4-14-354/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-14-354

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2014, Tallinn

Väärteoasja number

4-14-354 (2303,13,001100)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Tõlk

Maksim Tšurkin

Väärteoasi

I.T

kaebus

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklus-

menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant

Kairi Palitsa 06.01.2014 otsusele nr 2303,13,001100

I.T karistamises LS § 224 lg-s 2

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210

trahviühiku ulatuses, so 840 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1

alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega 3 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor

Menetlusalune isik: I.T, ik XXX,

elukoht: XXX

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

I.T

kaebus

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 06.01.2014 otsusele nr 2303,13,001100 I.T karistamises LS §

224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses, so

840 eurot ja KarS § 50 lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, so vaidlustatud otsusega kohaldatud põhikaristuse määra osas.

2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 06.01.2014 otsus nr 2303,13,001100 I.T karistamises LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses, so 840 eurot ja LS § 224 lg 3 p

1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, osaliselt, so põhikaristuse määra osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus ja mõista I.T-le LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristuseks rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, so 600 eurot. Muus osas jätta vaidlustatud otsus tühistamata ja muutmata.

4. Kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise

3 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3 kuulise tähtaja möödumisel.

5. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

6. I.T-le LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mõistetud rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, so 600 eurot tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB pangas või nr EE932200221023778606 Swedbankis, märkides viitenumbrina 10220145003525.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 31.01.2014. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 08.02.2014.

Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 03.03.2014. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 04.03.2014. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 06.01.2014 otsusega nr 2303,13,001100 karistati I.T LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses, so 840 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik 11.12.2013 kell 11.23 Tallinnas, Lootsi tn 13 juures suunaga Petrooleumi tänava poole juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,38 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg-s 5 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles tunnistab väärteo toimepanemist ja taotleb mõistetud rahatrahvi vähendamist. Kaebaja selgitab, et on hiljuti lõpetanud ülikooli ja pole veel endale töökohta leidnud, mistõttu töö ja sissetuleku puudumine ei võimalda tal rahatrahvi sellises summas tasuda. Kaebusele lisati Eesti Töötukassa 12.12.2013 otsus kaebuse esitaja töötuna arvelevõtmise kohta. Kohtuistungil jäi menetlusalune isiku kaebuse juurde selgitades, et tal on juhtunu pärast kahju ning selline asi juhtus tal esmakordselt.

Alkoholi tarvitas ta laevas ja laevalt maha sõites pandi ta koheselt puhuma. Alkoholi tarvitades oli ta teadlik, et sõiduk tuleb laeva saabudes laevalt maha transportida. Alkoholi tarvitas ta eelmisel õhtul enne magamaminekut ja ärgates ei tundnud ta, et võib olla keelatud seisundis. Sõiduk, mille juhtimiselt ta kinni peeti, kuulub tema Lätis elavale sõbrale. Sõber istus kõrval ja tema ei juhtinud sõidukit seetõttu, et oli rohkem purjus - omavahel oli kokkulepe, et parklasse sõiduks istub tema rooli ja sealt edasi pidi sõidukit juhtima Lätist, Riiast saabuma pidanud kaine juht.

Tema ise ei pidanud Riiga minema, vaid pidi sõiduki toimetama sadama territooriumilt välja. Laevas tarvitati 0,5 või 0,7 l veini ja alkoholi tarvitamine lõpetati kella 12 või poole 1 paiku öösel. Enne magamaminekut tajus ta, et on alkoholi tarvitanud. Enne rooli istumist alkoholisisaldust ta ei kontrollinud ja ei tea, et seda oleks võimalik ka laevas kontrollida. Kohtuvaidlustes jäi kaebaja esitatud taotluse juurde, vähendada rahatrahvi tema töötuse tõttu. Kohtuväline menetleja kaebaja taotlust rahatrahvi vähendamiseks ei toetanud ja märkis, et isik viis ennast ise teadlikult seisundisse, milles on juhtimine keelatud.

Samuti ei võtnud midagi ette, tegemaks kindlaks oma tervislikku seisundit. Tegemist on raske liiklusalase väärteoga. Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu sellele, kui kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära menetlusaluse isiku ütlused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piidest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Väärteoasjas leiduvast indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 11.12.2013 kell 11.23 D. Kruglilovi seisundi kindlakstegemiseks indikaatorvahendit, mis andis tulemuseks 0,43 mg/l kohta ehk andis aluse kontrollida I.T seisundit tõendusliku alkomeetriga. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 11.12.2013 kella 11.50st kuni 11.54ni I.T seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit, mis oli taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,44 mg ja 0,43 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,38 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta.

Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuna mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes.

Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3). Kuna menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,38 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses, so 840 eurot ja LS § 224 lg

3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja I.T-le määranud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras. Lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsiooni alamääras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes ei ole suur, jäädes alla keskmise. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul on kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ja sarnaselt kohtuvälise menetlejaga peab ka kohus võimalikuks käsitelda kahetsust siirana. Peale eelmärgitu tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest.

Analüüsides väärteoasja materjalidele lisatud karistusregistri väljatrükki, nähtub, et kaebuse esitajast menetlusalust isikut on eelnevalt liiklusalaste rikkumiste eest karistatud - viimati, enne käesoleva väärteo toimepanemist kohtuvälise menetleja 23.06.2013 otsusega. Osutatu tähendab, et eelnevalt liiklusalased rikkumised ei ole sundinud kaebuse esitajat uue ja sedakorda juba raskema liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Samuti tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arusaama kohaselt kuulub õiguskorra alla ka liikluskord.

Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest ja kohtuistungil kaebaja avaldatust nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks asuda sõidukit juhtima ega astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha.

Arvestades aga tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra, peaks iga isik juhile keelatud seisundit tajuma. Seega pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda ja teiste liiklejate elu ja tervist. Eelosutatud asjaolusid kogumis hinnates leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud karistus sanktsiooni 2/3 määras ei ole põhjendatud ega proportsionaalne süü suurusega. Oma seisukohta põhjendab kohus järgmiselt. Arvestades süü suurust lähtuvalt lubatud piirmäära ületamisest, siis viitas kohus juba eelnevalt, et süü ei ole selliselt vaadatuna suur, jäädes alla keskmise.

See asjaolu peaks viitama ja andma aluse karistuse määramiseks/mõistmiseks sanktsiooni keskmises määras või selle lähedasena. Samas tuvastas kohtuväline menetleja, ja millega ka kohus nõustub, et käesoleval juhul on põhjendatud arvestada ka kahetsuse kui karistust kergendava asjaoluga KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. See annab omakorda aluse karistuse määra vähendamiseks. Teisalt osutas kohus, et kaebaja näol on tegemist eelnevalt liiklusalaseid rikkumisi toimepannud isikuga, kes on jätkanud liiklusalaste õigusnormide eiramist. See omakorda annab aluse karistuse määra suurendamiseks.

Kuna karistuse määra kujundamisel on üheks arvestatavaks komponendiks ka õiguskorra kaitsmise huvid, siis kõik need asjaolud kogumis annavad aluse mõista kaebajale karistus sanktsiooni keskmises määras, mis on 150 trahviühikut ehk 600 eurot. Hinnates kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud asjaolusid, siis peab kohus vajalikuks märkida, et põhikaristuse kohaldamise määra kohta kohtuvälise menetleja otsuses põhjendused puuduvad. Põhjenduste puudumise tõttu pole võimalik ka järeldada, millistest aspektidest lähtuvalt on kohtuväline menetleja pidanud kohaseks ja proportsionaalseks just sellises suuruses, so 210 trahviühiku ulatuses karistuse määramist.

Lisaks on kohtuvälise menetleja põhjendused lisakaristuse määramisel vaid õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvad ning põhikaristuse määramisel täielikult on kõrvale jäetud toimepandud süüteo asjaolud ja süüdlase isik. Ometigi ütleb KarS § 56 lg 1 üheselt, et karistamise aluseks on isiku süü ning süü kõrval arvestatakse karistuse määramisel sama sätte teises lauses märgitut, mis mõjutavad üldjuhul keskmises määras määratavat karistust kas kergemas või rangemas suunas. Arvestades seega kõiki karistamise aluseid kogumis saab tulla järeldusele, et menetlusalusele isikule on võimalik määrata põhikaristust vaid ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

Mis puudutab kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse määramist, siis sellega seoses tuleb rõhutada, et taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest kohaldatakse üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise.

Seega oli vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu. Samuti on proportsionaalne ja õiglane lähtuvalt kaebuse esitaja süüst ja muudest tähtsust omavatest asjaoludest lisakaristuse kohaldamine sanktsiooni alamääras. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud otsus tühistada kohaldatud põhikaristuse määra osas ning uue otsusega vähendada põhikaristuse määra 150 trahviühikuni ehk 600 euroni.

Muus osas tuleb vaidlustatud otsus jätta muutmata.

Märt Toming

kohtunik