Court allows appeal against unemployment office decision to annul business start-up grant due to procedural delays.

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-2053

Haldusasi

H.P.i kaebus Eesti Töötukassa 29. augusti 2013

otsuse nr 7-8/0489 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: H.P.i

Vastustaja: Eesti Töötukassa

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada H.P.i kaebus ning tühistada Eesti Töötukassa 29. augusti 2013 otsus nr

7-8/0489.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

19. veebruaril 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Eesti Töötukassa juhatuse 16. juuni 2010 otsusega nr 909 (tl. 44) anti H.P.ile äriplaani „OÜ

HP Õigusbüroo“ elluviimiseks 57 716 krooni (3688,72 euro) suurune ettevõtluse alustamise

toetus. H.P.i esitas 14. veebruaril 2011 ja 1. veebruaril 2012 Eesti Töötukassale aruanded

nimetatud toetuse kasutamise kohta ning kuludokumendid. 8. mail 2013 saatis Eesti

Töötukassa raamatupidaja H.P.ile e-kirja (tl.12), milles selgitas H.P.i poolt esitatud aruannetes

ja kuludokumentides esinenud puudusi ning palus esitada toetuse kasutamise kohta

täiendavad selgitused ja kuludokumendid.

2. H.P.i esitas seepeale 21. mail 2013 ning 6. juunil 2013 Eesti Töötukassale selgitustaotlused,

milles leidis, et Eesti Töötukassal ei ole õigust temalt toetuse kasutamise kohta täiendavaid

selgitusi nõuda, kuna vastava järelkontrolli teostamiseks tööturuteenuste ja –toetuste seaduses

(edaspidi TTTS) sätestatud tähtaeg on möödunud.

3. 29. augusti 2013 otsusega nr 7-8/0489 tunnistas Eesti Töötukassa oma juhatuse 16. juuni

2010 otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks ning nõudis H.P.ilt toetuse täies ulatuses tagasi

maksmist. Nimetatud otsuse kohaselt oli H.P.i esitanud kuludokumendid toetuse

sihtotstarbelise kasutamise kohta 2879,64 euro ulatuses, samas kui 337,42 euro kasutamise

kohta kuludokumente ei esitanud, 385,38 euro ulatuses ei vastanud kuludokumendid

raamatupidamise seaduse nõuetele ning ühe 86,28 euro suuruse kulu kohta oli esitatud kaks

kuludokumenti, millest ühel oli kauba saajaks märgitud H. P., teisel HP Õigusbüroo OÜ.

Samuti märgitakse otsuses, et H.P.i ei vastanud Eesti Töötukassa 14. aprilli 2013 ja 26. juuli

2013 kirjadele, milles nõuti täpsustusi ja tõendeid toetuse täies ulatuses kasutamise kohta.

Eesti Töötukassa leidis nimetatud otsuses kokkuvõttes, et H.P.i rikkus TTTS § 19 lg 8 punkti

4, mistõttu tuleb toetuse andmise otsus tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada. Ka märgitakse

otsuses, et avalik huvi otsuse kehtetuks tunnistamise vastu kaalub üles H.P.i huvi selle

kehtimajäämise vastu. Otsuse tegemise õigusliku alusena on selles märgitud TTTS § 19 lg 8 p

4 ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 1, 1 ja 3, § 66 lg 2 p 4 ja lõige 3.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. H.P.i esitas halduskohtule kaebuse, milles taotleb Eesti Töötukassa 29. augusti 2013 otsuse

nr 7-8/0489 tühistamist. Kaebaja viitab TTTS §-dele 1 ja 19 ning haldusmenetluse seadusele

ning leiab, et haldusakti ega muid dokumente ei ole talle nõuetekohaselt kätte toimetatud,

kuna ta ei ole avaldanud tahet saada dokumente e-posti teel. Samuti leiab kaebaja, et Eesti

Töötukassa on rikkunud tema ärakuulamisõigust, kuivõrd kaebaja teatas töötukassale

saadetud kirjas, et soovib probleemi arutada suuliselt. Kaebaja leiab, et Eesti Töötukassa on

rikkunud ka haldusorgani selgitamis- ja abistamiskohustust. Siinkohal toob kaebaja välja, et ta

soovis töötukassalt vastust õiguslikult argumenteeritud küsimusele, kas töötukassal on õigus

suvalisel ajal nõuda temalt täiendavate andmete esitamist täiendavaid andmeid. Kaebaja on

seisukohal, et sellise järelkontrolli teostamise tähtaeg on sätestatud sõnaselgelt TTTS § 19

lõikes 7 ning Eesti Töötukassa poolt viidatud struktuuritoetuste seaduse normid seda ei

reguleeri. Kaebaja heidab töötukassale ette, et talle ei antud täiendavat tähtaega oma

seisukohtade või täiendavate andmete esitamiseks pärast selgitustaotlusele vastamist.

5. Kohtule 10. jaanuaril 2014 esitatud menetlusdokumendis leiab kaebaja, et kuivõrd ta on

toetuse kasutamise lõpparuande kohaselt toetust kasutanud 58 191,93 krooni ulatuses,

esitanud töötukassale seaduse alusel nõutud aruanded, puudub alus toetuse maksmise otsuse

täielikuks tühistamiseks. Kaebaja leiab, et otsus ei ole põhjendatud ning on

ebaproportsionaalne. Kaebaja selgitab täiendavalt töötukassa 8. mai 2013 kirjas esitatud

küsimuste kohta, et soetas kaks erinevat raamatut, mitte kaks samasugust, samuti selgitab

kaebaja, et osadel ostutšekkidel ei ole märget ostja kohta, kuna tegemist on kauplustes saadud

tšekkidega, kuhu ostja nime ei kanta, samas kui tehingu tegemine nähtub pangakonto

väljavõtetelt. Veel esitas kaebaja kohtule dokumendid, millega soovib tõendada tolmuimeja ja

printeri eest tasumist pangakaardiga. Kaebaja selgitab, et töötukassa toetus on toetuse

kasutamise aruande tulude ja kulude aruande punktis 1 kirjas ning väär on töötukassa

seisukoht, nagu oleks kaebaja kasutanud toetust vaid 52 350,67 krooni ulatuses, vaid

lõpparuandes on selgelt välja toodud, et kogukulu oli 58 191,93 krooni.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Eesti Töötukassa peab H.P.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Esiteks märgib kaebaja, et oma 6. juuni 2013 e-kirjas on kaebaja palunud edastada

edaspidi talle kirjad e-posti aadressile. Vastustaja selgitab, et saatis kaebaja e-posti aadressile 5.

juulil 2013 vastuse kaebaja selgitustaotlusele ning 6. augustil 2013 edastas sinna vaidlusaluse

otsuse projekti. Vastustaja peab ebausutavaks ning mittetõendatuks kaebaja väidet, et ta sai

need dokumendid kätte alles pärast vaidlusaluse otsuse tegemist. Vastustaja ei nõustu ka

etteheitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta, leides, et kaebajal olid olemas kõik

võimalused oma seisukohtade õigeaegseks edastamiseks. Vastustaja märgib, et on korduvalt

soovinud, et kaebaja esitaks oma selgitused ja kuludokumentide koopiad, ent kaebaja on

seepeale asunud diskuteerima teemal, kas vastustaja on üldse pärast ühe aasta möödumist

toetuse väljamaksmisest õigustatud toetuse sihipärast kasutamist kontrollima. Vastustaja leiab,

et kaebajale pidi üheselt arusaadav olema, millised etteheited vastustajal talle on toetuse

kasutamise osas, kuid sisuliselt vastata neile pole kaebaja senini soovinud. Siinjuures peab

vastustaja põhjendamatuks kaebaja soovi selgitada asju suuliselt, kuna vastustaja soovis

kaebajalt eeskätt puuduolevaid kuludokumente, mille suuliselt esitamine ei ole võimalik.

Vastustaja on veendunud, et juhul, kui kaebaja soovinuks oma ärakuulamise õigust ka

tegelikult realiseerida, kuid seda takistanuks mingisugused objektiivsed asjaolud, siis olnuks

kaebajal kindlasti võimalik kas e-kirja või telefoni teel nendest vastustajat teavitada.

7. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, nagu oleks töötukassal õigus toetuse kasutamist

kontrollida vaid aasta jooksul ärast toetuse väljamaksmist. Vastustaja selgitab, et kõnealune

toetus anti TTTS ja sotsiaalministri 10. detsembri 2007 käskkirjaga nr 225 kinnitatud

raamprogrammi „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine 2007-2013“ alusel ning

rahastati seda Euroopa Liidu Sotsiaalfondist. Vastustaja toob välja, et perioodi 2007-2013

struktuuritoetuse seaduse § 22 punktist 12 ja kõnealuse toetuse määramise otsuse punktist 3.9

tulenevalt oli kaebajal kohustus säilitada äriplaani eesmärgi täitmiseks soetatud vajaliku vara

vähemalt kuni 31. detsembrini 2018 ning tulenevalt sellest on töötukassal kuni aastani 2018

ka kontrollikohustus ja -õigus. Vastustaja leiab, et TTTS § 19 lg 7 paneb töötukassale

kohustuse kontrollida toetuse kasutamist esimesel aastal vähemalt kaks korda, kuid ei välista

edasist kontrolli.

8. Vastustaja peab vaidlustatud otsust proportsionaalseks ja leiab, et kuivõrd töötukassa üks

eesmärke on ka töötukassale eraldatud vahendite õiguspärane, avalik ja säästlik kasutamine,

siis läheks töötukassa hinnangul avaliku huviga ilmselgelt vastuollu olukord, kus jäetakse

kehtima otsus toetusele, mida kasutati otseselt seaduse vastaselt. Vastustaja rõhutab, et kuna

väljastatav toetus tuli Euroopa Sotsiaalfondist, siis on vastustaja toetuse väljastamise

tingimuste täitmise osas samaselt kontrollitav ning peab suutma põhjendada, miks üks või

teine toetus anti või jäeti TTTS § 19 lg 8 p 4 alusel tagasi nõudmata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et H.P.i kaebus tuleb

rahuldada. Vaidlusalune otsus on ebapiisavalt põhjendatud, kuna sellest ei nähtu, millistest

kaalutlustest lähtudes on otsustatud varasem kaebaja suhtes soodustav haldusakt täielikult

kehtetuks tunnistada. Samuti ei ole Eesti Töötukassa taganud nõuetekohaselt kaebajale

ärakuulamisõigust, mis, arvestades, et vaidlusaluse otsuse näol on tegu kaalutlusõiguse alusel

tehtud otsusega, võis oluliselt mõjutada asja otsustamist.

10. TTTS § 19 lg 6 kohaselt peab ettevõtluse alustamise toetust saanud isik kasutama seda

sihtotstarbeliselt vastavalt esitatud äriplaanile. TTTS § 19 lg 8 punktis 4 on sätestatud, et

ettevõtluse alustamise toetuse saaja tagastab toetuse täies ulatuses, kui ilmneb, et ettevõtluse

alustamise toetust ei kasutata sihtotstarbeliselt. TTTS § 41 lõikes 1 sätestatakse seejuures, et

Eesti Töötukassa nõuab […] käesoleva seaduse […] § 19 lõikes 8 […] nimetatud juhtudel

tööturutoetuseks alusetult makstud või tööturuteenuste osutamiseks kulunud summad tagasi.

Õigusliku aluseta määratud toetuse tagasinõudmine eeldab toetuse määramise kohta tehtud

otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist. Kuivõrd TTTS toetuse maksmise kohta tehtud

otsuse (haldusakti) kehtetuks tunnistamist reguleerivaid erinorme ei sisaldu, tuleb selles osas

TTTS § 1 lg 3 kohaselt kohaldada HMS regulatsiooni. Sarnasele seisukohale on asunud ka

Riigikohus haldusasjas nr 3-3-2-74-11, tõlgendades küll mitte TTTS-i, vaid analoogset normi

töötuskindlustuse seaduses (TKindlS). Nimetatud lahendis leidis Riigikohus, et kuigi

TKindlS § 46 lg 1 sätestab imperatiivselt alusetult makstud hüvitise tagasinõudmise, ei

reguleeri TKindlS § 46 lg 1 hüvitise maksmise aluseks oleva haldusakti kehtetuks tunnistamist

ning kuivõrd vastav eriregulatsioon seaduses puudub, kuulub TKindlS § 1 lg 3 alusel

kohaldamisele HMS ning haldusaktide kehtetuks tunnistamine toimub kaalutusõiguse alusel.

Haldusasjas nr 3-10-3247 tehtud otsustes leidis Tallinna Ringkonnakohus, et Riigikohtu

eelnimetatud tõlgendus on laiendatav ka TTTS-le, kuna TTTS § 41 lg 1 sätestab samuti

imperatiivselt alusetult makstud toetuste tagasinõudmise, kuid ei reguleeri, kuidas toimub

toetuse maksmise aluseks olevate haldusaktide kehtetuks tunnistamine, mistõttu tuleb TTTS

§ 1 lg 3 alusel nimetatud küsimuses kohaldada HMS-st.

11. HMS § 66 lg 2 punktist 4 ja lõikest 3 tulenevalt võib haldusakti, mis andmise ajal oli

õiguspärane, isiku kahjuks tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada kui isik ei kasuta haldusakti

alusel üleantud raha või asja eesmärgipäraselt. HMS § 64 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti

kehtetuks tunnistamine otsustada kaalutlusõiguse alusel ning sama paragrahvi 3. lõikest

tulenevalt tuleb sellise kaalutlusõiguse teostamisel arvestada muuhulgas haldusakti kehtetuks

tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende

seost isiku tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid

asjaolusid. HMS § 56 lõikest 3 tulenevalt peab kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti

põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

12. Leian, et käesoleval juhul ei ole vastustaja kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ning

otsusest ei nähtu, millistest kaalutlustest vastustaja lähtus. Vaidlusalusest otsusest ja toimiku

materjalidest nähtuvalt määrati ning maksti kaebajale 2010. aasta juunikuus 57 716 krooni

suurune toetus konkreetse äriplaani elluviimiseks. Samuti nähtub vaidlustatud otsustest, et

kaebaja on kõnealuse toetuse kasutamise kohta esitanud Eesti Töötukassale aruanded ja

kuludokumendid kahel korral, vastavalt 2011. ja 2012. aasta veebruaris. Vaidlusaluses otsuses

on märgitud, et esitatud kuludokumentidega on tõendatud toetuse sihtotstarbeline

kasutamine 2879,64 euro (st. 45 056,64 krooni) ulatuses. Seega on haldusorgan asunud

seisukohale, et umbes 78% ulatuses on tuvastatav toetuse sihipärane kasutamine.

Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu, et küsitavused ülejäänud toetussumma kasutamise

sihipärasuses või puudused aruannetes või kuludokumentidest annaksid põhimõtteliselt alust

kahelda selles, et kaebaja on äriplaani asunud ellu viima ning kasutanud just selleks otstarbeks

ära suurema osa toetusest. Nende asjaolude valguses jääb vaidlustatud otsusest selgusetuks,

miks peab Eesti Töötukassa tarvilikuks toetuse määramise otsus täielikult kehtetuks

tunnistada ning kogu toetust tagasi nõuda. TTTS § 19 lg 8 punktist 4 ja § 41 lõikest 1 ei saa

teha järeldust, et olukorras, kus toetuse saaja ei ole mingisugust osa toetusena välja makstud

summast sihipäraselt kasutanud, tuleks igal juhul toetussumma terves ulatuses tagasi nõuda

ning toetuse määramise kohta tehtud otsus tervikuna kehtetuks tunnistada. Sellises olukorras

peab töötukassa hindama, kas või mil määral on vastava toetuse määramise eesmärk täidetud

või täidetav vaatamata sellele, et osa toetussummast ei ole kasutatud sihtotstarbeliselt. Juhul

kui toetuse määramise eesmärk on põhimõtteliselt siiski saavutatud (toetuse saaja on äriplaani

TTTS § 1 lõikes 1 sätestatud eesmärgi saavutamiseks vajalikul määral realiseerinud), ei saa

asuda seisukohale, et toetust ei ole kasutatud sihtotstarbeliselt. Sellises olukorras tuleks TTTS

§ 19 lg 8 p 4 ning § 41 lg 1 alusel panna isikule kohustus tagastada see osa toetusest, mida

sihtotstarbeliselt kasutatud ei ole. See tähendab, et TTTS § 19 lg 8 p 4 alusel otsuse tegemisel

peab töötukassa hindama toetuse kasutamise (sh. sihtotstarbelise ja mittesihtotstarbelise

kasutamise) asjaolusid. Vastupidine tooks kaasa ebanormaalse olukorras, kus toetuse saajal

oleks kohustus tagastada kogu toetusena saadud summa ka juhul kui ta suurema osa toetusest

on sihtotstarbeliselt ära kasutanud ning toetuse määramise eesmärgi saavutanud, ent

mingisuguses osas on toetussumma vahendid lihtsalt kasutamata jäänud. Selline käsitlus ei

oleks kooskõlas sedalaadi toetuste eesmärgiga. Loomulikult peab seadus motiveerima toetuse

saajat toetuse kasutamise reeglitest kinni pidamiseks, ent ebamõistlik oleks tõlgendada

asjassepuutuvaid norme selliselt, et mistahes toetuse kasutamise või aruandluse hälvete korral

tuleks igal juhul ning mistahes kaalutlusõiguse teostamise võimaluseta nõuda toetuse saajalt

tagasi kogu toetus. Antud juhul ei nähtu, et töötukassa oleks üldse kaalunudki võimalust

tunnistada toetuse määramise otsus kehtetuks vaid osaliselt, summade osas, mille puhul oleks

alust väita, et neid ei ole kasutatud sihtotstarbeliselt.

13. HMS § 67 lõikes 1 on sätestatud, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist

otsustades arvestab ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga

koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Vaidlusaluse otsuse tegemisel on

haldusorgan põhjendamatult leidnud, et H.P.i usaldusega üldse arvestada ei tule. Olukorras,

kus toetuse kasutamist kontrolliv organ on ise seisukohal, et valdav osa (nagu eelpool

märgitud, umbes 78%) toetussummast on sihtotstarbeliselt kasutatud, ei saa isiku usalduse

arvestamata jätmisel tugineda HMS § 67 lg 4 punktile 4 ilma, et oleks põhjendatud, kuidas

mõjutas see, et väiksem osa toetussummast ei ole sihtotstarbeliselt kasutatud kogu toetuse

eesmärgi saavutamist.

14. Ebapiisav on ka vaidlustatud otsuses esitatud põhjendus, et avalik huvi töötukassa poolt

toetusteks eraldatavate vahendite sihtotstarbelise kasutamise vastu kaalub üles kaebaja huvi.

Põhimõtteliselt on õige, et töötukassa peab toetuste sihtotstarbelist kasutamist kontrollima

ning mittesihtotstarbeliselt kasutatud või sihtotstarbeliselt kasutamata jäetud toetussummad

tuleb tagasi nõuda. Samas ei saa nõustuda väitega, et ka olukorras, kus isik on enam kui 57

000 krooni suurusest toetusest enam kui 45 000 krooni sihtotstarbeliselt ära kasutanud ning ei

nähtu, et toetuse määramise eesmärk oleks saavutamata või muutunud mittesaavutatavaks, on

avalikes huvides kogu toetuse, sh. sihtotstarbeliselt kasutatud toetuse tagasi nõudmine.

Siinkohal ei saa mööda vaadata ka sellest, et tööturuteenuste osutamine, sh. ettevõtluse

alustamise toetuste määramine on ka ise kantud avalikust huvist. Toetuste tagasi nõudmine

peab vältima toetuste kuritarvitamise, ent see eeldabki, et tuvastatakse vastav kuritarvitus,

mille tõttu ei täitnud toetus oma eesmärki. On ilmne, et kui toetus antakse näiteks konkreetse

tootmisvahendi soetamiseks, siis mistahes muul eesmärgil selle toetuse kasutamine on

mittesihtotstarbeline ning toetuse tagasi nõudmine on õigustatud ka juhu, kui isik toetuse

mittesihtotstarbelise kasutamise kaudu siiski TTTS § 1 lõikes 1 sätestatud toetuse määramise

eesmärgi saavutas. Olukorras aga, kus toetus antakse mingisuguse äriplaani realiseerimiseks

ning suurem osa toetusest on selleks eesmärgiks ka kulutatud, eeldab kogu toetuse tagasi

nõudmine siiski seda, et toetussummade osaline kuritarvitamine välistab kokkuvõttes ka

sihtotstarbeliselt kasutatud toetuse osa eesmärgipärasuse. Kuivõrd tööturuamet ei ole

kaalunud võimalust tunnistada otsust kehtetuks vaid osaliselt, ei ole samas põhjendanud, miks

on vaja toetus täies ulatuses tagasi nõuda ning ei ole vaidlusaluse otsuse tegemisel arvestanud

toetuse saaja huviga soodustava haldusakti kehtimajäämise vastu ning selle vastu, et

sihtotstarbeliselt kasutatud toetuse osa tagasi ei nõuta, on tegemist oluliste kaalutlusvigadega,

mis tingivad vaidlusaluse otsuse tühistamise.

15. Lõppkokkuvõttes õige on ka kaebaja etteheide ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. HMS

§ 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele

võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja

vastuväited. Iseäranis oluline on isikule ärakuulamisõiguse tagamine, kui otsus tehakse tema

kahjuks, veelgi enam aga juhul kui isiku kahjuks tehtav ostus seisneb varem talle adresseeritud

soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamises. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine

eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja

vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses

haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid

andmeid. Leian, et kui kõne all on isiku suhtes antud soodustava haldusakti kehtetuks

tunnistamine, peab haldusorgan isikut teavitama kavatsusest haldusakt kehtetuks tunnistada

ning näitama ära, mis asjaoludel seda vajalikuks peetakse. See tähendab, et kavatsus isiku

õigusi puudutav haldusakt anda, tuleb isikule teatavaks teha. Üks võimalus ärakuulamisõiguse

tagamiseks on esitada adressaadile kavandatava otsuse projekt ning anda talle võimalus selle

kohta oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

16. Ärakuulamisõiguse tagamiseks haldusakti andmise kavatsusest isiku teavitamisel saab

lähtuda haldusdokumendi teatavakstegemise põhimõtetest. HMS § 25 lg 1 kohaselt

toimetatakse haldusakt, kutse, teade või muu dokument menetlusosalisele kätte vastavalt

seaduses või määruses ettenähtud korrale või taotluses tehtud valikule kas postiga,

dokumendi väljastanud haldusorgani poolt või elektrooniliselt. Sama paragrahvi lõikes 3 on

sätestatud, et dokument toimetatakse kätte juhul, kui see on seaduse või määrusega ette

nähtud. Muudel juhtudel piisab dokumendi teatavakstegemisest vabas vormis. Iseenesest ei

reguleerita seaduses, millises vormis peaks haldusorgan isikut teavitama haldusakti andmise

kavatsusest ning isiku õigusest selle kohta oma seisukoht ja vastuväited esitada. Leian, et nii

nagu haldusakti teatavaks tegemine, peab ka isikule rakuulamisõiguse võimaldamisest

teatamine toimuma viisil, mis võimaldab isikul hinnata, kas oma arvamuse esitamine on

vajalik või mitte. Haldusasjas nr 3-3-1-60-01 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et kui

õigusaktid ei sätesta kindlat teatavakstegemise vormi, võib haldusorgan vormi (lihtkiri, tähitud

kiri, faks, elektronpost jne) ise valida, kuid peab seejuures arvestama, et haldusakti saab

lugeda teatavaks tehtuks vaid siis, kui haldusakti teatavakstegemist isikule on võimalik

tõendada. Samas märkis Riigikohus, et kanne lihtkirjaga haldusakti väljasaatmise kohta

vallavalitsuse väljaminevate dokumentide registreerimise raamatus saab tõendada küll

haldusakti väljasaatmist haldusorgani poolt, mitte aga seda, et adressaat on selle ka kätte

saanud. Riigikohus leidis, et sellist kannet kui tõendit tuleb hinnata koostoimes asjas olevate

muude tõenditega, sealhulgas kaebuse esitaja seletusega, et ta ei ole haldusakti kätte saanud.

Haldusasjas nr 3-3-1-75-07 analüüsis Riigikohus füüsilisele isikule posti teel dokumentide

kättetoimetamise küsimust ning selgitas, et juriidilisele isikule dokumendi tähitult saatmisel

tuleb dokument lugeda kättetoimetatuks selle üleandmise hetkest ning kui dokumenti ei ole

postiasutusel võimalik üle anda, siis tuleb lugeda dokument kättetoimetatuks tähtkirja

saabumise kohta teate jätmise hetkest. Veel märkis Riigikohus, et kuigi HMS § 26 lg 3

sõnastusest ei tulene otseselt erisusi füüsilistele ja juriidilistele isikutele dokumentide

kättetoimetatuks lugemise kohta, on juriidilisel isikul kohustus korraldada oma registrijärgsel

aadressil posti pidev vastuvõtmine selleks pädeva isiku poolt, ent sama ulatuslik kohustus ei

saa aga kehtida füüsilise isiku suhtes. Riigikohus selgitas, et kui puuduvad tõendid selle kohta,

et füüsilisest isikust menetlusosaline on postkasti jäetud väljastusteate kätte saanud, siis ei ole

ka alust lugeda, et haldusakti sisu on adressaadile teatavaks tehtud ning füüsiliste isikute puhul

ei ole postitöötaja poolt kaebaja postkasti tähitud kirja saabumise kohta teate jätmine

võrdsustatav haldusorgani poolt haldusakti teatavakstegemisega.

17. Eeltoodud Riigikohtu seisukohtadest saab analoogia korras lähtuda ka käesoleval juhul sel

määral, et füüsilise isiku poolt haldusorganile teatatud e-posti aadressile e-kirja saatmist ei saa

tingimata käsitada selles kirjas või selle manustes esitatud teabe teatavaks tegemisena isikule.

Iseenesest pole tõepoolest põhjust kahelda, et töötukassa kaebajale 26. juulil 2013

vaidlusaluse otsuse projekti koos kaaskirjaga, milles tema arvamust küsiti, saatis, ent sarnaselt

Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-60-01 käsitletud olukorrale, tuleb sellise kirja saatmist

hinnata koosmõjust adressaadi seletusega, et ta seda kätte ei saanud. Arvestades, et

vaidlusalused e-kirjad saadeti kaebajale vastavalt 26. juulil ja 6. augustil ning juuli- ja

augustikuu on üldteadaolevalt kuud, mil paljud inimesed puhkavad, olles oma igapäevasest

tööst või ettevõtlusest eemal, siis on kaebaja seletus põhimõtteliselt usaldusväärne. Vastustaja

ei ole veenvalt tõendanud, et kaebaja oleks 26. juunil 2013 saadetud e-kirja kätte saanud.

Dokumentide kättetoimetamine ja teatavaks tegemine on haldusorgani ülesanne ning

haldusorgan peab tõendama või vähemalt veenvalt põhjendama, et isik on saadetud

dokumendi kätte saanud. Kuigi HMS ei reguleeri täpsemalt dokumentide elektroonilise

kättetoimetamise või e-kirja teel teatatavaks tegemise korda, oleks mõistlik lähtuda

kohtumenetluses dokumentide elektroonilise kättetoimetamise sätetest, st. dokumendi saaks

lugeda kätte toimetatuks, kui adressaat on saatnud selle kohta kättesaamiskinnituse (TsMS §

3111 lg 5). Kuivõrd on tõendamata, et vastustaja teavitas kaebajat soovist varasem haldusakt

kehtetuks tunnistada ning kaebaja õigusest selle kohta oma seisukoht eelnevalt esitada, siis ei

saa väita, et kaebajale oleks nõuetekohaselt tagatud ärakuulamisõigus. Kuna vaidlusaluse

otsuse pidi vastustaja tegema kaalutlusõiguse alusel, võis kaebaja ära kuulamata jätmine viia

lõppkokkuvõttes asja vale lahendamiseni, sest haldusorganil ei olnud võimalik piisava

põhjalikkusega välja selgitada asjaolusid ja kaebaja huve, mida kaalutlusõiguse teostamisel

arvestada oleks tulnud. Vastustaja väide, et haldusorgan ei saa haldusakti andmisega

põhjendamatult venitada, ei ole käesoleval juhul asjakohane ses mõttes, et toimikust nähtuvad

asjaolud ei kinnita, et vastustajal oleks vaidlusaluse haldusakti andmisega mingil objektiivsel

põhjusel kiirustama pidanud. Olukorras, kus toetuse väljamaksmisest oli möödas enam kui

kolm aastast ning kaebaja oli aruanded ja kuludokumendid esitanud vastavalt poolteist ning

kaks ja pool aastat varem, ei saanud haldusorganil nii kiire olla.

18. Põhjendamatu on siiski kaebaja etteheide, et ta ei olnud andnud nõusolekut dokumentide

edastamiseks elektroonilisel teel. Vastava nõusoleku on kaebaja sõnaselgelt andnud oma 6.

juuni 2013 e-kirjas (tl. 9). Kuivõrd kõnealune e-kiri puudutas kokkuvõttes sama teemaderingi,

millega seoses antu ka vaidlusalune haldusakt, siis luges vastustaja selle põhjendatult kaebaja

nõusolekuks HMS § 27 lg 2 tähenduses.

19. Viimaks on kaebaja ekslikult seisukohal, nagu välistaks vaidlusaluse haldusakti andmise

või määratud toetuse kohta tehtud otsuse kehtetuks tunnistamise TTTS § 19 lg 7. Nimetatud

norm ei piira kuidagi vastustaja õigust kontrollida toetuse kasutamist vastavalt selle

sihtotstarbele ka hiljem kui aasta jooksul pärast toetuse väljamaksmist ning samuti ei keela see

enam kui aasta möödumisel toetuse väljamaksmisest toetuse andmise otsuse kehtetuks

tunnistamist ja toetuse tagasi nõudmist kui ilmneb mõni otsuse kehtetuks tunnistamise alus.

20. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. HkMS § 109 lg 1 teises lauses on

sätestatud, et kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid

kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesolevas asjas 10. detsembril

2013 tehtud määrusega täiendavate tõendite ja taotluste esitamiseks määratud tähtpäevaks

(10. jaanuariks 2014) ei ole kaebaja esitanud menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kaebaja

pole tasunud kaebuse esitamisel ka riigilõivu, kuna kaebus oli riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2

alusel lõivuvaba. Seega jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik