osas põhjendatud, kuigi taotluse põhjendatus ei ole tingitud kaitsja poolt kaebuses toodud argumentidest.

Kuna kohus tuvastab, et autorongi kaalumisel ei olnud järgitud asjakohast metoodikat, võib kohus jõuda ainukesele järeldusele, et massimõõteseadme kasutamise protokollis kajastatud mõõtetulemuste jälgitavus ei ole mõõteseaduse §

5 lg 1 mõttes tõendatud. Massiseadmekasutamise protokoll ei ole sel juhul kohtu jaoks usaldusväärne tõend isikule esitatud süüdistuse kinnitamiseks. Kuna kohus on tuvastanud, et kaalumisel ei olnud järgitud asjakohast metoodikat, jätab kohus analüüsimata, kas mõõtmine oli teostatud pädeva mõõtja poolt. Samal põhjusel jätab kohus analüüsimata kaitsja kaebuses toodud hulgalised argumendid. Muid tõendeid, mis annaks aluse lugeda menetlusaluse isiku poolt LS § 80 lg 1 MKM määruse nr 42 lisa 1 koos 1009 p 3 d ( või p 2 e) ning TMS määruse nr 51 §

7 lg 1 sätestatud nõuete rikkumiste toimepanemist tõendatuks, ei ole kohtule esitatud. Ka selles osas tuleb väärteomenetlus E. Gutmanni süüdistuses LS § 238 ja Teeseaduse § 40-1 lg 1 järgi lõpetada väärteokoosseisu puudumise tõttu.

KOHTU MEETMED

Menetlusaluse isiku kaitsja M. Lentsiuse kaebus kohtuvälise menetleja 29.08.2013 tehtud otsuse peale väärteoasjas 2402,13,001071 tuleb rahuldada ja nimetatud otsus tühistada täielikult. Väärteomenetlus menetlusaluse isiku süüdistamises LS § 238 ka Teeseaduse § 40-1 lg 1 järgi kuulub lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 näidatud alusel - väärteokoosseisu puudumise tõttu.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu