4-14-123/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-14-123

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. veebruaril 2014. a Tallinn

Väärteoasja number

4-14-123 (2316,13,011134)

Kohtunik

Violetta Kõvask

Väärteoasi

L.A (L.A) kaebus Põhja prefektuuri

Kesklinna politseijaoskonna piirkonnapolitseiniku Anna

Toomepuu 23.12.2013 kiirmenetluse otsusele nr

10220132273591 väärteoasjas nr 2316,13,011134 L.A

karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühikut, so 300

eurot.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

V™S § 120 korras

1. Jätta L.A kaebus Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna piirkonnapolitseiniku Anna Toomepuu 23.12.2013 kiirmenetluse otsusele nr 10220132273591 väärteoasjas nr 2316,13,011134 L.A karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühikut, so 300 eurot, rahuldamata.

2. Jätta Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna piirkonnapolitseiniku Anna Toomepuu 23.12.2013 kiirmenetluse otsus nr 10220132273591 väärteoasjas nr 2316,13,011134 L.A karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühikut, so 300 eurot, muutmata ja tühistamata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadi vahendusel või kohtuväline menetleja Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast, teatades Harju Maakohtule kassatsiooni esitamise soovist eelnevalt 7 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest.

Kohtuvälise menetleja otsus

Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna piirkonnapolitseiniku Anna Toomepuu 23.12.2013 kiirmenetluse otsusega nr 10220132273591 (2316,13,011134) karistati L.A liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga

75 trahviühikut, so 300 eurot selles, et menetlusalune isik juhtis 23.12.2013 kella 9.12 ajal Tallinnas, Pärnu maantee viaduktil Paide ja Vineeri tänavate vahel suunaga Vineeri tänava poole mootorsõidukit kiirusega 77 km/h, +/- 3 km/h, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h, millega rikkus LS § 15 lg

1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo.

Kaebuse esitaja taotlused

Menetlusalune isik vaidlustas otsuse kogu ulatuses, märkides, et väärtegu saab olla nii tahtlik kui ettevaatamatu tõendatud tegu ning talle süüksarvatud väärteo toimepanek ei ole tõendatud. Kiirmenetluse otsusest nähtub, et väärteo toimepanemine on tõendatud üksnes kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokolli ja videosalvestusega. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll tõendite loetelus puudub. Piirkonnapolitseinik ei ole kergendava asjaoluna arvesse võtnud, et menetlusaluse isiku mõningase kiiruseületamise võis tingida veeavarii väljakutsest tingitud ärevus ning üleujutatud korterite elanike paanikakõnedest tekkinud hingeseisund.

Kohtuväline menetleja ei ole esitanud enda pädevustunnistust ega mõõteseadme taatlustunnistust. Taatlustunnistusel toodud veapiir laboritingimustes ei tähenda tegelikku veapiiri mõõtmisel tegelikes liiklusoludes, mistõttu palub menetlusväline isik selle tõendi jätta tähelepanuta. Üldjuhul kajastavad taatlustunnistused ka mõõtevahendi mõõtetäpsust, kuid vastuolu tõttu tüübikinnituse ja mõõteseaduse alusel kehtestatud mõõtetäpsuse vahel ei kanna AS Metrosert praegusel ajal taatlustunnistusele muud kui üksnes laboritingimustes saadud tulemuse.

Kaebaja juhitud sõiduki kiirust ei mõõdetud aga laboritingimustes. Erialase pädevuse kinnitamise tunnistuse väljastamisel on Eesti Akrediteerimiskeskus mõõtmise meetodina arvestanud politseipeadirektori käskkirjaga 01.01.2010 nr 40 kinnitatud sõiduki kiiruse mõõtmise metoodika MM 01-2010. Selle metoodika p 7.1 kohaselt on lubatud kasutada kiirusmõõteseadet veapiiriga mitte halvem kui +/- 3 km/h 95% tõenäosuse juures. Kohtuvälise menetleja poolt kohtule esitatud Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistuse lisadest ei nähtu mõõtja erialase pädevuse tõendamise ulatus tingimustes, kus seisvast sõidukit mõõdetakse käeshoitava kiirusemõõteseadmega seisvale sõidukile läheneva sõiduki kiirust.

Kiirust mõõtnud politseisõiduk seisis kaupluse parklas paikneval sissesõidutee laiendil, mistõttu ei ole välistatud, et võidi mõõta hoopis mingi teise auto kiirust. Lisaks Põhja Politseiprefektuuri pädeva mõõtja kohtulikule kontrollile on kaebaja arvates vajalik ka mõõtmisi vahetult teostanud füüsilise isiku kui pädeva mõõtja ametniku kohtulik kontroll. Majandusja kommunikatsiooniministri 05.10.2006.a määrusega nr 85 kehtestatud „Mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise korra“ § 3 lg 3 p 1 kohaselt peab mõõtmisi läbiviival personalil olema selleks vajalik kvalifikatsioon, väljaõpe ning kogemus.

Kui väärteoasja kohtuliku uurimise käigus selgub, et Põhja Prefektuurile on omistatud vajalik erialane pädevus, ei laiene see pädevus automaatselt kõigile Põhja Prefektuuri töötajatele. Juriidilise isiku pädevus tuleneb tema töötajate pädevusest. Jekaterina Viljole väljaantud tunnistuselt ei ole võimalik tuvastada, et see on väljastatud samale isikule, kes teostas 25. septembril 2013.a menetlusaluse isiku sõiduki kiirust. Politseipeadirektori käskkirjaga nr 40 on kinnitatud „Sõiduki kiiruse mõõtmise metoodika“. Menetlusalusel isikul tekkis kahtlus mõõtmisi teostanud politseiametniku oskustes ja pädevuses konkreetset kiirusemõõteseadet kasutada.

Doppleri efekti iseloomustav helisignaal kui ka seadme lugem on mõõteseadme kasutamise protokollis jäetud kajastamata. Sellega on mõõtmist teostanud ametiisik eiranud kiiruse mõõtmise metoodika MM 01-2010 nõudeid. Samuti ei veendunud politseinikud enne mõõtmist mõõteseadme korrasolekus. Lisaks ei ole käesoleval juhul katsetatud kiirusemõõteseadme kasutamist võimalust mõõtekohas, mida tuleks teha metoodika p 5 kohaselt. Ka tuleb veenduda kiirusemõõteseadme näidu stabiilsuses. Kaebaja leiab, et kiirmenetluse otsusega mõistetud 300 eurone rahatrahv on avaldaja raske olukorra tõttu väga suur ning taotleb rahatrahvi vähendamist ning vähendatud rahatrahvi ajatamist 12 kuu peale võrdsetes osades.

Avaldajal ei ole kehtivaid väärteokaristusi kiiruse ületamise eest, sellele viitamine kohtuvälise menetleja poolt on eksitav.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtule saadetud kirjalikus seisukohas kaebusele leidis kohtuvälise menetleja esindaja, et väärteo toimepanemine L.A poolt on tõendatud videosalvestuse ja kombineeritud liiklusjärelevalve protokolliga (lühend nimest kombineeritud liiklusjärelevalve käigus kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll) ning tõendi nimetuse lühendamine kiirmenetluse otsuse blokis „muud tõendid ja andmed“ ei muuda seda tõendit tühiseks. KarS § 57 lg 1 p 6 sätestatud süüteo toimepanemist õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugevat hingelist erutust ei saa arvesse võtta, kuna käesoleval juhul ei ole menetlusalusel isikul tekkinud hingeline erutus esile kutsutud õigusvastase käitumisega.

Samuti ei saa arvestada Kars § 57 lg 1 p 4, kuna lubatud suurima sõidukiiruse ületamist ei saa seostada isiku raske majandusliku olukorraga. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et isik oleks saanud kutsuda välja päästeteenistuse, kui ta leidis, et veeavariil, kuhu ta kiirustas, on ohus teiste inimeste elu ja tervis. Ei ole mõistlik kiirustamisega sündmuskohale seada ohtu teiste liiklejate elu ja tervist. Kaebaja väitel ei ole kohtuväline menetleja esitanud enda pädevustunnistust ega seadme taatlustunnistust. Kaebaja ei ole neid kohapeal nõudnud näha.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse määruse „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ lisa 1 nõuetele on mõõtmisel saadud sõiduki kiiruse väärtusel 20-100 km/h laiendmääramatus +/- 3 km/h, kohtuväline menetleja on otsuse süüdistuse osas seda ka märkinud. Kohtuväline menetleja juhindub kiiruse mõõtmisel Vabariigi Valitsuse määrusest nr 78 ja seda kohaldanud õigesti. Menetlusaluse isiku kasuks on seadmele kuvatud kiiruse tulemist maha arvutatud 3 km/h, seda ongi tehtud seetõttu, et mõõtmist ei ole teostatud laboritingimustes.

Kiiruse mõõtmise asukohaks oli valitud kaupluse parkla sissesõidutee laiend. Selline asukoht ei ole põhjuslikus seoses sellega, et kiiruse mõõtmine on olnud ebausaldusväärne ja ei tähenda automaatselt seda, et mõõdeti mõne teise sõiduki kiirust. Kiiruse mõõtjaks ei olnud Anna Toomepuu, vaid PPA Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrullteenistuse patrullpolitseinik Raul Annuka, kes on läbinud nõuetekohaselt pädeva mõõtja koolituse, mis hõlmas mõõteseadusest tulenevaid nõudeid mis on vajalikud mõõtja erialase pädevuse hindamiseks ja tõendamiseks.

Tunnistus on lisatud. Mõõtmist teostati lasermõõturiga. Vabariigi Valitsuse määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 1 lg 3 sätestab, et radarmõõtur on kiirusmõõtur, mille mõõtemeetodi aluseks on väljasaadetud ja tagasipeegeldunud kõrgsageduslaine sageduse erinevuse mõõtmine sõltuvalt mõõteobjekti kiirusest (Doppleri efekt). Sama määruse § 1 lg 2 sätestab, et lasermõõtur on kiirusmõõtur, mille mõõtemeetodi aluseks on valguskiirusega liikuva valgusimpulsi aja mõõtmine mõõtevahendist mõõteobjektini ja tagasi, kusjuures mõõteobjekti kiirus arvutatakse kahe valgusimpulsi aja erinevuse alusel.

Sama määruse § 9 (nõuded mõõtmistegevusele) lg 2 (radarmõõturi kasutamisel) p 3 järgi ei tohi mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Siinkohal on teostatud mõõtmistegevust lasermõõturiga, mille puhul Doppleri helisignaal puudub. Vastavalt kombineeritud liiklusjärelevalve käigus kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile on mõõteseadet kontrollitud 23.12.2013 kell 08.15 ja on märgitud, et seade on töökorras. Kohtuväline menetleja ei ole nõus rahatrahvi vähendamise ega rahatrahvi ajatamisega 12 kuu peale.

Kohtunik V. Brett koostatud kohtumääruse 4-13-6733 kohaselt jäeti menetlusvälise isiku eelmine samasisuline kaebus läbi vaatamata ja kohtuvälise menetleja otsus liiklusseaduse § 227 lg 2 eest jõusse, mis tähendab, et isik on samalaadse väärteo eest varem karistatud. Kohtuväline menetleja ei nõustu rahatrahvi vähendamisega, kuna 25.09.2013 on isik samalaadse rikkumise eest karistatud 240 eurose rahatrahviga, kuid see ei ole tema käitumisharjumusi liiklusseaduse rikkumisel muutnud. Isik viitab raskele majanduslikule olukorrale, millele ta viitas kohtumääruse 4-13-6733 aluseks olevas kaebuses.

Menetlusaluse isiku käitumine ka seekordse rikkumise järgselt ei anna tunnistust tema puhtsüdamlikust kahetsusest. Kohtuväline menetleja leiab, et puudub põhjuslik seos kiiruse ületamise ja raske majandusliku olukorra vahel, st väärtegu ei olnud toime pandud ajendatuna raskest majanduslikust olukorrast, seetõttu tuleb kaebuses viidatud raske olukord jätta kergendava asjaoluna arvestamata. Eelpool toodud põhjustel ei ole kohtuväline menetleja ka nõus rahatrahvi ajatamisega. Kohtuväline menetleja leiab, et asulas tiheda liiklusega tänavatel sellises ulatuses kiiruse ületamise puhul tuleb karistuse kohaldamisel olla resoluutne, kuna taolise käitumisega seatakse ohtu mitte ainult enda tervis ja elu, vaid ka kõrvalliiklejate oma.

Kohtu seisukoht

Kohus, tutvunud L.A kaebusega, kontrollinud väärteoasja materjale ning lähtudes kohtuvälise menetleja seisukohast leiab, et kaebuse saab vastavalt väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja kaebemenetluses täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 23.12.2013 koostatud kiirmenetluse otsusest nr 10220132273591 väärteoasjas 2316,13,011134 selgub, et 23.12.2013 kella 9.12 ajal juhtis L.A Tallinnas Pärnu maantee viaduktil Paide ja Vineeri tänavate vahel suunaga Vineeri tänava poole mootorsõidukit kiirusega 77 km/h, +/- 3 km/h, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Menetlusalune isik rikkus Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime Liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. LS § 50 lg 5 p 3 kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus on asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. L.A karistati LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühikut, so

300 eurot. Rahatrahv määrati tasuda ositi 6 võrdses osas. L.A poolt juhitud sõiduki kiiruse ületamist 23.12.2013 kella 09.12 ajal Tallinnas, Pärnu mnt viaduktil suunaga Vineeri tn poole tõendab liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, mis kiirmenetluse otsuses on tõendina märgitud lühendina „kombineeritud liiklusjärelevalve protokoll“. Patrullpolitseinik Raul Annuka poolt 23.12.2013 koostatud kombineeritud liiklusjärelvalve käigus kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt liikus L.A poolt juhitud mootorsõiduk Volkswagen Transporter (registreerimismärk XXX) kiirusega 77 km/h teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h.

Mõõtmine on toimunud paigal seistes ning mõõtmise ajal kasutati Sony videokaamerat. Kiiruse mõõtmise asukohaks oli valitud kaupluse parkla sissesõidutee laiend. Mõõtmise asukoht ei ole põhjuslikus seoses sellega, et kiiruse mõõtmine on olnud ebausaldusväärne. Kombineeritud liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt mõõdeti erinevate sõidukite liikumiskiirust, kuid L.A-le heidetakse ette lubatud sõidukiiruse ületamist vähemalt 24 km/h tema poolt juhitud sõidukiga. Nähtuvalt samast protokollist kasutati mõõtmisel kiirusmõõteseadet Ultra Lyte LM 20-20 UX020596 (taatlustunnistus TTRSS -13/00075) ja seade oli rikkumise tuvastamise ajal töökorras.

Kõnealust seadet on testitud ka mõõtmise päeval 23.12.2013 kell 08.15 ning seade oli töökorras. Mõõtmistegevust teostati lasermõõturiga, mille puhul Doppleri helisignaal puudub. Taadeldud mõõtevahendi mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatav, st on olemas kindlus, et mõõtetulemus on õige ning mõõteseadme kasutamise tulemusel saadud tõendid on usaldusväärsed. Kohus leiab, et sellistel tingimustel saadud mõõtetulemus on jälgitav Mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes ning kohtul ei ole tekkinud kahtlusi mõõtetulemuse õigsuse osas ja väärteoasjas kogutud tõenditega on tõendatud menetlusaluse isiku poolt LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemine.

Väärteoasjas ei ole tuvastatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Kaebaja taotleb mõõtmisi vahetult teostanud füüsilise isiku kui pädeva mõõtja ametniku kohtulik kontrolli ning väidab kaebuses, et Jekaterina Viljole väljaantud tunnistuselt ei ole võimalik tuvastada, et see on väljastatud samale isikule, kes teostas 25. septembril 2013.a menetlusaluse isiku sõiduki kiirust, samas palub kaebaja välja nõuda Anna Toomepuu kui pädeva mõõtja koolitustunnistus. Kohus leiab, et kaebaja taotlus ei ole asjakohane. Kiiruse mõõtmine toimus 23.12.3013.a, mitte aga 25.09.2013 nagu kaebaja väidab.

Vastavalt kiirmenetluse otsusele lisatud kombineeritud liiklusjärelevalve käigus kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile oli kiiruse mõõtjaks mitte Jekaterina Viljo ega Anna Toomepuu, vaid PPA Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrullteenistuse patrullpolitseinik Raul Annuka. Kiirust mõõtnud politseiametniku pädevuses ja oskuses kiirust mõõta ja kiirusemõõteseadet käsitseda pole alust kahelda, Raul Annukale on väljastatud tunnistus pädeva mõõtja koolituse läbimise kohta, mis hõlmas mõõteseadusest tulenevaid nõudeid, mis on vajalikud mõõtja erialase pädevuse hindamiseks ja tõendamiseks.

Seonduvalt kaebaja väitega, et tõendamata on liiklusjärelevalvet teostanud ametnikul pädeva ametniku tunnistuse olemasolu, märgib kohus, et politseija piirivalve seaduse § 3 lg 1 p 7 kohaselt on politsei ülesandeks süütegude menetlemine ja vastavalt väärteomenetluse seadustiku § 10 lg 31 tõendab politseiametniku pädevust ametitõend. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja poolt öelduga, et menetlusalusel isikul tekkinud kahtluse korral politseiametniku pädevuses oli tal õigus ja võimalus nõuda politseitöötajalt ametitõendi esitamist.

Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et L.A oleks kohapeal selline kahtlus tekkinud. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227 lõikes 2 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Kuivõrd kohtuväline menetleja ei pidanud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist põhivõi lisakaristusena vajalikuks, siis kohaldati menetlusaluse isiku suhtes kiirmenetlust, millega menetlusalune isik nõustus ja piirduti vaid rahatrahvi määramisega.

Vaidlustatud kiirmenetluse otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, so 300 eurot. Kohtuväline menetleja põhjendab karistuse määra asjaoluga, et menetlusalust isikut on 25.09.2013 samalaadse rikkumise eest karistatud rahatrahviga 240 eurot, kuid see ei ole tema käitumisharjumusi liiklusseaduse rikkumisel muutnud. Kohus leiab, et arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra, saab taolises määras suurima lubatud sõidukiiruse ületamine toimuda vaid tahtlikult ning sellisel määral kiirust ületada ettevaatamatusest ei ole võimalik.

Sellele annab kohtu arvates kinnitust ka asjaolu, et kaebuse esitaja on väärteo kohta andnud ütlusi, et oli järjekordne veeavariile väljakutse ning ta kahetseb kiiruse ületamist. Seega oli tegemist teadliku ja tahtliku väärteo toimepanemisega, so eesmärgipärase käitumisega. Kaebaja leiab, et kiirmenetluse otsusega mõistetud rahatrahv 300 eurot on avaldaja raske olukorra tõttu väga suur ning taotleb rahatrahvi vähendamist ning vähendatud rahatrahvi ajatamist 12 kuu peale võrdsetes osades, kaebaja märgib ka, et tal ei ole kehtivaid väärteokaristusi kiiruse ületamise eest ning sellele viitamine kohtuvälise menetleja poolt on eksitav.

Samuti ei ole kaebaja arvates kohtuväline menetleja kergendava asjaoluna arvesse võtnud, et menetlusaluse isiku mõningase kiiruseületamise võis tingida veeavarii väljakutsest tingitud ärevus ning üleujutatud korterite elanike paanikakõnedest tekkinud hingeseisund . Kohus leiab, et menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Määratud karistus on kohane, arvestades menetlusalusele isikule inkrimineeritud rikkumise ulatust ja süü suurust, samuti asjaolu, et menetlusalust isikut on väärteokorras korduvalt karistatud liiklusseaduse rikkumist eest.

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna menetlusteenistuse 25.09.2013. a kiirmenetluse otsusega nr 10220132060649 karistati L.A LS 227 lg 2 alusel rahatrahviga 240 eurot. L.A esitas Harju Maakohtule kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele. 19. 12.2013 jättis Harju Maakohus määrusega kohtuasjas 4-13-6733 kaebuse läbi vaatamata, L.A esitas 20.01.2014 määrusele kassatsioonikaebuse. Karistusregistri õiendi kohaselt on menetlusalusel isikul ka varasemad kehtivad väärteokaristused erinevate liiklusseaduse rikkumiste eest, seahulgas mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest, kuid see ei ole tema käitumisharjumusi liiklusseaduse rikkumisel muutnud.

Kohtuväline menetleja on õigesti märkinud, et KarS § 57 lg 1 p 6 sätestatud süüteo toimepanemist õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugevat hingelist erutust ei saa arvesse võtta, kuna käesoleval juhul ei ole menetlusalusel isikul tekkinud hingeline erutus esile kutsutud õigusvastase käitumisega. Ei ole õigustatud kiirustamisega sündmuskohale seada ohtu teiste liiklejate elu ja tervist. Kaebaja väide raskest olukorrast ei ole millegagi tõendatud. Arvestades kaebaja varasemate õigusrikkumiste suurt arvu peab kohus põhjendatuks L.A karistamist rahatrahviga

75 trahviühikut (300 eurot). Kohus ei nõustu menetlusaluse isiku taotlusega rahatrahvi tasumise võimaldamises ositi. Kohtuväline menetleja on juba määranud rahatrahvi tasumise 6 kuu jooksul. Eeldatavalt täidab määratud karistus oma olulisima eesmärgi ja sunnib menetlusalust isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Seetõttu leiab kohus, et esitatud kaebus tuleb kui põhjendamatu jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ja tühistamata.

Violetta Kõvask

Kohtunik