Court denies early release to recidivist S.L. due to repeated disciplinary violations and high re-offense risk.

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht

22. jaanuaril 2014. a Tartu kohtumajas Kriminaalasja number 1-12-9887 Kohtunik Peet Teidearu Kohtuistungi sekretär Heli Nurmoja Kriminaalasi

süüdimõistetu S.L-i vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamine Süüdimõistetu

S.L (IK: XXX; viibimiskoht: Tartu Vangla) Kaitsja

advokaat Rainer Objartel riigiõigusabi korras Juhidudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-dest 175, 180, 426 ja 432 lg 3, kohus määras :

Jätta vabastamata S.L temale Tartu Maakohtu 03. jaanuari 2013. a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega.

KrMS § 180 alusel välja mõista S.L-ilt riigituludesse menetluskuluna kaitsjatasu 180 (ükssada kaheksakümmend) eurot.

Määrata, et S.L on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud alates kohtumääruse jõustumisele järgnevast kuust kuue (6) kuu jooksul.

Riigituludesse väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda määratud tähtaja jooksul peale kohtumääruse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011

(SEB Pank) või arveldusarvele EE932200221023778606 (Swedbank) või arveldusarvele

EE403300333416110002 (Danske Bank AS Eesti filiaal) või arveldusarvele

EE701700017001577198 (Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal), märkides viitenumbriks 2800049874. Väljamõistetud summade tasumist tõendaval dokumendil tuleb näidata kohtuasja number ning isiku nimi, kelle eest kohtukulud tasuti.

Väljamõistetud summade vabatahtlikult tasumata jätmisel määratud tähtaja jooksul peale kohtumääruse jõustumist pööratakse kohtumäärus sundtäitmisele kohtutäituri kaudu, millega kaasnevad täitekulud.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu

Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Menetluse käik ja asjaolud S.L tunnistati Tartu Maakohtu 03. jaanuari 2013. a otsusega süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja karistuseks mõisteti 5 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust temale Tartu Maakohtu 01. juuni 2011. a ja 13. juuni 2011. a otsustega mõistetud karistuste ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud 3 päeva vangistust alates 03. jaanuarist 2013. a. Kohtuotsus jõustus 19. jaanuaril 2013. a.

S.L-i karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 06. juulil 2014. a.

S.L-i on varem kriminaalkorras karistatud:

1. Tartu Maakohtu 19. mai 1999. a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 alusel 1 aasta 6 kuu pikkuse vabadusekaotusega tingimisi 3-aastase katseajaga;

2. Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3, § 128 lg 2, §

144 lg 1, § 195 lg 2 ja § 202 alusel 3-aastase vabadusekaotusega, mida suurendati osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat

2 kuud vabadusekaotust;

3. Tartu Maakohtu 22. märtsi 2006. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8, § 202 lg 1, § 424 ja § 215 lg 2 p 1, 3 alusel 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 1 aasta 8 kuu pikkuseks vangistuseks ja mille hulka arvati eelvangistus, mõistes kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 2 kuud 2 päeva vangistust;

4. Tartu Maakohtu 27. juuni 2006. a otsusega KarS § 418 lg 1 ja § 120 alusel 1-aastase vangistusega, mis liideti KarS § 65 lg 1 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistusega, mõistes liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud vangistust, millest arvati maha eelmise kohtuotsusega ärakantud vangistus ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 aasta 1 kuu 28 päeva vangistust, mille kandmiselt ta 02. mail 2007. a tingimisi ennetähtaegselt vabastati, kuid Tartu Maakohtu 27. septembri 2007. a määrusega pöörati karistus siiski uuesti täitmisele;

5. Tartu Maakohtu 13. detsembri 2007. a otsusega KarS § 199 lg 2p 4, 7, 8 ja § 266 lg 2 p

1, 3 alusel 5-kuulise vangistusega, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsuse järgi ärakandmata vangistuse võrra, mõistes liitkaristuseks 6 kuud 5 päeva vangistust;

6. Tartu Maakohtu 10. juuni 2009. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 alusel 1 aasta 2 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 9 kuu 10 päeva pikkuseks vangistuseks;

7. Tartu Maakohtu 01. juuni 2011. a otsusega KarS § 184 lg 1 alusel 3-aastase vangistusega, millest KarS § 74 alusel kuulus kohesele ärakandmisele 9 kuud vangistust ja 2 aastat 3 kuud vangistust jäeti tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata, kuid pöörati Tartu Maakohtu 09. novembri 2011. a määrusega siiski täitmisele;

8. Tartu Maakohtu 13. juuni 2011. a otsusega KarS § 184 lg 2 p 2 alusel 3-aastase vangistusega, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisel kuuluv 2 aastat 11 kuud 29 päeva vangistust jäeti tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata, kuid pöörati Tartu Maakohtu 09. novembri 2011. a määrusega siiski täitmisele.

S.L-i on korduvalt karistatud ka väärteokorras.

Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on S.L üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 62% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 32%, mistõttu ei toeta vangla tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist.

Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt koosneb süüdimõistetu varasem tutvusringkond peamiselt kriminaalse taustaga isikutest ning toetav sotsiaalvõrgustik tal vabaduses puudub. Süüdimõistetu ise on avaldanud, et tal on võimalik asuda elama oma sõbra majja, kelle käest on saadud ka suuline nõusolek. Samas on nimetatud elukoha naaber viidanud, et maja katus laseb läbi ja on seega elamiskõlbmatu. Kuigi kriminaalhooldaja soovis maja ka ise kontrollida, siis ei olnud see võimalik, sest süüdimõistetu ema, kes pidi ta majja laskma, määratud ajaks kohale ei ilmunud. Ka ema juurde ei ole süüdimõistetul elama asuda võimalik.

Kohtumenetluse poolte seisukohad

S.L kinnitas kohtuistungil, et soovib vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabaneda ning jätkata oma elu seadusekuulekalt. Kaitsja Rainer Objartel toetab süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamist ning leiab, et talle tuleks anda võimalus ennast vabaduses seadusekuulekana tõestada.

Prokurör Alar Häidberg kohtule esitatud kirjalikus seisukohas süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei toeta, sest S.L on korduvalt karistatud isik ning uue kuriteo riskiprotsendid tema puhul on kõrged.

Kohtu seisukoht ja põhjendid

KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast.

Käesolevaks ajaks on S.L kandnud ära enam kui 2/3 temale mõistetud karistusajast, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas.

KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

S.L-i puhul on positiivne vangistuses enese harimisega tegelemine, tööhõives osalemine ning karjäärinõustamise läbimine. Samas aga peab kohus arvestama ka seda, et süüdimõistetut on kriminaalkorras karistatud juba üheksal korral ning ka reaalset karistust kannab ta juba mitmendat korda. Talle on varasemalt antud võimalusi kanda oma karistust vabaduses kriminaalhooldusele allutatud ja teda on vangistuse kandmiselt ka tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, kuid sellest hoolimata on ta oma õigusvastast käitumist siiski jätkanud ega ole suutnud kinni pidada ka kriminaalhoolduse nõuetest. Ka käesoleva vangistuse ajal ei ole ta suutnud temale kehtestatud korrale alluda, mistõttu on tal hetkel 15 kehtivat distsiplinaarkaristust. Seega ei ole kohtul tekkinud piisavat veendumust, et süüdimõistetu oleks oma suhtumist kehtestatud normide järgimisse muutnud ka käesoleva vangistuse ajal ning et ta oleks võimeline järgima temale ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi.

Materjalide põhjal võib järeldada, et suuresti on süüdimõistetu pannud kuritegusid toime majandusliku kasu teenimise eesmärgil. Samuti on tema õigusvastast käitumist mõjutanud kriminaalse tutvusringkonnaga suhtlemine ning sõltuvusainete tarvitamine. Kuivõrd ka käesoleva vabastamise puhul süüdimõistetul kindlat töökohta garanteeritud ei ole ning väheste töökogemuste ja hariduse tõttu võib selle leidmine temale ilmselt ka mõnevõrra raskendatud olla, siis leiab kohus, et on jätkuvalt olemas väga suur oht süüdimõistetu poolt vabaduses kuritegude toimepanemisega jätkamiseks. Arvestada tuleb ka seda, et materjalidest nähtuvalt on kaheldav süüdimõistetul vabastamisjärgse elamiskõlbuliku elukoha ja toetava

lähisuhtevõrgustiku olemasolu, mis suurendab kohtu hinnangul riski varasema tutvusringkonnaga läbimise jätkamiseks ja senise elustiili juurde tagasipöördumiseks.

Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et S.L-i katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud, kuna kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et karistuse eesmärgid oleksid tema puhul täidetud, kuriteoriskid piisaval määral maandatud ning S.L omaks vajalikku motivatsiooni jätkata oma elu vabaduses seadusekuulekana. Samuti on alust kahelda, kas süüdimõistetu suudab nõuetekohaselt järgida ennetähtaegse vabastamisega kaasneva katseaja ja kriminaalhoolduse nõudeid ning kohustusi ning kas vabastamist toetavad tema elutingimused vabaduses. Kohus peab vajalikuks märkida, et ennetähtaegset vabastamist saab siiski kohaldada vaid nende isikute suhtes, kes on riigi poolse usalduse ära teeninud ega ole seda varasemalt korduvalt kuritarvitanud. Arvestades

S.L-ile varasemat korduvat karistatust ja temale antud võimalusi karistuse kandmiseks kergemal viisil, kuid sellest hoolimata tema õigusvastase käitumise jätkumist, samuti allumatust vanglakorrale, leiab kohtunik, et S.L-i puhul piisavalt usaldusväärse isikuga tegemist ei ole, keda võiks ennetähtaegselt vanglast vabastada.

Kohtunik