4-14-119/3 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-14-119

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

16. jaanuar 2014,Tallinn Väärteoasja number 4-14-119 (2230,13,059524) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi

Liiklusseaduse § 201 lg-s 2; § 224 lg-s 2 ettenähtud väärtegu Menetlusalune isik U.I, ik XXX, elukoht: XXX Kohtuvälise menetleja esindaja

Lilia Protsykova, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus RESOLUTSIOON

1. U.I süüdi tunnistada LS § 201 lg-s 2 ja § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemises ja KarS § 63 lg 1 alusel ning LS § 224 lg 2 järgi karistada teda arestiga 12 (kaksteist) päeva.

2. Mõistetud arest tuleb ära kanda Põhja prefektuuri arestimajas Rahumäe tee 6/1, Tallinnas.

Mõistetud aresti ärakandmist arvestada alates menetlusaluse isiku poolt aresti ärakandmisele asumisest. Mõistetud arest peab olema täies ulatuses ära kantud hiljemalt 03.03.2014. Kui mõistetud arest ei ole tähtaegselt ära kantud, kohaldatakse menetlusaluse isiku suhtes sundtoomist ja ärakandmata aresti täies ulatuses ärakandmist arvestatakse alates menetlusaluse isiku aresti ärakandmisele toimetamisest. Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse pooltel on õigus 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, esitada otsusele apellatsioon, mille kasutamise õigusest peab kohtumenetluse pool kirjalikult teatama kohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav alates kohtuotsuse kuulutamisest, so alates 16.01.2014. Vastavalt V™S § 199 lg 3 sätetele jõustub kohtuotsus aresti mõistmise kohta otsuse tegemisest.

Väärteoasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas:

21.12.2013 koostatud väärteoprotokollist nr 20131221226001 nähtuvalt koostati

väärteoprotokoll selles, et 21.12.2013 kell 04.20 peeti Tallinnas Põhja pst ja Soo tänava ristmikul suunaga Vana-Kalamaja tänava poole kinni sõiduk Nissan Primera

registreerimismärgiga XXX, mida juhtis U.I, kellel puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus, kes oli eelnevalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud ja kes juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,47 mg/l kohta, millega menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p-de 1 ja 3 ning §

69 lg 5 nõudeid, pannes toime LS § 201 lg-s 2 ja § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteod.

Kohtuistungil menetlusalune isik selgitas, et juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal sõidukit. Juhtimisõigust ei ole, käis autokoolis, kuid jäi pooleli. Eelmisel õhtul jõi tööl paar õlut, söönud ei olnud midagi. Ei tundnud midagi, et oleks alkoholi organismis. Ametlikult ei tööta, sissetulekut ei ole võimalik kontrollida. Sõiduk oli sõbra oma, Viljar Vaino. Sõiduk peaks olema

V.Vaino naise XXX nimel. Alguses sõitis selle sõidukiga V.Vaino, tund enne kinnipidamist asus ise juhtima, sest V.Vaino ei suutnud sõita, oli rohkem joobes. Viimasest rahatrahvist, mis on määratud 10.04.2013 ei tea midagi, kuigi oli kinni peetud. Kõik mõistetud arestid on ära kantud. On õppetunnid saanud, järeldusi teeb tasa ja targu. Küsitud karistuse osas võiks kaaluda üldkasuliku töö tegemist. Aresti ei saaks kohe ära kanda, objekt on pooleli, sellega läheks veel nädal.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et menetlusalust isikut tuleks karistada arestiga 15 päeva.

Kohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, kontrollinud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegude toimepanemine on tõendamist leidnud.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt peatati sõiduk Nissan Primera registreerimismärgiga XXX kinni 21.12.2013 kell 04.20 Põhja pst ja Soo tänava ristmikul suunaga Vana-Kalamaja tänava poole. Õiendist isikusamasuse tuvastamise kohta nähtub, et sõidukit juhtinud isikuks osutus

U.I. Maanteeameti liiklusregistri andmebaasi väljavõttest nähtuvalt puuduvad andmebaasis andmed U.I kehtiva juhiloa olemasolu kohta ning väärteotoimikule lisatud otsusest sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise kohta ilmneb, et U.I on 16.03.2013 kell

21.40 kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt vastava kategooria sõiduki juhtimisõiguse puudumise ja alkoholijoobe tõttu. Sellest tulenevalt oli U.I 21.12.2013 kell 04.20 mootorsõidukit juhtides isikuks, kellel ei ole vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust LS § 90 lg 1 p 1 mõttes.

Kuna väärteomaterjalide kohaselt on U.I eelnevalt ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud

(16.03.2013), siis tähendab see, et U.I oli ka isikuks, keda on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud LS § 91 lg 2 p 1, 3 alusel. Seega pani menetlusalune isik mootorsõidukit juhtides toime LS § 90 lg 1 p 1 ja 3 sätestatud keelu rikkumise. Kohtu hinnangul on selliselt käitudes U.I toime pannud LS § 201 lg-s 2 ettenähtud väärteo.

Peale selle on väärteoasja materjalidega tuvastatud, et 21.12.2013 kell 04.20 juhtis U.I sõidukit ka juhile keelatud seisundis. Väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 21.12.2013 kell 04.32 kuni 04.36 U.I seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,53 mg ja 0,52 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,47 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumist õigesti hinnatud LS § 69 lg 5 sätestatud keelu rikkumisena ja tema käitumine on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas nii LS § 201 lg 2 kui ka § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritavate väärtegude osas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud teod on aset leidnud ning need väärteod on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks arvatud teo toimepanemist tunnistanud. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku süüteod on õigesti kvalifitseeritud. Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid. Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 30 alusel.

Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistuste kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra huvisid. Arvestades seda, et menetlusalune isik pani toime kaks liiklusalast väärtegu, leiab kohus esmalt, et juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimine on oma iseloomult ohtlik käitumine liikluses. Samas, arvestades seda, et menetlusalusel isikul puudub peale selle ka juhtimisõigus, siis on tema osalemine liikluses sõiduki juhina juba iseenesest ohtlik, kuivõrd tal puudub sõiduki juhina liiklemiseks õigus ja vastav kogemus ning väljaõpe, mistõttu ei tunne ta ka liiklusreegleid. Seda, et menetlusalune isik ei tunne ega tea liiklusreegleid või siis ei soovi neid täita, näitavad ilmekalt nii temale inkrimineeritud väärteod, mis seisnevad erinevate keeldude rikkumises kui ka varasemad karistused samalaadsete väärtegude toimepanemise eest. Kuivõrd isikut on aga eelnevalt samalaadsete väärtegude toimepanemise eest korduvalt karistatud, siis saab tulla ühesele järeldusele, et menetlusaluse isiku toime pandud väärteod on toime pandud teadlikult ja kavatsetusega. Kui ka arvestada seda, et U.I pani toime üheaegselt kaks väärtegu ja teda on korduvalt samalaadsete väärtegude toimepanemise eest karistatud, siis leiab kohus asjaolusid kogumis arvestades, et menetlusaluse isiku süü on suhteliselt suur ja ta kujutab endast liikluses jätkuvalt suurt ohtu ning see peaks tingima karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedases määras.

Karistuse liigi valikul lähtub kohus menetlusaluse isiku isikust, millest nähtuvalt on menetlusalust eelmisel aastal (10.04.2013 ja 30.04.2013) karistatud samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ja taas on ta juhtinud mootorsõidukit juhtimisõiguseta, millele on täiendavalt lisandunud ka keelatud seisundis sõiduki juhtimine. Eelnenud ühe otsusega karistati menetlusalust isikut rahatrahviga ning teise otsusega karistati teda 10 päevase arestiga. Sellele eelnevalt on teda samuti lühemaajaliste arestidega karistatud. Taolised andmed viitavad asjaolule, et menetlusalusel isikul puuduvad piisavad rahalised vahendid või soov rahaliste mõjutusvahendite tasumiseks ning rahatrahv pole oodatud mõju taganud. Seega on rahatrahv kui karistusliik end ammendanud ja seetõttu tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada teiseliigilist karistust, mis sunniks menetlusalust isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest. Neist asjaoludest tuleneval leiab kohus, et menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada aresti. Seetõttu kohus, juhindudes V™S §dest 107 lg 1 p 1 sätetest, asub seisukohale, et menetlusalune isik tuleb süüdi tunnistada temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemises ja temale tuleb määrata karistusena arest.

Kuivõrd menetlusalune isik on ühe teoga toime pannud süüteo, mis vastab mitmele süüteokoosseisule, siis tuleb mõista karistus raskemat karistust ette nägeva sätte järgi. LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest kuni 30 päeva ja LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest kuni 30 päeva või juhtimise õiguse äravõtmine. Kuivõrd menetlusalusel isikul puudub juhtimisõigus, siis ei ole juhtimisõiguse äravõtmine tema suhtes kohaldatav ning karistuste raskuste võrdlemisel tuleb lähtuda teiseliigiliste karistuste määradest. Seega on LS § 201 lg 2 ettenähtud sanktsioon võrdne

LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooniga. Kuivõrd LS § 224 lg 2 näeb ette ka juhtimisõiguse äravõtmise ning lg 3 p 2 ka lisakaristuse kohaldamise, leiab kohus, et LS § 224 lg 2 sanktsiooni tuleb lugeda raskemaks ning kohus asub kohus seisukohale, et karistuse mõistmisel tuleb KarS §

63 lg 1 sätetest tulenevalt lähtuda LS § 224 lg 2 sätestatud sanktsioonist kui raskemat karistust ettenägevast sanktsioonist.

Märt Toming kohtunik