1-13-11567/6 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

Kohtuasi nr 1-13-11567

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Viru Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 04.veebruar 2014, Jõhvi kohtumaja Kriminaalasja number 1-13-11567 Kohtunik Larissa Prokopenko Kohtuasi

Prokurör Vandeadvokaat Anti Aasmaa taotlus Anatoli Nikolajevi edasise karistuse kandmisest vabastamiseks Kristiina Erte Taotluse esitaja Süüdimõistetu Vandeadvokaat Anti Aasmaa

Anatoli Nikolajev; isikukood: 35410152227; viibimiskoht: Tallinna Vangla Asja läbivaatamise kuupäev 03.02.2014 avalikul kohtuistungil videokonverentsi teel

RESOLUTSIOON: Jätta vandeadvokaat Anti Aasmaa taotlus Anatoli Nikolajevi edasise karistuse kandmisest vabastamiseks rahuldamata. Kohtumääruse koopia saata süüdimõistetule Anatoli Nikolajev´ile ja vandeadvokaat Anti Aasmaa.

Edasikaebamise kord: Määruse peale võib esitada määruse teinud kohtule määruskaebuse 10 päeva jooksul alates päevast mil isik sai vaidlustatavast määrusest teada või teada saama pidi Menetluse käik ja asjaolud: Kohtla-Järve Linnakohtu 02.11.1999 otsusega tunnistati Anatoli Nikolajev süüdi KrK § 101 p 5,6; § 207 lg 1,2 järgi ning mõisteti KrK § 40 alusel lõplikuks karistuseks eluaegne vabadusekaotus. Karistuse kandmise alguseks loeti 20.04.1998.

20.12.2013 esitas vandeadvokaat Anti Aasmaa kohtule taotluse, milles palub Anatoli Nikolajev edasise karistuse kandmisest vabastada. Kaitsja on seisukohal, et KrMS § 431 alusel on võimalik läbi vaadata erandlikel asjaoludel ka taotlus kui jõustunud kohtuotsuse alusel mõistetud karistuse revideerimist tingivad olulised ja kesksed karistuse täideviimise ajal kriminaalmenetlusõiguse üldpõhimõtete muutmised. Kohtla-Järve Linnakohtu 2. novembri 1999. a otsusest (lk 7) nähtub, et „Kohus rajab oma järeldused kohtualuse puhtsüdamlikule ülestunnistusele ja 24.04.1998.a. kahtlustatavana antud ütlustele mida täiendavad ja millega on kooskõlas järgnevad tõendid...“ Seega tuleb täheldada, et Kohtla- Järve Linnakohtu otsus põhineb järgnevatel teesidel:

1. Määravas osas on süüdimõistmise aluseks süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlusted sh „puhtsüdamlikule ülestunnistl“

2. Kohus arvestas süüdimõistmisel määravas osas ka teiste isikuliste tõendiallikate kohtueelses menetluses antud ütlusi.

3. Prokuratuur loobus kohtus süüdistusest. Tuleb nentida, et KrMS § 3 lg 2 sätestab põhimõtte, et kriminaalmenetluses kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Samas on täiesti ilmne, et ülalviidatud 3 teesi tõttu poleks peale 01.07.2004.a. kehtima hakanud KrMS alusel ükski kohtunik saanud teha süüdimõistvat kohtuotsust. Kohtueelsel menetlusel antud ütlusi saab kasutada käesolevas õigusruumis üksnes isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kontrolliks ning prokuratuuri süüdistusest loobumine toob enesega kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse. 01.07.2004.a. seadusemuudatused ei olnud pelgalt formaalsed vaid nendega võeti omaks EIÕK praktikas välja kujunenud olulised ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtted. Kuigi A.Nikolajev on süüdi mõistetud enne 01.07.2004.a. kannab ta eluaegset vabaduskaotust, mille tõttu on tema vabaduspõhiõiguse piirangud erakordselt intensiivsed. Kaitsja hinnangul ei ole kooskõlas ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtte ja PõS § 14 tuleneva riigi omavoli keelu põhimõttega kui vangistuses viibib jätkuvalt isik kelle suhtes süüdimõistev kohtuotsus on tehtud eirates käesoleval ajal kehtivaid kõige elementaarsemaid kriminaalmenetlusõiguse üldpõhimõtteid. Sellises olukorras tuleb selline isik vangistuse kandmiselt vabastada, kuivõrd õigusriik ei saa enesele lubada, et jätkuvalt ja eluaegselt viibib vangistuses isik, kelle süüditunnistamine põhineb tõenditel millised käesoleval ajal täiesti ilmselgelt ei annaks alust süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. Üldjoontes sarnase süüstavate tõendite kogumiga tegi EV Riigikohus kohtuasjas nr 3-1-1-15-12

8. märts 2012 õigeksmõistva kohtuotsuse. Nimetatud otsuses analüüsiti põhjalikult ka kohtueelses menetluses antud ütluste tähendust käesoleva aja kriminaalmenetluses. Samuti tuleb viidata sellele, et A.Nikolajevi asjas on „puhtsüdamlik ülestunnistus“ vastuolus sündmuskoha objektiivsete andmetega ja eksperdi järeldusega, et püstol millest tulistati ei olnud summutiga. Isiku kriminaalmenetlusõiguslik kohtlemine ei saa olla sõltuvuses sellest millisel ajal tema süüdistust kohtus menetleti kui hilisemas on kardinaalselt muudetud kriminaalmenetlusõiguse kõige kesksemaid põhimõtteid mis käesolevas ajas ja ruumis välistaksid süüdimõistva kohtuotsuse tegemise. Seda eriti juhul kui isikule on mõistetud eluaegne vangistus. Käesoleval juhul on ilmne, et menetluses on rikutud olenemata tol ajal kehtinud siseriiklikust õigusest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 p 1. Riik peab ise siseriiklikult PõS § 14 tulenevalt tegema jõupingutusi, et kinnipidamiskohtades ei viibiks isikuid kellede süüdimõistmine ei ole enam kooskõlas kriminaalmenetlusõiguse kõige olulisemate põhimõtetega. Sellises olukorras saab ise EV Riigikohus teha õigeksmõistva kohtuotsuse või vabastada A.Nikolajev edasise karistuse kandmiselt. Kriminaalmenetluse koodeksi § 210 lg 4 sätestas kuni 31.12.2003.a., et prokuröri loobumine süüdistusest ei võta kohtult kohustust jätkata kriminaalasja arutamist ja otsustada kohtualuse vastutuse küsimust. Alates 16.04.1996.a. kehtib Eestis Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, mille artikkel 6 sisaldab ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtte. Alates 01.07.2004.a. kehtib Eestis ka siseriikliku õiguse alusel võistlev kohtumenetlus kus kehtiva Kriminaalmenetluse seadustiku §

14 lg 1 ja 2 sätestavad, et kohtumenetluses täidavad süüdistusja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid ja süüdistusest loobumine vabastab kohtu menetluse jätkamise kohustusest. Nimetatu on keskseks põhiõiguste tagamise garantiiks kriminaalmenetluses tulenedes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 p 1. 01.07.2004.a. seadusemuudatused ei olnud pelgalt formaalsed vaid nendega võeti omaks EIÕK praktikas välja kujunenud olulised ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtted. Käesolevas asjas tuleb Anatoli Nikolajev vangistuse edasiselt kandmiselt vabastada, kuivõrd õigusriik ei saa enesele lubada, et jätkuvalt võib viibida vangistuses isik, kelle süüdistamisest prokuratuur on kohtumenetluses loobunud. Süüdimõistetut ei mõistetud õigeks pärast prokuröri loobumist süüdistusest. Samuti tugineti tema süü tuvastamisel tema puhtsüdamlikule ülestunnistusele ning tema kohtueelses menetluses antud ütlustele mida ta kohtumenetluses ei kinnitanud. Seega olid tema suhtes tehtud kohtuotsused vastuolus kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kesksemate üldpõhimõtetega. Seejuures tuleb tähendada, et KrMK § 210 lg 4 regulatsiooni tunnistas seadusandja kehtetuks veel enne (01.01.2004.a.) kui kogu KrMK (01.07.2004.a.), millest saab järeldada, et seadusandja ei pidanud seda normi üheselt õigusriigi põhimõtetega kooskõlas olevaks. 6 kuu jooksul kehtis ka olemuselt inkvisitsioonilise menetluse raames põhimõte, et prokuröri loobumisel süüdistusest tehakse õigeksmõistev kohtuotsus. Samas ei kehtestanud seadusandja rakendussätteid kuidas toimida isikutega, kes enne 01.01.2004.a. on KrMK § 210 lg 4 kohaldades süüdi mõistetud. Asjakohaste rakendussätete kehtestamata jätmine on vastuolus kaitsja hinnangul Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 p 1 sätestatud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtetega ja siseriiklikus õiguses Põhiseaduse § 13, 14 ja 15. Vajadusel tuleb kohtumenetluses algatada selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

Anatoli Nikolajev taotleb kohtuistungil vabastada teda karistuse kandmisest. Prokurör on seisukohal, et kaitsja taotlus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata Kaitsja toetab oma taotlust ja palub Anatoli Nikolajev vabastada edasise karistuse kandmisest. Kohtumääruse põhjendused: Kohtunik leiab, et vandeadvokaat Anti Aasmaa taotlus tuleb jätta rahuldamata. 10.septembril 2012 esitas Anatoli Nikolajevi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa Riigikohtule teistmisavalduse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.11.2013 kohtuotsusega jäeti teistmisavaldus rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei leidnud alust Anatoli Nikolajevi kriminaalasjas menetluse uuendamiseks. KrMS § 431 kohaselt KrMS § 423-428¹ ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. KrMS § 431 annab täitmiskohtunikule võimaluse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, kuid ei võimaldada arutada asja sisuliselt, st kohtuotsuse tegemisel kohtuliku arutamise esemeid. Seega ei kuulu täitmiskohtuniku pädevusse Anatoli Nikolajevi kriminaalasjas kogutud tõendite hindamine ja süü küsimuse otsustamine.

Anatoli Nikolajev tunnistati süüdi Kohtla-Järve Linnakohtu 02.11.1999 otsusega KrK § 101 p 5,6; §

207 lg 1,2 järgi, st rasketel asjaoludel tapmise toimepanemises ja tulirelva ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises. Kuriteod, mille toimepanemises Anatoli Nikolajev on tunnistatud süüdi, on kuritegudeks ka 1.septembrist 2002 jõustunud Karistusseadustiku järgi ning Karistusseadustiku sätted ei kergenda Anatoli Nikolajevi olukorda. Seega peale 01.09.2002 jõustunud seadusemuudatus ei anna samuti alust Anatoli Nikolajevi edasisest karistuse kandmisest vabastamiseks.. Karistusseadustiku 5. peatükis on sätestatud karistusest vabastamise alused.

Seadusandja on ette näinud kindla korra ja alused isiku karistuse kandmisest vabastamiseks ning Karistusseadustiku 5. Peatükis sätestatu ei ole Anatoli Nikolajevi suhtes kohaldatav. Anatoli Nikolajevi kaitsja on seisukohal, et alates 01.07.2004 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mis on kooskõlas EIÕK praktikaga, annavad alust Anatoli Nikolajevi vangistuse kandmisest vabastamiseks. Kohus ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga kuna Kriminaalmenetluse seadustiku § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse kriminaalmenetluses menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust.

Anatoli Nikolajevi kriminaalasjas toimus kohtueelne menetlus ja kohtulik arutamine tol ajal kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi sätete järgi ning kohtuotsuse tegemisel ei ole tol ajal kehtinud kriminaalmenetluse sätteid rikutud, mis leidis kinnitust ka kõrgemalseisvates kohtudes. Seega puudub seaduslik alus Anatoli Nikolajevi kriminaalasjas kohaldada käesoleval ajal kehtivaid menetlusreegleid. Riikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuses Anatoli Nikolajevi kriminaalasjas (nr 3-1-2-9-13) viitab, et kriminaalmenetlusõiguses tuleb järgida menetlusõiguse ajalise kehtivuse põhireeglit, mille kohaselt kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust.

Sama reegel kehtis ka enne 1.09.2004 (Kriminaalmenetluse koodeksi § 1-1 lg 2). Sellest põhireeglist lähtuvalt ei ole nõutav ega ka praktiliselt võimalik kohaldada menetlusõiguslikke reegleid tagasiulatuvalt. Käsitledes küsimusi kriminaalmenetlusõiguse ajalisest kehtivusest, on kriminaalkolleegium leidnud, et menetlusõiguse ajalise kehtivuse põhimõte erineb põhimõtteliselt KarS §-s 5 sätestatud karistusõiguse ajalise kehtivuse regulatsioonist. Karistusõigus lähtub Põhiseaduse § 23 lg-tes 1 ja 2 sisalduvast raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelu ja kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõttest.

Kriminaalmenetlust puudutavale õiguslikule regulatsioonile kõnealune põhiõigus aga ei laiene.

Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et vandeadvokaat Anti Aasmaa taotlus tuleb jätta rahuldamata.

Kohtunik

/digitaalselt allkirjastatud/ Larissa Prokopenko