3-08-2280/115 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

3-08-2280

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-2280

Haldusasi

S. K’i ning V K kaebused neile Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna õigusvastaste toimingutega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitajad S. K ja V K esindaja vandeadvokaat Paul Järve vastustaja Politseija Piirivalveamet esindaja Irina Punko RESOLUTSIOON

1. Jätta V Ka kaebus täielikult rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

2. Rahuldada S. Ki kaebus osaliselt ja mõista tema kasuks Politseija Piirivalveametilt välja kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks hüvitis 200 (kakssada) eurot.

3. Mõista Politseija Piirivalveametilt S. Kile välja tema kantud menetluskulude katteks (kakskümmend viis) eurot.

4. Jätta S. Ki ülejäänud menetluskulud ning Politseija Piirivalveameti menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 23.01.2014. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1.

S. K külastas 18.09.2007. a Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseijaoskonda (edaspidi ka Pärnu politseijaoskond) koos sinna kutsutud sõbraga. Juhuslikult S. Kit näinud politseiametnik hakkas kahtlustama, et noormees võib-olla narkojoobes. Mõlemale tehti ettepanek teha test narkootiliste ainete tarvitamise tuvastamiseks, millest S. K keeldus ja soovis lahkuda politseiosakonnast, osutades seejuures füüsilist vastupanu tema lahkumist takistama tulnud politseiametnikele. Kui S. K keeldus narkotesti tegemisest, teise tööruumi minemisest ja teatas, et lahkub politseimajast, kasutati tema suhtes füüsilist jõudu ja kohaldati erivahendina käeraudu. 19.09.2007. a koostati S. Kile väärteoprotokoll nr AB 944524 karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 276 rikkumises. Protokollis märgitu kohaselt ta eiras tahtlikult politseiametnike korduvaid korraldusi, ei läinud dokumentide vormistamiseks teise ruumi, püüdis hoonest lahkuda, avaldas politseinikele füüsilist vastupanu, mis tingis politseinike poolt füüsilise jõu kasutamise S. Ki vastu. Samal päeval koostati S. Kile ka väärteoprotokoll nr AB 944525 KarS § 279 sätestatud rikkumise kohta, sest isik keeldus esitamast oma isikuandmeid, millega takistas riiklikku järelevalvet /väärteoasja nr 4-07-5112 toimiku leht 2-3; I kd tl 12-13/.

2. Pärnu maakohus 22.10.2007. a otsusega jättis rahuldamata Pärnu politseijaoskonna taotluse S. Ki karistamiseks arestiga ning lõpetas väärteomenetluse seadustiku (edaspidi VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel S. Ki suhtes väärteomenetluse KarS § 276 ja § 279 järgi /väärteoasja nr 4- 07-5112 toimiku leht 37-39; I kd tl 16-18/. Tallinna ringkonnakohus (edaspidi TlnRK) 29.01.2008. a otsusega jättis Pärnu politseijaoskonna apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Pärnu maakohtu 22.10.2007. a otsuse muutmata /väärteoasja nr 4-07-5112 toimiku leht 68-74; I kd tl 19-25/.

3. 13.11.2008 esitasid S. K ja V. Ka Tallinna halduskohtule kaebuse Pärnu politseiosakonna toimingu (politseiametnike poolt järelevalvemenetluses S. Ki suhtes jõu kasutamine) õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks.

S. Ki kaebuse kohaselt tekitati talle toimingutega varalist ja mittevaralist kahju (rebiti puruks jope, keerati kõveraks (rikuti) kuldsõrmus, sunnitult haiglasse tervisekontrolli ja ravile minekud tekitasid ainelisi kulutusi ja moraalse üleelamise tõttu tekitati mittemateriaaalset kahju). Samas jaoskonnas töötav S. Ki ema V. Ka põhjendas kaebust asjaoluga, et nägi pealt poja suhtes ülemäärase vägivalla tarvitamist, lausa karjus politseinikele, et nad lõpetaks vägivallatsemise, kuna poeg oli just tulnud kopsuoperatsioonilt ja iga pingutus võinuks talle saada eluohtlikuks. Kuivõrd vaatamata V. Ka hüüetele ja temalt kuuldud informatsioonile politseinikud jätkasid poja ebainimlikku kohtlemist, tekitas see talle šokiseisundi, üldist hingelist valu ja kannatusi, mis sundis teda pöörduma perearsti poole. Üleelatu tõttu sattus ta haiglasse 26.08.-05.09.2008. a /I kd tl 5-11/.

4. Tallinna halduskohus 17.01.2011. a otsusega haldusasjas nr 3-08-2280 jättis S. Ki ja V. Ka kahju hüvitamise kaebused rahuldamata ja lõpetas toimingute (jõu ja erivahendite kasutamine S. Ki kinnipidamisel väärteomenetluses) õigusvastasuse tuvastamise nõuete osas menetluse /I kd tl 175-185/. TlnRK 16.06.2011. a otsusega jättis S. Ki ja V. Ka apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna halduskohtu 17.01.2011. a otsuse muutmata /I kd tl 233-240/.

5.

S. K ja V. Ka esitasid TlnRK otsusele kassatsioonkaebuse, paludes kohtute otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kaebajad märkisid, et S. Ki suhtes teostati toiminguid politseitöötajate poolt järelevalvemenetluses, mitte aga väärteomenetluses, nagu ekslikult märgiti eelnevates kohtulahendites /II kd tl 6-23, 25-42/. Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi RKHK) 17.01.2012 määrusega haldusasjas nr 3-3-1-75-

11 andis kassatsioonkaebuse läbivaatamiseks halduskolleegiumi kogu koosseisule /II kd tl 67/ ja 19.06.2012. a määrusega andis kohtuasja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule /II kd tl 76- 84/.

7. Riigikohtu üldkogu 11.12.2012. a kohtuotsusega rahuldati S. Ki ja V. Ka kassatsioonkaebused, tühistati Tallinna halduskohtu 17.01.2011. a ja TlnRK 16.06.2011. a otsused ning saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tallinna halduskohtule /II kd tl 90-97/.

8. Tallinna halduskohus, lähtuvalt Riigikohtu üldkogu seisukohtadest, 28.01.2013. a kohtumäärusega võttis haldusasja oma menetlusse S. Kile ja V. Kale Pärnu politseiosakonna õigusvastaste toimingutega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuete menetlemiseks, tunnistades vastustajaks Politseija Piirivalveameti (edaspidi ka PPA). Samas kohus andis kaebajatele tähtaja kaebuse täiendamiseks, sh eraldi kummalegi kaebajale tekitatud varalise ja mittevaralise kahju osas täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks /II kd tl 101-103/.

9. 19.04.2013 esitas kaebajate esindaja kohtule kaebuse täienduse koos taotlusega V. Ka suhtes ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi määramiseks /II kd tl 122-130/. Halduskohus 15.05.2013 määrusega jättis eelmärgitud taotluse rahuldamata ning määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /II kd tl 166-167/.

10. Vastustaja on esitanud oma kirjalikud seletused kaebuse ja selle täienduste kohta 27.07.2009 /I kd tl 86-88/, 12.11.2010 /I kd tl 158-161/, 10.05.2013 /II kd tl 154-160/. Vastavalt 02.09.2013 ja 02.12.2013 esitasid kaebajad ja vastustaja kohtule oma lõplikud seisukohad /II kd tl 170-173, 176-178/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitajate S. Ki ja V Ka algsed seisukohad Kuna S. Kile narkotesti tegemiseks politseiametniku poolt korralduse andmise ajaks ei olnud tema suhtes väärteomenetlust alustatud, tuleb korralduse andmist käsitada järelevalvetoiminguna. Kuna politseiametnikud ei esitanud nõudmisele vaatamata viidet sellise korralduse õiguslikule alusele, keeldus S. K ennast nimetatud järelevalvetoimingule allutamast. Isiku allutamine narkotestile politseiametniku suval ja ilma põhjendamata on inimväärikust alandav. Samadel põhjustel keeldus S. K allumast ka politseiametniku korraldusele minna isikut tõendava dokumendi kontrollimiseks ja väärteomenetluse dokumentide vormistamiseks teise ametiruumi.

Selle asemel soovis kaebaja lahkuda politseiosakonnast, mida politseinikud aga füüsilist jõudu ja erivahendeid kasutades takistasid (S. Kil väänati käed selja taha ja pandi raudu). Selline jõu kasutamine toimus järelevalvemenetluse käigus ja on seetõttu vaidlustatav halduskohtus. Politseiametnike poolt S. Ki suhtes jõu kasutamise käigus väänati kõveraks kaebaja kuldsõrmus (kahju 1150 krooni), samuti rebiti rüseluse käigus katki tema jope (kahju 3500 krooni). Lisaks oli S. K sunnitud pöörduma arstiabi saamiseks Tartu Ülikooli Kliinikumi (kahju 1050 krooni, sh visiiditasu 50 krooni ja sõidukulud 1000 krooni) ja korra käima intsidendiga seoses ka Tallinnas (kahju 1000 krooni, mis seisneb sõidukuludes).

S. Kil esineb parema kopsu alasagara sekvestratsioon, millega seoses teostati talle 22.08.2007 videotorakoskoopiline operatsioon (parema kopsu alasagara resektsioon). Statsionaarsel ravil viibis ta kuni 27.08.2007, õmbluste eemaldamine toimus 03.09.2007. Operatsioonijärgselt tuli ühe kuu jooksul vältida rasket füüsilist tööd ja ülemäärast füüsilist koormust veel kaks kuud. Kaebajale tuleb õiglases suuruses hüvitada ka temale politseiametnike poolt ülemäärase ja inimväärikust alandava jõu kasutamisega tekitatud mittevaraline kahju.

Kuna poja S. Ki suhtes toime pandud vägivallatsemist nägi vahetult pealt tema ema V. Ka, keda poja julm ja ebainimlik kohtlemine avaliku võimu kandja poolt šokeeris ning tekitas talle hingelist valu ja kannatusi (oli sunnitud pöörduma seetõttu arsti poole ja viibima haiglaravil), mille põhjuslikku seost toimunuga tuleb eeldada, siis tuleb ka V. Kale hüvitada nii tekkinud varaline kahju (ravikulud) kui ka määrata temale õiglane hüvitis tekitatud mittevaralise kahju eest. Kaebajad palusid tunnistada Pärnu politseijaoskonna toiming – politseiametnike poolt S. Ki suhtes jõu kasutamine – õigusvastaseks; mõista Pärnu politseiosakonnalt S. Ki kasuks välja varaline kahju 6700 krooni ja mittevaraline kahju summas, mille õiglase suuruse määrab kohus omal äranägemisel; mõista Pärnu politseiosakonnalt V.

Ka kasuks välja varaline kahju 1559,40 krooni (hiljem täpsustatult 6711,40 krooni) ja mittevaraline kahju summas, mille õiglase suuruse määrab kohus omal äranägemisel.

Tolleaegse vastustaja Lääne Politseiprefektuuri seisukohad algse kaebuse suhtes Politseil on õigusaktidest tulenevalt õigus teostada temale pandud ülesannete täitmiseks järelevalvet ning kohustus rikkumise esinemisel asuda asjaolude väljaselgitamisele. Kuivõrd politseiametnikud selgitasid S. Kile narkotestist keeldumise karistatavust, siis tehti talle üheselt teatavaks asjaolu, et keeldumist hakatakse menetlema väärteoasjana. Seega oli S. Ki tegevus suunatud väärteomenetluse takistamisele ning tema suhtes jõu kasutamine toimus väärteomenetluse algusetapil, mitte haldusmenetluses. Väärteoasjas tehtud otsustes ei ole antud hinnangut jõu kasutamise õiguspärasusele konkreetsel juhtumil.

S. Kile tekitatud kahju ja selle suurus seoses jope ja kuldsõrmuse väidetava rikkumisega ei ole tõendatud. Tervise kahjustamise osas võisid marrastused randmetel olla tekkinud vaidlusaluse sündmuse tagajärjel, kuid operatsioonijärgse haava veritsemist või muud politseiametnike poolt jõu kasutamisest põhjustatud tervise halvenemist tõenditest ei nähtu. Nõutavate sõidukulude suurus on lisaks ülepaisutatud. Sündmuskohale hiljem saabunud V. Ka lapsevanemana tundis muret poja pärast, kuid pole siiski selge, kas sellega põhjustati temale kahju. Esitatud ravidokumentide seotus vaidlusaluse sündmusega on ebaselge, kuna arsti poole pöörduti sündmusest oluliselt hiljem. Kaebusega kohtusse pöördumise aeg annab ettekujutuse kaebuse esitajatele tekitatud mittevaralise kahju intensiivsusest, sügavusest ja iseloomust. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebuse esitajate S. Ki ja V Ka seisukohad pärast Riigikohtu otsust

S. K oli 18.09.2007. a alaealine. Alaealisusest tulenevalt, aga ka põhjusel, et keegi ei selgitanud temale tema õigusi ja kohustusi, polnud talle arusaadav, miks teda sooviti allutada narkotestile. Ettepanek narkotesti tegemiseks urineerida plasttopsi naispolitseinike juuresolekul tekitas temas alaväärsustunde ja tavapärase piinlikkuse tunde, millest tulenevalt on keeldumine mõistetav. Riigikohus märgib (vt Riigikohtu üldkogu lahend nr 3-3-1-75-11, p 14 ), et S. Ki suhtes rakendati jõudu mitmes erinevas episoodis ja et TlnRK 29.01.2008. a otsuses väärteoasjas nr 4- 07-5112 märgitakse, et füüsilist jõudu (S. Ki suhtes) võidi kasutada järelevalve või menetlustoimingule allutamisel, kuid kaheldakse jõu kasutamise õigustatuses;

Ringkonnakohtu otsuses märgitakse ka, et õigusaktidest ei tulene politseiametnikule õigust kasutada järelevalvemenetluses kontrollitava dokumendi kättesaamiseks füüsilist jõudu olukorras, kus isik ei täida politseiametniku seaduslikku korraldust. millegagi pole tõendatud, et S. Ki käitumine oleks ohustanud teenistusülesandeid täitnud politseiametnikke ja õigustanud tema suhtes jõu kasutamist järelevalvevõi menetlustoimingule allutamisel. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et TlnRK hinnangul oli S. Ki suhtes tõstatatud põhjendamata kahtlus.

Sellise kahtluse esitamine ja seda saatvad politseinike toimingud võivad riivata isiku au ja väärikust. Mida nad kaebajate hinnangul ka tegid. Kehtinud politseiseaduse (edaspidi PolS) §-s 4 lg 4 on sätestatud, et politsei tegevuse põhialuse kohaselt pole inimese väärikust alandav kohtlemine lubatud. Sama seaduse § 12 lg 1 p 2 asetab politseile kodanike au ja väärikuse kaitse kohustuse. Tähelepanuta ei saa jätta ka RKHK 10.01.2008. a otsuses nr 3-3.1.65-07 p 19 esitatud seisukohti, kui viidatakse, et „Politseiametnike poolt jõu kasutamise regulatsioon on kehtivas õiguses kasin.

Politseiseaduse § 14 lg 8 kohaselt võib politseiametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ja füüsilist jõudu. Vaadeldavast normist tuleneb politseiametniku õigus kasutada jõudu teenistusülesannete täitmisel enda ohutuse tagamiseks. Kolleegium möönab, et korrakaitselises tegevuses võib praktiline vajadus jõu kasutamiseks olla ulatuslikum, kuid samas ei ole PS-ga kooskõlaliselt võimalik tõlgendada nimetatud politseiseaduse sätet viisil, et jõu kasutamine on õigustatud igasuguste teenistusülesannete täitmisel.

Selline tõlgendus ei oleks oma õigusliku määratlematuse tõttu kooskõlas sunni kohaldamise üldpõhimõtete ning põhiõiguste kaitse nõuetega. Jõu kasutamist liiklusjärelevalve teostamisel ei ole reguleeritud liiklusseaduses ega ka selle alusel antud õigustloovates aktides. Nimetatud õigustloovatest aktidest ei tulene politseiametniku õigust kasutada järelevalvemenetluses füüsilist jõudu kontrollitava dokumendi kättesaamiseks või sõidukis viibiva isiku eemaldamiseks sõidukist, kui see isik ei täida politseiametniku seaduslikku korraldust.

Kolleegium leiab, et korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras.“ Politseinike seisukoht sellest, et S. K ei esitanud neile isikut tõendavaid dokumente ja takistas sellega järelevalvemenetlust, ei ole põhjendatud. S. Kil oli ainsa tõendina kaasas õpilaspilet, mille politseinikud enda valdusse said. Neile oli ka teada tema isik, sest tema ema töötas politseis tsiviilisikuna, isa oli töötanud varem.

Üks füüsilise jõu rakendajatest –T. K - tundis isiklikult seda perekonda.

S. K oli tulnud politseimaja fuajeest ametiruumidesse politseiametniku N. K kutse peale. Seega ta ei keeldunud tulemast ametiruumidesse. Kuivõrd tema suhtes polnud alustatud väärteomenetlust ja üldse ei selgitatud, mis põhjusel nõutakse narkotesti tegemist, aga ka nimetatud piinlikkusetunde tõttu, S. K keeldus sellest. Füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine S, Ki suhtes toimus Pärnu politseimaja 5-ndal korrusel. Jõu kasutamise õigustuseks ei saa olla väide, et S. K tahtis politseimajast ära minna, sest politseimajast ei ole ilma politseinikust saatjata võimalik lahkuda. Uksed avanevad vaid vastava kaardi kasutamisel, mida S. Kil ei saanud olla. Alaealise suhtes pole mingil juhul vaja rakendada korraga nelja täiskasvanu, sealjuures eriväljaõppega isiku jõudu. Füüsilise jõu kasutamine jätkus V. Ka juuresolekul ja hoolimata tema poolt politseiametnik T. K-le teatavaks tehtud S. Ki terviseseisundist. Politseinikud pidid aru saama, et S. K on tulnud raskelt operatsioonilt ja tema suhtes füüsilise jõu rakendamine on ohtlik tema tervisele ja võib-olla ka elule. Nad pidid ka aru saama, et V. Ka on nähtust šokis. Siiski jätkati füüsilise jõu kasutamist ja lisaks rakendati S. Ki suhtes erivahendeid – käeraudu, vigastades teda seejuures. See toimus politseimaja kabinetis 511. Reaalselt puudus sellise jõu kasutamiseks igasugune õigustus. Tavapärase mõistliku selgitusega (sh õiguste ja kohustuste selgitamisega) olnuks eesmärk saavutatav ilma probleemideta. Rakendades alaealise suhtes vähemalt nelja politseiametniku poolt korraga füüsilist jõudu ja seejärel kohaldades tema suhtes samuti füüsilist jõudu kasutades erivahendeid, s.o. käeraudu, rikuti S. K’i põhiõigusi (Põhiseaduse, edaspidi PS, § 20). Viitega PS §-le 25 selgitab kaebaja varalise ja moraalse ehk mittevaralise kahju tekitamist S. Kile. Laenugrupp OÜ sularaha arve nr 1109/01 11.09.2007. a kohaselt oli S. Ki plaadiga kuldsõrmuse väärtuseks 1150.- krooni (74,37 eurot). S. K esitas ka 23.04.2009. a kviitungi kullast klotsersõrmuse deformatsiooni kõrvaldamise kulude kohta, kuid hiljem selgus, et seda sõrmust vastavate seadmete puudumise tõttu enam korda teha ei ole võimalik.

S. Kil puudus võimalus tema suhtes politseiametnike poolt füüsilise jõu ja erivahendite kasutamise käigus kõveraks väänatud sõrmuse asemel uut sõrmust saada. Talle tekitati kahju 1150 krooni ehk 74,37 eurot. Sõrmuse olemasolu on tõendatud veel ka S. Ki, V. Ka ütlustega. Lääne Politseiprefektuur on oma vastuses kaebusele p-s 3.2 väitnud, et vastustaja ametnikud K. K, T. K ja T. M ei mäleta, et S. Kil oleks olnud 17.09.2007. a sõrmes kuldsõrmus, kuid vastustaja möönab, et võis olla. 12.11.2010. a täiendavates selgitustes juba tunnistatakse, et S. Ki kinnipidamise protokollis oli kuldne musta plaadiga sõrmus märgitud.

Protokollis aga polevat näidatud sellel vigastuste esinemist. Kaebuse esitaja ei ole mitte kuidagi kuritarvitanud oma seisundit menetluses. Nõue sõrmuse osas esitati esimesel võimalusel ja S. K ei saanud kuidagi kiirendada väärteoasja läbivaatamist kohtutes. Põhjuslik seos tuleneb kuldsõrmuse väändumise osas politseitöötajate poolsest jõu kasutusest S. Ki vastu. Asjaolu, et esmase kohtuotsuse tegemise ajaks ei olnud sõrmust enam säilinud ei tee olematuks olemasolevaid tõendeid sõrmuse olemasolust, vigastamisest ja väärtusest. 18.09.2007. a kandis S. K tema ema V.

Ka poolt Pärnust kauplusest RADEMAR ostetud jopet. Ostutšeki puudumisel pöördus V. Ka sama kaupluse pool ja esitas kauplusetöötaja kinnituse sooritatud ostu ja jope maksumuse kohta summas 3499 krooni /I kd tl 62,70/ ehk 223,64 eurot. Halduskohus küll küsis kauplusest Rademar vastust nimelise kviitungi olemasolu või kliendikaardi kohta, kuid ilmnes, et nimelisi dokumente neil pole. Kaebuse esitajate seisukoht on aga selline, et nimelise ostutšeki puudumine ei tähenda, et jope olemasolu oleks tõendamata. Vastustaja on omaks võtnud, et S. Ki kinnipidamise kohta koostatud protokollis eksisteerib jope.

Kuigi vastustaja on soovinud kohut eksitada väitega, et selles protokollis jopel vigastusi pole fikseeritud, vastandub sellele väitele vastustaja enda ametniku K. K’e antud ütlustes märgitu, et rüseluse käigus rebenes noormehe seljas olnud jope vasakpoolse varruka õmblus /väärteoasja nr 4-07-5112 toimiku leht 11 pöördel/. Seda, et jope oli puruks rebitud, kinnitasid juba menetluse algusest peale ka kaebajad ise. Ainetu on vastustaja seisukoht sellest, et võibolla oleks saanud jopet veel parandada ja et hiljem polnud jopet enam alles ja nad ei saanud seda üle vaadata.

Jope oli ju kinnipidamisprotokolli koostajate valduses, kõik vajalikud fikseerinud olid tehtavad. Juhul, kui vastustaja jättis midagi tegemata saab ainult tema ise vastutada tegematajätmiste eest. Kaebajate arvates on katkise jope hoidmine aastate viisi üksnes selleks, et vastustaja, kes on juba kord seda jopet näinud, saaks veel kord seda uurida, alusetu nõue. Kaebajate hinnangul on põhjuslik seos S. Ki jope purunemise ja tema suhtes politseiametnike poolt vägivalla kasutamise vahel igati selgelt tõendamist leidnud, millest tulenevalt ka jope maksumuse nõue põhjendatud. 22.08.2007. a oli S. K’il teostatud unikaalne operatsioon ja selle käigus eemaldatud 1/3 kopsust.

Õmbluste eemaldamine planeeriti 03.09.2007. a. 18.09.2007. a oli õmbluste eemaldamisest möödunud kaks nädalat. Osa dreene oli eemaldamata, eemaldatud oli 27.08.2007. a pleuradreen. Haigusloo nr 95865 kohaselt oli tal keelatud teha rasket füüsilist tööd ühe kuu jooksul. 29.04.2007. a läbivaatuse järgselt märgiti, et kolme kuu jooksul on kõik traumad ja ülekoormused ohtlikud tema tervisele. Nimetatud aga ka teiste meditsiiniliste tõendite põhjal järeldub, et 18.09.2007. a oli S. K olukorras, kus temale olid keelatud igasugused traumad ja ülekoormused.

Kuigi politseiametnikud olid juba asunud S. Ki suhtes füüsilist jõudu kasutama, tulnuks neil see koheselt lõpetada, kui V. Ka teatas neile poja tervislikust olukorrast. Seda ei tehtud ja vägivald jätkus. Sellises olukorras (sest tal oli alust väga karta oma tervisliku seisundi pärast) pidi S. K pöörduma nii perearsti kui Sihtasutuse (edaspidi SA) Tartu Ülikooli Kliinikum arstide poole, sest politseiametnike tegevuse tõttu ei õnnestunud tal hoiduda ülekoormusest ja traumast. Vaieldamatult on olukord, kus neli täisealist ja eriväljaõppega isikut sõna otseses mõttes jõuga murravad põrandale maha alaealise, käsitletav kui mitte enama, siis ülekoormusena.

S. K sai ka vigastada (vt 19.09.2007. a perearstikeskuse teatis). 29.04.2008. a SA Tartu Ülikooli Kliinikum vastuses märgitakse, et patsient käis peale rünnakut ambulatoorsel vastuvõtul, rindkeres parema kopsu maht vähenenud. Kaebas valu rindkeres, pikendati valuvaigistite tarvitamist. S. K esitaski nõude üksnes ühe, s.o. 08.01.2008. a visiiditasu kohta (arve nr 12189 summas 50 krooni) ja ühekordse sõidutasu Pärnust Tartusse ja tagasi kokku 1000 krooni väljamõistmiseks. Seega tegemist on nõudega summas 1050 krooni ehk 67,10 eurot.

Ekslikult esitatud Tallinnas käimise sõidukulust ta loobus, kuigi tegemist oli samas asjas kohtus käimisega.

S. Ki materiaalse kahju nõude kogusumma 5699 krooni (365 eurot 12 senti) arvestus on järgmine: kuldsõrmuse kõveraks väänamisega tekitatud kahju summas 1150.- krooni (s.o. 74,37 eurot); jope puruksrebimisega tekitatud kahju summas 3499 krooni ehk 223,64 eurot; arsti poole pöördumisega seotud kulud summas 1050 krooni ehk 67.10 eurot. Riigikohtu üldkogu kohtuotsuse p-s 13 asjas nr 3-3-1-75-11 on esitatud seisukoht sellest, et järelevalvemenetluses õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel oleks kahjunõude õiguslikuks aluseks üldnormina riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7, mittevaralise kahju nõudmisel ka RVastS § 9. Väärteomenetluses tekitatud õigusvastase kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel tuleks kohtutel aga lähtuda erinormist, RVastS § 15 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2.

S. K on seisukohal, et politseiametnike poolt tema suhtes toime pandud vägivalla akt täidab RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud kaks teokooseisu – süüliselt väärikus alandamine ja tervise kahjustamine. Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust – isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras (vt ka RKHK 10. jaanuari 2008. a otsuse nr 3-3-1-65-07 p 19). Riigikohtu praktikale tuginevalt tuleb asuda seisukohale, et kehtiv õiguskord ei näe politseiametnike poolt jõu kasutamist narkojoobe tuvastamise raames isiku dokumentide kontrollimiseks üldse ette. Politseiametnike poolt seadusliku aluseta jõu kasutamine võib alandada isiku inimväärikust. RKHK rõhutas oma 22. märtsi 2006. a otsuses nr 3-3-1-2-06, et inimväärikus on isiku kõigi põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja - vabaduste kaitse eesmärk. inimväärikus on osa põhiõiguste olemusest. Inimväärikust tuleb austada ja kaitsta (EL põhiõiguste harta art 1, Euroopa Kohtu 9. oktoobri 2001. a otsus kohtuasjas C-377/98: Madalmaad v. Euroopa

Parlament ja nõukogu, EKL 2001, lk 7079). Õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele. Sellele, et S. Ki suhtes toimus tema väärikuse alandamine süüliselt, viitavad asjaolud, et jõu kasutamine toimus mitme politseiametniku poolt, kusjuures kasutatud vägivalla ülemäärasust iseloomustab asjaolu, et jõu kasutamise käigus väänati kõveraks S. Ki kuldsõrmus ning rebiti katki tema jope. Süülisele väärikuse alandamisele, aga ka tervise kahjustamise intensiivsusele viitab ka asjaolu, et S. Ki randmepiirkonnas sedastati nahamarrastused (vt perearsti 19. septembril 2007. a välja antud teatis). Oluline on, et politseinike käitumine oleks võinud tuua kaasa veelgi halvema olukorra, s.o üksnes õnneliku juhuse läbi ei rebitud täiesti lahti operatsioonijärgseid haavu ja dreene. Siiski osutus politseiametnike käitumine piisavalt intensiivseks, et kutsuda kaebuse esitajates esile hirmu ja halvendada nende tervislikku olukorda. Arvestades eeltoodud asjaolusid peab S. K õigeks, kui politseiametnike poolt tema suhtes väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise heastamiseks mõistetaks kohtu poolt välja hüvitis.

S. K palub kohtul PPA-lt tema kasuks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel arvestada asjaoluga, et politseiametnike poolt tema suhtes toime pandud vägivalla akt täidab RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud kaks teokooseisu. S. K ise leiab, arvestades probleemi kestvust, et hüvitise õiglaseks suuruseks on 2000 (kaks tuhat) eurot, mille väljamõistmist ta soovib. Viitega RVastS § 10 lg-le 1 selgitavad kaebajad V. Kale tekitatud mittevaralise kahju nõuet.

V. Ka nägi vahetult pealt politseiametnike poolt S. Ki suhtes toime pandud vägivallatsemist. V. Ka jaoks muutis olukorra äärmuslikuks teadmine, et poeg oli just tulnud operatsioonilt, mis oma keerukuselt oli Eesti tingimustes ainulaadne. Emana teadis ta seda, et pojale ei ole koormused ja traumad peale operatsiooni lubatavad. V. Ka edastas selle teadmise politseiametnikele, kuid keegi ei reageerinud sellele. Poja julm ja ebainimlik kohtlemine avaliku võimu kandjate poolt šokeeris teda täielikult ja ta pidas võimalikuks, et sellise kohtlemise tõttu võib poeg surra. V. Kale tekitati politseiametnike hoolimatu ja jõhkra käitumisega sedavõrd suures ulatuses hingelist valu ja kannatusi, et ta oli hiljem sunnitud pöörduma oma perearsti ja ka psühhiaatri poole. V. Ka oli eelnevalt 26. augustist 2008. a kuni

5. septembrini 2008. a haiglaravil.

V. Ka ei pöördunud psühhiaatri poole mitte seoses kutsehaigusega, nagu on varasemalt üritanud väita vastustaja. Vaatamata pikaajalisele ravivajadusele seoses kutsehaigusega (vibratsioonitõbi), puudusid V. Kal täielikult igasugused haiguslikud ilmingud, mis viitaks psüühikahäirele. Need ilmnesid alles mingi aja jooksul peale 18.09.2007. a. V. Ka ei ole kuni tänaseni täielikult tervenenud. Viimati pöördus ta psühhiaatri poole 17.04.2013. a, ravivajadus ei ole kuni tänaseni kadunud. Arvestades Riigikohtu varasemaid seisukohti tuleb tõdeda, et isikul on praktiliselt võimatu tõendada põhjuslikku seost psüühikahäiretest tingitud tervise halvenemise ja ametniku ebaseadusliku tegevuse vahel. Selliste üldtuntud asjaolude puhul tuleb põhjuslikku seost eeldada ja põhjusliku seose puudumise tõendamise koormis panna vastustajale (vt ka RKHK

14. detsembri 2006. a otsuse nr 3-3-1-56¬06 p 8). Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 128 lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega eeldatakse VÕS § 130 Ig 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning kaebaja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale talle hingelise valu ja kannatuste tekitamise fakti (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2007. a otsus nr 3¬2-1-54-07). Tervise kahjustamise korral tuleb VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt õigusvastast käitumist eeldada.

Kõiki asjaolusid arvestades lasub teo õigusvastasuse puudumise ehk kahju tekitanud käitumise õiguspärasuse tõendamise koormis vastustajal. V. Ka peab samuti õigeks, et politseiametnike poolt temale tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks tuleks vastustajalt välja mõista 2000 (kaks tuhat) eurot. V. Ka puhul on tegemist pikaajaliste kannatustega, mille möödumist ei ole praegu veel võimalik prognoosida. Esmases kaebuses on V. Ka hinnanud varaliseks kahjuks kulutusi, mida ta pidi kandma pärast 18.09.2007. a tekkinud vaimse tervisega seotud seisundit. Talle kirjutati välja ja ta oli sunnitud tarvitama ravimeid, millistega varem kokkupuudet polnud. Tallinna halduskohtule (Pärnu kohtumaja) esitatud kaebuse lisas nr 11 on ta need kuludokumendid esitanud ja nende põhjal on kahju summaks 1559 krooni ja 40 senti (23.05.2008. a Wiiburi apteegi arve summas 411,40 krooni; sama apteegi arve18.08.2009. a summas 319.00 krooni; 10.09.2008. a Wiiburi apteegi arve summas 136.90 krooni ja Wiiburi apteegi arve 19.09.2008. a summas 682.10 krooni), ehk 99,67 eurot.

V. Ka on peale 18.09.2007. a ilmnenud tervisehäireid pidevalt olnud SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku patsient. Käesolevale kaebuse täiendusele lisatakse täiendavad tõendid seoses nimetatud raviga ja väljakirjutatud ravimitega. V. Ka raviarstiks on dr. H. S. V. Ka on tasunud visiiditasu a’ 3.20 eurot 16.02.2011; 13.09.2011; 25.08.2010; 05.10.2011; 26.01.2010; 06.05.10; 24.04.2012; 11.12.2012; s.o. 3.20 x 8 = 25 eurot 60 senti.

V. Ka on korduvalt viibinud tasuta haiglaravil, aga ka tasulisel ravil. 06.01.2009 kuni 13.02.2009. a. viibis ta tasulisel haiglaravil (voodipäeva tasu 16.00 eurot) s.o. 16.00 x 7 =

112.00 eurot.

V. Ka on vastavalt lisatud sularahaarvetele ostnud ravimeid järgmiselt: 24.11.2010 arve nr 39176 – 4 eurot 33 senti; 08.01.2011 arve nr 41552 - 12 eurot 41 senti; 20.10.2011 arve nr 37210 - 8 eurot 67 senti; 16.03.2011 arve nr 44656 - 11 eurot 20 senti; 07.03.2011 arve nr 44197-39 eurot 37 senti; 23.11.2010 arve nr 39141 -16 eurot 34 senti; 20.03.2012 arve nr 64553 - 13 eurot ja 52 senti; 05.01.2012 arve nr 18.. -15 eurot 84 senti; 19.08.2011 arve nr 51966 - 4 eurot ja 74 senti. Kokku arved 126 (ükssada kakskümmend kuus) eurot 42 senti. Visiiditasud, haiglatasud ja ravimite ostu kulu kokku 25.60+ 112.00+ 126.42 = 264.02 eurot.

Vastustaja Politseija Piirivalveamet on käesoleva ajani veendunud, et kaebus rahuldamisele ei kuulu. Riigikohus saatis esimese astme kohtusse uuele arutamisele S. Ki ja V. Ka kaebused ligi viis aastat tagasi, 18.09.2007 aset leidnud sündmusele õigusliku hinnangu andmiseks ning varalise ja mittevaralise kahju põhjendatuses. Senini on kaebust menetletud kohtupädevuse kindlakstegemises osas. Riigikohus leidis, et käesoleval juhul ei ole üheselt selge, millises menetluses jõu kasutamine ja kahju tekitamine aset leidis ning ka olukorras, kus see toimus väärteomenetluses, saab halduskohus kahjunõuet arutada. Kaebuses viidatakse jõu kohaldamise seaduslikkuse hindamisel üksnes haldusmenetluse seadusele (edaspidi HMS). Politsei tegevust reguleerivad mitmed eriseadused, mis annavad õigusi toimingute tegemiseks ja haldusaktide andmiseks, milliseid saab lugeda eriseadusteks üldseaduse – haldusmenetluse seaduse suhtes. Aga teisalt kohustavad reageerima teatud faktiliste asjaolude ilmnemisel. 01.01.2002 jõustunud HMS annab toimingu ja haldusakti mõisted ning üldpõhimõtted. PolS § 3 loetleb politsei põhilised ülesanded, milleks on avaliku korra tagamine, inimeste ja organisatsioonide seaduslike huvide kaitsmine, kuritegevuse tõkestamine, kuritegude kohtueelse uurimise teostamine, karistuste määramine ja täideviimine. PolS § 12 (redaktsioonis 08.07.2007 - 21.12.2007) kohustab politseid tagama korda avalikes kohtades: nõudma õiguserikkumiste korral nende viivitamatut lõpetamist ning võtma tarvitusele vastavad meetmed; osalema õiguserikkumiste, narkomaania, joomarluse ja muude väärilmingute profülaktikas.

PolS § 13 (redaktsioonis 08.07.2007 - 21.12.2007) annab politseile õiguse nõuda kodanikelt ja ametiisikutelt avaliku korra järgimist ja korrarikkumiste lõpetamist ning rakendada õiguserikkuja suhtes seaduses ettenähtud sunnivahendeid; kontrollida õiguserikkumise toimepanemises kahtlustatava isikut tõendavaid dokumente ning ohutuse tagamiseks teostada kohapeal kahtlustatava isiku ja tema asjade läbivaatust; koostada protokolle väärtegude kohta, määrata väärteokaristusi, teostada isiku kinnipidamist ning rakendada muid seaduses ettenähtud abinõusid võitluses väärtegude vastu; kutsuda politseisse kodanikke ja ametiisikuid politseimenetluses olevates haldusõigusrikkumiste ja kriminaalasjades toimetada politseisse õiguserikkumises osalenud isikuid selle asjaolude viivitamatuks väljaselgitamiseks.

Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seaduse (edaspidi NPAS) § 15.1 (redaktsioonis 17.07.2006 - 01.01.2008) näeb ette vastutuse narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest. NPAS § 15.3 lg 4 annab politseiprefektuurile kohtuvälise menetleja õigused. NPAS § 3 lg 1 kohaselt on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud. välja arvatud meditsiinilisel …. eesmärgil. Seega politseil oli antud õigus temale pandud ülesannete täitmiseks teostada järelevalvet ning kohustus rikkumise esinemisel asuda asjaolude väljaselgitamisele.

Politsei õigus isikute põhiõigusteja vabaduste piiramisel ei tulene üksnes HMS-st. PolS § 4 lg 1 kohaselt õiguskorra kaitsel ja turvalise ühiskonna kindlustamisel lähtub politsei seaduslikkuse ja humanismi põhimõtetest ja lg 4 politsei tegevuses ei tohi kasutada ebaseaduslikku füüsilist ega psüühilist vägivalda, inimese väärikust alandavat kohtlemist või karistust. PolS § 12 lg 1 p 2 järgi politsei kaitseb kodanike elu, tervist, au ja väärikust, vara ning omandit õigusvastaste rünnete eest ja muu ohu korral; tagab politseisse toimetatud isikute õigused ja seaduslikud huvid.

Osundatud seaduse sätetele viidatakse ka kaebusele lisatud TlnRK 29.01.2009 kohtuotsuse põhjendavas osas. Kohtuasjas puudub vaidlus selle üle, et toimingutes osalenud politseiametnikel oli nii järelevalve teostaja kui ka kohtuvälise menetleja staatus. Seetõttu hinnang selle kohta, millise toiminguga kasvas järelevalvemenetlusest välja väärteomenetlus, sõltub konkreetsel juhul menetleja poolt tehtava toimingu valikust ja selle eesmärgist. Arvesse tuleb võtta, et nii järelevalvemenetlus kui ka väärteomenetlus võivad sisaldada oma sisult lähedasi ja ka nime poolest kattuvaid toiminguid.

Väärteomenetluse käigus antud politseiametnike ütluste abil saab taastada sündmuste kronoloogia. Vastustaja arvates on selgelt eristatav, millal lõppesid järelevalve toimingud ja millal algas väärteomenetlus.

T. Mi 18.09.2007 ettekandes on märgitud: „… konstaabel N K ja komissar T. K selgitasid noormehe emale, et … vastasel korral koostatakse talle protokoll…. otsustasin kutsuda noormehe edasisteks väärteomenetluse toiminguteks oma kabinetti ...”

T. Ke 18.09.2007 ja K. K 18.09.2007 antud selgitustest võib järeldada, et hetkel, mil S. K otsustas lahkuda ning asus seda ellu viima, oli väärteomenetlus alustatud, kuna T. M kutsus S. Ki dokumentide vormistamiseks oma kabinetti. Menetlustoimingu liigi määramine on otsustava tähendusega mitte üksnes pädeva kohtu väljaselgitamisel, vaid omab vahetut tähendust menetlusele allutatud isiku õiguste ja kohustuste ulatuse ning sisu aspektist. Kehtiv õiguslik regulatsioon ja selle kohaldamise praktika ei garanteeri isiku õigeaegset ja adekvaatset teavitamist tema suhtes läbiviidava menetluse liigist ja järelikult ka tema õiguslikust staatusest. Käesoleva kohtuasja ja väärteoasja materjalidest võib järeldada, et S. Kile oli arusaadav, et alustatud oli väärteomenetlusega. 19.04.2013 esitatud kaebuse täienduses esitatud väide, justkui naisterahvad-politseiametnikud soovisid/nõudsid narkotesti andmist – urineerimist plasttopsi – nende juuresolekul. Keegi ei nõudnud selle andmist S. Kile ebamugaval moel. 07.02.2013 T. Ke ettekandest nähtuvalt prooviti teha kiirtest. See on nn pabeririba, mis asetatakse uuritava laubale ja mis reageerib narkoaine olemasolule inimese higis.

01.06.2011 ringkonnakohtu istungil kaebajate esindaja väitis, et politsei hoones proovivõtmist ei tehtud, vaid sooviti S. K viia vägisi tervishoiuteenuseosutaja juurde ekspertiisi. Ilmselt on see tingitud asjaolust, et sündmusest on möödunud rohkem kui viis aastat. Politseiametnike poolt jõu kasutamine. Järgnevate sündmuste analüüsimisel tuleb hinnata mõlema poole käitumist. Lisaks vanusest tingitud sotsiaalsele küpsusele tuleb arvestada konkreetselt tema vanust, tema isiklikku kogemust ja kokkupuudet politseiga. Asjaolu, et tegu oli alaealisega, ei tähenda ainuüksi tema kogenematust või võimetust asjadest arusaamiseks. Ta on sündinud 05.12.1989 ja sündmuse ajal oli 17-aastane, saamas vähem kui kolme kuu pärast täisealiseks. Tema isa on töötanud kriminaalpolitseis ja juhtumi ajal töötas tema ema arestimajas. 19.04.2013 kaebuse täiendusest nähtuvalt oli üks osalisi – politseiametnik T. K – perekonnale tuttav. Tegu ei olnud esmakordse kogemusega. Samas on mõistetav, et viibida koos politseiametnikega või olla allutatud politseiametnike poolt menetlustoimingutele on erinevad olukorrad, kus isikute rollid on erinevad ja reaktsioon sündmustele sõltub asja tehioludest.

T. Ke, K. K ja T. M väärteomenetluses antud seletustest nähtuvalt S. Kile selgitati korduvalt, mis põhjusel temaga soovitakse tegeleda ja keeldumise tagajärgi. S. Kil võimaldati suhelda oma isaga. Ta otsustas lahkuda ning asus kõrvaldama takistust ehk tõukama tema teed tõkestanud politseiametnikku T. Kt. Seega oli politseiametnike käitumine reaktsioon S. Ki käitumisele. T. K ja K. K haarasid temal kaenla alt kinni mõlemalt poolt, millega takistasid politseihoonest lahkumist. Füüsilise jõu kasutamisel peab lähtuda proportsionaalsuse, eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtetest.

See tähendab, et meede peab isikut, kelle suhtes jõudu kasutatakse, minimaalselt riivama ja üheaegselt soosima eesmärgi saavutamist. Antud juhul ei kasutatud muid taktikalisi võtteid või erivahendeid, vaid piisas sellest, et haarata S. Kit moel, mis takistas tema liikumist. See eesmärk saavutati ning S. K paigutati T. M kabinetti. Asjaolu, et kohus leidis, et S. Ki tegu ei ole seadusandja poolt kriminaliseeritud ning tema käitumisele oli antud ebaõige kvalifikatsioon, ei muuda vastustaja arvamust jõu kasutamise proportsionaalsusest. Oma õigusi sai S. K kaitsta vastavalt kehtestatud korrale – VTMS-le ning saavutas soovitud tulemuse.

VTMS ei näe ette õiguslikke tagajärgi kohtuvälisele menetleja suhtes, kui väärteootsus tühistatakse või menetlus lõpetatakse VTMS § 29 alusel. Kaebajate väiteid, justkui jõu kasutajaid oli neli, ei ole õige ja seda ei kinnita K. K ja T. Ke, T. N (enne T. M) seletused. Kaebajad leiavad, et neile on tekitatud varaline ja mittevaraline kahju. Vastustaja leiab, et kaebuse esitajate nõuded ei ole leidnud tõendamist. Sõrmuse kohta on esitatud järgmised tõendid: 15.03.2008 OÜ Erks kviitung, kus on märgitud sõna „deformatsioon” ja teenust maksumus 58.- krooni; 23.04.2009 OÜ Erks tõend, mille kohaselt sõrmust ei ole võimalik parandada, kuna puuduvad vastavad seadmed.

Sõrmuse maksumuseks on hinnatud 1150 krooni ehk 74.37 eurot. Esimesel korral esimese astme kohtus toimunud menetluse käigus menetlusosalised proovisid saavutada kohtuvälist kokkulepet. Vastustaja soovis näha sõrmust, et veenduda selle seisukorras. Sellele kaebuse esitajate esindaja teatas, et sõrmust ei ole alles. Samuti tuleb täheldada, et sõrmuse parandamise ei osutunud võimalikuks mitte selle deformatsiooni eripära tõttu, vaid vastavate seadmete puudumisel. Seega ei ole võimalik ilma asjatundja hinnanguta teha kindlaks, kas sõrmust oleks saanud parandada või mitte.

Sellest aga sõltub kahju hüvitamise määr. Märkimist väärib ka järgmine asjaolu. Väärteoasja materjalide juures on 18.09.2009 koostatud kinnipidamise protokoll, kus on kirjeldatud äravõetud objektid, muuhulgas ka kuldne must plaadiga sõrmus. Protokollis ei ole märgitud, et sõrmusel oleksid olnud mingid defektid. Vastupidi, see kinnitab, et sõrmuse sai võtta sõrmest ja see omakorda mis tekitab kahtlusi väidetes, et sõrmus muutus kasutuskõlbmatuks. S. Ki esitatud tõenditest ei nähtu, kas hindamisele kuulus sama sõrmus, mis oli S. Kil sõrmes 18.09.2007.

Jääb arusaamatuks, mida peetakse silmas „nõude esitamist esimesel võimalusel“. Kuna S. K asus oma õiguste eest kohaselt seisma, vaidlustas väärteootsuse ning väärteomenetluse käigus on mainitud jõu kasutamist, siis ka käesolevas vaidluses esitatud pretensioonid oleks saanud esitada samal ajal. Väärteomenetlus ei takista ega välista haldusmenetlust või halduskohtumenetluse. Samuti need sündmused ei saanud mõjutada sõrmuse säilimist. Tegemist ei ole suure või kiiresti rikneva asjaga, mida on keeruline säilitada. Sel põhjusel saab väita, et S. Kil oli sündmuste ajal sõrmus sõrmes, kuid selle kahjustamine ja kahju määr ei ole tagantjärele enam tuvastatav.

Jope kohta on esitatud järgmised dokumendid: Rademari 10.03.2009 tõend maksumuse kohta 3499 krooni ehk 223.64 eurot; kuupäevata teatis jope ostmise kohta V Ka poolt 3499 krooni. Vastustaja soovis näha jopet, et hinnata, kas see on muutunud kasutuskõlbmatuks või on seda võimalik parandada. Ka selle peale kaebuse esitaja esindaja teatas, et jope ei ole enam alles. Väärteomaterjalide juures olevast 18.09.2007 kinnipidamise protokollist nähtub, et hoiule võeti hall triipudega kapuutsiga jope, mille käistel on valged, hallid ja mustad triibud.

On lisatud märkus – välised vigastused puuduvad. See tekitab vastustajas kahtlusi, kui palju sai jope rikutud seoses 18.09.2007 sündmustega. Võimalik, et kahjustused olid sellised, mida ei olnud võimalik märgata. Kaebuses ei ole kunagi kirjeldatud, mil moel sai jope lõhutud. S. K esitatud tõendid üksnes kinnitavad ühe jope maksumust ja müügitehingud, kuid mitte enamat. Kuna tegemist on konkreetse esemega, mille säilitamine ei oleks kaebuse esitajatele kulukas, neid oleks võimalik esitada vaatluse teostamiseks, nende asjade kasutuskõlbmatuks muutmine on nõude esitamise aluseks, siis ei piisa üksnes nõude esitamisest, vaid kahju tekkimine tuleb ka tõendada.

S. K asus koheselt vaidlustama politsei tegevust väärteomenetluses ja võttis endale abiks õigusteadmisi omava isiku. Füüsilise jõu ja erivahendi kasutamine on olnud pidevalt kõne all ning kaebuse esitaja on leidnud, et need toimingud ei ole õiguspärased ja tekitanud temale kahju. Vastustaja süüd ei kinnita ei otseselt ega ka kaudselt asjaolu, et kinnipidamise protokollis ei ole fikseeritud jope rikkumist. Kahju tekkimist ja olemasolu (HKMS§ 44 lg 1 ja RVastS § 7 lg 1) peab tõendama isik, kes väidab, et talle on kahju tekkinud (HKMS § 59 lg 1).

Tegemist ei ole erijuhuga, kus kehtiks ümberpööratud tõendamiskohustus. Vastustaja ei ole kunagi eitanud, et S. Ki suhtes kasutati jõudu, kuid leiab, et see ei olnud ülemäärane ja toimus väärteomenetluses.

S. K leiab, et õigusvastaselt füüsilise jõu kasutamine kahjustas tervist. Füüsilise jõu kasutamine väärteomenetluses oli proportsionaalne ning tingitud S. Ki käitumisest. Sellega ta väljendas soovimatust lahendada asja rahumeelselt ning temal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et politsei ei jäta sellele reageerimata. Sel põhjusel ei saa rääkida väärikuse alandamisest. Tõepoolest oli S. Kile tehtud tõsine operatsioon. Kaebusele lisatud dokumendid näitavad, et sündmus ei mõjutanud S. Ki tervist seoses temale 22.08.2007 tehtud operatsiooniga. 19.09.2007 teatises märgitakse, et haav on avanenud, leemetab ja vajab sidumist, kuid ei ole märgitud, mille tagajärjel see tekkis või oli see iseloomulik operatsioonijärgne seisund. Lisaks sellele on lisatud veel järgmised tõendid: väljavõte haigusloost, dateerimata, mille kohaselt tehti S. Kile 22.08.2007 operatsioon, millest paranemine toimub iseärasusteta. S. K lubati augusti lõpus koju taastuma ning soovitati ühe kuu jooksul hoiduda raskest füüsilisest tööst; 02.10.2007 ja 08.01.2008 uuringud. S. K käis TÜ Kopsukliinik järelkontrollis; 29.04.2008 vastus SA Tartu Ülikooli Kliinikumist, mille kohaselt temale kirjutati välja enne ja pealt 18.08.2007 valuvaigistid; 08.10.2008 – saatekiri konsultatsioonile – soovitatud ujumine; 01.10.2009 kohtule esitatud TÜ Kopsukliiniku vastusest nähtub, et erakorralisel vastuvõtul ei ole S. K käinud; 10.09.2009 E. N vastus kohtu järelepärimisele, mille kohaselt haav oli pikka aega märguv ja seda seoti ka 17.09.2009, so päev enne juhtumit. Dreenihaav 19.09.2007 vastuvõtul kergelt leemendav. Arstiga vestlusest selgus, et arstile ei jäänud muljet, justkui 18.09.2007 sündmus oleks toonud kaasa tervisekahjustuse.

Mai Perearstid OÜ e-kirjas 10.09.2009 selgub, et 19.09.2007 S. Ki haava kontrollinud arstil ei jäänud muljet tervisekahjustusest tekkinud traumast.

14 päeva hiljem 02.10.2007 toimus järelkontroll TÜ Kopsukliinikus, kuid kaebaja esitatud tõenditest ei nähtu muutusi või muid märke, mis oleksid tingitud 18.09.2007 sündmusest. 02.10.2007 TÜ Kliinikumi dr V. M omakäeliselt kirjutatud selgitusest nähtub, et uue järelkontrolli põhjus selles, et niisugust operatsiooni ei tehta iga päev. Ilmselt toimus see kontroll 08.01.2008. Kohtu poolt kogutud tõendist – 28.09.2009 TÜ Kopsukliiniku vastusest nähtub, et tegemist oli plaaniliste postoperatiivsete visiitidega ja neil olevast dokumentatsioonist ei nähtu, et oles olnud pöördumisi seoses erakorraliste asjaoludega. Seega ei ole järelkontrollil ja kõne all oleval sündmusel põhjuslikku seost. Sellest nähtuvalt vastustaja leiab, et S. Ki tervis ei halvenenud seoses kõne all oleva sündmusega. Seda ei kinnita perearst, kelle vastuvõtul käis S. K 19.09.2007 ega ka järelkontrolli tulemused TÜ Kopsukliinikus. Järelkontroll ei tuvastanud kõrvalekaldeid paranemisel. Tema töövõime meedikute sõnul oleks taastunud 2007. a lõpuks ning ainsaks soovituseks on füüsilisest koormusest hoidumine ühe aasta jooksul. Sel põhjusel ei ole tuvastatud põhjuslikku seost operatsioonijärgse tervisliku seisundi ja politseiametnike toimingute vahel. Ka arestimajas viibimise jooksul S. Kile kiirabi ei kutsutud, samuti ei toimetatud teda haiglasse, ta ei vajanud uut operatsiooni või oleks esitatud tõendid, et sündmus tekitas tüsistusi või tingis uute ravivõtete kasutamist jne. Ülaltoodust järelduvalt ei S. K nõuded põhjendatud.

V. Ka leiab, et temale põhjustas 18.09.2007 sündmus hingelist valu ja kannatusi, mis tõi kaasa terviserikke ning ravikulu. Seda tõendavad järgmised dokumendid: Teatised – 16.10.2007 - vajab füsioteraapiat; 05.09.2008 – haiglaravil; 24.09.2008 – orgaaniline depressioon. Ei saa käia tööl; 16.03.2009 alates 22.05.20089 ambulatoorne vastuvõtt. Meeleolu langus on põhjustatud poja haigusest; Töövõimetuslehed 26.08.2008–05.09.2008; 20.11.2008- 23.12.2008; 02.01.2009-05.01.2009; 06.01.2009-13.02.2009; 16.02.2009-13.03.2009; 16.03.2009-13.04.2009; V. Ka ravikulu 23.05.2008 – 411.40 krooni; tõendavad kviitungid 18.08.2008 – 319.00 krooni; 10.09.2008 - 136.90 krooni; 19.09.2008 - 692.10 krooni; 09.10.2008 - 403.20 krooni; 19.11.2008 - 878.00 krooni; 19.12.2008 – 376.50 krooni; 29.03.2009 – 56.80 krooni; 20.04.2009 – 496.70 krooni; 29.05.2009 – 424.20 krooni; 16.06.2009 – 128.10 krooni; 14.07.2009 – 277.70 krooni; 28.08.2009 – 676.30 krooni; 13.10.2009 – 266.20 krooni; 08.12.2009 – 332.60 krooni; 29.01.2010 – 601.90 krooni; 11.02.2010 – 126.60 krooni; 11.02.2010 – 107.20 krooni - kokku 6711.40 krooni. 19.04.2013 kaebuse täiendusele lisatud kviitungid: 23.11.2010- 16.34 eur; 20.10.2010- 8.67 eur; 16.03.2011- 11.20 eur; 24.11.2010- 4.33 eur; 08.01.2011- 12.41 eur; 07.03.2011– 39.37 eur; 19.08.2011- 4.74 eur; 05.01.2012- 15.84 eur; 20.03.2012- 13.52 eur; 23.04.2012- 23.17 eur

- kokku 149.59 eur. Summa kokku: 428.94 + 149.59= 578.53 eur 19.04.2013 kaebuse täiendusele lisatud kviitungid visiiditasu kohta: 24.08.2010– 3.20 eur; 16.02.2011- 3.20 eur; 13.09.2011– 3.20 eur; 05.10.2011- 3.20 eur - kokku 12.80 eur. Asjas kogutud tõenditest nähtuvalt esinevad V. Kal terviseprobleemid, mis on seotud kutsehaigusega ja orgaanilise depressiooniga. Vastuse p-s 3.2 on antud arvamus põhjusliku seose tuvastamatuse osas sündmusega, mistõttu on nimetatud nõue põhjendamatu. Mittevaralise kahjuna toob S. K välja asjaolu, et õigusvastaselt füüsilise jõu kasutamine alandas tema väärikust. Füüsilise jõu kasutamine väärteomenetluses oli proportsionaalne ning tingitud

S. Ki käitumisest. Sellega ta väljendas soovimatust lahendada asja rahumeelselt ning temal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et politsei ei jäta sellele reageerimata. Sel põhjusel ei saa rääkida väärikuse alandamisest. Füüsilise jõu kasutamise intensiivust S. Ki meelest iseloomustab tema asjade - jope ja sõrmuse

– rikkumine, arsti poolt tuvastatud nahamarrastused ning leemetav haav. Kuivõrd asjad ei ole säilinud ning vastustaja meelest on selle kohta esitatud tõendid ei kinnita S. Ki väiteid, siis ei saa nimetatud faktilist asjaolu võtta hindamise aluseks. Füüsilist jõudu kasutas kaks politseiametnikku, kes võtsid S. Kil teineteiselt poolt käe alt kinni. Tema suhtes ei kasutatud täiendavaid erivahendeid – nt käeraudu või muid võtteid, nt käte väänamine selja taha. Arsti poolt 19.09.2007 teatises märgitud nahamarrastused randme piirkonnas kinnitab jõu kasutamise minimaalsust, kuna suuremaid või tõsisemaid vigastuse ei tekkinud. S. K osutas füüsilist vastupanu, mille tõttu võisid nahamarrastused ka tekkida. Samuti tuleb iseloomustab

S. Ki vastupanu intensiivsus asjaolu, et rüseluse käigus lõhuti politseiametniku K. K seljas olnud kampsun, mis tähendab, et S. K ise kasutas füüsilist jõudu.

V. Ka leiab, et temale põhjustas 18.09.2007 sündmus hingelist valu ja kannatusi. Tegemist oli ebameeldiva sündmusega, mis tekitas V. K negatiivse emotsiooni ja pahameele politsei vastu, kuid see ei ole põhjustanud temale kompenseeritud liigutuste funktsioonihäire, mis oli tema püsiva töövõimetuse tuvastamise põhjusega, ega ka orgaanilist depressiooni, milleks on peaajuhaigus, -kahjustus või muu –häire. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt T. K vestles V. Kaga ja selgitas temale sündmuse asjaolusid. K. K sõnul käitus V. Ka ründavalt ja agressiivselt.

T. Ke 07.02.2013 ettekandest nähtub, et ta kutsus V. Ka oma kabinetti ja selgitas talle toimuvat. Selgitamist kinnitab T. N (endine M) oma ettekandes. Peale sündmust V. Ka jätkas töötamist Pärnu politseiosakonna arestimajas. Esimene töövõimetusperiood, mis on esitatud tõendamaks kahju tekkimist, jääb 2008. augustisse. Kaebuses ei ole kirjeldatud, milline oli V. Ka tervislik seisund 18.09.2007 kuni esimese arsti visiidini augustis 2008. Sellest järelduvalt ei tekitanud 18.09.2007 sündmus ei avaldanud sellist mõju nagu kaebuses on avaldatud.

Samuti arvestades halduskohtusse pöördumise aega, asjaolu, et regulaarne arstide visiidil käimine algas alates 2008. a septembrist (üks aasta hiljem), siis põhjuslik seos terviseseisundi halvenemise ja sündmuse vahel puudub. Kohtu poolt kogutud täiendavatest tõenditest – SA Pärnu Haigla vastus 22.10.2009, Mai Perearstis OÜ e-kiri 10.09.2009 - nähtub pigem V. Ka emalik mure poja tervise pärast ja usaldamatus arstide professionaalsusesse, mis mõjutab tema tervist. Kuna kaebuses ei ole selgitatud diagnoosi – orgaaniline depressioon, siis vastustaja uuris ettekujutuse saamiseks internetist teavet sellise haiguse tekkepõhjuste ning kulu kohta.

Leheküljel www.kliinikum.ee. leiab selle haiguse kohta järgmist. Orgaaniliste psüühikahäirete ühiseks aluseks on kindlalt diagnoositav peaajuhaigus, -kahjustus või muu -häire, mille tagajärjeks on tserebraalne düsfunktsioon. Düsfunktsioon võib olla primaarne, kui haigus või kahjustus tagab peaaju otseselt või sekundaarne, süsteemsete peaaju tabavate haiguste või kahjustuste puhul. Orgaanilist depressiooni peetakse mittespetsiifiliseks, mille sümptomiteks võivad olla muuseas meeleoluja emotsioonide, isiksuseja käitumis-, mõtlemise sisulised häired.

Kaebajate poolt on esitatud ja kohtu enda poolt on kogutud piisavalt tõendeid, mille alusel saab anda hinnangu varalise ja mittevaralise kahjunõude põhjendatusele. Lähtudes ülaltoodust PPA palub jätta V. Ka ja S. Ki kaebused rahuldamata täies ulatuses.

Kaebuse esitajate lõplikud seisukohad Kaebajate poolt on kõik olulised seisukohad antud haldusasjas juba esitatud ja nad jäävad oma kõikide põhiseisukohtade juurde. Vastustaja poolt edastatud ettekanded PPA peadirektorile kannavad kaebajate arvates ennastõigustavat iseloomu, ka on vägagi kaheldav, kas need politseinikud 13.02.2013. a mäletasid sündmust paremini või sama hästi, kui vahetult peale selle toimumist. Kuidas ka neid ei hindaks, pole võimalik mööda vaadata sellest, et politseiametnikud peavad olema võimelised otsustama, millal ja millistel asjaoludel on vaja kasutada jõudu ja millal mitte. Nelja politseiniku poolt füüsilise jõu üheaegne rakendamine alaealise, vahetult kopsuoperatsioonilt tulnud noormehe suhtes ei saa olla midagi muud, kui ülemäärane jõu kasutamine. Veelgi arusaamatum on politseinike võimetus kuulata vahetult sündmuskohal viibinud V. Ka palveid mitte jõudu rakendada, sest poeg on just operatsioonilt tulnud ja tema elu võib olla ohus. Kohatu on ka politseinike väide, et S. Ki suhtes tuli füüsilist jõudu rakendada põhjusel, et ta tahtis politseimajast lahkuda. Igale politseimaja tööd tundvale isikule on selge, et keegi ei saa kinnisest politseimajast lahkuda ilma vastava kaardita või politseiniku abita. Sama põhjendamatu on seletus vajadusest kasutada S. Ki suhtes politseimaja siseselt käeraudu. Soovimata konkreetselt vaidlustada Tallinna halduskohtu 15.05.2013. a määruses esitatud seisukohta (määrus polegi ju edasikaevatav), märgivad kaebajad, et kohtupsühhiaatrias pole võimalik haiguse algust ja kulgu määratleda esmase arsti poole pöördumise järgi. Teatud küsimustele, sealhulgas sellele, kas ja kuidas üks või teine sündmus mõjutas konkreetse isiku vaimutegevust, saab reeglina vastata üksnes erialateadmisi (seega mitte õigusalaseid) omav isik. Kaebuse esitajad soovivad, et nende poolt nii 19. aprilli 2013. a esitatud kaebuse täienduses, kui ka varem esitatud nõuded rahuldataks ja menetluskulud jäetaks vastustaja kanda.

Vastustaja lõplikud seisukohad 02.09.2013 kaebajate esindaja täiendav selgitus kaebusele ei anna vastustajale põhjust oma seisukoha muutmiseks. Kaebuses korduvalt tuginetakse asjaolule, et S. K elas vahetult peale kõne all olevat sündmust keerulise operatsiooni. Kaebajate endi poolt esitatud tõenditega on leidnud kinnitust, et järelkontrollis, mis toimus samuti vahetult peale sündmust, mingeid kõrvalekaldeid terviseseisundis ei tuvastatud. Kuna senini vaieldi peamiselt kohtu menetluspädevuse üle, siis asja sisulise arutamiseni ei jõutud. Vastustaja esitas on seisukoha, analüüsi ja lisas väiteid kinnitavaid tõendeid. Politseiametnike ettekanded ei erine oma sisult varasemalt esitatud, sh väärteomenetluses esitatutest, mille tõttu nende kahtluse alla seadmine ei ole põhjendatud. Kaebuse esitaja jätkuvalt väidab, et S. Ki suhtes kasutas jõudu korraga neli politseiametnikku. Selline väide on korduvalt ümber lükatud politseiametnike seletustega väärteomenetluses ja ettekannetega, mille kohaselt füüsilist jõudu kasutasid kaks politseiametnikku. Kaebajad ei väida ega tõenda, et politseiametnike selgitused ei vasta tõele. Füüsilise jõu ja erivahendi kasutamise õigusvastasust ei ole võimalik põhjendada asjaoluga, et juhtum leidis aset politseiasutuse hoones, kus liikumine saab toimuda politseiasutuse ametniku saatel ja uksekaardi kasutamisega. Jõu või erivahendi kasutamise aluseks on isikust lähtuv oht ning õigusliku aluse olemasolu füüsilise jõu või erivahendi kasutamiseks konkreetses situatsioonis. Kaebajatel on kahtlemata õigus selles, et teatud seisukohti saab anda erialateadmisi omav isik. Kuid selleks peab olema põhjendatud vajadus ning tõenäosus, et on võimalik kontrollida ja tuvastada põhjuslik seos ligi kuus aastat tagasi aset leidnud sündmuse ja kaebuse esitaja V. Ka terviseseisundi vahel. Muus osas vastustaja jääb oma seisukoha ja taotluste juurde juurde.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Vastavalt PS §-le 25 igaühel on õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Riigikohtu üldkogu on kohtuotsuse p-s 13 asjas nr 3-3-1-75-11 sedastanud, et järelevalvemenetluses õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel oleks kahjunõude õiguslikuks aluseks üldnormina RVastS § 7, mittevaralise kahju nõudmisel ka RVastS § 9, väärteomenetluses tekitatud õigusvastase kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel tuleks kohtutel aga lähtuda erinormist, RVastS § 15 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2.

Riigikohtu üldkogu tõdes, et RVastS § 15 lg‑st 1 ja lg 2 p‑st 2 nähtuvalt on väärteoasja kohtuvälises menetluses tekitatud kahju hüvitamise eeldused üldisest nõudealusest (RVastS § 7) oluliselt rangemad. RVastS § 7 lg 1 kui üldnormi kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Seega eelpool märgitud sätetest ja kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest tulenevalt peavad kahjuhüvitise nõudmiseks olema täidetud järgmised põhilised tingimused: isikul kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane ja kannatanu õigusi rikkuv tegevus ning põhjuslik seos õiguste rikkumise ning kahju tekkimise vahel. Kui kasvõi üks nendest elementidest puudub, kahju hüvitamist ei järgne. Riigivastutuse üldpõhimõtete kohaselt tekib õigusvastase toimingu või haldusaktiga tekitatud kahju rahalise hüvitamise nõudeõigus alles siis, kui teised õiguskaitsevõimalused on ammendatud ning naturaalrestitutsiooni kohaldada ei ole enam võimalik ehk taotletavat eesmärki pole võimalik saavutada tühistamisja kohustamiskaebuste (RVastS § 3-6) kaudu.

Osundatud viisideks on haldusakti kehtetuks tunnistamise nõue (§ 3), toimingu lõpetamise nõue (§ 4) ning haldusakti andmise või toimingu sooritamise hoidumise nõue (§ 6). Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 järgi mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

RVastS §-s 15 on sätestatud õigusemõistmisel tekitatud kahjuga seonduv: Isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo (lg 1). Sama paragrahvi lg 2 p 2 järgi selle paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka kahju suhtes, mis on tekkinud väärteo kohtuvälise menetlemise käigus. RVastS § 10 lg 1 näeb ette, et surma põhjustamisel, kehavigastuse tekitamisel või tervise kahjustamisel on kolmandal isikul õigus nõuda sellega seoses kantud kulutuste, äralangenud ülalpidamise ja mittevaralise kahju hüvitamist eraõiguses sätestatud alustel.

Vastavalt RVastS § 12 lg-le 1 kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati.

2. Käesolevas asjas on S. K ja V. Ka esitanud Tallinna halduskohtule kaebuse Pärnu politseiosakonna toimingu (politseiametnike poolt järelevalvemenetluses S. Ki suhtes jõu kasutamine) õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning neile selle toiminguga varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Sealjuures on kaebajad seisukohal, et kuna S. Kile narkotesti tegemiseks politseiametniku poolt korralduse andmise ajaks ei olnud tema suhtes väärteomenetlust alustatud, tuleb korralduse andmist käsitada järelevalvetoiminguna. PPA on aga seisukohal, et S. Ki tegevus oli suunatud väärteomenetluse takistamisele ning tema suhtes jõu kasutamine toimus väärteomenetluse algusetapil, mitte haldusmenetluses. Ülaltoodut arvestades tuleb kohtul kõigepealt tuvastada, kas kaevatavad PPA toimingud tehti järelevalvemenetluses või väärteomenetluses, sest sellest sõltub kahju hüvitamise õiguslik alus. Seejärel peab kohus tegema kindlaks, kas need toimingud olid õigusvastased, sest üksnes sellisel juhul tõusetub kahju hüvitamise võimalus. Lõpuks tuleb kohtul eraldi hinnata kaebajatele väidetavalt tekkinud varalise ja mittevaralise kahju olemasolu/tõendatust.

3. Kohus möönab, et vaidlustatud politseiametnike tegevusel on nii korrakaitse ja järelevalve ülesannete täitmisele kui ka väärteomenetluse läbiviimisele omaseid tunnuseid ning et haldusmenetluse (järelevalvemenetlus) ja süüteomenetluse (väärteomenetlus) toimingute piiritlemiseks puuduvad selged kriteeriumid. Riigikohtu üldkogu on kohtuotsuse p-s 15 asjas nr 3-3-1-75-11 asunud seisukohale, „et seadusandja ei ole järelevalveja väärteomenetluse toimingute piiritlemise tingimusi täpselt sätestanud. Mõlemad menetlused algavad ajendi ja aluse olemasolul esimese menetlustoiminguga. Menetluse alustamine ei eelda sellekohase eraldi haldusakti või muu protsessuaalse dokumendi koostamist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Järelevalveja väärteomenetlus võivad kulgeda ning sageli kulgevadki samal ajal, nende toiminguid võib teha üks ja sama ametnik ning menetluses tehtavate toimingute piiritlemine konkreetselt ühe menetluse toiminguna on seetõttu oluliselt raskendatud.“ Sama otsuse p-s 16 jätkas kõrgeim kohus: „Menetlustoimingute kvalifitseerimisel järelevalvevõi väärteotoiminguteks saab juhinduda menetlustoimingu eesmärgist. Samas on pelgalt eesmärgi kategooria arvestamine ebapiisav. Üks ja sama toiming võib teenida erinevaid õiguspäraseid eesmärke ning kohalduda nii järelevalvekui ka väärteomenetluses. Oluline on ka menetleja tegelik tahe ja selle avaldamine. Väärteomenetluses võib selleks olla isiku teavitamine alustatud väärteomenetlusest ja talle õiguste selgitamine. Menetlustoimingule allutatud isiku teavitamine menetlustoimingu eesmärgist ja sellega seotud isiku õigustest ning kohustustest on eriti oluline järelevalvemenetluse ja väärteomenetluse samal ajal kulgemise korral. Ka joobeseisundi tuvastamine saab teenida nii järelevalvemenetluse kui ka väär-teo-menetluse eesmärke. Samuti võib vahetu sund olla suunatud nii järelevalvemenetluse kui ka väärteomenetluse tagamisele. Menetlustoimingute kvalifitseerimisel pole seetõttu võimalik lähtuda ühest kindlast piiritlemiskriteeriumist.“

4. Varasemalt on halduskohtud kaebajate kahjunõude lahendamisel lugenud kahju tekitatuks väärteomenetluse toimingutega. Vastustaja on iseenesest õigesti viidanud vaidlustatud toimingute tegemise ajal kehtinud PolS §-dest 3, 12 ja 13 tulenevatele politsei põhiülesannetele, kohustustele ja õigustele, samuti ei ole vaieldav, et NPAS § 153 lg 4 andis politseiprefektuurile §-s 151 sätestatud väärteo (narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamine või väikeses koguses ebaseaduslik valmistamine, omandamine või valdamine) kohtuvälise menetleja õigused.

Samas asjas kogutud tõendid ja ilmnenud asjaolud ei kinnita, et vastustaja oli alustanud väärteomenetlust kõnealuse väärteo toimepanemise tunnustel. NPAS § 153 lg-st 1 tulenevalt selle seaduse §-s 151 sätestatud väärtegudele kohaldatakse KarS üldosa ja VTMS sätteid. HMS § 35 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi haldusmenetlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetluses menetlusosalise teavitamisega menetlusest ja/või menetlusosalise suhtes esimese menetlustoimingu sooritamisega. Ka VTMS § 58 lg 1 kohaselt väärteomenetlust alustatakse esimese menetlustoiminguga.

Samas VTMS sätestab sellekohasele menetlusele erilised nõuded. Vastavalt VTMS §-le 5 peab kohtuväline menetleja tagama menetlustoimingut tehes menetlusosalise õigused, sh on ta kohustatud selgitama menetlusosalisele toimingu eesmärki ning tema õigusi ja kohustusi. Tulenevalt VTMS § 58 lg-st 2 esimest menetlustoimingut tehes teatatakse menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused vastavalt käesoleva seadustiku §-le 19. VTMS § 19 lg 1 ja 2 kohaselt menetlusalusel isikul on muu hulgas õigus: teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse; kaitsja abile käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud korras; anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi; teada menetlustoimingu eesmärki.

Sama paragrahvi lg 2 järgi on tal õigus kaitsjaga ühendust võtta alates tema kinnipidamisest või muu esimese menetlustoimingu tegemisest. Menetleja peab isiku kinnipidamisel või muu esimese menetlustoimingu tegemisel võimaldama menetlusalusel isikul kasutada temal olemasolevaid sidevahendeid kaitsjaga ühenduse võtmiseks. Kaitsja võib osaleda kaitstava menetlusaluse isiku suhtes läbiviidava menetlustoimingu tegemisel, kuid tema mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist. Riigikohus rõhutas asjakohase otsuse p-s 15 asjas nr 3-3-1-65-07, et menetluse kohustuslikkuse põhimõttele (kriminaalmenetluse seadustiku § 6 ja VTMS § 2) vaatamata ei alga väärteomenetlus iseeneslikult, vaid selle alustamine eeldab menetleja tahteavaldust, s.o väärteoasja lahendamisele suunatud menetlustoimingut (VTMS § 58 lg 1), mille käigus tuleb VTMS § 58 lg 2 kohaselt muu hulgas teatada menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused vastavalt VTMS §-le 19.

Ühestki dokumendist ei ilmne, et S. Ki puhul oleks narkootikumi tarvitamise kahtluse osas neid nõudeid järgitud ehk et talle oleks selgitatud, et tema allutamisega narkotestile on alanud tema suhtes väärteomenetlus, ning selgitatud talle toimingu eesmärki ning tema õigusi ja kohustusi selles menetluses. Tunnistaja T. K on öelnud, et 18.09.2007 pöördus tema poole konstaabel N K, kes palus abi selgitamisel narkokahtlusega isikule järelevalvetoimingute teostamise seaduslikkust. Samuti märkis T. K ülekuulamisel, et ta selgitas noormehele, et politsei teostab temale narkootiliste ainete tarvitamise tunnuste olemasolust tulenevalt riiklikku järelevalvet /väärteoasja nr 4-07- 5112 toimiku leht 6 pöördel/.

S. Kile koostati väärteoprotokoll nr AB 944525 KarS § 279 alusel (Riikliku järelevalve takistamise, järelevalveks vajalike dokumentide või andmete esitamisest keeldumise või tähtaegselt esitamata jätmise või valeandmete esitamise eest või dokumentide või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist, – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga). Rikkumise kirjeldusena on märgitud, et keeldus esitamast oma isikuandmeid, millega takistas riikliku järelevalve teostamist.

Puudub toimik kõnealuse väidetava väärteoasja (NPAS §-s 151 sätestatud väärteo) menetluse kohta, sh kui selgus, et narkokahtlus oli olnud alusetu, ei ole vastustaja teinud väärteomenetluse lõpetamise määrust. Kohus, hinnanud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, nõustub kõike eelmärgitut arvestades täielikult Riigikohtu üldkogu kohtuotsuse p-s 17 asjas nr 3-3-1-75-11 tooduga: „Üldkogu ei nõustu haldusasja lahendanud ringkonnakohtu seisukohaga, et narkotestile allumise korraldus anti väärteomenetluses ning seetõttu tuleb kahjunõude aluseks olevaid toiminguid käsitada üksnes väärteomenetluse toimingutena.

Haldustoiminguteks peeti joobeseisundi tuvastamist vaidlustatud toimingute tegemise ajal kehtinud politseiseaduses ja Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120 kehtestatud joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korras (§ 22). Praegu kehtiva politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) järgi on narkojoobe tuvastamisele suunatud toimingud samuti käsitatavad järelevalvetoimingutena ning neid vaidlustatakse vaide esitamise või halduskohtusse kaebuse esitamise teel (PPVS § 727).

Joobe tuvastamise tagamiseks on politseiametnikul õigus sarnaselt halduskinnipidamisega kasutada isiku suhtes aluse ja vajaduse esinemisel vahetut sundi (PPVS § 727 lg 6, § 733 lg 7). Toimiku materjalid ei kinnita, et joobeseisundi tuvastamiseks oleks üldse väärteomenetlust toimunud või seda väärteo tunnuste (narkojoovet ei tuvastatud) puudumise tuvastamise järel määrusega lõpetatud (VTMS § 73 lg 1 p 2). S. Kile antud korraldust narkotesti tegemiseks ei ole põhjendatud käsitada toiminguna, millega algas väärteomenetlus, sest väärteomenetluse aluse sedastamiseks puudus piisav teave.

Selle teabe saamiseks antigi korraldus teha narkotest. Joobeseisundi tuvastamise haldusmenetluslikku olemust ei välista asjaolu, et joobe tuvastamise toimingute ajal alustati ka väärteomenetlust allumatuse tõttu.“ Seega S. K keeldus narkotestist järelevalvemenetluses.

5. Edasi läheb kohtu arvates keeruliseks järelevalvemenetluse ja väärteomenetluse eristamine (sh millal täpselt üks menetlus läks üle teiseks) ning seega ka selle tuvastamine, millises menetluses täpselt politsei kaebaja suhtes jõudu kasutas. Siiski saab nõustuda nii Tallinna ringkonnakohtu kui ka Riigikohtu üldkogu seisukohaga, et S. Ki kinnipidamine ja tema suhtes erivahendina käeraudade kohaldamine võis toimuda väärteomenetluses. Seda võib järeldada järgmistest tõenditest. Tunnistaja T. K 18.09.2007 ülekuulamise protokollist nähtub, et ajal, mil tema selgitas S. Ki emale riikliku järelevalve teostamist ja „noormees lärmas iga selgituse peale“, andis „vanemkonstaabel T M korduvalt seadusliku korralduse väärteomenetluse läbiviimiseks tulla kaasa T Mi kabinetti“. Tunnistaja ütlustest ilmneb, et noormees ütles seepeale, et ei lähe ja tuli kabinetist välja, mispeale tunnistaja, seistes trepile viival uksel, püüdis kaebajat takistada võttis kinni küünarvarrest. Tunnistaja korraldusele tulla kaasa kabinetti kaebaja keeldus, „väljendades seda füüsilise vastupanuna“. S. Ki kabinetti toimetamisel abistas tunnistajat juhtivkonstaabel

K. K, „kes võttis teisest käest“ /väärteoasja nr 4-07-5112 toimiku leht 7/. Tunnistaja K. K 18.09.2007 ütluste kohaselt kaebajale selgitati, et kui ta keeldub narkojoobe tuvastamisest, siis koostatakse talle väärteoprotokoll seadusliku korralduse tahtliku eiramise eest, ning kuna vestlus ei andnud tulemusi, siis T M palus kaebajal temaga kaasa minna väärteoprotokolli vormistamiseks. Edasi kinnitab tunnistaja T. Ke ütlusi S. Ki lahkumise takistamisel, kirjeldades, kuidas nad kahekesi teise tunnistajaga suutsid vastupanu osutanud kaebaja T Mi kabinetti toimetada. Tunnistaja sõnul kaebaja keeldus jätkuvalt oma isikuandmeid esitamast, siis T M täitis isiku kinnipidamise protokolli ja ütles, et noormees paigutatakse arestimajja. Kuna oli „suur oht, et noormees hakkab veelkord vastu ja muutub endale ja teistele ohtlikuks ning üritab põgeneda, siis oli M sunnitud kasutama käeraudu.“ Politseikadett I palus noormehel tõusta ja käed seljataha panna, kuid noormees hakkas vastu rabelema. „Lõpuks sai käerauad peale ja teostas noormehe asjade läbivaatuse“ /väärteoasja nr 4-07-5112 toimiku leht 10 pöördel-11/. T Mi ettekandest ilmneb, et kuna S. K politseikadett A. I korraldust püsti tõusta ja käed selja peale panna keeldus täitmast, olid nad sunnitud jõudu kasutama ja tõstma ta püsti. „Lõpuks väänasime käed selja taha ja panime tal käed raudu“ /väärteoasja nr 4-07-5112 toimiku leht 15/. Tunnistaja N K 19.09.2007 ütluste protokollist nähtub, et „S. K soovis politseist pidevalt lahkuda, tõusis ja otsustas ära minna. Ta ei allunud politseiniku korraldustele, keeldus narkootilise aine testimiseks vajamineva proovi andmisest. Pärast seda hakkas S. Kiga tegelema vanemkonstaabel T M /väärteoasja nr 4-07-5112 toimiku leht 8 pöördel/.

6. Ühelt poolt oleks nagu korraldus S. Kile minna T Mi kabinetti antud väärteomenetluses

– selleks et koostada väärteoprotokoll KarS § 276 rikkumise eest (seadusliku korralduse tahtliku eiramise eest), teisalt aga ilmneb tunnistajate ütlustest, et T Mi kabinetis jätkus kaebaja veenmine narkotesti andmiseks ehk nagu oleks jätkunud varasem haldusmenetlus. Seepärast tuleb nõustuda Riigikohtu üldkogu kohtuotsuse p-s 18 asjas nr 3-3-1-75-11 tõdetuga: „Üldkogu arvates ei ole praeguses asjas väärteomenetluse alustamise täpne aeg ja seda markeeriv esimene menetlustoiming selgelt määratav.“ Samas ei olegi see käesoleval juhul enam nii oluline, sest otsuse p-s 19 on kõrgeim kohus andnud juhise situatsiooni lahendamiseks: „Praeguses olukorras, kus ei ole võimalik mõistlikult eristada, milline osa kahjust tekitati järelevalvemenetluse (haldusmenetluse) ja milline väärteomenetluse toimingutega, peab üldkogu võimalikuks kohaldada haldusmenetluse toimingute suhtes kehtivat kahju hüvitamise regulatsiooni (RVastS §‑d 7 ja 9).“ Seega halduskohus peab tuvastama, kas 18.09.2007. a esinesid politseiametnikel S. Ki suhtes üldse füüsilise jõu kasutamise õiguslikud alused ja kas jõu kasutamine oli õigusvastane ülemäärasuse tõttu, nagu väidavad kaebajad. Mõlemad kaebajad nõuavad neile nimetatud ülemäärase jõu kasutamise tagajärjel tekkinud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.

7. Halduskohtul tuleb seega hinnata, kas jõu kasutamine S. Ki suhtes oli põhjendatud ja proportsionaalne ning kas kaebajatele on politsei toimingutega tekitatud väidetavat kahju. RVastS § 8 lg 1 kohaselt varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 järgi mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS §-s 13 on sätestatud vastutuse piirangud: lg 1 kohaselt hüvitise suuruse määramisel arvestatakse:

1) kahju tekkimise ettenägematust;

2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust;

4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel;

5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 3 avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Jõu kasutamise õiguspärasuse hindamisel lähtub kohus kõigepealt väärteomenetluses jõustunud kohtulahenditega tuvastatust ja kohtute järeldustest. Nimelt jättis Pärnu maakohus 22.10.2007 otsusega asjas nr 4-07-5112 Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna taotluse S. Ki suhtes aresti kohaldamiseks rahuldamata ning lõpetas VTMS § 29 lg 1 p 1 (teos puuduvad väärteo tunnused) alusel S. Ki suhtes väärteomenetluse KarS § 276 ja § 279 järgi.

Maakohus märkis, et kuna kohtueelses ega kohtumenetluses ei ole esitatud, millisele konkreetsele õiguslikule alusele tuginedes kohustati S. Kit tegema narkootiliste ainete tarvitamise tuvastamise testi ning isik ei pea eeldama politseiametniku korralduse seaduslikkust, mille seaduslikku alust ei ole välja toodud, siis ei saa talle ette heita ka võimuesindaja seadusliku korralduse eiramist. KarS §-s 279 sätestatud süüteo objektiivne koosseis on täidetud ainult juhul, kui sättes loetletud käitumisega tehakse järelevalve teostamine võimatuks.

Antud juhul oli S. Ki isik politseile varasematest menetlustest teada. Samuti viibis menetlustoimingute tegemise juures tema samuti Pärnu politseiosakonnas töötav ema V Ka. S. Ki isikuandmed oli võimalik kindlaks teha ka politsei andmebaasidest, mistõttu ei saa tema poolt isikut tõendavate dokumentide mitteesitamist lugeda tema isiku kindlakstegemist ja tema suhtes riikliku järelevalve teostamist takistavaks asjaoluks. TlnRK oma 29.01.2008 otsusega jättis Pärnu maakohus 22.10.2007 otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et väärteoprotokollidest ei selgu, millisel õiguslikul alusel antud politseiametniku seadusliku korralduse ignoreerimises S. Kit süüdistatakse.

Kui politseiametnik ei osunda oma korralduse konkreetsele seaduslikule alusele, ei ole isikul võimalik aru saada korralduse seaduslikkusest ning talle pole võimalik ette heita võimuesindaja seadusliku korralduse eiramist. Samuti ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad asjas kogutud tõendid veenvalt, et kohtuvälisel menetlejal olid kõik objektiivselt eksisteerivad võimalused S. Ki isiku ja temasse puutuvate andmete saamiseks ka siis, kui väärteo toimepanemises kahtlustatav kasutanuks õigust ütlusi mitte anda. Asjas puudub ka vaidlus, et hilisem narkotest osutus negatiivseks, st et politsei kahtlustused, et kaebaja on tarvitanud narkootikumi, osutus alusetuks.

Samuti ei ole vaieldav, et 12.05.1989 sündinud S. K oli vaidlusaluste toimingute tegemise ajal alaealine. Alla 18-aastane isik on piiratud teovõimega (TsÜS § 8 lg 2) ja lapsevanem on tema seaduslik esindaja. Antud juhul nähtub tunnistajate T. Ke ja K. Ke ütlustest ning T Mi ettekandest, et vaatamata S. Ki ema V. Ka õigusele ja ka soovile viibida asja menetluse juures kohustati teda kabinetist lahkuma. Toodud asjaoludel kohus leiab, et antud juhul oli tegelikult põhjendamatu alaealise kinnipidamine, tema suhtes jõu ja erivahendite kasutamine.

Kohtumenetluses ei ole ilmnenud ühtegi faktilist asjaolu, mis tõendaks, et isiku käitumine politseiasutuses ohustas teenistusülesandeid täitnud politseiametnikke ja teda ennast ning oleks õigustanud tema suhtes füüsilise jõu kasutamist. Politseimajast kaebaja väljumine omatahtsi ei olnud samuti võimalik. Lisaks kohus peab vajalikuks märkida, et millegipärast ei ole isiku kinnipidamise protokollis märgitud S. Ki kinnipidamise põhjusena seda, et isik püüab põgeneda ja et ei ole tuvastatud tema isikut (mis olid ju ajendiks väärteoprotokollide koostamisel), vaid hoopis asjaolud, et ta võib jätkuvalt toime panna väärtegusid ning võib väärteomenetlust takistada või sellest kõrvale hoiduda.

Mis alusel politsei niisuguseid ohte nägi, jääb arusaamatuks. Samas kohus peab oluliseks märkida, et tegelikkusele ei vasta kaebajate väide, et alaealise S. Ki suhtes rakendasid korraga jõudu neli eriväljaõppega täiskasvanut. Kohtu poolt ülal osundatud tõenditest nähtuvalt takistasid kaebajal N K kabinetist lahkumist ja toimetasid ta T Mi kabinetti T. K ja K. K, käerauad paigaldasid talle aga A. I ja T M. Seega tegutsesid korraga vaid kaks politseiametnikku. Teisalt, vaatamata sellele, et tõendatud on ka kaebaja allumatus ja füüsiline vastuhakk politseiametnikele, ei olnud politseiametnikel alust S. Kit nii kohelda, nagu eelnevalt juba märgitud.

Politseiametnike tegevus oli ebaproportsionaalne ja seega õigusvastane.

8. Järgevalt annab kohus hinnangu kahjunõuetele, alustades S. Ki varalise kahju hüvitamise nõudest. S. Ki väiteil on talle vaidlustatud politsei toimingutega tekitatud varalist kahju summas 5699 krooni ehk 365 eurot ja 12 senti seoses jope purunemise, sõrmuse muljumise ja terviserikke põhjustamisega. Kohus on seisukohal, et varalise kahju tekkimine ei ole tõendatud ühelgi mainitud alusel.

S. Ki väidetav jope purunemine ja sellega seoses varaline kahju 3499 krooni (223,64 eurot). Esiteks, kohus ei pea usaldusväärseks, et OÜ Rademar kaupluse juhataja ilma kviitungita mäletab kaks aastat hiljem, kes, millise jope ja millise hinnaga ostis /I kd tl 62, 70/. Nagu nähtub kohtu nõudel antud täiendavast vastusest antigi kõnealusena „paber kliendi enda vastutusel, sest tal puudus kviitung ja tal puudus ka kliendikaart, millega tuvastada ostu.“ /I kd tl 107/. Teiseks, isegi sel juhul, kui V. Ka tol ajal mingi jope ostis, puuduvad tõendid, et kaebaja oleks kinnipidamisel kandnud just nimetatud jopet. Kolmandaks, isiku kinnipidamise protokollis on märgitud, et (jopel) välised vigastused puuduvad ja S. K on protokolli märkusteta allkirjastanud. Neljandaks, tunnistaja K. K on nimetanud küll jope õmbluse rebenemist, kuid pelgalt õmbluse lahtiminek ei saaks kaasa tuua jope väidetava ostuhinna hüvitamist. Jope mittesäilimise tõttu ei saa tuvastada selle tegelikke kahjustusi ega kahju suurust.

S. Kil sõrmes olnud kuldsõrmuse väidetav kõveraks väänamine ja sellega seoses varaline kahju 1150 krooni (74.37 eurot). Esiteks, isiku kinnipidamise protokollis toodud esemete nimekirjas on märgitud „kuldne musta plaadiga sõrmus“, kuid puuduvad andmed vigastuste kohta. Teiseks, kohtule on küll esitatud 23.04.2009 kviitung kullast klotseri (kiviga) deformatsiooni täieliku eemaldamise võimatuse kohta /I kd tl 69/, kuid puuduvad andmed vigastuste kohta. Kuna kviitung pärineb ligi poolteist aastat hilisemast ajast, siis ei ole võimalik väita, et sõrmuse vigastamine leidis aset kaebaja kinnipidamise käigus. Kolmandaks, kaebaja selgituse kohaselt ei ole tal sõrmust enam alles, mistõttu ei ole ka käesoleval ajal võimalik seda uurida ja võimalikku kahju hinnata. Tundub siiski väheusutav, et S. Ki käte selja taha väänamise ja raudu panemisega vigastati klotserit (üks tugevamaid sõrmuseliike) sedavõrd, et see ei olnud enam taastatav. Neljandaks puuduvad igasugused tõendid sõrmuse väärtuse kohta. Isegi, kui sõrmus sai kannata ja see ei ole taastatav, jäi kaebajale alles väärismetall, mille väärtust vastustajalt välja mõista poleks mingit alust. Vastupidi, see tuleks ostuhinnast maha arvestada.

S. Ki sõnul tekitas politsei talle oma toimingutega tervisekahjustuse, mistõttu ta oli sunnitud pärast kinnipidamist pöörduma perearsti vastuvõtule ja eriarsti vastuvõtule Tartu Ülikooli

Kliinikumis. Kaebaja väiteil tekitati talle sellega varalist kahju ravija sõidukulude näol (1050 krooni ehk 67.10 eurot). Halduskohus on seisukohal, et vaatamata kaebust algselt lahendanud kohtuniku jõupingutustest saada kaebaja väidete kinnituseks tõendeid, kohtutoimikus olemasolevatest dokumentidest ei nähtu, et S. K oleks pärast vahejuhtumi toimumist pöördunud arsti poole mingite erakorraliste asjaolude tõttu. Vaidlust ei saa olla, et hiljutise unikaalse operatsiooni tõttu oli S. K 18.09.2007. a olukorras, kus temale olid keelatud igasugused traumad ja ülekoormused. Samas SA TÜ Kliinikum kopsukliinikust kohtu järelepärimisele saadetud vastusest selgub, et kaebaja Tartu Ülikooli Kliinikumi poole pöördumisel oli tegemist plaaniliste visiitidega Tartusse /I kd tl 109, 116/. OÜ Mai Perearstid 19.09.2007 teatise kohaselt oli kaebajal arsti juurde pöördumisel randme piirkonnas nahamarrastused, lobekotoomia järgne haav oli taas leemetav ja vajas sidumist /I kd tl 27/. Kohtu järelepärimisele saadetud perearsti vastuse kohaselt ei jäänud perearsti asendanud arsti sõnul temale 19.09.2007 visiidi ajal muljet tervisekahjustusest trauma tagajärjel. Haav oli kergelt leemetav (seda oli kirjeldatud ka 12.09. ja 14.09.2009 visiitidel), haava seoti uuesti, suunamist teise raviasutusse (Tartu Ülikooli Kliinikumi) ei toimunud /I kd tl 98, 103/. Neil asjaoludel ei ole S. Kile tervisekahjustuse ja sellega seoses temale kahju tekitamine tõendatud.

9.

V. Ka taotleb samuti temale vaidlustatud vastustaja tegevusega põhjustatud terviserikke ravimise kulude hüvitamist summas 126.42 eurot. Samas nähtub kaebajate täiendavatest seisukohtadest, et visiiditasud, haiglatasud ja ravimiste ostu kulu moodustab kokku hoopis

264.02 eurot /II kd tl 128, 129 pöördel/. Samuti soovib V. Ka talle samadel asjaoludel tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 2000 eurot. Kohus leiab, et sõltumata väidetava varalise kahju suurusest on V. Kale nii varalise kui ka mittevaralise kahju tekitamine politsei 18.09.2007 toimingute tagajärjel tõendamata, kahjunõue on põhjendamatu ja see ei kuulu rahuldamisele alljärgnevatel asjaoludel. Esiteks, V. Ka pöördus seoses depressiooniga psühhiaatri vastuvõtule alles ligi kümme kuud pärast vaidlusaluse sündmuse toimumist, mis juba iseenesest teeb võimatuks põhjusliku seose tuvastamise. Samas tundub selline hiline abi otsimine ebaharilik, kui kaebaja väiteil „poja julm ja ebainimlik kohtlemine avaliku võimu kandja poolt šokeeris ning tekitas talle hingelist valu ja kannatusi“. Teiseks, V. Kal on juba alates 2001. aastast kutsehaigus, mis on tekkinud seoses ülekoormusega kätele ja mille raviks vajab ta füsioteraapia protseduure ning mille tõttu on tal tuvastatud puue. Puude ja ravivajaduste määramist ei ole mõjutanud kaebaja vaimne seisund. Seda kinnitavad 25.05.2009 otsus puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise kohta, 26.05.2009 otsuse kaebajale sotsiaaltoetuse maksmise kohta, 17.07.2009 otsus püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta /I kd tl 76, 79, 90-91/. SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik 22.10.2009 vastusest kohtu päringule selgub, et kaebaja on alates 03.07.2008 korduvalt pöördunud arsti vastuvõtule ning viibinud haiglaravil. Tal on diagnoositud depressioon. Patsient on ise esile toonud seose tema depressiooni ja poja tervise vahel /I kd tl 128/. SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku 16.03.2009 tõendi kohaselt V. Ka meeleolu langus on põhjustatud poja haigusest /I kd tl 52/. Seega ei ole millegagi tõendatud, et V. Ka tervis oleks halvenenud seoses 18.09.2007 politseis aset leidnud vahejuhtumiga. Pelgalt asjaolu, et kaebaja nägi pealt oma poja õigusvastast kohtlemist, ei ole aluseks rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Liiatigi on kummaline, et sündmuse pealtnägija hindab talle tekitatud mittevaralist kahju võrdväärseks selle isiku mittevaralise kahjuga, kelle suhtes õigusvastaselt jõudu ja erivahendeid kasutati.

10. Lõpuks peatub kohus S. Ki mittevaralise kahju 2000 eurot hüvitamise nõudel. Kaebaja hinnangul tekitasid politseinikud talle alusetult vägivalla kasutamisega moraalset kahju, mis seisnes süüliselt tema väärikuse alandamises ja tervise kahjustamises.

Riigikohtu üldkogu 11.12.2012 kohtuotsuse p-s 22 asjas nr 3-3-1-75-11 on pidanud kahju tekkimise tuvastamise kohta vajalikuks selgitada, “et füüsilise jõu kasutamise õigusvastasuse korral ei saa vähemalt mittevaralise kahju tekkimist pidada vähetõenäoliseks, sest füüsilise jõu õigusvastase kasutamisega kaasnevad adressaadile paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud mittevaralist kahju ei ole vaja eraldi tõendada.”. Tulenevalt RVastS § 9 lg-st 1 füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise ja/või tervise kahjustamise korral. Antud juhul kohus on teinud kindlaks, et S. Ki tervise kahjustamine aset ei leidnud. Küll aga nõustub kohus kaebajaga selles, et politsei põhjendamatute nõudmistega teha narkotest (anda uuriniiproov) ning hiljem testist ja isikuandmete esitamisest (ometi oli S. K andnud õpilaspileti) keeldumise tõttu kasutas alaealise suhtes põhjendamatult jõudu ja erivahendeid, põhjustades talle nii hingelist kui ka füüsilist valu ja kannatusi, alandas süüliselt kaebaja inimväärikust. Samuti on kohus seisukohal, et kaebajale põhjustatud kahju hüvitamise kohaseks meetmeks on antud juhul talle rahalise hüvitise määramine. RVastS § 9 lg 2 näeb ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohus leiab, et S. Ki soovitud mittevaralise kahju hüvitis 2000 eurot ei ole siiski antud asjaoludel põhjendatud. Kohus arvestab õiglase hüvitise määramisel ühelt poolt seda, et vastustajale oli teada, et tegemist on alaealisega ning tema ema V. Ka oli politseinikele selgitanud, et poeg on äsja operatsioonil käinud ja peab vältima füüsilist pingutust. Teisalt aga võtab kohus arvesse ka kaebaja ja tema ema konfliktset käitumist nimetatud intsidendis ning asjaolu, et S. Ki suhtes füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine toimus alles pärast talle korduvate korralduste ja selgituste andmist. Kõike eelmärgitut arvestades, samuti asjakohast kohtupraktikat silmas pidades peab kohus proportsionaalseks hüvitiseks 200 eurot.

11. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 5 menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, et tema eest kandis need muu isik. Kaebajad on palunud jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Antud juhul kohus jätab V. Ka kahju hüvitamise kaebuse täielikult rahuldamata. Järelikult peavad tema menetluskulud jääma kaebaja enda kanda ja kohtul puudub vajadus hinnata tema menetluskulude suurust ja kandmise tõendatust.

S. Ki kaebuse rahuldab kohus osaliselt: varalise kahju hüvitamise nõue jääb tervikuna rahuldamata ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldab kohus oluliselt (10 korda) väiksemas mahus, kui kaebaja taotles.

S. K palub mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja tema poolt tasutud riigilõiv summas 1203 krooni (76,89 eurot) ja pool riigilõivust, mis tasuti apellatsioonkaebuselt, s.o. 8 eurot. nende poolt kantud õigusabikulud vastavuses õigusabikulude arvestusega kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Samas on kaebajad esitanud õigusabikulude kokkuvõtte seisuga 01.07.2011 ja selle järgi on kulusid asjas kantud kokku summas 30160 krooni ehk 4087.58 eurot /II kd tl 132/. Kaebajad märgivad, et nende jaoks sai praeguseks uuesti Tallinna halduskohtusse jõudnud kohtuasi alguse 18.09.2007. a, sellele järgneva väärteoasja nr 4-07-5112 algatamise ja menetlemisega Pärnu maakohtus ja Tallinna ringkonnakohtus. S. Kil tuli asuda tõendama, et tema polnud väärtegusid toime pannud. S. Kile kaitsjatasu välja ei mõistetud. Tallinna halduskohus (Pärnu kohtumaja) lõpetas 17.01.2011. a otsusega menetluse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas ja jättis ülejäänud nõuete osas S. Ki ja V. Ka kaebused rahuldamata. Menetluskulude nõuet ei rahuldatud. TlnRK 16.06.2011. a kohtuotsusega jäeti kaebajate apellatsioonkaebused rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. RKHK andis kaebajate kassatsioonkaebuse Riigikohtu üldkogule läbivaatamiseks. Riigikohtu üldkogu kohtuotsusega tühistati varasemad halduskohtu ja ringkonnakohtu lahendid ning tagastati kautsjonid. Menetluskulusid kindlaks ei määratud. PPA on palunud jätta menetluskulud kaebajate kanda, kuid samas on vastustaja ka märkinud, et õigusabi osas on esitatud küll kalkulatsiooni, kuid sellest ei selgu, milliseid toiminguid on õigusabi korras teostatud, et hinnata nende vajalikkust ja proportsionaalsust. Näiteks on Riigikohus öelnud, et kui apellatsioonkaebus sisuliselt kordab kaebuses toodud asjaolusid, on õigusabi teostatud väiksemas mahus kui esialgse kaebuse esitamisel.

12. Kohus on seisukohal, et kuivõrd varasemas halduskohtumenetluses ei ole S. Kile selles kantud menetluskulusid hüvitatud, siis on kaebajal põhimõtteliselt õigus nende väljamõistmisele proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Seda muidugi tingimusel, et kaebaja on varasemas menetluses esitanud nõuetekohaselt menetluskulude hüvitamise nõude. Kindlasti ei kuulu aga halduskohtumenetluses kantud ja välja mõistetavate menetluskulude hulka kaitsjatasu väärteoasjas nr 4-07-5112. Toimikumaterjalidest nähtuvalt V. Ka on tasunud S. Ki kaebuse esitamisel riigilõivu 1203 krooni ehk 76.89 eurot ja enda kaebuselt 1047 krooni ehk 66,92 eurot /I kd tl 36, 61/. Samas on oluline märkida järgmist: TlnRK on 16.06.2011. a kohtuotsuses sedastanud, et “kuivõrd V. Ka kahju hüvitamise nõue seondub tervikuna tema tervise väidetava kahjustamisega, on see riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 kohaselt lõivuvaba. Samas tuli S. Ki kaebuselt RLS § 57 lg 15 ja HKMS § 84 lg 1 kohaselt tasuda riigilõivu 159,78 eurot (s.o pool mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõutavast riigilõivust, sest pooles ulatuses on kahjunõue seotud kaebaja tervise väidetava kahjustamisega ning seega riigilõivuvaba). Kuivõrd esimese astme kohtus on kahe kaebaja eest kokku (2250 krooni ehk 143,80 eurot) riigilõivu tasutud isegi vähem kui oleks tegelikkuses tulnud tasuda üksnes S. Ki kaebuselt, peab ringkonnakohus võimalikuks lugeda esimese astme kohtus tasutud riigilõiv tasutuks S. Ki kaebuselt ning seega ei ole V. Kal õigust enam tasutud riigilõivu tagastamise taotluse esitamiseks HKMS § 84 lg 4 p

1 ja RLS § 15 lg 1 p 1 alusel.” Järelikult tuleb kogu riigilõiv 143.81 eurot (76.89 + 66,92) lugeda tasutuks S. Ki kaebuselt. Algses kaebuses on palutud vastustajalt välja mõista küll S. Ki kasuks tema poolt kantud õigusabikulud, mille suurus täpsustatakse kohtuistungil /I kd tl 10/, kuid seda täpsustamist kohtutoimikust ei nähtu. 18.02.2010 istungil vastavaid dokumente ei esitatud /I kd tl 139-140/. 21.10.2010 määrusega määras kohus kirjaliku menetluse ja andis kuni 12.11.2010 menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid avaldusi, dokumente ja taotlusi /I kd tl 151- 152/. Kaebaja esitas nimetatud tähtajal, samuti 07.12.2010 küll oma seisukohad, kui mitte menetluskulude nimekirja ega kuludokumente /I kd tl 155-156, 170-172/. Seega, kuna kaebaja enne Tallinna halduskohtu (Pärnu kohtumaja) 17.01.2011. a otsuse tegemist menetluskulude väljamõistmist seaduses ettenähtud korras ei taotlenud, siis ei ole nende nõudmine käesoleval ajal enam võimalik.

S. Ki ja V. Ka apellatsioonkaebuse esitamisel on AB Järve, Otti ja partnered OÜ tasunud riigilõivu 16 eurot /I kd tl 204/ ja V. Ka täiendavalt 143.78 eurot /I kd tl 214/. Toimikumaterjalidest ei ilmne, et kaebaja oleks taotlenud õigusabikulude väljamõistmist ka Tallinna ringkonnakohtus. TlnRK 16.06.2011. a otsuse p-st 17 nähtuvalt on kaebaja taotlenud üksnes esimese astme kohtus ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu väljamõistmist /I kd tl 230-231, 233-239/.

Puudub vaidlus, et Riigikohtus kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon on kaebajale tagastatud. Seega on üheselt selge, et S. K saab taotleda vaid nende õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt, mida ta on kandnud seoses menetlusega alates 08.01.2013, kui asja hakkas menetlema kohtunik Kiviloo.

13. Kaebaja (nende esindaja) on kohtule esmakordselt esitanud V. Ka poolt antud asjas kantud õigusabi kulud seisuga 01.07.11 alles 19.04.2013 /II kd tl 122, 130 pöördel, 132-136/. Nii kulude kokkuvõtvast loetelust kui ka lisatud sularaha arvete jm kuludokumentide koopiatest nähtub, et need kõik pärinevad ajavahemikust 19.09.2007-01.07.2011. Järelikult on õigusabikulude nõue esitatud kohtule hilinenult ja kehtivat korda rikkudes ning see ei kuulu rahuldamisele. Kohus peab vajalikuks täiendavalt märkida, et lisaks hõlmavad kulutused niisuguseid menetlusi, mille väljamõistmine halduskohtumenetluses ei ole võimalik (kaitse väärteoasjas, tsiviilasja algatamine), samas ei saa esitatu põhjal ka tuvastada, millised halduskohtumenetluses kantud kulutused oleks üldse põhjendatud, kuna puudub spetsifikatsioon, arusaamatu on asjas kulutatud õigusabi aeg, tunnihind jms. Järelikult eeltoodut arvestades saab kohus PPA-lt vaid osaliselt välja mõista S. Ki kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu, mis kokku oli 303.59 eurot (143.81 + 16 eurot + 143.78). Kohus jättis varalise kahju nõude täielikult rahuldamata ja mittevaralise kahju nõude rahuldas 10% ulatuses. Segaduse tõttu õige riigilõivu tasumisel ja väljamõistmise taotlemisel (II kd tl 129 pöördel-130/ ei ole väljamõistetav riigilõiv matemaatiliselt täpselt määratletav, kuid kohus peab proportsionaalseks summat 25 eurot. Ülejäänud osas jäävad S. Ki menetluskulud tema enda kanda. Et PPA ei ole omapoolset menetluskulunõuet esitanud, jäävad ka vastustaja kulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 04.12.2014 kohtuotsuse

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada S. Ki apellatsioonkaebus osaliselt ja muuta Tallinna Halduskohtu 23.01.2014 otsust varalise kahju nõude osas. Mõista Politseija Piirivalveametilt S. Ki kasuks välja hüvitis varalise kahju põhjustamise eest summas 40 eurot. Muus osas jätta S. K apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 23.01.2014 kohtuotsus muutmata.

2. Jätta V K apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Politsei- Ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Mõista Politseija Piirivalveametilt välja S. Ki kasuks tema poolt kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulude katteks 80 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Riigikohtu 09.04.2015 kohtumääruse

RESOLUTSIOON:

Jätta S. K ja V. K kassatsioonkaebused halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 219 lg 6 alusel menetlusse võtmata. Tasutud kautsjonid arvata HKMS § 107 lg 4 alusel riigituludesse.