4-14-597/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-14-597

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. veebruar 2014, Tallinn

Väärteoasja number

4-14-597 (2316,13,010774)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Tõlk

Maksim Tšurkin

Väärteoasi

F.V

kaebus

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenet-

lustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi

Palitsa 02.01.2014 otsusele nr 2316,13,010774 F.V

karistamises LS § 224 lg-s 2 ja § 207

ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 481 lg

1 ja § 63 lg 1 alusel LS § 224 lg 2 järgi mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Menetlusalune isik: F.V , ik XXX,

elukoht: XXX

RESOLUTSIOON

1. Jätta

F.V

kaebus

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 02.01.2014 otsusele nr 2316,13,010774 F.V karistamises LS §

224 lg-s 2 ja § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 481 lg 1 ja § 63 lg 1 alusel LS § 224 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 02.01.2014 otsus nr 2316,13,010774 F.V karistamises LS § 224 lg-s 2 ja § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 481 lg 1 ja § 63 lg 1 alusel LS § 224 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud karistuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 8 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 8 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 07.02.2014. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 15.02.2014. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 10.03.2014. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 11.03.2014. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 02.01.2014 otsusega nr 2316,13,010774 karistati F.V LS § 224 lg-s 2 ja § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 481 lg 1 ja § 63 lg 1 alusel LS § 224 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks selles, et menetlusalune isik juhtis 11.12.2013 kell 04.17 Madara 2 juures Tallinnas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,59 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg 5 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo ning juhtis tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud sõidukit, millega rikkus LS § 73 lg 2 nõudeid ja pani toime LS § 207 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles palub muuta karistus ja määrata rahatrahv kuna juhiluba on tal vaja töö jaoks. Kahetseb siiralt tehtud tegu ja lubab, et seda enam kunagi ei juhtu. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et tuli Riiast ning läks tuttavatega baari Tulbi tänaval. Sõbrad soovitasid sõidukit baari juurde mitte jätta, kuivõrd autos oli palju asju ning suundus autoga Hipodroomi piirkonnas olevasse tasulisse parklasse. Eelnevalt võis baaris ära juua 4-5 õlut. Kasutatud sõidukil oli ülevaatus kehtetu, saadeti kordusülevaatusele kaks kuud varem, kuid ei jõudnud sõidukit korda teha.

Nädal varem karistati kehtiva ülevaatuseta sõiduki juhtimise eest. Läheb 21.02.2014 tööle Hispaaniasse, samuti märtsis, aprillis või mais №rrasse, leping on sõlmimisel. Seni kuni ei ole lepingut №rras, töötab Hispaanias. Eelmine leping №rras töötamise kohta kehtis kuni 31.12.2013, kuid töötas seal viimane kord oktoobris, kuivõrd objektil juhtus õnnetus ja objekt suleti. Töötamiseks on vaja sõiduki juhtimise õigust. Viimast trahvi oli suuteline tasuma, töötas №rras, pole jõudnud tasuda. Teab, et on ka 200 eurot trahv, kuid teisi trahve ei tea.

Trahvide tasumiseks oleks aega olnud. On palju trahve, osa on aegunud ja esitab kohtule avalduse, teiste trahvidega hakkab tegelema. Töötades sai palka, kuid oli palju võlgu ja need oli vaja tagasi maksta, nüüd hakkab vaikselt trahve tasuma. Praegusel ajal ei ole võimalust maksta, kui raha oleks, maksaks ära. Täiturid tegelevad sellega. Kui kohus muudab karistuse trahviks, siis maksab trahvid ja enam ei tee. Kui juhtimisõigus võetakse ära, siis ei ole tööd ja ei saa trahve maksta. Viimased trahvid maksab ära. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et esitatud kaebus on alusetu.

Karistuse määramisel on järgitud kõiki KarS § 56 lg 1 sätestatud nõudeid. Esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja seisukohad ning kontrollinud kohtule edastatud väärteoasja kirjalikke materjale, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteoasjas leiduvast indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 11.12.2013 kell 04.17 kaebuse esitaja seisundi kindlakstegemiseks indikaatorvahendit, mille näit oli positiivne, so 0,57 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta.

Sellele järgnevalt on ajavahemikul kell 04.33 kuni 04.36 kasutatud tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,64 mg ja 0,64 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,59 mg alkoholi. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu kaebuse esitaja käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on kaebuse esitaja käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 69 lg 5 keelu rikkumisena ja LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteona.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on Maanteeameti liiklusregistri andmebaasi väljavõtte kohaselt menetlusaluse isiku juhitud sõiduki Mercedes Benz 300D registreerimismärgiga XXX viimane korraline tehnonõuetele vastavuse kontroll teostatud 07.10.2013 ja sõiduk on suunatud korduvale ülevaatusele. Maanteeameti avalike registriandmete päringule antud vastuse kohaselt seisuga 18.12.2013 puudus sõidukil kehtiv korraline ülevaatus ja sõiduk on suunatud esitamiseks korduvale ülevaatusele. Vastavalt LS § 73 lg 2 sätetele peab liikluses kasutatav mootorsõiduk olema läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli ning mootorsõiduk peab vastama Majandusja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määrusega nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ alusel kehtestatud nõuetele ning nendele nõuetele vastavust saab tagada vaid sõidukit kontrollimiseks esitades.

Kuivõrd vaidlusalune sõiduk ei olnud Maanteeameti andmetel tehnonõuetele vastavuse kontrolli sõiduki liikluses kasutamise ajaks läbinud ja sõiduk oli avastatud puuduste tõttu suunatud esitamiseks korduvale ülevaatusele pärast puuduste kõrvaldamist, siis oli sellise sõiduki kasutamine liikluses keelatud. Sellest tulenevalt on sõidukit juhtinud juht, so kaebuse esitaja toime pannud LS § 207 ettenähtud väärteo. Kuivõrd menetlusalust isikut on juba samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud Põhja prefektuuri 10.12.2013 otsusega, siis saab sellest järeldada, et menetlusalune isik oli teo toimepanemise ajal teadlik sõiduki liikluses kasutamise keelatusest.

Juhtimisõigusega isik peab olema teadlik juhi kohustustest ning sellest, et juht peab olema veendunud sõiduki korrasolekus ning peatamise korral peab ta kontrollijale võimaldama kontrollida sõiduki vastavust tehnonõuetele ja varustusele. Seega peab ta enne sõidu alustamist veenduma ka selles, et ta asub juhtima sõidukit, mille kasutamine liikluses ei ole keelatud. Käesoleval juhul kasutas menetlusalune isik liikluses teadlikult sõidukit, mis ei vastanud LS § 73 lg 2 nõuetele. LS § 224 lg 2 sätete kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni.

Võimalik on ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine LS § 224 lg 3 p

1 alusel 3 kuust kuni 9 kuuni kui isikut ei ole varem samalaadse väärteo eest karistatud. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest ei nähtu, et teda oleks varem samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud ning kaebuse esitaja on LS § 224 lg 3 p 1 märgitud isikuks. LS § 207 sätete kohaselt karistatakse tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki või trammi juhtimise eest rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ja LS § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi KarS § 63 lg 1 sätete alusel, kuivõrd menetlusalune isik pani ühe teoga toime kaks erinevat väärtegu.

Menetlusalusele isikule määrati põhikaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 8 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on üle keskmise.

Seega peaks süü suurus põhimõtteliselt tingima karisuse, mis ületab ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul on kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamise, millega kohus ei nõustu. Süü tunnistamine ei ole võrdsustatav puhtsüdamliku kahetsusega KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, kuivõrd kahetsusavaldus peab olema tuvastatav. Kuivõrd menetlusalune isik peeti väärteo toimepanemiselt kinni ja tema süü tuvastati ühe teokoosseisu osas mõõtevahendiga ja teise süüteokoosseisu osas andmebaasi andmetega, ei ole tegemist ka süü ülestunnistamisele ilmumisega süüteo kohta, mille osas menetlejal varem andmed puudusid.

Samas on esitatud kaebuses märgitud kahetsusavaldus, mida korrati ka kohtuistungil, mida võib karistust kergendava asjaoluna arvestada, mistõttu võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumises on karistust kergendav asjaolu tuvastatud. Samas selle kahetsusavalduse esitamise viis ei tekitanud kohtul eriti veendumust kahetsuse siiruses ja menetlusalune isik püüdis varasemate trahvide tasumata jätmist põhjendada selleks ebapiisavate rahaliste vahenditega, eelistades ära maksta teisi rahalisi kohustusi, kuid ei suutnud põhjendada miks ta jätkas vaatamata trahvidele uute väärtegude toimepanemist.

Karistust raskendavaid asjaolusid kohus kaebuse läbivaatamisel ei tuvastanud. Taolised asjaolud peaks tingima karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra mõningal määral ületavana, kuid seda vaid juhul, kui isik oleks toime pannud ühe väärteo. Käesoleval juhul on menetlusalune isik toime pannud üheaegselt kaks erinevat liiklusalast väärtegu, mis suurendab menetlusaluse isiku süüd oluliselt. Peale nende asjaolude tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest.

Väärteoasjas leiduvast karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist kuue kuu jooksul kolmel korral karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Seejuures on väärteo toimepanemisele eelneval päeval karistatud menetlusalust isikut LS § 207 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Seejuures on menetlusalusel isikul neli kehtivat karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Seda silmas pidades on kohtuväline menetleja kohtu hinnangul õigesti ja asjakohaselt märkinud, et menetlusalusel isikul on kehtivaid karistusi liiklusalaste nõuete rikkumiste eest, määratud trahvid on menetlusalune isik jätnud seaduses sätestatud tähtaja jooksul tasumata ning isik jätkab liiklusalaste õigusrikkumiste toimepanemist, mistõttu tuleneb neist asjaoludest järeldus, et eelnevalt määratud rahatrahvid ei ole mõjutanud isikut edasiselt seaduskuulekalt käituma.

Seejuures ei olnud kaebuse esitaja asunud trahvide tasumisele ka kaebuse läbivaatamise ajaks. Seega järjekordse võimaliku rahatrahvi määramine ei oleks F.V jaoks piisav mõjutusvahend tema õiguskuulekuse tagamiseks, kuivõrd trahvid on senini jäetud tasumata, mistõttu on tema puhul põhjendatud teiseliigilise karistusliigi, so mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel vastulauses märkinud, et leidis endale töö, mille tegemiseks on vajalik juhtimisõigus ning esitatud kaebuses on märgitud, et menetlusalusel isikul on juhtimisõigus töö tegemiseks vajalik.

Kohtuistungil väitis kaebuse esitaja, et ta töötas №rras kuni 31.12.2013 ja kevadel sõlmitakse uus leping, kusjuures vahepeal läheb ta tööle Hispaaniasse. Seejuures ei ole kaebuse esitaja kogu menetluse vältel pidanud vajalikuks esitada ühtegi tõendit ei töökoha ega sellega seonduvalt juhtimisõiguse vajalikkuse kohta. Samas ei taganud väidetava töökoha olemasolu ja sellest tulenevalt ka eeldatava sissetuleku saamine ühegi varem määratud trahvi tasumist ning kaebuse esitaja ütlustest kohtuistungil võib teha järeldusi selle kohta, et trahvide tasumise asemel on kaebuse esitaja pidanud vajalikuks teha kulutusi vaba aja sisustamisele.

Kui eelnevalt käsitles kohus kaebuse esitaja süüküsimust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu või puudumist ja karistusliigi valiku küsimust, siis täiendavalt peab kohus vajalikuks viidata sellele, et karistuse määramisel/mõistmisel tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid ja selle alla kuulub kahtlusteta ka liikluskord.

Üldiselt teadaolevalt on liikluses suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida nagu ka kohustus veenduda sõiduki korrasolekus ja selles, et sõiduki kasutamine liikluses ei ole keelatud, so sõiduk on muu hulgas läbinud korralise tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Viimasena nimetatud asjaolu on igal juhil võimalik kontrollida sõiduki dokumentidest ning käesoleval juhul oli menetlusalune isik väga hästi teadlik sellest, et sõidukil puudub kehtiv ülevaatus, kuivõrd teda oli saadetud korduvale ülevaatusele ja teda oli juba samalaadse väärteo eest karistatud.

Mis puudutab juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimist, siis väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks sõidukit juhtida ega astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha, pidades kõige olulisemaks asuda sõidukit juhtima ja sõidutada ka kõrvalisi isikuid. Arvestades aga tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra peaks iga isik oma juhile keelatud seisundit tajuma isegi siis kui ta unustas eelnevalt tarvitatud alkoholi koguse.

Seega pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda, kaasreisijate ja teiste liiklejate elu ja tervist, samuti kasutusse võetud võõrast vara, sh sõidukit, mis ei kuulunud temale ning kaebuse esitaja käitumisest nähtub tema eesmärgipärasus kõigi LS § 224 lg 2 sätestatud koosseisutunnuste täitmisel. Kokkuvõtvalt leiab kohus isiku süü suurust, rikkumise toime pannud isiku eelnevaid karistusandmeid, võimalust edasiselt sundida kaebuse esitajat hoiduma liiklusalaste süütegude toimepanemisest ning kaaludes ka õiguskorra kaitsmise huvisid, et proportsionaalseks tuleb pidada kohtuvälise menetleja määratud karistuse suurust, so 8 kuu pikkust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, so karistuse suurust sanktsiooni keskmist määra ületavas määras.

Kohus peab vajalikuks rõhutada ka seda, et juhul, kui menetlusalusel isikul oleks olnud kontrollitav sissetulek ja sellest tulenevalt ka maksevõime rahatrahvi tasumiseks, oleks tema suhtes sõltuvalt tuvastatud süü suurusest ja teo iseloomust lisaks rahatrahvile kohaldatud ka LS § 224 lg 3 p 1 sätestatud lisakaristust, so mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ja selle lisakaristuse määr oleks ilmselgelt ületanud lisakaristuse sanktsiooni keskmist määra. Kohtule esitatud kaebuses märgitakse, et kohtvälise menetleja poolt määratud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine takistab tema töötamist, kuivõrd tal on töö tegemiseks vajalik juhtimisõigus ning sama väidet kordas kaebuse esitaja ka kohtuistungil.

Samas võis järeldada kaebuse esitaja ütlustest, et juhtimisõigus on vajalik №rrasse tööle sõitmiseks, mitte töö tegemiseks. Seejuures ei ole kaebuse esitaja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta töötaks. Sellekohaseid tõendeid ei pidanud kaebuse esitaja vajalikuks esitada ka kohtuistungil, märkides vaid, et tema töötamist saaks kohus vajadusel №rrast kontrollida. Kohus leiab, et oma väidete tõendamiseks peab tõendid esitama kohtumenetluse pool kohtule ja kohus ei pea hakkama tõendama menetluse poole umbmääraseid väiteid.

Kohtu arvates näitab piisava sissetuleku puudumist juba asjaolu, et kaebuse esitaja on aastate vältel temale erinevate väärtegude toimepanemise eest määratud trahvid jätnud tasumata. Sellest teeb kohus järelduse, et esitatud väide töötamise ja sissetuleku olemasolu kohta on tõendamata. Kohus leiab, et viide juhtimisõiguse vajadusele võib küll olla inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav ning tagaks isiku senise mugava eluviisi jätkumise, kuid seejuures ei saa jätta kõrvale, et kaebuse esitaja eksimus liiklusalase süüteo toimepanemisel ei ole juhuslikku laadi või esmakordne ning tegemist on isikuga, kelle suhtes eelnevad liiklusalaste süütegude eest mõistetud rahatrahvid pole oma eesmärki täitnud.

Kaebuse esitaja on järjekindlalt jätkanud liiklusalaste väärtegude toimepanemist ning nagu kohtuväline menetleja oma otsuses viitas, on sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ja tegemist on enamohtliku väärteoga – selles seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles väidetava töötamisega seonduvad raskused.

Lisaks pidi kaebuse esitaja oma eelnevate süütegude ja neile järgnenud karistuste pinnalt möönma, et iga võimaliku järgneva rikkumisega kaasnevad tagajärjed, võimalik et rangemad ning ka juhtimisõiguse äravõtmisega seonduvad. Kaebuse esitaja karistusandmetest saab järeldada, et kaebuse esitajal on piisav kogemus liiklusalaste väärtegude eest määratavate karistuste osas olemas ning sellise kogemuse pinnalt on kaebuse esitajale teada, et ta peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva selleks, et tema olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks.

Samuti, isegi kui pidada võimalikuks, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega võiks kaasneda töökoha kaotus, siis kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg

2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu. Kuna kohtule ei ole esitatud andmeid, et menetlusalune isik vajaks juhtimisõigust seoses liikumispuudega, siis erandlikke asjaolusid ei esine. Kui võtta juhtimisõiguse vajalikkuse osas aluseks kaebuse esitaja põhjendused, siis on tegemist olukorraga, kus juhtimisõigust on tal vaja №rrasse või Hispaaniasse tööle sõiduks. Märgitu tähendab, et mootorsõiduki juhtimisõigus on vajalik tööle sõiduks. Seega pole ka töö tegemine/tööülesannete täitmine otseselt seostatav juhtimisõiguse olemasoluga, vähemalt kaebuse esitaja selliseid väiteid ei esitanud. Samas ei esitanud kaebuse esitaja oma juhtimisõiguse vajalikkuse tõendamiseks ühtegi tõendit, mistõttu tuleb esitatud väiteid hinnata paljasõnalistena. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

kohtunik