2-13-25623/16 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-13-25623

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

15.jaanuar 2014, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu

Tsiviilasi

OÜ AF Võlamenetlus hagi A.S. vastu võlgnevuse summas

488,53 € väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

488,53 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OÜ AF Võlamenetlus (registrikood 12290871,

asukoht A.Weizenbergi 20, Tallinn 10150),

Hageja lepinguline esindaja Uljana Feldman (e-post:

jurist@julianus.ee )

Kostja: A.S. (isikukood x, elukoht x; e-post: x)

Menetlusviis

Kirjalik menetlus poolte nõusolekul

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista A.S.’lt OÜ AF Võlamenetlus kasuks 461,78 € (nelisada kuuskümmend üks

eurot ja 78 senti, millest 230,89 € põhivõlg ja 230,89 € viivis).

3. Menetluskulud jaotada poolte vahel järgmiselt:

3.1. A.S. kanda jäävad tema enda menetluskulud täies ulatuses ja OÜ AF Võlamenetlus

menetluskulud 94,5% (üheksakümne nelja koma viie protsendi) ulatuses;

3.2. OÜ AF Võlamenetlus kanda jäävad tema menetluskulud 5,5% (viie koma viie

protsendi) ulatuses.

4. Välja mõista A.S.’lt OÜ AF Võlamenetlus kasuks menetluskulude katteks 252,06 €

(kakssada viiskümmend kaks eurot ja 6 senti).

5. Väljamõistetud menetluskuludelt on A.S. kohustatud tasuma OÜ-le AF Võlamenetlus

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuses edasikaebekorra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 442 lg

10 ja § 637 lg 21 tähenduses.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

23.05.2013 OÜ AF Võlamenetlus esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.S.lt 533 €

saamiseks ning menetluskulu hüvitamiseks. Kostja esitas kohtu 02.07.2013 makseettepanekule

tähtaegselt vastuväite, mistõttu 26.07.2013 maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja nõue anti üle

Pärnu Maakohtule menetlemise jätkamiseks hagimenetluses. 27.08.2013 hageja esitas oma

põhjendatud nõude hagiavalduse vormis ning tasus täiendavalt riigilõivu. 04.09.2013 kohus

võttis hagi menetlusse. 02.10.2013 kostja esitas kirjaliku vastuse hagile. 10.12.2013

kohtumäärusega kohus andis pooltele tähtaja kompromissi sõlmimiseks. Juhuks, kui pooled

kokkulepet ei saavuta, kohustas kohus pooli andma kohtule täiendavaid selgitusi, määras

menetlusosalistele tõendite ja avalduste esitamise tähtpäeva ning teatas kirjalikus menetluses

tehtava kohtulahendi teatavakstegemise aja. Kohtu määratud tähtpäevaks pooled esitasid

kirjalikult oma lõplikud seisukohad ja kohtu nõutud täiendavad selgitused.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

27.08.2013 hagiavalduse kohaselt Elisa Eesti AS ja kostja A.S. sõlmisid 31.12.2009

liitumislepingu

nr

X,

millega

Elisa

Eesti

AS

kohusust

pakkuma

kostjale

telekommunikatsiooniteenust ning kostja kohustus saadud teenuste eest vastavalt esitatud

arvetele õigeaegselt ja regulaarselt tasuma. Lepingul kinnitas kostja oma allkirjaga, et kohustub

täitma lepingu lahutamatuks lisaks olevaid mobiiltelefoniteenuste kasutamise tingimusi. Elisa

Eesti AS on endale võetud kohustusi täitnud ja esitanud kostjale igakuiselt arveid kasutatud

teenuste eest. Kostja ei ole nõutud summasid tasunud. Lepingu lahutamatuks lisaks olevate

mobiiltelefoniteenuste kasutamise tingimuste kohaselt kohustus kostja arvete tähtpäevaks

tasumata jätmise korral tasuma tasumata summalt viivist 0,15% iga maksmisega viivitatud päeva

eest.

Elisa Eesti AS loovutas 25.05.2012 nõude kostja vastu summas 244,29 € koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid OÜ-le AF Võlamenetlus.

Kostja võlgneb hagejale põhivõlga ja viivist järgmiste arvete tasumisega viivitamise eest:

Arve nr

Summa (€)

Maksetähtpäev

viivitatud

päevade arv

Viivis (€)

2000160455

28,47

03.03.2010

1176

50,22

2000299390

43,81

24.03.2010

1155

75,90

2000671025

59,68

28.05.2010

1090

97,58

2000683278

25,88

02.06.2010

1085

42,12

2000719437

29,13

15.06.2010

1072

46,84

2000931665

25,36

15.07.2010

1042

39,64

2001060932

15,98

18.08.2010

1008

24,16

2001184789

15,98

20.09.2010

23,37

Kokku

244,29

399,83

Tegutsedes heas usus, vähendab hageja viivise nõuet põhivõla summani ning nõuab kostjalt

viivise tasumist summas 244,24 €.

19.11.2013 vastuses kostja vastusele hageja selgitas, et Elisa Eesti AS lõpetas lepingu tasumata

arvete tõttu ühepoolselt 05.08.2010. Kahel viimasel arvel on kajastatud miinimumarve vastavalt

juulikuu ja augustikuu eest, arvetel kajastuvad ka meeldetuletuskirjade arv. Miinimumarve

tasumise kohustus säilib liitumislepingu kohaselt isegi siis, kui kliendile on mobiilteenuste

kasutamise võimalus ajutiselt piiratud. Klient ei saa nimetatud perioodil mobiilteenuseid

kasutada, kuid kohustub tasuma Elisa’le miinimumarveid kuni mobiilteenuste kasutamise

peatamiseni või liitumislepingu lõpetamiseni või peatamiseni. Elisa Eesti AS saatis arved kostja

aadressile, mis oli kostja poolt antud lepingu sõlmimisel. Samale aadressile saatis Elisa

25.06.2010, 16.07.2010 ja 05.08.2010 meeldetuletusi seoses võlgnevustega.

Kostja ei täitnud üldtingimuste punktis 5.2.5 sätestatud kohustust Elisat viivitamata teavitada

oma aadressandmete või muude liitumislepingusse märgitud kostja andmete muutumisest,

samuti muudest asjaoludest, mis võivad takistada liitumislepingu tingimuste nõuetekohast

täitmist. Kostja väidetud välismaal viibimine ei anna alust jätta arved tasumata ning arved ei

jõudnud kostjani tema enda süül, sest kostja ei teatanud, et läheb välismaale ja arvete

kättesaamine on raskendatud.

Kui kostja ületas krediidilimiiti, on see tema enda süü. Elektroonilise side seadusest ega Elisa

Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimustest ei tulene Elisa Eesti AS kohustust teavitada klienti

krediidilimiidi ületamisest ega kohustust piirata teenuse osutamist. Krediidilimiidi ületamine on

jälgitav arvetelt. Lisaks on vaidlusalustest arvetest krediidilimiidi ületamisega ainult 30.04.2010

väljastatud arve summas 933,77 krooni (59,698 €), ülejäänud arved olid krediidilimiidi piires.

02.01.2014 hageja selgitas täiendavalt, et Elisa Eesti AS-il ei ole tehnilistel põhjustel võimalik

koostada arvet lepingu 05.08.2010 lõpetamise kuupäevaga ja perioodi eest kuni lepingu

lõpetamiseni (01.08.2010 – 05.08.2010), sellepärast on arve väljastatud nagu kõik teised arved ja

perioodiks on märgitud augustikuu periood. Üldtingimuste punkt 7.5. sätestab samuti, et

arveldusperioodiks on 1 kalendrikuu.

03.12.2009 liitumislepingus lepiti kokku arvete saatmise viisiks lähetamine e-posti teel. AS

Elista Eesti kinnitas, et klient võib igal ajal arvete saatmise viisi muuta iseteeninduse kaudu või

helistades kliendiinfo telefonile. Kostja kohta oli lepingu lõpetamisel ja on siiani

kliendiprogrammis märge, et arved saata kodusele aadressile. Kõik arved on samuti olemas

iseteenindusbüroos, kust kostjal oli võimalik neid saada igal ajal.

Hageja palub hagi rahuldada, välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus 244,29 € ja viivised

244,24 €, menetluskulud jätta kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 75 € ja

esindajale makstud tasu õigusabi eest 191,73 € ning viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

KOSTJA VASTUS

02.10.2013 kirjalikus vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja kasutas vastavalt 03.12.2009

sõlmitud liitumislepingule nr X Elisa Eesti AS telefoniteenust kuni juuli 2010. Hageja nõuab

pärast temapoolset teenuse lõpetamist alusetult arve nr 2001060932 alusel 13,32 € ja nr

2001184789 alusel 13,32 €. Kostja ei ole nõus tasuma teenuse eest, mida ta ei saanud.

Liitumislepingus lepiti kokku kõnede limiit summas 800 EEK (51,13 €) kuus. Hageja ei ole

limiidi ületamist tähele pannud. Kostja eeldas lepingu toimimise ajal, et hageja järgib limiiti ja

kõnede maht kehtestatud limiiti ei ületa. Heauskse lepingupoolena kostja eeldas, et kui hageja

juba kehtestas krediidilimiidi, siis ta ka järgib seda või informeerib kostjat limiidi ületamisest.

Kostjale ei ole esitatud arveid igakuuliselt. Arved esitas hageja alles 31.08.2012 pärast kostja

korduvaid palveid. Sellest tulenevalt on ebatäpne viivisearvestus, sest lepingust tulenevalt pidi

kostja arved tasuma 15 päeva jooksul pärast arve esitamist.

2010.a juunis kostja pöördus selgituste saamiseks telefoni teel Elisa Eesti AS poole ja nõudis ka

tasumise aluseks olevate kõnede eristusi. Esindus seda ei väljastanud, väites, et kogu kostjat

puudutav materjal on edastatud inkassofirmale. Kostja teadis, et oli teenust kasutanud ja soovis

tarbijana teada, kui palju tegelikult oli kõneteenust tarbinud. Kostja ei väida, et ei ole

kõneteenust üldse tarbinud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 p 1 alusel kohus menetleb asja

lihtsustatud korras ja p 7 alusel lahendab selle kirjalikus menetluses, asja kohtuistungil

arutamata. Ka pooled ise on taotlenud asja lahendamist kirjalikus menetluses. Menetlusse

võtmise määruses kohus selgitas pooltele võimalust taotleda enda ärakuulamist. Kumbki pooltest

enda ärakuulamist ei taotlenud.

3. Hageja omandas nõude kostja vastu esialgselt võlausaldajalt, Elisa Eesti AS-ilt (nõude

loovutamise teade lk 56). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 2 alusel nõude loovutamisega astub

uus võlausaldaja senise asemele, seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viimase poolt Elisa

Eesti AS-iga sõlmitud lepingust tulenevat võlgnevust.

4. Hageja nõuab kostjalt perioodil jaanuar 2010 – august 2010 kasutatud telefoniteenuste eest

tasu summas 244,29 € ja esitatud arvete tasumisega viivitamise eest viivist 244,24 €. Pooled ei

vaidle selle üle, et Elisa Eesti AS ja kostja sõlmisid 03.12.2010 liitumislepingu, mille alusel

kostja kasutas mobiiltelefonisideteenust.

Kostja väidetel kasutas ta teenust 2010.a juulikuuni, mistõttu ei ole hagejal õigus nõuda kahe

viimase arve tasumist. Samuti kostja väidab, et sai hagiavalduses nimetatud arved kätte alles

2012.a augustis ning hagejal ei ole õigust nõuda viivist varasemast ajast. Lisaks ei ole Elisa

järginud kehtestatud krediidilimiiti.

5. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Elisa Eesti AS

ja kostja vahel sõlmitud liitumislepingu (toimiku lk 25 – 26) kohaselt on osapoolte õigused ja

kohustused kindlaks määratud liitumislepingu lisaks olevate Elisa Eesti AS Üldtingimuste ja

hinnakirjaga. Liitumislepingu allkirjastamisega kostja kinnitas kohustust täita liitumislepingust ja

selle lisadest tulenevaid kohustusi. Elisa Mobiilsideteenuste AS teenuste kasutamise

üldtingimuste (lk 28 – 39, edaspidi nimetatud Üldtingimused) punkti 5.2.1. kohaselt kostja oli

kohustatud tasuma õigeaegselt Elisa poolt esitatud arved. Üldtingimuste p 7.1. sätestas, et Elisa

esitab kliendile arveid ja klient tasub Elisa arveid kliendile osutatud või vahendatud või koostöös

kolmandate isikutega osutatud teenuste eest liitumislepingus kokkulepitud tingimuste kohaselt ja

lähtudes teenuste osutamise ja vahendamise ajal kehtivast hinnakirjast. Klient on kohustatud

tasuma kõigi temale osutatud teenuste eest. Üldtingimuste punkti 7.5 järgi Elisa

arveldusperioodiks on kalendrikuu, mille kohta Elisa esitab kliendile antud perioodil kasutatud

teenuste eest arve. Arve tuleb tasuda arveldusperioodile järgneva kuu 18.kuupäevaks, kui arvel ei

ole märgitud pikemat maksetähtaega.

6. Vastavalt üldtingimuste punktile 7.6. väljastatakse arve kliendile kas liitumislepingus

märgitud kliendi postiaadressil paberkandjal või kliendi vastava sooviavalduse alusel

Internetipanga postkasti või elektroonsel kujul. Praegusel juhul on hageja 02.01.2014

menetlusdokumendis täpsustanud, et pärast liitumislepingu sõlmimist (kus oli kokku lepitud e-

arve saatmises) on kliendiprogrammis tehtud märge kostjale arve kodusele aadressile saatmise

kohta. Kostja oma 10.01.2014 viimases kirjalikus seisukohas ei ole hageja sellele väitele vastu

vaielnud. Arvetel märgitud kostja aadress x on sama mis lepingus. Kostja 10.01.2014 vastusest

nähtuvalt on sama aadress kostja elukohaks siiani.

7. Hageja ei ole tõendanud arvete saatmist kostjale. Samas on ka kostja väited arvete saamise

kohta alles 2012.a augustis vastuolulised. Kirjalikus vastuses hagile (lk 71) kostja väidab, et sai

arved kätte alles 31.08.2012 pärast korduvaid palveid. Hagivastusele lisatud kostja 16.09.2012

vastuses Julianus Inkasso OÜ 30.07.2012 võlanõudele nr 1298035 (lk 74) kostja märgib, et sai

võlanõudes näidatud arved kätte 27.08.2012 e-posti teel.

Hagivastusele lisatud kostja teatises Julianus Inkasso OÜ-le (teatisel kuupäev puudub, kuid

kostja vastuse lisade loetelus on teatise kuupäevaks märgitud 06.08.2012) kirjeldatud asjaoludest

järelduvalt olid kostjal arved käes vähemalt üks aasta enne 30.07.2012 Julianus Inkasso OÜ

nõudekirja saamist.

Nimelt kirjeldab kostja teatises järgmisi asjaolusid: probleemid said alguse sellest, et kostjale ei

saadetud arveid. Kostja ja tema abikaasa käisid saamata arveid küsimas Elisa esinduses (aeg

täpsustamata), said arved ja tasusid need. Järgmisel korral (aeg täpsustamata) käisid jälle arveid

küsimas, kuid siis vastati, et arveid ei saa edastada, sest programm on seadistamisel. Nädala

pärast käisid uuesti küsimas, siis vastati, et ikka tehnilised võimalused uue programmi

paigaldamisega ei võimalda arveid edastada. Lubati arved saata. Vahepeal käis kostja välismaal

tööl. 3 nädala pärast koju saabudes avastas talle saadetud Elisa Eesti AS arved, mille õigsuses

kostja ja tema abikaasa kahtlesid. Kostja koos abikaasaga läks Elisa Eesti AS esindusse, palus

kõnede eristust, et saada selgust. Samuti saada selgust abikaasa järelmaksu kohta, mis kostja pere

andmetel oli juba tasutud. Esindusest vastati, et kostja andmed on edastatud inkassofirmale ja

esindus ei saa temaga tegelda (kostja 02.10.2013 hagivastusest selgub, et sellise vastuse sai

kostja, kui pöördus kõnede eristuse saamiseks Elisa esindusse 2010.a juunis). Kuna inkassofirma

andmeid esindusest ei osatud öelda, jäid kostja ja tema abikaasa ootama. Poole aasta möödumisel

said inkassofirmalt nõude. Kostja helistas inkassofirmale ja palus selgitust tekkinud nõudele.

Inkassofirmast lubati saata selgitus. Möödus jälle pool aastat, kui kostja sai inkassofirmalt

kordusnõude. Kostja helistas jälle inkassofirmale ja palus saada selgust tekkinud nõude suhtes.

Lubati saata kõnedest väljavõtted ja lepingud, mille alusel võlgnevused on tekkinud. Seejärel sai

kostja 30.07.2012 nõudekirja Julianus Inkasso OÜ-lt. 06.08.2012 teatises kostja soovib Julianus

Inkasso OÜ-lt mõlema nõude kõnede väljavõtet ja lepingute koopiaid. Kostja märgib teatises, et

enne kui ei ole selgust saanud summade suurusest ja viiviste õigsusest, ei ole nad abikaasaga

nõus võlga maksma.

Eeltoodust järeldub, et kostja oli vaidlusalused arved kätte saanud hiljemalt 2011.aasta juulis,

kuna pärast välismaalt koju saabumist (vt ülal allajoonitud) arvete saamise järel ei ole kostja

enda sõnul nõudnud arvete esitamist, vaid on üksnes soovinud kontrollida arvete õigsust ja

selleks taotles kõnede eristusi ja lepinguid.

8. Üldtingimuste punkt 7.7. sätestab, et arve mittekättesaamine ei vabasta klienti arve tasumise

kohustustest. Elisa ei vastauta postitalituse töö ebakorrektsuse, internetipanga postkasti

mittetoimimise või elektroonsel teel arvete edastamisel tekkida võivate tõrgete eest. Arve

mittesaabumisel saab infot tasumisele kuuluva summa kohta Elisa infotelefoni vahendusel, Elisa

esindusest või Elisa volitatud esindajatelt. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja ise

vastutab selle eest, kui ei saa temale kodusele aadressile saadetud arveid õigeaegselt kätte, kui

kostja ei ole teatanud teenuseosutajale arvete kättesaamist takistavatest asjaoludest (näiteks

välismaal tööl käimisest). Kostja ise ei ole välismaal viibimist arvete mittesaamise põhjusena

esile toonud, kuid nõude aluseks olevatest arvetel kajastuvad igal kuul (v.a kaks viimast arvet,

kui teenus oli piiratud ning kostja pidi maksma miinimumarve) kostja kõned ja sõnumite

saatmine välismaal. Seega ei ole välistatud, et Elisa saatis kostjale igakuuliselt arveid, kuid

välismaal viibimise tõttu ei saanud kostja saadetisi kätte. Samuti on hageja esile toonud, et kõik

arved olid kostjale igal ajal kättesaadavad Internetis Elisa iseteeninduses. Hageja tegi

järelepärimisi Elisa Eesti AS-ile võlgnevuse sissenõudmisprotsessi kohta:

21.04.2010 kell 12:11:20 - saadeti kostjale SMS meeldetuletus arve tasumiseks;

16.06.2010 kell 15:17:15 – väljuvate kõnede piirang tasumata arve pärast;

25.06.2010 kell 13:07:53 – meeldetuletuskiri tasumata arvete kohta;

16.07.2010 kell 14:52:01 – ajutine sulgemine ehk piirati ka sisenevad kõned ning sai

meeldetuletuskirja lepingu lõpetamise hoiatusega;

05.08.2010 kell 14:46:22 – lepingu lõpetamine + kiri viimase tähtajaga.

Tuleb nõustuda hagejaga, et kuna kostjale saadeti ka SMS telefoninumbrile x, siis ei ole alust

väita, et ta ei olnud võlgnevusest teadlik.

9. Kohus juba 10.12.2013 määruses selgitas kostjale, et arvete saamise aeg ei mõjuta kostja

kohustust võlgnevus tasuda, kuigi võib avaldada mõju viivise suurusele. Hageja arvestas

viiviseid alates iga arve 2010.aastal olnud tasumise tähtpäevale järgnevast päevast, selle kohaselt

viivis oli 29.07.2013 hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud summas 399,83 € ning

hageja vähendas viivist summani 244,24 €. Kuna kohus tuvastas, et kostja sai arved kätte

hiljemalt 2011.a juulikuus, on sissenõutavaks muutunud viivisesumma 266,76 € (perioodil

01.08.2011 – 27.09.2013 viivis 728 päeva eest määraga 0,15% päevas, arvestatuna summalt

244,29 €) suurem, kui hageja kostjalt nõuab. Seega arvete hilisem kättesaamine nõude suurust

praegu ei mõjuta.

10. Kostja sisuliselt vaidleb vastu kahele viimasele arvele. Kostja on seisukohal, et hageja nõuab

alusetult pärast teenuse lõpetamist arvete nr 2001060932 ja 2001184789 tasumist. Kostja ei

nõustu tasuma teenuse eest, mida ta kasutada ei saanud. Hageja põhistab viimatinimetatud arvete

esitamist kostja kohustusega tasuda miinimumarvet ka teenuse piirangu ajal. Hageja väidetel

lõpetati kostjaga leping 05.08.2010, seega alates 06.08.2010 ei ole tegemist enam teenuse

osutamise piiramisega, vaid teenuse osutamine on lõpetatud. Samas hagiavaldusele lisatud

06.09.2010 arve nr 2001184789 (toimiku lk 54) on esitatud kogu augustikuu eest (arvel on

periood 01.08.-31.08.2010). Kohtu nõudmisel hageja 02.01.2014 selgitas täiendavalt, et

tehnilistel põhjustel ei ole võimalik arve väljastamine lepingu lõpetamise kuupäevaga ja

miinimumtasu arvestamine väiksema perioodi, kui 1 kuu eest. Tehnilised võimalused ei anna

õiguslikku alust nõude esitamiseks. Üldtingimuste punkti 7.5. järgi on küll arveldusperioodiks 1

kuu, kuid eelkõige tähendab see teenuste osutamise perioodi. Liitumislepingu kohaselt juhul, kui

klient kasutab kõnepaketti, mille osas kehtib miinimumarve, siis miinimumarve nõue kehtib ka

perioodil, mil kliendile on mobiiltelefoniteenuste kasutamise võimalus ajutisel piiratud. Klient ei

saa nimetatud perioodil mobiiltelefoniteenuseid osaliselt kasutada, kuid kohustub tasuma Elisale

miinimumarveid kuni mobiiltelefoniteenuste kasutamise peatamiseni või liitumislepingu

lõpetamiseni või peatamiseni.

Kliendi võlgnevuse tõttu liitumislepingu ülesütlemise aeg on Elisa Eesti AS otsustada.

Üldtingimuste punkti 8.4.1 kohaselt Elisa võib liitumislepingu üles öelda, kui teenuse osutamine

on kliendile Elisa poolt mõnel punktis 4.7. nimetatud alusel piiratud ning piiramise alus ei ole

ühe kuu jooksul ära langenud. Üldtingimuste punkti 4.7.1 kohaselt on piiramise aluseks näiteks

kliendi hilinemine teenuste eest tasumisega üle 14 päeva. Kostja jättis arved tasumata alates

2010.a veebruarist ning hageja andmetel Elisa piiras kostjale teenuse osutamist alates

16.06.2010. Eeltoodust järelduvalt ei olnud Elisal takistusi liitumisleping üles öelda kuu lõpu

(näiteks 31.07.2010) seisuga.

11. VÕS § 186 p 6 kohaselt võlasuhe lõpeb lepingu ülesütlemisega. VÕS § 195 lg 2 kohaselt

ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest.

Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Eeltoodust

tulenevalt kostjal ei ole kohustust tasuda arvet, mis on esitatud liitumislepingu lõpetamisele

järgneva perioodi eest, kostja on kohustatud tasuma kuni ülesütlemiseni tekkinud võlgnevuse.

2010.a augustikuu eest esitati 06.09.2010 miinimumarve summas 15,98 €. Leping lõpetati

05.08.2010. Jagades augustikuu eest esitatud miinimumarve selle kuu päevade arvuga 31, on ühe

päeva tasuks 0,515 €, hagejal on õigus kostjalt nõuda 5 päeva tasu summas 2,58 €. Eeltoodu

alusel tuleb hageja nõuet vähendada 13,4 € võrra. Seega on hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada

osaliselt, põhivõlgnevuse osas summas 230,89 €.

12. Hageja nõude põhjendatust ei mõjuta kostja väited hageja poolt kõnede limiidi mittejälgimise

kohta. Kohus on kostjale juba 10.12.2013 määruses selgitanud, et liitumislepingus nr X on

pooled leppinud kokku kostja krediidilimiidis 800 (mõõtühikut ei ole märgitud, eelduslikult on

tegemist rahasummaga sel ajal kehtinud käibevääringus Eesti kroon), mitte kõnede limiidis.

Liitumislepingu kohaselt poolte õigused ja kohustused on kindlaks määratud liitumislepingu

lisadeks olevate Elisa Eesti AS Üldtingimustega ja Hinnakirjaga, mida pooled liitumislepingule

alla kirjutades kohustusid täitma. Üldtingimuste punkti 1.3.8. järgi krediidilimiit on Elisa poolt

kehtestatud rahaline piirsumma, mille ulatuses klient võib ettemaksu tasumata teenuseid

kasutada. Üldtingimuste punktis 6.1.7 sätestatakse üheselt mõistetavalt, et krediidilimiidi

ületamine ei vabasta klienti kohustusest tasuda limiidi ületamisel kasutatud teenuste eest.

Liitumislepingu põhilepingus on märkus, et krediidilimiidi ületamine annab Elisa Eesti AS-ile

õiguse piirata või peatada kliendile mobiiltelefoniteenuste osutamine kuni ettemaksu tasumine.

Teenuste piiramine krediidilimiidi ületamisel kliendi poolt on üksnes Elisa õigus, mitte kohustus.

Üldtingimustes kehtestatud regulatsiooni kohaselt tuleb krediidilimiidi ületamise hindamiseks

liita kõik kostja täitmata kohustused Elisa ees, seega ei ole õige hageja väide, et krediidilimiiti on

kostja ületanud ainult ühe hagis nimetatud arve puhul. Kostjale kehtestatud krediidilimiit oli

ületatud juba 20.03.2010 arve tasumise tähtpäeva möödumise järel. Kostja ei ole aga põhistanud,

kuidas hageja nõude rahuldamist mõjutab asjaolu, et Elisa võimaldas kostjal teenust kasutada

mitme kuu vältel ka pärast krediidilimiidi ületamist.

13. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt rahalise kohustuse

täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kolmas lause võimaldavad hagejal nõuda kostjalt raha

maksmisega viivitamise eest viivist kokkulepitud määras. Üldtingimuste punktis 7.9 on

sätestatud kostja kohustus tasuda maksete tasumisega viivitamise eest viivist 0,15% võlgnetavalt

summalt iga viivitatud päeva eest. Hageja ei ole pidanud vajalikuks tõendada põhivõlga ületavas

summas kahju tekkimist, vaid on vähendanud sissenõutavaks muutunud viivise summat põhivõla

summani. Kuna kohus rahuldab põhivõla summa väiksemas ulatuses, tuleb vastavalt vähendada

ka viivist. Põhivõla summalt 230,89 € on hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivisesumma vähemalt 252,13 € (arvestatuna 0,15% päevas alates 01.08.2011), see ületab

rahuldatud põhivõla nõuet. Kohus rahuldab viivise nõude samuti osaliselt ja mõistab kostjalt

hageja kasuks välja viivise samas summas põhivõlaga.

14. TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi 94,52%

ulatuses. Arvestades kostja võlgnevuse pikaajalisust ning kostja vastuväidete suures osas

põhjendamatust, peab kohus õigeks jätta kostja kanda hageja menetluskulud 94,5% ulatuses ja

kostja enda menetluskulud. Hageja menetluskuludest jääb tema enda kanda 5,5%.

15. TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka hüvitatavate

menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on hagiavaldusele lisanud menetluskulude nimekirja,

mille kohaselt on tema kuludeks riigilõiv 75 € (45 € maksekäsu kiirmenetluse riigilõiv ja 30 €

hagi esitamisel täiendavalt tasutud riigilõiv) ning OÜ AF Võlamenetlus poolt esindajale makstud

tasu õigusabi eest 191,73 €. Kostja hageja kulude suuruse kohta vastuväiteid ei esitanud. Hageja

õigusabikulud ei ületa Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „ Lepingulise esindaja

kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ § 1 lg-s 1 varalise nõudega

tsiviilasjas hinnaga kuni 640 € kehtestatud lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäära

320 €.

Eeltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 175 lg-st 1, kohus mõistab kostjalt vastavalt kulude

jaotusele hageja kasuks välja 252,06 €, s.o 94,5% taotletud riigilõivust ja õigusabikulu summast

266,73 €.

16. Hageja taotlusel ja TsMS § 177 lg 2 alusel kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja ka

viivise väljamõistetud menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

Kohtunik