4-14-43/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-14-43

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. jaanuaril 2014.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-14-43

Kohtunik

Margot Mikler

Väärteoasi

P.S kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

17.12.2013.a otsusele väärteoasjas nr 2373,13,007402

Kohtumenetluse pooled

(ik XXX;

Menetlusalune isik: P.S

elukoht: XXX, töötab AS XXX);

Kohtuväline

menetleja:

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskus

liiklusmenetlustalitus.

Kohtumenetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. P.S kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 17.12.2013.a. otsusele väärteoasjas nr 2373,13,007402 tühistada osaliselt.

2. Mõista P.S süüdi Liiklusseaduse (LS) § 242 lg 2 järgi ning mõista rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses, s.o. 200 eurot;

3. Jätta lisakaristusena Liiklusseaduse (LS) § 242 lg 3 järgi ettenähtud mootorsõiduki juhtimise äravõtmine 1 kuuks P.S suhtes kohaldamata.

4. Rahatrahv tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul arvates otsuse kättesaadavaks tegemise päevast, trahv tasuda Põhja Prefektuuri, korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 17.12.2013.a otsusele väärteoasjas nr. 2373,13,007402 näidatud arvele Rahandusministeeriumi arvele 10220034796011 (EE891010220034796011) SEB Pangas või arvele 221023778606 (EE932200221023778606) Swedbank pangas koos kohustusliku viitenumbri 10220135306180 äranäitamisega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad. 17.12.2013.a. otsusega määrati Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsusega P.S-ile Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 242 lg 2 alusel rahatrahv 50 trahviühikut, s.o 200 eurot ning LS § 242 lg 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks.

Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis isik mootorsõidukit kiirusega 71 +/- 3 km/h, kus on suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h, ületades suurimat lubatud sõidukiirust vähemalt 18 km/h. Samuti juhtis mootorsõidukit ning enne manöövri sooritamist ei veendunud selle manöövri ohutuses (lasi sõiduki tahtlikult vasakule ja paremale külglibisemisse avalikul teel) seades ohtu liikluses nii ennast, kui teisi liiklejaid. Esitatud kaebuses vaidlustab P.S otsust osaliselt ehk siis juhtimisõiguse ära võtmist üheks kuuks. Väärteo toimepanemist ta tunnistab ja kahetseb ning saab aru, et käitus valesti ning edaspidi lubab olla ettevaatlikum ja täita liikluseeskirju.

P.S põhjendab lisakaristuse tühistamist asjaoludega, et tal on vaja juhilube oma igapäevases töös. Ta peab sõitma erinevate autodega kuna töötab automehaanikuna asutuses AS XXX. Tal ei ole võimalik ilma juhilubadeta töökohustusi täita. Kaebaja leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine esimese rikkumise puhul on liiga karm. Kaebaja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kohtuväline menetleja leiab, et 17.12.2013.a. koostatud otsus väärteoasjas nr 2373,13,007402 on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks alused kaebuses esitatud põhjendustel puuduvad.

Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 242 lg 2 ja § 227 lg 1 järgi ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärtegu on õigusvastane ja KarS § 30 ja § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja leiab, et mootorsõiduki peatamine ja juhi kontrollimine oli põhjendatud. Vastavalt LS § 16 lg 1 kohaselt peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda.

Vastavalt LS § 15 lg 1 p 2 suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 km/h. Juhtides mootorsõidukit, ületades suurimat lubatud kiirust ja sooritades manöövri, mille ohutuses mootorsõiduki juht ei veendunud, seadis ta ohtu nii enda, kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Isik on selgitanud, et seoses öösel maha sadanud lumega otsustas ta kontrollida tee libedust ning ei märganud, et kiirus oli tõusnud 70 km/h peale. Kohtuväline menetleja leiab, et tegemist on tahtliku ja jämeda liiklusreeglite nõuete rikkumisega, mille puhul on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud.

P.S näol on tegemist esmast juhtimisõigust omava isikuga, kes omab mootorsõiduki juhina liikluses veel vähest sõidukogemust. Kaebaja ei ole aru saanud, et osalemine liikluses tähendab ka endale vastutuse võtmist ja et avalikuks liiklemiseks ettenähtud teed ei ole mõeldud katsetamisteks. Kohtuväline menetleja nõustub asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohus leiab, et antud väärteoasja on võimalik lahendada ilma istungit korraldamata kirjalikus menetluses. Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on teatanud, et nõustuvad asja kirjaliku menetlusega.

Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud vahetult väärteoasjas olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti leiab, et Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus nr 2373,13,007402 tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud lisakaristuse osas. Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis P.S 25.11.2013.a. kell 07:57 Harjumaal Saku vallas, Kiisa alevikus Tõdva – Hageri tee 6 km mootorsõidukit BMW 530D reg.nr XXXkiirusega 71+/-3 km/h teel kus on suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h, ületades suurimat lubatud sõidukiirust vähemalt 18 km/h.

Samuti juhtis mootorsõidukit ning enne manöövri sooritamist ei veendunud selle manöövri ohutuses (lasi sõiduki tahtlikult vasakule ja paremale külglibisemisse avalikul teel) seades ohtu liikluses nii ennast, kui teisi liiklejaid. Kiirusemõõtmeseadme kasutamise protokollist on näha, et 25.11.2013.a. kell 07:57 mõõdeti P.S-i poolt juhitud mootorsõidukil BMW 530D reg.nr XXXsõidukiiruseks 71 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetavalt teelõigul oli 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääratus on +/-3 km/h. Seega P.S ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui

18 km/h. P.S-ile on näidatud fikseeritud lugemit ning isik on protokolli allkirjastanud. Tunnistaja Robert Vahter ülekuulamise protokollist nähtub, et täites tööülesandeid 25.11.2013.a. kell 07:57 Kiisa alevikus Saku vallas Tõdva – Hageri tee 6 km – l koos välijuhi Henry Murumaaga märkasid Tõdva suunas liikuvat mootorsõidukit BMW 530D reg.nr XXX, mille puhul hakkas silma sõiduki liikumisstiil, sõiduk sattus külglibisemisse. Ta mõõtis sõiduki liikumiskiiruseks 71 km/h +/-3 km/h asulasisesel teel, seega oli kiiruseületamine mitte vähem, kui 18 km/h. Peatasid sõiduki ning juhiks osutus P.S (ik XXX). Sõiduteel oli kiilasjää ning juht ohustas liiklust ning tekitas liiklusohtlikke olukordi. Menetlusealune isik on selgitanud, et juhtis sõidukit BMW 530d reg.nr XXX. Kuna öösel oli sadanud lund siis kontrollis tee libedust. Enne ristimikult väljumist veendus, et ei tule sõidukeid ja sooritas parempöörde. Kiirendades tunnetas ta oma auto piire ja ka enda omasid. Ta ei märganud, et kiirus oli 70 km/h. Ta saab oma veast aru ja kahetseb sügavalt. Ülalnimetatud tõenditele tuginedes loeb kohus väärteo toimepanemist menetlusaluse isiku poolt tõendatuks. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel õigustatult lähtunud KarS § 63 lg-st 1 ja määranud karistuse raskema sanktsiooni alusel, kuna P.S poolt toimepandu näol on tegemist süütegude ideaalkogumiga. Liiklusseaduse § 242 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut ning sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohus leiab, et karistuse määramisel on kohtuväline menetleja jätnud täitmata KarS § 56 sätestatud nõudeid.

KarS § 56 lg 1 peab obligatoorseks kergendavate ja raskendavate asjaolude arvestamist karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja ei ole otsuses ega kirjalikus vastuses viidanud P.S puhul karistust kergendava asjaolu olemasolule. Samas on väärteo toimiku materjalidest näha, et P.S avaldas puhtsüdamlikku kahetsust juba kohtuvälises menetluses ja kinnitab sama oma kaebuses.

Kabusele on lisanud kaebaja ka tööandja seisukoha, mis kinnitab, et ilma juhtimisõiguseta ei ole võimalik P.S täita töökohustusi. Karistusregistri andmetest nähtub, et P.S on varem väärteokorras karistamata isikuks. Karistusregistrist küll nähtub, et isikut on varem väärteokorras karistatud kolmel korral,kuid antud väärteokaristused on arhiveeritud, seega isikul puuduvad kehtivad karistused ning loetakse varem väärteokorras karistamata isikuks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades.

Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. P.S näol on tegemist isikuga, kes on varem väärteokorras karistamata ning majandusliku olukorra seisukohalt tuleb arvestada, et juhilubade olemasolust sõltub isiku sissetulek. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusest ega kirjalikust vastusest ei nähtu, millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et P.S-i on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest vaid lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel.

Kohus on seisukohal, et P.S-i puhul täidab juba iseenesest põhikaristuse suurus karistuse eripreventiivset eesmärki ning mõjutab isikut läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekas. Ei ole vähetähtis ka asjaolu, et juhtimisõiguse olemasolu on lahutamatus seoses menetlusaluse isiku tööülesannete täitmisega ning juhtimisõiguse realiseerimise kasvõi ajutine keeld tekitab tema poolt töökoha kaotamise reaalse ohu. Kohtuväline menetleja on nii otsuses kui ka kirjalikus vastuses põhjendanud lisakaristuse kohaldamise vajadust üldpreventiivsete kaalutlustega, jättes täiesti arvestama teisi KarS § 56-s sätestatud kriteeriume.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud otsuses 3-1-1-122-13 järgmist: Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet.

Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. …Ehhki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega“. Eeltoodu alusel leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine P.S suhtes ei ole põhjendatud ning jätab selle kohaldamta.

Kohus juhindub V™S § -dest 120, 132-135.

Margot Mikler

Kohtunik