4-13-8746/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-13-8746

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. jaanuar 2014, Tallinn

Väärteoasja number

4-13-8746 (2302,13,013494)

Kohtunik

Märt Toming

Väärteoasi

M.O kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politsei-

leitnant

Kairi

Palitsa

27.11.2013

otsusele

nr

2302,13,013494 M.O karistamises LS § 224

lg-s

ettenähtud

väärteo

toimepanemise

eest

rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS

§ 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline

menetleja:

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus

Menetlusalune isik: M.O, ik XXX,

elukoht: XXX

RESOLUTSIOON

V™S § 120 korras

1. Jätta M.O kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.11.2013 otsusele nr 2302,13,013494 M.O karistamises LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.11.2013 otsus nr 2302,13,013494 M.O karistamises LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv tuleb 30 päeva jooksul alates 29.01.2014 tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ka otsuses viidatud kohustusliku viitenumbri.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 28.01.2014. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 05.02.2014.

Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 27.02.2014. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 28.02.2014. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.11.2013 otsusega nr 2302,13,013494 karistati M.O LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 09.11.2013 kell 09.01 Tallinnas, Tulika tn 14 juures juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,73 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotleb vaidlustatava kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja uue otsuste tegemist. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu asjaolule, et kasutab ja on kohustatud kasutama oma igapäevatöös juhtimisõigust, mistõttu on selle olemasolu kaebuse esitaja jaoks esmatähtis töökohustuste täitmisel. Nimelt töötab kaebuse esitaja XXXOÜs mehaanikuna, kus tema tööülesannete hulka kuulub muuhulgas autode paigutamine remondikohale ja tööjärgselt parkimiskohale. Lisaks on kaebuse esitaja töökoht otseselt seotud juhtimisõiguse olemasoluga, mida kinnitavad ametijuhendis märgitud kvalifikatsiooninõuded, kaebuse esitaja 03.09.2012 koostatud kinnitus tööandajale ja tööandja kinnitus.

Neil põhjustel on kaebuse esitaja pandud väärteoasjas tehtud otsusega olukorda, kus tal on võimatu oma töökohustusi täita. See loob tööandjale omakorda võimaluse lõpetada kaebuse esitajaga sõlmitud tööleping. Sellega kaasneks aga äärmiselt raske majanduslik olukord nii kaebuse esitajale kui ka tema perekonnale, mis ei tohiks olla aga määratud karistuse eesmärk ega tagajärg. Kaebuse kohaselt teavitas kaebuse esitaja juba politseiametnikke, et ta tõepoolest ei asunud tahtlikult ja teadlikult joobes olekus sõidukit juhtima. Kaebaja jõi eelmisel õhtul saunas 4-6 õlut, peale mida läks magama ning hommikul pärast hommiksöögi söömist ja kohvi joomist kodust väljudes oli ta täiesti kindel, et ta ei ole joobeseisundis.

Vastasel korral ei oleks ta sõiduki rooli istunud, vaid oleks tellinud takso või valinud tööle jõudmiseks ühissõiduki. Kaebuse esitaja kahetseb toimepandud tegu ja märgib, et tulevikus ei asu ta enam sõidukit juhtima, ilma, et oleks veendunud, et alkoholijoove on välistatud. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kaebuse esitajale määratud põhija lisakaristusest nende asjaoludega arvestamist ei nähtu ja kaebuse esitaja on seisukohal, et karistuse määramine ei ole toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Arvestades, et kaebuse esitajat karistati sedavõrd suure rahatrahviga, siis on lisakaristuse kohaldamine ebaõiglane ja ebaproportsionaalne. Kaebuse kohaselt on väärteoasjas määratud karistus ja lisakaristus ebamõistlikult suured ja vastuolus karistuse eesmärkidega. Lisaks on selgunud, et väärteoasja raames karistust raskendavad asjaolud puuduvad, kuid on tuvastatud karistust kergendavad asjaolud.

Kohtuväline menetleja esitas kaebusele kirjaliku seisukoha ja taotles esitatud kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata jätmist, esitades järgmised vastuväited ja põhjendused. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,78 +/-0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega oli lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,73 mg väljahingatava õhu liitri kohta.

Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise piirmäära arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on suur. See omakorda tingib karistuse määramise üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. M.O võttis juhile keelatud seisundis olles mootorsõidukit juhtima asudes teadlikult riski. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-122-13 p 11 asunud seisukohale, et iseenesest pole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt juhtimisõiguse äravõtmine. Esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd või tema isikut iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et alkoholi kogus väljahingatavas õhus ületas olulisel määral lubatut ning isiku käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. Isiku puhul, kes veendub eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata ei astu samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha, vaid pidades kõige olulisemaks asuda sõidukit juhtima, selline kindlus ilmselgelt puudub.

Arvestades aga tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra, pidi isik enda keelatud seisundis olekut tajuma. On üldteada, et juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed. Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, kas isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima. Osutusega Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-2-05 märgib kohtuväline menetleja, et M.O toimepandud õigusrikkumise iseloomu arvestades on tema karistamine LS § 224 lg 2 alusel 225 trahviühiku ulatuses, so 900 euro suuruses summas ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine 6 kuuks ilmselgelt proportsionaalne.

Kohtuväline menetleja on ka seisukohal, et õiguskaitseorgani, sh liikluspolitsei kohus on hoida elukeskkonda turvalisena. Igapäeva elu mõjutab suuresti teedelt, tänavatelt ja maanteedelt tabatud liiklusrikkujate suur arv, kes on otsustanud eirata liiklusreegleid ja kaasliiklejate eluõigust. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust.

Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Mootorsõiduki juhtimise keelamine on levinud karistusliik, mis kujutab endast efektiivset karistust liiklusalaste õigusrikkumiste eest. LS § 69 lg 5 kohaselt mootorsõiduki juhi, trammijuhi ja maastikusõiduki juhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 mg või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 mg või rohkem.

Selle eiramine kujutab endast olulist rikkumist. M.O on kaebuses selgitanud, et mootorsõiduki juhtimisõigus on vajalik seoses tööülesannete täitmisega. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et arvestades eelpool nimetatud õiguskorra, teiste liiklejate elu, tervise ning omandiõiguse kaitse vajadust, on nende eesmärkide näol tegemist väga kaalukate põhiseaduslike huvidega, mis kaaluvad üles M.O töökohustuse piirangu. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga, samuti kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piidest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 09.11.2013 ajavahemikul 09.04 kuni 09.07 kaebaja seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,81 mg ja 0,78 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,73 mg alkoholi. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3).

Kuna menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,73 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni.

Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg

3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja M.O-le määranud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras. Lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,78 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,73 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületavas määras ja põhimõtteliselt ülemmäära lähedane, kus isikut on veel võimalik väärteo eest karistada.

Vaid kahe ühiku (0,02 mg) võrra suurema piirmäära puhul olnuks tegemist juba kuriteoga KarS § 424 mõttes. Arvestades seega süü suurust puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8). Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on mitte keskmine, vaid suhteliselt maksimaalse lähedane, millise teo eest on veel võimalik määrata karistust väärteomenetluses.

See aga omakorda tingib karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja suhteliselt ülemmäära lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ning kohus nõustub sellega. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitajat enam kui 10 korda liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, kuid määratud karistused on arhiveeritud, so kehtivaid karistusi menetlusalusel isikul temale inkrimineeritud väärteo toimepanemise hetkel ei olnud.

Seega oli ta LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes isikuks, keda ei ole varem samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud, kuivõrd varasem karistus samalaadse väärteo eest oli arhiveeritud, mistõttu oli ta LS § 224 lg 3 p 1 märgitud tunnusega isikuks. Ometigi ei takistanud see asjaolu kaebuse esitajat toime panemast menetlusesemeks olevat ohtlikku liiklusalast väärtegu. Samuti tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arusaama kohaselt kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita.

Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest ja kohtule adresseeritud kaebuse sisust nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks asuda sõidukit juhtima ega astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha. Arvestades aga tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra, peaks iga isik juhile keelatud seisundit tajuma.

Seega pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda ja teiste liiklejate elu ja tervist. Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et ainuüksi juba süü suurust arvestades tuleb kohtuvälise menetleja määratud põhikaristust lugeda proportsionaalseks. Vaidlustatud otsusega määratud karistus mahub ettenähtud sanktsiooni piiridesse ning kohtul puudub igasugune alus asuda seisukohale, et kohtuväline menetleja oleks eiranud karistuse määramisel KarS § 56 lg 1 sätestatud karistamise aluseid. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis nähtub väärteoasja materjalidest, et menetlusalusel isikul tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,73 mg/l.

Kohtu hinnangul on kõnealuse näidu näol tegemist olulise lubatud alkoholipiirmäära ületamisega. Diskuteerimata selle üle, kas 4-6 pudeli õlle tarvitamine eelmisel õhtul, sellele järgnenud 5-6 tunnine ööuni koos hommikusöögi ja kohviga on piisavad tagamaks mootorsõiduki juhi sellist tervislikku seisundi, millega on lubatav ka mootorsõiduki juhtimine, siis menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tuvastatud alkoholisisaldus oli oma määralt selline, et see ei oleks saanud menetlusalusele isikule märkamatuks jääda. Seejuures ei pea kohus usutavaks menetlusaluse isiku väiteid, et ta pidas ennast kaineks ja alkoholi tarvitamise tunnuseid ta endal ei tuvastanud.

Kohtu arvates näitab eelosutatu menetlusaluse isiku suhtumist liikluskorda ning selline suhtumine on oma olemuselt ohtlik, kuna isik ei taju temast enesest tulenevat ohtu ei enesele ega teistele liiklejatele. Kaebuse ja sellele lisatud tõendite kohaselt on menetlusalusele isikule vajalik juhtimisõigus seoses tööülesannete täitmisega. Arvestades, et kaebaja töötab kaebuse lisade kohaselt XXXOÜs juba pikemat, siis järeldub, et oma töökohustustest, sh juhtimisõiguse nõutavusest töökohustuste täitmisel, on kaebaja olud teadlik juba pikemat aega.

Menetlusaluse isiku käitumine viitab seega sellele, et kohtule esitatud dokumentidest tulenevad töökohustused meenusid menetlusalusele isikule pärast väärteoprotokolli koostamist ja kättesaamist ning varasemate karistuste meenutamist, millele reageeris vastulause esitamisega ja taotles lisakaristuse kohaldamata jätmist. Seega möönis kaebaja varasema rikkaliku kogemuse pinnalt ka võimalikku saabuvat tagajärge, so ka võimalikku juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus asub seisukohale, et väärteoasja materjalidest, ka kaebusele lisatud M.O puudutavatest dokumentidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise.

Kaebuses toodud väited seoses töökohustusega ei ole kohtu arvates erandlikuks asjaoluks, mis võiks välistada kas teo õigusvastasuse või siis lisakaristuse kohaldamise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku enese puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine menetlusaluse isiku suhtes oli süüteo asjaolusid arvestades täiesti põhjendatud. Mis puudutab kaebuses esitatud väidet, et sedavõrd suure rahatrahvi puhul on lisakaristuse määramine ebaproportsionaalne, siis sellega seoses selgitab kohus alljärgnevat.

LS § 224 lg 3 annab nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule võimaluse kohaldada keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest lisakaristust. Seejuures on seadusandja pidanud võimalikuks kohaldada LS §-s 224 ettenähtud liiklusrikkumise toimepanemise eest nii põhikaristust rahatrahvi, aresti või juhtimisõiguse äravõtmise näol, kuid ka lisakaristust, mis seisneb juhtimisõiguse äravõtmises. Samas ei tulene vastavatest õigusnormidest, et teatud määras, sh nt maksimaalmääras rahatrahvi kohaldamine välistaks lisakaristamise kohaldamise.

Nagu öeldud, sõltuvad määratavad või mõistetavad karistusliik ja –määr konkreetsest süüst aga ka muudest karistuse mõistmise aluseks olevatest aspektidest, millele kohus juba eelnevalt osutas. Arvestades käesoleva väärteomenetluse tulemina tuvastatud isiku süü suurust ning võttes arvesse menetlusaluse isiku isikut iseloomustavaid andmeid, on lisakaristuse kohaldamine sedavõrd suure rahatrahvi määramise juures kohane ja proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Märgitu tulemina leiab kohus, et kohtuväline menetleja on lähtuvalt väärteoasjas kogutud tõenditest ja temale nii KarS § 50 lg 1 p 2 kui ka LS § 224 lg 3 sätetega antud õigusest teinud oma valiku ja pidanud vajalikuks lisakaristust kohaldada ning kohus nõustub kohtuvälise menetleja valikuga.

Menetlusalune isik on oma käitumisega näidanud, et ta kujutab endast liikluses ohtu nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ning ohtlik liikleja tuleb liiklusest kõrvaldada, tagamaks õiguskuulekatele liiklejatele ohutu liiklemise vähemalt selleks ajaks, kui ohtlik liikleja on liiklusest kõrvaldatud. Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohus leiab, et süü suurust arvestades eeldanuks lubatud alkoholipiirmäära ületamise määr lisakaristuse kohaldamist ka keskmist määra ületavas määras.

Keskmises määras lisakaristuse kohaldamine viitab üheselt sellele, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja arvestanud kaebuse esitaja kahetsusega ning kohus peab määratud lisakaristuse määraga nõustuma, kuivõrd kaebemenetluses puudub kohtul võimalus menetlusaluse isiku olukorda raskendada. Eelnevast lähtudes asub kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on ka lisakaristuse määranud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine.

Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

kohtunik