3-13-1637/32 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 03.02.2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-1637 Haldusasi J.S.i kaebus Tallinna Vangla toiminguga (kirja üleandmisega viivitamine) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 95,85 eurot Menetlusosalised Kaebaja – J.S. Vastustaja – Tallinna Vangla Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule

KAEBUSE ASJAOLUD

1. 17.05.2013 esitas J.S. Tallinna Vanglale taotluse kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt tekitati J.S.ie kahju sellega, et vangla andis talle advokaadilt saabunud kirja, millest vangla oli ära kaotanud kaks lisa, avatult kätte 15 päeva pärast kirja vanglasse saabumisest. Taotleja märkis, et kiri võis olla avatud seetõttu, et selle adressaadiks oli märgitud üksnes Tallinna Vangla, kuid see ei põhjenda kirja viivitusega edastamist.

J.S. taotles kahju hüvitamist summas 95,85 ja leidis, et kui ebaseaduslikult kartseris kinnipidamise eest on kohtupraktikas peetud kohaseks hüvitiseks 6,39 eurot ööpäevas, siis on ta lähtunud summa määratlemisel samast põhimõttest. Kaebaja märkis, et kirja üleandmisega viivitamine tekitas talle ebamugavustunnet ning et vangla on selliselt teda teadlikult alandanud.

2. 19.07.2013 vastuses nr 5-18/17314-3 leidis Tallinna Vangla, et kirja üleandmisega viivitamine oli õigusvastane ning vabandas J.S.i ees. J.S.i taotluse rahalise hüvitise saamiseks jättis vangla täies ulatuses rahuldamata. Taotluse lahendamisel tuvastas vangla, et 29.04.2013 saabus vandeadvokaat Alla Jakobsonilt Tallinna Vanglale adresseeritud kiri, milles paluti manuses olev kiri koos lisatud dokumentidega edastada kinnipeetav J.S.ile. 13.05.2013 andis vangla nimetatud kirja üle J.S.ile. Vangla leidis, et kiri edastati viivitusega ning et objektiivseid takistusi kirja üleandmiseks viivitamatult ei olnud. Asjaolu, et kaduma oleks läinud kirja kaks lisa, ei õnnestunud tuvastada.

3. 23.07.2013 esitas J.S. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb 29.04.2013 saabunud kirja üleandmisega viivitamise tõttu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 95,85 eurot.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. Kaebaja märgib, et teda ei rahulda vastustaja poolt vabandamine ega ka vastustaja kirjalik vastus tema taotlusele. Kaebaja arvates ei ole vastustaja vabandus siiras ning ta viitab enda teistele kaebustele haldusasjades 3-13-1262, 3-13-641 ja 3-13-205, kus vangla juba varasemalt on vabandanud oma õigusvastase tegevuse eest. Kahjuhüvitise suuruse on kaebaja kalkuleerinud selliselt, et vangla viivitas tema arvates 15 päeva kirja üleandmisega, mistõttu nõuab ta iga üleandmisega viivitatud päeva eest 6,39 eurot. Kaebuse suhtes esineb avalik huvi, st et vangla oma sellist käitumist teiste isikute suhtes enam ei kordaks. Advokaat Alla Jakobsoniga suhtles kaebaja enda jaoks väga olulises asjas, kus vangla süüdistas kaebajat kriminaalkuriteos ja teda ähvardas 3-aastane täiendav karistusaeg. Kaebaja arvates takistas vangla advokaadiga suhtlemist kirja üleandmisega viivitamise teel, kuna kaebaja ei jõuaks oma kaitset üles ehitada. Kaebaja selgitab, et hiljem lõpetas prokuratuur siiski kriminaalasja menetluse, põhjuseks oli kuriteo koosseisu puudumine. R. Kalmuse väidet, et kiri jäi üle andmata, kuna kaebaja kontaktisik oli puhkusel ja kirjadega tegelevad muud vanglaametnikud, mitte kontaktisik, ei saa pidada kaebaja arvates veenvaks.

5. Kaebuse täienduses märgib kaebaja, et saadab kohtule selle tõenduseks, et vastustaja on takistanud kirja üleandmisega viivitades tema suhtlemist advokaadiga, A. Jakobsonilt saadud ümbriku, kus margile on märgitud „26.04.2013“ ning pöördel on postitempel „29.04.2013“. Kaebaja selgitab, et ta leppis A. Jakobsoniga kokku enda kaitse osas asjas, kus Tallinna Vangla algatas 26.02.2013 tema suhtes kriminaalasja karistusseadustiku § 121 alusel ning mil teda ähvardas 3-aastane vabadusekaotus. Kriminaalasi lõpetati 14.06.2013 kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Kaebaja oletab, et temale saadetud kiri käis vanglas käest kätte, sh „Gert Grumbergi“ käest, kes oli vahetult huvitatud sellest, et kaebajat kriminaalkorras karistataks. Kaebaja möönab, et kuna kiri saadeti ekslikult vanglale, siis vanglaametnik avas kirja küll seaduslikult, kuid vastustajal oli kohustus kiri viivitamatult kaebajale üle anda, mitte anda see kaebaja kontaktisikule, kes edastas kirja kaebajale alles 13.05.2013. Kaebaja arvates just see asjaolu tõendabki, et kiri käis käest kätte.

6. 17.12.2013 vastuses kohtunõudele kinnitab kaebaja, et ta ei esita kaebuses vaides esitatud etteheiteid selle kohta, justkui oleks vangla poolt üle antud kirjast puudunud kaks dokumenti.

7. Lisaks märgib kaebaja, et kirja üleandmisega viivitamine tekitas talle kahju, mis seisnes tema „närvides, üleelamistes ja kannatustes“. Kuna kiri puudutas kriminaalasja, kus vangla süüdistas kaebajat karistusseadustiku § 121 alusel ning kaebajat ähvardas kolme aasta pikkune vabadusekaotus, siis kirja üleandmisega viivitamise tõttu oli ta pingeseisundis.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

8. Vastustaja Tallinna Vangla palub jätta kaebus rahuldamata.

9. VSkE § 50 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavale saabunud kiri edastada talle allkirja vastu vanglasse saabumisest alates seitsme päeva jooksul. Nimetatud sätte lõike 2 kohaselt VangS § 29 lõikes 4 ja §-s 107 sätestatud isikutelt ja ametiasutustelt kinnipeetavale saabunud kiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu viivitamata kätte suletud ümbrikus. VangS § 29 lg 4 kohaselt on keelatud kontrollida kinnipeetava kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, advokaadist esindajale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile. Kuna kaebajale saabus kiri vandeadvokaadilt, siis tulnuks kiri talle edastada viivitamatult. Arvestades, et kiri saabus vanglasse 29.04.2013 ning vangla andis kirja kaebajale allkirja vastu kätte 13.05.2013, siis viivitas vangla kirja kätteandmisega 14 päeva. Seega ei ole vaidlust selles, et vangla viivitas advokaadilt saabunud kirja kätteandmisega.

10. Vangla andis kaebajale kirja avatult kätte põhjusel, et kiri saadeti Tallinna Vanglasse e-posti teel ning adressaadiks oli märgitud Tallinna Vangla. Kuna vandeadvokaat palus e-kirjas, et Tallinna Vangla edastaks manuses oleva dokumendi kaebajale, siis ei saa antud juhul väita, et vandeadvokaat oli kirja adresseerimisel eksinud või et vangla avas õigusvastaselt advokaadilt saabunud kirja. Kaebaja väited, et vangla vabandamised ei ole siirad ja veenvad, tuginevad tema subjektiivsele hinnangule. Vastustaja eesmärk ei olnud kaebaja õiguste rikkumine ning seetõttu tunnistab vangla veelkord oma tegevuse õigusvastasust ja vabandab kaebaja ees.

11. Kaebaja seisukoht, et juhul kui ta võtaks vangla vabanduse vastu, siis jääks vangla oma õigusvastase tegevuse eest karistuseta, ei ole õiguspärane, kuna kahju hüvitamise eesmärk ei ole kohustust rikkunud poole karistamine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 21.12.2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05 märkinud, et kahju hüvitamise eesmärk ei ole kohustust rikkunud poole karistamine ning halduskolleegiumi hinnangul kehtib sama põhimõte ka avalikus õiguses (RKHKo 04.04.2006 haldusasjas nr 3- 3-1-13-06, punkt 23). Seega ei saa kaebaja taotleda rahalise hüvitise väljamõistmist üksnes seetõttu, et vanglat õigusvastase tegevuse eest karistada.

12. Kaebaja väidete osas, et vangla takistas teadlikult tema suhtlemist advokaadiga ning et kaebajale mõeldud kiri käis vanglas käest kätte, selgitab vastustaja, et kaebajale jäi vandeadvokaadilt saabunud kiri õigeaegselt üleandmata seetõttu, et tema inspektorkontaktisik viibis kirja vanglasse saabumise hetkel puhkusel. Kuigi vastab tõele kaebaja väide, et kirjavahetusega tegelevad vanglas teised ametnikud, oli kõnealusel juhul tegemist olukorraga, kus kiri saabus vanglasse elektrooniliselt. Märgitud põhjusel anti saabunud kiri üle üksusele, kes pidi kirja kaebajale kätte toimetama.

Kuna üksuses hinnati kirja olulisust ekslikult vääralt ning ei pööratud tähelepanu kirja saatjale, siis pandi saabunud kiri kaebaja inspektor-kontaktisiku lauale, et viimane saaks tööle naasmisel selle kaebajale kätte toimetada. Kaebaja väide, et kiri anti talle kätte viivitusega seetõttu, et kiri liikus operatiivtöötajate juures käest kätte, ei vasta tõele ning tegemist on kaebaja väära ettekujutusega toimunust. Kirja viivitusega kättetoimetamise eesmärk ei olnud kaebaja advokaadiga suhtlemise ega ka kaitse ettevalmistamise takistamine.

Samuti ei olnud vangla õigusvastase tegevuse eesmärk see, et kaebaja saaks kriminaalkorras karistada. Vastustaja selgitab lisaks, et vandeadvokaat Alla Jakobsonilt saabus 29.04.2013 Tallinna Vanglale e-kiri, milles paluti manuses olev kiri koos lisatud dokumentidega edastada kinnipeetav J.S.ile. Kuna saabunud e-kirja sisus palus vandeadvokaat vanglalt abi kirja kinnipeetavale kättetoimetamisel, siis ei olnud tegemist olukorraga, kus kiri oleks saadetud vanglale ekslikult. Eeltoodud põhjusel on kaebaja vastavasisuline väide eksitav ja väär.

Vastustaja nõustub kaebaja väitega, et vangla ei saa kinnipeetavatele saadetud kirju kätte anda suvalistel tähtaegadel ja -viisidel ning seetõttu vangla tunnistaski oma tegevuse õigusvastaseks. Samas leiab Tallinna Vangla, et antud juhul tuleb pidada õiglaseks ja kohaseks tagajärgede kõrvaldamise ja õiguste taastamise viisiks kaebaja ees vabandamist, kuna rahalise hüvitise väljamõistmine ei asetaks kaebajat antud juhul sellisesse olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1- 64-02 märkinud, et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras, kui ilma kahju tekitamiseta.

Kuna käesoleval juhul asetaks rahalise hüvitise väljamõistmine kaebaja majanduslikult paremasse olukorda, siis leiab Tallinna Vangla, et kaebaja poolt taotletud hüvitis ei ole proportsionaalne tema õiguste riivega.

13. 29.11.2013 vastuses kohtunõudele märgib vastustaja, et vaidlusalune kiri saabus 29.04.2013 tavalise postiga ning vastustaja varasem väide, et kiri saabus e-postiga, ei vasta tõele. Vastustaja kinnitab, et muudes faktilistes asjaoludes, millele vastustaja oma seisukohas kaebusele tugineb, ei ole vastustaja eksinud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

14. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

15. Pooled ei vaidle selle üle, et vandeadvokaat Alla Jakobsonilt saabus postiga 29.04.2013 Tallinna Vanglale adresseeritud kiri, mille selle saatja palus üle anda J.S.ile ning et vastustaja andis kirja kaebajale üle alles 13.05.2013, seega viivitades selle üleandmisega. Kaebaja ei ole vastustajaga nõus selles, mitme päeva võrra hilineti kirja üleandmisega – vastustaja märgib, et tegemist oli 14-päevase viivitusega, kaebaja aga leiab, et 15-päevase viivitusega. Pooled vaidlevad selle üle, kas vastustaja poolt kaebaja ees vabandamist saab lugeda kohaseks õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise viisiks. Vaidlust ei ole küsimuses, justkui oleks läinud kaduma 2 dokumenti, kuna kohus palus seda kaebajal täpsustada ning 17.12.2013 vastuses kohtunõudele kinnitab kaebaja, et ta ei tee kohtukaebuses etteheiteid selle kohta, justkui oleks vangla poolt üle antud kirjast puudunud kaks dokumenti, mille ta märkis ära vaides.

Seega ei ole antud juhul tegemist olukorraga, mil oleks dokumendid kadunud.

16. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi sisekorraeeskiri) § 50 lg 2 kohaselt antakse vangistusseaduse (VangS) § 29 lõikes 4 ja §-s

107 sätestatud isikutelt ja ametiasutustelt kinnipeetavale saabunud kiri kinnipeetavale allkirja vastu viivitamata kätte suletud ümbrikus. VangS § 29 lg-s 4 nimetatud isikute hulka kuuluvad ka kaitsjad ja advokaadist esindajad. Kuna kiri saabus VangS § 29 lg-s 4 nimetatud isikult, oleks vastustaja selle pidanud kaebajale viivitamatult üle andma. Vastustaja tegi seda alles 14. päeval arvates kirja saabumisele järgnevast päevast. Seega ei ole tegemist 15-päevase viivitusega, nagu leiab kaebaja, vaid 14-päevase viivitusega. Viivituse õigusvastasust on vangla oma 19.07.2013 vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/17314 ka kinnitanud. Kuna kirja üleandmisega viivitamise fakti üle pooled ei vaidle, ei ole määrava tähtsusega, kas viivitus oli 14-ne või 15-ne päevane. Viivitust ei muuda olematuks ka see, kas kiri saabus elektrooniliselt (nagu vastustaja esialgu ekslikult märkis) või tavalise postiga ja millistel põhjustel see jäi üle andmata. Pealegi nähtub, et objektiivselt oli kirja õigeaegne üleandmine võimalik ka siis, kui kontaktisik läks puhkama. Kohus nõustub kaebaja ja vastustaja seisukohaga, et vangla ei saa kinnipeetavatele saadetud kirju kätte anda suvalistel tähtaegadel ja -viisidel ning seetõttu nähtub kohtule, et vangla tunnistas õigesti oma tegevuse õigusvastasust, kuna viivitas kirja üleandmisega ja jättis selliselt eeskirjadekohaselt kirja üleandmise nõude täitmata.

17. Kohus hindab järgnevalt seda, kas käesoleval juhul on täidetud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama sätte lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-st 5 tulenevalt peavad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks olema korraga täidetud järgmised eeldused: - asutuse tegevus peab olema olnud õigusvastane; - asutuse tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; - tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; - kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; - asutuse tegevus peab olema alandanud isiku väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud talt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au või hea nime; - isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline. VÕS § 127 lg-st 6 tulenevalt mittevaralise kahju eest määratava hüvitise suuruse üle otsustab kohus diskretsiooni kohaselt. HKMS § 61 lg 5 sätestab, et kui varalise või mittevaralise nõude, sealhulgas kahjunõude suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on oluliselt raskendatud või ebamõistlikult kulukas, otsustab kohus nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.

18. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus oleks rikutud sõnumi saladust. Ehkki vangla avas kaebajale advokaadilt saabunud kirja, ei olnud vangla tegevus kirja avamisest õigusvastane, kuna kirjale oli adressaadiks märgitud üksnes Tallinna Vangla ning enne kirja avamist ei saanud vangla teada, et selle sisu on vaja edastada J.S.ile. Kaebaja ei heida ka ise vangalale ette, et vangla oleks antud juhul rikkunud sõnumisaladust, kuna kaebaja leiab, et ta ei nõustunud kirja üleandmise viivitamisega, millest tulenevalt nõuab kahju. Kaebuse materjalide kohaselt on kaebaja arvates talle mittevaraline kahju põhjustatud sellega, et advokaadilt saabunud kirja üleandmisega viivitamisega alandati teda, tekitati ebamugavustunnet, kaebaja viibis pingeseisundis.

Kaebaja on kohtu täpsustava küsimuse alusel kinnitanud, et kirja lisade varem väidetud kadumist kaebus ei puuduta. Kaebaja nimetab täpsustavalt, et kirja üleandmisega viivitamine tekitas talle kahju, mis seisnes tema „närvides, üleelamistes ja kannatustes“. Kaebaja nimetab, et kiri puudutas kriminaalasja, kus vangla süüdistas kaebajat karistusseadustiku § 121 alusel ning kaebajat ähvardas kolme aasta pikkune vabadusekaotus, kirja üleandmisega viivitamise tõttu oli ta pingeseisundis. Kuigi kaebaja on need asjaolud esile toonud, ei nähtu täpsemalt, kuidas kirja üleandmisega viivitamine põhjustas „närvidele“ kahjuliku tagajärje, tekitas üle-elamist ja kannatusi, kui kaebuse andmed ja kaebaja esitatud kirjeldused ei viita sellele, et kaebaja oli kogu märgitud viivituse aja teadlik kirja saabumisest ja saaks eeldada, et ta on märgitud aja jooksul olnud pinges, kuna ei saanud kirja kätte.

Eeldatult oleks kirja saabumisest teadasaamisel kaebaja siiski ka ise koheselt asunud kirja otsima ja palunud selleks ametnike abi, mil oleks selgunud, et kiri ootab üleandmist. Kui oleks tegemist sellise olukorraga, saanuks kaebaja kirja välja nõuda. Asjaoludest nähtub pigem, et kui kaebaja sai kirja kätte ja nägi, et selle üleandmisega viivitati, siis võis tekkida hetkeline pinge, kuna ilmselgelt võib isikut häirida selle teadasaamine, et kiri oli jäänud üle andmata. Kuid selline närviline hetk või pinge on antud juhul eeldatult lühiajaline, kuna kaebaja ei nimeta, et sellele oleks järgnenud omakorda tagajärg, nt ei vajanud kaebaja arstiabi, ka ei nähtu, et oleks avaldunud tagajärjena närvidele ülepinge või muu kergem haigusnäht.

Seega ei ole võimalik järeldada, et kaebaja närvid said kannatada, kuigi kaebaja võis vihastuda. Samuti ei nähtu asjaoludest, et kaebajal oli põhjust mingiks kartuseks seotult õigusabi saamisega ja kirja saamine või mittesaamine seda mõjutas. Kaebajale süüks pandud tegevust kontrollis vanglast sõltumatu organ ja kriminaalasja menetlus lõpetati. Kuivõrd kaebaja peab end igati korralikuks ja eeskirju järgivaks kinnipeetavaks, siis ei ole kohtul alust eeldada, et kaebajat soovitakse sellisel viisil taga kiusata, ühtlasi nähtus, et kirja viivitusega üleandmisest ei oleks vangla saavutanud mingit temale kasulikku või vajalikku tagajärge, kuna kriminaalasja uurimist ei teostanud vangla, vaid vanglast sõltumatu organ.

J.S. ei ole nimetanud ka seda, justkui oleks keegi konkreetne ametnik soovinud mingit selget tagajärge või kiusab teda taga. Vanglale kahjunõude esitamisel ei nimetanud kaebaja samuti selliseid asjaolusid, mis võiksid viidata süstemaatilisele kaebaja tagakiusamisele. Siiski märgib kohus, et kuigi erinevate kaebuste alusel nähtub kohtule, et kirjade edastamisel on eksitud mitmel korral, on tegemist erinevate põhjustega ja ka intervallid juhtumite vahel ei viita soovile kiusata süstemaatiliselt kaebajat taga. Kuigi kaebaja peab ise oma kaebuses ära nimetama või vähemalt kirjeldama asjaolusid, mis võiksid iseloomustada tema kahjustusi närvidele, ei nähtu kohtule, et kaebaja oleks vanglale ette heitnud süstemaatilist soovi jätta kaebaja ilma kirjadeta või kahjustada tema tervist.

Vangla ei ole kirja käesolevalt üle andmata jätnud ja ta ei ole püüdnud eksimust ka varjata.

Enne seda juhtumit oli vangla eksinud kirja avamise reegli vastu ja avanud kaebajale saabunud advokaadi kirja tema juuresolekul, kuid ei lugenud seda kirja läbi ja andis selle kaebajale kohe üle, õigusliku hinnangu 23.11.11.a. sündmusele ja seadusesättele andis kohus haldusasjas nr 3-12-156. 13.11.12.a oli avatud advokaadilt saabunud kiri ja kuna kirjaümbrikule märgitu ei olnud loetav ning ametnikul tuli see avada, siis kaebaja õigusi ei rikutud ning õigusliku hinnangu andis kohus haldusasjas 3-13-641. Hilisematest sündmustest nähtub, et veel eelnes 12.04.13.a. intsident riigikohtult saabunud kirjaga, mil teine isik tutvustas end kaebajana ja vanglaametnik hooletusest jättis kontrollimata, kas tegemist on õige isikuga, kui andis kirja üle. Kohtule ei nähtu siinkohal käesoleva sündmuse eelselt mingit suunatud tegevust, mis võiks kuidagi viidata, et kaebaja kinnipidamise tingimusi soovitakse muuta raskemaks ja teda taga kiusata või et siinkohal esines kaebaja vastu mingit suunatud või süsteemset tegevust. Seega saab kohus järeldada, et kaebajal võis tekkida kirja üleandmisel viivituse asjaoludest teadasaamisel lühiajaline ebameeldiv tunne, ta võis vihastuda (mõju närvidele), kuna teda oli sellel korral tõepoolest koheldud kirja edastamisel õigusvastaselt. Seega ei ole kohtul võimalik uurida selgemaid väiteid või dokumentaalseid tõendeid tervise suhtes (HKMS § 59 lg 1) ja võib järeldada, et kaebajale kahjulikke tagajärgi seotult tervisega ei saabunud ja mingit nt tagakiusule või pahatahtlikku suunatud tegevust ei esinenud. Kuna kaebaja märgib, et niisugune käitumine, mil kiri anti üle viivitusega ja see on vanglas kehtivate eeskirjade vastane, on inimväärikust alandav, siis kohus leiab, et õigusrikkumine toimus ja seda vangla on tunnistanud, vastavalt on ta ka vabandanud. Inimväärikuse alandamise osas aga leiab kohus, et mitte igasugune seadusega seatud korra või eeskirja rikkumine siiski ei ole veel koheselt inimväärikuse rikkumine.

19. Kohtu hinnangul ei ole tegemist inimväärikuse alandamise juhtumiga. Inimväärikust alandavaks saab Riigikohtu hinnangul pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-3-10, p 9). Kohtu hinnangul kirja üleandmisega viivitamine 14 või siis 15 päeva võrra selliseid kannatusi isikule ei tekita. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 näeb ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Hüvitise suuruse määramisel arvestatakse ka RVastS § 13 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Kuna kiri oli adresseeritud vanglale, on mõistetav, et tekkis mõningane viivitus kirja üleandmisel kaebajale, kuna selleks oli esmalt vaja kirja sisuga tutvuda. See asjaolu siiski ei õigusta antud juhul viivitust, kuivõrd selgub, et 14-15 päevast viivitust põhjustas eksimus kirja edastamisel ja kiri edastati isikule, kes oli puhkusel ega saanud seda omakorda kaebajale edastada. Sellist viivitust ei õigusta aga konkreetse inspektor-kontaktisiku puhkusel viibimine. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 15.1.1 kohaselt annab kinnipeetavale saadetud kirjad allkirja vastu üle kirjavahetuse eest vastutav vanglatöötaja, mitte kontaktisik. Isegi juhul, kui edastamine tehti ülesandeks kontakt-isikule, pidi vangla veenduma, et isik, kes ülesande peab täitma, oleks tööl, mitte puhkusel. Selles osas tuleb nõustuda kohtul kaebajaga, et vanglal on piisavalt ametnikke, et tagada kirjavahetuse üleandmine juhul, kui mõni ametnik puhkusel viibib ning kui kirjade edastamise kord on reguleeritud, tuleb seda järgida.

Kaebaja väide selles osas, et kiri käis ühe vanglaametniku käest teise kätte, on aga paljasõnaline ja isegi kui see nii oleks, ei õigustaks see tekkinud üleandmise viivitust. Kirja üleandmisega viivitades võis vangla kaebajale tekitada ebameeldivaid tundeid, kuid selline võrdlemisi väheintensiivne riive ei õigustaks kahju rahalist hüvitamist ka juhul, kui tegemist oleks mõne RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud juhtumiga. Vangla küll viivitas kirja üleandmisega ja nagu selgub, siis hooletusest, kuid kaebaja ei ole ära näidanud, et sellest oleks talle peale ebameeldivate tunnete otseselt mingisuguseid negatiivseid tagajärgi kaasnenud, nt kaebajal oleks jäänud kirja üleandmisega viivitamise tõttu kriminaalasjas kaitseõigus teostamata vms.

Kaebaja ise märgib andmed, et kriminaalasja menetlemine kaebaja suhtes lõpetati 14.06.2013, seega ei tekkinud olukorda, kus kaebaja positsioon kriminaalmenetluses oleks kirja hilinenult saamise tõttu reaalselt halvenenud ning kaebaja ei too selliseid asjaolusid ka enam esile, mistõttu isegi juhul, kui kaebaja oleks tõendanud, et justnimelt see kiri oli vajalik ja seotud kaitseõiguse teostamisega kriminaalasjas, ei ole kaebaja kohtule esitanud andmeid selle kohta, et kaitseõigus oli ka reaalselt takistatud ja see saanuks kaasa tuua pingeid.

Kaebaja ja vastustaja vastustest saab järeldada, et mingeid kahjulikke tagajärgi ei saabunud ja kriminaalasja menetlust ei järgnenud. Kahjulike tagajärgedena näeb siiski kaebaja ise neid kannatusi, mis seonduvad väidetult närvipingega ja alandava kohtlemisega, kui ta sai kirja ja veendus selle hilinemisega üleandmises. Kuigi kaebaja nimetab veel ära avaliku huvi ja nagu kaebajast võib aru saada, peaks antud juhul kahju hüvitamise vajadust põhjendama kaebaja soov välistada tulevikus niisuguse asja kordumine, ei selgita selline soov kahju tekkimist ega selle suuruse küsimust.

HKMS § 44 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võib iga isik pöörduda kaebusega halduskohtusse üksnes oma õiguse kaitseks ning muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Selle õiguse realiseerimist ei takista ega soodusta see, kas kaebaja kaebuse alusel tuleks vanglal kanda kahju, või et kohus põhjustaks omakorda vanglale kannatusi ja karistaks vanglat, kui rahuldaks kahjunõude. Kaebaja viited vajadusele hüvitada kahju rahas seotult teiste isikute õiguste kaitse vajadusega või seotult viitega avalikule huvile, on selliselt kohtule nähtuvalt asjassepuutumatud.

Kaebaja enda suhtes ka rikkumise kordumise puhul on ikkagi vältimatu, et tõhusaid õiguskaitsevahendeid oma õiguste taastamiseks kaitstakse igal üksikjuhtumil, mil uuritakse väidetavat rikkumist iseseisvalt ja sõltumatult. Kui kaebaja siinkohal pidas silmas mingit nn ennetavat (preventiivset) eesmärki, ka siis ei ole eksimuste välistamine võimalik ja kahjunõuete ennetamine ei ole sellisel viisil praktiliselt saavutatav. Preventiivse hüvitise nõude esitamine sellisel kujul kaebuses ei ole võimalik. Kahju tahtlikust tekitamisest hoidumise kohustus tuleneb juba seadusest ja ennetavalt ei ole võimalik kahjuhüvitamisega hoida isikuid edasiselt eksimast.

Kahjunõude esitamisega ei karistata isikuid, vaid määratakse hüvitis, kui kahju tekkis. Riigivastutusõiguses peaks kahju rahas hüvitamisel olema üksnes kompenseeriv eesmärk, kuivõrd rahaline hüvitis makstakse avalike vahendite arvel.

20. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist summas 95,85 eurot, st 6,39 eurot iga hilinemisega viivitatud päeva eest. Sellises suurusjärgus summat on kohtupraktikas peetud õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Käesoleval juhul ei ole tegu mitte alusetult kartseris hoidmisega, vaid hoopis teistsuguse kaaluga (asjaoludest tulenevalt väiksema intensiivsusega) riivega, mille eest hüvitise väljamõistmisel ei oleks kohtu arvates mingil juhul õigustatud ka sellises suurusjärgus nö päevamäära rakendamine.

VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju muuhulgas kahjustatud isiku hingelist valu ning kannatusi ning kohus märkis eelnevalt, et kaebajal võis tema õiguse rikkumise tõttu tekkida nördimus, kuna ta tajus ilmselt ebaõiglusena olukorda, mil kehtivaid kirja üleandmise eeskirju rikuti. Tulenevalt RVastS § 9 lg-st 1, on mittevaralise kahju rahalise hüvitise nõudeõiguse tekkimise eelduseks ka kahju tekitamine selles sättes toodud viisil – süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega.

Kaebuse väidete põhjal oli asjakohane kontrollida selliste RVastS § 9 lg-s 1 viidatud tingimuste esinemist nagu tervise kahjustamine või väärikuse alandamine. Kohus uurides kaebaja väiteid ja asjas esitatud andmeid leidis, et tõendatud ei ole kaebaja tervise kahjustamine Tallinna Vangla poolt. Kohus leiab, et õiguse rikkumine ei ole antud juhtumil käsitatav kaebaja väärikuse alandamisena ning kaebaja vastupidine seisukoht põhineb ebaõigel arusaamal, nagu kujutaks igasugune vangla administratsiooni poolt toimepandud seaduserikkumine endast kinnipeetava väärikuse alandamist.

Kohus leiab, et õiguse rikkumine seeläbi, et teatud lühikese ajaperioodil võis tekkida pinge ja ebameeldivus, ei ole käsitletav olukorrana, kus vangla oleks tegutsenud eesmärgiga tekitada kaebajas hirmu, ahastust ja alaväärsustunnet, rikkunud intensiivselt tema põhilisi inimõigusi. Kohus juba märkis ka seda, et iga kahjunõude puhul tuleb arvestada sündmuse asjaolusid ning et rahalist hüvitist ei määrata vangla karistamiseks, vaid see peab hüvitama kannatanule tekkinud kahju. Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud tingimused antud juhul ei ole siiski täidetud.

Riigikohtu senises praktikas (11.12.2009 otsus asjas nr 3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006 otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p 14) on kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Tulenevalt sellest, et tegemist on võrdlemisi väikese intensiivsusega riivega ning ei nähtu, et kaebajale oleks tekkinud rahaliselt hüvitatavat kahju, asub kohus seisukohale, et käesoleval juhul on kohane vahend kaebaja õiguste taastamiseks vabandamine – mida vangla juba ka on teinud.

Kohtul ei ole alust pidada vastustaja poolt vabandamist ebasiiraks üksnes tulenevalt sellest, et vastustaja on juba varasemalt kaebaja ees oma õigusvastaste tegude eest vabandust palunud. Kohus nõustub vastustajaga, et kohus ei saa kaebaja kasuks kahjuhüvitist välja mõista üksnes seetõttu, et vastustajat õigusvastase tegevuse eest karistada. Kohus möönab, et vangla õigusvastane tegu võis küll kaebajat ärritada, nt tekkis nördimus ning ka võis tekkida ebaõigluse tunne, ent selliselt tekitatud kahju hüvitamine ei pea toimuma rahaliselt.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist. Kohus vabastas määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest seoses maksejõuetusega. HKMS §

118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik