1-13-9486/15 · Tallinna Ringkonnakohus

1-13-9486

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. jaanuaril 2014. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-13-9486

Kohtukoosseis

Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas

Reinola

Kriminaalasi

S.P süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 5,9 - § 25 lg

2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 29. oktoobri 2013. a otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav S.P

Prokurör

Diana Helila

Süüdistatav

S.P

Isikukood: XXXXXX; emakeel - vene keel, elukoht; XXXXXX; ei tööta. Varem kriminaalkorras karistatud 4 korral, neist viimane:

11.07.2011 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25

lg 2; § 200 lg 1 järgi vangistusega 2 aastat.

Kaitsja

Advokaat Leelo Viil

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 29. oktoobri 2013. a kohtuotsus S.P suhtes jätta muutmata ja süüdistatava apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 22. jaanuaril 2014. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. 2(3)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 29. oktoobri 2013. a otsusega lühimenetluses tunnistati süüdi S.P KarS § 199 lg 2p 5, 9 – 25 lg 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus 7 kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 4 kuud ja 20 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti kinnipidamisaeg 05.09.13-06.09.13 s.o 2 päeva karistusaja hulka. Kandmisel kuuluvaks karistuseks on 4 kuud ja 18 päeva vangistust ning karistusaja alguseks loetakse reaalselt karistuse kandmisele asumise kuupäev. 2. S.P tunnistati süüdi selles, et tema, olles 20.06.2013 karistatud Politseija Piirivalve Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna patrullteenistuse poolt KarS § 218 lg

1 alusel ja 24.08.2013 Politseija Piirivalve Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna patrullteenistuse poolt samuti KarS § 218 lg 1 alusel, seega isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, uuesti, 05.09.2013 kella 17.00 ajal viibides XXXXXX asuvas restoranis XXXXXX võttis sealt avalikult, kuid vägivalda kasutamata, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil XXXXXX kuuluva samovari Tulski (pärit 19. sajandist) väärtusega 300 eurot. Kuritegu jäi S.P lõpule viimata kolmandate isikute sekkumise tõttu. Seega S.P võõra vallasasja äravõtmise katsega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, ja mis oli toime pandud avalikult, kuid vägivalda kasutamata, pani toime KarS § 199 lg 2 p 5, 9 – KarS § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

ESITATUD APELLATSIOON

3. vaidlustab maakohtu otsust talle mõistetud karistuse osas.

Süüdistatav S.P

Süüdistatav märgib, et tal ei olnud tahtlust samovari avalikuks varguseks, tema võttis samovari salaja ning hakkas sündmuskohalt ära minema. Joosta ta ei saa, kuna tal on haiged jalad. Ta ei ole kuulnud, et keegi oleks talle järele jooksnud. Ta tundis, et teda haarati tagant kinni ning visati munakivitee peale. Selle tagajärjel samovar kukkus ning veeres edasi. Ta tunnistas end täielikult süüdi, kahetses tehtut, palub jätta talle mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Oma apellatsioonis süüdistatav otseselt ei taotle enda tegevuse ümberkvalifitseerimist, kuid apellatsiooni sisust võib aru saada, et süüdistatav vaidlustab enda süüdimõistmist avalikus varguses, kuna soovis panna samovari varguse salaja. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et süüdistatava seisukohad kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. S.P tegevuse kvalifitseerimisel maakohus leidis ainuõigesti, et S.P tegevus 05.09.2013 episoodis tuleb kvalifitseerida kui avalikult, kuid vägivalda kasutamata võõra vallasasja äravõtmist. Maakohus on asjakohaselt viidanud kohtupraktikas kinnistunud seisukohale, et vargus on avalik, kui see pannakse toime kolmanda isiku nähes ja kui toimepanija arvab, et süüteokohal viibiv isik saab aru tema teo õigusvastasusest. Kui isikut märgatakse varguse toimepanemise ajal ja ta üritab sellest hoolimata asja hõivamist jätkata, kasvab vargus üle avalikuks varguseks. Kordamata maakohtu poolt tehtud tõendite põhjalikku analüüsi, mille tulemusena maakohus jõudis järelduseni, et samovari vargus on toime pandud tunnistajate ja kannatanu esindaja nähes ning S.P sai aru, et tema teo õigusvastasusest said aru ka teised süüteokohal ja vahetus läheduses viibivad isikud, kohtukolleegium märgib järgmist. Eluliselt ei ole usutav, et nii suure ja silmatorkava eseme puhul nagu on vanaaegne samovar, 3(3) toimepanija ei andnud endale aru, et rahvarohkes kohas – Tallinna vanalinnas, tema tegevust päevasel ajal koheselt märgatakse, mis antud kaasuse puhul ka juhtus. Kohtukolleegium seega nõustub maakohtu seisukohaga, S.P võis algselt olla soov panna toime salajane vargus, kuid olukorras, kus pärast varguse ilmsiks tulekut otsustas ta varastatud samovariga põgeneda, kasvas salajane varguse üle avalikuks varguseks.

5. Kohtukolleegium märgib, et süüdistatav ei vaidlusta eraldi talle mõistetud karistuse liiki ja määra. Vastuseks süüdistatava apellatsioonis esitatud taotlusele jätta talle mõistetud vangistus täitmisele tingimisi pööramata, kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Kohtukolleegium leiab, et ülalnimetatud erandlikke asjaolusid S.P karistuse kandmisest tingimisi vabastamiseks ei esine. Süüdlase isiku osas on tuvastatav, et S.P on varem 4 korral kriminaalkorras karistatud, ta on süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikuks. Samas kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on S.P ka sõltuvusprobleemid, kuna tema on olnud korduvalt karistatud NPAS § 15-1 järgi (T lk 31-32), mis annab kohtule aluse järeldada, et S.P on isikuks, kes ei sobi kriminaalhooldusele. S.P pole kuritegudest loobuma sundinud ka juba varem mõistetud reaalsed vangistused, seetõttu kolleegium leiab, et S.P enda käitumisest tulenevalt saab tulla ainuvõimalikule järeldusele, et teda on võimalik karistada ainult reaalse vangistusega.

6. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 29. oktoobri 2013 otsuse S.P suhtes muutmata ja tema apellatsiooni rahuldamata.

Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Urmas Reinola