3-13-958/31 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 17.01.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-958 Haldusasi A.E.u kaebus Tallinna Vangla 01.04.2013 käskkirja nr 498-d tühistamiseks. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – A.E. Vastustaja – Tallinna Vangla Asja läbivaatamise vorm Kirjalikus menetluses Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest (so hiljemalt 17.02.2014) esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180, § 181 lg 1). Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 01.04.2013 käskkirjaga nr 498-d karistati kinnipeetav A.E.ut distsiplinaarkorras vanglaametnikega suhtlemisel väärikust riivavate väljendite kasutamise ja korraldustele mitteallumise eest. Karistuseks määrati kartserisse paigutamine 5 ööpäevaks, nähes ette, et kui kinnipeetav ei pane katseajal (3 kuu jooksul) toime uut distsiplinaarrikkumist, siis karistust täitmisele ei pöörata. Samuti viidati kartseris karistuse kandmise ajal kohalduvatele piirangutele.

2. Kaebaja esitas 02.04.2013 vaide, mis jäeti 02.05.2013 vaideotsusega rahuldamata.

3. 06.05.2013 saabus Tallinna Halduskohtule kaebus eelnimetatud käskkirja tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kaebaja taotleb kaevatava käskkirja tühistamist.

4.1. 01.03.2013 hommikuse loenduse ajal teavitati kaebajat, et ta viiakse arsti juurde. Kaebaja otsiti läbi ja loeti ette väljaviimise käitumisreeglid. Seejärel teavitati, et väljaviimisel kasutatakse käeraudu, kuid selle vajadust ei põhjendatud. Käed fikseeriti raudadega selja tagant. Kaebaja teatas koheselt, et käerauad on fikseeritud liiga kõvasti, mistõttu lasti neid pisut järele. Sellegipoolest jäid rauad käsi soonima ja tekitasid valu. Saateautos ei olnud ebamugavuse ja valu tõttu võimalik normaalses asendis istuda, mistõttu istus kaebaja kummargil peaga vastu esiistet toetudes kogu sõidu ajal. Autost väljumine oli eriti valu tekitav, kuna ei olnud võimalik normaalselt tagurpidi välja tulla. Kaebaja tegi valu pärast ebaloomulikku häält, mille tõttu lasti käeraudu järele ja viidi kaebaja haigla eesruumis istmetele, kuhu ta pandi külili. Seejärel hakkasid saatjad käeraudu eemaldama, kuid ei suutnud neid korrektselt avada, mistõttu neid väänati, mis omakorda tekitas kaebajale jõhkrat valu. Seetõttu sõimas kaebaja saatjaid värdjateks ja loomadeks. Rauad asetati mõne aja pärast ette. Kogu haiglas viibimise aja olid käed raudus eest. Enne haiglast väljumist ütles Ülar Paimre, et nad panevad käed raudu seljale, millega kaebaja ei nõustunud. Seepeale öeldi uuesti, et käerauad tuleb panna selja taga kätele, millest kaebaja uuesti kategooriliselt keeldus. Kaebaja ütles, et selja tagant käeraudade kinnitamine tekitab valu. Tagasiteel saatjad sosistasid, et kes mida kirjutab. Pärast raudade kasutamist ega nende kasutamise ajal kaebaja terviseseisundit ei kontrollitud ja tulemusi ei protokollitud.

4.2. Elvis Prits koostas ettekande, mida menetleja kaebajale tutvustas. Kaebaja teavitas menetlejat, et esitas 04.03.2013 selgituse intsidendi kohta ja kui see pole piisav, siis soovib kaebaja esitada täiendavaid selgitusi. 28.märtsini üritas menetleja distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustada, kuid ei küsinud ühtegi lisaselgitust. Kaebaja küsis protokolli koopiat, et sellega puhkepäevadel tutvuda ja esitada vastuväited. Seletuskirja ja vastuväited esitas kaebaja 01.04.2013. Samal päeval tehti juba karistuse määramise käskkiri. Karistuse määramise käskkirjast nähtub, et see oli koostatud juba 26.03.2013. Käskkirjast selgub, et saatjatega vesteldi 1.aprillil aga õiendist nähtub, et hoopis 1.märtsil. Õiendit ei ole distsiplinaarmenetluse protokollis kajastatud, mistõttu ei saanud kaebaja sellele vastuväiteid esitada.

4.3. Vanglateenistus ei ole menetluses mitte ühtegi asjaolu välja selgitanud. Ei ole viidatud tunnistaja ütlustele; ei nähtu, et oleks kontrollitud haigla turvasalvestisi, kust nähtuks, et käeraudade kasutamine tekitas valu ja lükkaks ümber väite, et protseduuride tõttu oli vaja käerauad ette panna. Distsiplinaarmenetluse viis läbi ja karistuse määras sama ametnik.

4.4. Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on ohtlik teistele või vangla julgeolekule, on suitsiidne või põgenemiskalduvustega või raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. VangS § 70 lg 1 lubab kasutada käeraudu ka kinnipeetava saatmisel. VangS § 69 lg 4 alusel võib neid kohaldada vanglateenistus, edasilükkamatul juhul vanglateenistuse ametnik.

Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 1² lg 1 kohaselt sai antud juhul kohaldada ohjeldusmeetmeid üksuse juht, kuna väljaviimine ei olnud edasilükkamatu. Saatmise ajal võis korralduse käeraudade kasutamiseks anda üksnes Ülar Paimre kui kõrgem kohal viibiv ametnik, mitte Elvis Prits (VangS § 69 lg 4).

4.5. Haiglas käte uuesti seljale fikseerimisega kaebaja ei nõustunud, kuna see põhjustas valu ja kannatusi. Kaebaja ei pidanud alluma korraldusele, mis anti pädevust mitteomava ametniku poolt ja mis tekitas valu. Juba sõidu ajal nägid saatjad, et käerauad põhjustavad valu, kaebaja ei pidanud seetõttu enam selgitama, et valus on ja paluma viisakalt ettevaatlikum olla.

4.6. Käskkirjast ei nähtu, kuidas käeraudade selja tagant fikseerimine oleks vangla julgeolekut suurendanud. Kaebaja leiab, et käeraudade kasutamine tuli otsustada kaalutlusõiguse alusel, arvestades kaebaja inimväärikust ning põhjustamata tarbetut ebameeldivust ja kannatusi. Kehtivatest õigusaktidest ei tulene õigust kasutada käeraudu suvaliselt. Näiteks 25.aprillil 2013 toimetati kaebaja Harju Maakohtusse 2 politseiametniku poolt kasutamata ohjeldusmeetmeid.

Käskkirjas ei ole põhjendatud täiendavate piirangute seadmist ja puudub õiguslik alus.

Karistus on ebaproportsionaalne, kuna kaebaja on eelnevalt distsiplinaarkorras karistamata. Seda on arvestatud üksnes katseaja kohaldamisel, mitte karistuse valikul.

4.7. Käskkirjast ei nähtu, et E.Prits oleks tundnud ennast alandatuna. Sõna „loomad“ ei ole selline väljend, mis teenistujat riivama peaks, eriti juhul kui ta on ise ütlemise põhjustaja. Objektiivselt peaks solvamine olema vanglaametniku jaoks tühine, kuna nad puutuvad igapäevaselt kokku sellise kontingendiga nagu kinnipeetavad. Neil peaks olema kõrgem taluvus.

5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra ja seletuskirja kinnitamine“ (edaspidi Kodukord) punkti 1.11.1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama Teie-vormi. Kohtumisel teenistujatega ning Vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

5.2. Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on noomitus, isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks, ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamine, töölt eemaldamine kuni üheks kuuks, kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.

5.3. Vaidlustatud käskkirja kohaselt kasutas kinnipeetav A.E. 01.03.2013 kell 09:00 paiku vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel väärikust riivavat väljendit ja kella 10:10 paiku ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele.

Distsipliinirikkumise kohta on järelevalveosakonna ametnik Elvis Prits koostanud 01.03.2013 ettekande nr 672, mille kohaselt 01.03.2013 kell 08:45 viidi kinnipeetav A.E. väljaviimisele LTKH Meremeeste polikliinikusse. Tallinna Vanglast lahkudes olid kinnipeetaval käed raudus seljal. Kell 09:00 jõudes kinnipeetavaga Meremeeste polikliinikusse, tuli protseduuride tõttu panna kinnipeetaval käerauad ette. Võttes kinnipeetaval käerauad seljalt ja asetades käerauad ette nimetas kinnipeetav ametnikke loomadeks. Kui kinnipeetaval olid raviasutuses protseduurid lõppenud, andis ametnik kinnipeetavale seadusliku korralduse panna käed seljale käeraudade panemiseks, millele kinnipeetav ei reageerinud. Kinnipeetavale anti korduv korraldus, millele kinnipeetav vastas, et ei lase oma käsi seljale raudu panna. Haiglast hakati tulema Tallinna Vangla poole kell 10:10. Kinnipeetaval jäeti käed ette raudu, et mitte kasutada rahvarohkes kohas kinnipeetava suhtes jõudu.

5.4. Kaebuse esitajale on tutvustatud allkirja vastu vangistusalaseid õigusakte. A.E. on distsiplinaarmenetluse käigus 01.04.2013 antud seletuskirjas märkinud, et /…/ seetõttu sõimasin neid tatti pritsides värdjateks ja loomadeks/…/. Ka kinnitab ta, et ei allunud korraldusele käte fikseerimiseks selja tagant - /…/ millest ma kategooriliselt keeldusin. Ütlesin, et käte fikseerimine selja tagant tekitab mulle valu ja sellise asjaga ma nõus ei ole /…/. Seletuskirjast nähtub ka, et /…/ saatjad on ise süüdi, et lasid endal riigivõimuga omavolitseda, mis tõi kaasa nende sõimamise /…/. Vanglateenistuse ametniku E. Pritsi 01.03.2013 ettekande nr 672 ning 01.04.2013 koostatud õiendiga vestlusest E. Pritsi ja vanglaametnik Ülar Paimrega on tõendatud, et 01.03.2013 kasutas A.E. suhtlusel vanglaametnikega väärikust riivavaid väljendeid ning keeldus seaduslikele korraldustele allumast. A.E. ise on oma seletuskirjas kinnitanud, et sõimas ametnikke ja keeldus käsi käeraudade seljale fikseerimiseks ulatamast. Seega kaebaja ei eita, et ta rikkumised toime pani ning vanglateenistuse ametnikke loomadeks ja lisaks ka värdjateks sõimas ega allunud ametnike korraldustele, vaid üritab enda sellist käitumist vaid õigustada.

5.5. Vanglateenistuse ametnike kui riigivõimu esindajate autoriteedil on vanglasüsteemis tähtis koht ning igasugune selle autoriteedi kõigutamist vaadeldakse raske rikkumisena. Vanglateenistuse ametnike seaduslike korralduste eiramine ja nende väärikuse riivamine nõrgestab distsipliini ning on ohuks vanglasüsteemi üldisele julgeolekule. Samuti on korralduse eiramise puhul vanglateenistuse ametniku autoriteetsus korra tagamisel riivatud. Vangla üldise julgeoleku ja kinnipeetavate üle järelevalve tagamine on aga vältimatult vajalik selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. Oma käitumisega näitas kinnipeetav lugupidamatust ja negatiivset meelestatust vangla sisekorra suhtes ning oma suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse.

5.6. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

VangS § 64 lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. A.E.ule tutvustati 05.03.2013 tema suhtes koostatud ettekannet nr 672 ja anti võimalus esitada omapoolseid selgitusi toimunud juhtumi suhtes. Kinnipeetav selgitas, et esitas juba 04.03.2013 kirjaliku pöördumise toimunu suhtes ning hetkel tal rohkem midagi lisada ei ole. 28.03.2013 tutvustati kinnipeetavale distsiplinaarmenetluse protokolli, millega ta soovis pikemalt tutvuda. 01.04.2013 esitas kaebaja protokollile selgitused ja vastuväited. Menetleja pidas kaebaja 01.04.2013 seletuses väljatoodud väidete täpsustamiseks vajalikuks vestelda rikkumise juures olnud ja seda kinnitanud ametnikega. Seega ei olnud 01.04.2013 telefonivestluste eesmärk uute asjaolude väljaselgitamine ega täiendavate tõendite kogumine, vaid kaebaja poolt väljatoodud väidetele seisukoha andmise vajadus. Kuivõrd kaebajale anti distsiplinaarmenetluse jooksul kahel korral võimalus endapoolseid selgitusi anda ning 01.04.2013 ei kogutud menetluse läbiviija poolt asjas täiendavaid tõendeid, vaid selgitati välja kaebaja poolt 01.04.2013 distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud vastuväidete põhjendatust, ei ole vangla rikkunud kaebaja õigust olla ärakuulatud.

5.7. VangS § 65 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr

139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektorkontaktisikute pädevusse. Alates 18.03.2013 kehtiva VSkE § 17 lg 1 kohaselt on inspektori-kontaktisiku pädevuses teha otsus vangistusseaduse § 24 lõike 1, § 25 lõigete 1 ja 2, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 63 lõike 4, § 64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4 ning § 93 lõigete 3 ja 7 alusel. Seega on inspektorkontaktisikul pädevus VangS § 64 lg 4 alusel kinnipeetavale distsiplinaarkaristust määrata.

5.8. Toimunud intsident on piisavalt fikseeritud ametnike ütluste ja ettekandega. Puudus vajadus polikliinikult turvakaamerate salvestiste väljanõudmiseks. Distsiplinaarmenetluse protokollist nähtub, millised rikkumised kinnipeetav toime pani ja milliste sätete rikkumises teda süüdistatakse.

Justiitsministri 30.05.2006 määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ §

29 lg 1 kohaselt kui saadetav paneb saateülesande täitmise ajal toime „Vangistusseaduse”, justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri” või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise, koostab rikkumise avastanud saatemeeskonna liige selle kohta ettekande. Sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi vangla, kelle saatemeeskonna liige on rikkumise kohta ettekande koostanud. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja asjaolude selgitamisel juhindutakse „Vangistusseaduse” §-st 64. Kuna käeraudu ei kohaldatud kaebaja suhtes mitte VangS § 69 lg 1, vaid VangS § 70 lg 1 alusel, ei ole käesoleval juhul oluline, kes oli kõrgeim kohalviibiv vanglateenistuse ametnik. VangS § 66 lõige 1 sätestab, et vanglateenistus korraldab kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas ning sama paragrahvi lõige 2, et vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vanglateenistuse ametnik. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Nii Elvis Prits kui ka Ülar Paimre on vanglateenistuse ametnikud ning tulenevalt VangS § 67 punktist 1 on neil ka õigus kinnipeetavatele korraldusi anda. Käerauad tuleb paigutada just seljale asetatud kätele turvakaalutlustel, sest käed seljal on kinnipeetaval raskem joosta, käsi kasutada jne. Kinnipeetav on kohustatud vanglaametnike korraldusi täitma. Kui kinnipeetav nendega ei nõustu, on tal võimalik selliseid korraldusi või toiminguid vaidlustada, kuid tal ei ole õigust jätta korraldus täitmata.

5.9. Kaebaja on korduvalt ise kinnitanud, et sõimas ametnikke loomadeks ja värdjateks. Nimetatud väljendite kasutamine vanglaametnike suhtes on viimaste väärikust riivav. „Isiku au teotamine on eelkõige võimalik tema kohta ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega. Au teotav väärtusotsustus ehk väärtushinnang väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Vanglaametnik peab teadma, et teda solvates solvatakse ametikohustusi täitvat riigivõimu esindajat. Ametniku solvamise kaudu püüab kinnipeetav rõhutada oma üleolekut õiguskorrast ja alavääristada seda kaitsva ametniku positsiooni tööülesannete täitmisel. Kui ametnik võtab kinnipeetavate solvanguid igapäevatöö lahutamatu ja paratamatu osana, ei täida ametnikud vangistuse täideviimise eesmärki: suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele ja kaitsta õiguskorda. Nii valvur kui ka muu ametnik riigivõimu esindajana on igal juhul kohustatud reageerima kinnipeetava solvavale kõnepruugile.

5.10. Kuna kaebuse esitajale on õiguspäraselt määratud kartserikaristus, siis on põhjendatud ka käskkirjaga nr 498-d seatud lisapiirangud.

5.11. Vaidlustatud käskkirja kaalutlustest nähtub, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Seega on kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatud A.E.ut positiivselt iseloomustavate andmetega, kuid on leitud, et karistust kergendavad asjaolud käesoleval juhul puuduvad. Karistusseadustiku § 57 lg 1 kohaselt on karistust kergendavateks asjaoludeks näiteks süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine, süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine, süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul, süüteo toimepanemine ähvarduse või sunni, samuti teenistusliku, majandusliku või perekondliku sõltuvuse mõjul. Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatakse distsipliinirikkumiste raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. Käskkirjast nähtub, et on kaalutud erinevate karistusliikide vahel ja peetud mõõdukaks määrata kartserikaristus 5 ööpäevaks, mida ei pöörata täitmisele, kui kinnipeetav kolme kuu jooksul ei pane toime uut distsipliinirikkumist. Vaidlustatud käskkirja kaalutlustest ei nähtu, et määratud karistus oleks võrreldes toimepandud rikkumisega ebaproportsionaalselt raske ning maksimaalsest 45 ööpäevasest kartserikaristusest on kaebajale määratud 5 ööpäeva. Seega on kaebajale määratud distsiplinaarkaristus proportsionaalne toimepandud rikkumistega.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et kaebuse rahuldamiseks alust ei ole.

6.1. Kaevatav käskkiri on antud kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise kohta. Kaebuse esemeks ei ole kaebaja väljaviimisel käeraudade kasutamise kui toimingu õiguspärasuse hindamine. Käesolevas asjas 14.06.2013 tehtud määruses on ringkonnakohus leidnud, et kaebaja käitumine (allumatus, väärikust riivavate väljendite kasutamine) on käsitletav distsiplinaarsüüteona, mille eest oli vanglal õigus kaebajat distsiplinaarkorras karistada ning käskkirja ei ole alust pidada õigusvastaseks põhjusel, et selles ei ole põhjendatud, miks oli vajalik kaebaja käte fikseerimine raudadega selja tagant.

Kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetava keeldumine haldusakti täitmisest saab olla põhjendatud üksnes haldusakti ilmse tühisuse korral. Antud juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

Käeraudade kasutamise õiguslikke aluseid on käsitletud kaevatavas haldusaktis ja 02.05.2013 tehtud vaideotsuses ning kohus ei pea vajalikuks seal toodud põhjendusi kohtuotsuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Kaevatavas haldusaktis on märgitud, et kaebajal ei ole vastunäidustusi käeraudade paigutamiseks (viidates meditsiiniosakonnale tehtud päringule).

Antud asjas keeldus kaebaja täitmast vanglaametnike korduvat korraldust käeraudade selja taha kätele fikseerimiseks. Kaebaja selgitus, et tegelikult ei olnud tegemist korraldusega, vaid teavitamisega soovist fikseerida käed seljale, on ilmselgelt otsitud ja põhjendamatu. Kaebaja enda kaebusest ja haldusmenetluses antud seletustest nähtub, et temalt ei küsitud, kas ta sooviks, et käed fikseeritakse seljale. Kaebajale öeldi konkreetselt, et toimub käte seljale fikseerimine, mida ei ole võimalik mõista teisiti kui korraldusena (01.03.2013 E.Pritsu ettekanne – tlk 9). Vaidlus puudub selles, et kaebaja ei nõustunud käte seljale raudadega fikseerimisega. Seega on käsitletud distsiplinaarrikkumise toimepanemine tõendatud.

Kaebaja kasutas vanglaametnike suhtes väljendeid „loomad“ ja „värdjad“ ning selles vaidlus puudub. Kohus ei nõustu kaebajaga nagu peaks vanglaametnik oma ametist tulenevat taluma väärikuse riivamist, kaebaja arvates mõõduka sõimu ja solvamise läbi. Lisaks märgib kohus, et üldtunnustatud viisakusreeglite järgimine ei ole vajalik üksnes vanglaametnike väärikuse tagamiseks, vaid nende autoriteedi säilitamiseks ning laiemalt vangla sisekorra ja julgeoleku parema tagamise eesmärgil. Seda on asjakohaselt selgitatud ka kaevatavas käskkirjas. Kaebaja väitega nõustumine, et vanglas üldtunnustatud viisakuse standard ei kehti peaks viima järelduseni, et ka kinnipeetavate suhtes ei ole viisaka käitumise nõue põhjendatud. Ometi esitatakse kinnipeetavate poolt kaebustes väiteid ametnike ebaviisaka käitumise kohta. Elementaarne viisakus peab olema vastastikune, seda nii õigusaktidest kui heast tavast tulenevalt. Kaebaja põhjendus, et tal oli käeraudades olles valus, ei ole distsiplinaarsüüteo toimepanemist õigustav. Asjakohane ei ole ka kaebaja väide, et ametnik oleks pidanud oma tundeid kirjeldama. Kohus ei lahenda käesolevas asjas hagi väärikuse alandamise eest kahju hüvitamiseks. Kaebaja poolt kasutatud väljendid on ilmselgelt Kodukorra punkti 1.11.1 mõttes väärikust riivavad. Käsitletud kaebaja distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud.

6.2. Kaevatava käskkirja andmisel ei ole rikutud menetlusnõudeid.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et VangS § 64 lg 2 kohaselt on kinnipeetaval õigus anda selgitusi distsipliinirikkumise kohta. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et talle oleks antud juhul jäetud ärakuulamisõigus tagamata. Pooltel puudub vaidlus selles, et kaebaja andis seletuse toimunud intsidendi kohta juba 04.03.2013 ning 01.04.2013 esitas kaebaja täiendava seletuse ja vastuväited distsiplinaarmenetluse protokollile (tlk 65-68). Kohus leiab, et kaebaja väide ärakuulamisõiguse nõuetekohasest tagamata jätmisest on ilmselgelt liialdatud. Kaebaja ei ole märkinud, millised asjas tähtsust omavad asjaolud ja selgitused jäid tal väidetava menetlusliku rikkumise tõttu välja toomata ja esitamata. 01.04.2013 õiendis (tlk 69) ei ole toodud ühtegi asjas tähtsust omavat uut asjaolu, mille kohta kaebaja ei oleks eelnevalt saanud seisukohta avaldada. Vastustaja selgituste kohaselt koostati õiend ametnikega vestluse põhjal, mis toimus seoses kaebaja 01.04.2013 seletuses toodud asjaolude täpsustamisega.

Kaebaja arvamusega, et menetlus viidi läbi lohakalt ja põhjendamatult kiirustades, kohus ei nõustu. Menetlus on läbi viidud ökonoomselt, so ilma põhjendamatu viivituseta ja üksnes vajalikke menetlustoiminguid sooritades (HMS § 5 lg 2).

Haigla turvasalvestise väljanõudmine ja muude täiendavate tõendite kogumine antud distsiplinaarasjas vajalik ei olnud. Kaebaja ise tunnistas ametnike suhtes väärikust riivavate väljendite kasutamist. Ametniku korralduse korduv täitmata jätmine oli tõendatud ettekandega ja kaebaja enda seletusega. Vastustaja ei ole väitnud seda, et kaebajal ei võinud olla mingil hetkel käeraudade tõttu valus või et käeraudade kandmine oleks väga mugav. Valu ja ebamugavus ei välista kaebaja süülist käitumist (allumatus, väärikust riivavate väljendite kasutamine) ja selle eest distsiplinaarkaristuse määramist. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal oli võimalik viisakalt pöördudes paluda käeraudu paremini kinnitada. Asjas esitatud materjalide põhjal (millest nähtub, et käeraudu kohendati kaebaja soovil) ja lähtudes üldlevinud teadmisest, et käerauad on politseitöös ja kinnispidamisasutuses tavapärane vähem intensiivne aheldusvahend, ei ole veenev, et käerauad oleksid põhjustanud kaebajale sellist füüsilist valu, mille tõttu oli allumatus vältimatu. Kuigi kohtul puudub käesolevas asjas vajadus hinnata käeraudade kasutamise põhjendatust, märgib kohus vastuseks kaebuses esitatule, et võrdlus juhtumiga, kus käeraudu ei kasutatud kaebaja konvoeerimisel Harju Maakohtusse kahe politseiametniku poolt, ei anna alust järelduseks, et haiglasse viimisel oli nende kasutamine ilmselgelt põhjendamatu. Haigla ja kohus ei ole võrreldavad. Kohtus ei viibi nii palju kõrvalisi isikuid kui haiglahoones ja turvalisus erineva funktsiooniga asutustes on samuti erinevalt tagatud.

6.3. Ametnikul, kes viib läbi distsiplinaarmenetlust ei ole keelatud karistust määrata ning kaevatava käskkirja allkirjastanud ametnik oli pädev antud käskkirja andma (VangS § 64 lg 4, VSkE § 17 lg 1). Sama ametniku poolt vaidemenetluse läbiviimise osas esitatud väite jätab kohus käsitlemata, kuna vaideotsus ei ole kaebuse esemeks. Üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse puudumine distsiplinaarkaristuse määramisel. Muid asjaolusid kaebaja välja ei toonud.

Kaevatava käskkirja kätteandmise kohta koostatud õiendis (tlk 89 pöördel) tehtud kuupäeva parandus (mahakriipsutus 26.03.2013 osas) ei anna mõistlikku põhjust arvata, et käskkiri anti enne 01.04.2013, kuna haldusakt kannab viimatimärgitud kuupäeva ning selles on viidatud ka kaebaja 01.04.2013 seletusele.

6.4. Määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne. Kohus möönab, et käskkirja põhjendused on selles osas lakoonilised, kuid võimaldavad siiski kohtul hinnata, kas määratud karistus on proportsionaalne.

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja teod on käsitletavad raske distsipliini rikkumisena. Kaebaja ei allunud ametniku korraldusele korduvalt ning õigustas oma õigusvastaseid tegusid põhjendamatute ja otsitud argumentidega, mis näitab, et ta ei saa aru rikkumise raskusest. Kuigi kaebaja ei olnud varem samalaadset rikkumist toime pannud ning kehtivad distsiplinaarkaristused puudusid, siis leidis karistuse määraja, lähtudes rikkumise raskusest, tuvastatud asjaoludest ja karistuse mõjususe tagamise eesmärgist, et leebema karistuse määramine ei oleks põhjendatud. Noomitus või raadio, televiisori või muu elektriseadme keelamine oleks ilmselgelt liiga leebe karistus. Kokkusaamiste keelamine ei täidaks eesmärki, kuna kaebajal ei toimunud regulaarseid kokkusaamisi ning see oleks samuti liiga leebe karistus. Samuti ei olnud kinnipeetav rakendatud tööle, mistõttu töölt eemaldamine ei olnud võimalik. Kartserisse paigutamine 5 ööpäevaks, arvestades katseaja määramist (3 kuud), on kohtu hinnangul õiguspärane.

Käesolevas asjas 14.06.2013 tehtud määruses leidis ringkonnakohus, et halduskohtul tuleks hinnata kaevatavas käskkirjas toodud piirangute (kartseri karistuse kandmise ajal rakenduvad piirangud) vajalikkust kohaldatud mahus. Riigikohtu 05.12.2011 otsusest asjas nr 3-3-1-41-11 nähtub, et kaevatavas käskkirjas märgitud piirangud tulenevad kartserikaristuse olemusest ning vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest seoses kartserikaristuse määramisega. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt. Halduskohus peab kartserikaristuse määramist õiguspäraseks. Ringkonnakohtu mittesiduvad juhised ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga.

6.5. Kokkuvõtvalt, kohus leiab, et kaevatav käskkiri sisaldab õiguslikke ja faktilisi põhjendusi. Kaevatav käskkiri on õiguspärane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

7. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja oli ringkonnakohtu poolt vabastatud riigilõivu tasumisest ning see kulu jääb riigi kanda. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristina Maimann Kohtunik