3-13-1415/35 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(9)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Otsuse tegemise aeg ja koht

3. veebruar 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-1415 Haldusasi FIE L.P.’u kaebus Tallinna Transpordiameti 29. mai 2013 käskkirja nr 1-1/13/76 tühistamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks vaadata kaebaja sõidukikaardi taotlemiseks esitatud avaldus uuesti läbi Menetlusosalised Kaebaja – FIE L.P, nõustaja Eve Bluman Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Tiit Eenmaa Asja läbivaatamise vorm Avalikul kohtuistungil 6. jaanuaril 2014. a Resolutsioon

1. Rahuldada FIE L.P.u kaebus.

2. Tühistada Tallinna Transpordiameti 29. mai 2013. a käskkiri nr 1-1/13/76 ning kohustada Tallinna linna vaatama kaebaja sõidukikaardi taotlemise avaldus uuesti läbi.

3. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud

115 (ükssada viisteist) eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 5. märtsil 2014. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 09.04.2013 esitas FIE L.P. (registrikood xxxxxxx) (edaspidi ka vedaja) Tallinna Transpordiametile taotluse sõidukile registreerimismärgiga xxx xxx taksoveo sõidukikaardi andmiseks. Taotlusele oli lisatud 08.03.2012 välja antud taksomeetri kohandamistunnistus nr 21712.

2. 19.04.2013 tegi Tallinna Transpordiamet FIE L.P.’ule ettepaneku viia kohandamistunnistus hiljemalt 14.05.2013 kooskõlla Tallinna Linnavolikogu 19.06.2012 määruses nr 16 „Tallinna taksoveo eeskiri“ (edaspidi määrus) sätestatud nõuetega. Nimelt oli kohandamistunnistusele kantud rohkem teenuseid ja tariife, kui seda võimaldas määrus.

3. 22.04.2013 esitas FIE L.P. Tallinna Transpordiametile kirjaliku selgituse, leides, et esitatud kohandamistunnistus vastab Tallinna Linnavolikogu 19.06.2012 määrusele nr 16. Kohandamistunnistusele on märgitud vaid vedaja poolt tarbijale antavad soodustariifid. Vedaja sõidukis kasutatav

2(9) taksomeeter Halda M12 ei võimalda oma tehniliste näitajate poolest anda tarbijale soodustust protsendi mahaarvutamise teel. Soodustuse pakkumiseks on taksomeetrisse soodushinnad eraldi teenusena programmeeritud.

4. 03.05.2013 selgitas Tallinna Transpordiamet FIE L.P.’ule kirjalikult, et määruse § 7 lg 3 kohaselt peab vedaja tariifide määramisel lähtuma nõudest, et sõidualustustasule ja ajatariifile võib kehtestada ainult ühe rahalise väärtuse, sõidukilomeetri tariifile samuti ühe rahalise väärtuse erineva kellaajalise kehtivusega. Määruse § 7 lg-s 3 sätestatud eriregulatsioon kaitseb tarbija õigusi ning on kehtestatud eesmärgiga välistada taksoveol erinevate hinnatariifide kasutamist. Ühe rahalise väärtuse (tariifi) kehtestamise nõue ei piira vedaja ettevõtlusvabadust, kuna vedajal on õigus kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud taksoveoteenustele kehtestada ise taksoteenuse rahaline väärtus (tariif) ning see on piisav taksoteenuse osutamiseks. Asjaolu, et sõidukisse paigaldatud taksomeeter Halda M12 ei võimalda anda tarbijale hinnasoodustust protsendi mahaarvamisega, ei saa olla õigustuseks kehtestada taksoteenustele soodustariife. Taksomeeri paigaldamine sõidukisse on vedaja kohustus ning kaasaegsete taksomeetrite paigaldamine on seotud normaalse ettevõtluskuluga, mida vedaja peab kandma.

5. 03.05.2013 vastuses Tallinna Transpordiameti 03.05.2013 kirjale teatas FIE L.P, et hindade kehtestamisel ja soodustuste andmisel on ta järginud ühistranspordiseaduse (edaspidi ÜTS) § 30 lg-t 3, mis annab vedajale õiguse anda taksoveol soodustusi. Soodustuste kehtestamisel on vedaja juhindunud ÜTS § 24 lg 3 ning § 24 lg 3 p-de 1 ja 2 nõuetest ja taksoveol kasutatava taksomeetri Halda 12M tehnilistest võimalustest anda soodustust ainult tingimustel, kui soodushind on programmeeritud taksomeetrisse. Tallinna Linnavolikogu 16.06.2012 määruse nr 16 § 7 lg 3 takistab vedaja ettevõtlusvabadust anda tarbijale hinnapõhist sõidusoodustust ning on vastuolus põhiseaduse §-ga 31. Vedaja sõidukis kasutatav taksomeeter Halda 12M ei võimalda anda soodustust lõpphinnast. Seadme väljavahetamine on aga liiga kulukas.

6. 29.04.2013 arutas Tallinna Transpordiamet taotluse esitaja osavõtul FIE L.P.’u sõidukikaardi taotlust. FIE L.P.’ule anti taotluses puuduste kõrvaldamiseks aega kuni 14.05.2013. Selleks tähtajaks FIE L.P. puudusi ei kõrvaldanud.

7. Tallinna Transpordiamet jättis 29.05.2013 käskkirjaga nr 1-1/13/76 „Sõidukikaardi väljastamisest keeldumise otsus“ FIE L.P.’u taotluse taksoveo sõidukikaardi andmiseks rahuldamata ning keeldus sõidukikaardi andmisest sõidukile registreerimismärgiga 006 OMA.

8. 28.06.2013 esitas FIE L.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Transpordiameti 29.05.2013 käskkirja nr 1-1/13/76 tühistamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks vaadata kaebaja sõidukikaardi taotlemiseks esitatud avaldus uuesti läbi.

Kaebuse põhjendused:

1. Vaidlustatud käskkirjas tuginetakse Tallinna Linnavolikogu 16. juuni 2012 määruse nr 16 „Tallinna taksoveo eeskiri“ § 7 lg-le 3, jättes tähelepanuta, et nimetatud määruse § 7 on vastuolus ÜTS-s sätestatud taksoveo nõuetega.

2. Määruse § 7 piirab oluliselt vedaja ettevõtlusvabadust anda tarbijale hinnapõhist sõidusoodustust. Seega on määrus vastuolus põhiseaduse §-dega 29 ja 31.

3. ÜTS § 30 lg 3 mõttest tulenevalt annab seadus vedajale õiguse anda taksoveol soodustusi. Seadus ei kehtesta soodustuse andmiseks mingeid konkreetseid aluseid, piiranguid ega juhiseid. Tarbijale antava soodustuse andmise aluste ja kõigi tingimuste üle otsustab ainult vedaja. Kaebaja juhindus sõidusoodustuste kehtestamisel ÜTS § 24 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud nõuetest ning taksoveol kasutatava taksomeetri Halda 12M tehnilistest võimalustest. Seadusest ei tulene,

3(9) et taksoveol saaks vedaja eest sõidusoodustuse reeglid kehtestada kohalik omavalitsus määrusega, sõidukikaardi väljastamisest keeldumisega või muul sarnasel alusel või viisil. Soodustuse andmise piirang võib tuleneda ainult kasutatava taksomeetri tehnilistest võimalustest.

4. Määruse § 7 lg 3 järgi peab vedaja taksoteenustele tariifide määramisel lähtuma nõudest, et sõidualustustasule ja ajatariifile võib kehtestada ainult ühe rahalise väärtuse, sõidukilomeetri tariifile võib kehtestada ühe rahalise väärtuse kellaajalise kehtivusega kella 6.00-st kuni 23.00-ni ning teise rahalise väärtuse kella 23.00-st kuni kella 6.00-ni, kui taksomeetri ajaline arvestus lülitatakse ümber automaatselt. Samas ei võimalda ÜTS § 24 mingil viisil järeldada, mille alusel vedaja võib taksoveol kehtestada lubatud teenustele ainult ühe rahalise väärtuse. Kuna määrus on vastuolus ÜTS-iga, tulnuks kaebaja taotluse menetlemisel vastustajal lähtuda üksnes seadusest, mitte seadusega vastuolus olevast eeskirjast. Vastustaja ei tohtinuks keelduda kaebajale sõidukikaardi väljastamisest viitega määruse §-le 7.

5. Vastustaja seisukohad, nagu kaitseks määruse § 7 lg-s 3 sätestatud regulatsioon tarbija õigusi, välistades taksoveol vedaja poolt taksoteenusele kehtestatud erinevate hinnatariifide kasutamist, on eksitavad. Eksitav on ka vastustaja väide, et taksoteenusele ühe rahalise väärtuse kehtestamise nõue ei piira vedaja ettevõtlusvabadust, kuna vedajal on õigus kohaliku omavalitsuse poolt lubatud taksoteenustele kehtestada ise rahaline väärtus, mis on vedajale piisav taksoteenuse osutamiseks. Vastustaja on võtnud endale seadusülese õiguse otsustada kõigi vedajate eest selle üle, mis on neile piisav ja mis ei ole piisav. Sellise loogika ja määruse § 7 alusel on vedajal üldse välistatud mis tahes soodushinna kehtestamine tarbijale. Määruse § 7 lg-st 3 ilmneb, et vedaja võib kehtestada sõidualustustasule ja teistele teenustele ainult ühe rahalise väärtuse, mis aga on kaebaja arvates tema põhiseadusliku õiguse ettevõtlusvabaduse otsene piiramine hindade kehtestamisel.

6. Tarbijal on õigus saada teavet kauba ja teenuse hinna kohta. Soodushinna kehtestamine ja kajastamine takso hinnakirjas ei ole tarbijaid eksitav, arusaamatu või läbipaistmatu. Kaebaja poolt kehtestatud sõidusoodustused on programmeeritud taksomeetrisse, kantud taksomeetri kohandamistunnistusele ning taksol olevatesse hinnakirjadesse ning kajastatud ka taksomeetri printerist väljatrükitavas arves. Kaebaja arvates on tarbijaid eksitav soodustuse andmine protsendina lõpphinnast, kuna selliselt soodustuse andmine ei kajastu kohandamistunnistusel ega ka taksos olevates hinnakirjades. Seega ei ole tarbijale enne sõidu alustamist teada soodustuse saamise võimalus ja soodustuse protsent. Tarbija ei saa kontrollida, kas soodustuse protsent on tuletatud lõpphinnast või mingil muul viisil. Seega ei ole õige vastustaja seisukoht, et soodustust saab ja tuleb anda üksnes protsendi mahaarvamisega lõpphinnast, kuna just selline soodustuse andmise viis on tarbijat eksitav. Enne sellise piirangu kehtestamist tuleks põhjalikult kaaluda, kas tarbija huvide kaitsmiseks seatud piirang on proportsionaalne ka teenuse pakkuja huvidega.

7. Vaidlustatud haldusakt ei anna kaebajale vastust selle kohta, miks vedaja ei tohiks kehtestada nt sõidukit kasutavate inimeste arvul põhinevat tasu, kui selline soodustus peaks olema teenuse tarbijale rahaliselt kasulik. Vastustaja leiab, et tarbija ei tohiks nt 9-kohalises sõidukis saada inimeste arvul põhinevat soodustust, ehkki sellise hinnapoliitika kasutuselevõtt taksonduses oleks tegelikult eelkõige teenuse tarbija huvides, samas ka vedajate huvides.

8. Kaebaja leiab, et kohtul tuleb analüüsida praegu Tallinnas kehtiva olukorra õiguspärasust. Nimelt on Tallinna Linnavalitsus juba pikemat aega püüdnud kõigile taksoteenust osutavatele vedajatele peale suruda ühetariifset taksoteenuse hinnasüsteemi ning nõuet, mille järgi vedaja võib anda sõidusoodustust üksnes protsendi mahaarvamisena lõpphinnast.

9. Vaidlustatud käskkirjast saab välja lugeda, et taksoveoteenust osutav vedaja ei saa ega tohigi realiseerida seadusest (ÜTS § 24) tulenevat õigust kehtestada enda poolt määratud sõidusoodustusi, seda enam, et määrus välistab mis tahes sõidusoodustuse andmise, ka protsendi mahaarvamisena lõpphinnast. Kaebaja arvates ei ole selline olukord kooskõlas ÜTS §-ga 24 ning vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada.

4(9)

10. Vaidlustatud käskkirjaga ei saa kohustada kaebajat välja vahetama töökorras ja tüübikinnitust omavat taksomeetrit üksnes seetõttu, et vastustaja ei soovinud nn soodustariifide küsimuses asja sisuliselt lahendada. Vastustaja korraldust taksomeetri väljavahetamiseks võib lugeda ettevõtlusvabaduse piiramiseks. Ükski kehtiv õigusakt ei kohusta vedajat kehtestama protsendipõhist sõidusoodustust ning seetõttu on õigusvastane nõuda kaebajalt taksomeetri väljavahetamist selleks, et taksomeetrisse oleks võimalik programmeerida protsendipõhine soodustariif. Kaebajale teadaolevalt kasutab käesoleval hetkel enamik vedajaid taksomeetreid Halda, Kienzle ja Semel. Kaebaja teada kaks esimest taksomeetri tüüpi ei võimalda anda protsendipõhist soodustust lõpphinnast ehkki taksomeetrid omavad tüübikinnitust. Ainukesena võimaldab protsendipõhist soodustust anda Semeli taksomeeter. Semeli taksomeetri maaletooja ja paigaldaja on seotud Tulika Taksoga (teadaolevalt kuuluvad Tulika Gruppi) ning siinkohal võib olla tegu konkurentsivõitlusega taksomeetrite turuosa võitmiseks, millesse on tahes-tahtmatult sekkunud ka Tallinna Transpordiamet.

9. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

1. Kohaliku omavalitsuse volikogul on õigus kehtestada kohalik taksoveo eeskiri tulenevalt Tallinna Linnavolikogu 16. juuni 2012 määrusest nr 16 „Tallinna taksoveo eeskiri“. Vastustaja ei näe mingit vastuolu määruse § 7 lg 3 ja ÜTS-i hindade kehtestamise ja soodustuste andmise regulatsioonis. Volikogu ainupädevuses on ÜTS § 24 lg 3 teise lause kohaselt taksoteenuste loetelu kehtestamine, millele vedaja määrab taksoteenuste tariifid. Seega ei ole taksoteenuste loetelu kehtestamine vastuolus ÜTS § 24 lg-ga 3.

2. Kaebaja seisukoht, et ÜTS § 24 lg 3 annab vedajale õigusliku aluse soodustuste andmiseks, ei ole õige. Osundatud ÜTS säte ei reguleeri soodustuste andmist, vaid tariifide kehtestamist vedaja poolt.

3. Määruse § 7 lg 3 kohaselt peab vedaja tariifide määramisel lähtuma nõudest, mille kohaselt teenustele võib kehtestada ainult ühe rahalise väärtuse. Selle sätte kohaldamine vastustaja poolt oli aluseks vaidlustatud käskkirja andmisele ja kaebajale sõidukikaardi andmisest keeldumisele kohandamistunnistuse nr 21712 alusel, kuivõrd kaebaja kohandamistunnistusel oli teenuse kohta esitatud rohkem kui üks tariif ehk teenuse hind, kaebaja puhul siis nn soodustariif.

4. Vastustaja leiab, et määruse § 7 lg 3 ei ole vastuolus ÜTS sätetega. Vaidluse sisuks on asjaolu, kas kaebajal on õigus kanda kohandamistunnistusele ja installeerida taksomeetrisse lisaks määrusega sätestatud ja vedaja poolt taksoveoteenustele kehtestatud sõidukilomeetri tariifile ja ajatariifidele ka nn soodustariifi. Soodustariifi kohandamistunnistusele kandmise õigusliku alusena näeb kaebaja ÜTS § 30 lg-t 3 ja § 24 lg-t 3. Nõustuda tuleb kaebaja seisukohaga, et ÜTS ei reguleeri expressis verbis taksoveol soodustuste andmist, ÜTS § 30 lg 3 annab üksnes kaudselt teadmise, et soodustused on ka taksoveol lubatavad (vedaja antud soodustused ei kuulu hüvitamisele). Ühistranspordis kohaldatava sõidusoodustuse mõiste on toodud ÜTS §-s 25, mille kohaselt sõidusoodustus on õigus sõita ühissõidukis tasuta või osalise tasu eest või sõita täishinna eest ning saada enne või pärast osalist või täielikku hüvitist. Sellist regulatsiooni on võimalik kasutada ka taksoveol soodustuste andmisel, kuivõrd mootorsõiduk, mida kasutatakse taksoveol, on ühissõiduk, erisus on ainult selles, et liiniveol antakse soodustus seaduse alusel, taksoveol saab soodustuse anda ainult vedaja. Seega on soodustus taksoveol vedaja poolt antud õigus sõita tasuta või osalise tasu eest või sõita täishinnaga, millest on õigus saada enne või pärast rahalist hüvitist. Sõidukilomeetri tariifi ja ajatariifi mõisted on sätestatud ÜTS § 2 p-des 15 ja 16, mida analüüsides saab järeldada, et tariifi ja soodustuse mõisted ei ole samased ning nende regulatsiooni eesmärk on täielikult erinev.

5. Kaebaja seisukoht, et ÜTS § 24 lg 3 annab vedajale aluse soodustuste andmiseks, on ekslik. Sõidukilomeetri tariif ja ajatariif on määratud hinna kaudu (teenuse hind), samas soodustus ei ole ÜTS mõttes teenuse hind. Määruse § 7 lg 3 kohaselt saab teenusele (ÜTS ja määruse kohaselt on teenuste loetelu määramise õigus KOV-l) määrata ainult ühe hinna ehk rahalise väärtu-

5(9) se. Seega on määruse § 7 lg 3 täielikult kooskõlas ÜTS § 24 lg-ga 3. Kuna kaebaja samastab teenuse hinna soodustuse mõistega, tuleneb siit ka kaebaja vale lähenemine määruse § 7 lg-s 3 sätestatud regulatsiooni tähendusele. Vastustaja arvates taandub poolte vaidlus soodustuse andmisel pigem taksomeetri tehnilistele võimalustele ehk soodustuse fikseerimisele printeril trükitud kviitungile. Kuna aga taksoteenuse hinnasoodustus ei ole samastatav taksoteenuse hinnaga (tariif), siis ei ole määruse § 7 lg 3 kohaselt vedajal õigus kanda kohandamistunnistusele soodustusi (nn soodustariifi) ja soodustusi installeerida ka taksomeetrisse.

6. Vastustaja ei ole nõudnud ainult ja üksnes protsendipõhist hinnasoodustust. Hinnasoodustuse kohaldamine on vedaja õigus, mille kohta saab reisijale anda infot enne teenuse osutamist. Hinnasoodustuse andmise kriteeriumid igal konkreetsel juhul saab otsustada ikka vedaja, see võib sõltuda tõesti reisijate hulgast, kellaajast jms teguritest. Millise protsendiga soodustust vedaja konkreetsel juhtumil rakendab, on vedaja otsustada, ja sellest on võimalik enne sõidualustamist reisijat teavitada. Arvestades ÜTS § 25 sätestatut, arveldatakse soodustus täishinnast (lõpphinnast, mida on kaebajale ka korduvalt selgitatud) ja kui vedaja (kaebaja ) soovib, võib teenust osutada üldse tasuta või osalise tasu eest. Kas soodustus on väljendatud protsendina lõpphinnast või summa mahaarvamisega lõpphinnast, on vedaja otsustus.

7. Vaidlustatud käskkiri ei ole vastuolus ka ÜTS § 24 lg 3 p-dega 1, 2 ja 3, mis sätetavad tehnilised nõuded tariifide programmeerimisel taksomeetrisse. Kuna vaidlustatud käskkirja andmise alusena on kaebuses vaidlustatud määruse § 7 lg 3 kohaldamine seoses soodustuste kandmise mittelubamisega kohandamistunnistusele, ei tuleks kaebuse menetlemisel käsitleda muid põhjendusi, mis ei kuulu vaidluse esemesse, sh küsimust, miks ei tohiks vedaja kehtestada sõitjate arvust lähtuvat tasu.

8. Määruse § 7 lg 3 ei piira vedaja õigust kehtestada ise taksoteenusele tariif, küll aga piirab see võimalust, et ühele määrusega kehtestatud taksoveoteenusele soovitakse kehtestada rohkem kui üks tariif (teenuse hind). Määruses toodud põhimõte, mille kohaselt taksoteenusele kehtestatakse üks hind (rahaline väärtus), kehtib juba alates määruse nr 16 jõustamisest 10.03.2005. Nimetatud sätte kehtestamine tagab õigusselguse teenustele kehtestatud hindade (tariifide) kasutamisel taksoveol. Kaebaja järeldus, et nimetatud sätte kohaldamine ei ole vältinud põhjendamatult suurte arvete esitamist, on alusetu ja põhjendamatu. Hinna määramine vedaja poolt ei sõltu määruse § 7 lg-st 3, vaid ikkagi vedaja enda teadvustatud ja mõistlikust tegevusest hindade määramisel.

9. Asjakohased ei ole ka kaebaja argumendid põhiseaduse §-des 29 ja 31 sätestatud põhiõiguste rikkumise kohta. Määruse § 7 lg 3 ei piira vedaja õigust anda taksoveol hinnasoodustust. Soodustuse rakendamine taksoveol on vedaja otsustus ning määruse § 7 lg 3 ei piira sellise otsustuse tegemist.

10. Vastustaja ei ole andnud vedajale korraldust välja vahetada töökorras taksomeeter. Kuna kohandamistunnistusele ei ole määruse § 7 lg 3 kohaselt lubatud kanda hinnasoodustusi ja soodustuste andmine on vedaja õigus ja majanduslik valik, siis on vedaja valik ka, milliseid tehnilisi vahendeid ta kasutab oma töö korraldamisel, et saaks oma valikuid soodustuste andmisel rakendada. Kui vedaja leiab, et ta ei pea endale soetama kaasaegseid töövahendeid, mis võimaldavad taksomeetrisse programmeerida ka soodustusi teenuse osutamisel, ei ole tal seetõttu alust järeldada, et määruse § 7 lg 3 on vastuolus ÜTS § 24 lg-s 3 sätestatuga.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebaja esitas vastustajale taotluse sõidukikaardi saamiseks koos taksomeetri kohandamistunnistusega nr 21712 (tl 22). Kohandamistunnistus kehtib ajavahemikul 08.03.2012-08.03.2014. Tunnistuse kohaselt on taksomeetrisse kantud 4 tariifi: tariifid tähisega 1 ja 2 kehtivad tundidel 06-23 ning tariifid 11 ja 22 kehtivad tundidel 23-06. Kohandamistunnistuse märkuste lahtri koha-

6(9) selt on tariifid nr 1 ja 11 soodustariifid. Kaebaja on kohtule esitanud samuti hinnakirja, milles on näidatud ära ka soodustariifid (tl 24).

Vaidlustatud haldusaktis asus vastustaja seisukohale, et kaebaja esitatud taotlus ja selle lisad, kus on välja toodud ka soodustariifid, ei ole kooskõlas Tallinna Linnavolikogu 19.06.2012 määruse nr

16 „Tallinna taksoveo eeskiri“ (edaspidi eeskiri) § 7 lg-ga 3, mis on sõnastatud järgmiselt: „Taksoteenustele tariifide määramisel peab vedaja lähtuma nõudest, et sõidualustustasule ja ajatariifile võib kehtestada ainult ühe rahalise väärtuse, sõidukilomeetri tariifile võib kehtestada ühe rahalise väärtuse kellaajalise kehtivusega kella 6.00-st kuni 23.00-ni ning teise rahalise väärtuse kella 23.00-st kuni kella 6.00-ni, kui taksomeetri ajaline arvestus lülitatakse ümber automaatselt.“

10. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebaja taotlus vastab kehtivatele õigusaktidele ning kas eeskirja § 7 lg 3 on kooskõlas seadustega, eelkõige aluseks oleva volitusnormiga. Riigikohus on selgitanud, et kui kohaliku omavalitsuse üldakt, millega otsustatakse kohaliku omavalituse pädevusse kuuluvaid küsimusi, on vastuolus seadusega, siis on selline üldakt seadusevastane sellele vaatamata, et lahendatakse kohaliku elu, mitte riigielu küsimusi (Riigikohtu 09.02.2000 otsus nr 3- 4-1-2-00).

Taksovedu reguleerib seaduse tasandil ühistranspordiseadus (ÜTS). ÜTS ei sätesta, kas taksoveo korraldamine on kohaliku elu või riigielu küsimus. Kohus leiab, et nimetatud küsimusele ei ole käesolevas asjas vajalik ammendavalt vastata, kuna asjakohane on üksnes küsimus, kas eeskirjaga on kitsendatud taksoveol vedaja õigusi vastuolus seadusega.

11. Eeskirja preambuli kohaselt on eeskiri antud järgmiste volitusnormide alusel:

- kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 – omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamuja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, vallavõi linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita;

- ÜTS § 5 lg 1 p 2 – omavalitsusorgan oma haldusterritooriumil korraldab elanike liikumisvajaduse uuringuid, et selgitada välja nõudlus ühistransporditeenuse järele ning eri liiki vedude korraldamise otstarbekus ja võimalused; määrab kindlaks ühistranspordi teenindustaseme normid vallavõi linnaliinidel ning koos vedajatega tagab nende järgimise; vajaduse korral töötab välja ja kehtestab taksoveol taksojuhi teenindajakaardi andmete loetelu ja kaardi vormi;

- ÜTS § 34 lg 4 – taksoveoloa ja selle alusel sõidukikaardi annab vedajale tema registreerimiskoha järgne vallavõi linnavalitsus;

- ÜTS § 39 lg 1 – tegevusloa taotleja esitab loa andjale järgmised dokumendid: avaldus; asutatava äriühingu asutamislepingu notariaalselt tõestatud ärakiri; põhikiri või ühinguleping (välja arvatud äriregistrisse kantud ettevõtja puhul); veokorraldaja määramist kinnitav dokument; veokorraldaja ametialast pädevust kinnitav dokument;

- ÜTS § 39 lg 3 – ühenduse tegevusloa tõestatud koopiat ja sõidukikaarti saab taotleda mootorsõidukile, mis on kantud liiklusregistrisse ja mis on läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Dokumendi taotleja esitab dokumendi andjale järgmised dokumendid: avaldus; sõiduki kasutusleping, kui taotleja ei ole sõiduki omanik või kasutaja sõiduki registreerimistunnistuse alusel; ühenduse tegevusloa tõestatud koopia taotlemisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artiklis 7 nimetatud finantssuutlikkust tõestavad dokumendid; sõidukikaardi taotlemisel taksomeetri kohandamistunnistus;

- ÜTS § 52 lg 2 – vallavõi linnavolikogu võib sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud üldeeskirja alusel kehtestada kohaliku bussiliiniveo, trammija trollibussiliiniveo, taksoveo ja pagasiveo eeskirja, mis ei ole vastuolus nimetatud üldeeskirjaga.

7(9) Samuti on eeskiri preambuli kohaselt kooskõlas majandusja kommunikatsiooniministri 26. mai 2004 määrusega nr 141 “Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri” (edaspidi üldeeskiri). ÜTS § 52 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kohaliku omavalitsuse volikogu võib kehtestada kohaliku bussiliiniveo, trammija trollibussiliiniveo, taksoveo ja pagasiveo eeskirja, mis ei ole vastuolus majandusja kommunikatsiooniministri kehtestatud sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirjaga.

Ükski nimetatud volitusnormidest ei anna kohalikule omavalitsusele volitust piirata taksoveol vedaja õigust tariifide määramiseks.

12. Tariifina tuleb käesolevas asjas käsitada ühe kilomeetri sõiduhinda (sõidukilomeetri tariif) või ühissõiduki kasutamise hinda ajaühiku kohta (ajatariif) vastavalt ÜTS § 2 p-dele 15 ja 16. Taksoveol tariifide määramise kohta sätestab ÜTS § 24 lg 3 järgmist: Taksoveo sõidukilomeetri tariifid ja ajatariifid ning muude teenuste hinnad (edaspidi taksoteenuste tariifid) määrab vedaja. Vedaja registreerimiskoha järgne omavalitsusüksus võib kehtestada taksoteenuste loetelu, millele vedaja määrab taksoteenuste tariifid. Teeliikluses osutatavate taksoteenuste tariifide määramisel ning rakendamisel peab vedaja järgima järgmisi nõudeid: 1) kõik vedaja kehtestatud taksoteenuste tariifid peavad olema programmeeritud taksole paigaldatud taksomeetrisse, mis on läbinud mõõteseaduse nõuete kohase metroloogilise kontrolli, käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt mootorsõidukiga kohandatud ning varustatud sellele taksomeetrile sobiva printeriga; 2) taksojuht peab andma taksoteenuse kasutajale taksomeetri printeril trükitud kviitungi, millele on märgitud vedaja nimi ja registrikood, sõiduki registreerimismärk, teenuse osutamise kuupäev ning alguse ja lõpu kellaaeg, kasutatud tariifid, osutatud teenuse maht ja maksumus kõigi kasutatud tariifide lõikes ning üldmaksumus; 3) taksol võib kasutada käesoleva lõike punktis 1 nimetatud nõuetele vastavat taksomeetrit ka ilma printerita tingimusel, et taksomeetrisse programmeeritud taksoteenuste tariifide ümberlülitamine toimub üksnes automaatselt. Sellel juhul peab taksojuht andma taksoteenuse kasutajale vedaja rekvisiitidega blanketil käsitsi täidetud kviitungi osutatud taksoteenuse kuupäeva, kellaaja ja üldmaksumuse kohta.

Majandusja kommunikatsiooniministri kehtestatud üldeeskirja § 15 lg-d 8 ja 10 kordavad ÜTS § 24 lg-s 3 sätestatut. Lisaks sätestab üldeeskirja § 15 lg 1, et vedajal on oma teenuse reklaamimisel keelatud mis tahes üksiku taksoteenuse tariifi eraldi esiletõstmine.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja esitatud sõidukikaardi taotlus vastab ÜTS § 24 lg 3 nõuetele.

13. ÜTS § 24 lg 3 sätestab selgelt, et tariifide määramise õigus on vedajal. Kohalikul omavalitsusel on õigus kehtestada taksoteenuste loetelu, millele vedaja määrab tariifid. Seega on seadusega selgelt määratud nii vedaja kui ka kohaliku omavalitsuse otsustusõiguse piirid. Isegi kui lugeda taksoveo korraldamine kohalikuks küsimuseks, ei saa kohalik omavalitsus reguleerida küsimust, mille osas on otsustusõigus seadusega selgelt antud vedajale endale. Kohus märgib, et põhiseaduse § 31 kohaselt sätestab ettevõtlusega tegelemise õiguse kasutamise tingimused ja korra seadus. Seega peab kohalik omavalitsus jääma rangelt seaduse raamidesse. Kohaliku omavalitsuse õigusakt, millega on ületatud seadusega antud pädevust, on vastuolus põhiseadusega (põhiseaduse § 3 lg 1 ja § 154).

14. ÜTS § 24 lg 3 kohaselt võib vedaja registreerimiskoha järgne omavalitsusüksus kehtestada taksoteenuste loetelu. Eeskirja § 7 lg-s 1 on kehtestatud taksoveoteenustena sõidualustustasu, sõidukilomeetri tariif ja ajatariif. Seega ei või taksoveol vedaja muude teenuste eest tariife või hindu määrata.

8(9) Eeskirja § 7 lg-s 3 on samas taksoveoteenuste loetelu laiendatud. Nimetatud normist võib aru saada, et täiendavalt on eraldi taksoveoteenuseks sõidukilomeetri tariif kellaajalise kehtivusega kella 6.00-st kuni 23.00-ni ning sõidukilomeetri tariif kella 23.00-st kuni kella 6.00-ni. Seega on vastustaja kehtestanud kokku neli erinevat taksoteenust, millele vedaja võib tariifi kehtestada: sõidu alustamine, sõit ajatariifi alusel, sõit sõidukilomeetri tariifi alusel ajavahemikus 06.00-23.00 ja sõit sõidukilomeetri tariifi alusel ajavahemikus 23.00-06.00.

15. ÜTS ega üldeeskiri ei ütle, et kohalikul omavalitsusel oleks õigus piirata, mitu tariifi vedaja konkreetse teenuse kohta kehtestada võib. Kohalikul omavalitsusel on üksnes õigus piirata tariifiga tasustatavaid teenuseid, kuid mitte ühe teenuse kohta kehtestatud tariifide arvu. Selles osas on eeskirja § 7 lg 3 grammatiline tõlgendus vastuolus nii ÜTS § 24 lg 3 esimese lausega kui ka teises lauses kohalikule omavalitsusele antud volitusnormi ulatusega.

16. Kohus leiab aga, et käesolevas asjas on võimalik eeskirja § 7 lg-t 3 põhiseaduskonformselt tõlgendada nii, et puudub vajadus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

Kaebaja esitatud hinnakirjast ja kohandamistunnistusest nähtub, et kaebaja soovib kehtestada soodustariife. ÜTS § 25 lg 1 kohaselt on sõidusoodustus õigus sõita ühissõidukis tasuta või osalise tasu eest või sõita ühissõidukis täishinna eest ning saada enne või hiljem osalist või täielikku rahalist hüvitist. ÜTS § 30 lg 3 sätestab, et taksoveol vedaja antud soodustused hüvitamisele ei kuulu. Eeltoodust tuleneb, et taksoveol on vedajal õigus anda soodustusi. Samale õigusele viitab ka ÜTS § 30 pealkiri – „Vedaja antavad sõidusoodustused“.

Majandusja kommunikatsiooniministri kehtestatud üldeeskiri ja vastustaja eeskiri taksoveol soodustuste andmist ei reguleeri. Kuna ÜTS § 30 kohaselt on vedajal õigus anda soodustusi, siis ei oleks kohaliku omavalitsuse poolt soodustuste andmise reguleerimine ÜTS-iga kooskõlas.

17. Vaidlustatud käskkirjas on vastustaja pidanud vajalikuks, et soodustus kehtestataks protsendina lõpphinnast (tl 19-20). Kohtule ei ole arusaadav, millel tugineb vastustaja seisukoht, et vedajal on õigus anda soodustust üksnes sellisel viisil. Ka istungil möönis vastustaja esindaja, et vedajal on õigus vabalt määrata, kuidas ta soodustusi annab (tl 105). Seega ei ole vastustajal õigust piirata soodustuse andmist üksnes protsendina lõpphinnast. Eeltoodust tulenevalt võib vedaja anda soodustust vabalt valitud viisil – lõpphinnast, konkreetse teenuse tariifist või ka näiteks nii, et iga viies kilomeeter on sõitjale tasuta.

18. Vastuses kohtule ja ka istungil leidis vastustaja, et soodustus tähistab põhihinnast mahaarvamist, mitte soodustariifi (põhihinnast mahaarvamise tulemust). Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Olemuslikult ei ole vahet, kas vedaja arvestab 1 euro suurusest sõidukilomeetri hinnast maha 30% või kohaldab soodustariifina 70 senti. Mõlemal juhul on saanud sõitja soodustust ning vastustaja toodud eristamine on kunstlik.

Analoogia korras viitab kohus vastustaja 21.03.2013 määruse nr 21 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ §-le 5, mille lõikes 5 koosmõjus §-ga 4 on sisustatud sõidusoodustust nimelt sooduspileti ostmisega, mitte täispileti hinnast mahaarvamisega.

19. Vastustaja on samuti leidnud, et hinnakirjas fikseerimata protsendilise soodustuse arvestamine lõpphinnast on tarbijate huvides. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Tarbijale ei ole läbipaistev ja selge hinnakujundus ja soodustuse saamise viis, mida hinnakirjas ei ole fikseeritud ning mille olemasolu tarbija isegi eeldada ei oska. Hinnakujundus, kus iga kord sõitu alustades asub tarbija vedajaga läbirääkimistesse, kas ja millises määras on võimalik soodustust saada, ei ole läbipaistev

9(9) ega seega ka tarbija huvides. Ka tähendab soodustariifi asemel alles lõpphinnast soodustuse tegemine, et tarbijal ei ole teenuse osutamise ajal võimalik jooksvalt teenuse lõpphinna kujunemist jälgida. Kuigi lõpphinnast soodustuse mahaarvestamine võib olla hiljem arvutuslikult jälgitav, võib tarbijal olla samuti soov jälgida sõidu jooksul lõpphinna kujunemist (hinna kasvu taksomeetril), et hinnata, kas teenuse tarbimist jätkata või tasuda senine tasu ja taksost lahkuda.

Kokkuvõttes rõhutab kohus veel seda, et kohalikule omavalitsusele ei ole ÜTS-iga antud õigust ega kohustust taksoveol vedaja poolt antavate soodustuste reguleerimiseks.

20. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja eeskirja § 7 lg 3 ei ole käesolevas asjas asjakohane norm osas, milles see sätestab, et iga teenuse kohta võib olla vaid üks tariif. Kuna taksoveol vedaja võib vabalt kujundada sõidusoodustuste andmist (ÜTS § 30, sh lg 3), siis ei puuduta eeskirja § 7 lg 3 ühe tariifi kehtestamise piirang soodustuste andmist. Seega, kuni vedaja annab sõitjale soodustust enda valitud viisil, sh soodustariifina, ei kuulu eeskirja § 7 lg 3 kohaldamisele osas, milles see lubab kehtestada vaid ühe tariifi. Viidatud normi võib kohaldada üksnes juhul, kui teiste tariifidena on kehtestatud muid kui soodustariife. Sellisel kohaldamisel tuleb aga vastustajal tõsiselt kaaluda, kas määrus on ÜTS-i sätetega, eelkõige ÜTS § 24 lg 3 esimese lausega kooskõlas. Erinevalt valdavast osast riigiorganitest on vastustajal võimalik enda õigustloovaid akte muuta.

Kuna kaebajal on lubatud kehtestada soodustariife, on kaebaja esitatud kohandamistunnistus korrektne ning vastustaja on õigusvastaselt jätnud kaebaja taotluse sõidukikaardi saamiseks rahuldamata. Ka kaebaja esitatud hinnakiri (tl 24) vastab üldeeskirja § 15 lg 11 nõuetele, kuna selles ei ole mis tahes üksikut taksoteenuse tariifi eraldi esile tõstetud.

Kuna vastustaja otsus sõidukikaardi andmisest keeldumise kohta on õigusvastane, tühistab kohus vastustaja otsuse. Kohus rahuldab ka kaebaja nõude kohustada vastustajat uuesti kaebaja taotlust läbi vaatama. Kuna kaebajale on kohtumenetluse jooksul väljastatud uus sõidukikaart teistel tingimustel, tuleb vastustajal uurimispõhimõttest lähtuvalt selgitada välja kaebaja tahe haldusmenetluse läbiviimisel, sh kas kaebaja soovib 09.04.2013 esitatud sõidukikaardi avalduse rahuldamisel Tallinna Transpordiameti 07.06.2013 käskkirja nr 1.-1/13/81 punkti 1.42 (tl 42) kehtetuks tunnistamist.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on taotlenud riigilõivu ja nõustaja kulude väljamõistmist vastustajalt. Kaebuselt on tasutud riigilõiv

15 eurot, mille laekumist on kohus kontrollinud (tl 16).

Riigikohus on nõustaja kasutamise kohta 21.03.2012 otsuse nr 3-3-1-5-12 punktis 15 märkinud, et nõustaja võib esineda kohtuistungil koos menetlusosalisega ja anda selgitusi ning nõustaja poolt kohtuistungil esitatu loetakse menetlusosalise poolt esitatuks, kui menetlusosaline seda kohe tagasi ei võta või ei paranda. Nõustaja ei saa aga teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Nõustaja pädevus piirdub üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega. Eeltoodust tuleneb, et väljamõistmisele saavad kuuluda üksnes nõustaja kulud, mis seonduvad istungil osalemisega. Asjast ei nähtu, et nõustaja Eve Bluman oleks teinud väljaspool istungit menetlustoiminguid ja olnud kaebaja esindajaks. Seega kuuluvad väljamõistmisele üksnes nõustaja kulud seoses istungil osalemisega summas 100 eurot (tl 100). Kaebaja on vastavad kulud kandnud (tl 101). Kokku mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 115 (15+100) eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos