3-13-2073/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-2073

Haldusasi

OÜ Premiers Baltic kaebus Maksu- ja Tolliameti

4. juuli 2013 maksuotsuse nr 12.2-3/9756-31

tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 15. jaanuaril 2014

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Premiers Baltic

Esindaja: v.adv. Rene Varul

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Aiki Meister

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Premiers Baltic kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

3. märtsil 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSALUNE MAKSUOTSUS

1. OÜ Premiers Baltic deklareeris oma 2012. aasta mai- ja juunikuu käibedeklaratsioonidel

OÜ Urban Partners nimel väljastatud kolme arve alusel vastavalt 2120,82+3203,20=5324,02

eurot sisendkäibemaksu. Ühe arve esemeks olid 5000 kg kuivatatud aprikoose koos

puitalustega, teisel 3072 purki konservkurke ja 3200 purki oblikad koos alustega ning

kolmandal 22 000 kilo lõheselgroogusid. Maksu- ja Tolliamet tegi 4. juulil 2013 maksuotsuse

nr 12.2-3/9756-31, milles asus seisukohale, et OÜ Premiers Baltic ei soetanud OÜ Urban

Partners arvetel näidatud kaupu OÜ-lt Urban Partners, vaid soetas need ühendusesiseselt

vastavalt Leedu äriühingult UAB Širmulis, Poola äriühingult PPHU Frubex-BIS Sp ning

Suurbritannia äriühingult Framgord Ldt viimaste poolt OÜ Urban Partners nimele väljastatud

arvetel näidatud tingimustel (kauba hind 23 124,13 eurot). Maksuotsuse kohaselt oli OÜ

Premiers Baltic ja OÜ Urban Partners vaheliste tehingute näol tegemist näilike tehingutega

maksukorralduse seaduse § 83 lg 4 tähenduses ning OÜ Urban Partners arvete

sisendkäibemaksuarvestuses kajastamise eesmärk oli vältida ühendusesisesel kauba soetamisel

rakendatavat pöördmaksustamist. Seetõttu suurendati maksuotsusega OÜ Premiers Baltic

2012. aasta maikuu käibedeklaratsioonil kauba ühendusesisest soetamist 23 124,13 euro võrra

ning samal perioodil neilt soetustel pöördmaksustamise teel arvestamisele kuuluvat

käibemaksusummat 4642,83 euro võrra. Samuti suurendati maksuotsusega OÜ Premiers

Baltic 2012. aasta maikuu sisendkäibemaksu 2522,01 euro ning vähendati 2012. aasta

juunikuu sisendkäibemaksu 3203,20 euro võrra. Viimaks määras maksuhaldur OÜ-le

Premiers Baltic 2698,67 euro suuruse tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt

2012. aasta mai- ja augustikuus. Maksuotsust põhjendatakse kokkuvõttes järgmiste

asjaoludega:

OÜ-l Urban Partners puudus reaalne majandustegevus: puudusid töötajad, reaalne tegevuskoht,

panga kontodelt ei nähtu tavapärase majandustegevusega seotud väljamakseid; ainus klient Eestis

oli OÜ Premiers Baltic (edaspidi ka kaebaja), kelle tellimusel soetati kaupu, mis liikusid otse

kaebaja lattu; OÜ Urban Partners on alates 1. juunist 2013 kustutatud käibemaksukohustuslaste

registrist, maksuotsusega on korrigeeritud tema poolt alusetult deklareeritud käibemaksu; OÜ

Urban Partners käibedeklaratsioonides on käibemaksu ja sisendkäibemaksu summad peaaegu

võrdsed, vaatamata sellele, et kauba ühendusesisese soetamise ja Eestisse edasimüümise korral ei

ole see võimalik; OÜ Urban Partners pangakontodele laekus raha ainult OÜ-lt Premiers Baltic

ning vähesel määral oma juhatuse liikme Madis Orase teistelt ettevõtetelt, laekunud raha kantakse

kas Leedu või Poola ettevõtetele või Madis Orasega seotud ettevõtete kontodele; OÜ-l Urban

Partners puudus hulgikaubanduse tegevusalal nõutud registreering majandustegevuse registris.

OÜ Urban Partners juhatuse liikme Madis Orase ja tegevjuhi Rain Orase seletused olid

vastuolulised:

▫

Madis Oras väitis, et tellimused saadi kaebajalt e-posti teel, Rain Oras aga, et kaebaja

esindajal lubati suhelda kauba tellimiseks otse OÜ Urban Partners hankijatega, kusjuures

Suurbritanniast ja Poolast saadud teabe kohaselt esitas kauba tellimused just kaebaja;

▫

Madis Oras väitis esiti, et transpordi korraldab hankija ja transpordi maksumus sisaldus

kauba hinnas, hiljem selgitas, et kauba transpordi organiseeris OÜ Premiers Baltic, kes ka

tasus selle eest vedajatele; Rain Oras kinnitas aga, et transpordi organiseerisid hankijad ja

selle maksumus sisaldus kauba hinnas; tegelikult korraldas Leedust ja Poolast kauba

transpordi ja tasus selle eest aga kaebaja, ainult Suurbritanniast soetatud kauba puhul

sisaldus transport kauba hinnas;

▫

Madis Oras väitis, et kaebajale edastatud arved koostas ja allkirjastas tema, tegelikult olid

arvetel aga Rain Orase allkirjad, ka viimane kinnitas arvete allkirjastamist;

▫

Madis Oras väitis esiti, et OÜ Urban Partners esindaja Sergei Kotšur sõitis Šotimaale juuni

lõpus ning tasus Framgord Ltd-le kauba eest sularahas, hiljem väitis Madis Oras aga, et

kõnealune tasumine toimus 7. juunil 2012; Rain Orase seletuse kohaselt toimus see

tasumine lausa maikuus.

OÜ Urban Partners arve kohaselt oli müüdud lõheselgroogude koguseks 22 000 kg, samas teatas

kaebaja töötaja laopidajale 19 500 kg vastava kauba saabumisest, kusjuures vastav teade edastati

ka OÜ Urban Partners väidetavale esindajale Sergei Kotšurile, maksuhaldurile seletusi andes ei

olnud Madis Oras aga kaubakoguse muutumisest teadlik, samuti on OÜ Premiers Baltic

aktsepteerinud OÜ Urban Partners arvet, millel näidatud kogus ei oli vale; kaebaja väide, et osa

soetatud 22 000 kg-st kaubast müüdi enne lattu saabumist, ei ole tõendamist leidnud;

Framgord Ltd-lt saadud teabe kohaselt esindas Sergei Kotšur tehingute tegemisel kaebajat, ent

palus arve saata OÜ-le Urban Partners, ostja esindajateks olid märgitud Sergei Kotšur ja Irina

Kudryavtsevat, kellest viimane teavitas ka kaebajaga sõlmitud lepingu alusel laoteenust osutanud

laopidajat kauba saabumisest;

PPHU Frubex-BIS Sp-le esitas konservkurkide ja oblikate tellimuse kaebaja juhatuse liige

Vjatšeslav Obolenski, kellega arutati läbi ka kõik tellimuse ja kauba tarnimisega seotud küsimused;

Ebausutav on väide OÜ Urban Partners poolt pakutud pikema maksetähtaja kohta, kuna

tegelikult tasus OÜ Urban Partners PPHU Frubex-BIS Sp-le vaid üks päev enne seda, kui kaebaja

tasus talle ning ikkagi kaks nädalat pärast kauba kättesaamist;

Poolast kauba soetamisel oli tarnetingimuseks EXW, kauba transpordi Poolast Eestisse tellis ja

tasus selle eest, samas kui Rain Oras ei olnud seletus andes teadlik, et kauba transportimine oli

sellise tarneklausli kohaselt ostja vastutada;

Širmulis UAB-le esitas tellimuse end nimega Raitu identifitseerinud isik Rain Orase kasutuses

olnud telefoninumbrilt, samas väitis Rain Oras, et OÜ Urban Partners võimaldas kaebajal suhelda

otse Širmulis UAB-ga ning kauba tellis kaebaja; kinnitust pole leidnud, et Rain Oras oleksid olnud

isiklikud suhted Širmulis UAB-ga;

Ka Leedust kauba soetamisel oli tarneklausliks EXW ning kauba transpordi tellis kaebaja, samas

kui Rain Oras selgitas, et transport oli kauba hinnas ja selle korraldas Širmulis UAB; Širmulis

UAB esitas OÜ-le Urban Partners 30-päevase tähtajaga ettemaksuarve, samas kui kaebaja tasus

OÜ-le Urban Partners juba 16 päeva enne selle 30-päevase tähtaja lõppu;

Kauba soetamine OÜ Urban Partners kaudu oli kaebajale ebasoodsam, kuna otse Leedust,

Poolast ja Suurbritanniast soetades oleks kaup olnud odavam; kontrollitaval perioodil tegi kaebaja

samas ise kauba ostu-müügitehinguid teiste Läti ja Leedu ettevõtjatega.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. OÜ Premiers Baltic esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja

Tolliameti 4. juuli 2013 maksuotsuse nr 12.2-3/9756-31 tühistamist.

3. Kaebaja viitab Riigikohtu otsustele kohtuasjades 3-3-1-46-11, 3-3-1-67-09, 3-3-1-52-09, 3-

3-1-59-09 ja 3-3-1-63-06 ning Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-225/02: Halifax ning

leiab, et maksuhaldur ei ole tuvastanud nõuetekohaselt seda, et kaebaja ja OÜ Urban Partners

oleksid tahtnud varjata tegelikku tehingut ja selle tegelikku pooli ega seda, et väidetava

varjatud tehingu tegelikule majanduslikule sisule vastav maksustamine erineks maksuhalduri

poolt tuvastatud tehingu maksustamisest ning oleks andnud lepingupooltele maksueelise,

samuti mitte seda, et lepingupooltel oleks olnud sellise maksueelise saamise tahtlus.

4. Kaebaja hinnangul on tõendatud, et vaidlusalused kaubad soetati OÜ-lt Urban Partners.

Kaebaja viitab Vjatšeslav Obolenski poolt maksuhaldurile antud seletustele, mis seda kinnitab

ning selgitusele, et seda tehti ühelt poolt seetõttu, et OÜ-l Urban Partners olid oma kontaktid

ja lepingud müüjatega ning teiseks seetõttu, et OÜ Urban Partners pakkus pikemaid

maksetähtaegu. Kaeba märgib, et ka Madis Oras kinnitas tehingute toimumist. Kaebaja leiab,

et arved, tasumist tõendavad dokumendid, kauba saatelehed, raamatupidamise arvestus ja

maksuarvestus kinnitavad, et kauba müüjaks oli OÜ Urban Partners. Kaebaja leiab, viidates

Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-81-12, et eelnimetatud tõendeid ei saa konkreetse

põhjenduseta kõrvale jätta.

5. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on põhjendamatult kaugeleulatuvad järeldused teinud

asjaolust, et Vjatšeslav Obolenski esitas kauba eest tellimused PPHU Frubex-BIS Sp-le, ning

toob välja, et Rain Oras selgitas, et tema sai selle Poola äriühingu kontaktid Läti ja Leedu

tuttavate kaudu ning tehingud on toimunud umbes paar aastat, samuti märgib kaebaja, et

PPHU Frubex-BIS Sp teatas maksuhaldurile antud vastuses, et finantsküsimustes sõlmiti

leping Rain Orasega. Kaebaja hinnangul ei ole õige maksuhalduri järeldus, et kauba tellis

kaebaja, vaid Vjatšeslav Obolenski esitatud tellimusi tuleb käsitada OÜ Urban Partners

poolsete tahteavaldustena. Siinkohal toob kaebaja välja ka selle, et Framgord Ltd, PPHU

Frubex-BIS Sp-1 ja UAB Širmulis väljastasid arved isikule, kellele nad kauba müüsid ja kelleks

oli OÜ Urban Partners.

6. Kaebaja viitab Nõukogu 28. novembri 2006 direktiivi nr 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist

käibemaksusüsteemi artikli 220 lg 1 punktile 1, artiklile 226 ning leiab, et maksuhalduri seisukoht

muudaks direktiivis sisalduva arvete regulatsiooni sisutühjaks. Ka leiab kaebaja, et

maksuhaldur pole tuvastanud, et teistes liikmesriikides asuvad müüjad oleks rikkunud arvete

väljastamisel käibemaksu nõudeid või osa võtnud väidetavast näilikust tehingust.

7. Kaebaja on seisukohal, et ei ole saanud maksueelist ning tema maksukohustus ei sõltu

sellest, kas ta ostab kauba OÜ-lt Urban Partners või soetab need ühendusesiseselt, kuna

käibemaksu neutraalsuse põhimõttest tulenevalt oleks mõlemal juhul oleks ostjal

sisendkäibemaksu täieliku maha arvamise õigus. Samuti leiab kaebaja, et selles etapis ei saa

tekkida maksukahju, kuna nendest tehingutest riigile käibemaksu ei laekunud ega pidanudki

laekuma. Kaebaja selgitab, et tasus kauba eest müügihinna koos käibemaksuga,

pöördmaksustamise korral oleks kauba eest tasutud ilma käibemaksuta, mis tähendab, et

kaebaja ei ole saanud nimetatud tehingute puhul majanduslikku võitu käibemaksu näol.

8. Kaebaja ei pea asjakohaseks maksuotsuses esitatud viiteid sellele, millal OÜ Urban

Partners tasus Poola või Leedu äriühingutele, kuivõrd kaebaja ei ole neile äriühingutele kauba

eest tasunud ega tasumise tingimustes läbi rääkinud. Kaebaja peab võimalikuks, et OÜ Urban

Partners kauples Poola ettevõtjalt välja endale paremad kauba eest tasumise tingimused, sh

tähtajad. Poolast kauba transpordi ning tarneklausli EXW osas selgitab kaebaja, et Madis

Oras selgitas maksuhaldurile 30. novembri 2012 kirjalikus seletuses, et Poolast tuleneva kauba

transpordi korraldas kaebaja. Seetõttu ei nõustu kaebaja maksuhalduri järeldusega, et Rain

Orasel kauba transpordist ülevaade puudus. Kaebaja toob ka välja, et Rain Oras andis

seletused 11 kuud pärast tehingute toimumist ning ei ole välistatud, et esindajale ei pruukinud

kõik asjaolud täpselt meenuda.

9. Kaebaja leiab, et kui mitmete järjestikuste müügitehingute puhul toimub kauba üks vedu,

on need tehingud sellegipoolest ajalises järjestuses ning sellest tulenevalt ei saa kahte või

mitut järjestikust tehingut käsitleda üheaegselt üheainsa ühendusesisese kauba võõrandamise

või soetamisena ja seetõttu ei ole tähtis, kes tellis ja tasus transpordi eest ning et kaup liikus

otse kaebajale.

10. Kaebaja hinnangul on tõendamata maksuotsuses esitatud väited OÜ Urban Partners

majandustegevuse puudumise kohta, aga ka selle kohta, et kaebaja sellest midagi teadis või

pidi teadma. Kaebaja meelest ei ole põhjendatud, miks oleks pidanud äriühingul lisaks

juhatuse liikmetele olema töötajad või kontoriruumid, kui tegevuse spetsiifika seda ei nõua.

Ka kauba toimetamist otse kabeajale peab kaebaja tavapäraseks äripraktikaks, millega

edasimüüjad hoiavad kokku laokuludelt.

11. Mis puudutab OÜ Urban Partners käibedeklaratsioone, siis märgib kaebaja, et

maksuhaldur ei ole tuvastanud OÜ Urban Partners Urban tegevuses maksualaseid minetusi

ning isegi kui need oleks tuvastatud, tuleks maksuhalduril tõendada, et kaebaja oli sellest

teadlik või pidi teadlik olema. Samuti ei oma kaebaja hinnangul tähendust see, et OÜ Urban

Partners hiljem käibemaksukohustuslaste registrist kustutati. Viidates KMS § 2 lõikele 2,

direktiivi 2006/112/EÜ art 9 lõikele 1 ning Euroopa Kohtu otsustele kohtuasjades C-

235/85, C-260/98, C-154/08, C-89/81, C-16/93, leiab kaebaja, et maksuhaldur on

põhimõtteliselt valesti sisustanud majandustegevuse mõiste. Kaebaja leiab, et tema ja OÜ

Urban Partners tegevuse tulem ei oma majandustegevuse määratlemisel mingit tähendust.

12. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-81-12, heidab kaebaja ette, et

maksuhaldur ei ole võtnud ühest seisukohta, kas OÜ Urban Partners tegelikult ettevõtluses ei

osalenud või nad on oma tegevuse korraldanud õigusvastaselt. Kaebaja viitab ka Euroopa

Kohtu otsustele kohtuasjades C-80/11 ja C-142/11 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele

kohtuasjas nr 3-11-964 ning leiab, et isegi kui eeldada, et OÜ Urban Partners käitus

majandustegevuse korraldamisel õigusvastaselt, ei tähenda see ettevõtluse puudumist.

13. Kaebaja on ka seisukohal, et maksukohustuse seisukohast pole oluline, kas äriühingul oli

nõutav registreering majandustegevuse registris, ent OÜ-l Urban Partners polnud vastavat

registreeringut ka vaja. Samuti pole kaebaja meelest oluline, kas arve allkirjastas Rain või

Madis Oras, sest KMS § 37 ei nõua üldse arve allkirjastamist.

14. Kauba tellimise asjaolude kohta selgitab kaebaja, et asja materjalidest nähtuvalt esitas

UAB-le Širmulis tellimuse Rain Oras, Poola äriühingule esitas tellimuse Vjatšeslav Obolenski

ning Framgord Ltd-le esitas tellimuse Sergei Kotšur. Kaebaja leiab, et kuna partneritega

suheldi erinevalt, siis ei saa pidada Madis Orase seletusi vastuolulisteks, ka pole vastuolulised

isikute ütlused transpordi korraldamise osas, kuivõrd isikud võisid seletuse andmisel eksida,

liiati ei ole maksuhaldur, kellel olid ütluste võtmise ajal olemas dokumentaalsed tõendid

transpordiga seotud asjaolude kohta, andnud isikutele võimalust oma ütlustes esinenud

vastuolusid selgitada.

15. Kaebajale on arusaamatu maksuhalduri seisukoht, mis puudutab lõheselgroogude kogust,

kuivõrd ainult 19 500 kg kauba lattu jõudmise kohta on olemas ka selgitus ja tõendid kaebaja

raamatupidamises, maksuhaldur pole nendega aga arvestanud.

16. Kaebaja peab põhjendamatuks maksuhalduri väidet, et Framgord Ltd-lt tellis kauba Sergei

Kotšur kaebaja nimel. Kaebaja leiab, et maksuhaldurile esitatud e-kiri kinnitab vaid seda, et

Sergei Kotšur suhtles Framgord Ltd-ga, kuid ta ei ole seda teinud kaebuse esitaja nimel, mida

kinnitas ka Sergei Kotšur ise. Kaebaja selgitab, et Sergei Kotšur tegeles ebakvaliteetsest

kaubast tuleneva probleemi lahendamisega, sest Framgord Ltd puhul oli tegemist Sergei

Kotšuri kontaktiga ning lahenduseks oli hinna alandamine. Kaebaja selgitab, et sellega seoses

suhtles Sergei Kotšur Framgord Ltd-ga muu hulgas ka kaebaja kontoris ning sellest tulenevalt

võis ta kasutada kirjas ka kaebaja rekvisiite, kuid selleks ei olnud talle keegi õigust andnud,

samuti pole talle antud volitust kaebaja esindamiseks. Veel viitab kaebaja sellele, et asjas on

tõendid, millest tuleneb, et viimase kaubapartii saamine oli ohus Framgord Ltd

pankrotistumise tõttu, mistõttu saatis OÜ Urban Partners Sergei Kotšuri Framgord Ltd

juurde, et ta tagaks saadetise ärasaatmise Eestisse ning tasuks peale seda kauba eest. Kaebaja

leiab, et müügilepingute puhul on tavapärane, et pooled lepivad kokku kauba üleandmises

ning see võib hõlmata müüja kohustust toimetada kaup ostjani nii, et transport sisaldub

kauba hinnas ning seega pole midagi tavapäratut selles, et Framgord Ltd-lt kandis

transpordikulu.

17. Kaebaja heidab ette, et maksuhaldur pole Rain Orase seletuste hindamisel arvestanud

sellega, et tehingud UAB-ga Širmulis toimus korduvalt ning suhtlemine tarnijatega toimus

mitmel moel. Kaebaja meelest tõendab see, et kaup telliti Rain Orase kasutuses olnud telefoni

kaudu koosmõjus kauba eest OÜ-le Urban Partners esitatud arvega ja selle tasumisega OÜ

Urban Partners poolt, et kauba soetas just OÜ Urban Partners.

18. Kaebaja selgitab, et nii Leedu kui Poola äriühingud nõudsid kauba eest ettemaksu, samas

kui kaebaja soovis tasuda pärast kauba saamist pikema aja jooksul. Kaebaja meelest ei muuda

see, et ta tasus OÜ-le Urban Partners arve 16 päeva enne tasumise tähtaega, olematuks

tarnijate ettemaksu tasumise nõuet. Samas juhib kaebaja tähelepanu sellele, et OÜ Urban

Partners 19. juuni 2012 arve eest tasus kaebaja osade kaupa.

19. Asjakohatuks peab kaebaja maksuhalduri arutlust vaidlusaluse majandustegevuse

kahjumlikkusest. Kaebaja selgitab, et maksuhalduriga nõustumisel tuleks maksustada ka kõik

kauplused, kes ostavad kaubad Eesti edasimüüjatelt, kuigi võiks need soetada ka välisriigi

tootjalt. Seoses kaupade soetamisega teistelt Läti ja Leedu ettevõtjatelt selgitab kaebaja, et

ükski neist ei nõudnud kaebajalt ettemaksu, ent just ettemaksu nõudmine oli põhjus, miks

vaidlusalune kaup soetati OÜ Urban Partners kaudu.

20. Kaebaja meelest ei ole maksuhaldur tõendanud kaebaja ja teiste liikmesriikide müüjate

vahel lepingulise suhte olemasolu ning leiabki, et maksuhaldur ei vaidlusta ka OÜ Urban

Partners poolt kauba võõrandamisel maksustatava käibe tekkimist. Kaebaja hinnangul ei ole

maksuhaldur tuvastanud, et kaebaja oleks tahtnud varjata kaupade soetamist teistelt isikutelt

ning selleks polnuks vajadust, sest kaebaja maksukoormus ei erineks sellest, kas ta ostab

kaupa siseriiklikult või teise liikmesriigi maksukohustuslaselt. Kaebaja peab põhjendamatuks

maksuotsuse väidet, et tema ning OÜ Urban Partners tegevuse näol on tegu osapoolte

teadliku plaaniga maksupettuse läbiviimiseks.

21. Ka heidab kaebaja ette, et maksuotsuses ei ole esitatud õiguslikku põhjendust selle kohta,

mille alusel maksuhaldur leiab, et kaebaja maksualased suhted tuleb ümber kvalifitseerida ning

sedagi, et maksuhaldur oleks sellisel juhul pidanud menetlusse kaasama ka teised

tehingupartnerid, ent ei teinud seda.

22. Kaebaja peab viimaks põhjendamatuks tulumaksu määramist, leides, et antud juhul on

väljamakse kohta nõuetekohased dokumendid olemas ning arvel müüja andmete muutmine ei

saa suurendada kaebuse esitaja maksukohustust, sest kulu on tekkinud kauba eest tasumisel

mistahes isikule. Kaebaja peab põhjendamatuks lugeda ettevõtlusega mitteseotuks summa,

mis tuleneb arvetel märgitud kauba maksumuse vahest, kuna maksuotsuses ei ole osundaud

seaduse normile, mis sellist maksustamist võimaldaks.

VASTUSTAJA SEISUKOT

23. Maksu- ja Tolliamet vaidleb OÜ Premiers Baltic kaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et tegelikult ei soetanud kaebaja kaupu OÜ-lt Urban

Partners, vaid soetas need UAB-lt Širmulis, PPHU Frubex-BIS Sp-lt ning Framgord Ltd-lt,

kusjuures tegelikult toimunud tehingute kajastamisega kaebaja raamatupidamis- ja

maksuarvestuses oleks kaasnenud kaebajale suurem maksukoormus, sest tal ei oleks

ühendusesisese kauba soetamise korral olnud võimalik maha arvata sisendkäibemaksu kauba

soetamiselt Eestis registreeritud käibemaksukohustuslaselt.

24. Vastustaja hinnangul on maksuotsuses piisava põhjalikkusega kajastatud kõigi MKS § 83

lõike 4 kohaldamise aluseks olevate asjaolude esinemist ning viidatud neid asjaolusid

kinnitavatele tõenditele. Vastustaja selgitab, et maksuotsusega määrati käibemaksusumma,

mis tulnuks kaebajal tasuda juhul, kui ta oleks käibemaksuarvestuses kajastanud tegelikult

toimunud tehinguid Leedu, Poola j Suurbritannia äriühingutega ning tulumaksu ettevõtlusega

mitteseotud valjamaksetelt, mille võrra tasus kaebaja OÜ-le Urban Partners rohkem kui

tegelikult toimunud tehingute korral maksmisele kuulunuks. Vastustaja on seisukohal, et

kogutud tõendid kinnitavad piisavalt lepinguliste suhetel olemasolu kaebaja ning Leedu,

Poola ja Suurbritannia äriühingute vahel. Vastustaja toob välja, et vastupidiselt kaebaja ja OÜ

Urban Partners esindajate seletustele, ei olnud OÜ-l Urban Partners uuritavate tehingute

müüjatega kauba tarnimiseks pikaajalisi ega ka muid kirjalikke lepinguid sõlmitud ning

Leedu, Poola ja Suurbritannia müüjad kinnitasid kõik, et neilt vajaliku kaubakoguse saamiseks

ei ole vaja eelnevaid kontakte, vaid kaupa saavad tellida kõik soovijad.

25. Vastustaja ei nõustu jätkuvalt kaebaja seletusega, et kauba soetamine OÜ Urban Partners

kaudu oli vajalik pikemate maksetähtaegade tõttu. Siinkohal selgitab vastustaja, et tegelikult

tasus kaebaja OÜ-le Urban Partners 1. mail 2012 arve-saatelehte nr 0105-1 alusel 22. mail

2012, samas kui OÜ Urban Partners maksis Širmulis UAB-le 9. mail 2012, 7. mai 2012 arve-

saateleht nr 0705-1 eest tasus kaebaja 29. mail 2012, ning OU Urban Partners maksis PPHU

Frubex-BIS Sp-le 28. mail 2012, 19. juuni 2012 arve-saateleht nr 1906-1 eest tasus kaebaja

neljas jaos: 23. juulil, 1., 07.ja 22. augustil ning OÜ Urban Partners tasus müüjale 7. juunil

2012 sularahas, mis kokkuvõttes tähendab, et pikk tähtaeg anti vaid ühel korral. See, et

Leedu, Poola ja Suurbritannia ettevõtted nõudsid ettemaksu, kinnitab vastustaja hinnangul

veelkord seda, et mingisuguseid isiklikke suhteid OÜ-l Urban Partners nendega ei olnud ning

kaebaja oleks neilt samadelt ettevõtjatelt saanud kauba soodsamalt.

26. Mis puudutab maksuhalduri poolt kaebaja ja OÜ Urban Partners vaheliste suhete kohta

tehtud järeldusi, siis selgitab vastustaja, et kuivõrd mingeid kirjalikke pikaajalisi lepinguid

sõlmitud ei olnud, tuli maksuhalduril otsustada poolte suuliste kokkulepete sisu üle nii

kaebaja kui ka OÜ Urban Partners esindajate seletuste alusel, mis aga mitmes aspektis ei

kattunud. Vastustaja leiab, et maksuotsuses toodud asjaoludest tuleneb, et poolte vahel ei

olegi olnud tegelikku tahet hankida koostöös ühendusesiseselt kaupu, vaid üksnes püüti

maksuhaldurile jätta muljet selliste kokkulepete olemasolust.

27. Vastustaja leiab, et tehingute tegeliku toimumise kaebaja ja OÜ Urban Partners vahel

kummutavad eeskätt OÜ Urban Partners majandustegevusega seotu, vastuolud Madis Orase

ja Rain Orase seletustes vaadeldava kolme tehingu üksikasjade kohta (arvete allkirjastamine,

kauba tellimine, kauba transport) ning vastuolud ka kaebaja juhatuse liikme Vjatšeslav

Obolenski seletustega, samuti välismaiste hankijate seletused kauba tellimise ja transportimise

kohta. Vastustaja hinnangul on piisavalt kinnitust leidnud, et kauba soetas Leedu, Poola ja

Suurbritannia ettevõtjatelt kaebaja ning seejuures on tuvastatud seegi, et kaebaja on ise

taotlenud müüjatelt tehingute vormistamist viisil, et ostjana kajastatakse OÜ-d Urban

Partners, vaatamata asjaolule, et tellijana on esinenud OÜ Premiers Baltic esindajad.

28. Vastustaja märgib, et hinnates kaebaja väidet, et vaadeldavate kaubatarnete puhul oli

tegemist mitmepoolsete tehingutega, ilmneb, et tehingu kõik osapooled ei tea tehingu

tingimusi ning ei suuda väljendada, milles pooled täpselt kokku leppisid. Vastustaja leiab, et

olukorras, kus väidetavad tehingupooled ei tea, millised olid tehingu tingimused, ei ole väide

mitmepoolsete tehingute kohta usutav.

29. Vastustaja on seisukohal, et see kas OÜ Urban Partners tegelikult ettevõtluses ei osalenud

või on oma tegevust korraldanud õigusvastaselt, ei saa omada tähendust kaebaja

maksukohustuse täitmise hindamisel, ent vaatamata sellele on maksuotsuses selgitatud, et OÜ

Urban Partners ei oma tunnuseid, mis on iseloomulikud ettevõtluses tavapäraselt tegutsevale

äriühingule. Vastustaja hinnangul on käesoleval juhul eriti oluline, et OÜ Urban Partners ei

ole kandnud sidekulusid olukorras, kus äriühingu esindajad väidavad, et on telefoni või

elektrooniliste kanalite kaudu välismaistelt hankijatelt kaupa tellinud või tehingute tingimustes

kokku leppinud.

30. Mis puudutab Suurbritannia äriühingult soetatud lõheselgroogude kogust, siis märgib

vastustaja, et maksuotsuses esitatud põhjendustega on ümber lükatud kaebaja seletus, et 2500

kilo seda kaupa müüdi ja anti ostjatele üle enne lattu toomist ning kaebaja ei ole

maksuhaldurile esitatud vaides ega ka halduskohtule esitatud kaebuses avaldanud oma

arvamust või esitanud toendeid, millest nähtuks, et maksuotsuses võetud seisukoht oleks

ebaõige.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

31. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et OÜ Premiers Baltic kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Maksuhaldur on lõppkokkuvõttes õigesti leidnud, et kaebaja ning OÜ Urban Partners vahel

viimase nimel esitatud arvetel kajastatud tehinguid tegelikult ei toiminud. Maksumenetluses

kogutud tõendid kinnitavad maksuhalduri seisukohta. Kaebuses esitatud väited kordavad

peaasjalikult kontrolliaktile esitatud eriarvamuses ning vaidemenetluses esitatuid. Vaidlustatud

maksuotsuses ja vaideotsuses on vastustaja neile väidetele põhjendatult vastatud. Kaebaja

etteheited

maksuotsusele

on

põhjendamatult

suunatud

üksikutele

konkreetsetele

maksuhalduri järeldustele ning maksuhalduri poolt üksikute tõendite kohta esitatud

analüüsile, ent kaebaja ei ole suutnud kummutada kogutud tõendite ja nende pinnalt

tuvastatud asjaolude kogumist tekkivat veendumust, et majanduslikus mõttes tehinguid OÜ-

ga Urban Partners aset ei leidnud ning kaebaja on OÜ Urban Partners nimel väljastatud

arveid lubamatult kasutanud oma käibemaksukohustuse vähendamiseks.

32. Kaebaja on põhjendamatult keskendunud ka seisukohale, et tõendamist pole leidnud

kaebaja lepingulised suhted vastavalt Leedu, Poola ja Suurbritannia äriühingutega. Asjas

kogutud tõendid kinnitavad, et vaidlusalune kaup, mille olemasolus ei ole üldjoontes vaidlust

(v.a teatud erimeelsus Suurbritanniast soetatud kala koguse osas), soetati Leedu, Poola ja

Suurbritannia ettevõtjatelt nii, et selle kauba tellimine ja kaebajani toimetamine olid algusest

peale kaebaja kontrolli all, kusjuures Rain Orase ja Sergei Kotšuri sooritused selle kauba

soetamisel ei ole käsitatavad OÜ Urban Partners kui iseseisva ettevõtja tegevusena, vaid neid

tuleb majanduslikus mõttes vaadelda kaebaja nimel ja kaebaja eest tehtud sooritustena.

33. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 2012. aasta mai- ja juunikuus olid nii OÜ

Premiers Baltic kui ka OÜ Urban Partners registreeritud käibemaksukohustuslastena ega

selles, et OÜ Urban Partners poolt väljastatud arved vastavad formaalselt käibemaksuseaduse

(KMS) §-s 37 sätestatud, samuti raamatupidamise seaduses (RmPS) algdokumendile esitatud

nõuetele. Samuti pole vaidlust selles, et kaebaja on OÜ Urban Partners arvetel kajastatud

kaubad seal näidatud kogustes reaalselt saanud ega ka selles, et need kaubad tarniti Eestisse

Leedu äriühingult UAB Širmulis, Poola äriühingult PPHU Frubex-BIS Sp ning Suurbritannia

äriühingult Framgord Ldt. Vaidlus taandub aga sellele, kas kaebaja soetas need kaubad

tegelikult OÜ-lt Urban Partners või mitte. Omaette vaidlusküsimuseks on poolte vahel seegi,

kas kaebaja, isegi kui ta oleks kaubad soetanud teiste liikmesriikide äriühingutelt, sai antud

juhul lubamatu maksueelise, mis omakorda on tõstatanud küsimuse, kas käesoleval juhul

üldse esines alus maksuhalduri poolt tsiviilõiguslike tehingute ümberkvalifitseerimiseks.

Samuti vaidlevad pooled maksuotsusega tulumaksu määramise õiguspärasuse üle arusaadavalt

isegi eeldusel, et maksuotsus oleks põhjendatud käibemaksukohustuse korrigeerimise osas.

34. KMS § 29 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt on maksukohustuslasel õigus sisendkäibemaksuna

maha arvata teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest

tasumisele kuuluv käibemaks. Sisendkäibemaksu maha arvamise eelduseks on niisiis esiteks

kauba soetamine või saamine, teiseks see, et kaup on soetatud või saadud teiselt

käibemaksukohustuslaselt. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt on residendist

äriühingul kohustus maksta tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, kusjuures sama

paragrahvi 2. lõike punktide 3-5 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kuludeks väljamaksed,

mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud

nõuetele vastav algdokument, samuti kulud või väljamaksed maksumaksja ettevõtlusega

mitteseotud teenuste ostmiseks või ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks. Erinevalt

käibemaksukohustusest (sisendkäibemaksu maha arvamise õigusest), ei ole eelnimetatud

tulumaksukohustuse osas oluline, kellelt maksukohustuslane kauba või teenuse soetas, oluline

on üksnes see, et kaup või teenus oleks olemas ning ettevõtlusega seotud.

35. Maksustamisel tuleb seejuures lähtuda tegelikest majanduslikest sooritustest, mitte aga

üksnes nende kohta olemasolevatest formaalsetest dokumentidest. MKS § 83 lõikest 4 ning

§-st 84 tulenevalt lähtutakse maksustamisel tehingute tegelikust majanduslikust sisust, ning

neist sätetest tulenevalt on maksuhalduril õigus maksukohustuslas(t)e poolt mingil moel

vormistatud tehingule anda maksustamise seisukohast teistsugune iseloom ehk tsiviilõiguslik

tehing ümber kvalifitseerida. See tähendab, et kui tehingut tegelikult toiminud ei ole, ei saa

sellel olla ka mingisuguseid maksuõiguslikke järelmeid ning kui tehingu sisuks on

majanduslikus mõttes midagi muud kui see, mida maksukohustuslane kajastab oma

raamatupidamisdokumentides, tuleb maksustamisel raamatupidamis-dokumente eirata ning

arvutada

maksukohustus

nii,

nagu

see

oleks

olnud,

kui

tehingut

oleks

raamatupidamisarvestuses kajastatud oma tegelikule majanduslikule sisule vastavalt.

36. Nii kaebaja kui vastustaja on tehingute majandusliku sisu järgi ümber kvalifitseerimise

osas viidanud asjakohastele Riigikohtu ja Euroopa Kohtu lahenditele. Hakkamata neid

siinkohal ükshaaval tsiteerima, tuleneb eelnimetatud kohtupraktikast kokkuvõtvalt, et

maksuhalduril on õigus tsiviilõiguslik tehing maksustamise eesmärgil ümber kvalifitseerida,

kui tehingule on antud mingisugune tegelikust majanduslikust sisust erinev vorm lubamatu

maksueelise saamise eesmärgil. Majanduslikust sisust erinev vorm võib seejuures tähendada

nii seda, et tehingu pooled annavad tehingule mingisuguse sisust erineva vormi, kui ka seda,

et üks tehingu tegelikest pooltest sõlmib tegeliku tehingu ja selle tegeliku teise poole

varjamiseks näiliku tehingu kolmanda isikuga. Kuivõrd iga maksukohustuslane saab vastutada

vaid iseenda käitumise eest, siis tuleneb eeltoodust ühtlasi, et konkreetse isiku

maksukohustust saab majandusliku tõlgendamise põhimõtte alusel suurendada siis, kui leiab

tuvastamist, et selle isiku käitumine on suunatud lubamatu maksueelise saamisele. Kuna isiku

sellise tahtluse tuvastamine otseste tõendite alusel ei ole üldjuhul võimalik, siis tuleb selles

osas lähtuda teatud eeldustest. Sellest tõdemusest lähtub näiteks Riigikohtu poolt korduvalt

väljendatud põhimõte, et isegi juhul kui hiljem ilmneb, et arve väljastanud isik ei ole kauba

või teenuse tegelik müüja, ei ole alust piirata ostjal selle arve alusel sisendkäibemaksu maha

arvamise õigust, kui ostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et arve esitaja ei ole kauba tegelik

müüja ning ostja on seejuures olnud nõutavalt hoolas müüja isikusamasuse tuvastamisel.

Samuti on Riigikohus leidnud, et ostja heausksust tuleb üldjuhul eeldada, ent selline eeldus ei

kehti, kui on põhjendatud kahtlus, et ostja on osalenud maksupettuse toimepanemises.

Sellisel juhul ei pea maksuhaldur tõendama maksupettust, küll aga seda ning ostja osalemist

selles põhjendama, millisel juhul on ostjal seepeale kohustus esitada täiendavad tõendid, mis

kinnitaksid, et tehing arve esitajaga tegelikult siiski toimus. Kui maksukohustuslane selliseid

veenvaid tõendeid esitada ei suuda, saab maksuhaldur maksustamisel lähtuda sellest, et

tehingut sellisena, nagu seda maksukohustuslase raamatupidamises kajastatakse, tegelikult

toimunud ei ole ning maksustamisel tuleb lähtuda sellise tehingu majanduslikest tunnustest,

mis tegelikult aset leidis.

37. Kui ilmneb, et vaidlusaluse arve alusel pole üldse kaupa või teenust soetatud, ei tulene

sellest mingisugused maksuõiguslikke järelmeid (sh. arvel näidatud käibemaksusummat ei saa

käsitada teisele maksukohustuslasele tasutud käibemaksuna ning ostjal pole õigust

sisendkäibemaksu maha arvata). Kui ilmneb, et kaupa või teenust ei soetatud vaidlusalusel

arvel näidatud tingimustel (sh. arve esitajalt, arvel näidatud hinna eest), ent on tõenäoline, et

see on soetatud siiski mingitel teistel tingimustel (sh. teiselt isikult või teistsuguse hinna eest),

siis tuleb maksuõiguslikult kohaldada vastavaid järelmeid. Käesoleva vaidluse kontekstis

tähendab see seda, et kui asuda seisukohale, et tehinguid OÜ Premiers Baltic ja OÜ Urban

Partners vahel ei toiminud ning kaebaja vähemalt pidi seda teadma, ent on tõenäoline, et

kaebaja soetas need kaubad Leedu, Poola ja Suurbritannia äriühingutelt, siis tulebki kaebaja

käibemaksuarvestuses käsitada vaidlusaluste kaupade soetamist ühendusesisese soetamisena

ning nende eest tehtud väljamakse lugeda ettevõtlusega seotuks ulatuses, milles leiab

tuvastamist, et kaebaja raha nende kaupade soetamiseks tegelikult kulutas.

38. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et maksuotsusest ei selgu üheselt, kas OÜ Urban

Partners üldse tehingutes ei osalenud või käitus tehingutes õigusvastaselt. Maksuotsuses on

väga selgelt ja üheselt mõistetavalt välja toodud, et OÜ Urban Partners ei ole vaidlusalust

kaupa kaebajale müünud ehk tema arvetel kajastatud tehingut kaebajaga ei ole toimunud ning

kaebaja on kauba soetanud otse teiste liikmesriikide äriühingutelt. Seega on maksuhaldur

leidnud, ning seejuures õigesti leidnud, et OÜ Urban Partners ei ole vaidlusaluses

tehinguahelas tegelikult osalenud. Seda tõdemust ei väära asjaolu, et Leedu, Poola ja

Suurbritannia äriühingud on neilt kauba ostjana käsitanud OÜ-d Urban Partners ning

vormistanud vastavalt ka müügiarved. Asjas kogutud tõendite kogum õigustab veendumust,

et kaebaja korraldusel esitleti teiste liikmesriikide äriühingutele kauba ostjana OÜ-d Urban

Partners, jätmaks hiljem muljet viimase ning kaebaja vaheliste tehingute toimumisest.

Maksuotsuses on seejuures õigesti välja toodud, et vaidlusalust kaupa müünud teiste

liikmesriikide äriühingute jaoks ei olnud tähtis, kas kauba soetajaks on üks või teine Eesti

äriühing. Küll aga tuleb tähele panna, et mitte ükski Leedu, Poola või Suurbritannia

äriühingutelt saadud seletus või tõend ei kinnita OÜ Urban Partners iseseisvat tegevust kauba

soetamisel, samas kui maksuotsuses kirjeldatud asjaolud, mis eeskätt puudutavad kaebaja

aktiivset rolli kogu kauba soetamise ahelas, kinnitavad vastupidist.

39. Vaidlusaluses maksuotsuses on maksuhaldur tehingute majandusliku sisu järgi ümber

kvalifitseerimisel viidanud MKS § 83 lõikele 4. Sellest viitest ei saa teha järeldust, nagu

pidanuks maksuhaldur silmas, et kaebaja ja OÜ Urban Partners vahel on tegelikult toimunud

mingisugune muu tehing. Antud juhul on maksuhaldur põhjalikult selgitanud, et näilikud

tehingud kaebaja ja OÜ Urban Partners vahel tehti eesmärgiga varjata kaebaja tehinguid

vastavate Leedu, Poola ja Suurbritannia äriühingutega. Siinkohal ei ole tähtsust sellel, kas

maksuhalduri seisukoht vastaks MKS § 83 lg 4 või pigem MKS § 84 koosseisule ning

sellesisuline arutelu ei ole käesoleva vaidluse seisukohast vajalik. Mõlema eelnimetatud normi

tähendus on samasugune – kui maksustamise aluseks olev sooritus on vormistatud teisti kui

see tegelikult toimus, siis lähtutakse maksustamisel siiski soorituse tegelikust majanduslikust

sisust. See, kas olukord, kus maksukohustuslane kajastab oma raamatupidamisarvestuses ühe

isiku nimel väljastatud arvet, olles samas teadlik, et arvel näidatud kaubad on reaalselt

soetatud teiselt isikult mingi teise summa eest, tuleks kvalifitseerida näiliku tehinguga (MKS §

83 lg 4) või maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil tehtud toiminguna, ei muuda kuidagi

käesoleva vaidluse seisukohast tõendamist nõudvate küsimuste ringi.

40. Ekslik on ka kaebaja arvamus, et maksuotsusest ei nähtu, milles seisneb kaebaja poolne

maksuõiguse-alane kuritarvitus või tema poolt saadud maksueelis. Ka selles osas on

maksuotsus piisavalt selge – selles heidetakse kaebajale ette oma raamatupidamis- ja

maksuarvestuses tehingu tegelikku sisu mitte kajastavate dokumentide kasutamist, mille

tulemusena lõi kaebaja endale õiguse 2012. aasta mai- ja juunikuus tasumisele kuuluvat

käibemaksusummat vähendada sisendkäibemaksu võrra, millist õigust ta ei oleks saanud, kui

ta oleks vaidlusaluse kauba soetamise kajastanud kauba ühendusesisese soetamisena.

Maksuhaldur on selgelt väljendanud seisukohta, et kaebaja ja OÜ Urban Partners vahel

viimase arvele kajastatud tehinguid ei toimunud, seega ei tekkinud kaebajal kohustust tasuda

OÜ-le Urban Partners käibemaksu ega ka õigust OÜ Urban Partners arvete alusel

sisendkäibemaksu maha arvata. Asjakohaseks ei saa siinkohal pidada seisukohta, et juhul kui

kaebuse esitaja oleks soetanud vaidlusaluse kauba otse Leedust, Poolast ja Suurbritanniast,

poleks ta pidanud käibemaksu tasuma. Maksuhalduri seisukoht ongi see, et kaebaja ei ole ka

antud

juhul

käibemaksu

tasunud,

sest

kuivõrd

ta

ei

soetanud

kaupa

Eesti

käibemaksukohustuslaselt, ei tekkinudki tal kohustust viimasele käibemaksu tasuda.

41. Kaebaja maksueelis seisnekski selle skeemi puhul sisuliselt selles, et käibedeklaratsioonis

valeandmete esitamise teel paneb ta osa soetatud kauba maksumusest maksuhalduri õlule,

taotledes tagasi summa, mille ulatuses ta tegelikult käibemaksu tasunud ei ole, sest kauba

tegelikuks müüjaks olevatele teiste liikmesriikide äriühingutele ta käibemaksu ei tasunud. Kui

maksuhalduri seisukoht, et kaebaja soetas tegelikult kauba Leedu, Poola ja Suurbritannia

äriühingutelt, on õige, siis oleks käibemaksu osas olukord selline, et kui kaebaja tasus teises

liikmesriigis asuvale kauba müüjale näiteks (näites esitatud arvud ei ole seotud konkreetsete

vaidlusaluste arvete summadega) 12 000 eurot, mis ei sisalda mingisugust käibemaksu, siis

OÜ Urban Partners fiktiivse arve alusel saaks kaebaja sel juhul riigilt enammakstud

käibemaksu pähe tagasi 2000 eurot, mis tähendab, et reaalne soetuskulu oleks kaebaja jaoks

10 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt leian, et maksuotsuses on piisavalt selgelt välja toodud,

milles seisnesid kaebaja poolne kuritarvitus ja milles saadav maksueelis. Seetõttu ei saa

nõustuda ka kaebaja seisukohaga, et maksuotsus on põhimõtteliselt käibemaksu

aluspõhimõtetega vastuolus. Maksuotsus ei ole nende põhimõtetega vastuolus, kuna

maksuhalduri seisukoht selliselt kirjeldatud kuritarvituse aset leidmise kohta on tõenditega

kinnitust leidnud.

42. Põhjendamatu on ka kaebaja seisukoht, et maksuhaldur oleks pidanud menetlusse

kaasama OÜ Urban Partners. Kohtuasjas nr 3-3-1-67-09 leidis Riigikohus tõepoolest, et

maksuhaldur peab menetlusse kaasama ka need isikud, kelle maksukohustusi kontrollitava

maksukohustuslasega tehtud tsiviilõiguslike tehingute maksuõiguslik ümberkvalifitseerimine

muuta võib. Eelviidatud Riigikohtu lahendis käsitletud juhtum erineb käesolevast aga

oluliselt. Riigikohtu käsitletud juhtumi puhul oli maksuhaldur asunud seisukohale, et AS-i

Eesti Post ning tema heaks töötanud postiljonide vahel ei olnud mitte tsiviilõiguslik

käsundussuhe, vaid majanduslikus mõttes oli tegemist samade poolte vahelise töölepingulise

suhtega. Käesolevas asjas on maksuhaldur aga asunud seisukohale, et kaebaja ning OÜ Urban

Partners vahel ei ole sootuks mingisuguseid tehinguid toimunud, mis tähendab, et sellest ei

ole juba algusest peale tekkinud ka mingisuguseid maksukohustusi kummalegi poolele.

Seetõttu ei saa nende tehingute puudumise tuvastamine kuidagi mõjutada selle mitte

toimunud tehingu väidetava teise poole õigusi. Sellest tulenevalt ei pidanud maksuhaldur OÜ-

d Urban Partners vaidlusalusesse maksumenetlusse kolmanda isikuna kaasama. Samuti ei

olnud põhjust kaasata sellesse menetlusse kaupa kaebajale tegelikult müünud Leedu, Poola ja

Suurbritannia ettevõtjaid. nende ettevõtjate maksukohustusi ei mõjuta see, et kauba tegelikuks

ostjaks oli kaebaja, mitte kuidagi. Nimetatud teiste liikmesriikide ettevõtjate jaoks oli

sellegipoolest tegemist kauba ühendusesisese käibega. Ainuüksi see, kas nad kajastavad

mingisuguses aruandluses või deklaratsioonides kauba müüki konkreetselt OÜ-le Urban

Partners või OÜ-le Premiers Baltic, ei mõjuta sisuliselt nende poolt kauba müümisega seotud

maksukohustuste suurust.

43. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-32-09 tehtud otsuses selgitanud, et juhtudel, kus

vaidlus kauba või teenuse olemasolu üle puudub, kaup on reaalselt olemas ja teenust on

osutatud, saab ostjal kauba kohta esitatud arve alusel sisendkäibemaksu maha arvamise õigust

piirata juhul, kui ostja toimis pahauskselt. Ostja pahausksuse või maksupettusega on tegemist

juhul kui isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud

dokumendi

võimalikust

fiktiivsusest,

kuid

kajastas

seda

dokumenti

siiski

oma

maksudeklaratsioonis maksukohustust vähendavana. Kohtuasjas 3-3-1-74-09 märkis

Riigikohus aga, et maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgi tuvastamisel ei saa alati

lähtuda maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest, sest nende väljaselgitamine pole

sageli võimalik ning määravaks võivad osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad maksu

tasumisest kõrvalehoidumist. Kohtuasjas nr 3-3-1-54-01 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et

osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust

korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete

juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel, samuti võib osavõtt

maksupettusest võib tähendada näiteks seda, et ostja poolt müüjale käibemaksuna tasutud

rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikutele.

44. Maksuhalduri seisukoht tugineb eeskätt kahele asjaolude grupile: esiteks sellele, et

vaidlusaluse kauba tellimise ja transportimisega on vahetult seotud olnud kaebaja ning teiseks

sellele, et asjaosaliste seletused tehingu tegemise asjaolude kohta on olnud vastuolulised.

Nõustun allpool üksikasjalikumalt välja toodud põhjustel maksuhalduri seisukohaga, et need

maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolud annavad alust põhjendatud kahtluseks, et kaebaja

osales maksupettuses. Maksuhaldur on seda kahtlust menetluse käigus kogutud tõendite

valguses vaaginud ning põhjendatult asunud seisukohale, et tõenditest nähtuvad asjaolud

kinnitavad seda. Antud juhul on maksuhaldur tuvastanud kogutud tõendite põhjal piisava

hulga asjaolusid, mis seda kahtlust kinnitavad ning kaebaja, kelle heausksust piisavalt

põhjendatud kahtluse korral eeldama ei pea, ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid seda, et

tehingud toimusid nii nagu tema neid oma raamatupidamis- ja maksuarvestuses kajastas.

Maksuhalduri kahtlust, et kontrollitav maksukohustuslane on osalenud maksupettuses, saab

põhjendatuks pidada siis, kui maksuhaldur on menetluses nõuetekohaselt uurimispõhimõtet

järginud ning sel moel kogutud tõendite põhjal on eluliselt usutavam, see et kontrollitav

maksukohustuslane osales maksupettuses, kui see, et ta käitus ausalt. Kohtupraktikas on

korduvalt rõhutatud, et maksuhaldur ei pea tõendama maksupettust, vaid üksnes põhjendama

sellekohast kahtlust. Kui see kahtlus on piisavalt põhjendatud, peab kontrollitav

maksukohustuslane esitama omalt poolt täiendavad tõendid, mis maksuhalduri kahtlused

ümber lükkavad ja või kinnitavad maksukohustuse seisukohast oluliste asjaolude esinemist

sellistena, nagu maksukohustuslane need olevat väidab. Ent ainult siis, kui maksuhaldur

suudab tõendada selle piisava hulga kahtlust kinnitavaid asjaolusid, saab lugeda et

maksustatavat käivet kahe maksukohustuslasena registreeritud isiku vahel toiminud ei ole

ning keelata ostjal sisendkäibemaksu maha arvamine. Kui seda piisavat hulka asjaolusid

tõendada ei suuda, tuleb tal leppida tõdemusega, et tehing siiski reaalselt aset leidis või

vähemalt ei saa ostjale ette heita pahausksust, ning sel juhul ei saa maksuhaldur keelata arve

alusel sisendkäibemaksu maha arvamist ning peab arvel näidatud käibemaksusumma tasumist

nõudma kauba arve väljastajalt. Käesoleval juhul on maksuhaldur oma uurimiskohustust

nõuetekohaselt täitnud ning tuvastanud eelnimetatud piisava hulga asjaolusid.

45. See, et kaebaja ning OÜ Urban Partners vahel pole tehinguid reaalselt toimunud ning OÜ

Urban Partners arved on vormistatud käibemaksupettuse toimepanemiseks, tuleneb esiteks

sellest, et kogutud tõenditest ei nähtu OÜ Urban Partners iseseisev tegevus kauba soetamisel

Leedu äriühingult UAB Širmulis, Poola äriühingult PPHU Furbex-BIS Sp ning Suurbritannia

äriühingult Framgord Ldt. See, et teiste liikmesriikide ettevõtjad on ostjatena käsitanud OÜ-d

Urban Partners, samuti see et Leedu ja Poola ettevõtjatele on kauba eest tasutud OÜ Urban

Partners arveldusarve kaudu samuti see ega ka see, et moel või teisel on nende kaupade

soetamisega teistest liikmesriikidest olnud seotud ka Rain Oras ja Sergei Kotšur, ei veena

antud juhul selles, et kauba soetas OÜ Urban Partners. Vastuolud asjaosaliste seletustes,

tehingute majanduslik ebaloogilisus ning kauba tellimise ja transpordiga seotud asjaolud

veenavad aga selles, et kauba soetamine toimus OÜ Premiers Baltic juhtide kontrolli all ning

nii Rain Orase ja Sergei Kotšuri tegevust ei ole põhjust omistada OÜ-le Urban Partners, vaid

sisuliselt tuleb neid käsitada kaebaja huvides töötanud isikutena, kelle tegevus on samastatav

kaebaja majandustegevusega. Seega ei ole OÜ Urban Partners majanduslikus mõttes kaupade

soetusahelas osalenud.

46. Järeldust, et tegelikult soetas OÜ Premiers Baltic kuivatatud aprikoosid otse Leedu

äriühingult UAB Širmulis ning konservkurgid ja –oblikad otse Poola ettevõtjalt PPHU

Frubex-BIS Sp, kinnitab esmalt see, et kauba transpordi vastavalt Leedust ja Poolast Eestisse

korraldas kaebaja, samas kui maksumenetluses püüdsid nii kaebaja esindaja Vjatšeslav

Obolenski kui väidetavalt OÜ Urban Partners nimel tegutsenud Rain Oras, seda asjaolu

maksuhalduri eest varjata. Kohtumenetluses ei ole kaebaja vastu vaielnud maksuotsuses

viidatud tõenditele ja nende põhjal tuvastatud asjaoludele, et eelnimetatud Leedu kui Poola

ettevõtjad müüsid kauba tarnetingimusega EXW selliselt, et panid ostja jaoks kauba valmis

oma tegevuskohas, misjärel kauba laadimine ja transport olid ostja vastutada. Samuti ei ole

kaebaja kohtumenetluses vastu vaielnud maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolule, et kauba

transpordi organiseeris kaebaja, kes selle eest ka vastavalt transpordiettevõtjatele IP Itella

Logistics ning OÜ Scanfor tasus. Kaupade transpordi korraldamine ning selle eest tasumine

ei saanud olla teadmata Vjatšeslav Obolenskile ka maksumenetluses seletusi andes. Sellele

vaatamata väitis ta maksuhaldurile 23. augustil 2012 seletusi andes, et tema tellib kaubad OÜ-

lt Urban Partners suheldes Rainiga ning kaebaja ostis need kaubad OÜ Urban Partners käest

nii, et viimane toimetas need OÜ Nordnet lattu, kus kaebaja kaubad vastu võeti. Samuti

selgitas Vjatšeslav Obolenski, et ei tea, kust kaup peale laeti ning kinnitas, et transpordi eest

OÜ Premiers Baltic tasunud ei ole.

47. Olles ise kaupade transpordi tellinud, teadis Vjatšeslav Obolenski väga hästi, kust kaup

Tallinna veeti. Vastupidise väitmise eesmärk sai olla soov maksuhalduri eest kauba soetamise

tegelikke asjaolusid varjata. Selline tehingute kohta olulise teabe varjamine ja tehingute

asjaolude kohta valetamine kinnitab maksupettuse toimepanemise kahtlust. Eluliselt

usutavaks ei saa pidada võimalust, et Vjatšeslav Obolenski kogemata seletuste andmisel eksis.

Pole mistahes loogiliselt seletatavat põhjust, miks ta oleks pidanud seletusi andes ekslikult

arvama, et kauba toimetas kaebaja lattu OÜ Urban Partners.

48. Seda, et kauba transpordi Leedust ja Poolast korraldas kaebaja, et teadnud maksuhaldurile

seletusi andes ka Rain Oras, kes selgitas (kd II, tl. 7), et Leedust ja Poolast saabunud kauba

transpordi korraldasid hankijad ning transport sisaldus juba kauba hinnas. Selline seletus

kinnitab, nagu maksuhaldur õigesti märkis, et Rain Oras ei olnud kauba transportimisega, mis

vaidlusaluste tehingute puhul on kahtluseta tehingu oluliseks tingimuseks, kursis. Teadmata,

kuidas toimus kauba transport, ei olnud seega Rain Oras tegelikult kursis OÜ Urban Partners

ja kaebaja vahelise väidetava kokkuleppega.

49. See, et kaebaja korraldas Leedust ja Poolast kaupade transpordi, tähendab sedagi, et alates

hetkest, kui Leedu või Poola ettevõtja kauba ostja poolt palgatud vedajale kättesaadavaks

tegid, oli kaup kaebaja, st. tema palgatud vedaja kontrolli all, ilma et OÜ-l Urban Partners

sellega rohkem mingisugust kokkupuudet oleks olnud. Seega ei võtnud OÜ Urban Partners

endale ka mingisugust riski selle kaubaga seoses. Juhul kui OÜ Urban Partners oleks iseseisva

ettevõtjana tegutsedes Leedust ja Poolast need kaubad kaebajale edasimüügi eesmärgil

tellinud, oleks OÜ Urban Partners nimel väidetavalt tegutsenud Rain Oras kauba

transpordiga seotud asjaolusid mäletanud. Iseäranis oleks ta pidanud mäletama ebahariliiku

kokkulepet, et kauba transpordi korraldab kaebaja. Ebaharilik ja äris tavapäratu on see

kokkulepe just seetõttu, et muudab sisuliselt OÜ Urban Partners vahendaja-rolli sellises

tehinguahelas tähtsusetuks.

50. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, nagu poleks Rain Orase seletusel tähtsust, sest Madis

Oras oli varasemalt selgitanud, et transpordi eest tasus OÜ Premiers Baltic. Tõepoolest,

Madis Oras väitis maksuhaldurile 30. novembril 2012 seletusi andes (kd I, tl. 127), et Leedust

ja Poolast kauba transportimise korraldas OÜ Premiers Baltic. Samas ei osanud Madis Oras

kauba transportimise kohta maksuhaldurile selgitusi anda esimesel korral, s.o 10 septembril

2012 (kd I, tl. 115), vastates kõigile maksuhalduri küsimustele äärmiselt üldsõnaliselt ning

jättes küsimustele Leedust ja Poolast kauba soetamise üksikasjade, sh. transpordi kohta, üldse

vastamata. Selliste asjaolude meenumine enam ligi kaks kuud hiljem toiminud seletuse

andmise ajaks viitab pigem sellele, et Madis Oras sai enne teistkordselt maksuhaldurile

seletuste andmist konsulteerida isikutega, kes kõnealuse kauba soetamisega tegelikult kursis

olid. Siinkohal tuleb ka viidata sellele, et Rain Oras selgitas 17. aprillil 2013 maksuhaldurile, et

Madis Oras OÜ Urban Partners tegevusega seotud ei ole ning üksnes vaatab üle arveid,

tehniliste küsimustega tegeleb Rain Oras. Eeltoodud asjaolud viitavad sellele, et esmakordselt

maksuhalduriga vesteldes andis Madis Oras üldisi ja mittemidagiütlevaid vastuseid, kuna ta

tegelikult tehingutest midagi ei teadnud, teisel korral oli aga osanud valmistuda.

51. Eelkirjeldatud ebahariliku kokkuleppe sõlmimine kauba transportimise osas ei ole

iseenesest keelatud. Teatud asjaoludel, näiteks olukorras, kus vahendajal on võimalik

mingisuguste erikokkulepete tõttu saada müüjalt kaupa soodsamalt kui saaks tema ostja ning

kui kauba transportimine ostja poolt ei saaks kahjustada vahendaja huve, võiks selline

kokkulepe isegi majanduslikult otstarbekas olla. Käesoleval juhul aga ei kinnita sellist

majanduslikku otstarbekust mitte ükski asjaolu. Sisuliselt on tehingud Poola ja Leedu

ettevõtjatega toimunud selliselt, et kaup telliti hankijate müügipakkumiste alusel, ilma et OÜ-l

Urban Partners oleks olnud mingisuguseid isiklikke sidemeid nende Leedu või Poola

ettevõtjatega ning kauba transpordi hankijalt kuni OÜ Premiers Baltic laoni korraldas

kaebaja. Seejuures Poola kauba puhul esitas ka tellimused Vjatšeslav Obolenski. Neil

asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et OÜ Urban Partners ei ole nende kaupade soetamiseks

teinud mitte midagi, küll aga püüdis kaebaja seda maksuhalduri eest varjata.

52. Leedust ja Poolast kauba soetamise osas on tähelepanuväärsed ka asjaosaliste

vastuolulised selgitused kauba tellimise kohta. Vjatšeslav Obolenski seletusest (kd I, tl 106)

nähtub üheselt, et kõik OÜ Urban Partners arvetel näidatud kaubad tellis ta Raini käest.

Seejuures ei maininud Vjatšeslav Obolenski, et ta oleks teatud juhtudel neid kaupu ise teiste

liikmesriikide ettevõtjatelt OÜ Urban Partners nimel tellinud. See asjaolu ei saanud Vjatšeslav

Obolenskile olla aga teadmata ning selle varjamine maksuhalduri eest oli tingitud soovist

varata seda, et reaalselt ei ole OÜ Urban Partners tehinguahelas osalenud. Rain Oras seevastu

väitis maksuhaldurile 17. aprillil 2013 seletusi andes (kd II, tl. 7), et ta võimaldas UAB-ga

Širmulis suhelda vahetult OÜ-l Premiers Baltic ning kaupade tellimine sellelt äriühingut

toimus samamoodi nagu kaupade tellimine Poola äriühingult PPHU Frubex-BIS Sp. UAB-lt

Širmulis saadud teabe kohaselt (kd II, tl. 39) tellis vaidlusalused kaubad isik, kelle

isikusamasust UAB Širmulis ei tuvastanud, end kes esitles end nime Raitu all ning tellimus

esitati telefonilt, mille kohta on maksuhaldur tuvastanud, et see oli Rain Orase kasutuses.

Poola maksuhaldurilt saadud teabe (kd II, tl. 59, 66) kohaselt esitas OÜ Urban Partners nimel

tellimused Poola ettevõtjale PPHU Frubex-BIS Sp aga Vjatšeslav Obolenski.

53. Eeltoodud vastuolud isikute seletustes kinnitavad täiendavalt seda, et Rain Oras ei olnud

tegelikult kursis kaupade soetamise üksikasjadega, millistega ta oleks pidanud kursis olema,

kui oleks nende kaupade soetamisel ja kaebajale edasi müümisel iseseisvalt OÜ Urban

Partners nimel tegutsenud. Asjaolu, et Leedu äriühingult telliti kaupu Rain Orase kasutuses

olnud telefoniabonendilt, ei kinnita samuti seda, et ostjaks oli OÜ Urban Partners. Esiteks ei

mäletanud Rain Oras ise Leedu äriühingult vahetult kaupade tellimist, mis viitab sellele, et

isegi kui ta reaalselt need telefonikõned tegi, toimus see kellegi teise, antud juhul tõenäoliselt

Vjatšeslav Obolenski, korraldusel ja juhtimisel ehk sisuliselt oli tellimuse esitamine Rain

Orase jaoks puhtalt tehniline tegevus. Mistahes tõendeid selle kohta, et Rain Oras oleks

pidanud Leedu äriühinguga mingisuguseid läbirääkimisi või arendanud mingisuguseid

isiklikke ärisuhteid, ei ole. Tähelepanuväärne on siinkohal, et UAB Širmulis seletusest

nähtuvalt ei tundnud nad Rain Orast, vaid suutsid kauba tellinud isiku identifitseerida ilmselt

telefonis kuuldud nime Raitu ning telefoninumbri järgi. See asjaolu lükkab ümber Rain Orase

poolt maksuhaldurile antud seletuse, et kaupade soetamine Leedu ja Poola äriühingutelt

põhines isiklikel suhetel. Nimelt märkis Rain Oras maksuhaldurile seletusi andes, et Leedu ja

Poola äriühingute kontaktid olid tema omad ning pidas samuti vajalikuks tehingute kohta

OÜ-ga Premiers Baltic selgitada, et oluline on saada kaup võimalikult hea hinnaga ning kuna

turg on jagatud, loevad isiklikud kontaktid. Nii Leedu kui Poola maksuhaldurilt laekunud

teabest nähtub, et vastavatel Leedu ja Poola äriühingutel ei olnud mingisuguseid isiklikke

sidemeid OÜ-ga Urban Partners või Rain Orasega. Konkreetsete isiklike kontaktide kohta ei

ole seejuures maksuhaldurile seletusi andnud ei Rain Oras ega ka Madis Oras. Maksuhaldur

on õigesti leidnud, et polnud mistahes takistust, miks ei võinud kaebaja soetada neilt Leedu ja

Poola äriühingutelt kaupa otse. Ei nähtu, et OÜ Urban Partners kaudu oleks kaup saadud

soodsamalt või et kaebajal poleks olnud otse Leedu ja Poola äriühingutelt kauba soetamine

võimalik. Seda iseäranis olukorras, kus kaebajal oli endal olemas kogemus teistest

liikmesriikidest kauba soetamisel

54. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, nagu tuleks maksuhalduri käsitlusest lähtudes

maksustada kõik kauplusekäitajad, kes ei soeta kaupa otse tootjalt, vaid edasimüüjate käest.

Maksuhaldur ei ole väljendanud seisukohta, et vahendus oleks kuidagi lubamatu või

põhimõtteliselt kahtlane tegevus. Vahendusel aga, nagu igasugusel reaalsel ja sõltumatute

ettevõtjate vahelisel majandustegevusel peab olema mingisugune tajutav majanduslik loogika

ja põhjendus. Olukorras, kus kaubast huvitatud ettevõtja on teadlik kauba päritolust, võib

selle vahendaja kaudu soetamiseks olla erinevaid majanduslikke põhjust – võimalik, et kauba

tootja või tootjale lähemalseisev edasimüüja on korraldanud oma tegevuse selliselt, et

mistahes huvilised ei saa temalt kaupa otse osta, vaid ta on korraldanud oma tegevuse

edasimüüjate kaudu. Samuti võib vahendaja kasutamine olla põhjendatud, kui vahendaja

kaudu oleks kauba soetamine odavam või muul põhjusel huvilisele majanduslikult soodsam

või lihtsam. Antud juhul ühtki sellist asjaolu ei esinenud – sisuliselt tegi kaebaja ise kõik või

suurema osa kauba Leedust või Poolast saamiseks vajalikud toiminguid, üksnes tasumine

kauba eest toimus OÜ Urban Partners kaudu ning asjaolude kogum veenab, et seegi oli

kantud eesmärgist jätta mulje kaebaja ning OÜ Urban Partners vahelistest tehingutest, mille

kohta vormistatud arvetega saaks kaebaja õigustada sisendkäibemaksu maha arvamist.

55. Veenev ei ole ka kaebaja seisukoht, et OÜ Urban Partners kaudu soetati kaubad selleks,

et vältida kaupade eest ettemaksu tasumist. Esiteks ei ole usutav asjaosaliste selgitus, et

kaebajal puudusid ettemaksude tegemiseks vajalikud vahendid. Nimelt nähtub OÜ Urban

Partners pangakonto väljavõttelt (kd I, tl. 118 jj), et kaebaja on OÜ-le Urban Partners teinud

kontrollitaval perioodil ülekandeid, mille selgituste kohaselt on tegemist ettemaksudega teatud

arvete eest. Selgituste kohaselt ei ole küll tegemist ettemaksudega käesoleval juhul vaidluse all

oleva kauba eest, ent sellest nähtub, et tegelikult oli kaebajal võimalus ettemakse teha.

Tagantjärgi otsituks tuleb pidada ka kaebaja selgitust, et OÜ Urban Partners kaudu soetati

kaup selleks, et mitte võtta kauba kvaliteedipuudustega seotud võimalikke riske. Kaebaja ning

väidetavalt OÜ Urban Partners nimel tegutsenud isikute tegevus kõnealuse kauba hankimisel

oli sel määral kooskõlastatud ning alates Leedu või Poola ettevõtja tegevuskohast oli kaup

reaalselt kaebaja kontrolli all, kusjuures samas ei vormistatud kokkulepete (tellimused,

kvaliteedinõuded jms) kohta mingisuguseid dokumente, mistõttu ei saa väidet vastutuse

jagamise kohta pidada usutavaks. Eeltoodust saab teha järelduse, et Vjatšeslav Obolenski ja

Rain Orase tegevus Leedust ja Poolast kaupade hankimisel oli sedavõrd põimunud, ent seda

ei saa majanduslikus mõttes käsitada kahe iseseisva ettevõtja tegevusena, vaid mistahes

sooritused, mille Rain Oras ka tegi, tuleb majandusliku sisu mõttes omistada OÜ-le Premiers

Baltic.

56. Mis puutub Poola äriühingu PPHU Frubex-BIS Sp selgitusse, et finantsküsimustes

sõlmiti kokkulepped Rain Orasega, siis kõrvutades seda muude Poola ettevõtja poolt antud

selgitustega ning sellega, et Rain Oras ei osanud maksuhaldurile selgitada üksikasjalikumalt

Poola ettevõtjaga kontakti loomise asjaolusid või nimetada isikuid, kellega ta sellest

ettevõttest suhtles, saab sellest teha järelduse üksnes selles, et Rain Orasega võis Poola

ettevõtja kokku leppida mingisuguseid arvete tasumisega seotud küsimusi. Milles need täpselt

seisnesid, ei ole maksuhaldurile osanud selgitada ka Rain Oras. Kui tegemist oleks olnud

tehingute seisukohast mingisuguste oluliste kokkulepetega, oleks Rain Oras neid

maksuhaldurile selgitanud. Rain Oras märkis hinnakokkulepete kohta aga maksuhaldurile

selgitusi andes vaid seda, et tootja ütleb oma hinna. Samuti ei nähtu ei Rain Orase ega Poola

ettevõtja seletustest, et OÜ-ga Urban Partners oleks olnud mingisugune siduv kokkulepe

näiteks võimaluse kohta tasuda kauba eest järelmaksuga, erinevalt teistest klientidest. Seega

asjaolu näol, et konkreetsel juhul vaatluse all olevate konservkurkide ja -oblikate eest tasuti

PPHU Frubex-BIS Sp-le pärast kauba lähetamist, on pigem tegemist mingisuguse

korraldusliku hälbega, mitte aga läbiräägitud pooltevahelise kokkuleppega. Seega ei saa ka

Poola ettevõtja poolt antud seletustest järeldada, et OÜ Urban Partners oleks iseseisva

ettevõtjana tegutsedes kaupu Poolast soetanud.

57. Kalatoodete soetamise kohta Suurbritannia ettevõtjalt Framgord Ldt on maksuhaldur

põhjendatult järeldanud, et Sergei Kotšuri tegevust selle tehingu tegemisel tuleb käsitada

kaebaja majandustegevusena. Framgord Ldt. poolt esitatud kirjavahetusest (kd II, tl. 31

pöördel) nähtuvalt identifitseerib Sergei Kotšur end oma e-kirja just OÜ Premiers Baltic

nimel tegutsevana, paludes arve saata OÜ-le Urban Partners. Kaebaja selgitus, et Sergei

Kotšur võis ekslikult kasutada kaebaja rekvisiite, kuna suhtles Suurbritannia partneriga

muuhulgas kaebaja kontoris viibides, ei ole tõsiseltvõetav. Kõnealuses e-kirjas on Sergei

Kotšur saatjana oma nime alla märkinud OÜ Premiers Baltic. Samuti nähtub asja

materjalidest, et enne vaidlusaluse kauba soetamist on just kaebajal ning Framgord Ldt-l

olnud omavahelisi tehinguid, mille esemeks oli samalaadne kaup. Nii nähtub Framgord Ldt 3.

aprilli 2012 arvelt nr 00007 (kd I, tl. 171) , et OÜ-le Premiers Baltic on müünud tooteid

Atlantic Salmon Frames. See asjaolu omakorda võtab tõsiseltvõetavuse Rain Orase poolt

maksuhaldurile antud seletuselt (kd II, tl. 7), et OÜ Premiers Baltic tahtis kala osta, kuid ei

saanud seda kusagilt. Arvestades seda, et Framgord Ldt poolt esitatud dokumentatsioonis on

arvete adressaadiks märgitud OÜ Premiers Baltic ning ka vaidlusalusel juhul identifitseeris

Sergei Kotšur end esmalt läbi kaebaja ärinime, on usutav, et tegelikult olid varasemad

ärisuhted just kaebaja ja Framgord Ldt vahel, mis võisid reaalselt toimida Sergei Kotšuri

vahendusel, ent mistahes alust pole Sergei Kotšuri sooritusi omistada OÜ-le Urban Partners.

Selles osas ei saa usaldada ka Sergei Kotšuri seletusi (kd II, tl. 16), mis võivad olla mõjutatud.

Asjaolu, et lennupileti Šotimaale ostis OÜ Urban Partners või et sularaha andis Sergei

Kotšurile Rain Oras ei lükka ülaltoodud asjaolude valguses ümber maksuhalduri seisukohta.

Konkreetsed sooritused on pigem tehtud selleks, et jätta muljet OÜ Urban Partners panusest

tehinguahelas ning õigustada tegeliku majandusliku sisuta arvete esitamist kaebajale.

58. Seda, et tegelik suhe oli Framgord Ldt ja kaebaja vahel, kinnitab seegi, et OÜ Framgord

tellimisdokumendil oli ostja kontaktisikuks märgitud Irina Kudryavtseva, kellel teadaolevalt ei

olnud mingit seost OÜ-ga Urban Partners, küll aga on sama isik OÜ Premiers Baltic nimel

teatanud laoettevõtet vastava kauba saabumisest. Seegi asjaolu kinnitab seda, et end OÜ

Urban Partners esindajateks nimetavate isikute ning kaebaja tegevus vaidlusaluse tehingu

tegemisel oli sedavõrd seotud et seda ei saa majanduslikus mõttes käsitada kahe iseseisva isiku

vahelise tehinguna, vaid ühe ettevõtte tegevusena kauba soetamisel.

59. Mis puudutab kaebaja ja vastustaja erimeelsusi Suurbritanniast soetatud kauba koguse

osas, siis isegi kui nõustuda, et kaupa soetati reaalselt 22 000 kg ning nõustuda kaebaja

selgitusega, et ta võõrandas osa kaubast enne selle lattu jõudmist, siis ei kinnita seegi muud,

kui vaid seda, et ka see kaup oli kaebaja kontrolli all oluliselt enne lattu jõudmist ehk enne

seda, kui OÜ Urban Partners selle kaebajale üle andis. Samas ei saa tähelepanuta jätta seda, et

maksuhaldurile selgitusi andes märkis Vjatšeslav Obolenski küll seda, et kala toodi lattu,

märkimata midagi selle kohta, et osa sellest oleks kaebaja kätte saanud juba ja edasi müünud

varem. Sellest, et osa kaubast enne ära müüdi enne lattu jõudmist, ei rääkinud midagi ka Rain

Oras, kes küll aga pidas võimalikuks, et kaupa oligi reaalselt vähem kui dokumentides

kajastus. Kokkuvõttes kinnitab see juba eelavaldatud seisukohta, et Vjatšeslav Obolenski on

maksuhalduri eest varjanud teavet, mis pidi talle teada olema ning kaebaja on

kohtumenetluses asunud oma väiteid korrigeerima selliselt, et need haakuksid paremini

maksuhalduri poolt teistest allikatest kogutud tõenditega, samas kui Rain Oras tegelikult ei

teadnud tehingute kohta üksikasju, mida ta oleks pidanud teadma, kui nende kaupade

soetamine ja edasimüümine kaebajale oleks toimunud tema tegevjuhtimise all tegutsenud OÜ

Urban Partners kui iseseisva ettevõtja poolt.

60. Põhjendamatud on ka kaebaja etteheited, mis puudutavad maksuhalduri poolt OÜ Urban

Partners reaalse majandustegevuse puudumise kohta esitatud väiteid. Maksuotsuses ei ole

ühelegi neist asjaoludest omistatud mingisugust määravat kaalu, küll aga on need õigustatult

välja toodud iseloomustamaks kaebaja väidetavat tehingupartnerit. Kaebaja maksustamisel ei

ole eraldivõetuna tähtsust sellel, et OÜ-l Urban Partners ei olnud töötajaid või kontorit või et

hiljem (st. pärast vaidlusaluste tehingute toimumist) on maksuhaldur OÜ Urban Partners

käibemaksukohustuslaste registrist kustutanud. Küll aga iseloomustavad need andmed OÜ-d

Urban Partners sellest aspektist, et tegemist ei olnud toiduainete hulgikaubanduse alal

kogenud ettevõtjaga, samas kui kaebajal endal vastav kogemus oli. Koosmõjus muude

asjaoludega, eriti sellega, et OÜ Urban Partners juhid Madis Oras ja Rain Oras ei ole

maksuhaldurile osanud anda tehingute kohta adekvaatseid selgutusi ning sellega, et reaalselt

toimus kaupade tellimine teiste liikmesriikide ettevõtjatelt kaebaja juhatuse liikme Vjatšeslav

Obolenski kontrolli all, kinnitavad need OÜ Urban Partners kohta teadaolevad asjaolud

kahtlust, et selle äriühingu ainus roll oli arvete esitamine ning kaebaja poolt üle kantud rahast

vajaliku summa üle kandmine tegelikele hankijatele, ilma et muud seost kauba soetamise

(müüjatega kontaktide, kauba liikumise korraldamise jms) olnud oleks.

61. See, et äriühingul pole töötajaid või kontoriruume, ei ole probleem iseenesest. Küll aga

muudab see asjaolu õigustatult küsitavaks OÜ Urban Partners tegevuse olukorras, kus

väidetavalt OÜ Urban Partners huvides tegutsenud Sergei Kotšur ajas asju kaebaja kontoris

viibides või kus OÜ Urban Partners kontaktisikuna on hankija dokumentides kajastatud Irina

Kudryavtseva, kes samal ajal toimetas ka kaebaja nimel. Need asjaolud kinnitavad jälle kord

seda, et kaebaja ja OÜ Urban Partners nimel väidetavalt tegutsenud isikute sooritusi tuleb

käsitada ühe ettevõtja tegevusena. Kaebaja leiab ka põhjendamatult nagu oleks maksuhaldur

iseenesest kahtluse alla seadnud vahendustegevuse kui sellise. Vahendus iseenesest ei ole

ebaharilik, nagu juba eespool märgitud, ent antud juhul muudab selle ebaharilikuks sellise

vahenduse majandusliku loogika puudumine koosmõjus sellega, et puuduvad usaldusväärsed

tõendid vahendaja tegeliku majandusliku panuse kohta kaupade soetamise ahelas ning sellega,

et kõnealune vahendaja vahendas kaupu vaid kaebajale, samas kui polnud mistahes

majanduslikku takistust, miks kaebaja ei oleks võinud neid kaupu soetada ilma seda

vahendajat kasutamata. Niisamuti ei ole maksuhaldur iseenesest ette heitnud seda, et

vahendaja kaupa ei hoiustanud. See, et vahendaja tarnib kauba oma hankijalt otse oma

kliendile, on tõepoolest tavapärane. Tavapärane pole aga see, et vahendaja asemel korraldab

kogu faktilise tarne lõppostja, püüdes seda kontrollimenetluses maksuhalduri eest varjata.

62. Kokkuvõttes nähtub kogutud tõenditest seega, et Vjatšeslav Obolenski, Rain Oras ja

Sergei Kotšur tegutsesid kooskõlastatult eesmärgiga soetada Leedu, Poola ja Suurbritannia

äriühingutelt kaupa, mida kaebaja saaks edasi müüa ning OÜ Urban Partners kaasati

fiktiivselt tehinguahelasse selleks, et kaebaja saaks õigustada sisendkäibemaksu maha arvamist

viimase arvete alusel.

63. Põhjendamatu on ka kaebaja seisukoht tulumaksu määramise osas. Maksuhaldur on

õigesti leidnud, et reaalselt on tuvastatav, et vaidlusaluste kaupade soetamiseks kulutas OÜ

Premiers Baltic selle osa rahast, mis OÜ Urban Partners kaudu reaalselt kauba eest teiste

liikmeesriikide äriühingutele tasuti. Ülejäänud osa raha saatus on teadmata, ent kuivõrd

kaebaja ei soetanud kaupu OÜ Urban Partners käest, et saa see ülejäänud osa rahast olla ka

ettevõtlusega seotud väljamakse. Vaidlusaluses tehingute ahelas toimusid reaalsed tehingud

ühelt poolt kaebaja ja teiselt poolt UAB Širmulis, PPHU Frubex-BIS Sp ning Framgord Ldt

vahel ning kaupade müügi tingimustena tuleb käsitada neid, millega vormistati tegeliku müüja

poolt nende müük fiktiivsele ostjale ehk OÜ-le Urban Partners. Selle kohta, et ülejäänud

kaebaja poolt OÜ-le Urban Partners üle kantud summa oleks tarvitatud kaebaja ettevõtluse

tarbeks, pole tõendatud.

64. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud

enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad poolte kulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik