4-14-44/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

21. jaanuar 2014.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-14-44 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Väärteoasi

G.P kaebus PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 04.12. 2013.a otsusele väärteoasjas 2376,13, 004350 Menetlusalune isik G.P, isikukood XXX, elukoht XXX Kohtuväline menetleja

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47, V™S § 120 lg 1; § 132 p 1; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas:

Jätta G.P kaebus rahuldamata.

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 04.12.2013.a otsus väärteoasjas 2376,13,004350 jätta muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni

30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Asjaolud Antud väärteoasjas on Põhja Prefektuuri Ida-Harju Politseiosakonna komissar Toomas Lehter koostanud 16.11. 2013 väärteoprotokolli, mille kohaselt 16.11.2013 kell 12.43 juhtis G.P Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 14-l kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel sõidukiirusega 123+- 4 km/h , suurim liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h, seega kiiruseületamist mitte vähem kui 29 km/h. Kirjeldatud tegevusega rikkus G.P liiklusseaduse § 15 lg 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Politsei-ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanem väärteomenetleja Triinu Riigor määras 04.12.2013.a. otsusega nr. 2376,13,004350 G.P-le karistuseks liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses s.o. 200 eurot ja liiklusseaduse § 227 lg. 5 p. 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2-ks kuuks.

Kaebuse sisu. Kaebaja taotleb Politsei-ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 04.12.2013.a. otsuse nr. 2376,13,004350 tühistamist osaliselt, ulatuses, millega määrati kaebajale lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kaheks kuuks. Kaebaja põhjendab oma kaebust järgmiselt : Liiklusseaduse § 227 lg 5 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist:

1) käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni.Kaebaja vaidlustab käesolevaga Otsuse osas, milles talle määrati lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks ning palub otsuse viidatud osas tühistada. Otsusest ei nähtu põhjendusi, miks on konkreetsel juhul pidanud kohtuväline menetleja vajalikuks lisakaristuse kohaldamist. Otsuses on toodud küll üldised viited, mille kohaselt toob kiiruse ületamine üldjuhul kaasa suurema riski ning ohustab üldist liiklusohutust.Kaebaja nõustub otsuses sisalduvate üldiste ning igaühele kohaldatavate motiveeringutega kiiruse ületamisega seotud ohtudest.Kaebaja kahetseb siiralt kiiruse ületamist, mida kinnitab ka kaebaja poolt oma teo tunnistamine ning vastuväidete mitte esitamine.Küll leiab kaebaja, et antud olukorras ei ole ta pannud toime sedavõrd suurt rikkumist, mis õigustaks talle nii põhikaristusega rahatrahvi määramist kui samaaegselt ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist.

Antud konkreetse rikkumise asjaolud ei toonud kaasa sellist ohtu (ega arvestades rikkumise asukohta nn kiirteel ka ohu tekkimise riski), mis tingib vajaduse kaebaja liiklusest isoleerida (erinevalt nt kiiruse ületamisest rasketes teeoludes, ohtlike manöövrite teostamisest, alkoholijoobes sõiduki juhtumisest jms tegudest). Samuti ei ole kaebaja selliseid ohuolukordasid või rikkumisi, mis tingiksid vajaduse kaebaja liiklusest isoleerida, põhjustanud varasemalt. Kaebaja vajab sõidukit ning selle juhtimise õigust töö tegemiseks (kaebaja töö eeldab pidevalt autoga Venemaal käimist), mistõttu tooks juhtimisõiguse äravõtmine kaebajale kaasa rasked tagajärjed.

Kaebaja kasvatab kahte last, mistõttu on kaebajal tarvilik oma perekonna ülalpidamiseks töötamist jätkata.Kaebaja selgitab veelkordselt, et kahetseb toimunut siiralt. Kaebaja ei ole pannud toime tegusid, mis tingiksid vajaduse kaebaja liiklusest isoleerida. Kaebaja on mõistnud oma rikkumist ning selle võimalikke tagajärgi, mistõttu ei ole kaebaja nn „kasvatamiseks" tarvilik ega põhjendatud talle sedavõrd ränga lisakaristuse, nagu juhtumisõiguse äravõtmine, määramine.Kuna kaebaja sõidab autoga palju, on tal kahetsusväärselt tulnud ette kiiruseületamist ka varem.

Kui kaebaja rõhutab, et ta ei ole toime pannud sedavõrd tõsiseid rikkumisi, mis tingiksid vajaduse kaebaja liiklusest isoleerida. Kaebaja taotles kohtult asja lahendamist kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja jääb väärteoasjas tehtud otsuses toodud seisukohtadele ja leiab, et kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks või muutmiseks alus kaebuses toodud põhjendustel puudub ning palub jätta kaebus rahuldamata. Menetleja, tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega on kaevatavas otsuses leidnud, et G.P'i süüline käitumine LS § 15 lg.1 p.1 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi.

Menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärtegu on õigusvastane ja KarS § 30 ja § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale. G.P võttis lubatud suurimat sõidukiirust ületades riski. On üldteada, et suurel kiirusel mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla rasked tagajärjed.

Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima. Isiku puhul, kes korduvalt lubatud suurimat sõidukiirust ületab, selline kindlus ilmselgelt puudub. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-14-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut.

Menetleja leiab, et kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki kiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et arvestades toimepandud teo ohtlikkust, õiguskorrakaitsmise huvisid ning isiku karistusregistri andmeid, siis kohtuväline menetleja ei pea otstarbekaks isiku karistamist üksnes rahatrahviga vaid karistuse määramisel tuleb kohaldada ka teiseliigilist karistust s.o. mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist.Kohtuväline menetleja on seisukohal, et liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt.

Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema.

Kohtuotsuse põhjendused

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohaga ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et G.P kaebus tuleb jätta rahuldamata ning PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 04.12.2013.a üldmenetluse otsus väärteoasjas 2376,13,004350 jätta muutmata. Liiklusseaduse § 15 lg.1 p.1 sätete kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.

Vastavalt liiklusseaduse § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõidukijuhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vaidlust ei ole selles, et 16.11.2013 kell 12.43 juhtis G.P Tallinn-Tartu-Võru- Luhamaa maantee 14-l kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel sõidukiirusega 123 +- 4 km/h , suurim liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km /h, seega kiiruseületamist mitte vähem kui 29 km/h. Kirjeldatud tegevusega rikkus G.P liiklusseaduse § 15 lg 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Väärteo toimepanek on mh tõendatud: 16.11.2013.a. antud menetlusaluse isiku G.P ütlustega, milles tunnistab oma rikkumist; tunnistaja Peeter Peetrimägi ütlustega, liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga 16.11.2013.a. Nimetatud tõenditega on tuvastatud, et menetlusalune isik rikkus LS §

15 lg.1 p.1 sätestatud nõudeid. Menetlusalune isik on toime pannud LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Antud juhul ei esine V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele § 30 sätestatud alustel. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 50 trahviühikut s.o. 200 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 2(kaheks) kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 1/2 määras ja lisakaristusena 2/3 määras (sanktsioon 1-3 kuud juhtimisõiguse äravõtmine) .

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on oma karistamisotsuses õigesti viidanud sellele, et G.P võttis mootorsõidukijuhina lubatud suurimat sõidukiirust ületades riski. On üldteada, et mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla rasked tagajärjed. Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima. Isiku puhul, kellel karistusregistri andmete kohaselt, ei olnud see esimene kiiruse ületamine ning arvestades toimepandud teo ohtlikkust, õiguskorrakaitsmise huvisid ei pea kohus võimalikuks ega otstarbekaks isiku karistamist üksnes rahatrahviga vaid karistuse määramisel tuleb kohaldada ka teiseliigilist karistust s.o. mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist

lisakaristusena.Menetlusaluse isiku ütlustest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks oli tal vaja autot juhtida nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades, väidab ainult, et ilm oli ilus, nähtavus hea, ei vaadanud spidomeetrit, samuti ei ole kaebaja oma kaebusele lisanud ühtegi tõendit, mis annaksid kohtule aluse kaaluda, kas isikule on eluliselt vajalik juhtimisõiguse olemasolu, kõik G.P väited mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu vajalikkuse kohta on paljasõnalised.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et puudub alus kohtuvälise menetleja karistamisotsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks.

Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks peab (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Oma käitumisega on menetlusalune isik G.P üheselt mõista andnud, et ta ei ole suuteline täitma liiklusseaduse nõudeid, millest annavad tunnistust kaks eelnevat kehtivat kiiruse ületamise rikkumist.

Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada, et liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Leili Raedla Kohtunik