Court dismisses complaint against prosecutor for failing to initiate criminal proceedings due to lack of subjective intent.

1-14-11

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2014 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-14-11

Kohtukoosseis

Mati Kartau

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 28. novembri 2013 määrus kaebuse

rahuldamata jätmises

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu

Elena

Astashova

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Küllike Namm, kaebus

RESOLUTSIOON

1. Riigiprokuratuuri 28. novembri 2013 määrus jätta muutmata.

2. Elena Astashova lepingulise esindaja vandeadvokaat Küllike Nammi kaebus

jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele.

Asjaolud

1. 05.10.2013 esitas Elena Astashova Kaitsepolitseiametile kaebuse selle kohta, et 08.08.2012

toimunud liiklusõnnetust, milles kaebuse esitaja sai raske tervisekahjustuse, on menetletud

väärteona vaatamata sellele, et kaebuse esitaja tervisekahjustuse raskusega on täidetud KarS

§ 422 koosseis.

1.1. Kuriteokaebuse kohaselt toimus 08.08.2012 kell 13.15 Narvas Kreenholmi 37 juures

liiklusõnnetus, kus sõiduk Ford Transit reg nr XXX , mida juhtis S.C. , sõitis reguleerimata

ülekäigurajal otsa ülekäigurada ületanud jalakäijatele V.Z. ile ja E. Astashovale, mille

tulemusena tekitati mõlemale jalakäijale kehavigastused. Nimetatud asjaolude kohta koostas

avariipolitseinik A.M. 30.12.2012 S.C. i tegevuse kohta väärteoprotokolli, millega fikseeris,

et S.C. on rikkunud LS § 35 lg 4 nõudeid ja sellega toime pannud LS § 223 lg 1 sätestatud

väärteo. Protokolli lisadena on märgitud LÕ skeem, V.M. i ja S.C. i ülekuulamise protokollid,

teatis Narva Haiglast ja indikaatorvahendi kasutamise protokoll. Kaebaja heidab politseile

ette, et peale Narva Haigla 08.08.2012 teatise, mille kohaselt on V.Z. ja E. Astashova

toimetatud SA-sse Narva Haigla ning mõlemad on jäetud statsionaarsele ravile, ei ole

väärteoasjas kogutud ühtegi kannatanute tervislikku seisundit käsitlevat tõendit, sealhulgas

tõendit, millise raskusastmega olid kannatanute tervisekahjustused.

1.2. 22.01.2013 tegi Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Korrakaitsebüroo Narva

patrullteenistuse vanemväärteomenetleja I.R. otsuse, mille kohaselt karistas S.C. ki rahalise

karistusega 115 trahviühikut summas 460 eurot selle eest, et ta sõitis otsa V.Z. ile ja E.

Astashovale, kellele mõlemale põhjustas tervisekahjustuse.

EKEI poolt 17.09.2013 koostatud isiku uuringu aktis nr 13T-Põ1003 sisalduva

eksperdiarvamuse kohaselt tuvastati E. Astashoval 08.08.2012 Narva haiglas vasaku

õlavarreluu killuline nihkumisega murd, mis opereeriti samal kuupäeval. Tervisekahjustus

võis olla saadud 08.08.2012 liiklusõnnetuse käigus liikuvalt sõidukilt (kaubikult) saadud löögi

tagajärjel. E. Astashoval tuvastatud vasaku õlavarreluu murd ei ole eluohtlik tervisekahjustus,

kuid vajab pikaajalist ravi, mille kestus on ületanud 4 kuud – kohtumeditsiiniliselt on tegemist

raske kehalise haigusega.

2. Kaebusest ja sellele lisatud materjalidest nähtub, et enne Kaitsepolitseiameti poole

pöördumist on kaebaja esitanud taotluse ka kriminaalmenetluse alustamiseks Viru

Ringkonnaprokuratuurile, kuid kaebuse alusel jäeti 06.09.2013 Viru Ringkonnaprokuratuuris

kriminaalmenetlus nr 13740000189 alustamata.

3. Kaitsepolitseiameti poolt 09.10.2013 koostatud määruse põhjendustes on märgitud, et

KrMS § 105 ei kätke endas vältimatut tingimust määrata ekspertiis igasuguse isikule tekkinud

trauma puhul. Kui inimese kehavigastused ilmselgelt ei viita nende eluohtlikkusele või

raskele

kehalisele

haigusele,

ei

ole

isiku

kohtuarstliku

ekspertiisi

määramine

tõendamisvajadusest lähtudes ilmtingimata kohustuslik (RKKKo 3-1-1-99-12). 08.08.2012

tuvastati E. Astashoval vastavalt Narva haigla teatisele vasaku õlavarreluu murd ja V.Z. il

rindkere põrutus. Seega puudusid esialgselt viited rasketele (eluohtlikele) tervisekahjustustele

Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määruse nr. 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise

kord“ järgi. Samuti puudusid väärteoasja materjalide juures hilisemad viited nii kaebaja

12.10.2012 antud ütluste kui ka kogutud meditsiinidokumentide näol, mille põhjal tulnuks

ilmtingimata ekspertiisi määramisega kontrollida isiku tervisekahjustuse raskust.

Kriminaalmenetluse nr 13913000037 alustamata jätmises on Kaitsepolitseiamet asunud

seisukohale, et puuduvad igasugused tõendid, et I.R. oleks teadlikult eiranud isikule

kohtuarstliku ekspertiisi määramist eesmärgiga karistada S.C. i väärteo korras. Samuti asuti

seisukohale, et KarS § 311² eeldab kohtuväliselt menetlejalt kavatsetust või otsest tahtlust,

kuid seda I.R. käitumises tuvastatud ei ole. Samas mööndakse, et väärteomenetleja võib olla

toime pannud väärteomenetluse olulise rikkumise, jättes kogumata väärteomenetluses olulised

tõendid ja seega on jätnud täitmata oma hoolsuskohustuse, kuid puuduvad viited teadlikule

tegevusele S.C. i karistamisel kuriteo toimepanemise asemel väärteo korras.

4. Ka Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör A.P. jättis oma 07.11.2013 määrusega E.

Astashova kaebuse rahuldamata.

Prokuratuuri käsutuses ei ole objektiivseid andmeid, mis annaks alust arvata, et 22.01.2013

S.C. i suhtes väärteootsust tehes oleks I.R. olnud teadlik sellest, et E. Astashovale

põhjustatud tervisekahjustus vajas enam kui 4 kuud väldanud ehk pikaajalist ravi ja seega

oleks teinud väärteomenetluses teadvalt ebaseadusliku otsuse. Kuna KarS § 311² järgi

kvalifitseeritavat kuritegu on võimalik toime panne üksnes tahtlikult, siis ei too I.R. võimalik

hooletus kaasa kriminaalmenetlust ja sellest johtuvalt puudub alus kriminaalmenetluseks

alustamiseks.

5. Mitte nõustudes kaebuse rahuldamata jätmise ja kriminaalmenetluse alustamata jätmisega,

esitas E. Astashova esindaja vandeadvokaat Küllike Namm 18.11.2013 kaebuse

Riigiprokuratuuri. Oma kaebuses kordab ta kuriteokaebustes ja kaebuses kriminaalmenetluse

alustamata jätmise kohta esitatut.

6. Riigiprokurör ei nõustunud kaebuse esitaja seisukohtadega, et I.R. käitumises esineb KarS

§-s 3112 ette nähtud kuriteo koosseis.

6.1. Vanemväärteomenetleja I.R. puhul on prokuröri hinnangul tegemist piiripealse

situatsiooniga, kus kannatanutele liiklusõnnetuses tekitatud vigastused ja nende iseloom ei

anna alust väita, et tegemist on raske tervisekahjustusega. Seega vanemväärteomeneteleja

minetus seisneb selles, et enne lõpliku otsuse vastuvõtmist ei kontrollinud ta üle, kas isik on

tervenenud nelja kuuga või mitte. Nimetaud situatsioone ei esine praktikas just igapäevaselt,

seetõttu on mõistetav, et vastav kontroll jäi tegemata ning kohtumeditsiini ekspertiis

määramata. Nimetatud väärteomenetluse käigus tehtud minetus ei ole mingil määral tahtlik ja

tegemist ei ole teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemisega, seega puudub subjektiivne külg ning

kuriteokoosseis. Tahtliku tegevusega ning teadvalt ebaseadusliku otsuse langetamisega oleks

tegemist siis, kui informatsioon vigastuse tegeliku iseloomu kohta oleks I.R. l olemas olnud.

Nimetatud asjaolude kohta Riigiprokuratuuril igasugused andmed puuduvad.

6.2. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on

vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike

eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike

eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine

jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. Kui KarS § 422 tunnustel alustatud

kriminaalmenetluse käigus on eksperdi kaasamata jätmine sisuliselt võimatu, siis juhtudel,

kus kohtuvälisel menetlejal ei teki olemasoleva teabe pinnalt mõistlikku kahtlust isiku

terviseseisundis ja põhjustatud tervisekahjustuses, ei ole ta kohustatud ekspertiisi määrama.

Väärteomenetluse materjalidest nähtuvalt oli I.R. käsutuses otsuse tegemise ajal SA Narva

Haigla 08.08.2012 teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest, mille kohaselt

oli E. Astashoval vasaku õlavarreluu murd ja E. Astashova 12.10.2012 ülekuulamise

protokoll, milles ta on maininud, et liiklusõnnetuse tagajärjel sattus haiglasse ja tal diagnoositi

õlavarreluu ülaotsa murd. Asjaolu, et talle tehti operatsioon, ega seda, et operatsioonijärgselt

taastumine venis ja õlaliigese funktsioon ei olnud täielikult taastunud ning et ta jätkas ravi,

E. Astashova ülekuulamise protokollis kirjas ei ole. Seetõttu ei tekkinud kohtuvälisel

menetlejal ilmselt ka mõistlikku kahtlust kannatanu tervislikus seisundis ja ekspertiisi

määramise vajaduses. Seega on antud juhul ka kõnealuses väärteomenetluses kohaldamisele

kuulunud KrMS § 105 täitmine sisuliselt menetleja diskretsiooniotsus ja ekspertiisi

määramata jätmisel ei ole menetleja formaal-juriidiliselt midagi rikkunud.

6.3. Riigiprokuratuur möönis, et tervisekahjustuste raskusastme lõplik kontrollimata jätmine

võib moodustada distsiplinaarsüüteo, millise olemasolu kontrollimiseks on pöördutud Ida

prefektuuri poole.

7. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas kaebuse E. Astashova esindaja vandeadvokaat

K. Namm, kes palub tühistada Riigiprokuratuuri 28.11.2013 määrus, millega jäeti

rahuldamata E. Astashova kaebus ja saata kannatanu avaldus Riigiprokuratuurile

kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks.

7.1. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et väärteomenetleja on toime pannud Kars §-s 3112

ettenähtud kuriteo, kuna kohtuväline menetleja on jätnud kontrollimata ja kogumata tõendid,

milliste kogumine on kohustuslik KarS § 422 ja LS § 223 sätestatud rikkumiste piiritlemiseks.

Kuna mõlema eelnimetatud teo üheks koosseisuliseks tunnuseks on tervisekahjustus, siis

selleks, et otsustada, kas tegemist on väärteoga või kuriteoga, tuleb menetlejal koguda

andmeid tervisekahjustuse raskusastme kohta.

Väärteootsuse tegemise ajaks oli tervisekahjustuse põhjustanud liiklusõnnetusest möödunud

enam kui 4 kuud, mistõttu oli menetlejal ühemõtteliselt kohustuslik teha määruskaebuse

esitajale ja/või tervishoiuasutusse päring määruskaebuse esitaja tervisliku seisukorra välja

selgitamiseks. Nimetatud kohustust täitmata jättes pidi menetleja olema teadlik, et ta ei ole

välja selgitanud ja kogunud tõendeid, milliseid väärteo ja kuriteo piiritlemiseks vaja koguda

on. Seega on põhjendatud rääkida menetleja I.R. otsesest tahtlusest ja subjektiivne külg

kuriteokoosseisus on täidetud. I.R. oli teadlik, et tervisekahjustuse raskuse kohta tõendeid

kogumata teeb ta vale väärteootsuse.

7.2. Määruskaebuse esitaja selgitab, et diskretsiooni saab menetleja teostada üksnes sellises

olukorras, kus on olemas piisavalt tõendeid õigusvastase teo tuvastamiseks, kuid käesoleval

juhul on ekspertiis ainuvõimalik väärteo ja kuriteo piiritlemiseks.

Nii kriminaal- kui ka väärteomenetluses on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui

tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on

usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav

olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet,

mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. See

tuleneb ka kohtupraktikast (RKKK nr 3-1-1-79-10 p 13.4 ja 3-1-1-35-06).

On selge, et isiku tervisekahjustusele hinnangu andmine jääb väljapoole menetleja

üldteadmiste piire. Arusaamatu on millisele teabele tuginedes asub riigiprokurör seisukohale,

et õlavarreluu murd iseenesest ei kujuta rasket tervisekahjustust. Ei ole selge, kuidas

meditsiinilisi eriteadmisi mitte omav isik – riigiprokurör – saab anda hinnangut

tervisekahjustusele ja selle raskusele.

Käesoleval juhul ei ole väärteomenetleja kogunud mitte ühtegi tõendit, milline kinnitaks

kannatanutel olevate tervisekahjustuste raskust. Menetleja poolt tõendi kogumise kohustuse

täitmiseks ei saa pidada SA Narva Haigla poolt 08.08.2012 väljastatud teatisi ja tunnistaja

12.10.2012 ülekuulamise protokolli, kus tunnistaja kirjeldab oma tervislikku seisundit, sest

nimetatute alusel saab teha järelduse üksnes esialgselt fikseeritud tervisekahjustuse kohta ning

selle kohta, et mõlemad kannatanud on liiklusõnnetuse toimumise päeval jäänud haiglaravile

ja millised on nende tervisekahjustused 2 kuu möödumisel liiklusõnnetusest. Ilmselge oli, et

määruskaebuse esitaja kuulati üle kodus ja ajal, mil ta oli jätkuvalt töövõimetu.

7.3. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et alles pärast I.R. ülekuulamist on võimalik

otsustada tema tahtluse üle. Tuleb vastata küsimusele, mida I.R. tegemata jättis ja kas see

tegemata jätmine oli tahtlik või mitte. Määruskaebuse esitaja on jätkuvalt seisukohal, et I.R.

jättis teadlikult ja tahtlikult väljaselgitamata väärteootsuse tegemiseks vajalikud asjaolud ja

see tegevus ei ole käsitletav distsiplinaarsüüteona, vaid kuriteona.

7.4.

Käesoleval

juhul

on

väärteomenetleja

oma

ebaseadusliku

ja

õigusvastase

menetlusotsusega välistanud kannatanu osalemise kriminaalmenetluses ja seal oma õiguste

realiseerimise. Välistatud on võimalus esitada tsiviilhagi ilma selleks eraldi tsiviilmenetlust

alustamata. Kannatanu on seisukohal, et väärteomenetleja on nimetatud otsusega

põhjendamatult ja seadusevastaselt kergendanud S.C. i olukorda, sest ta ei ole rakendanud

muuhulgas ka liiklusseaduses sätestatud võimalust ning võtnud ära S.C. i juhtimisõigust

vaatamata sellele, et tegemist oli liiklusõnnetusega, kus said kannatada kaks isikut, kes

mõlemad vajasid pärast liiklusõnnetust haiglaravi.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

8. Ringkonnakohus, tutvunud Riigiprokuratuuri määrusega ning E. Astashova esindaja

kaebusega, leiab, et Riigiprokuratuuri 28.11.2013 määruse peale esitatud kaebus on

põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses

sedastatuga, et kriminaalasja nr 13913000037 alustamata jätmine on seaduslik ja põhjendatud.

Kuna ringkonnakohus nõustub täielikult Riigiprokuratuuri põhjendustega, siis käsitletakse

käesolevas määruses vaid kaebuses esitatud väiteid.

9. KrMS § 208 lg 1 kohaselt kui KrMS § 207 lg 1 või lg 2 nimetatud kaebus on

Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse

advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus

KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse

alustamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Samas

peab ringkonnakohus arvestama, et vastavalt KrMS §-le 30 lg 1 juhib kohtueelset menetlust

prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.

10. Menetleja saab eristada rasket tervisekahjustust suuniste alusel, mille annab Vabariigi

Valitsuse 13.08.2002 määrusega nr 266 kinnitatud „Tervisekahjustuse kohtuarstliku

tuvastamise

kord“.

Nimetatud

õigusakti

paragrahvis

seitse

on

toodud

loetelu

tervisekahjustusest, mis tuleb lugeda raskeks. Loetelus pole toodud E. Astashoval 08.08.2012

SA Narva Haigla poolt diagnoositud õlevarreluu murdu (on ainult lahtine õlevarreluu murd).

I.R. l polnud põhjust kahelda Narva haigla poolt pandud diagnoosis ja seega pidada E.

Astashova tervisekahjustust raskeks.

10.1. VV määruse nr 266 paragrahvis kaheksa on määratletud ka kehaline haigus, mida tuleb

lugeda raskeks, kui see kestab vähemalt neli kuud. Haiguse kestust ei olnud võimalik

menetlejal määrata ajal, mil vigastus alles tekkis. Väärteootsuse S.C. i suhtes tegi I.R.

22.01.2013 ning enne seda, s.o 12.10.2012 kuulas tunnistajana üle ka E. Astashova. Isik ei

maininud menetlejale ülekuulamisel enda tervisliku seisundi kohta midagi uut, kuigi tal oli

selleks võimalus. E. Astashova andis I.R. le enda vigastuse kohta üksnes sellist infot, millest

menetleja oli juba teadlik. Seega polnud I.R. l alust ka arvata, et vigastus on kuidagi tõsisem,

kui nähtub olemasolevatest väärteomaterjalidest.

Arusaamatu on kaebuses toodud väide, et E. Astashoval ei olnud võimalik juhtida

ülekuulamise käiku ja seega anda ise informatsiooni enda tervisliku seisundi kohta.

Politseiametnikule on võimalik ülekuulamisel anda teada ka uute asjaolude ilmnemisest, mis

võivad aidata kaasa menetluse läbiviimisele, ilma, et selle kohta konkreetseid küsimusi

esitataks. Võimalus enda tervislikust olukorrast politseile teada anda oleks E. Astashoval

olnud ka pärast tunnistajana ülekuulamist, kuna politsei kontaktandmed on kõigile

kättesaadavad.

10.2. Kohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses toodud seisukohaga, et I.R. l ei olnud

kohustust määrata ekspertiisi läbiviimist, kuna tal oli olemas haiglas pandud diagnoos ja

E. Astashova enda ütlused, mis ei olnud kuidagi vastuolus SA Narva Haigla poolt edastatud

informatsiooniga. Kuna ekspertiisi määramise teemat on prokuratuuri määruses pikalt

käsitletud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks seda täiendavalt korrata ning nõustub täielikult

riigiprokuröri arvamusega ja viitega Riigikohtu seisukohale. Seda ei lükka ka ümber kaitsja

viited kohtupraktikale (RKKK nr 3-1-1-79-10 p 13.4 ja 3-1-1-35-06), sest need käsitlevad

konkreetseid kriminaalasju ning neist ei tulene obligatoorset ekspertiisi määramise kohustust.

Seda seisukohta kinnitab ka hilisem Riigikohtu lahend RKKK nr 3-1-1-99-12.

11. Kaebuse kohaselt on I.R. toime pannud KarS § 3112 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o

väärteomenetluses teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemine, kuna jättis täitmata kohustuse

selgitada välja kannatanute tervisekahjustuse raskus. Seega ei olnud võimalik menetlejal

õiguslikult eristada, kas S.C. pani toime kuriteo või väärteo.

11.1. Ringkonnakohus kaebuse esitaja seisukohaga ei nõustu. KarS § 3112 eeldab

subjektiivsest küljest kavatsetust või otsest tahtlust, kuna tunnus teadvalt välistab

vastutuselevõtmise kaudse tahtlusega. Samas ei nähtu väärteomaterjalidest mingit alust

väitmaks, et I.R. l oli mingi tahtlus S.C. i tegu kvalifitseerida ebaõigesti väärteoks.

Karistusõiguslik lähenemine lähtub ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest ja seega ei

ole võimalik isikule esitada kahtlustust kuriteos pelgalt oletuste põhjal. Kriminaalmenetluse

alustamiseks on vajalik kriminaalmenetluse alus ning tulenevavalt KrMS § 199 lg 1 p 1 ei

alustata kriminaalmenetlust, kui vastav alus selleks puudub. Alus puudub mh juhul, kui

isikule etteheidetav tegu ei ole koosseisupärane (nt pole täidetud subjektiivne koosseis).

11.2. Kaebuses leitakse, et kuna I.R. t pole kahtlustatavana üle kuulatud, ei saa olla teadmist

ka sellest, kas tema poolt S.C. i karistamine väärteokorras oli kuritegu või mitte ning kas see

oli toime pandud tahtlikult. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kriminaalmenetlust ei ole

võimalik alustada ilma aluseta pelgalt selleks, et isikut küsitleda. Subjektiivse koosseisu

tuvastamine on võimalik ka läbi isiku objektiivse käitumise ning praegusel juhul pole

võimalik I.R. käitumises tuvastada tahtlust panna toime KarS § 3112 järgi kvalifitseeritav

kuritegu.

Kuigi riigiprokurör leidis, et vanemväärteomenetleja käitumises võib olla tuvastatav teatav

hoolsuskohustuse rikkumine ja pidas vajalikuks selleks viia läbi distsiplinaarmenetlus, ei

tähenda see automaatselt, et isik on pannud toime tahtliku kuriteo. Politseiametniku töö on

vastutusrikas ning pingeline ja pole vajalik ametniku iga võimaliku eksimuse korral koheselt

alustada kriminaalmenetlust. Juhul, kui I.R. rikkus hooletusest mõnda enda kohustust, on teda

võimalik

karistada

distsiplinaarkorras.

Kriminaalkorras

karistamine

eeldab

siiski

koosseisupärast tegu, antud juhul otsest tahtlust või kavatsetust.

12. Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuses leitakse veel, et S.C. i karistus ei olnud

piisav ning isikul tulnuks võtta ära ka juhtimisõigus.

Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et tegemist on politsei väärteootsusega,

mis tehti aasta aega tagasi ja sellega mõistetud karistuse hindamine ei ole käesoleva määruse

käsitlusese.

13. Juhindudes KrMS § 208 lg 5 jätab ringkonnakohus vaidlustatud Riigiprokuratuuri

määruse muutmata ja E. Astashova lepingulise esindaja kaebuse rahuldamata.

Mati Kartau

Kohtunik