4-13-3210/32 · Tallinna Ringkonnakohus

4-13-3210

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. jaanuar 2014, Tallinn, kirjalikus menetluses

Väärteoasja number

4-13-3210

Kohtukoosseis

eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja

Malle Preimer

Väärteoasi

V.D väärteoasi narkootiliste ja psühhotroopsete

ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 22.10.2013 otsus

Kaebuse esitaja

V.D (ik: xxx) kaitsja

vandeadvokaat

Helmeri Indela

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 22.10.2013 kohtuotsus V.D väärteoasjas nr 4-13-3210 jätta muutmata.

2. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lõuna politseijaoskonna poolt koostatud väärteoprotokolli nr AB 1304691 kohaselt oli V.D, viibides 11.03.2013 kella 23:34 ajal Tallinnas, Nõmme turuplatsi kõrval bussipeatuses, eelnevalt tarvitanud ebaseaduslikult, ilma arsti ettekirjutuseta, narkootilist ainet metamfetamiini, rikkudes NPALS § 3 lg 1 nõudeid ning pannes sellega toime NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lõuna politseijaoskonna poolt koostatud väärteoprotokolli nr AB 1304692 kohaselt oli V.D, viibides 15.03.2013 kella 20:10 ajal Tallinnas, Õismäe tee 105 bussipeatuses, eelnevalt ebaseaduslikult, ilma arsti ettekirjutuseta, tarvitanud narkootilisi aineid amfetamiini ja metamfetamiini, rikkudes NPALS § 3 lg 1 nõudeid ning pannes sellega toime NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo. Pidades vajalikuks karistada V.D arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasjad väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 71 alusel Harju Maakohtule arutamiseks.

2. Harju Maakohus määras ühendada väärteoasjad nr 4-13-3210 ja 4-13-3211 ühiseks menetlemiseks ning luges väärteoasja numbriks 4-13-3210.

Maakohtu seisukoht

3. 22.10.2013 otsusega mõistis Harju Maakohus V.D süüdi NPALS § 15 järgi ja karistas teda rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, s.o 320 eurot. Kohtuotsusega mõisteti V.D-lt välja ka ekspertiisitasu 94 eurot. Kohtuotsuse motiivides märgitakse, et väärteoasjas on joobeseisundi tuvastamise uuringutega tõendamist leidnud ja see on menetlusosaliste poolt vaidlustamata asjaolu, et V.D esines narkojoove nii 11.03.2013 kui ka 15.03.2013. Mõlemal korral leiti analüüside tulemusena V.D organismist narkootilist ainet - metamfetamiini, kusjuures 15.03.2013 tuvastati V.D nii metamfetamiini kui ka amfetamiinijoove (joobeseisundi tuvastamise aktid nr 777T ja 822T). Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud V.D 11.03.2013 kinni pidanud patrullpolitseinik

D. P on andnud ütlusi, et Lõuna politseijaoskonna patrullpolitseinikuna saabus ta väljakutsel Nõmme turu juurde, kus juhtimiskeskusesse jõudnud informatsiooni kohaselt kõndis isik sõiduteel, karjus ja röökis. Jõudes kohale, nägi tunnistaja V.D, kes oli ebaadekvaatses seisundis, ei orienteerinud kohas ega ajas, igale küsimusele vastas „Mida?“, ei saanud aru, kus ta viibib, kuidas ta sinna sattus ja kellega räägib. Tunnistaja D. P on seletanud ka, et alkoholilõhna isiku juures ei olnud ning tema pupillid valgusele ei reageerinud, mistõttu tekkis tunnistajal, kui varem korduvalt narkojoobes isikutega kokkupuutunud politseiametnikul, kahtlus narkojoobe olemasolus ka V.D puhul (tlk 37). Analoogset situatsiooni on kirjeldanud kohtuistungil ülekuulatud teine tunnistaja - patrullpolitseinik A. P, kes pidas V.D kinni 15.03.2013. Tunnistaja ütluste kohaselt sai ta analoogse väljakutse Õismäele, kus bussipeatuse juures viibinud isik olevat käitunud ebaadekvaatselt. Kohale tulles avastas tunnistaja heleda jope ning päikeseprillidega isiku, kellel olid ilmsed narkojoobe tunnused: aeglane ja arusaamatu kõne, tuikuv kõnnak, pupillid olid väikesed ega reageerinud taskulambi valgusele. Isikuks osutus V.D (tl 52). Antud väärteoasjas on menetlusaluse isiku kaitsja tõstatanud küsimuse, mis puudutab NPALS §

15 1 koosseisulist elementi - narkootilise aine tarvitamist, seades kahtluse alla menetlusalusele isikule inkrimineeritava süüteo objektiivse koosseisu tõendatuse, leides, et koosseisupärane tegu - narkootilise aine tarvitamine on täielikult tõendamata.

Kohus nõustus kaitsja seisukohaga, et NPALS § 15 1

sätestatud tegu - narkootilise aine

tarvitamine - ei ole õiguslikult samastatav narkojoobega, kuna viimane ei ole antud sätte koosseisuline element. Analüüsides NPALS § 151 süüteokoosseisu karistusseadustiku kolmeastmelisest deliktistruktuurist lähtuvalt, tuleb kõigepealt kohtul tuvastada antud süüteo objektiivne koosseis ehk menetlusaluse isiku poolne narkootilise aine tarvitamine. Seejärel tuleb teha kindlaks, kas isik teadis, et ta narkootikumi tarvitab ning kas ta vähemalt oleks sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama. Kui sel moel on koosseisupärane tegu tuvastatud ja õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, vastutabki isik NPALS § 151 järgi (RKL 3-1-1-49-09).

Nagu kohus juba eelpool märkis, ei kuulu narkojoobe olemasolu küll NPALS § 151 sätestatud süüteokoosseisu, kuid samas on kohus seisukohal, et joobeseisundi tuvastamine võib siiski olla oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 koosseisu. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et narkootiline aine ei teki inimese organismis tema elutegevuse või mingisuguste sisemiste faktorite tulemusena, vaid üksnes nimetatud ainete tarvitamisel, millele vaieldamatult viitab ka narkojoobe olemasolu. V.D ütlustest nähtuvalt olid nii 11.03.2013 kui ka 15.03.2013 tema tavapärased tööpäevad, ta sõi töö juures tavalist toitu, jõi külmkapist võetud coca-colat ja energiajooki.

Seega on kohtu arvates ebatõenäoline, et 2 korda lühikese ajavahemiku jooksul on kellegi teise kui V.D enda tegevuse tulemusena sattunud tema organismi narkootilised ained. Lisaks sellele ei pidanud kohus eluliselt usutavaks ka seda, et erinevatel kuupäevadel, kellaaegadel ning kohtades on keegi V.D teadmata ja tema tahte vastaselt narkojoobe tekitamise eesmärgil talle narkootilisi aineid manustanud. Seetõttu kohus välistas võimaluse, et V.D organismis tuvastatud narkootilised ained võisid olla sinna jäänud muul moel kui tema enda poolt manustamise teel.

V.D on kohtuistungil avaldanud, et nii 11.03.2013 kui ka 15.03.2013 esinesid tal terviseprobleemid - uimasus, mäluhäired, mis avaldusid tema hinnangul stressi tagajärjel pärast alkoholi joomist ja arsti poolt määratud valuvaigisti Tramadol ja rahusti Rivotril tarvitamist. Narkootiliste ainete tarvitamist väärteoprotokollides märgitud kuupäevadel on V.D küll eitanud, kuid siiski tunnistanud, et on nimetatud ainetega isiklikult kokku puutunud, nimelt tarbis amfetamiini 1996. a (tl 37, 52). Hinnanud V.D poolt eeltoodud selgitusi ning kõrvutades neid teiste väärteoasjas kogutud tõenditega, leidis kohus, et need võimaldavad kohtul teha järelduse, et narkootiliste ainete tarvitamine pole V.D-le esmakordne ega võõras olukord, mistõttu kohus ei saa otseselt välistada asjaolu, et V.D on asunud uuesti nimetatud aineid tarvitama.

Antud järeldusele annab ainet lisaks ka asjaolu, et süüdlase käitumine süüteole eelnenud ajal on kaudse tõendina üsnagi informatiivne, hindamaks asjaolu, milline võis olla sellesama isiku käitumine ka süüteosündmuse toimumise ajal. Seda ka seetõttu, et võimalus, et narkootikume on tarvitama asunud isik, kellel ei ole olnud narkootiliste ainetega varasemalt mitte mingisuguseid kokkupuuteid, on tunduvalt väiksem, kui varasemalt nimetatud ainete tarvitamise kogemust omaval isikul. Seega luges kohus V.D puhul tema varasemat narkootikumide tarvitamist asjaoluks, mis võib viidata sarnase käitumise kordumisele ka temale inkrimineeritavate väärtegude osas.

Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, mille kohaselt seab ta kahtluse alla tunnistajate ütluste usaldusväärsuse. Tunnistaja D. P on kohtuistungil antud ütlustes kirjeldanud V.D kinnipidamise hetkel seljas olnud riietust ning tema ebaadekvaatset käitumist, ka teine politseiametnik – A. P kirjeldas sarnaselt V.D narkojoobele viitavat käitumist – aeglane ja arusaamatu kõne, tuikuv kõnnak, pupillide mittereageerimine valgusele. Seega nähtub kohtu hinnangul mõlema tunnistaja ütlustest, et tunnistajad mäletavad hästi

11.03. ja 15.03.2013 toimunut seoses menetlusaluse isiku V.D kinnipidamisega. Tunnistajad on piisava täpsusega kirjeldanud nii V.D välimust, käitumist kui ka muid asjaolusid seoses kinnipidamisega. Seetõttu ei ole kohtul, vastupidiselt kaitsjale, alust kahelda ei tunnistaja D. Pi ega A. P ütluste kui tõendite usaldusväärsuses ning tõepärasuses. Kohus ei pidanud ebareaalseks, et politseiametnik võib hästi mäletada 7 kuud tagasi toimunud sündmust, kuivõrd nimetatud asjaolu nähtub ka otseselt tunnistaja D. P poolt kohtuistungil räägitust.

Samuti lükkas kohus ümber kaitsja väite nagu ei omaks D. P politseiametnikuna mingit oskust eristamaks tavalist joovet narkojoobest, kuivõrd erinevate joobetunnuste eristamine ning joobes isikute kinnipidamise taktika on politsei eriväljaõppe üks osa ning politseiametnikud ei vaja selles osas veel erialasest haridusest eraldiseisvat koolitust. Mis aga puutub kaitsja väitesse, et tunnistaja D. P ei ole näinud V.D narkootilisi aineid tarvitamas ega leidnud tema juurest narkootilisi aineid ning seetõttu on V.D poolne narkootiliste ainete tarvitamine tõendamata, siis kohus leidis, et juhtimiskeskusest laekunud väljakutsele reageerinud politseipatrullilt ei olegi mõistlik eeldada, et ta peaks alati nägema pealt narkojoobe kahtlusega kinnipeetavate isikute eelnevat narkootikumide tarvitamist või leidma kindlasti nende juurest narkootilisi aineid, et lugeda NPALS § 151 alusel toimepandud süütegu tõendatuks.

Kohus märkis, et kuigi politseiametnikud ei näinud V.D narkootikume tarvitamas ega leidnud kinnipidamisel tema juurest narkootilist ainet, ei viita see isiku käitumises NPALS § väärteokoosseisu puudumisele, vaid kohus leidis, et tunnistajate D. Pi ja A. P usaldusväärsed ütlused viitavad taaskord sellele, et V.D oli narkootiliste ainete tarvitamise tulemusena nende ainete mõju all, seega oli ta toime pannud NPALS § 151 sätestatud süüteokoosseisu. Nimetatud asjaolu kajastavad nii politseile tehtud väljakutsed kui ka 11.03.2013 ja 15.03.2013 V.D kinnipidamisel tema käitumises ilmnenud tunnused, millest politseiametnikud, tuginedes oma väljaõppele ja töökogemusele, järeldasid, et tegemist võis olla narkootilist ainet tarvitanud isikuga.

Kohus leidis, et kuigi menetletavas väärteoasjas ei leidu tõendeid, mis otseselt kinnitaksid V.D poolt narkootiliste ainete tarvitamist, ei saa siiski tähelepanuta jätta menetlusaluse isiku poolt narkootiliste ainete tarvitamisele kaudselt viitavaid tõendeid. On üldteada asjaolu, et narkootikumidega seotud süütegude puhul on tegemist peitsüütegudega ja seetõttu on alust eeldada, et nimetatud tegude toimepanijad püüavad oma tegevust igati varjata, mille tõttu antud süüteoliigis isiku süüle viitavaid tõendeid (näiteks tunnistajate-pealtnägijate ütlused) ei pruugi olla eriti arvukalt.

Samas, nii õigusalase erialakirjanduse kui ka kohtupraktikas levinud arusaamade kohaselt puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt süüteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta küll süüteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud asjaolude kohta.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-55-13 leidnud, et kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi süüteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Analüüsinud igakülgselt menetletavas väärteoasjas V.D poolsele narkootikumide tarvitamisele kaudselt viitavaid tõendeid, jõudis kohus seisukohale, et V.D poolsele narkootiliste ainete tarvitamisele ja seega NPALS § 15 1 süüteokoosseisu realiseerimisele viitavad arvukad kaudsed tõendid osutavad V.D süüle ja annavad alust lugeda V.D poolne narkootiliste ainete tarvitamine väärteoprotokollides märgitud ajal tõendatuks.

Süüd välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu. V.D tegevus on väärteoprotokollides õigesti käsitletud NPALS § 3 lg 1 rikkumisena, s.o narkootilise aine käitlemisena. V.D uriinis tuvastati 11.03.2013 metamfetamiini ning 15.03.2013 metamfetamiini ja amfetamiini. Nimetatud ained on lisatud Sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisas 1 sisalduvasse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja, s.o tegu on narkootiliste ainetega.

NPALS § 3 lg 1 kohaselt on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või NPALS-s ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Selliseid erandlikke õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole käesoleval juhul tuvastatud.

Eeltoodut

arvesse

võttes

on

23.04.2013

koostatud

väärteoprotokollides nr AB 1304691 ja AB 1304692 kirjeldatud NPALS § 3 lg 1 rikkumised õigesti kvalifitseeritud NPALS § 151 järgi. Kohus asus seisukohale, et V.D pani antud süüteod toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuivõrd metamfetamiini ja amfetamiini tarvitades pidi V.D võimalikuks pidama, et selliste ainete tarvitamine arsti ettekirjutuseta ei ole lubatud ning seda ka möönma. Kohus leidis, et kuna puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 29 lg 1 p 1 alusel, ei ole põhjendatud ka menetlusaluse isiku poolt valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamine V™S § 23 alusel ning menetlusaluse isiku poolt oma kaitsjale makstud tasu tuleb jätta menetlusaluse isiku kanda.

Karistuse mõistmisel märkis maakohus, et NPALS § 151

järgi on narkootilise või

psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamine väärtegu, mille toimepanemise eest võib isikut karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga.

V.D puhul ei ole

tuvastatud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohtuväline menetleja on taotlenud V.D-le karistuseks aresti 12 päeva, mida asendada üldkasuliku tööga. Kohus antud karistusettepanekuga ei nõustunud, põhjendades seda sellega, et kuigi V.D on varem korduvalt karistatud, ei ole tal käesoleval ajal kehtivaid karistusi. Kohus leidis, et menetlusaluse isiku suhteliselt väikest süüd, tema tervislikku seisundit ning töökoha olemasolu arvesse võttes on otstarbekam teda karistada rahatrahviga alla sanktsiooni keskmist määra, selle 2/5 piires.

Apellatsioon

4. Harju Maakohtu 22.10.2013 kohtuotsuse peale esitas apellatsiooni menetlusaluse isiku V.D kaitsja H. Indela, kes vaidlustab kohtuotsuse täies ulatuses ning palub otsus tühistada ning teha uus otsus, millega lõpetada V.D suhtes väärteomenetlus VtMS § 29 lg 1 p 1 alusel; samuti mõista riigilt V.D kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu. Apellatsiooni põhjendustes märgitakse järgmist. Riigikohus on selgitanud kohtulahendi nr 3-1-1-55-13 p-des 6-7, et . Seega on NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo koosseisupärane tegu narkootilise aine tarvitamine ehk manustamine. Apellant on seisukohal, et menetlusaluse isiku poolt väärtegude toimepanemine on täielikult tõendamata, kuna puuduvad mistahes tõendid, mis tõendaksid narkootiliste ainete manustamist menetlusaluse isiku poolt. Riigikohus on veel kohtulahendi nr 3-1-1-55-09 p-s 18.2 selgitanud, et . Apellant on veendunud, et antud Riigikohtu seisukohad on asjakohased ka väärteomenetluses kehtivat tõendamisstandardit arvestades. Maakohus on esmalt kohtuotsuse lk 3 ülaosas oletuslikult ja tõenditele viitamata leidnud, et Kohtu selline seisukoht on oletuslik ning veenab, et kohus on kohtulahendi rajanud üksnes joobe tuvastamise aktile, millest Riigikohtu praktika järgi üksi ei piisa, tunnistamaks isikut süüdi NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises.

Apellant

leiab

täiendavalt,

et

kriminaalmenetluslikku tõendamisstandardit arvestades ei saa süüdimõistev kohtulahend tugineda „tõenäosusel“, vaid üksnes asjaolude tõendatusel. Menetlusalune isik V.D ise on täielikult eitanud narkootiliste ainete tarvitamist.

Edasi on kohus jällegi oletuslikult leidnud, et

Kohtu seisukohad menetlusaluse

isiku süüdistunnistamisel põhinevad jällegi oletustel,

mistõttu oluliselt on rikutud

väärteomenetlusõigust VtMS § 150 lg 2 alusel. Menetlusalune isik tunnistas kohtule, et viimati tarvitas ta narkootilisi aineid 1996. aastal, mil tarbis amfetamiini. Nimetatud asjaolust pole apellandi hinnangul võimalik järeldada, et menetlusalune isik oleks väidetava väärteo toimepanemise ajal (11.03.2013 ja 15.03.2013) narkootilisi aineid tarvitanud. Samuti on pelgalt oletuslik kohtu seisukoht, et Apellant on seisukohal, et isiku süüditunnistamine NPALS § 151 alusel narkootiliste ainete tarvitamises ei saa tugineda oletustele või tõenäosusele, vaid peab tuginema konkreetsetele ja tõendatud tõendamiseseme asjaoludele, milliseid praegusel juhtumil apellandi hinnangul ei esine. Peale joobe tuvastamise aktide, millele üksi ei saa Riigikohtu kohtupraktika järgi kohtulahendit rajada, on väärteoasjas tõenditena kogutud veel kahe politseiametniku, s.o D. Pi ja A. Pantšeko, ütlused. Apellant on seisukohal, et kohus on põhjendamatult rajanud kohtulahendi antud tunnistajate ütlustele. Esmalt on apellandi hinnangul ebareaalne ja eluliselt mitteusutav, et igapäevaselt patrullpolitseinikuna tegutsevad isikud mäletavad rohkem kui 7 kuud tagasi toimunud sündmusi, mistõttu tunnistajate ütlused on juba eos mitteusaldusväärsed ning neile ei saa kohtuotsust rajada. Teiseks ei näinud kumbki tunnistaja, kus, millal ning kuidas menetlusalune isik narkootilisi aineid tarvitab (manustab). Menetlusalune isik ise on kategooriliselt eitanud narkootiliste ainete tarvitamist. Järelikult puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et menetlusalune isik on tarvitanud narkootilisi aineid. Arvestades, et NPALS § 15 alusel on karistatav vaid narkootiliste ainete tarvitamine, on tunnistajate ütlused tegelikult asjakohatud tõendid, kuivõrd need võivad kirjeldada vaid menetlusaluse isiku poolt narkojoobes viibimist (mis pole NPALS § 151 alusel karistatav).

Kolmandaks, kohtu seisukoht –

– on pelgalt oletuslik. Kohtuotsusest ei nähtu, millele kohus sellise seisukoha on rajanud olukorras, kus tunnistaja D. P vastas kaitsjale selgelt, et ta pole saanud mistahes koolitust, eristamaks tavalist (nt alkoholist põhjustatud) joovet narkojoobest. Kujunenud olukorras on apellandi hinnangul ka tunnistaja subjektiivset laadi ütlused, et menetlusalune isik oli narkojoobes, täielikult alusetud, kuivõrd tunnistajal puuduvad mistahes erialased oskused eristamaks narkojoobes isikut alkoholijoobes isikust või muust terviserikkest. Asjaolu, et menetlusalune isik käitus kinnipidamisel ebaadekvaatselt, ei tähenda, et isik oleks narkojoobes, mis omakorda ei tähenda, et ta oleks NPALS § 151 alusel narkootilisi aineid tarvitanud.

Kohtu seisukoht –

on põhjendamatu. Olukorras, kus

Riigikohus on NPALS § 151

tõlgendanud kitsendavalt ning leidnud, et karistatav ei ole

narkojoobes viibimine, vaid narkootiliste ainete tarvitamine (manustamine), kusjuures ainuüksi narkojoobes viibimisest ei ole võimalik järeldada narkootiliste ainete tarvitamist, ei saa apellandi hinnangul väita, et NPALS § 151 alusel toimepandud süütegu on tõendatud olukorras, kus puuduvad mistahes tõendid narkootiliste ainete tarvitamise (manustamise) kohta.

Kohus on õigesti leidnud, et

Apellant on veendunud, et kui

kohus jõudis sellise järelduseni, oleks kohus pidanud rakendama põhimõtet (KrMS § 7 lg 3) ja väärteomenetluse V™S § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetama. Selle asemel, et menetlusalune isik põhjendatult väärteo tuvastamatuse ning kõrvaldamata kahtluste tõttu õigeks mõista ja väärteomenetlus lõpetada, on kohus aga sisuliselt just menetlusaluse isiku joobeseisundis viibimisest ebaõigesti järeldanud NPALS § 151 kohase väärteo toimepanemist, mis aga ülal viidatud Riigikohtu kohtupraktika alusel pole võimalik. Edasi on kohus leidnud, et kaudsete tõendite pinnalt on tuvastatav, et menetlusalune isik on realiseerinud NPALS § 151 väärteokoosseisu. Kaitsja kohtu seisukohtadega ei nõustu.

Riigikohus on selgitanud kohtulahendi nr 3-1-1-15-12 p-s 14, et

. Apellant viitab, et kohtuotsusest ei selgu, milliste veenvate kaudsete tõenditega ning kuidas on kohus jõudnud järelduseni, et NPALS § 151 alusel kvalifitseeritava väärteo toimepanemine menetlusaluse isiku poolt on tõendatud. Apellandi arvates pole kohtuotsusest järgitav, kuidas tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujuneb välja uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis annab aluse järeldada menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemist. Apellant on seisukohal, et maakohtu seisukohad on pelgalt oletuslikud ning tuginevad eelkõige üksnes joobe tuvastamise aktidele, milledele üksinda pole võimalik kohtulahendit rajada, seda enam, et V.D poolt narkootiliste ainete tarvitamise kohta puuduvad mistahes otsesed tõendid. Ühtlasi on V.D narkootiliste ainete tarvitamist (manustamist) kategooriliselt eitanud. Veelgi enam, KrMS § 62 p 1 alusel on tõendamiseseme asjaoludeks väärteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud väärteo tehiolud. Apellant rõhutab, et praegusel juhtumil puuduvad mistahes andmed nii väärteo toimepanemise aja, koha, viisi ning muude tehiolude suhtes. Selliselt on V.D poolt mistahes väärteo toimepanemine täielikult tõendamata. Kohtulahend on rajatud mitte veenvatele süüstavatele tõenditele, vaid pelgalt oletustele, et menetlusalune isik on väärteo toime pannud. Samuti teatas apellant, et on nõus apellatsiooni läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

5. Vastavalt V™S § 145 lg-le 1 saatis ringkonnakohus apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes.

Ringkonnakohtule

saadetud

kirjalikus

seisukohas

leidis

kohtuväline

menetleja,

et

kohtumenetluses on tõendamist leidnud V.D poolt NPALS § 15

sätestatud väärteo

toimepanemine ja tema karistamine NPALS § 151 järgi on põhjendatud. Kohtuväline menetleja leiab, et Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks alused apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja märkis, et maakohus on V™S § 87 sättest tulenevalt arutanud väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu kolleegium on lahendis nr 3-1-1-17-13 asunud seisukohale, et V™S § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see, et kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk teo faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-09, p

8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1). Samas V™S § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. V™S § 134 lg 1 ja § 110 p 1 kohaselt tuleb maakohtu otsuse põhiosas märkida nii tõendatuks tunnistatud asjaolud kui ka tõendid, millele on tuginetud. Kohtuotsusest selgub üheselt mõistetavalt, millistele tõenditele tuginedes maakohus tuvastas, et V.D on toime pannud NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo. V™S § 108 p-st 1 tulenevalt on maakohtul kohustus otsustada, kas on toime pandud seadusega sätestatud väärteotunnustele vastav tegu. Seega peab otsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Maakohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leidis, et V.D süü on õigesti kvalifitseeritud, täielikult tõendamist leidnud ja kaitsja esitatud väited ümber lükatud. Kuivõrd väärteomenetluses lähtutakse tõendite kogumisel ja tõendamisel V™S § 31 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluse sätetest, arvestades väärteomenetluse erisustega ja KrMS § 60 lg-st 1 tulenevalt võib väärteoasjas otsust tehes tugineda ainult asjaoludele, mis on kas tõendatud või tunnistatud üldtuntuks. Harju Maakohtu otsuses on kohtu seisukoht V.D süüdi tunnistamise ning karistuse mõistmise osas maakohtu poolt põhjendatud ja kohtu siseveendumus on otsuse lugemisel jälgitav ning maakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud menetlusõigust ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Maakohus on põhistanud jälgitavalt, miks V.D tuleb süüdi mõista ja karistada just rahatrahviga. Kõik apellatsioonis tõstatatud küsimused on olnud maakohtus ka kohtuliku uurimise esemeks ning maakohus on kaitseargumentidele kohtuotsuses pööranud piisavalt tähelepanu. Seega ei saa rääkida kohtuliku uurimise puudulikkusest. Maakohus on omapoolse põhjaliku tõendite hindamise ja arusaadava analüüsi tulemil tehiolude pinnalt andnud süüdistatava tegevusele õige karistusõigusliku hinnangu. Ühtlasi teatas kohtuväline menetleja, et on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu lahendab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni vastavalt V™S § 145 lg-le 1 kirjalikus menetluses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

7.1 Apellatsioonis leitakse, et olukorras, kus Riigikohus on NPALS § 151 tõlgendanud kitsendavalt ning leidnud, et karistatav ei ole narkojoobes viibimine, vaid narkootiliste ainete tarvitamine (manustamine), kusjuures ainuüksi narkojoobes viibimisest ei ole võimalik järeldada narkootiliste ainete tarvitamist, ei saa väita, et NPALS § 151 alusel toimepandud süütegu on tõendatud olukorras, kus puuduvad mistahes tõendid narkootiliste ainete tarvitamise (manustamise) kohta. Apellant on seisukohal, et kohus, olles jõudnud järelduseni, et menetletavas väärteoasjas ei leidu tõendeid, mis otseselt kinnitaksid V.D poolt narkootiliste ainete tarvitamist, oleks pidanud põhimõtet rakendades väärteomenetluse V™S § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetama. Selle asemel, et menetlusalune isik põhjendatult väärteo tuvastamatuse ning kõrvaldamata kahtluste tõttu õigeks mõista ja väärteomenetlus lõpetada, on apellandi väitel kohus aga sisuliselt just menetlusaluse isiku joobeseisundis viibimisest ebaõigesti järeldanud NPALS § 151 kohase väärteo toimepanemist, mis aga Riigikohtu kohtupraktika alusel pole võimalik. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu.

Käesolevas väärteoasjas on maakohus lugenud joobeseisundi tuvastamise uuringutega (joobeseisundi tuvastamise aktid nr 777T ja 822T) tõendatuks, et V.D esines narkojoove nii 11.03.2013 kui ka 15.03.2013. Mõlemal korral leiti analüüside tulemusena V.D organismist narkootilist ainet metamfetamiini, kusjuures 15.03.2013 tuvastati V.D organismist lisaks ka amfetamiini. Nimetatud asjaolu apellatsioonis ei vaidlustata. Seega on tõendamist leidnud asjaolu, et V.D oli väärteoprotokollides märgitud ajal ja kohas narkojoobes. Apellant, viidates Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-55-13 väljendatud Riigikohtu seisukohtadele, leiab, et kuivõrd NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo koosseisupärane tegu on narkootilise aine tarvitamine ehk manustamine, siis on menetlusaluse isiku poolt väärtegude toimepanemine täielikult tõendamata, kuna puuduvad mistahes tõendid, mis tõendaksid narkootiliste ainete manustamist menetlusaluse isiku poolt.

Ka selle seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. Käesoleval juhul ei ole tegemist Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-55-13 käsitletuga analoogse olukorraga, kuivõrd viidatud asjas oli menetlusalune isik esitanud kohtule kaitseversiooni, mida kohtul oli kohustus kontrollida, hinnates hiljem menetlusaluse isiku esitatud versiooni kogumis teiste tõenditega. Nimelt väitis menetlusalune isik, et kuna ta viibis enne mootorsõiduki juhtima asumist baaris ja suitsetas seal teistelt baari klientidelt küsitud sigarette, võis narkootiline aine – kanep – sel teel tema organismi sattuda.

Käesolevas asjas on aga menetlusalune isik V.D andnud ütlusi, et nii 11.03.2013 kui ka 15.03.2013 olid tema tavapärased tööpäevad, ta sõi töö juures tavalist toitu, jõi külmkapist võetud coca-colat ja energiajooki. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-125-12 asunud seisukohale, et kohtumenetluse poolele ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, kuid samuti peavad menetlusalune isik või tema kaitsja looma aktiivse kaitsetaktika korral võimaluse esitatud väidete kontrollimiseks. Käesolevas asjas ei ole menetlusalune isik V.D ega kaitsja, ehkki kategooriliselt eitades menetlusaluse isiku poolt narkootiliste ainete tarvitamist ning seega NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist, esitanud aga samas ühtegi hüpoteetilist väidet selle kohta, kuidas narkootiline aine võis V.D organismi sattuda.

Sellest tulenevalt on kohtult võetud ka võimalus menetlusaluse isiku või tema kaitsja poolt esitatud kaitseversiooni kontrollida ning kogumis teiste väärteoasjas uuritud tõenditega hinnata.

7.2 Maakohus on põhjendatult leidnud, et kuigi menetletavas väärteoasjas ei leidu tõendeid, mis otseselt kinnitaksid V.D poolt narkootiliste ainete tarvitamist, ei saa siiski tähelepanuta jätta menetlusaluse isiku poolt narkootiliste ainete tarvitamisele kaudselt viitavaid tõendeid. Ka Riigikohus on oma lahendi nr 3-1-1-15-12 p-s 14, leidnud, et Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Seejuures märkis Riigikohus, et nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Apellant leiab, et kohtuotsusest ei selgu, milliste veenvate kaudsete tõenditega ning kuidas on kohus jõudnud järelduseni, et NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine menetlusaluse isiku poolt on tõendatud. Apellant on seisukohal, et maakohtu seisukohad on pelgalt oletuslikud ning tuginevad eelkõige üksnes joobe tuvastamise aktidele, milledele üksinda pole võimalik kohtulahendit rajada, seda enam, et V.D poolt narkootiliste ainete tarvitamise kohta puuduvad mistahes otsesed tõendid.

Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu ja leiab, et maakohtu otsusest on jälgitav, milliste kaudsete tõenditega ning kuidas on kohus jõudnud järelduseni, et NPALS § 151 alusel kvalifitseeritava väärteo toimepanemine menetlusaluse isiku poolt on tõendatud.

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-49-09 märkinud, et „

. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud Riigikohtu seisukohast on maakohus käesolevas asjas õigesti juhindunud ning põhjendatult arvestanud menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemisele viitava tõendina temal narkojoobe tuvastamist. Seejuures on asjakohane maakohtu seisukoht, et narkootiline aine ei teki inimese organismis tema elutegevuse või mingisuguste sisemiste faktorite tulemusena, vaid üksnes nimetatud ainete tarvitamisel, millele vaieldamatult viitab ka narkojoobe olemasolu.

7.3 Lisaks sellele, et V.D narkojoobe olemasolu nii 11.03.2013 kui ka 15.03.2013 on tuvastatud joobeseisundi tuvastamise uuringutega (joobeseisundi tuvastamise aktid nr 777T ja 822T), arvestas kohus V.D narkojoobe olemasolule kui tema poolt narkootikumide tarvitamisele ja seega NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemisele viitavate tõenditena ka tunnistajate D. Pi ja A. P ütlusi. Apellandi väitel on maakohus nimetatud tunnistajate ütlusi põhjendamatult arvestanud, sest esmalt on apellandi hinnangul ebareaalne ja eluliselt mitteusutav, et igapäevaselt patrullpolitseinikuna tegutsevad isikud mäletavad rohkem kui 7 kuud tagasi toimunud sündmusi ning need tunnistused on tõenditena seetõttu ebausaldusväärsed; teiseks ei näinud kumbki tunnistaja, kus, millal ning kuidas menetlusalune isik narkootilisi aineid tarvitab (manustab) ning kolmandaks on tunnistaja D.

Pi subjektiivset laadi ütlused, et menetlusalune isik oli narkojoobes, täielikult alusetud, kuivõrd tunnistaja D. P vastas kaitsjale selgelt, et ta pole saanud mistahes koolitust, eristamaks tavalist (nt alkoholist põhjustatud) joovet narkojoobest, seega tunnistajal puuduvad mistahes erialased oskused eristamaks narkojoobes isikut alkoholijoobes isikust või muust terviserikkest. Ringkonnakohus apellandi niisuguste väidetega ei nõustu. Kohtuotsuse kohaselt on tunnistajad D. P ja A. P kohtuistungil antud ütlustes piisava täpsusega kirjeldanud nii V.D välimust, käitumist kui ka muid asjaolusid seoses kinnipidamisega 11.03.2013 ja 15.03.2013.

Nimelt on D. P kirjeldanud V.D kinnipidamise hetkel seljas olnud riietust ning tema ebaadekvaatset käitumist. Ka A. P kirjeldas sarnaselt V.D narkojoobele viitavat käitumist – aeglane ja arusaamatu kõne, tuikuv kõnnak, pupillide mittereageerimine valgusele. Seetõttu puudus kohtul alus kahelda tunnistajate ütluste kui tõendite usaldusväärsuses ning tõepärasuses. Kohus ei pidanud põhjendatult ka ebareaalseks, et politseiametnik võib hästi mäletada 7 kuud tagasi toimunud sündmust, kuivõrd nimetatud asjaolu nähtub ka otseselt tunnistaja D.

P poolt kohtuistungil räägitust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Ka puudub ringkonnakohtu seisukohalt alus kahtluse alla seada tunnistajate D. Pi ja A. P kui varem korduvalt narkojoobes isikutega kokkupuutunud politseiametnike suutlikkust eristada narkojoobes isikut alkoholijoobes isikust või muust terviserikkest ning seda olenemata mistahes koolitusest. Seda, et neil tekkis V.D puhul teatud kindlate tundemärkide põhjal (sh isik oli ebaadekvaatses seisundis, ei orienteerinud kohas ega ajas, igale küsimusele vastas „Mida?“, ei saanud aru, kus ta viibib, kuidas ta sinna sattus ja kellega räägib, aeglane ja arusaamatu kõne, tuikuv kõnnak, pupillid olid väikesed ega reageerinud taskulambi valgusele, alkoholilõhna isiku juures ei olnud) kahtlus narkojoobe olemasolus, mõlemad tunnistajad ka kinnitasid ning selline kahtlus sai joobeseisundi meditsiinilise tuvastamisega ka kinnitust.

Seoses apellandi väitega, et kumbki tunnistaja ei näinud, kus, millal ning kuidas menetlusalune isik narkootilisi aineid tarvitab (manustab) ning et praegusel juhtumil puuduvad mistahes andmed nii väärteo toimepanemise aja, koha, viisi ning muude tehiolude suhtes, nendib ringkonnakohus, et apellatsioonis toodud NPALS § 151 grammatilise tõlgendamise korral kaotaks see säte oma mõtte, kuivõrd reaalselt ei ole üldjuhul võimalik konkreetselt tuvastada, millisel ajahetkel isik narkootilist ainet tarvitas. Maakohus on õigesti märkinud, et üldteada asjaoluna on narkootikumidega seotud süütegude puhul tegemist nn peitsüütegudega ja seetõttu on alust eeldada, et nimetatud tegude toimepanijad püüavad oma tegevust igati varjata, mille tõttu antud süüteoliigis otseselt isiku süüle viitavaid tõendeid (näiteks tunnistajate-pealtnägijate ütlused) ei pruugi olla eriti arvukalt.

Ringkonnakohtu hinnangul aga ilmselgelt ei haakuks seadusandja tahtega ega seaduse mõttega olukord, kui isik, olles ilma arsti ettekirjutuseta tarvitanud narkootilist ainet kõrvaliste isikute eest varjatult, võiks pärast narkootikumi manustamist minna avalikku kohta, kartmata vaatamata narkojoobes olekule karistust pelgalt seetõttu, et keegi tema poolt narkootikumi tarvitamise hetke pealt ei näinud ning seda hetke ei ole ka võimalik ajaliselt täpselt tuvastada. V.D ütlustest nähtuvalt olid nii 11.03.2013 kui ka 15.03.2013 tema tavapärased tööpäevad, ta sõi töö juures tavalist toitu, jõi külmkapist võetud coca-colat ja energiajooki.

Seetõttu ei pidanud kohus põhjendatult eluliselt usutavaks, et 2 korda lühikese ajavahemiku jooksul on kellegi teise kui V.D enda tegevuse tulemusena sattunud tema organismi narkootilised ained. Ka ei pidanud kohus põhjendatult eluliselt usutavaks seda, et erinevatel kuupäevadel, kellaaegadel ning kohtades on keegi V.Deadmata ja tema tahte vastaselt narkojoobe tekitamise eesmärgil talle narkootilisi aineid manustanud. Lisaks on maakohus seejuures õigustatult arvestanud asjaolu, et V.D on tunnistanud, et on nimetatud ainetega isiklikult kokku puutunud, nimelt tarbis amfetamiini 1996. aastal (tl 37, 52).

Sellest tulenevalt luges kohus õigesti V.D puhul tema varasemat narkootikumide tarvitamist selliseks asjaoluks, mis võib viidata sarnase käitumise kordumisele ka temale inkrimineeritavate väärtegude osas. Seda, et kuriteo toimepanemise viisi (nn ) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina on aktsepteeritud ka Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-32-05 (RT III, 2005, 17, 176).

7.4 Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuses sisalduva V.D poolt narkootikumide tarvitamisele kaudselt viitavate eelpoolnimetatud tõendite analüüsi pinnalt saab V.D poolt narkootiliste ainete tarvitamise kui NPALS § 15 sätestatud süüteo koosseisulise tunnuse lugeda tõendatuks. Süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud, samuti asus maakohus põhjendatult seisukohale, et V.D pani antud süüteod toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuivõrd metamfetamiini ja amfetamiini tarvitades pidi V.D võimalikuks pidama, et selliste ainete tarvitamine arsti ettekirjutuseta ei ole lubatud ning isik pidi seda ka möönma.

Seega on käesolevas asjas tõendatud NPALS § 151

järgi kvalifitseeritavate väärtegude

toimepanemine menetlusaluse isiku V.D poolt ning alusetud on apellandi väited, et V.D poolt mistahes väärteo toimepanemine on täielikult tõendamata ning kohtulahend on rajatud mitte veenvatele süüstavatele tõenditele, vaid pelgalt oletustele, et menetlusalune isik on väärteo toime pannud. Põhjendatud on maakohtu seisukoht V.D-le karistusena rahatrahvi kohaldamises. Kohus võttis õigustatult arvesse asjaolu, et kuigi V.D on varem korduvalt karistatud, ei ole tal käesoleval ajal kehtivaid karistusi. Arvestades menetlusaluse isiku suhteliselt väikest süüd, tema tervislikku seisundit ning töökoha olemasolu, pidas aga maakohus põhjendatult kohaseks karistada menetlusalust isikut rahatrahviga alla sanktsiooni keskmist määra, selle 2/5 piires.

8. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust selle tühistamiseks.

Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 22.10.2013 kohtuotsuse väärteoasjas nr 4-13-3210 muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Meelika Aava Julia Katškovskaja Malle Preimer