3-13-1515/71 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 29.01.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1515 Haldusasi J.S.i kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot. Menetlusosalised Kaebaja – J.S.; Vastustaja – Tallinna Vangla, seaduslik esindaja Jarno Jakobson, volitatud esindaja Merje Turjakas. Asja läbivaatamise vorm Kohtuistungil 27.11.2013.a. Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt J.S.i kasuks välja mittevaraline kahju summas 100 eurot.

2. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 29.01.2014 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Asjaolud

1. 09.05.2013 registreeriti Tallinna Vanglas J.S.i kahju hüvitamise nõue, milles ta taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 2 500 eurot.

2. 15.07.2013 saabus Tallinna Halduskohtule J.S.i kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot.

3. Tallinna Vangla 18.07.2013 vastusega nr 5-18/16338-4 jäeti J.S.i mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

Kaebuse sisu

4. Kaebajale on tekitatud 2500 euro suurune mittevaraline kahju seoses sellega, et Tallinna Vanglas kirjavahetuse eest vastutav ametnik andis 08.04.2013 kaebaja nimele advokaadi poolt saadetud kirja kolmandale isikule (kambrikaaslasele), kes andis kaebaja eest kirja kättesaamise kohta allkirja. Kaebaja ise viibis samal ajal A1 kategooria eesti keele tunnis. Hiljem kirjade eest vastutav naisametnik kambri juurde tagasi ei tulnud. 08.04.2013 kirja kaebaja ei näinudki, kuna keegi tema kambrikaaslastest kambris nr 210 hävitas selle. Kaebaja on seisukohal, et sellise toiminguga rikkus Tallinna Vangla ametnik tahtlikult seadust, takistas kaebaja suhtlemist advokaadiga, rikkus kaebaja konfidentsiaalsust ning alandas kaebajat.

4.1. Kaebaja väärikuse alandamine seisneb selles, et Tallinna Vangla selline käitumine on süstemaatiline. Haldusasjades nr 3-13-205, 3-13-1262, 3-13-641 on kaebaja esitanud sarnased kaebused. Viidatud asjades vangla vabandab pidevalt enesestmõistetavalt, kuid see on juba naeruväärne. Kaebaja ei ole enam nõus vangla poolse vabandamisega, kuna see on toimunud pidevalt ja korduvalt, mis alandab ja solvab kaebaja au süstemaatiliselt. Saamata jäänud kirja tõttu ei tea kaebaja, mida talle riigi poolt määratud advokaat kirjutas. Viidatud advokaat aitab kaebajat tsiviilasjas Tallinna Vangla vastu.

4.2. Kaebaja on palunud Tallinna Vanglal säilitada 08.04.2013 videosalvestus tõendina, et näidata, et ametnik andis kirja kambrikaaslasele ning et ametnik ei tulnud enam hiljem kambri juurde tagasi. Kaebaja palus algses taotluses säilitada videosalvestise ajavahemikul 12.30 – 17.00, kuid hiljem paluti kaebajal taotlust muuta, kuna vangla ei saanud kaebaja taotlust täies ulatuses rahuldada. Seetõttu säilitati videosalvestis vangla poolt üksnes kella 14.00-ni. Sellise käitumisega hävitas vangla tõendid läbi pettuse. Kui videosalvestis oleks olnud vangla kasuks, siis oleks see salvestis kindlasti alles jäetud. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Vastustaja vastulause

5. Asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja viibis 08.04.2013 päevakavajärgsel kirjade jagamise ajal eesti keele kursustel. Haldusmenetluses selgitas kirju jaganud ametnik, et ametlikke kirju antakse üle ka päevakavas märgitud kirjade üleandmise aja väliselt, nt ajal, mil kinnipeetav saabub koolist. Kaebaja kirjavahetusekaardist nähtub, et 08.04.2013 advokaadilt saabunud kirja andis kaebajale üle Tallinna Vangla esimese üksuse valvur Reelika Täheste. Samuti nähtub nimetatult kaebaja allkiri talle 08.04.2013 advokaadilt saabunud kirja kättesaamise kohta. Lisaks selgitas ametnik 17.07.2013 e-kirjas, et ta on alati J.S.ile saabunud kirjad andnud kinnipeetavale isiklikult üle. Ametnik lisas, et on välistatud, et ta võis kirja anda J.S.i kambrikaaslasele. Kaebaja ei ole välja toonud, mis põhjustel peaks ametnik looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse. Seega on tõendamata, et 08.04.2013 advokaadilt kaebajale saabunud kiri anti üle kambrikaaslasele. Ametnik ei ole seadust rikkunud ega takistanud J.S.il advokaadiga suhtlemist, samuti ei ole ametnik kirjavahetusekaardile võtnud võõrast allkirja.

5.1. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit talle väidetavalt tekkinud kahju tõendamiseks. Samuti ei ole kaebaja põhjendanud, miks ta peab kohaseks hüvitiseks just 2 500 eurot. Rahalise hüvitise väljamõistmine ei aseta kaebajat olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, kus ta oleks olnud, kui väidetava kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega ei täida vangistuse tingimustes rahaline hüvitis oma eesmärki.

5.2. Kvalifitseerimaks teguviisi inimväärikuse alandamisena, peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. Euroopa Inimõiguse Kohus (EIK) on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks tegu inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla tegevus käesoleval juhul intensiivsele õiguste rikkumisele ei viita, seega ei ole vangla hinnangul kaebaja inimväärikust alandatud. Käesoleva asja faktilised asjaolud ei viita kaebaja selliste õiguste riivele, millest nähtuks, et kaebajale oleks kahju tekkinud.

5.3. Tallinna Vangla on säilitanud 08.04.2013 videosalvestise ajavahemikust 12.30 kuni 14.00. Esialgu esitas kaebaja tõepoolest taotluse videosalvestise säilitamiseks kella 12.00-st kuni kella 17.00-ni. Vastustaja märgib, et videosalvestistest on võimalik teha kuni 20-minutilisi väljavõtteid. Väljavõtte tegemine viie tunni pikkusest videosalvestisest on mahukas ja aeganõudev töö, kuna viietunnisest salvestisest tuleb teha 20-minutlised väljavõtted. Videosalvestistest väljavõtteid tegev ametnik selgitas kaebajale, et olukorras, kus temani jõuab taotlus, milles kinnipeetav soovib videosalvestise säilitamist mitme tunni jooksul, vestleb ta kinnipeetavaga ning võimalusel palub täpsustada kinnipeetavat huvitava intsidendi aega, et siis sellest lähtudes videosalvestis säilitada. Ametnik selgitas, et ilmselt oli ka käesoleval juhul nii, et ta vestles kinnipeetavaga ning kinnipeetav täpsustas vestlusel ajavahemikku, millest soovib videosalvestise säilitamist. Antud juhul soovis J.S. salvestise säilitamist kella 12.30-st kuni kella 14.00-ni. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

Kohtu põhjendused

Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

6. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 näeb füüsilisele isikule sõnumi saladuse rikkumise korral ette õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Sama sätte lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-st 5 tulenevalt peavad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks olema korraga täidetud järgmised eeldused:

- haldusorgani tegevus peab olema alandanud isiku väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud talt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au või hea nime; - haldusorgani tegevus peab olema olnud õigusvastane; - haldusorgani tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; - tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; - kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; - isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline. VÕS § 127 lg-st 6 tulenevalt otsustab mittevaralise kahju eest määratava hüvitise suuruse üle kohus diskretsiooni kohaselt. HKMS § 61 lg 5 sätestab, et kui varalise või mittevaralise nõude, sealhulgas kahjunõude suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on oluliselt raskendatud või ebamõistlikult kulukas, otsustab kohus nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.

7. Poolte vahel on vaidlus küsimuses, kas väidetav õigusvastane toiming (kaebajale advokaadi poolt adresseeritud kirja üleandmine J.S.i kambrikaaslasele R. G.le) üldse 08.04.2013 aset leidis. Vastustaja on seisukohal, et kiri anti sel kuupäeval nõuetekohaselt üle J.S.ile isiklikult. Kohus leiab, et asjas kogutud tõendid kogumis vastustaja veendumust ei kinnita. Vastupidi – kohus on seisukohal, et asjas kogutud tõendid kinnitavad kogumis seda, et kiri anti üle kaebaja kambrikaaslasele nagu kaebaja väidabki. Kohus kujundas oma seisukoha järgmisi tõendeid analüüsides. Asjas puudub vaidlus selles, et kirjavahetuse laialijagamine kinnipeetavatele toimub ajavahemikul

13.00 – 14.00 ning vaidlus puudub ka selles, et 08.04.2013 viibis J.S. nimetatud kella-ajal eesti keele tunnis. Kaebaja kirjavahetuse kaardilt nähtuvalt (tl 31) on kaebajale 08.04.2013 saabunud kiri advokaat Andres Lusmägilt ning keegi on selle allkirja vastu samal päeval vastu võtnud. Kohtumaterjalide hulka on esitatud R. G. 28.08.2013 kiri J.S.ile (tl 62-64), kus R. G. võtab omaks, et võttis 08.04.2013 J.S.ile adresseeritud kirja advokaadilt enda kätte ajal, mil J.S. viibis kursustel. Kirja kohaselt pani R. G. kirja alguses J.S.i voodi peale, kuid siis nägi, et see on avatud ning lasi seejärel kirja WC-st alla, kuna ei soovinud konflikti J.S.iga.

Kirjas vabandab R. G. oma teo pärast J.S.i ees. Et kohtumenetluse ajaks oli R. G. juba Eestist välja saadetud, ei õnnestunud kohtul R. G. tunnistajana asjas üle kuulata. J.S.i ja R. G. kambrikaaslane A. R. kirjutas oma kirjalikus tunnistuses (tl 88) kohtule, et mäletab, kuidas aprillis 2013 võttis R. G. vastu kirja, mis oli J.S.ile adresseeritud, sest J.S. oli eesti keele tunnis. A. R. mäletab seda, sest R. G. lasi kirja WC-st alla, kuna R. G. ja J.S.i läbisaamine ei olnud hea. Sama tunnistas A. R. kohtule ka vande all tunnistajana ütlusi andes (kuulatav kohtuistungi salvestuselt), kus isik kinnitas lisaks, et Tallinna Vanglas on tavaline praktika see, et ametnik ei tuvastagi seda isikut, kellele ta peab kirja üle andma ning A.

R. on ka isiklikult umbes 50 kirja vastu võtnud, mis on olnud adresseeritud teistele isikutele. 08.04.2013 kinnipeetavatele kirju jaganud vanglaametnik R. Täheste poolt kohtuistungil tunnistajana antud ütluste (kuulatav kohtuistungi salvestuselt) kohaselt oli ta 8. aprilliks vanglas kõnealust tööd teinud umbes neli kuud ning selleks ajaks ta kõiki kinnipeetavaid nägupidi ei tundnud. Isik selgitas, et kinnipeetav, kellele kiri üle antakse, tuvastatakse nimesildi järgi, mille isik peab esitama kambri luugi juures, kui talle kiri üle antakse.

Kohtu küsimusele - kas ta täielikult välistab sellise võimaluse, et ta läks kambri juurde, ütles, et kiri on S., teisel pool kambrit tuli luugi juurde G., ütles, et tema ongi S., võttis kirja vastu ja kirjutas ka S. asemel allkirja sinna kirjavahetuskaardile ja ametniku arvamuse kohaselt võttiski kirja vastu S., kuigi see tegelikult oli G. – vastas R. Täheste, et ta täielikult ei saa seda välistada, aga ta arvab, et jah. Kohtu küsimusele - kas mõnikord võib esineda selliseid situatsioone, kus ei kontrollita kinnipeetava nimesilti kirja üle andmisel – vastas R.

Täheste – jah. Kaebaja väiteid kinnitab ka vangla varasem praktika sarnases situatsioonis. Haldusasjas nr 3-13-1262 on vangla võtnud omaks, et 12.04.2013 (so 4 päeva hiljem kui käesolevas asjas) anti J.S.ile

Riigikohtust saadetud kiri üle R. G.le, kes andis selle kohta J.S.i kirjavahetuse kaardile allkirja. Vaadeldes J.S.i kirjavahetuse kaarti (tl 31), ei saa pealiskaudsel vaatlusel välistada, et 08.04.2013 on advokaat A. Lusmägilt saabunud kirja ja 12.04.2013 Riigikohtust saabunud kirja võtnud vastu ja allkirjastanud sama isik. Kaudselt tõendab kaebaja väiteid ka asjaolu, et vangla ei säilitanud kaebaja poolt taotletud videosalvestist, kuigi see oli võimalik ja kaebaja seda vanglalt taotles. Asja materjalidest nähtuvalt esitas J.S. 19.07.2013 vanglale taotluse, et säilitataks 08.04.2013 kambri nr 210 piirkonna videosalvestus ajavahemikus 12.00 – 17.00 (tl 130). Vangla selgituste kohaselt on videosalvestistest võimalik teha väljavõtteid 20 minuti kaupa ning väljavõtte tegemine viie tunni pikkusest videosalvestisest on aeganõudev ja mahukas töö. Seepärast vestles väljavõtet tegev ametnik J.S.iga, mille tulemusel täpsustas J.S. taotluses märgitud ajavahemikku, lühendades seda kuni 14.00-ni. Vangla ei ole väitnud, et videosalvestisest väljavõtte tegemine oleks olnud võimatu või et salvestist polnud enam taotluse esitamise hetkel olemas ning vangla teadis, milleks J.S. väljavõtet taotleb (taotluses oli see märgitud). Seega oleks vanglal olnud võimalik vaadata kaebaja poolt taotletud periood videosalvestiselt läbi ning säilitada üksnes episood, mis kaebajat huvitas ning pidanuks ka vanglat huvitama – see on hetk, mil R. Täheste andis vangla poolt väidetuna kaebajale isiklikult üle talle adresseeritud kirja pärast seda, kui kaebaja naases eesti keele tunnist. Et vangla otsustas vangla enda väiteid kinnitama pidanud videosalvestuse hävitada, räägib kohtu hinnangul selle kasuks, et vastavat episoodi – kirja üleandmist kaebajale kirjavahetuse jagamise välisel ajal – ei toimunudki.

Eelnevast nähtuvalt puudub asjas usaldusväärne tõend selle kohta (vangla ametniku vastavasisuline kinnitus on ebalev), et kaebajale oleks 08.04.2013 antud advokaat A. Lusmägi kiri üle isiklikult peale kella 14.00, kui kaebaja tuli tagasi eesti keele tunnist ning kirjade jagamise ametlik aeg oli läbi. Vangla ei ole selle kohta tõendit (videosalvestist) esitanud, kuigi see oli vaidluse tekkides väidetavalt võimalik. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lg 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Eeltoodust tulenevalt peab kohus vangla väidet, et advokaat A. Lusmägi kiri anti kaebajale üle isiklikult, tõendamatuks. Ülal analüüsitud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates saab kohus asuda seisukohale, et 08.04.2013 andis vangla ametnik advokaat A. Lusmägi poolt J.S.ile adresseeritud kirja üle viimase kambrikaaslasele R. G.le.

8. Asjas puudub menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et kirja üleandmine adresseeritu kambrikaaslasele on õigusvastane ja selline toiming rikub sõnumi saladust põhiseaduse § 43 tähenduses. Vangla sisekorraeeskirja § 50 lg 2 sätestab, et vangistusseaduse (VangS) § 29 lg-s 4 ja §-s 107 sätestatud isikutelt ja ametiasutustelt kinnipeetavale saabunud kiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu viivitamata kätte suletud ümbrikus. Ka Tallinna Vangla kodukorra p 15.1.1 kohaselt annab kinnipeetavale saadetud kirjad kirjavahetuse eest vastutav vanglatöötaja üle allkirja vastu. Vangla seda nõuet kaebaja suhtes ei täitnud ning tulenevalt vangla enda tegevusest ei ole enam tagantjärgi võimalik tõendada, kas vastustaja avas ja luges kaebajale tulnud kirja eelnevalt läbi või mitte. Sellise tegevusega on vangla rikkunud kaebaja suhtes põhiseaduse §-i 43. Sõnumi saladuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist on Riigikohus käsitlenud 20.10.2011 määruses haldusasjas nr 3-3-1-43-11. Riigikohus märkis nimetatud määruses, et põhiseaduse § 43 kohaselt on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 lg

1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema korrespondentsi saladust. Isikuliselt on PS §-s

43 sätestatud õigus sõnumite saladusele igaüheõigus, mis laieneb ka kinnipeetavatele (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25.06.2009 otsus asjas nr 3-4-1-3-09, p 16). Esemeliselt kaitseb PS § 43 selliste sõnumite saladust, mida edastatakse üldkasutataval teel.

9. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et haldusorgani toiming oli õigusvastane, samuti kehtib eeldus, et kaebajal on tekkinud mittevaraline kahju – RVastS § 9 lg 1 eeldab, et kui rikutud on sõnumi saladust, on isikule tekitatud mittevaralist kahju. Kohtul tuleb aga hüvitise väljamõistmise otsustamisel välja selgitada haldusorgani süü ja selle suurus ning rikkumise raskus. Süü vormide osas tuleb lähtuda VÕS §-s 104 sätestatust. VÕS § 104 lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, raske hooletus vastavalt käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Kohtul ei ole alust arvata, et kirju jaganud vanglateenistuse ametnik tekitas kaebajale tahtlikult kahju, st tegutses sooviga õigusvastast tagajärge esile kutsuda. Asja materjalidest nähtub, et vanglal oli igal juhul soov kiri toimetada kaebajani – arvatavalt kutsuti kirja kätte saama J.S., kuid tema asemel astus luugi juurde R.

G. Viimane tähendab, et R. G reageeris tahtlikult nimelisele väljakutsele, seejärel kirjutas ka väljakutsutud isiku nimel viimase nimetähed ehk tegi järgi kaebaja allkirja. Seda võib välja lugeda ka asja materjalidele lisatud R. G. kirjalikust ülestunnistusest. Seega saab lugeda tõendatuks, et ametnik omal algatusel ei ole soovinud R. G.le J.S.i kirja anda, vaid tegemist oli kinnipeetava algatusel ametniku teadliku ja tahtliku eksitamisega. Kohus leiab, et vanglaametniku eeskirjakohane käitumine on tagatiseks, et ei tekiks eksimusi ja kinnipeetavate poolt tahtlikud petmised ei realiseeruks. Jättes eeskirja kohaselt kirja vastu võtma tulnud isiku nimesildi järgi tuvastamata, oli kirja kaebaja kambrikaaslasele üle andnud vanglaametnik vähemalt hooletu. VangS § 46 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval kohustus kanda riietusel nimesilti ja kuigi kiri anti üle väidetult läbi kambriluugi, mil nimesildi kontrollimine võis olla raskendatud, ei olnud see võimatu. Seega pidi kirja üleandja kontrollima, kas kirja vastuvõtja on J.S., seda aga nõuetekohaselt ei tehtud.

10. Kaebaja väidab, et temale tekitati kahju kirja üleandmisega teisele isikule - sõnumi saladuse rikkumine vangla poolt on teda alandanud, mistõttu nõuab ta rahalist hüvitist summas 2500 eurot. Kaebaja ei nõustu, et piirdutakse vaid vabandamisega. Kaebuse esitaja leiab, et rahalist hüvitist tuleb pidada kohaseks, kuna vangla on kaebaja suhtes ka varasemalt korduvalt samal viisil käitunud ning hüvitusena vabandanud. Kohtulahendis nr 3-3-1-43-11 märkis Riigikohus (p 18), et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi RVastS § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on kolleegiumi senises praktikas (11. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-80-09, p 12; 5. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3- 3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Ka HKMS § 41 lg 5 näeb sellise võimaluse ette.

11. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on täidetud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused. Järgmisena peab kohus kaaluma, kas riive on piisavalt intensiivne, et õigustada mittevaralise kahju hüvitamist rahas ning kui vastus sellele küsimusele on jaatav, siis millises summas. RVastS § 13 lg 1 p-st 3 tuleneb, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse õiguste rikkumise raskust. Advokaadi poolt saadetud kirja kolmandale isikule üleandmist ja selle hävitamist viimase poolt ei saa pidada väheoluliseks riiveks. Kaebuse asjaolude pinnalt võib asuda järeldusele, et vangla poolt süstemaatiline sõnumi saladuse rikkumine võis kaebajale põhjustada frustratsiooni. Haldusasjades nr 3-13-1262 ja 3-13-641 on samuti leidnud tuvastamist sõnumi saladuse rikkumine vangla poolt J.S.i suhtes ning mittevaralise kahju hüvitamise eelduste täitmine, kuid kohus on pidanud neis asjades piisavaks hüvitiseks vangla poolset vabandamist. Haldusasjas nr 3-12-156 tuvastas kohus advokaadist esindajalt saabunud kirja vangla-poolse avamise õigusvastasuse. Kohtu arvates võib situatsioon, kus vangla rikub korduvalt kinnipeetava põhiseaduslikku õigust ning hiljem vabandab, kuid rikub seda õigust uuesti, tekitada kaebajas alanduse ja jõuetuse tunnet. Samas ei ole kaebaja kirjeldanud ega tõendanud selliste kannatuste üle-elamist, mis oleks kompenseeritav 2500 euroga. Kohus on seisukohal, et vangla tegevus võis tekitada kaebajas mõneajalist nördimust ning pettumust, kuid mitte püsivat tervisekahjustust või hingelist traumat. Arvestades rikkumise korduvust vangla poolt, ei pea kohus enam kohaseks hüvitiseks vabandamist. Samas on ilmselgelt üle pingutatud ka kaebaja poolt nõutav summa 2500 eurot. Kaebaja ei ole täpsustanud, et tegemist oli sellise kirjaga, mille mitte kätte-saamine teda kuidagi eriliselt puudutas või kompromiteeris või selle tulemusel jäi toimumata midagi olulist.

12. Riigikohus on märkinud, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTK 26.06.2013 otsus asjas nr 3-2- 1-18-13, p 26). Arvestades kõiki ülaltoodud argumente ning sõnumi saladuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju kahjusumma osas võrreldava kohtupraktika puudumist, peab kohus kaebaja jaoks õiglaseks ja ühiskonna jaoks õiglustunnet mitte-riivavaks kahju hüvise summaks 100 eurot. Kohus rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab Tallinna Vanglalt J.S.i kasuks välja mittevaralise kahju summas 100 eurot.

13. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Et ei kaebaja ega vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik