Tax court dismissed VAT refund claim where taxpayer failed to prove actual goods purchase from named entities.

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. jaanuar 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-1667

Haldusasi

OÜ Baltiautotrans kaebus Maksu- ja Tolliameti 9.

mai

2013

maksuotsuse

nr

12.2-3/4517-22

tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungitel 26. novembril ja 19. detsembril 2013

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Baltiautotrans

Esindaja: adv. Meelis Krautmann

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Meelis Rohtlaan

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Baltiautotrans kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

20. veebruaril 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. OÜ Baltiautotrans kajastas oma 2011. aasta augusti- ja septembrikuu käibedeklaratsioonidel OÜ

Pankrat nimel alumiiniumi (aluminium alloy) ning räni (silicon metal) eest väljastatud arvete alusel

80 564,80+77 062,40 = 157 627,20 euro ulatuses sisendkäibemaksu. Maksu- ja Tolliamet tegi 9. mail

2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4517-22, millega suurendas OÜ Baltiautotrans 2011. aasta augusti- ja

septembrikuu 20% määraga maksustatavat käivet (kauba ühendusesisest soetamist) vastavalt 397 484

euro ja 380 992 euro võrra ning sellest tulenevalt käibemaksu vastavalt 79 496,80 ja 76 198,40 euro

võrra. Samas vähendati maksuotsusega sisendkäibemaksu vastavalt 1068 ja 864 euro võrra ning jäeti

vastavalt 80 564,80 ja 77 062,40 euro ulatuses rahuldamata OÜ Baltiautotrans poolt 2011. aasta

augusti- ja septembrikuus esitatud enammakstud käibemaksu tagastusnõuded. Viimaks määras

maksuhaldur OÜ-le Baltiautotrans 2174,43 euro suuruse tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud

väljamaksetelt perioodil august 2011.

2. Maksuotsuses on asutud seisukohale, et OÜ Baltiautotrans ei soetanud OÜ Pankrat arvetel

nimetatud kaupu mitte OÜ-lt Pankrat, vaid Läti äriühingutelt SIA Ostvesta, SIA IJV ja SIA Alsimet,

tehes seda seejuures nimetatud Läti äriühingute poolt OÜ-le EuroActive esitatud arvetel kajastatud

tingimustel. Maksuotsuses asuti seisukohal, et OÜ Baltiautotrans on teadlikult kajastanud oma

raamatupidamisarvestuses OÜ Pankrat nimel vormistatud arveid eesmärgiga vähendada tasumisele

kuuluvat käibemaksu ning teha maksuvabalt väljamakseid. Maksuhaldur leidis niisiis, et OÜ Pankrat

ning tema väidetav hankija OÜ EuroActive tegutsesid kaupade tarneahelas fiktiivsete lülidena ning

tegelikud tehingud tehti Läti äriühingute poolt väljastatud arvete alusel nende Läti äriühingute ja OÜ

Baltiautotrans vahel. Seetõttu suurendati maksuotsusega OÜ Baltiautotrans 20%-ga maksustatavat

käivet Läti äriühingute poolt OÜ-le EuroActive väljastatud arvete summade võrra ning suurendati

vastavalt sellelt käibelt pöördmaksustamise kaudu OÜ Baltiautotrans poolt tasumisele kuuluva

käibemaksu summat. Sisendkäibemaksu vähendati OÜ Pankrat arvetel kajastatud käibemaksusumma

ning Läti äriühingute arvete alusel arvestatud sisendkäibemaksusumma vahe ulatuses. Tulumaksuga

maksustati OÜ Baltiautotrans poolt OÜ-le Pankrat tehtud väljamaksete ning 2011. aasta augustis

kauba eest tegelikult SIA-le Ostvesta tasutud summade vahe. Maksuotsust põhjendatakse

kokkuvõtvalt järgmiste asjaoludega:

OÜ Baltiautotrans juhatuse liige I.P. ja toonane töötaja N.M., OÜ Pankrat ja OÜ EuroActive

ainuosanik ja juhatuse liige O.K. olid omavahel tuttavad ning tundsid kõik varem mitmete

erinevate äriühingute kaudu maksupettuste toimepanemises osalenud J.M.it; OÜ-d Baltiautotrans,

Pankrat ja EuroActive tegutsesid samal tegevusalal ning kontorid ja laod asusid samal aadressil;

OÜ-lt Baltiautotrans OÜ-le Pankrat üle kantud summad kanti edasi J.M.i kontrolli all oleva OÜ

IRES Account arveldusarvele;

OÜ Baltiautotrans tellimiskirjad OÜ-le Pankrat on vormistatud väga täpselt järgides kauba kohta

SIA V Less Plus kvaliteedikontrolli poolt väljastatud sertifikaate, mis viitab sellele, et tellimiskirjad

koostati pärast kauba Lätist saabumist;

O.K. ei osanud seletada, milles tegelikkuses seisnes OÜ-le Baltiautotrans vajaliku ostu

organiseerimine;

OÜ EuroActive ja OÜ Pankrat pole kauba liikumise kohta koostanud muid dokumente peale

arvete, mis on allkirjastamata, samas puudub tehingutel OÜ EuroActive ja OÜ Pankrat vahel

majanduslik loogika;

O.K.i seletus, et OÜ EuroActive kasutas OÜ IRES Account kontot, kuna tema enda konto oli

maksuhalduri poolt arestitud, ei ole tõene, sest 2011. aasta augustis ja septembris ei olnud OÜ

EuroActive konto arestitud;

O.K. ei mäletanud, kas kaubaveod telliti Eesti või Läti äriühingutelt, samas kui

kriminaalmenetluses teostatud läbiotsimisel leiti O.K.i poja A.K.i juurest vaidlusalust kaupa

transportinud SIA Stronger CMR-ide blanketid, mis viitab sellele, et O.K. tegelikult kauba

transporti ei tellinud;

kaupu vedanud autojuhtide kirjeldus kaupa vastu võtnud isiku kohta vastab N.M.i, mitte aga

O.K.i välimusele, erinevatele CMR-idele antud O.K.i allkirjad on erinevad, samuti ei maininud

O.K. kunagi, et ta oleks kaubakoormaid pildistanud, tehtud fotod esitas maksuhaldurile aga N.M.;

Vaidlusaluse kauba vahendustasu OÜ EuroActive jaoks ebamõistlikult väike;

SIA V Less Plus kvaliteedisertifikaatidel on kauba tellijaks märgitud OÜ Baltiautotrans ning

saajaks erinevad Saksa äriühingud, mis viitab sellele, et OÜ Baltiautotrans tellis need ise, mitte läbi

OÜ EuroActive, samas esitas O.K. maksuhaldurile sarnased sertifikaadid, kus oli tellijaks oli

märgitud erinevad Läti äriühingud ning saajaks OÜ EuroActive;

OÜ Baltiautotrans kauaaegsed töötajad O.L. ja V.I. ei teadnud midagi OÜ-st Pankrat ega

tundnud O.K.it;

OÜ EuroActive töötajad I.S. ega S. V. ei teadnud midagi OÜ EuroActive metallitehingutest

Tallinnas Nisu 2 territooriumil;

OÜ Registon töötaja A. F. selgitas, et Nisu 2 territooriumil tegeles metallikoormate

vastuvõtmisega ning andis talle nende liigutamiseks korraldusi N.M.;

N.M.i sõnul veeti kaup Riiast Tallinna, sealt uuesti Riia kaudu Saksamaale või Leetu, millisel juhul

oleksid ühes kuus kauba Riiast Tallinna ja tagasi Riiga vedamisega seotud kulud pidanud olema

umbes 5400 eurot;

Saksamaa äriühing DEUMU on pidanud läbirääkimisi SIA-ga V Less Pluss, leppides kokku

alumiiniumi hinna, mispeale suunati selle äriühingu esindaja aga OÜ Baltiautotrans poole;

O.K. on saanud 2011. aastal töötasu ka J.M.i juhitud OÜ-st Montazmetall KM, mis väidetavalt

tegutses samuti Lätist metalli vahendamisega, ent milline vahendustegevus varasema kontrollimise

tulemusel tõendamist ei leidnud;

SIA Alsimet väitel esitas neile räni tellimusi O.K. ning tema samuti vahendas metalli, O.K. aga

väitis, et kaupa pakuti talle ning SIA Alsimet oli metalli tootja;

Maksuhaldur ei ole saanud ka rahvusvahelise koostöö raames kontakti Küprose äriühinguga

Finenamore Limited ega SIA-ga Ostvesta, Saksa äriühingud DEUMU ja Grillo Altmetall GmhB

on selgitanud, et tasusid kauba eest OÜ Baltiautotrans Hansapanga arveldusarvele, ent juba alates

2009. aastast kasutab see krediidiasutus ärinime Swedbank;

Maksuhaldur on varasemates menetlustes tuvastanud OÜ EuroActive, OÜ Pankrat ja OÜ IRES

Account reaalse majandustegevuse puudumise.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. OÜ Baltiautotrans esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja

Tolliameti 9. mai 2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4517-22 tühistamist. Kaebaja peab oletuslikuks

ning tõenditele mitte tuginevaks maksuhalduri seisukohta, et tegelikult toimusid alumiiniumi

ja räni müügitehingud kaebaja ja Läti äriühingute vahel. Seejuures leiab kaebaja, et kauba

ühendusesisesest soetamisest kaebaja poolt ei tekiks riigile täiendavat maksulaekumist ning

seega poleks riigi maksutulude seisukohast ei oleks antud juhul vahet, kas kauba müüjaks on

OÜ Pankrat või Läti äriühingud ning kuivõrd kaebaja poolt kauba võõrandamisest tekkis

ühendusesisene käive, ei kuulu see kaup üldse Eestis käibemaksuga maksustamisele ning kogu

käibemaks tuleb käibemaksu neutraalsuse põhimõttest tulenevalt käibemaksukohustuslaseks

olevatele ettevõtjatele tagastada. Kaebaja viitab siinkohal Euroopa Kohtu otsustele

kohtuasjades C174/08 C-465/03, C-317/94 ja C-408/98 ning leiab, et neutraalse

maksustamise põhimõttest tulenevalt peab käibemaksukohustuslasest ettevõtja saama

täielikult kustutada sisendkäibemaksu, mille maksukohustuslane tasus oma maksustatud

kaupade tootmiseks või teenuste osutamiseks ning lõpuks ei tohi käibemaks jääda

maksukohustuslase kanda.

4. Kaebaja heidab ette, et vaidlusalusest maksuotsusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel on

maksuhaldur pooltevahelised tsiviilõiguslikud tehingud ümber kvalifitseerinud. Viidates

siinkohal Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-67-09 märgib kaebaja, et vaidlusaluses

maksuotsuses ei ole viidatud MKS § 83 lõikele 4 ega MKS §-le 84, samuti ei ole tuvastatud

kaebaja tahtlust saada maksueelist. Viidates Euroopa Kohtu otsustele kohtuasjades nr C-

255/02, C-425/06, C-277/09 ja C-103/09, toob kaebaja välja, et maksuhaldur ei ole

maksuotsuses tuvastanud kaebaja-poolseid kuritarvitusi, mis oleksid suunatud lubamatu

maksueelise saamisele. Kaebaja selgitab, et ta ei ole saanud õigusvastaselt mingisugust

maksusoodustust, kuna käibemaksu mahaarvamise õigus tekkis tal sellest, et ta soetas kauba

Eestis teiselt käibemaksukohustuslaselt ning kui käibemaksu mahaarvamise õigus sellises

olukorras puuduks, oleks see vastuolus käibemaksu põhiolemusega ning käibemaksu

kogumise meetodiga. Kaebaja hinnangul ei saanud maksueelist tekkida ka võrdluses

kauba soetamisega teise liikmesriigi käibemaksukohustuslaselt, kuivõrd ühendusesisese

käibe korral rakendaks kauba müüja käbemaksu nullmäära ning kauba ostja tasuks müüjale

üksnes kauba hinna ilma käibemaksuta, siseriikliku käibe puhul tasub ostja müüjale aga hinna

koos käibemaksuga, ent saab tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata, mistõttu

käibemaks ettevõtjat ei koorma ega suurenda kauba soetamismaksumust.

5. Kaebaja kinnitab, et ei ole soetanud kaupu Läti äriühingutelt SIA Ostvesta, SIA IJV ega

SIA Alsimet ning märgib, et igasuguste sellekohaste lepinguliste suhete olemasolu kohta

puuduvad mistahes tõendid. Samas leiab kaebaja, viidates MKS §-le 95 lg 2 ning Riigikohtu

otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-81-12, et maksuhaldur ignoreerib tõendeid, mis kinnitavad

majandustehingute toimumist just nii nagu need kaebaja raamatupidamisarvestuses

kajastuvad. Kaebaja rõhutab, et tõendid kinnitavad, et OÜ EuroActive soetas kauba Läti

äriühingutelt ning müüs selle OÜ-le Pankrat, kes müüs selle omakorda kaebajale. Siinkohal

viitab kaebaja OÜ EuroActive ja teiselt poolt SIA Alsimet ning SIA IJV vahel sõlmitud

lepingutele ja nende alusel esitatud arvetele, Läti maksuhaldurilt saadud teabele SIA IJV ja

SIA Ostvesta kohta, millest nähtub, et need äriühingud on nimetatud tehingud teinud OÜ-ga

EuroActive. Samuti viitab kaebaja SIA Ostvesta ja OÜ EuroActive vahel sõlmitud

müügilepingutele, arvetele ja kvaliteedisertifikaatidele ning asjaolule, et tehingute toimumist

kinnitas kriminaalmenetluses antud ütlustes ka SIA Ostvesta omanik ja juhatuse liige Jevgeni

Tarõkin. Kaebaja hinnangul kinnitavad SIA IJV poolt kauba müüki OÜ-le EuroActive SIA

IJV juhatuse liikme Juri Ivanovi poolt kriminaalmenetluses antud ütlused. Kaebaja märgib

samuti, et eelnimetatud lepingute alusel kauba vedamist OÜ-le EuroActive kinnitavad

vedajatelt võetud selgitused ja vedude kohta koostatud CMR-d. Samuti tõendavad kauba

kohaletoomist kaebaja hinnangul fotod. Kaebaja leiab, et kuivõrd kauba müüki ja kaupade

üleandmist OÜ-le EuroActive kinnitavad ka maksuhalduri hinnangul isikud, keda

maksuhaldur ei pea väidetavate näilike tehingute korraldajateks (Läti äriühingud, kauba

vedajad), siis peaks maksuhaldur esitama nimetatud tõendite ümberlükkamiseks konkreetseid

tõendeid mitte viitama umbmääraselt et kogumis näitavad tõendid hoopis kaupade müümist

kaebajale.

6. Kaebaja selgitab, et tal endal ei olnud võimalik osta kaupa otse tootjalt SIA-lt V Less Plus,

mida kinnitavad viimase juhatuse liikme A. P. poolt kriminaalmenetluses antud ütlused, mille

kohaselt SIA V Less Plus ei müünud kaupa kõikidele soovijatele, vaid tegi seda edasimüüjate

SIA Ostvesta ja SIA IJV kaudu, kes müüsid kaupa OÜ-le EuroActive. Ka viitab kaebaja J.M.i

poolt kriminaalmenetluses antud ütlustele, Läti äriregistri andmetele ning SIA V Less Plus

raamatupidamisdokumentidele, millest nähtub, et J.M.i ja O.K.iga seotud Läti äriühingud SIA

MF Metals ja SIA Baltrum müüsid SIA-ga Less Pius alumiiniumi vanametalli. Kaebaja

selgitab, et selle vanametalli ümbertöötlemisel saadi alumiiniumi kangid, mida SIA Less Pius

oli valmis parematel tingimustel müüma oma vahendajate kaudu OÜ-le EuroActive. Kaebaja

juhib ka tähelepanu asjaolule, et SIA Less Plus ei tasunud vanametalli eest kohe, vaid hiljem

ning seetõttu võimaldas ta ka OÜ-l EuroActive kauba eest tasumisel pikemat maksetähtaega,

millist võimalust kaebajal poleks olnud. Kaebaja toob välja, et maksuhaldur ei ole tõendanud,

et kaebajal oleks olnud võimalus soetada kauba samadel tingimustel (hind, maksetingimused,

tarnemaht jne) nagu seda tegi OÜ EuroActive.

7. Mis puudutab kauba kvaliteedisertifikaate, siis selgitab kaebaja, et tema neid ümber ei

teinud, ent talle oli oluline, et neil oleks kauba müüjana tema nimi, et kauba ostjad ei saaks

teada, kellelt tema kaupa soetab. Kaebaja selgitab, et ei tea, kes korraldas sertifikaatidel

andmete muutmise, ent tema sai soovitud andmetega sertifikaadid O.K.ilt.

8. Kaebaja viitab O.K.i poolt maksuhaldurile antud seletusele, milles viimane selgitas, et

tehingute tegemine OÜ Pankrat kaudu oli tingitud sellest, et kaebaja juhatuse liige I.P. ei

olnud nõus tehinguid tegema probleemse OÜ-ga EuroActive, samas olid just viimasel

lepingulised suhtes Läti äriühingutega. Samuti viitab kaebaja O.K.i seletusele, mille kohaselt

rentis OÜ EuroActive arvelduskontot OÜ-lt Ires Account, kuna varasematel perioodidel

tekkinud maksuvõla sundtäitmine pärssis OÜ EuroActive majandustegevust. Kaebaja märgib

ka, et OÜ Ires Account pangakonto väljatrükilt nähtub, et SIA-le Ostvesta ja SIA-le IJV on

OÜ-le EuroActive müüdud kauba eest tasutud.

9. Kaebaja hinnangul on tavapärane, et vahendustehingute puhul ei laadita kaupa igas tehingu

lülis ümber ega ladustata kuhugi ning tavapärane on ka see, et üks ahelas osalev ühing ostab

kauba teiselt n.ö auto peal ehk enne mahalaadimist.

10. Kaebaja hinnangul kinnitavad tõendid, et OÜ Pankrat andis kauba üle OÜ-le

Baltiautotrans Nisu 2 laos või territooriumil, kusjuures kauba maha laadimist korras OÜ

Pankrat, kellele vastava lepingu alusel osutas mahalaadimise teenust OÜ Registon. Kaebaja

viitab sellele, et sellise lepingu olemasolu kinnitas ka OÜ Registon juhatuse liige I.P. ning

töötaja A.F., kes kinnitas, et kauba toomisel viibis kohal ka O.K.. Siinkohal toob kaebaja

välja, et A.F.ilt maksumenetluses seletust võttes ei olnud juures eesti-vene tõlki ning seetõttu

ei pruukinud protokollis kajastuda seletus korrektselt. Samuti viitab kaebaja O.K.i poolt

kohtuistungil antud ütlustele selle kohta, kuidas toimus tema koostöö SIA-ga V Less Plus,

kuidas saadi vajalikud kvaliteedisertifikaadid, kuidas ta ise muutis neil andmeid

kooskõlastatult SIA-ga V Less Plus ning milles kinnitas kauba soetamist OÜ EuroActive

poolt, selle müüki OÜ-le Pankrat ning viimase poolt kauba müüki OÜ-le Baltiautotrans ja

selle toimetamist aadressile Nisu 2.

11. Kaebaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et vahendus ei olnud OÜ-le EuroActive ja

OÜ Pankrat tulus, kuna kahe kuu peale pidi OÜ EuroActive kandma vaid ühe

transpordikulu. Asjakohatuks peab kaebaja ka maksuhalduri tähelepanekut, et O.K. ei

mäletanud, kas ta tellis transpordi Eesti või Läti äriühingult, sest ühe veo tegija mäletamist ei

saagi ka teiste tegevustega koormatud ettevõtte juhilt eeldada.

12. Kaebaja peab oletuslikuks mitte ühelgi tõendil tuginevaks maksuhalduri arvamust, et O.K.

võis tegutseda Läti äriühingutega tehinguid tehes kaebaja nimel. Samuti leiab kaebaja, et

Saksamaa äriühingute poolt viitamisest endisele Hansapangale ei saa järeldada, et nii Läti ja

Saksa maksuhalduritele päringute vastuste koostamine või teabenõude päringute vastu

võtmine, vastuste koostamine või vastamata jätmine võib olla mõjutatud J.M.i kui O.K.i

poolt.

13. Kaebaja on seisukohal, et asjaolust, et isikud teineteist tundsid ning olid sugulased, ei

järeldu automaatselt, et N. M. teadis, et väidetavat metalli tegelikkuses OÜ Baltiautotrans ja

OÜ Pankrat ning OÜ EuroActive vahel ei müüdudki, seda iseäranis olukorras, kus

maksuhaldur ei ole tõendanud müügitehingute puudumist. Kaebaja peab põhjendamatuks ka

maksuhalduri etteheidet, et OÜ Pankrat ja OÜ EuroActive vahel vormistati üksnes arved.

Kaebaja leiab, et mingite täiendavate dokumentide vormistamine polnud vajalik, kuna kaup

toimetati ostja asukohta ning paigutati kaebaja lattu, selle vastuvõtmisel veenduti kauba

olemasolus ja koguste vastavuses. Ainetuks peab kaebaja maksuhalduri väidet, et OÜ

EuroActive ja OÜ Pankrat on kustutanud käibemaksukohustuslaste registrist, sest

vaidlusaluste tehingute tegemise ajal olid need äriühingud käibemaksukohustuslased ning

teisalt pole maksuhaldur põhjendanud, miks neil ettevõtlus puudus.

14. Tähtsusetuks peab kaebaja ka seda, et A.K.i juurest leiti läbiotsimisel SIA Stronger CMR

tühjad blanketid, kuna maksuhaldur ei ole tuvastanud ühtegi kuritarvitust seoses nende

blankettidega, samuti pole tuvastatud, et kaupade vedu ei ole toimunud või kaup ei ole

jõudnud sihtkohta. Paljasõnaliseks ning mitte ühelegi tõendile tuginevaks peab kaebaja

maksuhalduri väidet, et CMR-dele on allkirja andnud O.K.i nimel keegi teine. Maksuhalduri

väide, et kauba võttis vastu N.M.i tunnustele vastav mees, ei välista kaebaja hinnangul seda, et

sellele kirjeldusele võib vastata keegi teine, nt A.K.. Kaebajale jääb arusaamatuks

maksuhalduri arutlus Riia-Tallinn-Riia veokulude üle ja sellest tehtud järeldus, et kauba

soetamine viisil nagu vahendusäriühingud seda väidetavalt tegid, oli tavapäratu. Kaebaja

selgitab, et tema soetas kauba Eesti äriühingult ning tema jaoks pole need kuidagi

ebatavalised. Kaebaja märgib, et kuna OÜ Pankrat müüs kauba kaebajale, siis pidi ta

toimetama kauba ostjani.

15. Mis puudutab maksuhalduri väidet, et Saksa äriühing DEUMU suunati OÜ Baltiautotrans

poole, siis selgitab kaebaja, et ta on pidanud DEUMU esindajaga läbirääkimisi ning nende

käigus on teatatud, et kauba kvaliteeti kinnitab SIA V Less Plus ning esitatud tõenditest

nähtub, et DEUMU esindaja on proovinud läbirääkida SIA-ga V Less Plus sealt kauba

otsmiseks otse, ent väide, et SIA V Less Plus suunas DEUMU tegema tehingut Baltiautotrans

OÜ-ga, on pigem ebatäpne, sest sellist kokkulepet ei olnud.

16. Kaebaja peab põhjendamatuks tulumaksu määramist ning leiab, et tuvastatud asjaoludest

ei tulene, et antud asjas puudub raamatupidamise nõuetele mittevastav dokument. Kaebaja

leiab, et isegi arvel müüja andmete muutmine ei saa suurendada kaebaja maksukohustust, sest

kulu on tekkinud kauba eest tasumisel mistahes isikule. Siinkohal märgib kaebaja, et

müügihind on kahe lepingupoole kokkuleppe küsimus ja see võib olla turuhinnast nii suurem

kui väiksem.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

17. Maksu- ja Tolliamet vaidleb OÜ Baltiautotrans kaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et mõistmaks maksuotsusega määratud makse on vajalik

vaadata tehingute ahelat suuremas plaanis kui üksnes kitsalt OÜ Pankrat ja kaebaja vahel

kajastatud tehinguid. Vastustaja jääb seisukohale, et maksumenetluses kogutud tõendid

kinnitavad, et kaebaja on soetanud kauba ise Läti äriühingutelt, mitte OÜ-lt Pankrat ning

tehingute ahelas läbi OÜ Pankrat on vormistatud üksnes arved jms dokumendid eesmärgiga

jätta muljet kui tõesest tehingute ahelast. Vastustaja selgitab, et soetades kauba otse Lätist ja

müües selle edasi Saksamaale ei oleks kaebajal tekkinud käibemaksu tagastusnõuet, mida aga

võimaldas tehingute näilik vormistamine läbi OÜ Pankrat ning milles seisnebki maksueelis.

Vastustaja hinnangul on tehingud Läti äriühingute, OÜ EuroActive ja OÜ Pankrat ning

kaebaja vahel on maksuhalduri hinnangu kohaselt näilised maksukorralduse seaduse (MKS) §

83 lg 4 mõistes. Seejuures märgib vastustaja et näilike tehingute maksustamise õiguslikku alust

on käsitletud vaideotsuse punktides 7-11.

18. Vastustaja viitab siinkohal Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-46-11, mille kohaselt

on käesoleval juhul vaja tuvastada tahtlus saada maksueelis. Vastustaja hinnangul on selline

maksueelis tuvastatav, sest kui äriühing soetab kauba teise Euroopa riigi äriühingult ja kaup

transporditakse Eestisse, siis tasub soetaja müüjale kauba hinna ilma käibemaksuta ning

sellest tulenevalt puudub ka sisendkäibemaks; edasimüügi korral tuleb kaubale lisada

käibemaks, ent kui edasimüük toimub Eestist välja, siis käibemaksu ei lisata. Vastustaja

selgitab, et sel moel toimuvad tehingud sisuliselt käibemaksuta, mille tulemusena ei teki Eesti

äriühingul sisendkäibemaksu ega käibemaksu tagastusnõuet. Seevastu juhul, kui tegu on

siseriikliku käibega, siis tekib kauba soetajal ostutehingult sisendkäibemaksu mahaarvamise

õigus, kui ta müüb kauba Eestist välja, siis müügitehingul käibemaksu kauba hinnale ei

lisandu, samas säilib müüjal sisendkäibemaksu tagastusnõue ulatuses, mis tasuti kauba

soetamisel. Vastustaja leiab, et see tagastusnõue ongi antud juhul maksueeliseks, mis kaebaja

sai. Vastustaja hinnangul tuleneb Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-3-1-71-12, et soovi

saada maksueelist on võimalik hinnata läbi tehingute asjaolude kogumis hindamise, nagu seda

maksuhaldur ka antud juhul teinud on.

19. Vastustaja leiab, et kaebaja on küll teinud ohtralt etteheiteid maksuhaldurile, ent pole

teinud vähematki pingutust temapoolse versiooni tõendamiseks. Vastustaja peab

põhjendamatuks kaebaja etteheidet, et maksuotsuses ei ole tehingute ümberkvalifitseerimise

õiguslikule alusele viidatud. Viidates MKS § 101 lõikele 1 ja HMS §-le 58 leiab vastustaja, et

MKS § 83 lõikele 4 viitamata jätmist ei saa pidada kaalukaks vorminõude täitmata jätmiseks

ning üksnes see ei saa olla maksuotsuse tühistamise aluseks. Vastustaja juhib tähelepanu, et

kaebaja ei tõenda enda seisukohti, ei viita maksumenetluse käigus kogutud tõenditele ega esita

neid omalt poolt juurde. Vastustaja hinnangul on kaebaja seisukohad vasturääkivad.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

20. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et OÜ Baltiautotrans kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Maksuhaldur on lõppkokkuvõttes õigesti leidnud, et kaebaja ning OÜ Pankrat vahel viimase

nimel esitatud arvetel kajastatud tehinguid tegelikult ei toiminud. Maksumenetluses kogutud

ning poolte poolt kohtumenetluses täiendavalt esitatud tõendid kinnitavad maksuhalduri

seisukohta. Kaebaja etteheited maksuotsusele on põhjendamatult suunatud üksikutele

konkreetsetele maksuhalduri järeldustele ning maksuhalduri poolt üksikute tõendite kohta

esitatud analüüsile, ent kaebaja ei ole suutnud kummutada kogutud tõendite ja nende pinnalt

tuvastatud asjaolude kogumist tekkivat veendumust, et majanduslikus mõttes tehinguid OÜ-

ga Pankrat aset ei leidnud ning kaebaja on OÜ Pankrat nimel väljastatud arveid lubamatult

kasutanud oma käibemaksukohustuse vähendamiseks. Kaebaja on põhjendamatult

keskendunud ka seisukohale, et tõendamist pole leidnud kaebaja seadusliku esindaja või

toonase töötaja N.M.i suhtlemine kaupu müünud Läti äriühingutega. See ei ole aga käesoleva

vaidluse seisukohast määrav, kuna maksuotsuse aluseks on eeskätt asjaolu, et tehinguid

kaebaja ja OÜ Pankrat vahel pole toiminud. Seda, et kaebaja soetas kaubad Läti äriühingutelt,

on maksuhaldur siiski põhjendatult oletanud ning see järeldus on loogiline olukorras, kus on

tuvastatud, et kaup oli reaalselt olemas ent kaebaja ei soetanud seda OÜ-lt Pankrat.

21. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 2011. aasta augusti- ja septembrikuus olid nii OÜ

Baltiautotrans kui ka OÜ Pankrat registreeritud käibemaksukohustuslastena ega selles, et OÜ

Pankrat poolt väljastatud arved vastavad formaalselt käibemaksuseaduse (KMS) §-s 37

sätestatud, samuti raamatupidamise seaduses (RmPS) algdokumendile esitatud nõuetele.

Samuti pole vaidlust selles, et kaebaja on OÜ Pankrat arvetel kajastatud kaubad seal näidatud

kogustes reaalselt saanud ega ka selles, et need kaubad tarniti Eestisse Läti äriühingutelt SIA

Ostvesta, SIA IJV ja SIA Alsimet. Vaidlus taandub aga sellele, kas kaebaja soetas need kaubad

tegelikult OÜ-lt Pankrat või mitte. Omaette vaidlusküsimuseks on poolte vahel seegi, kas

kaebaja, isegi kui ta oleks kaubad soetanud Läti äriühingutelt, oleks saanud lubamatu

maksueelise, mis omakorda on tõstatanud küsimuse, kas käesoleval juhul üldse esines alus

maksuhalduri poolt tsiviilõiguslike tehingute ümberkvalifitseerimiseks. Samuti vaidlevad

pooled maksuotsusega tulumaksu määramise õiguspärasuse üle isegi eeldusel, et maksuotsus

oleks põhjendatud käibemaksukohustuse korrigeerimise osas.

22. KMS § 29 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt on maksukohustuslasel õigus sisendkäibemaksuna

maha arvata teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest

tasumisele kuuluv käibemaks. Sisendkäibemaksu maha arvamise eelduseks on niisiis esiteks

kauba soetamine või saamine, teiseks see, et kaup on soetatud või saadud teiselt

käibemaksukohustuslaselt. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt on residendist

äriühingul kohustus maksta tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, kusjuures sama

paragrahvi 2. lõike punktide 3-5 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kuludeks väljamaksed,

mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud

nõuetele vastav algdokument, samuti kulud või väljamaksed maksumaksja ettevõtlusega

mitteseotud teenuste ostmiseks või ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks. Erinevalt

käibemaksukohustusest (sisendkäibemaksu maha arvamise õigusest), ei ole eelnimetatud

tulumaksukohustuse osas oluline, kellelt maksukohustuslane kauba või teenuse soetas, oluline

on üksnes see, et kaup või teenus oleks olemas ning ettevõtlusega seotud.

23. Maksustamisel tuleb seejuures lähtuda tegelikest majanduslikest sooritustest, mitte aga

üksnes nende kohta olemasolevatest formaalsetest dokumentidest. MKS § 83 lõikest 4 ning

§-st 84 tulenevalt lähtutakse maksustamisel tehingute tegelikust majanduslikust sisust, ning

neist sätetest tulenevalt on maksuhalduril õigus maksukohustuslas(t)e poolt mingil moel

vormistatud tehingule anda maksustamise seisukohast teistsugune iseloom ehk tsiviilõiguslik

tehing ümber kvalifitseerida. See tähendab, et kui tehingut tegelikult toiminud ei ole, ei saa

sellel olla ka mingisuguseid maksuõiguslikke järelmeid ning kui tehingu sisuks on

majanduslikus mõttes midagi muud kui see, mida maksukohustuslane kajastab oma

raamatupidamisdokumentides, tuleb maksustamisel raamatupidamisdokumente eirata ning

arvutada

maksukohustus

nii,

nagu

see

oleks

olnud,

kui

tehingut

oleks

raamatupidamisarvestuses kajastatud oma tegelikule majanduslikule sisule vastavalt.

24. Nii kaebaja kui vastustaja on tehingute majandusliku sisu järgi ümber kvalifitseerimise

osas viidanud asjakohastele Riigikohtu ja Euroopa Kohtu lahenditele. Hakkamata neid

siinkohal ükshaaval tsiteerima, tuleneb eelnimetatud kohtupraktikast kokkuvõtvalt, et

maksuhalduril on õigus tsiviilõiguslik tehing maksustamise eesmärgil ümber kvalifitseerida,

kui tehingule on antud mingisugune tegelikust majanduslikust sisust erinev vorm lubamatu

maksueelise saamise eesmärgil. Kuivõrd iga maksukohustuslane saab vastutada vaid iseenda

käitumise eest, siis tuleneb eeltoodust ühtlasi, et konkreetse isiku maksukohustust saab

majandusliku tõlgendamise põhimõtte alusel suurendada siis, kui leiab tuvastamist, et selle

isiku käitumine on suuantud lubamatu maksueelise saamisele. Kuna isiku sellise tahtluse

tuvastamine otseste tõendite alusel ei ole üldjuhul võimalik, siis tuleb selles osas lähtuda

teatud eeldustest. Sellest tõdemusest lähtub näiteks Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud

põhimõte, et isegi juhul kui hiljem ilmneb, et arve väljastanud isik ei ole kauba või teenuse

tegelik müüja, ei ole alust piirata ostjal selle arve alusel sisendkäibemaksu maha arvamise

õigust, kui ostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et arve esitaja ei ole kauba tegelik müüja

ning ostja on seejuures olnud nõutavalt hoolas müüja isikusamasuse tuvastamisel. Samuti on

Riigikohus leidnud, et ostja heausksust tuleb üldjuhul eeldada, ent selline eeldus ei kehti, kui

on põhjendatud kahtlus, et ostja on osalenud maksupettuse toimepanemises. Sellisel juhul ei

pea maksuhaldur tõendama maksupettust, küll aga seda ning ostja osalemist selles

põhjendama, millisel juhul on ostjal seepeale kohustus esitada täiendavad tõendid, mis

kinnitaksid, et tehing arve esitajaga tegelikult siiski toimus. Kui maksukohustuslane selliseid

veenvaid tõendeid esitada ei suuda, saab maksuhaldur maksustamisel lähtuda sellest, et

tehingut sellisena, nagu seda maksukohustuslase raamatupidamises kajastatakse, tegelikult

toimunud ei ole ning maksustamisel tuleb lähtuda sellise tehingu majanduslikest tunnustest,

mis tegelikult aset leidis.

25. Kui ilmneb, et vaidlusaluse arve alusel pole üldse kaupa või teenust soetatud, ei tulene

sellest mingisugused maksuõiguslikke järelmeid (sh. arvel näidatud käibemaksusummat ei saa

käsitada teisele maksukohustuslasele tasutud käibemaksuna ning ostjal pole õigust

sisendkäibemaksu maha arvata). Kui ilmneb, et kaupa või teenust ei soetatud vaidlusalusel

arvel näidatud tingimustel (sh. arve esitajalt, arvel näidatud hinna eest), ent on tõenäoline, et

see soetatud siiski mingitel teistel tingimustel (sh. teiselt isikult või teistsuguse hinna eest), siis

tuleb maksuõiguslikult kohaldada vastavaid järelmeid. Käesoleva vaidluse kontekstis tähendab

see seda, et kui asuda seisukohale, et tehinguid OÜ Baltiautotrans ja OÜ Pankrat vahel ei

toiminud ning kaebaja vähemalt pidi seda teadma, ent on tõenäoline, et kaebaja soetas need

kaubad Läti äriühingutelt, siis tulebki kaebaja käibemaksuarvestuses käsitada vaidlusaluste

kaupade soetamist ühendusesisese soetamisena ning nende eest tehtud väljamakse lugeda

ettevõtlusega seotuks ulatuses, milles leiab tuvastamist, et kaebaja raha nende kaupade

soetamiseks tegelikult kulutas.

26. Põhjendatuks ei saa pidada kaebaja seisukohta, et maksuotsus tuleks tühistada pelgalt

põhjusel, et selles ei ole ära näidatud maksuhalduri poolt tehingute majandusliku sisu järgi

ümber kvalifitseerimise õiguslikku alust. Maksuotsuses viite puudumine vastavale normile ei

ole käsitatav sellise puudusena, mis võiks kaasa tuua maksuotsuse tühistamise. Maksuhaldur

on oma seisukoha maksuotsuses piisavalt selgelt välja toonud, asudes seisukohale, et kaebaja

ei soetanud kaupa mitte OÜ-lt Pankrat, kes on Eesti käibemaksukohustuslane, vaid Läti

äriühingutelt SIA Ostvesta, SIA IJV ja SIA Alsimet. Arutlus selle üle, kas maksuhalduri

selline seisukoht vastab MKS § 83 lg 4 või § 84 koosseisule, ei ole tegelikult käesoleva

vaidluse seisukohast vajalik. Mõlema eelnimetatud normi tähendus on samasugune – kui

maksustamise aluseks olev sooritus on vormistatud teisti kui see tegelikult toimus, siis

lähtutakse maksustamisel siiski soorituse tegelikust majanduslikust sisust. See, kas olukord,

kus maksukohustuslane kajastab oma raamatupidamisarvestuses ühe isiku nimel väljastatud

arvet, olles samas teadlik, et arvel näidatud kaubad on reaalselt soetatud teiselt isikult mingi

teise summa eest, tuleks kvalifitseerida näiliku tehinguga (MKS § 83 lg 4) või maksudest

kõrvalehoidmise eesmärgil tehtud toiminguna, ei muuda kuidagi käesoleva vaidluse

seisukohast tõendamist nõudvate küsimuste ringi.

27. Ekslik on ka kaebaja arvamus, et maksuotsusest ei nähtu, milles seisneb kaebaja poolne

maksuõiguse-alane kuritarvitus või tema poolt saadud maksueelis. Ka selles osas on

maksuotsus piisavalt selge – selles heidetakse kaebajale ette oma raamatupidamis- ja

maksuarvestuses tehingu tegelikku sisu mitte kajastavate dokumentide kasutamist, mille

tulemusena lõi kaebaja endale õiguse 2011. aasta augusti- ja septembrikuus tasumisele

kuuluvat käibemaksusummat vähendada sisendkäibemaksu võrra, millist õigust ta ei oleks

saanud, kui ta oleks vaidlusaluse kauba soetamise kajastanud kauba ühendusesisese

soetamisena. Maksuhaldur on selgelt väljendanud seisukohta, et kaebaja ja OÜ Pankrat vahel

viimase arvele kajastatud tehinguid ei toimunud, seega ei tekkinud kaebajal kohustust tasuda

OÜ-le Pankrat käibemaksu ega ka õigust OÜ Pankrat arve alusel sisendkäibemaksu maha

arvata. Asjakohaseks ei saa siinkohal pidada seisukohta, et juhul kui kaebuse esitaja oleks

soetanud vaidlusaluse kauba otse Lätist, poleks ta pidanud käibemaksu tasuma. Maksuhalduri

seisukoht ongi see, et kaebaja ei ole ka antud juhul käibemaksu tasunud, sest kuivõrd ta ei

soetanud kaupa Eesti käibemaksukohustuslaselt, ei tekkinudki tal kohustust viimasele

käibemaksu tasuda. Kaebaja maksueelis seisnekski selle skeemi puhul sisuliselt selles, et

käibedeklaratsioonis valeandmete esitamise teel paneb ta osa soetatud kauba maksumusest

maksuhalduri õlule, taotledes tagasi summa, mille ulatuses ta tegelikult käibemaksu tasunud ei

ole, sest kauba tegelikuks müüjaks olevatele Läti äriühingutele ta käibemaksu ei tasunud. Kui

maksuhalduri seisukoht, et kaebaja soetas tegelikult kauba Läti äriühingutelt, on õige, siis

oleks käibemaksu osas olukord selline, et kui kaebaja tasus Lätis asuvale kauba müüjale

näiteks (näites esitatud arvud ei ole seotud konkreetsete vaidlusaluste arvete summadega) 12

000 eurot, mis ei sisalda mingisugust käibemaksu, siis OÜ Pankrat fiktiivse arve alusel saaks

kaebaja sel juhul riigilt enammakstud käibemaksu pähe tagasi 2000 eurot, mis tähendab, et

reaalne soetuskulu oleks kaebaja jaoks 10 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt leian, et

maksuotsuses on piisavalt selgelt välja toodud, milles seisneksid kaebaja poolne kuritarvitus ja

milles saadav maksueelis. Seetõttu ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et maksuotsus on

põhimõtteliselt käibemaksu aluspõhimõtetega vastuolus. Maksuotsus ei ole nende

põhimõtetega vastuolus, kuna maksuhalduri seisukoht selliselt kirjeldatud kuritarvituse aset

leidmise kohta on tõenditega kinnitust leidnud.

28. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-32-09 tehtud otsuses selgitanud, et juhtudel, kus

vaidlus kauba või teenuse olemasolu üle puudub, kaup on reaalselt olemas ja teenust on

osutatud, saab ostjal kauba kohta esitatud arve alusel sisendkäibemaksu maha arvamise õigust

piirata juhul, kui ostja toimis pahauskselt. Ostja pahausksuse või maksupettusega on tegemist

juhul kui isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud

dokumendi

võimalikust

fiktiivsusest,

kuid

kajastas

seda

dokumenti

siiski

oma

maksudeklaratsioonis maksukohustust vähendavana. Kohtuasjas 3-3-1-74-09 märkis

Riigikohus aga, et maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgi tuvastamisel ei saa alati

lähtuda maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest, sest nende väljaselgitamine pole

sageli võimalik ning määravaks võivad osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad maksu

tasumisest kõrvalehoidumist. Kohtuasjas nr 3-3-1-54-01 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et

osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust

korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete

juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel, samuti võib osavõtt

maksupettusest võib tähendada näiteks seda, et ostja poolt müüjale käibemaksuna tasutud

rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikutele. Riigikohus märkis selles asjas

veel, et ostja seotusele maksupettusega võivad viidata mitmesugused asjaolud, näiteks ostja

juhatuse liikmete tihedad perekondlikud, töö- või ärialased suhted maksuseadust rikkunud

müüja esindusõiguslike isikute või majandustegevust korraldavate isikutega, samuti andmed

selle kohta, et kelle kasutusse on läinud ostja poolt müüjale makstud raha.

29. Maksuhalduri kahtlus tugineb eeskätt kahele asjaolude grupile: esiteks sellele, et kaebaja

ning OÜ Pankrat ja OÜ EuroActive tegevust juhtinud isikud (st. N.M., I.P., O.K. ja J.M.)

olid omavahel lähedates suhetes ning teiseks sellele, et vaidlusaluste tehingupoolte esindajate

(O.K.i ja N.M.i) seletused tehingute toimumise asjaolude kohta on olnud vastuolulised.

Nõustun allpool üksikasjalikumalt välja toodud põhjustel maksuhalduri seisukohaga, et need

maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolud annavad alust põhjendatud kahtluseks, et kaebaja

osales maksupettuses. Maksuhaldur on seda kahtlust menetluse käigus kogutud tõendite

valguses vaaginud ning põhjendatult asunud seisukohale, et tõenditest nähtuvad asjaolud

kinnitavad seda. Antud juhul on maksuhaldur tuvastanud kogutud tõendite põhjal piisava

hulga asjaolusid, mis seda kahtlust kinnitavad ning kaebaja, kelle heausksust piisavalt

põhjendatud kahtluse korral eeldama ei pea, ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid seda, et

tehingud toimusid nii nagu tema neid oma raamatupidamis- ja maksuarvestuses kajastas.

Maksuhalduri kahtlust, et kontrollitav maksukohustuslane on osalenud maksupettuses, saab

põhjendatuks pidada siis, kui maksuhaldur on menetluses nõuetekohaselt uurimispõhimõtet

järginud ning sel moel kogutud tõendite põhjal on eluliselt usutavam, see et kontrollitav

maksukohustuslane osales maksupettuses, kui see, et ta käitus ausalt. Kohtupraktikas on

korduvalt rõhutatud, et maksuhaldur ei pea tõendama maksupettust, vaid üksnes põhjendama

sellekohast kahtlust. Kui see kahtlus on piisavalt põhjendatud, peab kontrollitav

maksukohustuslane esitama omalt poolt täiendavad tõendid, mis maksuhalduri kahtlused

ümber lükkavad ja või kinnitavad maksukohustuse seisukohast oluliste asjaolude esinemist

sellistena, nagu maksukohustuslane need olevat väidab. Ent ainult siis, kui maksuhaldur

suudab tõendada selle piisava hulga kahtlust kinnitavaid asjaolusid, saab lugeda et

maksustatavat käivet kahe maksukohustuslasena registreeritud isiku vahel toiminud ei ole

ning keelata ostjal sisendkäibemaksu maha arvamine. Kui seda piisavat hulka asjaolusid

tõendada ei suuda, tuleb tal leppida tõdemusega, et tehing siiski reaalselt aset leidis või

vähemalt ei saa ostjale ette heita pahausksust, ning sel juhul ei saa maksuhaldur keelata arve

alusel sisendkäibemaksu maha arvamist ning peab arvel näidatud käibemaksusumma tasumist

nõudma kauba arve väljastajalt. Käesoleval juhul on maksuhaldur oma uurimiskohustust

nõuetekohaselt täitnud ning tuvastanud eelnimetatud piisava hulga asjaolusid.

30. Maksuhaldur on põhjendatult viidanud asjaolule, et kaebaja, OÜ Pankrat ja OÜ

EuroActive tegevust korraldanud isikud teineteist hästi tundsid või lausa lähedased sugulased

olid. See on teiste, objektiivselt tehingute mittetoimumist kinnitavate asjaolude kõrval

oluliseks asjaoluks, mis veenab eelistama seisukohta, et tehinguid ei toimunud. Tõenditest

nähtub, et N.M., I.P., O.K. ja J.M. tundsid üksteist, N.M. on J.M.i poeg ning I.P., O.K. ja

J.M. on omavahel olnud ärisuhetes ning tegutsenud varem samas kohas Tallinnas Nisu 2. Nii

maksuhaldurile kui kriminaalmenetluses seletusi andnud Läti äriühingute esindajad on

kinnitanud, et just O.K.il ja J.M.il olid omavahel tihedad töö- ja ärialased suhted.

Asjakohatuks ei saa pidada ka maksuhalduri poolt esitatud põhjendust, et J.M. on

figureerinud juhatuse liikme või tegevjuhi/töötajana mitmetes äriühingutes, millele

maksuhalduril olnud põhjust ette heita fiktiivsete arvete esitamist ja osalemist maksupettustes.

Koosmõjus asjaosaliste poolt tehingute tegemise kohta antud vastuoluliste seletustega

kinnitab see maksupettuse kahtlust ka käesoleval juhul.

31. Järeldust, et OÜ Baltiautotrans ning OÜ Pankrat vahel alumiiniumi ja räni

müügitehinguid ei toimunud, kinnitab see, et vaatamata väidetavateks tehingupartneriteks

olnud äriühingute tegevust juhtinud isikute vahelistele lähedastele isiklikele suhetele ning

usalduslikule koostööle väidetavate tehingute tegemisel, oli vaidlusaluse kauba tehingute ahel

korraldatud majanduslikult ebamõistlikult ning sellise ahela ainus tõsiseltvõetav eesmärgiks sai

olla see, et OÜ-l Baltiautotrans tekiks sisendkäibemaksu maha arvamise õigus. Eelnimetatud

majanduslik ebaloogilisus ei seisne mitte OÜ Pankrat ja OÜ EuroActive tegevuse

ebamõistlikult väikeses kasumlikkuses, nagu näib maksuhaldur olevat leidnud maksuotsuse

järelduste osa punktis 8, vaid selles, et kuigi OÜ Pankrat nimel toimetanud O.K. pidi teadma,

et OÜ Baltiautotrans müüb kauba Saksamaale ning OÜ Baltiautotrans nimel toimetanud

N.M. pidi teadma, et kaup pärineb Lätist, otsustasid nad kauba vedada Riiast Tallinna ning

seejärel Tallinnast Läti kaudu Saksamaale. Sarnases tegevuses ei oleks midagi kahtlast, kui

selle põhjuseks oleks müüja soov varjata ostja eest oma hankijat ning ostja soov varjata müüja

eest isikuid, kellele ta kauba edasi müüb või kui selleks oleks mistahes muu majanduslikult

loogiline põhjus. Antud juhul ühtki sellist põhjust võimalik tuvastada ei ole. Seega on pooled

teinud majanduslikult ebaloogilise ning endale kahjuliku tehingu. Sõltumata sellest, kes

reaalselt kandis kauba transpordikulud, on ilmne, et poolte jaoks oleksid tehingud olnud

tulusamad, kui selline majanduslikult mõttetu kauba edasi-tagasi vedamine ära jäänuks. See, et

alumiiniumi Riiast Tallinna vedamise kulud kandsid SIA Ostvesta ja SIA IJV, ei muuda seda

seisukohta, kuna eelduslikult oli kauba transpordikulu sellisel juhul arvestatud kauba hinna

sisse ning ilma sellise transpordita oleks kaup olnud odavam.

32. Kõrvutades eelkirjeldatud majandusliku ebaloogilisuse muude asjaoludega, eeskätt

vastuoludega erinevate väidetavalt asjasse puutunud isikute seletustes, samuti sellega, et osa

tehinguid kajastavaid dokumente on ilmselgelt koostatud tagantjärgi ning sellega, et

asjaosalised isikud on seletusi andes valetanud, samuti pidades silmas isikute varasemat

tutvust või lähedasi äri- või sugulussidemeid, tulebki maksuhalduri seisukohta pidada

lõppkokkuvõttes õigeks. Kaebaja vastuväited, olgugi, et tõsiseltvõetavad mõne konkreetse

asjaolu kohta eraldivõetuna, ei lükka kokkuvõttes maksuhalduri järeldust ümber ega veena

selles, et OÜ Baltiautotrans ja OÜ Pankrat vaheliste tehingute näol oli tegemist kahe

teineteisest sõltumatu äriühingu vaheliste reaalsete majandustehingutega.

33. Seda, et kaebaja pidi olema teadlik sellest, kust vaidlusalune kaup pärineb, kinnitab

Saksamaa äriühingu DEUMU ja OÜ Baltiautotrans vahel sõlmitud leping (kd II, tl. 64),

samuti eelnimetatud Saksamaa äriühingu esindaja poolt maksuhaldurile antud seletus (kd I, tl.

185), mille kohaselt pidi OÜ-lt Baltiautotrans soetatav alumiinium pärinema Läti ettevõttelt V

Less Plus. SIA V Less Plus juhatuse liige A.P. on kriminaalmenetluses antud ütlustes (kd III,

tl. 28) kinnitanud, et ta oli varasemast tuttav OÜ Baltiautotrans esindaja N.ga. Seega pole

mistahes mõistlikku põhjust, miks N.M. ei oleks saanud teada, kuidas või milliste

edasimüüjate kaudu SIA V Less Plus oma toodangut turustab. Samuti kinnitab eeltoodut A.P.

poolt antud selgitus, et OÜ Baltiautotrans N.-nimeline esindaja pöördus SIA V Less Plus

poole, saamaks varem firmale EuroActive väljastatud kvaliteedisertifikaatidele. See tähendab,

et N.M. oli tuttav kvaliteedisertifikaatidega, kus kauba ostjana oli märgitud OÜ EuroActive

ning müüjana A.P. poolt nimetatud SIA V Less Plus edasimüüjad (treider-firmad) Ostvesta

või IJV (kd II, tl. 27). Eeltoodud asjaolud on olulised eeskätt seetõttu, et neist nähtuvalt pidi

OÜ Baltiautotrans teadma, et kaup pärineb Lätist, kust see transporditakse Eestisse, samas

kui kaebaja ise transportis selle uuesti Läti kaudu Saksamaale.

34. Samamoodi ei saanud OÜ Pankrat esindajale O.K.ile teadmata olla, et OÜ Baltiautotrans

müüb kaubad edasi Saksamaale, sest enda sõnul korraldas ta kauba kvaliteedisertifikaatide

ümbertegemise selliselt, et neile olid märgitud kauba ostjatena vastavad Saksamaa äriühingud.

Selle kohta väitis ta esiti, et tellis need sertifikaadid OÜ Baltiautotrans jaoks SIA-lt V Less

Plus (kd I, tl. 126 ), kohtuistungil selgitas aga, et vormistas need ise (26. novembri 2013

kohtuistungi protokoll). Igal juhul kinnitas O.K., et oli tuttav dokumentidega (kd II, tl 11 jj),

millist nähtus, kes on OÜ Baltiautotrans ostjateks. Eeltoodust tulenevalt ei olnud OÜ-l

Baltiautotrans vaja varjata O.K.i eest oma kliente ega O.K.il OÜ Baltiautotrans eest oma

hankijaid. Selles olukorras ei ole mistahes majanduslikult mõistlikku seletust, miks O.K.i

juhitud ettevõtete ja OÜ Baltiautotrans vahel seda kaupa Riiast Tallinna vedada vaja oli.

Siinkohal tasub tähelepanu pöörata ka kaebaja poolt kohtumenetluses antud selgitusele, et

O.K.il oli võimalik Lätist soetada vaidlusaluseid alumiiniumikange soodsamatel tingimustel

(odavamalt või pikema maksetähtajaga), kuna teised temaga seotud ettevõtted müüsid SIA-le

V Less Plus vana-alumiiniumi. Samas selgitas O.K. kohtuistungil, et ta ise ei tegelenud kauba

Euroopasse müümisega, kuna ei oska selleks vajalikke võõrkeeli. Sellest seletusest nähtub, et

kauba soetamisel Lätist oli oluline roll O.K.i isiklikel suhetel ning edasimüümisel Saksamaale

mängis rolli N.M.i keeleoskus. Kui lähtuda selles selgituses esitatud väidete õigsusest, tuleb

asuda seisukohale, et N.M. ei oleks saanud Lätist kaupa sama soodsalt kui O.K. ning O.K.

poleks olnud suuteline seda Saksamaale müüma. Ka seetõttu polnud neil vaja teineteise eest

oma partnereid varjata. Selles olukorras puudub majanduslik loogika kauba transportimisel

Riiast Tallinna. Küll aga andis see lõppkokkuvõttes võimaluse kajastada maksuarvestuses

tehingut kahe Eesti äriühingu vahelise Eestis toimunud käibena, millest tekkis OÜ-le

Baltiautotrans enammakstud käibemaksu tagastusnõue.

35. Vaidlusaluste tehingute toimumise seavad õigustatult kahtluse alla ka tehingu poolte nimel

väidetavalt tegutsenud isikute vastuolulised seletused. Asjaolu, et poolte seletused ajas

muutuvad, sõltuvalt sellest, millised asjaolud maksuhaldur vahepeal tuvastanud on, viitab

sellele, et tehinguid reaalselt ei toimunud. Eeskätt on kummalisi seletusi tehingute kohta

andnud OÜ Pankrat ja OÜ EuroActive juhatuse liige O.K.. Maksuhaldurile esmakordselt

seletusi andes (kd I, tl. 74) ei suutnud O.K. esiti meenutada, et OÜ-le Baltiautotrans edasi

müüdud metalli soetas OÜ Pankrat OÜ-lt EuroActive, samuti ei nimetanud ta nende Läti

äriühingute nimesid, kellelt kaup soetati. Ometi toimus see küsitlus 4. oktoobril 2011,

vaidlusalused tehingud kaebajaga toimusid sama aasta augustis-septembris. Koostöö kohta

kaebajaga väitis O.K. samas, et kontaktisikuks OÜ-s Baltiautotrans oli I.P., nimetamata

N.M.it. Kaebaja toonane seaduslik esindaja I.P. selgitas seevastu nii maksuhaldurile (kd I, tl.

111) kui ka kohtuistungil (26. novembri 2013 kohtuistungi protokoll), et metallitehingutes

OÜ-ga Pankrat oli kaebajapoolseks kontaktisikuks N.M.. Seega mingil põhjusel soovis O.K.

maksuhaldurile esmalt seletusi andes varjata N.M.i seotust vaidlusaluse tegevusega. Järgnevalt

on O.K. maksuhaldurile selgitanud (kd I, tl. 126), et kauba hinna osas oli tal kokkulepe

I.P.iga. I.P. kinnitas nii maksuhaldurile antud seletuses kui kohtuistungil, et ka hinna leppis

kaebaja poolt kokku N.M. ning I.P. ise 2011. aasta augustis O.K.iga metalli teemadel üldse ei

suhelnud (kd I, tl 111).

36. Vastuolulised on ka O.K.i seletused, mis puudutavad alumiiniumi kvaliteedisertifikaate.

Maksuhaldurile 15. novembril 2011 suulisi seletusi andes (kd I, tl. 126) selgitas O.K., et tellis

SIA-lt V Less Plus kvaliteedisertifikaadid kohe OÜ-le Baltiautotrans, et neid ei peaks hiljem

ümber tegema. Selle väite on ümber lükanud SIA V Less Plus esindaja A.P., kes kinnitas, et

OÜ Baltiautotrans nimele ei ole ta kvaliteedisertifikaate väljastanud (kd III, tl 28).

Kohtuistungil väitis O.K. hoopis, et ta vormistas need sertifikaadid ümber ise ning et tal olid

selleks vastavad blanketid, kus ta muutis ostja ja müüja nimed, olles selle eelnevalt kokku

leppinud ka SIA-ga V Less Plus. Selline selgituste muutmine on ilmne näide sellest, kuidas

vaidlusaluse tehingu osaline on asunud oma väiteid muutma, tulenevalt teistest allikatest

saadud tõenditest. Eeltoodud seletustega seoses on mitu loogilise selgituseta vastuolu.

Esiteks, kui O.K. vormistas sertifikaadid OÜ Baltiautotrans nimele ise, ei ole eluliselt usutav,

et ta maksuhaldurile 2011. aasta novembri keskel seletusi andes seda ei mäletanud, mis

tähendab, et ta kas valetas maksuhaldurile või ei olnud nende sertifikaatide vormistamise

asjaoludega tegelikult kursis. Teiseks on OÜ Baltiautotrans nimele vormistatud sertifikaatidel

(kd II, tl. 17) kajastatud nende sõidukite numbrid, millega veeti kaup Tallinnast Saksamaale.

37. N.M. on andnud erinevaid selgitusi kauba liikumise kohta. 11. oktoobril 2011 (kd I, tl.

76), 15. novembril 2011 (kd I, tl. 126) ja 27. jaanuaril 2012 (kd I, tl 170) selgitas N.M., et olles

saanud teada, millal OÜ Pankrat kaup saabub, tellis ta juba transporditeenuse edasiveoks

Saksamaale ning kaup laeti kas kohe ühelt autolt teisele, pandi maha hoovis või paigutati lattu,

ent tema püüdis, et kaup ei seisaks kaua. Nimetatud seletustest nähtub, et kaup veeti edasi

Saksamaale samal päeval kui see saabus või paari päeva jooksul. Seevastu kriminaalmenetluses

ütlusi andes (kd II, tl. 31) väitis N.M., et kaup seisis laos tavaliselt nädala või paar, kuna

Euroopasse transpordi tellimine võttis aega. See, et kvaliteedisertifikaatidel olid aga juba kirjas

kaupa edasi Saksamaale toimetavate sõidukite numbrid, lükkab ümber nii O.K.i kui N.M.i

poolt antud selgituse, et sertifikaadid liikusid OÜ-lt Pankrat OÜ-le Baltiautotrans koos

kaubaga. Maksuhaldur on õigesti ja põhjendatult leidnud, et vastavad sertifikaadid koostati

hiljem ning see pidi olema teada ka N.M.ile, ent millegipärast on ta maksuhaldurile seletusi

andes püüdnud seda varjata.

38. Seda, et N.M. maksuhaldurile nende sertifikaatide kohta eksitavaid seletusi andis, kinnitab

ka see, et A.P. väitel on OÜ Baltiautotrans Nikita-nimeline esindaja pöördunud SIA V Less

Plus poole varem firmale EuroActive väljastatud kvaliteedisertifikaatidele kinnituse

saamiseks. Seega teadis N.M. väga hästi, et SIA V Less Plus ei ole väljastanud sertifikaate OÜ

Baltiautotrans nimele. See, et vaidlusaluse tehinguga väidetavalt seotud isikud annavad

tehinguid kajastavate dokumentide kohta sedavõrd vastuolulisi ning eksitavad seletusi, annab

tunnistust sellest, et tegelikult ei toimunud tehingud nii nagu asjaosalised neid oma

raamatupidamisarvestuses

kajastavad.

Kuivõrd

raamatupidamisarvestuses

kajastatud

tehinguahel annab alternatiivsete võimalustega võrreldes kaebajale ka ilmse maksueelise,

annab see aluse põhjendatud kahtluseks, et kaebaja on osalenud maksupettuse

toimepanemises.

39. Tehingute vormistamise puhul on kummaline ka see, et kuigi Saksa ettevõtjaga DEUMU

sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi tarnitav alumiinium pärinema Läti tootjalt SIA V Less

Plus, ei viidata sellisele päritoluvajadusele üheski kaebaja nimel OÜ-le Pankrat esitatud

tellimiskirjas ega ka nendevahelises lepingus. Saksa partnereid oli kaebajal teisigi, kelle puhul

ei ole võimalik tuvastada, et nad soovinuks kindla tootja kaupa. Seevastu äriühingu DEUMU

esindaja märkis sõnaselgelt (kd I. tl. 85), et nende jaoks oli oluline just see, et kaup pärineks

kindlalt tootjalt. Asjaolu, et tellides DEUMU jaoks kaupa ning vormistades tellimuse, kus on

kajastatud üksikasjalikult sulami keemiline koostis, ei ole samas mingit märget selle kohta, et

kaup peaks olema SIA V Less Plus toodang, kinnitab kahtlust, et tellimiskirjadki, nagu

muudki tehinguid kajastavad dokumendid on vormistatud mitte selleks, et fikseerida

tehingute tingimused ja tehingute täitmisel tehtud sooritused kahe teineteisest sõltumatu

ettevõtja vahel, vaid üksnes sellise mulje loomiseks, sest asjaosalised teadsid niigi, kust kaup

pärineb ning võisid omavahelistest suhetes kindlad olla nagu ühe ettevõtjana tegutsedes.

40. Maksuhaldur on põhjendatult kahtluse alla seadnud ka O.K.i osalemise kauba

vastuvõtmisel Tallinnas. 4. oktoobril 2011 maksuhaldurile antud seletuses märkis O.K., et

alumiiniumtooted viiakse Nisu 2 lattu, kust siis ostjale edasi toimetatakse. Jättes siinkohal

tähelepanuta selle, et O.K.ile ei meenunud tol korral seletusi andes seegi, et alumiiniumi ja

räniga tehti tehingud ka OÜ EuroActive ja OÜ Pankrat vahel, siis näitab eeltoodud väide, et

tegelikult ei olnud O.K. kaubaga Tallinnas tehtud reaalsete sooritustega kursis, sest ei OÜ

Pankrat ega OÜ EuroActive ei toimetanud kaupa Nisu 2 laost ostjatele edasi mitte kuhugi.

Vastates maksuhalduri küsimustele ei oleks O.K.il pidanud olema aga mistahes põhjust

käsitada kaebaja saksa partnereid eeltoodud vastuses nimetatud ostjatena. Maksuhaldur on

põhjendatult välja toonud selle, et mitu kaupa Tallinna toonud autojuhti kirjeldasid kaupa

vastu võtnud isikut kui nooremapoolset tumedapäist meest, millisele kirjeldusele O.K. ei

vasta. Ka OÜ Registon töötaja A.F. selgitas maksuhaldurile 31. oktoobril 2011 suulisi seletusi

andes (kd I, tl. 100), et alumiiniumikoormate vastuvõtmisega tegeleb N.M., kes võtab

autojuhtidelt vastu dokumendid ning kes käskis ka A.F.il koorma maha laadida. Seejuures

vastas A.F., et ainult N.M. tegeles koormate vastuvõtmisega. Kohtuistungil väitis A.F.

vastupidiselt, et koormad võttis vastu O.K. ning N.M. võis olla läheduses. O.K. väitis

maksuhaldurile 15. novembril 2011 antud seletustes, et võttis kauba vastu koos N.M.iga.

Leian, et A.F.i kohtuistungil antud ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks, olukorras, kus sama

isik varem andnud samade asjaolude kohta teistsuguseid selgitusi. Kohtuistungil selgitas A.F.

ka seda, et maksuhaldurile seletusi andes tõlgiti talle suuliselt protokoll ja ta andis sellele

allkirja. Kõnealune protokoll (kd I, tl. 100) sisaldab selgeid ja lihtsaid lauseid. Ei ole usutav, et

selles on ütlusi kajastatud ekslikult. Oluliselt usutavam on, et A.F.i kohtuistungil antud

ütlused on mõjutatud. Isiku poolt maksuhaldurile varem antud seletused on seejuures

kooskõlas ka maksuotsuses viidatud autojuhtide kirjeldusega kaupa vastu võtnud isikust.

Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud arvamus, et kõnealune noorem tumedapäine mees

võis olla A.K., on samuti kantud selle väite esitamise ajaks olemasolevatest dokumentidest.

Maksuhaldurile esialgu seletusi andes ei märkinud ükski asjassepuutuvaist isikuist, et A.K.

oleks Tallinnas kauba vastuvõtmisega tegelenud. Ka see, et kauba saatelehtedele CMR-id on

allkirjad kirjutatud erineval moel, kinnitab ülaltoodud asjaolu. See, kes need allkirjad sinna

andud on, pole teada, ent erinevate allkirjakujude esinemine lükkab ümber väite, et kauba

võttis vastu alati või enamasti O.K..

41. Tähelepanuväärne on seegi, et maksuhaldurile 4. oktoobril 2011 seletusi andes ei teadnud

O.K. seda, et üle OÜ IRES Account arveldusarve toimub tasumine ka eelnevalt samades

seletustes jutuks olnud alumiiniumi ja räni eest Läti ettevõtjatele. Ebausutav on ka O.K.i

selgitus, et tehingute tegemine OÜ Pankrat ja OÜ EuroActive vahel oli tingitud sellest, et I.P.

ei tahtnud teha tehinguid probleemse OÜ-ga EuroActive. I.P. sellisele asjaolule oma

seletustes viidanud ei ole, küll aga pidas kohtuistungil antud ütlustes võimalikuks, et

alumiinium ja räni soetati OÜ-lt EuroActive. Juhul kui see, et OÜ-l EuroActive on

makseprobleemid, mille tõttu ei soovinud OÜ Baltiautotrans viimasega koostööd teha,

olnuks tõepoolest O.K.i ja I.P.i vahel arutusel, oleks I.P. seda mäletanud. I.P. selgitas aga nii

maksuhaldurile kui kohtuistungil, et metalli soetamise tehingud korraldas OÜ-s Baltiautotrans

ning pidas vajalikud läbirääkimised N.M.. Eelnevast nähtub, et esiti ei osanud O.K. IRES

Account OÜ arveldusarve kasutamise kohta maksuhaldurile midagi selgitada, hiljem hakkas

otsima sellele aga põhjendusi, mida aga muud tõendid ei kinnita. Kõik eelviidatud vastuolud

kinnitavad seda, et O.K. oli OÜ Pankrat ja OÜ EuroActive majandustegevusega, vähemalt

osas, mis vaidlusaluseid tehinguid puudutas, kursis vaid üldjoontes, teadmata üksikasju, mida

ta oleks ilmselgelt pidanud teadma, kui ta tõepoolest oleks selle ettevõtte tegevust iseseisvalt

ja üksi juhtinud ja korraldanud.

42. Eeltoodud asjaolude pinnalt kujunevat veendumust ei muuda see, et Läti äriühingute SIA

Ostvesta juhatuse liige J. T.(kd III, tl. 32) ning SIA IJV juhatuse liige J. I. (kd III, tl. 36),

samuti SIA Alsimet (kd II, tl 124 jj) kinnitavad, et müüsid kaupa OÜ-le EuroActive, mille

nimel tegutses O.K.. Nende seletuste pinnalt on usutav, et O.K. alumiiniumi ja räni

hankimisega Lätist tegeles. Seda kinnitab ka SIA V Less Plus juhatuse liikme A.P. seletus.

Need asjaolud ei kummuta aga veendumust, et O.K.i tegevust ei saa majanduslikult käsitada

OÜ Pankrat ja OÜ EuroActive iseseisva majandustegevusena. Seda veendumust toetavad aga

eeskätt O.K.i vastuolulised seletused vaidlusaluste tehingute üksikasjade kohta, samuti see, et

N.M. pidi olema teadlik, kust kaup tegelikult pärines ning on samas andnud maksuhaldurile

eksitavaid seletusi, jätmaks muljet, et OÜ Baltiautotrans ja OÜ Pankrat tegutsesid teineteisest

sõltumatult.

43. Kõrvutades neid asjaoluga, et OÜ EuroActive tegevust Lätis korraldas faktiliselt ka N.M.i

isa J.M. (nii näiteks väitis A. P., samuti SIA Ostvesta juhatuse liige J.T. ja SIA IJV juhatuse

liige J. I.). Iseäranis huvitav on, et kuigi J.M. pole OÜ EuroActive juhtorgani liige ega

seaduslik esindaja olnud, teadis näiteks hr. I. nimetada K. kui J.M.i esindajat. Eeltoodud

põhjustel on usutav, et kogu ahelat suunas tegelikult J.M. ning O.K. täitis mingisuguseid

konkreetseid ülesandeid (näiteks suhtles vahetult Läti partneritega), teadmata ülejäänud

toimingute üksikasju. Seda seisukohta kinnitavad ka asjaolud, et N.M.il puudus tema enda

väidete kohaselt enne vaidlusaluste tehingute tegemist ärikogemus ning ta oli varem töötanud

vaid OÜ-s Montazmetall KM laadijana ja olnud seejärel töötu (kd II, tl 31) ning J.M.i

kriminaalmenetluses antud ütlus (kd II, tl. 37), et tema sokutas oma poja tööle I.P.i firmasse

OÜ Baltiautotrans. Needki asjaolud veenavad selles, et mitte N.M.il ei tekkinud ühel hetkel

soov omaette metallivaldkonnas äri teha, vaid vaadeldava tegevuse tegelik initsiaator oli J.M..

44. Kokkuvõttes nähtub kogutud tõenditest seega, et N.M., O.K. ja J.M. tegutsesid

kooskõlastatult eesmärgiga müüa Lätist pärinev alumiinium ja räni Saksa ettevõtjatele.

Arvestades aga nende isikute vahelist varasemaid suhteid (seda, et J.M. on N.M.i isa, et nad

on varem olnud ka tööalastes suhetes, seda, et J.M. ja O.K. on omavahel tihedates ärisuhetes)

ning kõrvutades seda tehingute majandusliku ebaloogilisuse, dokumentide fabritseerimise ja

asjaosaliste vastuoluliste seletustega, on kindel, et OÜ Baltiautotrans ning OÜ Pankrat ei

tegutsenud mitte iseseisvalt, vaid majanduslikus mõttes ühe ettevõttena, vormistades kauba

liikumise aga läbi mitme Eesti äriühingu, mille jaoks kõige mõeldavam põhjus on

maksupettuse toimepanemine ning selle tuvastamise keerulisemaks muutumine.

45. Üksikult võttes mitmed maksuhalduri poolt maksuotsuse osas 1.11 esitatud järeldused on

tõepoolest raskesti jälgitavad ning maksuotsus ebaselge osas, kuidas maksuhaldur kirjeldatud

tõendite või asjaolude pinnalt mingisugusele järeldusele jõudis. Nii näiteks on maksuotsuse

eelviidatud osa punktis 6 (lk 33) märgitud, et I.P. ja N.M. on fabritseerinud vedude arvete

juurde saatelehti koos ammuse tuttava O.K.iga ning tema poja A.K.iga tegelikkuses vedusid

tegemata. Jääb tõepoolest arusaamatuks, milliseid vedusid on maksuhaldur siin silmas

pidanud. Seda, et kaup on reaalselt Tallinna veetud, ei ole maksuhaldur ometi vaidlustanud

ega kahtluse alla seadnud. Nõustuda ei saa ka maksuhalduri arutlusega, et tehingud olid OÜ

EuroActive jaoks ebamõistlikult vähetulusad. Selles, et OÜ Pankrat ja OÜ EuroActive

tegevust tuleks ka vaidlusaluste tehingute jaatamise korral majanduslikus mõttes käsitada ühe

ettevõtte tegevusena, ei saa olla mingit vaidlust: ühelt poolt tähendab see, seda, et nende

äriühingute vahel tegelikult nii ehk naa mingisugust käivet reaalselt ei toimind, teiselt poolt

aga seda, et hinnates tehingu majanduslikku otstarbekust tuleks OÜ Pankrat ja OÜ

EuroActive tulusid ja kulusid vaadelda koos. Maksuotsusele lisatud tabelist ning vastavatelt

arvetelt nähtuvalt oleks kogu vaidlusaluste tehingute kogumi pealt hinnavahe Lätist ostes ja

Saksamaale müües, olnud umbes 9600 eurot, sama tehingukogumi kuludena näikse OÜ-l

EuroActive ja OÜ-l Pankrat olevat kahekuulise perioodi jooksul räni transport Lätist ning

kauba ladustamis- ja lossimiskuud Tallinnas. Eeltoodud numbrite põhjal ei saa väita, et

tegevus poleks olnud kasumlik, iseäranis uskudes O.K.i seletust, et reaalselt ta suurt midagi

nende tehingute tegemiseks tegema ei pidanud, kuna alumiiniumi osas tellis isegi transpordi

läti partner. Pelgalt oletuslik on ka maksuhalduri ka järeldus, et Saksa ja Läti äriühingute poolt

maksuhaldurile antud vastuseid võib olla mõjutanud J.M. või O.K.. Seda oletust kinnitavaid

tõendeid ei ole. Eeltoodud kohatud või raskesti jälgitavad põhjendused ei muuda aga

maksuotsust kokkuvõttes põhjendamatuks ega muuda asjas kogutud tõendite pinnalt tekkivat

veendumust.

46. Põhjendamatu on ka kaebaja seisukoht tulumaksu määramise osas. Maksuhaldur on

õigesti leidnud, et reaalselt on tuvastatav, et vaidlusaluste kaupade soetamiseks kulutas OÜ

Baltiautotrans selle osa rahast, mis IRES Account OÜ arve kaudu reaalselt kauba eest Läti

äriühingutele tasuti. Ülejäänud osa raha saatus on teadmata, ent kuivõrd OÜ Baltiautotrans ei

soetanud kaupu OÜ Pankrat ega OÜ EuroActive käest, ei saa see ülejäänud osa rahast olla ka

ettevõtlusega seotud väljamakse. Vaidlusaluses tehingute ahelas toimusid 2011. aasta augustis

reaalsed tehingud SIA Ostvesta ja OÜ Baltiautotrans vahel ning kaupade müügi tingimustena

tuleb käsitada neid, millega vormistati tegeliku müüja poolt nende müük esimesele fiktiivsele

ostjale OÜ-le EuroActive. Selle kohta, et ülejäänud kaebaja poolt OÜ-le Pankrat üle kantud

summa oleks tarvitatud kaebaja ettevõtluse tarbeks, pole tõendatud.

47. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud

enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad poolte kulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik