4-13-7865/14 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-13-7865

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.01.2014 Tallinn Väärteoasja number 4-13-7865 (2302,13,010889) Kohtunik Kristina Väliste Kohtuistungisekretär Ave Mõistlik Väärteoasi XXX(X) kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus Pihli (Pihl)) 11.11.2013 otsusele nr 2302,13,010889 XXXkaristamises LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 120 trahviühikut s.o

480.00 eurot.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja Jaak Paju

Kaebuse esitaja XXX, isikukood XXX, elukoht XXX, invaliidsuspensionär RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XXXkaebus tema süüdi mõistmise ja talle karistuse määramise osas täielikult.

2. Tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus Pihli 11.11.2013 otsus nr 2302,13,010889 XXXkaristamises LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 120 trahviühikut s.o 480.00 eurot ja lõpetada väärteoasja menetlus XXXsuhtes LS § 223 lg 1 järgi VTMS §

29 lg 1 p 1 alusel.

3. Tekitatud varaliste kahjude hüvitamise nõuetega on osapooltel õigus pöörduda VTMS § 7 alusel tsiviilkohtusse.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Kohtu selgitused: VtMS § 155 lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

VtMS § 157 järgi on kassatsiooni alused:

• materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (VtMS § 149 toodud alused);

• väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine (VtMS § 150 toodud alused).

Kohtuotsus on kättesaadav alates 21.01.2014.a.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus Pihli 11.11.2013 otsusega nr 2302,13,010889 karistati XXX LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 120 trahviühikut s.o 480.00 eurot selles, et kaebaja 15.09.2013 kella 20:34 ajal, Pärnu mnt Järve bussipeatuse juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit, ei hoidnud vastavalt kiirusele sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud sõidukile ja sõitis tagant otsa ees ootamatult pidurdanud sõidukile, millega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju XXX, rikkudes selliselt LS § 46 lg 1 nõudeid ja pani toime LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse 20.11.2013, milles palub eelmärgitud otsus tühistada, kuivõrd ei ole liiklusõnnetuse tekkimises süüdi. XXX arvates on süüdlane XXX, kui autojuht, kes reastus ümber, veendumata, et selleks on piisavalt ruumi ja pikivahet.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde, leidis, et otsasõit XXX autole oli temale vältimatu ning ta ei saanud seda ette näha ega olnud tal piisavalt reageerimisruumi. XXXpalub otsus tühistada täies mahus.

Kohtuvaidlustes kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et XXXsüü on tõendatud, ta on toimepannud väärteokoosseisule vastava teo ning otsus on põhjendatud ja seaduslik. Menetleja palub jätta otsus muutmata.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega ning vahetult kohtus ülekuulanud tunnistajad ja menetlusaluse isiku, asub alljärgnevale seisukohale.

Väärteoprotokolli nr 2302,13,010889 (AB 1313336) materjalidest nähtuvalt on XXX 15.09.2013 kella 20:34 ajal Tallinnas, Pärnu mnt asuva Järve bussipeatuse juures suunaga kesklinna poole juhtinud mootorsõidukit Renault Laguna riikliku registreerimisnumbriga XXX, ei hoidnud kiirusele sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud sõidukile ja sõitis tagant otsa ees ootamatult pidurdanud sõidukile, millega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju XXX.

LS § 46 lg 1 sätestab, et juht peab vastavalt sõiduki kiirusele ning teeja ilmastikutingimustele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või seisma jäänud sõidukile. Vastavalt LS § 223 lg 1 mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 120 trahviühikut, s.o 480 eurot.

Sündmuskoha vaatluse protokollist nähtub, et liiklusõnnetus toimumise ajal oli ilmastik kuiv, tegemist oli püsikattega teega, sõidutee oli korras, valgustus põles, tegemist oli sirge ja kuiva teega. Liiklusõnnetuses osalesid XXX ( sõiduautol Renault Laguna) ja XXX(sõiduautol Subaru Forrester). Renault Laguna kirjeldatud vigastustest nähtub, et vigastada on saanud esiosa, esiparemtiib, esikapott, esiparemnurk, esiklaas. Subaru Forrester vigastustest nähtuvalt on kahjustada saanud sõiduki tagaosavasaknurk. Suurim lubatud kiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Skeemilt nähtub sõiduautode paigutus teineteise suhtes peale toimunud liiklusõnnetust (sõidukid asuvad kõrvuti), mistõttu liiklusõnnetuse asjaolude osas skeem tõenduslikku tähendust ei oma. Sündmuskoha vaatluse protokoll 15.09.2013 ja fototabelid selle juurde kajastavad samuti olukorda peale liiklusõnnetust (autod asuvad teineteise kõrval), autodel olevaid vigastusi, teeolusid.

Indikaatorvahendi kasutamise protokollidest nähtuvalt olid mõlemad sõidukijuhid kained.

XXX karistusregistri väljavõtte kohaselt omab ta kahte kehtivat väärteokaristust, s.o 09.05.2013 otsuse alusel LS § 227 lg 2 järgi rahatrahv 200 eurot ning 26.03.2013 otsuse alusel LS § 227 lg 2 järgi rahatrahv 60 eurot.

Tunnistaja XXX andis kohtus ütlusi, mille kohaselt viibis tema liiklusõnnetuse toimumise ajal XXX autos. Nad sõitsid Järve peatusest teises reas, tema istus juhi tagaistmel. Buss oli taskus /peatuses ja esimeses reas oli kaks autot. Buss hakkas välja sõitma. Ootamatult keeras nende ritta paremalt poolt ette ilma suunatuld näitamata Subaru Forrester ja selle ees veel üks auto ja pidurdas tugevalt. XXX üritas keerata vasakule aga ei jõudnud, enne toimus kokkupõrge. Nende auto ees sõidurida oli tühi, st teisi autosid ei olnud. Kogu liikumisebussiväljasõit peatusest ja õnnetuse vahe oli mõned sekundid. Rida nende auto ees oli vaba pikalt. Kui Subaru manöövrit alustas hakkas ka XXX kohe pikalt pidurdama, kiirus vähenes. XXX küll üritas vasakule keerata, kuid enne toimus juba kokkupõrge. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt istus tema liiklusõnnetuse ajal XXX autos juhi kõrvalistuja kohal. Järve bussipeatuses keeras nende autole ette teine auto, ilma suunatuld näitamata, nende auto ei jõudnud pidurdada, toimus kokkupõrge. Nimetatud auto hakkas bussi tagant välja sõitma ja keeras neile otse ette, X jõudis nende autot natukene vasakule keerata, pidurdas tugevasti, kuid juba toimus kokkupõrge. Tunnistaja Mikk Kalmeti ütluste kohaselt sõitis tema oma autoga XXX autost 100- 150 meetrit tagapool ning vahetult Järve bussipeatuse juures nägi viimase autot. Ta nägi ka seda, kuidas buss hakkas peatusest välja sõitma ja Subaru Forrester tegi hädapidurduse kuna buss talle ette keeras. Subaru Forrester keeras ise ka vasakule, otse XXX auto ette, toimus kokkupõrge. Näha oli, et XXX pidurdas, jõudis veidi vasakule keerata, kuid mitte täielikult.

Tema Subaru ees autot ei näinud. XXX autost vasakul reas oli auto, mistõttu ei saanud sinna keerata.

Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et tema sõitis autoga Subaru Forrester. Sõitis esimeses reas, tema ees sõitis veel üks auto, mis hakkas vasakusse ritta reastuma ning tema tegi sama kohe esimese auto järel, peaaegu samaaegselt, sest buss hakkas peatusest välja sõitma. Tema veendus, et reastumiseks on ruumi, ta kontrollis seda peeglist, vaatas üle õla tagasi. Kui ta oli peaaegu teise ritta jõudnud, siis tema ees olev auto ootamatult (rida oli eest tühi) järsult pidurdas kuni seismiseni, seda sama tegi ka tema, olles selleks hetkeks täielikult teises reas. Sellest 1-2 sekundi pärast sõitis tagant tulev auto- Renault tema autole otsa. Ta sõitis 50 km/h, kõik autod tundusid samal kiirusel liikuvat. Kahju hüvitas talle kasko kindlustus, v.a. omavastutus summas 190 eurot, mis jäi tema enda kanda.

Kaebaja XXX andis kohtus ütlusi, mille kohaselt tema sõitis autoga Renault Laguna teises reas. Järve bussipeatuse juures keeras peatusest välja buss. Samas reas, kuhu buss keeras sõitis kaks autot, millest tagumine oli Subaru Forrester. Buss hakkas sõitma üle esimese rea ja ilmselt esimene auto ehmus sellest ja reastus teise ritta, tema järel tegi seda kohe ka Subaru. Nad tulid mõlemad ootamatult tema ette, suunda näitamata. Vahemaa oli väga väike. Siis need mõlemad autod järsult pidurdasid, tema ei jõudnud reageerida, pidurdas ja üritas autot keerata vasakule, kuid see ei õnnestunud, ta sõitis otsa Subarule. Esimene auto õnnetuses ei osalenud, jätkas oma sõitu. Samuti buss. Kui buss peatusest välja keeras, siis tema oma auto kiirust ei vähendanud, ta ei osanud arvata, et talle ette keeratakse. Rida tema ees oli tühi. Kiirus võis olla 47- 50 km/h. Kui autod tema ritta reastuma hakkasid, siis ta vähendas kiirust, kuid avariini toimus kõik väga kiiresti, 1-2 sekundi jooksul. Subaru oli just täpselt tema auto ette teise ritta jõudnud, kuid toimus järsk pidurdamine ja otsasõit. Tema pidurdas ka äkiliselt, kuid kokkupõrget ei olnud võimalik vältida. Talle tundub, et need autod ei arvestanud pikivahe hoidmise ega manöövritema ritta keeramiseohutusega. Ümberreastumine oli kiire ja järsk. Tema auto sai vigastused parempoolsesse esiosasse ja Subaru vasakpoolsesse tagaosasse. Talle tundub, et õnnetuse põhjustas esimene järsult pidurdanud auto.

Väärteomenetluses ei ole tuvastatud esimesena manöövri sooritanud autot ega bussi, mis peatusest välja sõitis. Sellest tulenevalt, ei ole nende juhte võimalik ka kohtuasjas üle kuulata ega täpsustada õnnetuse toimumise asjaolusid. Kohtuistungil antud ütlused ei anna mingit sellist informatsiooni, mis annaksid võimaluse bussija autojuhti tuvastada, mistõttu ei ole kohtul võimalik teha selles osas ka lisatoiminguid.

Kohtupraktika kohaselt tuleb mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul hinnata kõigi õnnetuse osapoole käitumist. On võimalik, et liiklusnõudeid rikkusid erinevad liiklusõnnetuse osapooled ning sellisel juhul tuleb välja selgitada, milline neist rikkumistest põhjustas varalise kahju (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-79-06, p 6). Kohus on tuvastanud, et liiklusõnnetus toimus XXX ja XXX poolt juhitud sõidukite vahel. LS § 223 lg 1 kirjeldatud rikkumise tuvastamine eeldab ettevaatamatusdelikti kooseisupärast kontrolli, mille objektiivse külje moodustavad tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Sealjuures tuleb tähele panna, et ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku süüteo korral. Selleks on esmalt tarvis küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, ei tähenda see tingimata seda, et isik tagajärje põhjustamise eest vastutab. Seejärel on vaja analüüsida, kas tagajärg on teo toimepanijale normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. Peale selle võib tagajärje normatiivne omistamine isikule olla välistatud ka seetõttu, et kahju kannatanu asetas ise ohtu mõne enda õigushüve või tema hoolde usaldatud kolmandale isikule kuuluva õigushüve. Sellisel juhul pole põhjust tagada õigushüve kandjale tema õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve.

Käesolevas asjas XXX ja XXX käitumisele hinnangut andes peab kohus asjasse puutuvateks järgmisi LS koosseise:

• LS § 46 lg 1 sätestab, et juht peab vastavalt sõiduki kiirusele ning teeja ilmastikutingimustele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või seisma jäänud sõidukile;

• LS § 46 lg 2 sätestab, et asulasisesel teel peab aeg, mis kulub üksteise järel liikuvate sõidukite vahelise pikivahe läbimiseks, olema normaaltingimustel vähemalt kaks sekundit. See nõue ei kehti, kui väljutakse möödasõiduks oma sõidurajalt ja sellest on suunatulega märku antud;

• LS § 33 lg 2 p 8 sätestab, et juht peab enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid;

• LS § 39 lg 1, mis sätestab, et juht peab andma suunamärguande vastavalt liiklusolukorrale õigel ajal, kuid mitte hiljem kui kolm sekundit enne manöövri alustamist. Suunatulemärguanne peab jätkuma manöövri ajal ja tuleb lõpetada kohe pärast manöövrit. Juht peab pärast suunamärguannet veenduma, et talle antakse teed ja et sõidu jätkamine on ohutu.

• LS § 47 lg 1 sätestab, et kõrvuti sõitvate sõidukite juhtide vastastikusel sõiduraja ja - rea vahetamisel peab juht andma teed temast paremal oleva sõiduki juhile.

Käesolevas asjas nähtub üheselt kõigi tunnistajate ütlustest, et sooritatud manöövrid said alguse sellest, et buss väljudes peatusest reastus esimesse ritta ning esimeses reas olnud kaks autot, sh Subaru Forretser viimasena, reastusid ümber teise ritta, kus sõitis XXX Renault Lagunal. Nii XXX kui XXX kinnitavad, et esimesena pidurdas järsult menetluses tuvastamata esimesena ümberreastunud auto. Sellest tulenevalt pidurdas järsult ka XXX ning vaidlust ei ole selles, et XXX ei jõudnud pidurdada selliselt, et vältida kokkupõrget. Käesolevas asjas on määravaks küsimuseks see, kas XXX veendus manöövri sooritamise alguses selle ohutuses nagu ta väidab, s.o selles, et tal on esimese auto järel piisavalt ruumi, aega ja ohutu ümber reastuda teise ritta XXX auto ette ning veendus, et XXX talle ka teed annab/anda jõuab. Samuti kas XXX pidi tekkinud takistusi (kahe auto pidurdamist koheselt peale ümberreastumistmilles ei ole samuti vaidlust) ette aimama ja kas ta sai sellele vastavalt pikivahet valida, st kas ta alustas õigeaegselt kiiruse vähendamist, sh pidurdamist.

Kaebuse esitaja ja tunnistajate ütlustest nähtub üheselt , et kogu sündmuste ahel toimus mõne sekundi jooksul. Seega on sündmuste toimumise järjekord tuvastatav selliselt, et buss sõidab peatusest välja esimesse ritta, samal ajal hakkavad esimeses reas olnud esimene auto ja XXX juhitud Subaru Forrester ümber reastuma teise ritta, XXX juhitud Renault Laguna ette. Rida enne Renault on samal ajal autodest tühi. Vaidlust ei ole ka selles, et koheselt peaaegu ümberreastumise lõpu eel pidurdab esimene auto järsult kuni seismiseni, mistõttu pidurdas otsasõidu vältimiseks ka XXX järsult kuni seismiseni, misjärel sõidab tema autole otsa XXX juhitud Renault. Nimetatud küsimuste osas on kõigi ülekuulatud isikute ütlused kokkulangevad. Kuivõrd materjalidest järeldub, et esimene auto edasi sõitis ning selle ja

Forresteri vahel ei olnud kokkupõrget, saab järeldada et pikivahe nende vahel oli piisav, et XXX sai vältida otsasõitu eesjärsult pidurdanud sõidukile. Seega oli XXX enda ees sõitva autoga hoidnud seadusele vastavat pikivahet ja täitnud selle auto osas oma hoolsuskohustust kaasliikleja suhtes.

Käesolevas asjas on nii XXX kui ka XXX ütluste ning sündmuskoha vaatluse protokolli ja fototabelitega tõendatud, et mõlemad juhid kannatasid liiklusõnnetuse tagajärjel autodele tekkinud vigastuste tõttu varalist kahju.

Käesolevas asjas tuleb hinnata eeltoodud liiklusseaduse koosseisude täitmist mõlema juhi poolt, misjärel saab anda hinnangu, kas ja kumb juht on süüdi liiklusõnnetuse tekkimises.

XXX ütluste kohaselt tema veendus vajaliku pikivahe olemasolus ja manöövri sooritamise ohutuses XXX auto suhtes. XXX sõnul vajalikku vahet temal hoida ei olnud võimalik, kuivõrd teine auto keeras järsult, kiirelt ja suunatuld näitamata talle ette, pidurdamisest ei olnud kasu, otsasõit oli vältimatu. Siinkohal leiab kohus, et objektiivsed tõendid (autodel olevad vigastused) kinnitavad XXX ütlusi selles osas, et ta üritas vasakule keerata, st ta reageeris XXX poolt tehtud manöövrile ja tekkinud olukorralejärsule pidurdamisel eessõitva auto poolt.

XXX autos viibinud tunnistajad kinnitavad, et manöövri ajal Subarul ei põlenud suunatuli ning viimane pööras ette järsult, pidurdas järsult ning ootamatult. Kohus leiab, et tunnistajate ütlused on usaldusväärsed ja tõendina lubatavad. Vastuoluks ei loe kohus seda, kas ja kes tunnistajatest mäletas mitu autot eespool või küljel sõitis, kuna tunnistajad asusid autos erinevates kohtades ning samuti tajusid toimunud situatsiooni ja liiklusõnnetust vastavalt oma asukohale ja kogemustele. Kohus leiab, et olulises ja tõenduslikku tähtsust omavas osas on tunnistajate ütlused kokkulangevad, sh langevad X, X ja X ütlused kokku ka XXX ütlustega, vastuolu seisneb ainult manöövri ohutuse hindamises, mis on aga subjektiivselt tajutavpiisava aja ja ruumi hindamine on subjektiivselt juhi poolt antav hinnang olukorrale.

Kohus leiab, et kohtus vahetult ülekuulatud tunnistajad andsid ütlusi veenvalt, siiralt ning kohtul ei tekkinud kahtlusi nende ütluste andmise motiivides ega ütluste sisus. Käesoleval juhul ei näe kohus vastuolusid ka XXX ja teiste ütluste vahel. Nagu kohus eelnevalt märkis, on vastuolud ütlustes üksnes asjaoludes, mis on tingitud olukorra subjektiivsest hindamisest juhtide ja kaassõitjate poolt. Käesoleval juhul oleks XXX pidanud nägema pikivahe hoidmiseks ette seda, et kaks autot peale bussi väljasõidu alustamist enda ees tühjast reast ümberreastuvad ja seejärel tema reas ilma ühegi takistuseta ees (vaidlust ei ole selles, et rida oli ees tühi) pidurdavad, järsult.

Kohus möönab, et see on tavapärane liiklusolukord, kui bussi väljasõidul peatusest, sellel real liikuvad autod ümberreastuvad, sh kui seda teeb rohkem kui üks auto. Samuti on tavapärane ja mõistlik eeldada, et teises reas liikuvad autod sel juhul kiirust vähendavad, selle olukorraga arvestamiseks. Käesoleval juhul XXX ja tunnistajad on kinnitanud, et XXX vähendas kiirust, asjaolu, et pikivahet pidas piisavaks ka XXX, kes asus sellest tulenevalt manöövrit sooritama, kinnitab seda samuti kohtu hinnanguil kaudselt. Samuti on nii XXX kui tunnistajad X ja X kinnitanud, et teiste autode reavahetusmanöövri alustades, kuigi ilma suunatuleta, vähendas X koheselt kiirust, sh üritas vasakule keerata ja pidurdas järsult.

Kohus leiab, et selliselt reageerides täitis XXX enda hoolsuskohustust liiklejana ning tema poolt sooritatud käitumises ei ole midagi sellist mida talle ette heita saaks LS § 46 lg 1 ja lg 2 ning § 47 lg 1 mõttes. Samuti on XXX kinnitanud, et enne manöövri alustamist ta veendus nii tahavaatepeeglite kui isiklikult taha poole vaatamise teel vajaliku pikivahe olemasolus, ning alles seejärel asus manöövrit sooritama. Vastupidist tõendatud ei ole. Seega ei ole võimalik ka XXXle LS § 33 lg 2 p 8 sätestatud hoolsuskohustust ette heita.

Küsimus sellest, kas XXX juhitud auto suunatuld näitas või mitte on kohtu hinnangul samuti objektiivselt tõendamatu. XXX väitis, et suunatuld ta alati näitab, kuid kas ta sel korral seda tegi, ei suuda ta täpselt meenutada. XXX ja tema autos viibinud tunnistajad väidavad, et suunatuld ei näidatud. Muud mitteisikulised tõendid selles küsimuses puuduvad ning tänasel päeval ei ole neid ka ekspertiisivormis võimalik tekitada. Küsitav on käesoleval juhul ka see, kas suunatule näitamine oleks õnnetuse ärahoidnud. Kuid kuna tegemist on kõrvaldamatu kahtlusega, see on kahtlusega selles osas, et teine liiklusõnnetuses osalenud autojuht rikkus liiklusreegleid, s.o LS § 39 lg 1, mis sätestab, et juht peab andma suunamärguande vastavalt liiklusolukorrale õigel ajal, kuid mitte hiljem kui kolm sekundit enne manöövri. Suunatulemärguanne peab jätkuma manöövri ajal ja tuleb lõpetada kohe pärast manöövrit ning tegemist on teoreetiliselt liiklusõnnetusega seotud koosseisuga ( st XXX oli kohustus enne manöövri alustamist, selle ajal kuni selle lõppemiseni näidata suunatuld, siis leiab kohus, et tegemist on kõrvalamatu kahtlusega, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada kaebaja, s.o XXX kasuks.

LS § 46 lg 2 sätestab, et asulasisesel teel peab aeg, mis kulub üksteise järel liikuvate sõidukite vahelise pikivahe läbimiseks, olema normaaltingimustel vähemalt kaks sekundit. Käesoleval juhul nähtub tunnistajate ütlustest ja kaebaja enda ütlustest, et aeg sõidukite manöövri alustamisest kuni liiklusõnnetuseni võis olla kaks sekundit, samuti, et Subaru Forreter jõudis II reas olla 1-2 sekundit, kui toimus otsasõit Reanult poolt. Nimetatud andmed viitavad kohtu hinnangul sellele, et reaalselt puudus XXX reageerimisaeg XXX ja tema ees sõitnud autode manöövritele, sh äkilisele pidurdamisele reageerimiseks. XXX alustas pidurdamise ja rooli vasakule pööramisega, mida tõendavad vigastused tema auto paremas nurgas ja XXX auto vasakul poolel ning tunnistajate X ja X ütlused samuti liiklusõnnetust eemalt näinud Kalmeti ütlused. Kuivõrd menetluses ei ole tõendamist leidnud, et teised kaks autot, sh Subaru Forretser oleksid enne järsku pidurdamist XXX poolt juhitud autoga samas reas olnud vähemalt kaks sekundit või pikemalt, sh enne järsu pidurdamise alustamist, siis on siinkohal tegemist kahtlusega, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada samuti kaebaja, s.o XXX kasuks. Seega leiab kohus, et käesolevas asjas on objektiivselt tõendamatu, kas liiklusõnnetus sai toimuda ainult menetluses tuvastamata esimese autojuhi, ainult XXXvõi ainult XXX hoolsuskohustuse vastu eksimisel liiklejana. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on liiklusõnnetuse eest karistatud ainult XXX . XXX kinnitas kohtus, et teda liiklusõnnetuse eest karistatud ei ole. Hinnates mõlema juhi, s.o XXX ja XXX ütlusi, nende elulist usutavust, siis peab kohus tõdema, et nende mõlema ütlused on eluliselt usutavad. Ilmselgelt puudus XXX soov sooritada manööver, millega ta asetab ohtu ka enda (tervise ja auto, s.o vara), mistõttu subjektiivselt olukorda hinnates, pidas ta pikivahet piisavaks manöövri sooritamiseks. Samuti on kohtu hinnangul ilmselge, et XXX puudus soov liiklusõnnetus põhjustada, kuivõrd ta kinnitab, et nägi nii bussi kui autode manöövreid ja alustas koheselt reageerimisega. Sama kinnitavad tunnistajad X ja X ning objektiivsed eelmärgitud tõendid. Seega leiab kohus, et objektiivselt on käesolevas asjas võimatu tõendada, kelle süül liiklusõnnetus toimus, mistõttu ei ole võimalik karistusõiguslikus mõttes seda ette heita ka XXX .

Eeltoodu alusel leiab kohus, et käesolevas asjas ei ole üheselt tõendatud XXX poolt liiklejana hoolsuskohustuse rikkumine, sh vastava pikivahe mittehoidmine nagu seadus ette näeb, et vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud sõidukile. Käesolevas asjas on kahtlused, mida ei ole võimalik objektiivselt kõrvaldada ning ei ole üheselt tuvastatav ka XXX poolt õige, s.o. vajaliku pikivahe hoidmine manöövri sooritamisel XXX autost, sealjuures on tunnistajate ütlustele tuginedes igati põhjendatud kahtlus selles osas, et XXX ei sooritanud manöövrit ettenähtud viisil, s.o sellest eelnevalt kuni manöövri lõpuni suunatulega märku andes, mistõttu leiab kohus, et XXX kaebus tuleb tema süüdimõistmise ja karistamise osas rahuldada ning väärteomenetlus tema suhtes LS § 223 lg 1 järgi VTMS § 29 lg 1 p 1 alustel lõpetada.

Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on mõlemad juhid käesolevas asjas kandnud varalist kahju. Tekitatud varaliste kahjude hüvitamise nõuetega on osapooltel õigus pöörduda VTMS § 7 alusel tsiviilkohtusse omavahelise kokkuleppe mittesaavutamisel.

Kristina Väliste