3-13-70076/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

04. veebruar 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-70076

Haldusasi

K.K.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse 11. septembri

2013 korralduse nr 1221-k punktide 1-7 tühistamise

ning maa tagastamise menetluse lõpetamiseks

kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: K.K.

Esindaja: v.adv Andres Hallmägi

Vastustaja: Tallinna linn

Esindaja: Marilys Väärsi

RESOLUTSIOON

1. Jätta K.K.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

6. märtsil 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni

24. novembri 1995 otsusega nr 3274-k tunnistati K.K. omandireformi õigustatud subjektiks

Tallinnas 13,51 ha suuruse endise kinnistu nr 5288 maa suhtes. Selle maa hulka kuulus ka

7098m2 suurune maatükk, mis Tallinna Linnavalitsuse 24. novembri 1995 korraldusega nr

3275-k määrati kindlaks Tallinnas Mäepealse 5 / Lossi 21 ehitise teenindamiseks vajaliku

maana ning mis seejärel haridus- ja teadusministri 5. juuni 1997 kärkkirja nr 113 punktiga 1.6

otsustati jätta riigi omandisse. Sellisena kanti see maatükk 1998. aasta 26. jaanuaril

kinnistusraamatusse (registriosa nr 391101) ning riik võõrandas selle 2. septembril 1998

Tallinna Tehnikaülikoolile, kes kanti selle omanikuna kinnistusraamatusse 23. septembril

1998.

2. Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2003 otsusega haldusasjas nr 2-3-271/2003 tühistati

Tallinna Linnavalitsuse 24. novembri 1995 korraldus nr 3275-k ning haridus- ja

teadusministeeriumi 5. juuni 1997 käskkirja nr 113 punkt 1.6

3. 11. septembril 2013 andis Tallinna Linnavalitsus korralduse nr 1221-k, millega jättis

rahuldamata K.K.i avalduse endise kinnistu nr 5288 õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamiseks kõnealuse 7098 m2 suuruse maatüki (praeguse kinnistu nr 391101) osas. Sama

korraldusega alustas linnavalitsus selle maa suhtes kompenseerimise menetluse, kinnitas maa

maksumuse määramise akti ja määras K.K.ile 3173 euro suuruse kompensatsiooni.

Korralduse kohaselt tingib maa tagastamata jätmise asjaolu, et sellele asuvad teisele isikule

kuuluvad ehitised ning see maatükk on võõrandatud Tallinna Tehnikaülikoolile.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. K.K. esitas 20. novembril 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täiendas 12.

detsembril 2013 ning 24. jaanuaril 2014 esitatud menetlusdokumentides. Kaebaja taotleb

Tallinna Linnavalitsuse 11. septembri 2013 korralduse nr 1221-k punktide 1-7 tühistamist

ning linnavalitsuse kohustamist maa tagastamise menetluse lõpetamiseks eelnimetatud 7098

m2 suuruse maa osas. Esiteks leiab kaebaja, et korralduses tuginetakse ekslikult sellele, et maal

asuvad teisele isikule kuuluvad ehitised, kuivõrd tegelikult asusid seal maa võõrandamise ajal

õigusliku aluseta püstitatud varemed ning kaebaja omandis olnud kelder.

5. Teiseks leiab kaebaja, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane, kuivõrd Tallinna

Linnavalitsuse 24. novembri 1995 korraldusega nr 3275-k, haridusministri 5. juuni 1997

käskkirja nr 113 punktiga 1.6 ning vara üleandmisega Tallinna Tehnikaülikoolile viidi

omandireform selle maatüki osas lõpule ning maa kompenseerimiseks kaebajale pole alust.

Kaebaja viitab oma seisukoha kinnituseks Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-33-02 ning

leiab, et sarnaselt seal käsitletud juhtumiga tekitab käesolevas asjas vaidlustatud korraldus

lubamatu olukorra, kus üks ja seesama vara omandireformi käigus nii taasriigistatakse kui

kompenseeritakse. Kaebaja hinnangul tuleks selles osas kaebajale maa tagastamise menetlus

lõpetada. Kaebaja leiab, et sarnaselt eelviidatud Riigikohtu lahendis käsitletud juhtumile, tuleb

antud juhulgi kohaldamata jätta Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 13 lg

1. Siinjuures rõhutab kaebaja, et ehkki maa jäeti riigi omandisse, mis oleks aluseks

kompensatsiooni määramisele, on kohus tunnistanud maa riigi omandisse jätmise

õigusvastaseks. Kaebaja selgitab ka, et ta ei soovi saada vaidlusaluse maa eest

kompensatsiooni, vaid soovib, et vaidlusaluse maa väärtus hüvitataks rahas kahju hüvitamise

põhimõtete kohaselt. Seejuures nõustub kaebaja, et maa vaidlusaluse maa talle tagastamine on

muutunud võimatuks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Tallinna linn vaidleb K.K.i kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja leiab, et vaidlusaluse maa andmisega Tallinna Tehnikaülikoolile omandireform maa

osas ei lõppenud ning kuivõrd seda maad tagastada võimalik ei ole, tuleb see omandireformi

aluste seaduse (ORAS) ja maareformi seaduse (MRS) põhimõtete kohaselt kaebajale

kompenseerida. Siinkohal toob vastustaja välja, et vaidlusalust maad ei ole riigi omandisse

jäetud, kuna vastavasisuline haldusakt on kohtuotsusega tühistatud, ent isegi kui see haldusakt

oleks kehtiv, ei oleks maareform sellega lõppenud. Vastustaja ei pea asjakohaseks kaebaja

viidet Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-33-02, kuna vaidlusalusel juhul ei saa riigi poolt

Tallinna Tehnikaülikoolile maa tasuta üleandmist käsitada maa tagastamisena omandireformi

mõttes ning seega ei teki olukorda, kus üks ja seesama vara tagastatakse ning

kompenseeritakse. Vastustaja toob välja, et maa tagastamine kaebajale ei ole võimalik,

kuivõrd Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-08-2722 tuvastati, et Tallinna

Tehnikaülikool oli vaidlusaluse maa omandamisel heauskne. Vastustaja viitab Riigikohtu

otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-52-04 ning leiab, et ei saa haldusaktiga sundida Tallinna

Tehnikaülikooli maad üle andma.

7. Mis puudutab seda, kas sel maal asuvad ehitised või mitte, siis selgitab vastustaja, et

ehitisregistri kohaselt paikneb seal ehitis, ent reaalselt on see maatükk hoonestamata.

Vastustaja leiab, et kuivõrd maa tagastamine reaalselt ei olnud võimalik, samas kui maa

mittetagastamise aluseks olevaid asjaolusid täpselt reguleeriv norm MRS § 6 lõikes 2 puudub,

kohaldas vastustaja MRS § 6 lg 2 punkti 3. Vastustaja on seisukohal, et koostoimes ORAS §

12 lg 3 punktiga 3 saab MRS § 6 lg 2 punktis 3 märgitud mittetagastamise aluseks oleva

asjaoluna käsitleda ka kinnistu omandit. Vastustaja selgitab, et selle normi mõtte kohaselt ei

saa maad tagastada, kui sellele asuvad teisele isikule kuuluvad hooned, mille juurde kuuluva

maa omandamiseks on hoone omanikul eesõigus ning sarnaselt ei saa maad tagastada juhul,

kui maa on juba teise isiku omandis, olenemata sellest, kas maal ehitised asuvad või mitte.

Täiendavalt märgib vastustaja, et juhul kui kohus peaks leidma, et kohane maa tagastamata

jätmise õiguslik alus oleks olnud ORAS § 12 lg 3 p 3, ei saa põhjendatuks pidada korralduse

tühistamist, kuivõrd korralduse tühistamise korral tuleks haldusorganil samasisuline haldusakt

uuesti anda. Siinkohal viitab vastustaja Riigikohtu otsustele kohtuasjades nr 3-3-1-33-07 p 16,

3-3-1-49-08 ja 3-3-1-49-08.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et K.K.i kaebus ei

ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Vaidlustatud haldusakt on oma resolutiivosa

ulatuses õiguspärane. Tekkinud elulises olukorras on vastustaja õigesti leidnud, et

vaidlusalune õigusvastaselt võõrandatud maa tuleb jätta tagastamata ning õigustatud

subjektile kompenseerida. Kuivõrd käesoleva vaidluse asjaolud erinevad oluliselt Riigiohtu

poolt kohtuasjas nr 3-3-1-33-02 käsitletud juhtumi omadest, ei saa viidatud Riigikohtu

lahendis esitatud seisukohtadest käesoleva vaidluse lahendamisel lähtuda. Asjaolu, et

vaidlusalune õigusvastaselt võõrandatud maa kuulub kaebajale kompenseerimisele, ei välista

seejuures kuidagi kaebaja õigust võimaliku talle tekitatud kahju hüvitamise nõuete

esitamiseks.

9. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et praegu kinnistusraamatu registriosas nr 391101

registreeritud 7098 m2 suurune maatükk kuulus nõukogude võimu poolt maa

natsionaliseerimise ajal endise kinnistu nr 5288 koosseisu. Samuti pole vaidlust selles, et K.K.

on esitanud nõuetekohase ja tähtaegse avalduse kogu endise kinnistu nt 5288 maa

tagastamiseks ega selles, et ÕVVTK linnakomisjoni otsusega on ta tunnistatud selle maa osas

omandireformi õigustatud subjektiks. Vaidlust pole ka selles, et eelnimetatud 7098 m2

suurune maatükk oli linnavalitsuse vaidlusaluse korralduse andmisel ajal Tallinna

Tehnikaülikooli omandis ega ka selles, et enne selle riigi poolt tsiviilõigusliku võla- ja

asjaõiguskokkuleppega Tallinna Tehnikaülikoolile võõrandamist ja üle andmist oli see

maatükk õigusvastaselt jäetud riigi omandisse. Tsiviilasjas nr 2-08-2722 tehtud Harju

Maakohtu 1. novembri 2010 otsuses leiti, et Tallinna Tehnikaülikool omandas vaidlusaluse

maatüki heauskselt. Ka selles asjaolus ei ole poolte vahel vaidlust.

10. Kaebaja on kaebuses formuleerinud Tallinna Linnavalitsuse 11. septembri 2013

korralduse 1221-k punktide 1-7 tühistamise ning vaidlusaluse maa osas maa tagastamise

menetluse lõpetamiseks kohustamise nõuded. Kuivõrd kõnealuse korralduse ülejäänud

punktides märgitul puudub igasugune õiguslik regulatiivne mõju, on kaebaja vaidlustanud

selle korralduse tervikuna. Seega vaidleb kaebaja vastu nii otsustusele jätta õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamata kui ka otsustusele see kompenseerida.

11. Leian, et Tallinna Linnavalitsus on lõppkokkuvõttes õigesti otsustanud, et vaidlusalune

maatükk tuleb kaebajale tagastamata jätta. Juba eelviidatud asjaoludest nähtuvalt ei ole selle

maatüki tagastamine kaebajale võimalik, kuna käesoleval ajal (sh. vaidlusaluse korralduse

andmise ajal) oli see kolmanda isiku, st. Tallinna Tehnikaülikooli heauskses omandis. Seega ei

ole enam tegemist omandireformi objektiks oleva maaga, mille omandiõigust maareformi

raames täiendavalt võimalik määrata oleks. Kuivõrd kaebaja on aga esitanud nõuetekohase

taotluse maa tagastamiseks, tuli Tallinna Linnavalitsusel pädeva organina see taotlus

lahendada. Selline taotlus on võimalik lahendada kas otsusega taotluse rahuldamise kohta või

otsusega selle rahuldamata jätmise kohta. Omandireformi reguleerivates õigusaktides, samuti

ka mitte avalik-õigusliku iseloomuga menetlusi reguleerivas haldusmenetluse seaduses ei

nähta ette võimalust tekkinud olukorras menetluse lõpetamiseks, kaebaja poolt esitatud

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avalduse läbi vaatamata jätmiseks ega ka esitatud

avalduse kohta üldse otsuse tegemata jätmiseks. Kuivõrd vaidlusalune maatükk oli juba läinud

kolmanda isiku omandisse ning selle tagastamine kaebajale ei olnud enam võimalik, hoolimata

sellest, et haldusaktid, mille tõttu maatüki omandiõiguse üleminek üldse võimalikuks sai, olid

õigusvastased ning tühistatud, oligi ainus võimalus teha otsus maa tagastamata jätmise kohta.

12. Nõustun siiski kaebaja etteheitega, et põhjendamatu on maa tagastamata jätmise õigusliku

alusena viitamine MRS § 6 lg 2 punktile 3 ning asjaolule, et õigusvastaselt võõrandatud maal

asuvad teisele isikule kuuluvad ehitised. Kohtumenetluses on vastustajagi möönnud, et

reaalselt vaidlusalusel maatükil mistahes kolmandatele isikule kuulvaid ehitisi ei asu. Selline

eksimine õigusliku aluse näitamisel ei tingi aga korralduse tühistamist. Viide otsuse õiguslikule

alusele, samuti vastavad selgitused (st. viide asjaolule, et maal paiknevad teisele isikule

kuuluvad ehitised) ei kuulu olemuslikult haldusakti resolutiivosasse, vaid on osaks haldusakti

põhjendustest. See, et nimetatud viited on esitatud vahetult resolutiivosa (jätta rahuldamata

K.K.i taotlus endise maaüksuse „Kivinuka nr b“, endise kinnistu nr 5288 (üldpindala 135100 m2) maa

pindalaga 7098 m2 tagastamiseks) juures ei muuda neid viiteid osaks haldusakti resolutiivosast.

Haldusakti tühistamine asjakohatute või ekslike õiguslike või faktiliste põhjenduste tõttu pole

aga vajalik, kui on ilmne, et vaatamata neile eksimustele on haldusorgan teinud tegelikke

asjaolusid arvestades ainuvõimaliku otsuse. Käesoleval juhul see nii on.

13. Vaidlusaluses korralduses esile toodud asjaolul, et vaidlusalusel maal asub teisele isikule

kuuluv ehitis, on seejuures eraldiseisva õigusliku tähenduseta ega saa kahjustada kaebajat

näiteks tulevikus oma õiguste kaitsel. Tegemist ei ole kaebaja jaoks siduvalt kindlaks määratud

asjaoluga, millest ta edaspidi lähtuma peaks. Haldusakt on HMS § 60 lõigetest 1 ja 2

tulenevalt on siduv vaid resolutiivosa piires. Vaidlusaluse korralduse p 1 puhul seisneb

resolutiivosa otsustuses jätta 7098 m2 suurune maatükk kaebajale tagastamata. Muudel osadel,

sh. viitel õiguslikule alusele või asjaolule, et maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned,

eraldiseisvat õiguslikku tähendust ei ole.

14. Maa tagastamata jätmise alused on MRS § 6 lõikes 2 ammendavalt sätestatud. Vastustaja

märgib õigesti, et käesoleval juhul tekkinud elulist olukorda reguleerivat normi nende hulgas

ei ole. Leian, et maa tagastamata jätmise kohaseks õiguslikuks aluseks oleks antud juhul

analoogia korras pidanud olema ORAS § 12 lg 3 p 3. Kõnealuse normi kohaselt ei tagastata

vara, kui see on füüsilise isiku heauskses omandis. Tõepoolest, grammatiliselt tõlgendades see

norm antud vaidluse asjaoludele ei sobi, küll aga omandireformi üldist loogikat ja seadusandja

eesmärki silmas pidades. Käesoleval juhul ei ole tagastamistaotluse objektiks olev asi

(maatükk) tõepoolest füüsilise isiku heauskses omandis, küll aga avalik-õigusliku juriidilise

isiku heauskses omandis, kusjuures see omand on tekkinud ajal, mil kehtisid haldusaktid,

millega määrati ära selle maatüki saatus omandireformi kontekstis (st. käskkiri maa riigi

omandisse jätmise kohta).

15. ORAS § 12 lg 3 punktis 2 nimetatakse füüsilisi isikuid seepärast, et nimetatud normi

kehtestamise ajal olid kõik tänases mõistes juriidilised isikud (asutused, ettevõtted ja

organisatsioonid) käsitatavad omandireformi kohustatud subjektidena ning nende

valduses/omandis olev õigusvastaselt võõrandatud vara kuulus põhimõtteliselt tagastamisele.

Nimetatud normi kehtestamisel ei ole silmas peetud olukorda, kus õigusvastaselt

võõrandatud vara omand on läinud üle mõnele juriidilisele isikule omandireformi käigus

tehtud õigusvastaste toimingute või õigusvastaste haldusaktide tulemusena. Samasugusest

loogikast lähtudes puudub ka MRS-is ORAS § 12 lg 3 punktile 3 sarnanev norm – nimelt oli

maareformi lähtekohaks see, et kogu maa oli riigi omandis, seega ei olnud MRS-is vaja

reguleerida sellise maa saatust omandreformi kontekstis, mis on kellegi teise omandis. Ei

ORAS ega MRS ei sisalda regulatsiooni juhuks kui õigusvastaselt võõrandatud vara või maa

tagastamine õigustatud subjektile muutub eluliselt võimatuks seepärast, et selle varaga seoses

tehtud õigusvastaste toimingute tõttu on see läinud omandireformi kohustatud subjekti

omandist välja ja selle üle andmine omandireformi õigustatud subjektile (tagastamine) pole

võimalik. Olukorras, kus konkreetset elulist olukorda reguleerivat normi ei ole, tuleb

kohaldada vastavale elulisele olukorrale kõige lähemat võimalikku elulist olukorda reguleerivat

normi ning antud juhul on selleks ORAS § 12 lg 3 p 3, mis välistab õigustatud subjektile

omandireformi objektiks oleva vara tagastamise, kui see vara on omandireformi kohustatud

subjektiks mitte oleva teise isiku heauskses omandis.

16. Samuti on vastustaja õigesti otsustanud, et kaebajale tuleb vara, mida talle ei tagastata,

kompenseerida. MRS § 13 sätestatakse, et kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna,

kompenseeritakse see maa hindamise seadusega sätestatud korras. Leian, et käesoleval juhul

ei saa juhinduda haldusasjas nr 3-3-1-33-02 tehtud Riigikohtu otsuses esitatud seisukohtadest,

kuna nimetatud lahendis käsitletud juhtumi asjaolud erinevad käesoleva vaidluse omadest.

Eelnimetatud lahendis leidis Riigikohus, et olukorras, kus vara tagastamine omandireformi

õigustatud subjektile ei ole võimalik, kuna vahepealsest õigusvastasest haldustegevust

tingituna on omandireformi objektiks olnud vara läinud kolmanda isiku heausksesse

omandisse, tuleb teha otsus omandireformi õigustatud subjektile vara tagastamata jätmise

kohta, ent samas pole alust asuda vara kompenseerima. Seda seisukohta põhjendas Riigikohus

konkreetselt sellega, et kõnealune vara oli omandireformi käigus, olgugi et õigusvastaselt, juba

tagastatud teisele isikule. Riigikohus leidis, et ORAS § 13 lõikest 1 ei tulene, et oleks võimalik

üks ja sama vara kõigepealt tagastada ja seejärel veel ka kompenseerida. Kuigi seegi seisukoht

on mõnevõrra problemaatiline ORAS § 17 lg 5 valguses, mis näib sätestavat võimaluse

tagastada või kompenseerida vara, mis on õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud

teisele isikule, on käesoleva vaidluse kontekstis olulisem see, et käesoleval juhul sellist

probleemi, mille vältimiseks Riigikohus eelviidatud lahendis sarnase seisukoha võttis, ei teki.

Nimelt ei ole vaidlusalust maatükki omandireformi käigus kellelegi tagastatud. See maatükk

jäeti, tõsi küll, samuti õigusvastaselt, riigi omandisse haridus- ja teadusministeeriumi 5. juuni

1997 käskkirjaga nr 113. Lähtumist Riigikohtu eelviidatud lahendis esitatud seisukohast ei saa

õigustada ka sellega, et kõnealune haridus ja teadusministri käskkiri on vastavas osas

kohtuotsusega tühistatud. Sellele vaatamata ei saa lugeda, et maa oleks omandireformi käigus

tagastatud.

17. Seevastu vara riigi omandisse jätmine, olgugi, et õigusvastane, ei takista omandireformi

põhimõtete kohaselt vara kompenseerimist õigustatud subjektile. Kui ühe ja sama vara

tagastamise ja kompenseerimise seadus välistab, siis maa riigi omandisse jätmine ning

sellesama maa õigustatud subjektile kompenseerimine välistatud ei ole. Vastupidi,

õigusvastaselt võõrandatud maa, mis jäetakse riigi omandisse, kuulubki õigustatud subjektile

kompenseerimisele. Samamoodi ei saa vara kompenseerimist välistada ka see, et vara (maa)

on õigusvastaselt jäetud riigi omandisse, ent enne vastava otsuse (antud juhul haridus- ja

teadusministri käskkirja) tühistamist võõrandatud heausksele kolmandale isikule. Leian, et

tekkinud olukorras on omandireformi üldise loogikaga igati kooskõlas see, et õigustatud

subjektile kompenseeritakse vara, mida talle tagastada võimalik ei ole, õigusvastaselt

võõrandatud vara kompenseerimist reguleerivate normide alusel.

18. Kohtule esitatud täiendavas seisukohas on kaebaja kinnitanud, et tema tegelik eesmärk on

see, et õigusvastaselt võõrandatud vara hüvitataks talle rahas, mitte ei kompenseeritaks

õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise põhimõtetest tulenevalt. See soov on

arusaadav, kuivõrd on usutav, et vaidlusaluse maatüki eest makstav kompensatsioon ei vasta

selle maa tegelikule väärtusele. See aga ei välista maa kompenseerimist ning maa

kompenseerimine ei võta kaebajalt õigust esitada täiendavalt kahju hüvitamise nõudeid kahju

tekkimise eest vastutava isiku või avaliku võimu kandja vastu. Vaatamata vara

kompenseerimisele on kaebajal võimalik nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist tulenevalt

sellest, et talle vaidlusaluse maatüki tagastamine muutus võimatuks haldusorganite

õigusvastase tegevuse tõttu. Tuvastades põhjusliku seose haldusorganite õigusvastase

tegevuse ja selle vahel, et kaebajal jäi ilma võimalusest saada omandireformi käigus

vaidlusaluse 7098 m2 suuruse maatüki omanikuks, saab kaebaja nõuda kahju hüvitamist,

taotledes hüvitisena summat, mis vastab vaidlusaluse maatüki väärtusele ning millest sel juhul

tuleb maha arvestada summa, mille kaebaja haldusvõimu õigusvastase tegevuse tulemusena

säästis või sai (anud juhul hõlmab see ka määratud ja välja makstud kompensatsiooni, sest

põhjusliku seose mõttes on selle kompensatsiooni määramine tingitud haldusvõimu

õigusvastasest tegevusest, mis muutus võimatuks kaebajale vara tagastamise).

19. Leian, et kaebaja taotlus kohustada linnavalitsust vaidlusaluse maatüki tagastamise

menetluse lõpetamiseks, ei põhine seadusel. Õigusvastaselt võõrandatud maa ja vara

tagastamist reguleerivad õigusaktid ei näe tekkinud olukorras ega mõnes tekkinud olukorrale

lähedases olukorras ette menetluse lõpetamist. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993 määruses

nr 36 Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord nähakse küll ette vara tagastamise

menetluse lõpetamine näiteks juhul kui vara on juba tagastatud või kompenseeritud muul

seaduslikul alusel (p. 11), kui Vabariigi Valitsus otsustab jätta tagastamata riiklikult tähtsa

objekti (p. 31 lg 8) või kui õigustatud subjekt ei tee omalt poolt vara tagastamiseks temalt

nõutavaid toiminguid (p 40 lg 3, p 56 lg 5). Ühtki seal loetletud asjaoludest antud juhul ei

esine.

20. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja kahjuks.

Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad

kummagi poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik