3-13-1082/32 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 03.02.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1082 Haldusasi S.V’a (V.) kaebus Tallinna vangla 11.04.2013 käskkirja nr 548-d distsiplinaarkaristuse määramise kohta tühistamise nõudes.

Menetlusvorm Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja S.V ning vastustaja Tallinna vangla seaduslik esindaja Rait Kuuse.

RESOLUTSIOON 1.Jätta S.V’a kaebus rahuldamata. 2.Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Tallinna vangla inspektor-kontaktisiku 11.04.2013 käskkirjaga nr 548-d distsiplinaarkaristuse määramise kohta karistati kinnipeetav S.V’a noomitusega Tallinna vangla vanglateenistuse ametniku korraldusele mitteallumise eest vastavalt VangS § 67 p-le 1.

Kaevatava käskkirja kohaselt kinnipeetav S.V’a karistati distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et 14.03.2013 kella 09:05 paiku, E1 hoone teisel korrusel kinnipeetavate kooli saatmise ajal, ta ei allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele kanda nähtaval kohal nimesilti. S. V põhjendas nimesildi mittekandmist sellega, et ta ei pane nimesilti kaela, kuna ei kannata nimesildi küljes olevat paela.

Kaebuse esitaja vaidlustas distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja vaidemenetluses. Tallinna vangla 16.05.2013 vaideotsusega nr 5-15/14034-1 jäeti S.Va 15.04.2013 vaie rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Kaebuse esitaja väidab oma kaebuses, et temale väljastatud nimesildi pael ei ole piisava pikkusega ning kaebaja peab seda pikkust eluohtlikuks, kuna ta kannab karistust vanglas. Samuti ei ole Tallinna vangla oma kodukorras sätestanud n-ö piisavat nööri pikkust. Kaebaja väitel temale sobiks rohkem kinnitusega nimesilt, mis ei segaks tööd. Tallinna vangla väljastab kõigile kinnipeetavatele, kes töötavad, kinnitusvahendiga nimesildi. Lisaks väidab kaebaja, et vaideotsuse tegemisega hilines vangla ühe päeva võrra. Kaebuse kohaselt läks kinnipeetav S. V kooli, nimesilt taskus, kuna tal puudus nöör ja vastav kinnitus nimesildi kandmiseks. Kaebaja leiab, et temale on karistus määratud ilma piisava asjaolude hindamiseta vangla poolt. Kaebuse esitaja taotleb vaidlustatud käskkirja tühistamist.

Vastustaja: Tallinna vangla jääb leiab, et S.V’a süü distsipliinirikkumise toimepanemisel on usaldusväärselt tõendatud ning tema distsiplinaarkorras karistamine põhjendatud. Samuti on Tallinna vangla hinnangul distsiplinaarmenetlus läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna vangla inspektor-kontaktisiku 11.04.2013 käskkiri nr 548-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Ühtlasi märgib vastustaja, et nimesildi kandmise kohustus tuleneb Vangistusseadusest ning selle vajalikkuses kahtlus puudub. Selleks, et nimesildi kandmise kohustus kannaks ka oma eesmärki on Tallinna vangla direktor kodukorra punktis 4.9 sätestanud, et kinnipeetav on kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse ajal kandma nimesilti vangla poolt väljastatud paelaga kaelas või kinnitusvahendiga rinnas. Seega on vangla hinnanud nimesiltide nööri selliseks, et selle tugevus ja ohtlikkus on minimaalsed, arvestades nööri kasutamisest saadavat kasu (isiku identifitseerimine). Asjaolu, et nimesildi kandmiseks ettenähtud paela pikkust ei ole kusagil fikseeritud, ei tõenda, et kaebuse esitajale väljastatud pael ei võimaldanud tal nimesilti kaelas kanda. Selgitame, et ametnik, kes nimesildi kandmiseks paela väljastab, veendub igakordselt, et selle pikkus on nimesildi rinnal nähtaval kohal kandmiseks piisav. Kehtiva haldusakti alusel vanglaametniku poolt antud seadusliku korralduse täitmisest ei ole kinnipeetaval õigust keelduda. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab Haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s

2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.03.2003 määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-103-06). Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Riigikohus leidis, et vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Kinnipeetavale antud korraldus kanda nähtaval kohal nimesilti ei olnud seega ilmselgelt tühine korraldus, sest see oli antud kehtiva haldusakti alusel ning kinnipeetav oleks pidanud korraldusele alluma. Seega oli kaebuse esitaja kohustatud vanglaametniku seaduslikule korraldusele alluma. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel:

Tallinna vangla kinnipeetavat S.V’a karistati distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et ta ei kandnud 14.03.2013 E1 hoone teisel korrusel kinnipeetavate kooli saatmise ajal nähtaval kohal nimesilti. Vanglaametniku korraldust kanda nähtaval kohal nimesilti S. V ei täitnud, põhjendades seda asjaoluga, et ta ei kannata seda nööri/paela ja ei pane seda kaela. S. V ise kinnitas seda, et nimesilt oli tal taskus, kuna tal väidetavalt puudus nöör ja vastav kinnitus nimesildi rinda panemiseks. Kaebaja väidab oma kaebuses, et on korduvalt pöördunud vangla poole väitega, et tema nimesildi pael ei ole piisava pikkusega. Samas ei ole kaebaja esitanud kohtule ühtegi tõendit oma väite kinnitamiseks, mistõttu kohus ei saa veenduda väidetava asjaolu paikapidavuses. Tõendamata väited loeb kohus paljasõnalisteks, millele kohus ei toetu otsuse tegemisel. Kohus nõustub vastustajaga, et asjaolu, et nimesildi kandmiseks ettenähtud paela pikkust ei ole kusagil fikseeritud, ei tõenda iseenesest, et kaebuse esitajale väljastatud pael ei võimaldanud tal nimesilti kaelas kanda. Vastustaja kinnitas kohtule, et ametnik, kes nimesildi kandmiseks paela väljastab, veendub igakordselt, et selle pikkus on nimesildi rinnal nähtaval kohal kandmiseks piisav, milles kohtul puudub alus kahelda. Samuti vajab siinkohal äramärkimist asjaolu, et kaebuse esitaja ei teavitanud vanglat enne distsipliinirikkumise toimepanemist sellest, et temale väljastatud nimesildi pael ei ole piisavalt pikk ja/või see mingil moel kujutaks ohtu tema elule ja tervisele, vastupidist ei ole S. V kohtule tõendanud, mistõttu kohus leiab, et tegemist on kaebaja paljasõnaliste väidetega.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kinnipidamisasutuses, milleks on vangla, peab igal kinnipeetaval olema nähtaval kohal tema nimesilt kas vangla poolt väljastatud paelaga kaelas või kinnitusvahendiga rinnas. Kohus nõustub vastustajaga, et nimesildi kandmise eesmärki on võimalik tagada üksnes siis, kui vangla nõuab kinnipeetavatelt selle kandmist seaduses sätestatud viisil ning muul moel nimesildi kandmine ei ole lubatud.

Kohus on seisukohal, et kinnipeetavale antud korraldus kanda nähtaval kohal nimesilti oli seaduslik korraldus ning kinnipeetav oleks pidanud õiguspärasele korraldusele alluma.

Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 sätestab, et kinni peetav isik on kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 46 lg 1 näeb ette, et kinnipeetav on kohustatud kandma riietusel nimesilti. Kaebuse esitaja poolt toime pandud rikkumise hetkel kehtinud Tallinna vangla kodukorra (edaspidi kodukord) punkti 4.9. kohaselt kinnipeetavale (v.a etapikinnipeetav), kes vanglasse saabub, väljastatakse nimesilt, mida kinnipeetav on kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse ajal kandma vangla poolt väljastatud paelaga kaelas või kinnitusvahendiga rinnas.

Kinnipeetava poolt nimesildi kandmine nähtaval kohal on vajalik isiku identifitseerimiseks ning selline nõue tuleneb vahetult seadusest. Nimesildi kandmine nähtaval kohal on kinnipeetava kohustus, mitte õigus. Nimesilt peab olema nähtav ning kas rippuma vangla poolt väljastatud paelaga (mitte suvalise paelaga/nööriga) kaelas või vastava kinnitusvahendiga rinnas. Juhul, kui kinnipeetaval on tekkinud probleem paela pikkuse osas, siis võib ta pöörduda vangla poole ning taotleda võimalusel kinnitusvahendiga rinnasilti, mis kinnitatakse rinda nähtavale kohale. Seejuures oluline on see, et nimesilt oleks kinnipeetaval tingimata nähtaval kohal.

Järelevalveosakonna valvuri V. P. 14.03.2013 ettekande nr 812 kohaselt 14.03.2013 kinnipeetav

S. V keeldus allumast korraldusele kanda nähtaval kohal nimesilti. Nimetatud intsident toimus E1 hoone teisel korrusel kinnipeetavate kooli saatmise ajal. Seda kinnitab ka järelevalveosakonna valvur D. A. oma 22.03.2013 ettekandes. 22.03.2013 teavitati kaebuse esitajat tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisest ning anti võimalus selgituste andmiseks. Kaebaja ei soovinud anda omapoolseid selgitusi. Distsiplinaarmenetluse läbiviija inspektor-kontaktisik J. J. koostas 10.04.2013 distsiplinaarmenetluse protokolli, milles on toodud juhtumi asjaolud, menetluse käik, õiguslik regulatsioon, sh süü tuvastamine. Kaebuse esitaja keeldus protokolli allkirjastamisest, mille kohta on tehtud protokollis vastav märge.

VangS § 63 lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumine Vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Noomitus on loetletud distsiplinaarkaristustest kõige kergem karistus. Tallinna vangla on kaebuse esitaja osas distsiplinaarkaristuse valikut kaevatavas käskkirjas selgelt ja arusaadavalt põhjendanud, millega nõustub ka kohus ning ei pea vajalikuks sellel pikemalt peatuda.

Kohus, uurinud ja hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et S.V’a distsipliinirikkumine on tõendatud ning temale määratud distsiplinaarkaristustest kergeima karistuse määramine vangla poolt põhjendatud. Kohus käesolevas asjas ei ole tuvastanud vastustaja poolt haldusmenetlusnormide rikkumist.

Kaebuse esitaja märgib kaebuses, et Tallinna vangla rikkus vaideotsuse tegemisel ettenähtud tähtaega 1 päeva võrra. Vastustaja selgitas kohtule, et inspektor-kontaktisiku poolt kaebuse esitaja vaidele tehtud märke kohaselt andis kaebuse esitaja vaide Tallinna vanglale üle 16.04.2013. Kuna VangS § 11 lg 7 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile, siis on Tallinna vangla 16.05.2013 tehtud vaideotsus tähtaegne ning asjaolu, et vaide esitajale tutvustati vaideotsust 17.05.2013 ei tähenda, et vangla oleks rikkunud vaidemenetluseks ette nähtud 30-päevast tähtaega. Vastustaja on õigesti märkinud ning see on kooskõlas ka senise kohtupraktikaga, et kui vaideotsus on tehtud tähtaja viimasel päeval, siis asjaolu, et kaebaja sai vaideotsuse kätte pärast vaidemenetluseks ette nähtud 30-päevase tähtaja möödumist, ei tähenda veel, et vaiet läbi vaatav haldusorgan oleks rikkunud vaide läbivaatamise tähtaega (jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 11.06.2010 otsuse asjas nr 3-09- 2216 p 10). Eeltoodust nähtub, et S. V’a väide, et vangla rikkus vaidemenetluseks ettenähtud tähtaega, on ebaõige. Kohus leiab, et Tallinna vangla ei ole S. V’a vaide läbivaatamisel rikkunud menetlustähtaega.

Kohus asub ülaltoodu põhjal seisukohale, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes käitunud õigusvastaselt ning S. V’ale määratud kergeim distsiplinaarkaristus on seadusega kooskõlas. Vaidlustatud haldusakt on kohtu hinnangul motiveeritud, õiguspärane ja sisuliselt kontrollitav ning selle tühistamiseks puudub alus.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Elle Kask Kohtunik